Näpunäiteid jutukirjutajale: nimekiri

David Farland on nimekas ulmeautor, kes on kirjutanud üle 50 romaani. Ta on võitnud Philip K. Dicki mälestusauhinna parima ingliskeelse romaani eripreemia teadusulme romaani "Minu tee Paradiisi" (On My Way to Paradise) eest,  Whitney aasta parima romaani auhinna ajaloolise romaani "Inglite kompaniis" (In the Company of Angels) eest, Rahvusvahelise Raamatuahinna (International Book Award) ja Hollywoodi raamatufestivali suure auhinna imeulme põneviku "Ööbik" (Nightingale) eest ja teisi auhindu. Tema imeulme romaan "Ruuniisandad" (The Runelords) on ekraniseeritud.

Peale selle on ta kirjutanud "Start Warsile" ja "Muumiale", töötanud Hollywoodis stsenaariumite toimetajana ja filmiprodutsendina ning elanud ka Hiinas, kirjutades fantaasiafilmi stsenaariumi.

Kirjutamisõpetajana on ta aidanud kümneid autoreid, sealhulgas Brandon Mulli ("Fablehaven"), Brandon Sandersoni ("Ajaratas"), James Dashnerit ("The Maze Runner") ja Stephanie Meyerit ("Twilight").

Farland on kohtunik L. Ron Hubbardi Tuleviku Kirjanike (Writers of the Future) võistlusel, mis on maailma suuremaid uute teadus- ja imeulme autorite võistlusi.

Arvutimängude alal on ta nii disaineri kui kirjutajana osalenud "StarCraft: Brood War" loomises.

Ta on püstitanud Guinnessi rekordi autogrammide jagamise alal.

"Algernoni" käesolevas numbris ilmub tema imeulme lugu "Kiviema needus" ja loodetavasti ei jää see viimaseks.

David Farlandi raamatute täieliku nimekirja ning muud infot leiab tema koduleheküljelt http://davidfarland.com/ . Sealt on tema loal tõlgitud ka tema käesolev artikkel: http://davidfarland.com/2016/03/boosting-your-prose-a-checklist/ . Inglise keelest tõlkinud Kristjan Sander.

 

Mis teeb hea jutu?

Kui ma kirjutasin võistlustele, tegin nimekirju vaatenurkadest, millest žürii võinuks mu lugu hinnata. Näiteks, mõnele hindajale võivad meeldida lõpud, mis toovad pisarad silma, mõnd teist aga huvitab intellektuaalne tulevärk rohkem. Mõned lugejad küsisid, milline oleks minu nimekiri.

Siin siis on nüüd nimekiri asjadest, mida ma kaalun, kui juttu kirjutan.

Esiteks väike hoiatus. Kui ma olin väga noor, võib-olla nelja-aastane, nägin ma poes vilkuvate tuledega ratastel liikuvat robotit. See tundus mulle maagiline, peaaegu elus. Mu vanemad ostsid selle mulle jõuludeks ja mõni nädal hiljem läks see rikki, nii et ma võtsin haamri ja võtsin selle osadeks lahti, et näha, mis selle käima pani – aku, väike mootor, mõned värvilised tuled, odav värv ja kleepekad.

Teie jutt peaks olema rohkem kui osade summa. See peakski olema maagiline ja elus.

Aga kui me kasutame nimekirja nagu alljärgnev, vaatame me osi, mitte tervikut. Kui te oma lugu loote ja ümber kirjutate, peate kogu aeg jälgima kogu juttu. Tegema kindlaks, et isegi siis, kui tegelete detailidega, ei viiks ükski osa teisi tasakaalust välja.

 

Lavakujundus (setting)

Minu eesmärk on tuua lugeja minu maailma – mitte ainult meelte kaudu, vaid ka emotsionaalselt ja intellektuaalselt. Ma tahan neid tundma panna, nende mõtteid loo juures hoida. Seda saab tihti teha lavakujundusega, mis vaimustab lugejat, mis kõnetab teda.

