Lawrence Schimel on avaldanud arvukalt lühijutte ning võtnud osa trobikonna antoloogiate koostamisel; teda on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja ta on võitnud paar kirjandusauhinda, on olnud aga kandidaadiks veel nii mõnelegi teisele. Sündinud on ta 1971. aastal Ameerikas ning haridusteel läbis Yale’is kirjandus-alase bakalaureuse, hetkel aga elab Hispaanias Madriidis, kus töötab oma järgmise romaani kallal.
Inglise keelest tõlkinud Lauri Heinsalu.
Kui ma olin üheksane, jooksis mu isa jalge vahelt läbi rebane, kellele oli sappa seotud needus, ning kuigi mu isa tulistas ja tappis looma, oli ta päeva lõpuks surnud, nahk sama helepunane kui rebase karvkate. Ma vandusin kättemaksu ning alles aastad hiljem avastasin, et kohati on üheksa-aastase tüdruku puhtast raevust ja ikka veel süütust armastusest sündinud tõotus veel köitvam kui kõige õpetatum ja keerukam võlukunst. Kättemaks toob kaasa üksildase elu. Ajaks, mil selle söed on piisavalt jahtunud, et saaksid hetkeks enda ümber vaadata ja kaaluda teisi asju, oled sa liiga kalgistunud sõpruse intiimsusteks ja armastatu usalduseks ning need külmad tõed vaid tugevdavad su kättemaksujanu, karastades veelgi selle terast. Ma sukeldusin õpingutesse, keskendunud vaid oma isa tapnud mehe avastamisele. Ma hoidsin rebasesaba voodi all metallkarbis luku taga, oodates päeva, mil suudaksin lahti harutada selle sõlmed ja avastada selle looja.
Mul polnud õrna aimugi, kes võinuks mu isa vastu vimma hoida, veel vähem, kes oleks nii vimma hoidnud kui olnud võimeline sellist loitsu siduma. Mu pere tundis võlukunsti üsna vähe. Muidugi, mu isa teadis sobivaid nõidusi oma vibu pingutamiseks, sõnu ja sõlmi nööri paigale kinnitamiseks ning oma sihiku kindlana hoidmiseks, aga see polnud tema jaoks võlukunst. See oli traditsioon. Ja ma uskusin samuti palju aastaid sellesse, kuni mõistsin, et võlukunst on vaid mustrid, rida tegevusega kokku kootud sõnu, sama lihtne kui üksik sõlm või sama keerukas kui haruldastest niitidest ja vaid kuuta öödel kootud rituaalne seinavaip. Aga kõik traditsioonid on võlukunst, vähem või rohkem kõik mustrid, isegi igapäevane kõne, see viis kuidas me koome sõnade mustrit ning siis äkitselt saab meie mõte mingil maagilisel moel uue olemuse ja selle tagajärjed on senisest võimsamad.
Mu ema üritas mind muidugi ümber veenda, kuid kui ta nägi, et ma ei tagane oma otsusest, leppis ta kaotusega. Ma olin liiga noor, et üksinda laia maailma astuda, aga ta pakkis mulle reisiks kotitäied reisimoona ning korraldas, et kui naaber oma kaubavaguniga linnadesse rändama läheb, siis võtab mu endaga seniks kaasa, kuni leian, mida otsin. Ma lahkusin kodunt, et leida mentor; keegi, kellelt võiksin õppida müriaadi võlukunsti sõlme; keegi, kes võtaks mu õpilasena vastu. Sel hetkel ei saanud ma aru, et otsisin samuti kedagi, kes võiks asendada mu isa; kasuvanemat. Ma olin küllalt ettevaatlik, et mitte vastu võtta kohe esimest maagi, kelle leian; mu ambitsioon oli sellest palju suurem. Ma teadsin, et ülesanne, mille olin endale asetanud, polnud kerget sorti, ning otsisin teadmiste ja pärimuste varasalve, mida ma ei suudaks enne ammendada, kui olen leidnud, mida vajan. Samuti polnud esimene maag, kelle leidsin aktsepteeritav olevat, nõus mind võtma. Tal polnud vähimatki huvi õpilaste võtmise vastu ja nõnda jätkasime teed järgmise linna ja järgmise turu suunas. Ma õppisin teel olles rändurielu, hobuste eest hoolitsemist, laagripaiga püstitamist ja toidu otsimist ning linna jõudes õppisin turul tingimise ja kauplemise kunsti, mida täiustasin tee peal vahetades oma reisimoona mööduvates taludes värskete munade või leiva või piima vastu. Aga ükskõik kui mugavalt ma selle eluga harjusin, ei kaotanud ma kunagi oma eesmärki, ning kohe kui leidsin meistri, keda pidasin sobivaks ja kes oli nõus mind vastu võtma, jätsin oma kaaslastega hüvasti, palusin neil saata oma emale sõnum mu heaolust ja pöörasin neile selja.
