[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"146","field_deltas":{},"link_text":"330px-Стругацкие_на_балконе._1980-е.jpg","attributes":{"height":"232","width":"330","style":"width: 330px; height: 232px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…
Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel (Стажёры, 1962). See kuulus tsitaat on ütlemata palju suutnud mõjutada kogu venekeelset ulmekirjandust. Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.
Ka vennad ise on seda üsna vankumatult järginud. Algusaastatel domineeris nende loomingus pigem kangelaslikest nõukogude inimestest rääkiv seikluslik tehniline ulme, ajapikku aga hakkasid nad nõukogude režiimis pettuma ning see kõige tähtsam Maal muutus tasapisi inimlikkuse lahkamiseks.
Kuidas vennad defineerisid ulmekirjandust?
„Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu.“
Ja veelgi hiljem: „Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.“
See oligi see teine sammas, millele nende looming toetus. Just sellest kolmikust keskmise – saladuse – ekspluateerimine muutus lõpuks ka nende firmamärgiks. Ja ilmselt just seetõttu neid kas vihatakse või armastataksegi, aga ükskõikseks nad enamasti ei jäta. On ju nende teostes küsimusi alati rohkem kui vastuseid, paljud lugeja jaoks olulisena näivad asjad jäävad vihastamapanevalt selgituseta, paljud intrigeerivad süžeeliinid lahti kirjutamata või lausa kasutamata. Samas just see paljusid paelubki. See sunnib mõtlema – kaasa mõtlema, edasi mõtlema…
Suur osa nende teostest paigutub lõdvalt seotud tsüklisse, mida tuntakse ühendava maailma järgi Keskpäevana. Ja suur osa nende teostest on rohkemal või vähemal määral tsenseeritud, ümber kirjutatud, muudetud, nii et ka eesti keeles ilmunud raamatud (eriti varasemad) ei pruugi olla ilmunud sellisel kujul, nagu neid praegusel ajal originaalkeeles kordustrükkidena välja antakse. Järgnev on esimene katse anda eesti keeles ülevaade kogu nende olulisemast loomingust tervikuna (kuigi mitte kronoloogilises järjekorras). Kordan – olulisemast, mitte päris kõigest. Jutuloomingust, mis oli suhteliselt kaootiline, siin juttu ei tule, nagu ka näidendist ja mitmetest stsenaariumitest.
Sissejuhatuse lõpetuseks tuleb mainida, et lisaks allpool toodud teostele kirjutasid nii Arkadi kui Boriss Strugatski mõned teosed ka üksi – Arkadi S. Jaroslavtsevi ja Boriss S. Vititski nime all (S. tähistab siin mõlemal juhul Strugatskeid). Eesti keeles on ilmunud Vititski „Selle ilma väetid“ – ilmselt ainus neist eraldi kirjutatud teostest, mida siinkohal mainida tasub. Kirjutanud selle juba pärast venna surma, on Boriss Strugatski siin mingil moel tagasi pöördunud juba 1959. aastal teda haaranud parapsühholoogia huvi juurde, millest sündis jutt „Kuus tuletikku“, kuid romaani üldine temaatika on jätkuvalt ja äratuntavalt vendade ühisloomingust tuttav.
Keskpäeva eellood – „Purpurpunaste pilvede maa“, „Teekond Amaltheiale“, „Praktikandid“, „Ajastu ahistavad asjad“
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"130","field_deltas":{},"link_text":"103.jpg","attributes":{"height":"150","width":"97","style":"width: 97px; height: 150px; float: left; margin: 10px;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"2"},"fields":{}}]]Varase Keskpäeva tsükli esimesed raamatud on kantud kosmose alistamise vaimustusest, kuid juba „Praktikantides“ hakkab see hoog ka autoritel endil maha käima. Nende suhtumist näitab asjaolu, et „Purpurpunaste pilvede maad“ (1959) ei lasknud nad ise aastaid taasavaldada. Autorid ise suhtusid sellesse teosesse nagu esimesse lapsukesse, öeldes, et see oli abitu, kohmakas ja armastuseta. Mõneti on see mõistetav – vendade koostöömudel, kus kõik ideed ja nüansid koos läbi arutati ja läbi kirjutati, ei olnud veel paika loksunud, ja „Purpurpunaste Pilvede Maa“ on ainuke romaan, mille nad kirjutasid eraldi – Arkadi Strugatski kaks esimest osa ja Boriss kolmanda. Algse idee järgi pidi see olema lugu Tarzani-laadsest tegelasest nimega Rumata ja pealkiri oli “Kuumade udude rannik“. Loomulikult ei jäänud sellest lõpuks suurt midagi järele.
Kuigi idee oli olemas juba varem, sündis raamat ise kihlveost Arkadi Strugatski naisega, kes heitis neile ette, et nad vannuvad nõukogude ulmet, nimetades seda igavaks ja hambutuks, selle asemel, et ise midagi paremat kirjutada. Kirjastuse (tegemist oli lastekirjandust välja andva kirjastusega) nõudmisel kirjutatakse kogu romaan mitu korda üle, sest liiga palju olla surnuid, tegelased ei sobi nõukogude töökangelase mudelisse, vannuvad, tülitsevad ja lähevad isegi hulluks. Kästakse välja rookida igasugused vihjed sõjaväelastele kosmoses (mille tagajärjel saab tankist kapten Bõkovist insener). Ka kõikide tegelaste nimed kästakse millegipärast ümber muuta. Tulemus on ideoloogiliselt kõlblik ja ainsa Strugatskite teosena saab ka riikliku tunnustuse: keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud teadust ja tehnikat propageerivate raamatute konkursi kolmanda koha.
„Teekond Amaltheiale“ (1960) jätkab kosmoseseikluse liini, tegelased on „Purpurpunaste pilvede maast“ tuttavad, lisandub Žilin. Jutustus on tugevasti mõjutatud Hemingway lakoonilisest stiilist. Autorid arutlevad, kumb on tähtsam – inimene või ühiskond, „Praktikantides“ ka elu väärtuse üle.
„Praktikantide“ (1962) lõpuks on autorite mõttemaailm juba nii palju muutunud, et nad lasevad Žilinil öelda sõnad, millega see ülevaade algas. Pärast seda ei pöördu nad ka ise enam kosmose alistamise juurde tagasi (kuigi tegevus ise toimub tihti kaugetel planeetidel), vaid tõstavad fookusesse inimese, tema suhted ühiskonnaga, tema olemasolu mõtte.