  1. Kas mul on unikaalne lavakujundus, mis kasutajat intrigeerib? Lühidalt, kas selles on midagi, mis muudab selle erinevaks kõigest, mida lugeja on varem lugenud?
     
  2. Kui mu tegevus toimub siin maailmas, siis kas tegevuskoht on „seksikas“ või igav? „Seksikas“ tegevuspaik tõmbab inimesi ligi. Isegi kui tegevuspaik on „McDonald’s“, peame sellesse elu panema, tegema selle nauditavaks.
     
  3. Kas mul on episoode, mis oleksid huvitavamad, kui tegevus toimuks mujal? Näiteks, oletame, et ma tahan näidata, et kuningas on sõjakas. Kas ma alustan tema jutuga peolauda kutsutud nõunikele või lahinguväljal?
     
  4. Kas mul esineb korduvaid lavakujundusi? Näiteks, kui kaks stseeni toimuvad samas elutoas, kas emb-kumb oleks huvitavam, kui see toimuks mujal?
     
  5. Kas mu tegevuspaiga kirjeldused on piisavalt üksikasjalised, et lugeja sellesse viia?
     
  6. Kas ma kasutan nende elluäratamiseks kõiki meeli – nägemist, kuulmist, maitset, lõhna, puudutust?
     
  7. Kas mu tegelase poolt nende meeltega kogetu jõuab lugejani?
     
  8. Kas ma tahan näidata ümbrust minevikus, olevikus ja arvatavas tulevikus? Näiteks võin ma rääkida kolledži ajaloolisest laienemisest ja tähtsusest jne.
     
  9. Kas mu kirjeldus saaks tugevam, kui mainida seda, mida kohal pole?
     
  10. Kas mu kirjeldus haakub sama žanri kirjeldustega üldiselt?
     
  11. Kas mu kirjelduses on midagi, mis jätab otsad lahti erinevateks tõlgendusteks? Näiteks, tegelasele võib väga meeldida kirik, kus ta abiellus, tal võivad sellest olla suurepärased mälestused, ja samas võib ta tunda end reedetuna, kuna abielu kiskus lõpuks inetuks. Niisiis muutub tegevuskoht tema jaoks kibemagusaks.
     
  12. Kas tegevuskohtade sees ja vahel võivad tekkida konfliktid? Kui mul on pika rohuga tuleohtlik preeria, kas mu loos peaks olema ka tulekahju?
     
  13. Kas mu tegelased ja ühiskonnad kasvavad tegevuskohtadest välja? Kui mul on ajalooline lavakujundus, kas mu tegelaste suhtumised ja erialad on sellega kooskõlas? Edasi, peaaegu igas ühiskonnas on ka vastupanu. Kas ma tegelen sellega?
     
  14. Kas mu maailm on ohus? Kas ma tahan, et oleks?
     
  15. Kas mu maailmas on kohalik elu? Näiteks, kui ma loon fantaasiaküla, kas sellel on ajalugu ja omapära? Kas mul on vaja selle jaoks tegelasi luua – linnapea, õpetaja jne.?
     
  16. Kas mu lavakujundus on loogiliselt kooskõlaline? Oletame näiteks, et mul on kaubalinn. Kus peaks kaubalinn loogiliselt olema? Kaubatee või sadamaks sobiva koha juures (väga võimalik, et mõlema). Niisiis on mul vaja kaaluda, kui täielikult tuleb maailm välja arendada.
     
  17. Kas mu lavakujundus on täielikult välja arendatud? Oletame näiteks, et mul on mets. Mis liiki puud ja taimed selles kasvavad? Mis loomad? Mis selle ajalugu on? Kuna seal viimati vihma või lund sadas? Mis selles metsas erilist on? Jne.
     
