Kas kogumikus on ikka eesti rahva ja ennemuistsed jutud?
1866 ilmus Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (edaspidi kogumik), mida Kreutzwald ise ja ka suur hulk kirjandusteadlasi peab eesti rahvusliku kirjanduse sünniks.
Kuivõrd need jutud on Kreutzwaldi omalooming, selles küsimuses ajas Kreutzwald kahesugust juttu. Avalikult väitis ta, et on kõik jutud rahvasuust üles kirjutanud, kuid erakirjades tunnistas ta, et nii see siiski ei ole. Kogumiku nimetas ta nii poliitilistel põhjustel. 1967. aasta väljaande toimetaja meelest on ainult kahel kolmandikul juttudest rahvaloominguline algupära, millega Kreutzwald aga väga vabalt ringi on käinud. Niisiis on kogumik eesti rahva looming samavõrd kui Grimmide muinasjutud saksa rahva looming ja Perrault' muinasjutud prantsuse rahva looming. Ja mitte ainult eesti rahva. XIX sajandil oli autoriõiguste kaitse veel nõrk ning plagiaadid ja mugandused üsna sagedased. Kreutzwald isegi mugandas saksa teoseid eesti oludesse, tehes seda küll keskmisest paremini, näiteks «Viinakatk».
Saksamaal kirjutati tollal mõne paikkonna elanike kohta pilalugusid. Nii näiteks võttis Kreutzwald Schilda linna kohta käiva raamatu, jutustas ümber ja pani omalt poolt poole juurde ning andis oma nime all välja. Kuna schild tähendab saksa keeles kilpi, said raamatu tegelasteks kilplased. Ka kogumiku mitme jutu saamislugu on analoogne. 1967. aasta väljaandes on juttude kohta kirjas otsesõnu: osalt L. Tiecki järgi, faabula J.P. Hebeli järgi, Grimmide ja O. Marbachi järgi, J.K.A. Musäuse järgi...
Kas kogumik on ikka ulme?
Enamikus juttudes (40-s 43-st) on sees tugevad ulmelised mõjud. Seetõttu on põhjendatud küsimus, kas ei tuleks kogumik BAASi kanda ja pidada eesti ulmekirjanduse sünniks.
BAASis kogumikku ei ole. Pärast järelemõtlemist leidsin, et see on õige. BAASi poliitika järgi ei kuulutata ulmeks teoseid, mis on mõeldud alla 10-aastastele. Tänapäeval aga loevad kogumikku enamasti just nooremad kui 10-aastased.
Muidugi oli kogumik mõeldud omal ajal täiskasvanutele. Minu nägemust mööda peakski BAAS vaatama tänapäeva olukorda, mitte seda, kellele teos algselt oli mõeldud. Kui kogumik ulmeks tunnistada, siis tuleks BAASistada ka muinasjutud Lumivalgekesest ja 7 pöialpoisist, Okasroosikesest, Tuhkatriinust ning kaunitarist ja koletisest. Need muinasjutud on kõik pärit keskaegsetest rüütliromaanidest, mis olid ikka täiskasvanud lugejale mõeldud. Küsimust, kas keskaegsed lugejad tõesti nii palju lapsikumad olid tänapäeva inimestest, ma aga selles artiklis ei aruta.
Niisiis lepime ehk kokku, et me kogumikku ulmeks ei pea, aga selles artiklis vaatlen teda siiski ulmekirjandusena. Kogumikus on esindatud suur osa ulmekirjanduse süžeedest, millest edaspidi lähemalt. Ja kuna keskendun ulmele, siis kaht 1967. a. väljaandes kõige enam kiidetud juttu ma ei mainigi.
Kogumiku jutud jaotuvad minu silmis nii: 35 juttu on imeulme, 5 õudusulme, 3 mitteulme ning teadusulme puudub. 40 ulmejutu keskmine hinne tuli minul 2,63, kogumikul tervikuna 4-.