Boriss Strugatski on selle kohta ise öelnud järgmist: „Iga maailmavaade põhineb usul ja faktidel. Usk on tähtsam, aga faktid see-eest tugevamad. Ja kui faktid hakkavad usku kõigutama, on häda käes. Tuleb maailmavaadet muuta. Või muutuda fanaatikuks. Ja kogu valik. Ma ei tea, kumb on lihtsam, aga tean hästi, kumb on hullem. „Praktikantides“ Strugatskid muudavad [[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"131","field_deltas":{},"link_text":"062.jpg","attributes":{"height":"150","width":"93","style":"width: 93px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"3"},"fields":{}}]]maailmavaadet, ja kohe pärast seda murravad selle lõplikult. Nad ei tahtnud muutuda fanaatikuteks. Ja jumal tänatud.“
Žilin ongi see lüli, mis ühendab varase kosmose vallutamise triloogiat ja esimest tõeliselt sotsiaalse alatooniga romaani „Ajastu ahistavad asjad“ (1965). Jefremov, kellelt kirjastus tellis „Asjadele“ eessõna, oli Arkadi Strugatskile öelnud, et nende poolt loodud maailm on nii ere ja jube, et ei jäta inimkonnale mingit lootust. „See pole nõukogude ulme, vaid lääne oma…“ Üldisest tonaalsusest väljalangev lõpp, mida meiegi ulmelugejad on tähele pannud ja ära märkinud, on vastutulek tsensoritele ja toimetusele, millega autorid ise kuidagi rahul ei olnud. Boriss Strugatski on öelnud. „Autorite algne mõte ähmastus. Must muutus halliks ja kõik helge samamoodi. Teose teravus läks suurel määral kaduma…“ Ometi leidis ta, et kui Keskpäeva maailm tervikuna jääb meile ilmselt kättesaamatuks, „1984“ maailm on loodetavasti juba minevikku jäänud, siis „ahistavate asjade“ maailm võib olla just see, mis meid ees ootab ja milleks tuleb valmis olla.
Keskpäeva maailma formeerumine – „Tagasitulek. Keskpäev XXII sajand“; „Põgenemiskatse“, „Raske on olla jumal“; „Kauge Vikerkaar“
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"132","field_deltas":{},"link_text":"781.jpg","attributes":{"height":"150","width":"97","style":"width: 97px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"4"},"fields":{}}]]Enne „Ajastu ahistavaid asju“ uskusid Strugatskid veel siiralt kommunismi. „Tagasitulekut“ (1962) lugedes on see selgelt näha. Nad üritavad luua utoopiat, seda head uut ilma, kus headel inimestel oleks hea ja huvitav elada, mõistes lõpuks ka ise, et loodav maailm on vaid soovunelm. Suutmata selle ühiskonna toimimist loogiliselt seletada (marksistliku dialektika järgi igasuguse arengu aluseks olevad vastuolud selles maailmas ju puuduvad), piirduvad nad nentimisega, et nii see lihtsalt on, ja alles kakskümmend aastat hiljem mõtlevad nad välja Vertikaalse Arengu teooria (mainitud näiteks „Väikemehes“ ja „Suures ilmutuses“), kuid ei kirjelda ka seda kuigi täpselt. Tol hetkel oli oluline äratundmine, et kommunism, nagu nemad seda mõistsid, ja kommunism, nagu riigiisad seda nägid, olid oma olemuselt kardinaalselt erinevad.
Näib uskumatuna, aga Strugatskite esimene tõsisem kokkupuude tsensuuriga oli just „Tagasituleku“ ilmumisel – teos soovitati tootmisest maha võtta madala taseme ja realugejale arusaamatute sõnade (abrakadabra, küber) kasutamise tõttu.
„Tagasitulek. Keskpäev“, see lõdvalt seotud juttudest koosnev kaleidoskoop, millega autorid tahtsid lihtsalt näidata elu tulevikus, sündis reaktsioonina Jefremovi „Andromeeda udukogule“, mis oli nende meelest liiga kuiv, liiga vähe elus. Pealkiri oli aga vastus André Nortoni „Koidikule“ („Daybreak – 2250 A.D.“, teise nimega „Star Man's Son: 2250 A.D.). „Tagasitulek“ oli oluline Keskpäeva maailma loomise tõttu, millest vennad ligikaudu paarkümmend järgnevat aastat ei lahkunud. Dekoratsioonid seati üles, tegelaskujud toodi lavale, etendus võis alata.[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"133","field_deltas":{},"link_text":"180.jpg","attributes":{"height":"150","width":"98","style":"width: 98px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"5"},"fields":{}}]]
Järgnes „Põgenemiskatse“ (1962), mis oli Strugatskite endi sõnul esimene teos, kus neil tekkis küsimus progressorlusest (laiemalt siis sekkumise eetikast) – kas kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon tohib sekkuda madalama tegemistesse. Teos ilmus 1962 ja Mongoolia feodalismist sotsialismi „aitamine“ oli ju täies hoos. Ka mainitakse ilmselt esimest korda Vaba Otsingu Rühma ning Rändureid, vilksatab ka Komkon. Muide, huvitava remargina – kui nõukogude tsensuur käskis Strugatskitel „Põgenemiskatset“ muuta, esitasid nad versiooni, kus Saul Repnin põgeneb mitte natslikust, vaid nõukogude koonduslaagrist!
Sekkumise teemat arendab omal moel edasi „Raske on olla jumal“ (1964), kuigi autorid väidavad visalt, et selles romaanis progressorlust kui sihipärast tegevust veel ei ole, see tuleb mängu alles „Asustatud saares“. Algelt planeerisid vennad seikluslikku, „Kolme musketäri“ stiilis kerget meelelahutust, kuid Hruštšovi sula oli lõppemas ja Kariibi kriisi järel hakati loominguga tegelejate kruve kinni keerama. Ja ühel hetkel sai selgeks, et raamat peab keskenduma intelligentsi saatusele keskaegse pimedusega löödud maailmas. Muide, don Reba oli algselt don Rebia (võite ise arvata, mis assotsiatsioone see anagramm pidi tekitama), kuid Jefremovi soovitusel muutsid autorid selle ära. Romaan on mitmekihiline ja seda võib lugeda mitmeti ja just seetõttu tuleb vastu vaielda neile, kes peavad seda aegunuks. Moodus, kuidas Arkanaris äraostetavate löömameeste abil kriis tekitatakse ja siis „päästjana“ mäss maha surutakse, et rahva kaitseks võim üle võtta, on aktuaalne senini.
Aktuaalne on ka „Kauge Vikerkaare“ (1963) tõstatatud teaduse vastutuse küsimus. Null-T füüsikute ohtlikud katsed, Massachusettsi masin, Kuraditosin – näiteid tuuakse tekstis mitu. Taas puudub nõukogude ulmele tüüpiline õnnelik lõpp, mis isegi lugejaid häiris. Boriss Strugatski on meenutanud, kuidas 4. klassi koolipoiss Slava pakkus neile isegi oma lõppu: „Kirjutage sinna midagi juurde, stiilis: „Äkki kostis taevast mürinat. Silmapiiril hakkas paistma must täpp. See liikus kiiresti üle taeva ja võttis aina selgema kuju. See oli „Nool“.“ Eks te teate ise paremini.“ See 4. klassi koolipoiss oli, muide, Vjatšeslav Rõbakov.