  18. Kas mu lavakujundust on igas stseenis tunda ja kas lugejal hoitakse niimoodi jalad maas? Kui ma näiteks panen oma loo toimuma põllu peal ja mul on lahinguks valmistuvad mehed, võib juhtuda, et pealik vaatab üles ja märkab kaugete tammede otsast lendu tõusvaid raisakulle, kes juba valmistuvad pidusöögiks. Ma võin mainida oma peategelase soomusrüüd kütvat päikest, hobuse kõrvade ümber tiirlevaid kärbseid ja nii edasi – kõike samal ajal, kui ta ajab kellegagi tähtsat juttu.
     
  19. Kas mõnel tegevuskohal on sümbolväärtus, mille tähendus tuleb esiplaanile tuua?
     

Tegelased

Ma tahan, et mu tegelased oleksid päris inimesed, täielikult välja arendatud. Paljude lugude viga on, et tegelased on kahvatud või klišeelikud või lihtsalt välja arendamata. Me tahame midagi rohkemat kui stereotüübid ja luua tegelasi, kellele lugeja kaasa elaks. Samal ajal ei taha me sellesse takerduda. Me ei taha nii palju detaile, et tegelane on üle koormatud ja jutustus kohmakas.

Niisiis on mul mõned punktid tegelaste kohta.

  1. Kas mul on kõik loo jutustamiseks vajalikud tegelased olemas või on keegi puudu? Näiteks, kas jutt oleks parem, kui mul oleks giid, abiline, armuke, liitlane, vahelehõikujad jne (guide, sidekick, love interest, contagonist, hecklers etc.)?
     
  2. Kas mul on mõni tegelane, kelle võiks heaga ära jätta?
     
  3. Kas mul on tegelasi, kelle võiks liita teistega? Näiteks, kas kahest politseinikust võiks teha ühe?
     
  4. Kas mu tegelastel on isiksus, sügavust?
     
  5. Kas mu tegelased tulevad välja pärisinimeste või tüüptegelastena?
     
  6. Kas ma tean, millised on nende elulugu, tõekspidamised ja riietus?
     
  7. Kas igal tegelasel on oma huvitav maailmanägemus?
     
  8. Kas igal tegelasel on oma hääl, talle omane eneseväljendus?
     
  9. Kas mu tegelased on piisavalt erinevad, et neil saab kergesti vahet teha? Kas nende erinevused tekitavad konflikti? Pidage meeles, et isegi headel sõpradel võivad olla erinevad iseloomud.
     
  10. Kas ma olen õigesti loonud tegelaste kehad – kirjeldanud nende käsi, jalgu, nägusid, juukseid, kõrvu ja nii edasi?
     
  11. Kas igal mu tegelasel on oma käitumisviis?
     
  12. Kas mul on vaja oma tegelasi „sildistada“, nii et need lugejatele kergesti meelde jääks – näiteks muuta tegelane lonkuriks, punapeaks või pidevaks enda ette ümisejaks?
     
  13. Kuidas on mu tegelased seotud ühiskonnaga, kust nad pärit on? Lühidalt, kas nad on kooskõlalised oma kultuuritaustaga? Mil viisil nad sellele vastanduvad?
     
  14. Mida iga mu tegelane tahab?
     
  15. Mida iga mu tegelane kardab?
     
  16. Mida mu tegelane võiks tahta teiste eest varjata?
     
  17. Mis on iga mu tegelase elulugu? Kuna sündinud, kus koolis käinud jne.?
     
  18. Millised on mu tegelase religioossed, poliitilised jne. hoiakud?
     
  19. Kuidas mu tegelased omavahel seotud on? Kuidas nad üksteist näevad? Kas nende arusaamad üksteisest on õiged või kallutatud?
     
  20. Kas iga mu tegelane kasvab loo käigus? Kui ei, kas nad peaks?
     
  21. Kui ausad on mu tegelased – iseenda ja teistega? Kas mu lugeja peaks neid usaldama?
     
  22. Mida mu tegelased tahaksid endas muuta? Kas nad peaks proovima?
     
  23. Kas mu tegelastel on oma perekonnalood, sotsiaalsed probleemid, haiguslood, ellusuhtumised? Kas on vaja tagasivaateid neile vihjamiseks?
     