Jutud talupoegadest
Imeulmest pean ma parimaks juttu «Udumäe kuningas». Ajasrännu juttu ma küll Kreutzwaldilt ei oodanud. Tüdruk satub päevaks maailma, kus ühe ööga läheb seitse maapealset aastat. Kiiduväärt on, et Kreutzwald ei lõpeta sellega, vaid katsub näidata, kuidas see mõjutab tüdruku psüühikat ja külarahvast. Just ulme koha pealt tugev jutt.
Üllatavalt resoneerub lugu «Tontla mets» Siim Veskimehe «Naeratusega aastate tagant». Ka siin on rass, mis vananeb aeglasemalt kui tavalised inimesed. Kiisikese- nimelisele tüdrukule võetakse pärisinimesest mänguseltsiline. Veskimehe jutustust hindan tugevamaks, sest Kreutzwald jätab selgitamata rohkem asju kui mulle meeldib.
«Leitud laps» tõi kohe koobastikes pahalaste nottimise raalimängud nagu «Wolfenstein» või «Doom» silme ette. Tõsi, mäng on kahele: talupoja peres kasvanud leidlaps ning teine madalast soost sepasell. Koletised lähevad järjest võimsamaks, aga lõpuks saavad nad maha löödud ning varandus koos naisega ära võetud (naisi on rohkem kui üks, nii et jääb ülegi). AD&D enne raalide leiutamist.
Kaks juttu on nõiduse abil mehele saamisest. Ega ikka ei tasu: kui mehele saadki, kas on hea, kui abikaasa sind eluotsani vihkab? Sealjuures jutus «Võõrasema» lööb peigmees oma naise lihtlabaselt maha ja hakkab teisega sohielu elama. Seda peetakse eeskuju väärivaks teoks. Jutus «Rõugutaja tütar» peigmees põgeneb ja abiellub teises külas teise naisega (loomulikult ei teata ta kummalegi oma naisele, et tal kaks naist on). Nõiamoor saab asjast teada ja moondab liignaise libahundiks. See on aga äsja lapsega maha saanud. Et laps nälga ei sureks, käib libahunt iga päev last imetamas. Kreutzwald usub, et mees võib naist peksta, kui see mehele vastu räägib. Huvitav, kas ta seda oma naise peal ka katsetas?
Jutu «Paristaja-poeg» nimitegelane varastab kuradi abiga taevast pasuna, mille puhumist inimesed pikseks kutsuvad. Kuna nüüd enam vihma ei saja ja maa peale põud saabub, varastab Paristaja-poeg kõuejumala abiga pasuna kuradi aardekambrist jälle tagasi. Roostevaba terasrott on parem.
Loo «Kuuvalgel vihtlejad neitsid» algus on täiesti korralik, kuid lõpetus jätab mulje, et see on pigem pikema jutu ettevalmistus. Sisu kohta ütleb autor ise (ja see on ka moraal): «Ära hakka mitte kõike tühja tarkust taga ajama, mis sulle õnne ei või tuua, küll aga õnnetust. Mõnda on inimeste silma eest varjule pandud, sest et nende asjade tundmine südamerahu saaks lõpetama. Kes kõik salaasjad oma silmaga tundma õpib, see ei leia enam rõõmu sellest, mis igapäevasel kombel avalikult ta silma ette tuleks.» Umbes sama väidab ka Ursula Le Guin oma «Pimeduse pahemas käes»: täiesti mõttetu on teada vastust valele küsimusele.
Jutud kuningapoegadest
Jutud kuningalaste juhtumistest ning sellest, kuidas lihtne mees printsessi kosib, on minu silmis märgatavalt nõrgemad talupojajuttudest. Põhjuseks pole mitte see, et Kreutzwald taluelu paremini tundis. Millegipärast on kuningajutud sageli ebaloogilised isegi siis, kui neil on välismaa eeskuju. Näiteks kogumiku lõpulugu «Hädaohust pääsenud kuningapoeg saab vendadele päästjaks» on «Tsaar Saltaani» mugandus, aga pani mind sellest hoolimata peast kahe käega haarama ja appi karjuma. Umbes sama saab öelda ka juttude «Õnne rublatükk», mille kõik tegelased napakalt käituvad, ja «Haruldane naise truudus» kohta, mis räägib haruldasest kaupmehe lollusest.