Pärast „Kauget Vikerkaart“ jätsid Strugatskid oma Keskpäeva maailma aastateks maha, et tulla selle juurde tagasi Keskpäeva maailma keskse triloogiaga.
Maksim Kammereri triloogia – „Asustatud saar“; „Põrnikas sipelgapesas“; „Suur ilmutus“
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"134","field_deltas":{},"link_text":"809.jpg","attributes":{"height":"150","width":"110","style":"width: 110px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"6"},"fields":{}}]]„Asustatud saar“ (1969) sündis algselt puhtakujulise idee- ja mõttevaba meelelahutusena, omamoodi robinsonaadina, reaktsioonina sellele, et tsensuur ei lasknud läbi „Muinasjuttu Troikast“ ja „Inetuid luiki“. Oma loomuse vastu aga ei saa, ja nii hakkas ka see käsikiri omandama alltekste, teravust, sotsiaalset kriitikat. Loomulikult jäi ka see lõpuks tsensuuri hammasrataste vahele. Ja nii kentsakas, kui see ka pole, aga see meiegi jaoks kultuslik variant võlgneb paljuski tänu nõukogude tsensuurile, mis keelas igasugused viited nõukogude tegelikkusele ja mille tõttu suur osa venekeelset tausta muutus saksakeelseks. Muu hulgas sai peategelane Maksim Rostislavskist Maksim Kammerer, Sikorsky sai endale just selle nime, ilmusid rittmeistrid ja kapralid. Väidetavalt tehti romaanis 896 parandust, kuid sellele vaatamata ei suudetud sealt välja rookida algset mõtet – vabaduse ja valikuvõimaluse teemat.[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"135","field_deltas":{},"link_text":"516.jpg","attributes":{"height":"150","width":"108","style":"width: 108px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"7"},"fields":{}}]]
„Põrnikas sipelgapesas“ (1979) sai alguse Boriss Strugatski väikese poja leelotusest. Mäletate: „Seisid metsaelukad…“ See neljarealine salmike tõi autorid uuesti Kammereri juurde tagasi. Omamoodi kurioosne oli süžeeliini valik. Boriss Strugatski on väitnud, et nad lasid oma emal Arkadi mütsi seest loosi võtta, kas Abalkin: 1) ei tea midagi ja ei saagi midagi teada; 2) ei tea midagi, aga saab pikapeale kõik teada; 3) teab algusest peale kõike (tulistamisega versioon). Ema olevat valinud number kolme ja sellega oli Abalkini saatus otsustatud. Ilmselt pidigi see nii minema, sest autorite endi peamine idee, mida nad selle romaaniga väljendasid, seisnes selles, et salajase eriteenistuse ilmumine ükskõik kui idüllilisse heaoluühiskonda lõpeb sellega, et kannatavad tavalised, mitte milleski süüdi olevad inimesed. Ja seda isegi juhul, kui selles organisatsioonis töötavad kõige paremad ja vastutustundlikumad inimesed.
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"136","field_deltas":{},"link_text":"275.jpg","attributes":{"height":"150","width":"109","style":"width: 109px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"8"},"fields":{}}]]Ja lõpuks „Suur ilmutus“ (1985) – Keskpäeva maailma finaal. Kes on inimene, mis on inimkond?
Kammereri triloogia pidi tegelikult olema neljaosaline, planeeritud oli Maksim kolmandas osas saata Saareimpeeriumi. Algne mõte oli ka selles, et inimkond sureb kommunistlikku arengusuunda valides lõpuks välja ja selle vältimiseks on tarvis seguneda võõrrassiga. See idee arenes hiljem edasi „Suure ilmutuse“ ljudeniteks, üliinimesteks, kes inimkonna rüpest välja kasvavad ja kes ongi tegelikult need saladuslikud Rändurid.
Olematu käsikiri Kammererist Saareimpeeriumis muutus aga legendiks ja sünnitas lõpuks teiste autorite sulest vähemalt neli erinevat versiooni (Strugatskite mõju venekeelsele ulmele näitab muuhulgas ka nende teostele kirjutatud järgede ja töötluste hulk). Neist Verovi ja Minakovi „Operatsioon „Viirus““, mis on ka eesti keeles kättesaadav, järgib algideed kõige enam. Teos põhineb vendade Strugatskite märkmetel kirjutamata jäänud romaanist ja selle kavandi kiitis heaks ka Boriss Strugatski ise. Tänu Boriss Strugatski heakskiidule said autorid loa ka Strugatskite mustandeid kasutada, nii leidubki romaanis terveid lõike Strugatskitelt endilt. Kogu romaani telg on Kõrgelaubalise lause Kammererile: „Ma kardan, mu sõber, et te elate maailmas, mille keegi on välja mõelnud – enne teid ja ilma teieta – teie aga ei aimagi seda…“ Selle lausega plaanisid Strugatskid oma romaani lõpetada.
Teel keskpäeva finaali poole – „Väikemees“; „Poiss Põrgust“
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"137","field_deltas":{},"link_text":"138.jpg","attributes":{"height":"150","width":"92","style":"width: 92px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"9"},"fields":{}}]]„Inimesed on probleem,“ ütleb Väikemees. Nelikümmend aastat hiljem on inimesed ikka veel probleem. Ja ikka ei saa me aru, kes me oleme, milleks siin maailmas toimetame.
„On oletus, et sa pole siiski päriselt inimene…“
„Aga sel juhul: mis on siis inimene?“ pärib ta viivitamata. „Mis on inimene päriselt?“
Jah, milline on inimene päriselt? Strugatskid ei püüagi sellele ühest vastust anda. Selle asemel jutustavad nad meile loo. See on kurb ja traagiline lugu; häiriv, nagu Strugatskite lood tihti on. See ärritab, nagu nähtamatu pind, mis ei lase rahulikult olla. See sügeleb.