Mu meister oli kõike, mida olin lootnud ta olevat: õpetatud ja rahulik, leebe, ent range. Tegelikult oli ta kõike, mida olin tahtnud oma isa olevat, kui mu isa oleks olnud võimas mees, mitte tavaline lambakasvataja, kellele meeldis ulukeid jahtida. Ma haarasin kõike, mida ta mulle õpetas sõlmkunstist, sidumisest ja harutamisest, võlukunsti piirangutest ja selle võimusõnadest. Mu nabanöör oli seotud, nagu kõigil imikutel pärast selle lahti lõikamist, ümber kaela kergeks kaelakeeks, millesse ma aegamisi sisse kasvasin. Ma õppisin tundma selle jõudu ja kaitsevõimet ning selle jõu ühendamist teiste sõlmedega. Ma hakkasin lõpuks aru saama sellest kummalisest traditsioonist, millega olin sünnist saati elanud, selle müsteeriumid mu kasvavate teadmiste ees lahti hargnemas.
Kui ma olin seal olnud juba mitu aastat, läks mu meister ühel päeval rännakule. Ta ei hoiatanud mind, et on lahkumas, kuid kutsus mu just enne minekut enda juurde, et hüvasti jätta. Ta ei öelnud, millal naaseb, ega jätnud mulle ülesandeid oma äraoleku ajaks ning ei andnud mulle aega küsimuste esitamiseks. Ta läks välja ja sidus tuulde sõlme ning, haarates käepideme, mille oli jätnud kui sanga, lendas minema. See oli edevuse näide ning pani mind mõistma, kui palju mul veel õppida on maagiast enne kui suudan iseseisvalt korda saata sarnaseid saavutusi. Ma murdsin pead, kas tema lahkumine oli proovilepanek ja kas ta tegelikult jälgib kusagilt eemalt mu progressi ning hindab mu käitumise järgi, kas õpetada mulle edasijõudnute tarkusi, nagu kuidas siduda tuult oma tahte järgi. Ma jätkasin oma õpinguid uue jõuga ning hoidsin maja tema naasmiseks täiesti perfektses korras, kuid kui nädalad möödusid ja ta ei naasnud, hakkasin ma kahtlema. Võib-olla see oli proovilepanek, kuid midagi teistsugust sellest, mida olin esimene hetk arvanud; proovilepanek mulle mõistmiseks, et tal pole mulle enam midagi õpetada ning et ma peaksin ülejäänud teadmised õppima omal käel või teiselt meistrilt. Või võib-olla tema tahe omada õpilast, või just mind õpilasena, oli otsa saanud. Ma olin asjade pakkimisel küllalt edev arvamaks, et olen küllalt kaugele arenenud tema ohustamiseks, jätkanuks ta mu õpetamist. Ma vaatasin enda ümber ringi, mu kasin varandus kogutud väkesteks, kergesti kantavateks kompsudeks, ja jäin kaaluma, kas ta üldse kunagi naaseb ning kas poleks ma loll, kui ei võtaks osasid tema imetabaseid ja kasulike artifakte ja materjale endaga kaasa. Nii palju kui mina teadsin, võis ta tapetud olla, kogemata või mitte, ning polnud kunagi plaaninudki oma teekonda minu proovilepanekuna. Aga ma ei saanud kindel olla ja nõnda jätsin kõik, mis kuulus talle, lukustasin uksed ja asusin omaenda teekonnale.
Sel õhtul, kogudes oksi, et lõket teha – pigem turvatunnet pakkuvaks valguseks tumeda metsa eest kui soojavajadusest suveööl – kohtasin ma rebast. Mu hirm uhtus üle minu nagu ämbritäis külma vett, mis pani südame rinnus peksma. Mul polnud relvi, ainult oksad, mida kandsin. Ma kukutasin need lootuses, et heli ehmataks looma, kuid ta seisis edasi ja vahtis mind nagu mõnitades, mind välja kutsudes, oodates. Ma otsisin enda ümbert kivi, mida visata, muretsedes iga kord, kui silmad olendilt ära võtsin, et ta mulle läheneb, kui ma ei vaata. Ma leidsin lõpuks sobiva suurusega kivi ning kangutasin selle puu lahtiste juurde vahelt välja. Rebane polnud liikunud. Ma tõmbasin peast juuksekarva, peaaegu rõõmus valust, kui selle aisting lõikas üle hirmu, mis istus mu kõhus, ja sidusin kaitsesõlme ümber kivi. Ma sihtisin ja lasin viskerelva lendu. Ma üritasin jälgida selle lennukaart kui see läbi metsa lendas, kuid ei suutnud sammu pidada, enne kui see valjult vastu puutüve praksatas. Ma olin mööda visanud ja hirm rebase ees kasvas kõhus veelgi tugevamaks ning muutis mu jalad nõrgaks nagu ei suudaks ma neid liigutada. Aga sõlm käivitas oma loitsu ning rebane sööstis minema. Ma tahtsin naerda meeleheitlikus kergenduses või nutta, kuid mul polnud häält. Ma seisin jälgides kohta, kuhu ta oli kadunud; mitte mõeldes, ainult jälgides, et olla kindel, et ei näe puude vahel midagi punast. Siis korjasin ma oma oksad üles ja kiirustasin tagasi laagripaika, kus ehitasin lõkkest möirgava tulelõõma, lootes, et see hoiab öösel kõik loomad eemale.