Konfliktid

Üks kõige kindlamatest viisidest publikut köita on konfliktide abil. Kui konflikt on lahenduseta ja kui publik ootab hinge kinni pidades tulemust, on lugeja huvi terav. Nad ootavad ebateadlikult lahendust ja võivad isegi mõelda: „Oh, see tuleb lahe!“ Seda erutusseisundit nimetatakse „pingeks“ ja see võib olla jutu võimsaim osa.

  1. Mis on minu loo peamine konflikt?
     
  2. Kas mul on selle jaoks õiged katse-luhtumise tsüklid?
     
  3. Kas peamine konflikt leiab lahenduse?
     
  4. Kas see on küllalt universaalne, et lugejad seda huvitavaks peaks? Pange tähele, et konflikt on palju huvitavam, kui lugeja peab millegi seesugusega iseenda elus tegelema.
     
  5. Kas ma olen selle loonud endaga seotud vahejuhtumite abil? Teisisõnu, kas leidub viise, kuidas peamist konflikti süvendada või üldisemaks muuta?
     
  6. Kas mul on kõrvalkonflikte? Suurema osa juttude jaoks läheb vaja rohkem kui üht konflikti. Näiteks on peategelasel tihti nii sise- kui väliskonflikt. Tal võib veel olla armusuhe. Tal võib olla konflikte looduse, Jumala või oma kaaslastega. Nii et autorina peate tekitama hulga konflikte ja otsustama, kuidas igaüks neist kasvab ja laheneb.
     
  7. Kas mu tegelased kasvavad ja muutuvad konfliktidest üle saamise käigus?
     
  8. Kas mu tegelased otsustavad vahest hoopiski kohanduda selle asemel, et lõpuni võidelda?
     
  9. Kui leidlikud on mu tegelased oma konfliktide lahendamisel? Leidlikkus on tihti huvitav.
     
  10. Kui motiveeritud on mu tegelased oma konflikte lahendama? Kui vaja, võivad nad äärmusteni minna.
     
  11. Kas mul on mingeid ninnunännu „konflikte“, millest peaks loobuma? Näiteks, kui mul on peategelane, kelle peamine probleem on, et tal pole kunagi julgust rääkida oma ülemusega tööprobleemidest, kas ma peaksin kogu selle katse-luhtumise tsükli kustutama? Vastus on, et peaaegu alati tasub midagi kustutada ja midagi paremat asemele kirjutada.
     
  12. Kas mu kangelane on oma ülesannete kõrgusel või neist üle? Kui jah, kas teda peaks tasakaalu saavutamiseks nõrgemaks tegema?
     
  13. Kas mu peategelast kunagi reedetakse?
     
  14. Kas mu peategelasel on identiteedikriis? Iga suurepärase jutu tuumas on tegelane, kes peab ennast kellekski (šarmantseks, kangelaslikuks, targaks) samal ajal kui teised peavad teda kellekski teiseks (nohikuks, araks, rumalaks).
     
  15. Kas mul on piisavalt konflikte, et lugu huvitav oleks?
     
  16. Kas ma peaks mõne vähema konflikti kustutama või ära lahendama? Kõigile konfliktidele pole vaja katse-luhtumise tsükleid.
     

 

Teemad


Teie jutu motiive võib nimetada selle filosoofiliseks koeks. Jutul ei pea olema teemat, et see oleks köitev. Lugeja tähelepanu võitmiseks piisab meeldivast peategelasest, kes satub köitvatesse konfliktidesse. Aga jutt, mis puudutab mõnd olulist teemat, jääb lugejaga kauemaks. Tegelikult võivad sellised lood isegi lugeja mõtlemist muuta, veendes teda tugevate argumentidega. Iga Shakespeare’i lugu on argument ja „teema“ oli tema loo keskne küsimus.