„Veel üks küsimus. Kust tulevad vastused? Sa sundisid mind mõtlema. Ma arvasin alati: on vastus – see on hea, ei ole vastust – halb. /.../ Miks mul tekkivad kogu aeg küsimused? Mul on neist ju halb. Nad sügelevad. Palju küsimusi.“
Strugatskite lugemine tekitabki alati palju küsimusi. Nii palju, et hing hakkab sügelema. Boriss Strugatski on selle kohta öelnud, et ühel hetkel tundsid nad selgitustest loobumise magusat ja maagilist jõudu. See algas jutuga „Põgenemiskatse“ ja sai edaspidi nende peamiseks kaubamärgiks. Nad loobusid igasugustest selgitustest – ulmelistest, loogilistest, teaduslikest ja isegi pseudoteaduslikest. „Milline nauding on öelda lugejale, et juhtus SEE või TOO ASI, aga MIKS see juhtus või KUIDAS, POLE OLULINE! Sest asi pole ju selles, vaid hoopis muus, selles, millest lugu räägib.“
Nii on ka „Väikemehega“ (1971). Polegi oluline, kas planeedil olid mingid aborigeenid, keda ju keegi kordagi ei näinud, või kasvatas Väikemehe üles planeet ise. Oluline on Väikemees. Ja see, kuidas inimesed temasse suhtuvad. Mis vahet seal on, miks või kuidas ta lennata oskab, sellele vaatamata jääb ta lõhestatud hingega lapseks, kes ei saa olla koos inimestega, aga ei saa enam ka ilma nendeta. See on dilemma, mille lahendamine käib Väikemehel endal üle jõu ja mille peavad lahendama inimesed (ja selles valguses on loo lõpplahendus ilmselt ainumõeldav, kuigi „Väikemehele“ on ka nö lõpetamatust ette heidetud). Just inimesed peavad endas selgusele jõudma – kes nad on, mida Väikemehest tahavad.
„…tegelikult huvitab meid mitte mõistus kui niisugune, vaid meie enda, inimese mõistus, ehk teisiti öeldes huvitume me eelkõige iseendast. Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…“ Just seda teevad oma teostes ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.
„Ei saa ju ometi küsimust nii püstitada: kas Väikemehe tulevik või inimkonna vertikaalne progress. Siin on mingi loogiline aps, umbes nagu Zenoni apooriates. Või pole apsu? Äkki tulebki küsimus just nii püstitada? Inimkond ikkagi…“
Jah – inimkond ikkagi! Kas inimkonna tulevik on väärt rikutud lapsepõlve? Kui küsimus nii püstitada, siis selgub ootamatult, et esmapilgul täiesti apoliitiline teos omandab taas teatud allhoovused. Kes annab meile õiguse teiste eest otsuseid langetada (ükskõik, kas kohalikus või kosmilises mastaabis), kui me ühe lapse vajadusigi mõista ei suuda? Me võime küll „uurida ruumi ja kaabata kuud“, nagu laulis omal ajal Singer-Vinger, aga vaimselt olla ikkagi koopainimeste tasemel.
„Väikemees“ on mõneti vastuoluline teos vendade loomingus. Autorid on isegi tunnistanud, et selle kirjutamine ei läinud kergelt. Õigemini ei läinud kergelt süžee loomine ja ümbertegemine (algsest „Kosmilisest Mowglist“ ei jäänud suurt midagi järele), sest kirjutamisprotsess ise oli tempokas, käbe ja tõrgeteta, kuigi ei pakkunud ka rõõmu. Pidevalt jälitas neid mõttetu aja raiskamise tunne ja jutt lõpetati ainult seetõttu, et kirjastusega oli sõlmitud leping ja tähtajaks tuli käsikiri üle anda. Boriss Strugatski sõnul tundsid nad end pärast „Väikemehe“ käsikirja lõpetamist neetult väsinute ja täiesti rahulolematutena.
Ka kriitika „Väikemeest“ just ei hellitanud. Küsiti isegi: „Selle asemel, et midagi säärast kirjutada, oleks äkki parem üldse mitte midagi kirjutada?“ Näib arusaamatu, aga kui arvestada, et ilmunud olid ju juba sellised meistriteosed nagu „Raske on olla jumal“, „Ajastu ahistavad asjad“, „Asustatud saar“, „Tigu nõlvakul“, muutub taust veidi arusaadavamaks. Lugejad olid ära harjunud teravamate ja kriitilisemate teostega.
Nii ei hinnanud ka autorid ise „Väikemeest“ kuigi kõrgelt, kuigi tunnistasid üksteisele Wanderhuse kombel, et kirjutatud on lugu hästi, „või kuidas sina arvad?“
Ometi lausus Boriss Strugatski vanuigi, et leiab end tihti mõtlemas, kas ei ela „Väikemees“ tänu oma teistsugususele ja apoliitilisusele üle kõiki nende teisi teoseid, mille üle nad ise nii uhked olid ja mida olid harjunud „peamisteks“ ja „igavesteks“ pidama.
Aga see olgu juba lugejate otsustada.
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"138","field_deltas":{},"link_text":"976.jpg","attributes":{"height":"150","width":"102","style":"width: 102px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"10"},"fields":{}}]]Romaan „Poiss põrgust“ (1974) kutsub paratamatult esile omalaadse déjà vu tunde – kui romaanis ei suuda kommunistliku heaoluühiskonna inimesed mõista ajapestud totalitaarse ühiskonna ja inimeste toimimis/käitumismehhanisme, siis meenutab see äraspidiselt kangesti tänast päeva, kus demokraatliku lääne heaoluühiskonna juhid ei suuda kuidagi Venemaa totalitaarsest käitumisest aru saada. Lihtsalt rollid (tollase ideoloogia mõistes) on iroonilisel kombel vahetunud.
Jutustus ise maalib tuleviku heaoluühiskonnas hääbuva pildi. Jääb mulje, et Keskpäevast maailmast on saanud Loojangu maailm. Üsna loogiline, et lõpuks jõuavad autorid „“Suure ilmutuseni“ ja näevad inimkonna väljapääsu metamorfoosis, uuele tasandile tõusmises.
Jutustuse idee ise on lihtne ja autoritel tegelikult juba paari lausega varem visandatud: „Väga huvitav oleks see Vaaga kinni püüda ja Maale toimetada, mõtles Rumata. /…/ Mida ta Maal peale hakkaks? Rumata püüdis ette kujutada, mida hakkaks Vaaga Maa peal tegema. Suur karvane ämblik pandi valgesse, peegelklaasist seintega, mere või männimetsa järele lõhnavasse konditsioneeritud õhuga tuppa. Ämblik surus end vastu läikivat põrandat, kõõritas kramplikult tigedaid silmi, ja et pääsu polnud, taganes, külg ees, ikka külg ees, kõige pimedamasse nurka, puges sinna, ja ajas mürgised lõuad ähvardavalt pärani. /…/ Selles see asi ongi, et nende monstrumite psühholoogia on täielik mõistatus.“ Omamoodi Maksim Kammereri või don Rumata seiklus, aga äraspidi – mis juhtub, kui arenenud tsivilisatsiooni esindaja asemel, kes satub mahajäänud maailma, tuleb sellest mahajäänud maailmast keegi, ja satub külluslikku heaoluühiskonda, mida ta mõistab sama vähe, kui Kammerer Šaraksit? Ja mõlemad, nii „Asustatud saar“, kui „Poiss põrgust“ jõuavad teatud moel sama järelduseni – ajupesu on võimas relv.