Ma võtsin kotist metallkarbi ja istusin seda süles hoides tule kõrvale. Ma mõtlesin oma isast nagu mäletasin teda kõigi nende aastate tagant ja olin üllatunud mõistes kui põgusaks mu mälestused temast olid muutunud, vaid kiired piltide välgatused. Ma avasin karbi ja võtsin rebasesaba välja, uurides lõkkevalguses selle needuse sõlmi. Ma tundsin, et olen viimaks ometi valmis selle looja müsteeriumi lahti harutamiseks; et rebase nägemine oli olnud kinnitus mu lahkumisotsuse õigsusest; et mu meister oli õpetanud mulle kõik, mida ta oli suutnud. Ma vaatasin tagasi sellele väiksele tüdrukule, kes olin olnud kui viimati saba kätte võtsin oma õpingute esimese aasta jooksul. Ma olin seda pidevalt kontrollinud, peaaegu iga teine nädal, murdes pead, kas olen juba küllalt õppinud, et leida midagi uut needuse kohta, mõnda uut vihjet. Aga lõpuks andsin ma oma pidevate ülevaatustega alla, olles õppinud küllalt maagiat, et teada, kui palju mul veel õppida oli, enne kui oleksin võimeline rebasesabas pesitsevat needust lahti harutama. Ma olin rahul teadmisega, et tunnen ära aja, mil olen küllalt õppinud, et teada needuse valmistajat, kui selle lahti harutan, ning polnud enne praegust enam kordagi sabale vaadanud.
Ma tõmbasin särgi alt nööri välja ja jätsin selle öö jahedas õhus rippuma. Ma noppisin rebase sabast karva ja ühe oma peast ning keerutasin nad jala vastas kokku, samal ajal sidumise sõnu lausudes. Ma sidusin niidi kolm korda oma nabanööri külge ja hakkasin siis aeglaselt needust näppima. Ma avastasin end pisaraid tagasi pilgutamas; needus oli täis viiteid vaid mu isale. Ma tundsin kõhus raevu keerlemas, et keegi oli nõnda hoolikalt mu isa selle needuse ohvriks valinud; et ta kohaolek oli nõnda põhjalikult sõlmedesse seotud. Mind pani endiselt imestama sellise keskendunud viha põhjus, mis oli suunatud mu isa vastu, kes oli alati olnud kinnine ja vaikne mees, elas lihtsat elu ning oli rahul selle tagasihoidlike ambitsioonidega: kasvatada rohkem lambaid, müüa neid kõrgema hinnaga, luua pere. Mu enda viha paisus mu sees iga lahti seotud sõlmega, otsides meest, kes oli nõnda mu isa vihanud. Aga ma ei leidnud teda, lugedes välja vaid oma isa kohalolekut; tema ohvri. Kas see needus oli nõnda arenenud, et ma ei tundnud ära selle keerukusi – oli see peensuse meistritöö, kui välja arvata mu isa visa jälitamine?
Ma sidusin loitsu uuesti kokku. Karvad olid vanaduse ja needuse raskusega kortsunud ning sõlmed langesid kergelt tagasi paika. Ma asetasin saba tagasi karpi pettununa, et mu teadmistest ikka veel ei piisanud needuse ohvri põhjal selle looja leidmiseks. Pettunud, aga mitte tagasi löödud. Ma tõmbusin magamiskotil kerra, selg tule poole, ja mõtlesin hommikule ja uue mentori leidmisele. Ma olin liiga vana ja liiga edasijõudnud, et olla enam õpilane, või vähemalt mitte selline õpilane, kes peab õppima majapidamistööde alandlikkust ja saama pikkade aastate jooksul selgeks, et keeruline sõlm pole vajalik kui kerge teeb sama töö.
Ma ei jätnud oma kättemaksumõtteid, kuid pühendasin end õpingutele, mis sundis mind otsima uusi eesmärke teel oma isa tapnud needuse ehitaja avastamiseni. Möödus palju aastaid enne kui tundsin end jälle olevat võimeline sõlmi lahti harutama. Karp lamas mu töölaual, pidev eesmärgi meenutaja. Kuigi ma ei avanud seda, hoidsin seda tolmust vaba ja mõtlesin sellest kui seda nägin; mõtlesin needusest ja oma isast. Oma eesmärgist.