Mõned inimesed väidavad, et teemadega tegelemine on „koolipapalik“. Ärge laske end sellest eksitada. Noodsamad kirjanikud panevad teemasid ka enda töödesse ja tavaliselt võtavad nad teie omadega vastandlikke seisukohti. Näiteks, kui te väidate, et moraalsus asub inimeseks olemise keskmes, vaidlevad nad vastu, et see sõltub olukorrast ja tegelikult oleme me lihtsalt loomad. Nad ei vaidlusta mõtet, et juttudes peaks olema teemad; nad on lihtsalt teie vaadete vastu. Nii et tehke kindlaks, et teie argumendid on jõulised ja veenvad.

  1. Kas ma suudan öelda, mis teemasid ma teadlikult käsitlesin?
     
  2. Kas mõni teema tuli ise üles?
     
  3. Kui universaalsed mu teemad on? Kui olulised on need keskmise lugeja jaoks?
     
  4. Kas loos on teemasid, millega peaks tegelema, aga ei tegeleta? Näiteks, kui mul on politseinik, kes valmistub kedagi tapma, kas ta peaks mõtlema sellele, mida meie sellest arvame?
     
  5. Kas kerkib üles küsimusi või ilmneb probleeme, mis segavad jutustamist ja tuleks selgeks rääkida?
     
  6. Kas mu tegelased kunagi räägivad peateemadest või mõtisklevad nende üle? Kas nad peaks?
     
  7. Kas mu tegelased tegelevad tähtsate küsimustega? Kui mitte, äkki nad peaks?
     
  8. Kas mu tegelased muutuvad uute ideede või uskumuste mõjul?
     
  9. Kui teema „kasvab“, muutub loo arenedes olulisemaks, kas ma pean siis stseene lisama või muutma?
     
  10. Kui tegelane teemaga tegeleb, kas ta satub valejälgedele? Võtame taas näiteks tolle politseiniku. Oletame, et ta laseb öösel pimedas ühe poisi maha ja tunneb ennast süüdi, kui avastab, et poiss oli relvastamata. See, mida ta relvaks pidas, oli mobiiltelefon. Kas teised tegelased üritavad teda mõjutada? Võib-olla viib tema ülemus ta kõrtsi – sest alkohol on juba 20 aastat tema päästerõngas olnud. Mõni teine kolleeg võib käia välja versiooni, et kutt tahtis sooritada enesetapu politseiniku abiga ning peategelane „tegi tollele teene“ ja nii edasi.
     
  11. Kas mu tegelane kunagi ka sünteesini jõuab – lepib temaatilise nähtusega nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt, oma käitumist muutes?
     

 

Käsitluslaad ja stiil (treatment)

Peaaegu igas teie jutus on viis elementi: lavakujundus, tegelased, konflikt, teema ja käsitluslaad. Ma ei saa nimetada iga asja, milles viimane sõltub, sest nimekiri on lihtsalt liiga pikk. Me jõuaksime lõpuks selleni välja, et kuidas lauset kokku panna.

Te võiks koostada oma isikliku nimekirja. Kui te märkate, et kirjutate hulganisti pikki ja keerulisi lauseid järjest, võiksite teha eesmärgiks nende pikkust varieerida. Kui te kasutate nõrku tegusõnu, võiksite üle lugeda, mitu korda esineb sõna „oli“. (Originaalis: If you find that you’re using weak verbs, you may want to go through your tale and search for instances of “was” and “were.” Germaani keeltes, sh. inglise keeles, nimetatakse nõrkadeks verbideks tegusõnu, mille lihtminevikku moodustatakse sufiksi abil nagu näiteks „mängima, mängis“ – to play, played. Ebareeglipäraseid verbe, mille lihtmineviku moodustamiseks muudetakse sõnatüve, nimetatakse tugevateks verbideks, sest need saavad nii-öelda hakkama ilma järelliidet kasutamata. Viimaste hulka kuulub ka „on, oli“ – is, was / were. Soovitus on sõnasõnaliselt rakendatav vaid germaani keelte kontekstis, aga silmas peetakse ikka kasutatava keele varieerimist nagu eespoolgi. Tõlkija märkus.) Kui te avastate ennast kasutamas sõna „siis“, võite pidada vajalikuks kontrollida, kas seda on vaja või on niigi selge, et sündmused juhtuvad üksteise järel. Kui te lisate kõigele omadussõnu, pöörake sellele tähelepanu. Kui te kirjeldate asju üle, vaadake oma kirjeldused üle.