Kui võtta kokku kogu Keskpäeva maailm ja selle sõnum, siis torkab silma huvitav paradoks – tuleviku heaoluühiskond üritab mahajäänud maailmu järele aidata, kuid vähe sellest, et see ei õnnestu – progressorid, kes seda teevad, need kartmatud ja laitmatud rüütlid, ei eristu lõpuks mitte millegi poolest keskaegsetest kõrilõikajatest. Kogu tsiviliseerituse õhuke vaap koorub maha, kõik Strugatskite kirjeldatud operatsioonid kukuvad lõpuks läbi, verevalamine ainult suureneb, ja mitte ilma progressorite isikliku osaluseta (erand on vast ainult Noa Laev, kus on lihtsalt läbikukkumine, ilma vereta). Jah, jõuga, ja veel salaja, ju inimesi õnnelikuks ei tee. Teades, milliste võtetega nad ise oma tööd teevad, kardavadki nad kõige rohkem, et keegi teine võib nende endiga sama teha (aga mida siin siis karta, kui eesmärk on üldine õnn?). Kardavad nii, et hakkavad lõpuks suures paanikas ka üksteist tapma (Abalkini mahalaskmine). Aga see ei ole ju utoopia, hea uus ilm, see on üsna masendav tõdemus, et me tegelikult ei muutu ja kui muutumegi (ljudenid), siis pöördume ikka vanade trikkide juurde tagasi: „Logovenko esines väga veenvalt. Jutu iva oli selles, et kõik pole nii lihtne, kui meie seda arvame. Näiteks: väidetakse, et inimkonna paikse arengu periood on lõppemas, lähenemas on vapustuste (biosotsiaalsete ja psühhosotsiaalsete) periood, ljudenite peamiseks ülesandeks inimkonna osas olevat seista valves (nagu öeldakse – „kuristiku kohal rukkis“).“
Ka progressorid „seisid ju valves“. Nii et midagi head siit inimkonnale ei koida.
Satiir – „Esmaspäev algab laupäeval“ ja selle järg „Muinasjutt troikast“; „Marslaste kolmas sissetung“
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"139","field_deltas":{},"link_text":"165.jpg","attributes":{"height":"150","width":"94","style":"width: 94px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"11"},"fields":{}}]]
„Esmapäev algab laupäeval“ (1965) on minu jaoks üks küsitavamaid vendade tekste. Omal ajal tõesti teatud ringkondades kultuslik, ei ole temaga praegu enam suurt midagi peale hakata. Asjaolu, et Võbegallo prototüübiks oli Trofim Lõssenko, ei muuda seda enam kuidagi paremaks. Satiirina on see vananenud, ulmena aga hüplik ja kuidagi lõpetamata. Autorid ise tunnistavad, et kui „Esmaspäev“ oli elurõõmus ja sõbralik, siis järg – „Troika“ (1968) on kirjutatud sapi ja äädikaga (loodetavasti ei tule kellelgi pähe, et seda oleks eesti keeles tarvis).
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"140","field_deltas":{},"link_text":"385.jpg","attributes":{"height":"150","width":"95","style":"width: 95px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"12"},"fields":{}}]]„Marslaste teine sissetung“ (1968) on vormilt küll satiiriline, kuid kui veidi järele mõelda, siis masendavamat ja hirmutavamat asja pole vennad vist kirjutanudki. Loed ja lootusetus tuleb peale. Lihtne on irvitada väikelinna joodikute lollide naljade ja kentsakate seikluste üle, aga lõbusa oleskelu varjus luurab meid pilt, mida peeglisse vaadates näha ei tahaks – lojused oleme, kariloomad. Kui lihtne on siiski meiega manipuleerida…
Lühiromaan on vastuoluline ja ilmselt leidub küllaga lugejaid, kellele see ei meeldi (mõni ime, ka ilmumise järel tehti see ametliku kriitika poolt maatasa, sest leiti, et autorid on solvanud tollal pühasid mõisteid: „patriotism“, „ordenid“, „veteran“, sidudes need naeruväärsete ja mitte just eriti positiivsete tegelastega). Jah, kerge on takerduda esmapilgul jantliku pealiskihi taha, nägemata sügavamal laiuvaid tumedaid hoovusi. Ka ulmet pole ju esmapilgul nagu ollagi, pole ka mehise lõuajoone ja otsusekindla pilguga kangelasi, aga ometi lahkavad vennad taas oma lemmikteemat – inimeseks olemist. Ja seekord just nn väikese inimese seisukohast. Just tänu sellele avastad äkki üllatusega, et nii hästi ajaproovile vastupidanud teost neil teist vist ei olegi. Hirmuäratavalt aktuaalne on see lühiromaan ja aina aktuaalsemaks muutub. Kuigi, jah, ulmekirjandusena ei kõlba see kuhugi. Me kohandume, me mugandume, me müüme ennast tükk-tüki haaval. Ja juba ka riiklikul tasandil üle terve demokraatliku maailma. Aina enam vahetatakse väärtuspõhist poliitikat olupoliitika vastu. Mis see siis muud on, kui au ja väärikuse peenrahaks vahetamine.
Teema pole Strugatskitele uus – kolm aastat enne selle lühiromaani kirjutamist on nad samalaadse probleemiga rinda pistnud. Juba siis ütleb Žilin endale: „Jah, kui ma kamandaksin Wellsi marslasi, siis ma ei hakkaks jändama kolmejalgsete sõjamasinate, soojuskiire ja muu jamaga… Illusoorne olelus… /…/ Täissöönud, soe, purjus ja igav…“ (Ajastu ahistavad asjad). „Marslastes“ arendasid nad seda lihtsalt edasi. Lühiromaani pealkiri viitabki Wellsi „Maailmade sõjale“, alapealkiri aga Gogoli „Hullumeelse märkmetele“. Aga kumb on hull ja kumb terve mõistusega, Charon või Apollon, jätavad autorid lugeja otsustada. Ja mitte selleks, et lugejat kiusata või otsi neile omaselt lahti jätta, vaid palju proosalisemal põhjusel: seekord ei tea nad isegi.