Kolmel jutul on üsna ilmne prantsuse eeskuju: «Tuhka-Triinu», «Näkineitsi» (võrdle «Melusine» sarja «Muinaslugusid kogu maailmast» kogumikust «Lood Lotringist») ja «Pilli- Tiidu» (võrdle «Pika ninaga printsess» sarja «Saja rahva lood» kogumikust «Prantsuse muinasjutte»). Sealjuures torkab silma, et need kohad, kus Kreutzwald eeskujust lahku läheb, on enamasti Kreutzwaldi kahjuks.
Suurepäraselt analüüsis «Näkineitsit» psühhiaater Juhan Luiga, kelle kinnitust mööda oli peategelane juba lapsest saadik psüühiliselt haige ja sellisena ka suri. Luiga teadustöös psüühiliste haiguste kajastustest eesti rahvaloomingus oli see üks paremaid näiteid. Juhtumused näkineitsiga olid Luiga sõnul tagantjärele välja mõeldud pettekujutelm.
«Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm» on minu silmis kuningalugudest parim. Maailma kõige kiirem, kõige osavam ja kõige terasem mees täidavad kolm palvet, mida keegi pole veel suutnud, et saada endale kuningatütar. Kuningas natuke petab, aga mehed petavad natuke vastu ka. Veel parem olnuks, kui meestevaheline usaldus nii suur poleks olnud, vaid läinuks mingiks jagelemiseks selle üle, kuidas kolmekesi üht kuningatütart jagada.
Üsna normaalne on ka «Kergejalgne kuningatütar». Kuningatütar lubab abielluda ainult selle mehega, kes temast kiiremini jookseb. Aga sellelt, kes aeglasemini jookseb, hiivatakse pea otsast ära. Kuningapoeg tuleb oma riigi meistriks pikamaajooksus ja läheb jõudu katsuma. Tee peal palkab ta oma teenistusse Pikkjala, Teravsilma, Suurkõrva, Puudekangutaja ja Tuulenuuskaja. Pikkjalg muidugi võidab printsessi jooksus, aga see ei taha abielluda, sest on kas lesbi (!) või geneetilise hälbega (mitte XX, vaid XXX). Sulased annavad tarka nõu: «Tütarlapsi on maailmas enam kui seesinane kuningatütar arvab, ka ilusamaid ja viisakamaid kui tema.» Aga kuningapoeg mõtleb, et olgu abieluõnnega kuidas on, aga kuninga koduväi koht ja edaspidine troonipärimine on rohkem väärt.
Sageli peavad kuningalapsed Kreutzwaldi juttudes talupoegadena esinema. Sealjuures neidudel pole mingeid andeid ega iseloomuomadusi ilmutada vaja. Kõik, mida vaja teha, ütleb neile keegi ette. Nähtavasti arvas Kreutzwald, et ebakindlus tuleviku ees on naisterahvale piisav katsumus. Mina seda ei arva ja neid lugusid ma ka kõrgelt ei hinda.
Sama käib ka mitme meestegelase kohta («Tark mees taskus» ja «Nupumees»). Viimases pole kangelane küll oma õnne ära teeninud: kõigega, mis ta teeb, saaks ka keskpärane inimene hakkama. Kõik keerulised asjad öeldakse talle ette. Seda, et ta tõesti nupumees on, näitab ta ainult asjasse mittepuutuva mõistatuse lahendamisega ning äraarvamisega, kas ta tuleb veel põrgusse tagasi või ei.
Jutus «Õnnemunake» on kuningatütar on moondatud valgeks maoks ja ta peab elama halli kivi all allika kõrval senikaua, kuni üks inimene teda mao kujul armastama hakkab. Võib isegi arvata, et mitusada aastat elab, enne kui pääseb. Ja normaalne inimene teda armastama ei hakka, ikka mingi friik.