Kokkuvõttes, ükskõik, mis teie isiklikud nõrkused ka poleks, võiksite neist nimekirja teha, et neid kirjutamise ajal silmas pidada.

Aga siiski peatun allpool mõnel käsitluslaadi või stiili küsimusel.

  1. Kas teie toon sobib selle jutu jaoks? Oletame, et soovite lisada veidike nalja. Alustate killuga. Kas te jätkate samamoodi lõpuni, võib-olla annustades huumorit stseeni kaupa?
     
  2. Kas igal teie tegelasel on oma hääl? Igaühe otsest kõnet tuleks enne käsikirja lõpetamist kontrollida, kas see ikka on tegelasepärane.
     
  3. Kui te jutustajana seate loo algul tooni paika, kas te siis ka hoiate seda lõpuni?
     
  4. Kas iga kirjeldus on selge ja kõnekas?
     
  5. Kui kirjeldused antakse edasi tegelase silmade läbi, kas need kirjeldused kajastavad tema vaatepunkti ja hingeseisundit?
     
  6. Kas te kajastate piisavalt oma peategelase vaatepunkti, et lugeja saaks tema mõtetest ja tunnetest aru? Kui ei, siis kas selleks on hea põhjus?
     
  7. Kas teie keel kõlab muusikana? Kas peaks? Ernest Hemigway ütles kunagi: „Kõik suured romaanid on tegelikult luule“. Pidades seda meeles, kuulake oma sõnade kõla. Kaaluge muutusi, et sobitada neid vajaliku rütmi ja rõhkudega.
     
  8. Kas te kasutate küllalt konkse, et lugeja huvi alal hoida?
     
  9. Kas lugu saaks parem, kui vihjaksite sellele, mis saama hakkab (foreshadowing)?
     
  10. Kas te kasutate ägedaid metafoore või võrdlusi, mis teie tööle kasuks tulevad? Kui ei, siis on teil probleem. Teie võistlejad teevad seda.
     

 

Mitmesugust
 

Siin on veel mõned asjad, mille üle mõelda.

  1. Kas jutu peaidee on originaalne ja tugev? Võistlusel ei vii igava asja ümber käiv jutt kaugele. Kui te näiteks esitate jutu mehest, kes võitleb kosmosepiraatidega, ei ole sel tõenäoliselt edu – kui te just ei tule välja mõne uue jutustamistehnika või vaatenurgaga, mis teeb selle etemaks kõigist varasematest kosmosepiraatide lugudest.
     
  2. Kas te esitlete oma tegelasi ruttu? Oleks hea, kui me saaks stseeni või kahe pärast teada, kellest jutt räägib ja toda isikut tuleks tutvustada viisil, mis annaks aimu tema olulisusest.
     
  3. Igale stseenile on vaja lavakujundust.
     
  4. Kas jutt läheb kiiresti ja selgelt käima? Kuidas jõutakse juhtumini, mis sündmused käivitab?
     
  5. Kas mõni jutustamistehniline võte peale sündmuste lineaarse järgnevuse teeks juttu paremaks?
     
  6. Kas pinge kasvab stseen stseeni järel? Kas konfliktid süvenevad ja laienevad?
     
  7. Kas mu jutt laheneb hästi? Kas sellel on põnev lõpp? Kas tulemus on ootamatu?
     
  8. Kas ma ei jäta midagi õhku rippuma?
     

Loo kirjutamine võib olla väsitav ettevõte – intellektuaalselt väljakutsuv ja emotsionaalselt kurnav. Töö ajal võib see tunduda tüütu ja raske. Aga tegelikult ei ole te sellega valmis seni, kuni tulemus tundub maagiline ja kui te olete üle vaadanud kõik väiksed asjad, mis seda vajavad, näib see tõepoolest imeline.

Rõõmsat kirjutamist!