Vaatamata sellele, et lühiromaani kirjutamine läks kiiresti, lõbusalt ning ümberkirjutusi ja parandusi nad (ainukordselt) ei teinudki, nii et sisuliselt kirjutati kohe valmis lõplik ja puhas versioon teosest, jäid autorid ka ise hätta positsiooni valimisega. Boriss Strugatski on tunnistanud, et peamiseks probleemiks oli nende jaoks küsimus, kas inimkonnal tervikuna saab olla eemärk ja mõte. Või kas au, eneseväärikus ja uhkus võivad laieneda üksikisikult tervele inimkonnale. Ja kas heaolu nimel võib kõigest sellest loobuda? Ja kas me selle järel jääme veel inimesteks? Jah, üks inimene saab oma esmasünniõiguse läätseleeme vastu vahetada, nagu piiblis kirjas. Aga kogu inimkond tervikuna? Ja kui saab, kas see on siis aktsepteeritav või hoopis häbiväärne? Nii et kummal siis ikkagi õigus on, Charonil või Apollonil? Autorid sellele küsimusele enda jaoks vastust ei leidnudki.
Oleme me lüpstavad lojused või siiski midagi enamat? Pärast loo läbi lugemist tasub mõelda ühele Charoni vihahoos heidetud lausele ja küsida endalt: kumma küsimuse mina esitaksin, kui maailm muutub? Kas „Mida mina peaksin tegema?“ Või „Mida minuga tehakse?“ Ja mõelda ka sellele, kuidas teised meie ümber võiksid vastata.
Minul isiklikult hakkas jube…
Ja sellele vaatamata, on satiirilised Strugatskid midagi, mis oleks võinud ilmselt ka olemata olla.
Sotsiaalne absurd – „Tigu nõlvakul“; „Inetud luiged“; „Hääbuv Linn“
Samas jäävad mitmed nende tähtteosed ühiskondliku absurdi valda. „Ajastu ahistavatest asjadest“ on juba räägitud, võtame vaatluse alla ülejäänud.[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"141","field_deltas":{},"link_text":"983.jpg","attributes":{"height":"150","width":"92","style":"width: 92px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"13"},"fields":{}}]]
„Tigu nõlvakul“ on vist üks vendade segasemaid ja absurdsemaid tekste. Sümbolistlik, groteskne, kafkalik. Algselt oli see mõeldud Keskpäeva maailma: Mets oli Pandora džungel, Perets oli Gorbovski, Baasi ülem Paul Gnedõh (Lieber Polly) ja Candide – Athos-Sidorov, kes on metsa kohal alla kukkunud ja üritab omade juurde tagasi jõuda. See esialgne versioon romaanist avaldati Venemaal 1990. aastal jutustusena „Rahutus“.
Õige pea said autorid aru, et tegelikult tahtsid nad väljendada midagi muud ja et tulevik, see Keskpäeva maailma, ei puutu tegelikult asjasse. Nii visati kõik Gorbovskit puudutav välja ja jäeti alles ainult Metsa osa. Juurde kirjutati Valitsus – kõverpeeglivaade bürokraatlikule olevikule. Boriss Strugatski on lugemiseks andnud järgmise võtme: Valitsus on olevik, kaootiline ja ajuvaba, samas sihikindel, täis vigu ja eksimusi; Mets aga tulevik, millest me midagi ei tea, ning raamat räägib oleviku ja tuleviku konfliktist. Sellest, et me olevikus teeme kõik selle tuleviku saabumise nimel, ise aga kardame seda tulevikku ja üritame seda teha ohutuks, selliseks, nagu ta meile siin ja praegu meeldiks. Seda sümboolikat toetab ka pealkiri – „Tigu nõlvakul“ – tigu, kes Fudži mäe tipu suunas roomates sümboliseerib tulevikku liikumist, järjekindlat püüdlemist uute kõrguste poole. Autorid ise armastasid seda romaani kõige rohkem ja pidasid seda oma suurimaks õnnestumiseks, kuigi enamus lugejatest sellest aru ei saanud.
Raamatul oli keeruline saatus, nagu teistelgi siin alajaotuses. See valmis 1965, kuid nägi vene keeles tervikuna ilmavalgust alles 1988. aastal.
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"142","field_deltas":{},"link_text":"346.jpg","attributes":{"height":"150","width":"106","style":"width: 106px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"14"},"fields":{}}]]Ka „Inetud luiged“ oli sarnase saatusega. Kirjutatud 1967, ilmus ta vene keeles alles 1987. aastal. Hiljem liitsid autorid selle eraldi tegevusliinina romaani „Lombakas saatus“ (Хромая судьба). Ka siin vaatlevad autorid tuleviku tungimist manduvasse olevikku, sellesse igapäevase mõttetu ja haleda oleluse hallusesse, millest lapsed, meie tulevik, lõpuks lahti ütlevad, et põlatud ligedikega kaasa minna. Omal moel on selle teose lõpp isegi optimistlik, kui tõlgendada seda nii, et ligedikud, geneetiliselt muundunud inimesed, kes tulid tulevikust, et enda maailma hukku ära hoida, suutsid seda laste, kes selle tuleviku loovad, abiga saavutada ja lakkasid siis olemast, sest pärast tuleviku muutmist ei olnud neid enam ka tulevikus. Sellele viitab Golemi lause raamatu lõpus: „Ligedikke ei ole. Võite teha näo, et neid polnudki. Ega saa olema.“ Jääb vaid loota, et lapsed saavad olema paremad kui meie, meduusid, nagu Diana üldistavalt kokku võtab. Omamoodi progressolus inimkonna kalla[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"143","field_deltas":{},"link_text":"386.jpg","attributes":{"height":"150","width":"102","style":"width: 102px; height: 150px; margin: 10px; float: right;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"15"},"fields":{}}]]l ju seegi.
Kõige keerukam oli „Hääbuva linna“ saatus. See on sünge ja masendav nägemus inimese olemusest, raske ja lohutu lugemine, kuid sellele vaatamata (või just seepärast) vendade loomingu üks tippe, mille lõpus aimub ka esmapilgul vaevumärgatav valguskiir.
“Linna” algne idee sündis Strugatskitel 1967. aasta märtsis, 1968. aasta Tšehhi sündmused andsid sellele aga ilmselgelt uue suuna. Kirjutamise käigus kujunes uus eesmärk: näidata, kuidas noore inimese maailmapilt olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend.
Boriss Strugatski on meenutanud, et ühtki teist teost ei kirjutanud nad nii kaua ja nii hoolikalt. Ainuüksi maailma loomine ja materjali süstematiseerimine kestis üle kolme aasta, kirjutamisele pandi punkt 27. mail 1972. aastal.
Romaan sai pealkirja Nikolai Roerichi tuntud samanimelise (Град обреченный, inglise keeles Doomed City) maali järgi, mis Boriss Strugatski sõnul vapustas neid oma sünge ilu ja maalist uhkava lootusetusetundega.