Õudusjutud
Kreutzwaldi õudusjutte hindan keskmisest paremaks (5 jutu keskmine hinne 3,8). Mitte sellepärast, et nende väärtus oleks ajas vähem langenud, vaid nad on algusest peale paremad olnud.
Jutus «Võllamehikesed» tuleb Kaval-Ants ihnsale kirikuõpetajale sulaseks. Tema tööks on muu hulgas südaööl kirikukella löömine, kuid öösel on kirikus hulgaliselt rahvast, kellele palvetamine kindlasti omane pole -- mõnel neist pole peadki otsas.
Kohutavalt meeldib, et Kaval-Ants, kes alati kõiki lepinguid punktuaalselt täidab isegi (ja eriti) siis, kui see nii mõeldud pole, lõikab oma harjumusega valusal kombel näppu: äärepealt maksaks see talle elugi.
Jutus «Öösised kirikulised» särab jõuluööl kirik tuledes. Lähedal asuva talu rahvas arvab, et on sisse maganud, ja ruttab kirikusse. Kirikus on veider rahvas, kes ei lase neid sisse, sest püha veega ristitute kord tulevat alles hommikul. Ometigi on nende veidrike hulgas keegi, kes ühele mehele avaldab suure varanduse asukoha. Ainult karta ei tohi mitte raasugi. Edaspidi läheb mees varanduse järele, kus tema julgus proovile pannakse. Algus on uimasevõitu, aga see-eest ei ole ma nii vahva lõpuga juttu ka «Marduses» näinud.
«Julge rehepapp» on aine järgmiseks raalimänguks, aga nüüd peab peategelane ka oma tarkust ilmutama. Sellele vastab mäng, kus peategelasel on palju asju kaasas ja ta peab muudkui ütlema: «Kasuta eset X objekti Y peal». Lossi varemetes olevat varandust on mitmedki otsima läinud, aga keegi pole veel leidnud, sest see töö niihästi julgust kui nuppu nõuab.
«Põhja konn» on minu silmis kogumiku parim lugu ning ainsana viit väärt. Kohutav koletis, kelle keha katavad kivist ja rauast tugevamad soomused, laastab ja sööb ära kõik enda ümber. Ka tuli ei tee talle midagi. Üks noormees võtab pähe, et kuningas Saalomoni pitserisõrmusest võiks kasu olla, ning läheb seda otsima. Kui ta linnukeele selgeks saab, räägivad linnud, et see põrguneitsi käes on. Kuidas seda kätte saada ning missugust abi sõrmusest põhja konna vastu oleks, seda noormees ei tea.
Ma juba kujutan ette, missuguse filmi Steven Spielberg põhja konnast teeks... Muide, see on ainus lugu kogumikus, kuhu seksistseenid sobiksid, sealjuures üsna vihased, kui juba põrguneitsi mängus on. Ja veel meeldib mulle, et iga kuritegu saab lõpus tasutud.
Kokkuvõtteks
«Algernonis» nurisetakse (sealhulgas mina) sageli, et lugudel on lõpp vales kohas. Enamjaolt tahetakse, et lugu oleks pikem. Kuid Kreutzwaldi jutud on terviklikud. Neil on algus, keskpaik ja lõpp. Ülesehituselt ei ole neile midagi ette heita.
Kogumik kuulub nende hulka, mis pole lihtsalt juttude mehaaniline summa, vaid on tekkinud uus kvaliteet. Minagi olin valmis kogumikule panema palli võrra kõrgema hinde kui kõigi lugude keskmise.
Kreutzwaldi peaeesmärk -- näidata, et ka põlatud maakeeles ilukirjandust luua võib -- sai täidetud ning erinevalt paljudest kaasaegseist raamatuist on see tänapäevalgi loetav. Väärikas alus algupärasele eesti kirjandusele on loodud. Ja arvatavasti on pisut lihtsam luua Kreutzwaldi mantlipärija väärilisi teoseid sellel, kes eesti kirjanduse lätetega tuttav on.