Kõrgesti auhinnatud romaanist

Paavo Matsin, "Gogoli disko". Lepp ja Nagel 2015. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind 2016.

Alternatiivajalugude buum jätkub: 2015. aastal ilmunud Paavo Matsini "Gogoli disko" hinnati koguni oma aasta parimaks romaaniks.

Võib üles lugeda teose omapärasid:

  • toimumiskohaks on genotsiidijärgne Eesti, millest eestlased on enam-vähem kõrvaldatud (ikka juhtub, et kirjanik oma rahva sarnasesse olukorda asetab: mainigem näiteks Houellebecq'i romaani "Alistumine" ("Soumission" 2015, e.k. 2015), mille suhtumine võitjatesse on küll teistsugune);
  • aeglaselt kulgeva ning värvikaid tegelasi pikalt tutvustava süžee muudab hauast tõusnud Gogol ka teose alternatiivsest reaalsusest irduvaks lõdvalt seotud pildiriviks, mida ilmestab autori flirt salateadustega;
  • tihe seos muusikaga, tegelaste melomaaniale sekundeerib autoripositsioon (ikka juhtub: mainigem näiteks Eero Tarasti romaani "Professor Amfortase saladus" (1995, e.k. 2003) või Indrek Hargla juttu "Fusion" (2001));
  • eesti kirjanduses mitte just ülearu tähelepanu pälvinud linna mõne tänavajupi detailideni täpne kujutamine.

Kui aga küsida, mis see kõik kokku ikkagi on, pole vastust leida kerge. Alternatiivajalooline osa (tsaaririigi taastamine, selle võidukas sõda NATO-ga ja Eesti taasliitmine) on kaugel nende kirjanike püüdlustest, kes üritavad võimalikult tõetruult aluselt spekuleerida. Pigem on Poolast kokku riisutud trammi ja küüditatud eestlastega Viljandi omapärane lavakujundus (punk, kui soovite) - möönab ju autor isegi, et lähtekohaks romaani kirjutamisele sai meelevaldne kujutluspilt Viljandi metroost (Paavo Matsin. Sõites trammiga Viljandis. "Looming" 2/2016). Tegevuskohaks on Viljandi, sest autorile niimoodi meeldib; blatnoilüürikast vallatud hinged võiks teoses toimuva seisukohalt niisama hästi kõikuda ükskõik millise kunagise Tsaari-Venemaa Euroopa osa linna tänavail. Sama näib käivat ülestõusnud Gogoli kohta: nii selle füüsilise kuju kui tema kirjutuslaadi kohta laiemalt. Raske on leheküljel 68 ära tunda 160-sentimeetrist pigem hapra kehaehitusega meest: "...aga kaugel eemal, kuskil Romaani juures, seisis tume pikk kogu keset sõiduteed." Samuti ei ole jutustuse esimest kolmandikku oma tegelaskujude galerii juures maha mõnuleva autori kompositsioon gogollik (huvitaval kombel mainib ka näiteks Piret Viires oma arvustuses nii Bulgakovit kui Pelevinit ja lugemispäevik "Loterii" Sorokinit , aga mitte Gogolit ennast). Nii alternatiivajalooline taust kui Gogol on pigem autori suveräänsuse demonstratsioonid.

Jutustuse olemuslik tuum seisneb allakirjutanu arvates hoopis miskis muus - värvikate tegelaste grotesksetes, nihestatud teadvuseväljadest indutseeritud seiklustes. Sellisena näib see pigem kuuluvat 20. sajandi alguse kirjandusellu ja täpsemalt, sobivat riiulil kõrvuti Alfred Kubini fantastilise romaaniga "Teisel pool" ("Die andere Seite" 1909, e.k. 2007) või Fritz von Herzmanovsky-Orlando "Geeniuste maskimänguga" ("Das Maskenspiel der Genien" 1928/29, e.k. 2009).

Kommentaarid

kriku's picture

https://www.muurileht.ee/retrokiiksu-maailm-kus-aeg-ei-ole-oluline/

See arvustus siin pole muidugi mingite "ulmemeeste" oma, vaid ikka konkreetselt minu, Kristjan Sandri, oma. Kuuldused minu isiksuse lõhenemisest on ennatlikud :)