“Ammu hukule määratud, seisis ümberpiiratud linn mao haardes. Ja veel kaua ei aimanud keegi halba – inimesed sõid ja jõid, abiellusid, läksid mehele. Ja kui tund tuli, lõid nad häirekella, kuid minna ei olnud enam kuhugi,” kirjutas Roerich ise oma maali kohta.
Lootusetu oli ka romaani tulevik. Autorid teadsid, et see ei ilmu kunagi – liiga ohtlik oli see nii neile endile, kui võimalikele kirjastajatele. Liiga palju oli selles vastuhakku süsteemile. Ainuüksi peategelaste kolmik – natsiallohvitser, stalinlik komnoor ja iseteadlik juut, kes moodustavad omalaadse sõpruskonna – on midagi ennekuulmatut. Sellised seigad, nagu Hitlerjugendi marsi laulmine, keelatud autorite tsiteerimine või lause:“Sa ju tunned mind – ma olen igati sinu poolt,” mille endisest komnoorest nõunik Voronin ütleb ideoloogilisele vaenlasele – endisest natsiallohvitserist president Geigerile, oleks autorid ilmselt sunnitööle saatnud.
Romaan ilmus alles 1988. aastal, kuusteist aastat hiljem, ajakirjapublikatsioonidena neljas osas.
Ulmelugejad on palju vaielnud, kas vendade hilisemad teosed on nõukogude-vastased või üldinimlikud-üldfilosoofilised. See on mõttetu vastandamine, sest esiteks ei sega üks teist ja teiseks on nende teosed tavaliselt nii mitmekihilised, et mõlemad lähtekohad jäävad lõpuks niikuinii kitsaks. Kohati nii kitsaks, et näib, nagu ei mahuks Strugatskid üldse mingitesse raamidesse ja žanritesse. “Ajastu ahistavad asjad”, “Tigu nõlvakul”, “Inetud luiged” ja “Hääbuv linn” moodustavad minu jaoks Strugatskite loomingus alajaotuse, mis kannab koondnimetust sotsiaalne absurd. “Linn” on selle alajaotuse tipp – nii lõikav ja valus on sotsiaalne pool, nii absurdne on maailm. Sellest valusam ja absurdsem suudab olla vaid tegelikkus – totalitaarne tegelikkus. Selles seisnebki “Linna” universaalsus – nõukogude aja mäletamine ei ole teose mõistmiseks tegelikult vajalik (kuigi annab lisaväärtuse), lugejat hoiatatakse igasuguse totalitarismi eest. Kuid mitte ainult...
“Linna” võib vaadata ka kui Strugatskite ühe peamise teema – progressorluse kontekstis. Ja ka selles on nad liikunud aste kõrgemale. Enam ei sekkuta otse ja robustselt ühiskonna toimimisse nagu romaanides “Raske on olla jumal” või “Asustatud saar”. Ei, siin minnakse nii-öelda rakutasandile, püütakse muuta inimese olemust, mõjutada enamust vähemuse kaudu. Eksperiment on Eksperiment. Inimesed rebitakse välja harjumuspärasest keskkonnast ja jäetakse üksi – nad peavad ise hakkama saama. Ja nad saavadki – kes kuidas. Nad toovad kaasa oma hirmud ja unistused, eesmärgid ja meetodid. Eksperiment aitab neil ellu ärgata ja tõeks saada ning nii muutub tegelikkus aina absurdsemaks – ilmuvad paavianid, kõndivad ausambad, rääkivad hundid...
Kuigi nad seda ei tea, sõltuvad Eksperimendi reeglid inimestest endist. Nad ise määravad, milline ühiskonnakorraldus Linnas valitseb, kuidas probleeme lahendatakse, millist ideoloogiat või usku aus peetakse. Neist endist sõltub, kui vabad nad on. Ja neist endist sõltub, millises suunas nad arenevad. Kõlab ju tuttavalt, kas pole? Ainus, mis neid piirab, on isiklik südametunnistus, mis võib võtta erinevaid väljendusvorme. Mentorid, alter egod, Voronin-kaks, nagu Andrei ise ütleb, mu kollane veniv südametunnistus… Või Punane Hoone – erutatud südametunnistuse sonimine, nagu Izja seda kutsub.
Ainuüksi selle võtmetegelase – Izja Katzmani eest on autorid kõrgema hinde (Stalini ajal pigem kõrgema määra) ära teeninud. Küüniline, igasuguste illusioonideta, kuid sellele vaatamata alati parandamatult optimistlik ja elurõõmus, teadmisjanune ja filosoofiline, on ta Andrei jaoks nagu teejuht läbi Eksperimendi hullumeelse maailma. Just tema on Andrei tõeline mentor. Ja tema paistab olevat ainus, kes on mõistnud Eksperimendi olemust, omamoodi surematust või uuestisündi, mis kõigile osalejatele aina uute ringide läbimist pakub. See on lõputu kasvamise ja arenemise tee ning ta püüab sellest juba esimese korraga võimalikult palju võtta. Ja ka anda, sest tema on ju see, kes teab. Nii ta üritabki oma teadmist edasi anda, ehitades püramiide ja jättes sinna oma käsikirjade koopiaid, olles kindel, et kunagi on neid kellelegi tarvis. Et temasuguseid tuleb veel.
Kui järgida Izja teooriat, et inimkultuur on nagu tohutu Tempel, millel on ehitajad, preestrid ja tarbijad ning ümber selle lojuste mass, nagu täiendas Andrei, siis tuleb välja, et suurem osa Eksperimendis osalejatest on lojused. Need on Sabakondi-taolised tüübid, quejadad, zwirikud, chnoupekid, anonüümne mass, kelle iga geiger ümber sõrme keerab. Enamik neist on lihtsalt reaalsuse eest jalga lasknud. Aga mõned neist võivad areneda, neist võivad saada kultuuri tarbijad ja võib-olla isegi selle loojad (eelkõige oma tegudega). Sellised näivad olevat Donald, Kenzi, Danny Lee… Preestreid on Eksperimendis vähe – vaid Pak ja Izja. Ja vaid Izja on tulnud vabal tahtel, peretki maha jättes, sest tal on eesmärk. Keda aga Linnas pole, need on tõelised loojad, Templi ehitajad. Isegi Geiger märkab seda ja paneb imeks. Tegelikult pole imestada midagi – ehtsat loojat ei ole võimalik “ümber teha”. Nii ongi suurem osa Eksperimendist suunatud tavalisele inimesele. Vennad on mõelnud välja järjekordse tee, kuidas inimeste paremaks muutumist tagant torkida ja samas kontrollida. On need Rändurid, kes inimkonnaga eksperimenteerivad? Ljudenid? Ligedikud?
Iga looja, eriti kirjanik, on tegelikult progressor. Romaan on nagu Linn, maailm ilma piirangute, ajaloolise ja sotsiaalse taagata. Sinna saab asetada tegelased ja jälgida, kuidas nad end ülal peavad. Viia läbi Eksperiment. Ja loota, et lugeja muutub.