Sõlmed olid endiselt küllastunud mu isa kohalolekust, kuid ma tungisin sügavamale, alla needuse vundamendis olevate sõlmedeni, harutades selle täielikult lahti, kui otsisin seda tabamatut vihjet selle looja identiteedist. Aga ma ei leidnud peale oma isa midagi ja kui ma olin iga sõlme lahti sidunud, tunnistasin oma kaotust. Ma olin läbi kukkunud oma otsingus leida needuse looja, hoolimata oma aastate pikkustest õpingutest. Ma olin kindel, et kui sõlmedes oleks vähimgi vihje olnud, oleks ma selle avastanud. Aga seal polnud ühtegi.
Kui ma polnud kogu aeg asjast valesti aru saanud. Kui see polnud hoopis mu isa, kes oli needuse loonud, ent mina – kõik need aastad võimetu sellele võimalusele otsa vaatama. Ma tundsin end äkitselt ebamugavalt, sügavale mu sisse paigutunud rahutustunnet, mida visualiseerisin kõhus raevupuntra keskel. Ma kartsin seda rahutust, teades, et mu oletus oli õige ja et mu isa polnud mitte loitsu kavatsetud ohver, vaid autor. Et kuidagi olid ta kavatsused tagasilöögi andnud, kui rebane kogemata tema enese jalge vahele jooksis.
Mul hakkas halb. Ma polnud kunagi teadnud, et mu isa nõnda tumedaid sõlmi tundis. Polnud kunagi teadnud, et ta üldse mingit võlukunsti tundis. Ma olin kõik need aastad teda lihtsaks ja süütuks meheks pidanud. Kuidas oleks ta elu paistnud mu täiskasvanu silmile, kui oleksin teda näinud ilma üheksa aastase lapse nägemise särata. Või oli tema see pool isegi siis varjatud, peidetud sügavale tema sisse, see pimedus, mille ta oli õppinud enne mu sündi, ning harjutanud metsas, üksinda ja eemal oma perest. Ma imestasin, kelle vastu see needus oli mõeldud. Jällegi olin ma sama teadmatuses kui kõik need aastad seoses needuse tõelise loojaga. Isegi teades, et mu isa tundis sellise keeruka loitsu tööpõhimõtteid või oli selle õppinud mingiks spetsiifiliseks põhjuseks, ei suutnud ma kujutleda tema põhjusi olevat nõnda erinevat oma lapsepõlve kujutisest temast; kadedus, võib-olla, mõne rivaalitseva lambakarjuse vastu, konkurendi elimineerimine, pigem midagi pragmaatilist kui juhuslikult pahatahtlikku.
Ma tundsin end reedetuna. Kõik need aastad, mis ma olin raisanud, terve oma elu, ning kõik ühe vea tõttu. Ma tundsin rõhutuna kõige selle ebaõiglusest; see oli nõnda ebaaus. Ma tundsin end kui mõne õela ja keerulise nalja ohver, kuratlik pettusmäng. Ma heitsin rebasesaba endalt, visates selle metsikult vastu seina.
Ei. Ma mõtlesin lihtinimese kombel nagu ma poleks veetnud aastaid õppides kõiki maagia ja maailma mustreid nende pisimaiski detailides, et neid mõjutada ja manipuleerida. Ma mõtlesin nagu mu isa võiks mõelda. Mu teadmised maailmast ja selle tööst kindlasti ületasid tema omi. Võib-olla see oligi olnud tema languse põhjuseks – teadmiste nappus seoses looduse, elu ja maagia jõududega ning kuidas neid köidetega veenda tegema su tahtmist. Sa võiksid üritada ja peatada jõge vedades vaevarikkalt suuri rahne selle sängi aga jõgi liiguks edasi, voolates ümber takistuste kui see uuristab omale uut kanalit. Või sa võiksid ehitada tammi, palju peenemalt konstrueeritud, kuid võib-olla sama vaevarikkalt, ning rakendada jõge ja selle võimu. Maagia töötab viimase viisi moodi.
Mu kättemaks oli olnud rahn, takistades mul leida oma õigeid eesmärke, peatades mind rakendamast oma potentsiaali, et suunata maailma ja selle mustreid enda ümber. Aga ma polnud enam seotud oma kättemaksuga ja ma lasksin selle keerdudel hargneda, kujutledes sõlmi mu kõhus iseennast lahti harutamas. Ma seisin, sirutasin ennast nagu tahaks leevendada krampi, ja tundsin end vabalt. Ja teadsin, et olin juba hakanud tegema paremaid valikuid kui mu isa.