Andrei on Linna saabudes ajupestud fanaatik, totalitaarse kasvatuse produkt. Kõige paremini iseloomustab seda viis, kuidas ta intelligentsi suhtub: “Ja tulebki välja, et ükskõik millise klassi vaatenurgast on intelligents lihtsalt pask.” Ta kiristas hambaid. “Vihkan! Silmaotsaski ei või kannatada neid haledaid prillipapasid, lobamokki, muidusööjaid! Pole neil ei sisemist jõudu, usku ega moraali...” Ja ometi kuulub ta ju isegi sinnasamasse klassi – ta on teadlane, astronoom, haritud ja lugenud inimene, nagu reedavad arvukad tsitaadid ta kõnes.
Tal lastakse käia läbi järjepidev teekond sotsiaalset redelit mööda alt üles: prügivedaja – uurija – ajalehe peatoimetaja – nõunik. Siis tuleb järjepidevuse katkemine. Kõrgemale teda ei lasta ja see pole ka enam vajalik. Ta on juba mõistnud, et ta pole enam see, kes enne. Algul võitlesin mingite ideede nimel, siis defitsiitsete vaipade nimel, lõpuks läksin aga täiesti arust ära… Nii ta arvaski alguses, et tegutseb ühiskonna hüveks, siis tunnistas endale, et tegutseb vaid iseenda hüveks, ja alles pärast seda võib juhtuda, et tegutsedes omaarust enese hüveks, hakatakse tegelikult teistele elama. Jõuab ta selleni? Selleks tuleb kõigepealt iseendale otsa vaadata.
Oluline on näha teda, mitte neid seal… mõtleb Andrei ausammastele kõnet pidades. Kes on see tema, keda ta laua teises otsas näha loodab? Tõsi, seal kaugemas laua otsas, mis kätte ei paistnud, oli vist ka keegi hakanud kõnet pidama. Juut õige või? Mis see on? Viide Jumalapojale endale? Ei, pigem siiski mitte. Kuigi... Andrei on üksi kogu ajaloo vastu ja räägib võimust ja mäletamisest, suurusest ja hiilgusest. Tema, võimu kandja, on korraga vastamisi mitte enam omaenese südametunnistusega, vaid kogu inimkonna ajalooga. Ja pole ei Izjat teda toetamas, ega Mentorit. Ta on üksi. Või kas ikka on? Teades raamatu lõpus Eksperimendi maailma ülesehitust, pole just raske arvata, kes seal lõputusse kulgeva laua teises servas temaga polemiseerib.
Koloneli toas Mentoriga vesteldes taipab ta lõpuks isegi, et on üksi – tal pole midagi võimalik kellegi teise kaela ajada, ootavalt kellegi teise otsa vaadata. Ta peab ise oma südametunnistuse ees vastutama. Sellest hetkest algab lahtiütlemine. Lahtiütlemine Mentorist ja ideoloogiatest, ambitsioonidest ja raamatu lõpuks isegi surmast. Izja on pakkunud ta elule uut eesmärki, mida ta ei suuda veel lõpuni omaks võtta, kuid ajupestud fanaatikust on saanud mõtlev inimene.
Esmapilgul lohutuna näiva romaani lõpp on pisut helgem.
Oli täiesti võimatu see kõik jälle maha jätta, kuid veelgi võimatum oli jääda selle kõige keskele. Nüüd. Päras seda kõike, mõtleb Andrei tagasi Leningradis olles.
See annab lootust. Inimkond ei ole veel hukule määratud. Mitte niikaua, kui meie sisemine progressor läbi hullumeelse maailma iseenese poole teel on. Kuni on veel kuhugi minna.
„Miljard aastat enne maailmalõppu“; „„Hukkunud Aplinisti“ hotell“; „Väljasõit rohelisse“
[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"144","field_deltas":{},"link_text":"116.jpg","attributes":{"height":"150","width":"100","style":"width: 100px; height: 150px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"16"},"fields":{}}]]„Miljard aastat…“ (1976) on üks neist esmapilgul petlikest teostest, mille puhul näib, et jutt käib ühest, aga tegelikult hoopis teisest. Näib, et mis võiks olla veel lihtsam – ehtulmeline süžee looduse enda vastuseisust looduse saladuste väljaselgitamisele. Ometi on see pigem lugu lootusetusest, mis valdab inimest, kelle vastas on Süsteem – hingetu, kiretu ja vääramatu masinavärk, mis saavutab alati oma tahtmise. See on lugu väärikuse ja endast lugupidamise säilitamise võimalikkusest sellises olukorras.
Autoritele oli see raamat äärmiselt hingelähedane, sest nende jaoks oli tegu realistliku teosega. Enamgi veel, nende endi sõnul oli see ainus raamat, kus kõikidel tegelastel olid reaalsed prototüübid.[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"145","field_deltas":{},"link_text":"079.jpg","attributes":{"height":"150","width":"95","style":"width: 95px; height: 150px; float: right; margin: 10px;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"17"},"fields":{}}]]
Seevastu „„Hukkunud Alpinisti“ hotelli“ (1970) peavad autorid ise läbikukkumiseks, mis sellest, et raamat sai huvitav, loetav ja populaarne. Eeskujuks võeti Dürrenmatti „Tõotus“. Viga oli nende meelest selles, et ülesande püstitus – kirjutada uuenduslik krimka, omamoodi kirjanduslik eksperiment, milles tavaline „kinnise ruumi mõrv“ alles lõpuvindiga uutele ulmelistele radadele pöörab – ei saanudki õnnestuda. Sellele vaatamata on huvitav jälgida inspektor Glebsky siseheitlusi, kes kõigub inimliku eetika ja kohust täitva ametniku eneseõigustuste vahel. Kohusetunne võidab inimlikkuse, kuid see jääb peategelast tugevalt vaevama. Ja muide, natsid oli tsensuuri nõue, tavalistest gangsteritest jäi võimudele väheks.
Ja lõpuks nende kõige kultuslikum raamat – „Väljasõit rohelisse“ (1972). Naljakas, aga mida sellest veel kirjutada? Tänu Tarkovskile teab Tsooni ja stalkereid terve maailm, kuigi film ja raamat on üsnagi erinevad. Tsoonist on tehtud arvutimänge, sellele on pühendatud terve raamatusari. Vaieldamatult on see enim ekspluateeritud ja kõige kuulsam Strugatskite teos. Kes on Redrick Shoehart? On ta kurjategija või Lunastaja? Igal juhul vastab see kultuslik raamat igati vendade endi määratlusele heast ulmest: selles on nii ime, saladus kui tõepära.