Ilmus Saare maakonna päevalehe "Meie Maa" lisalehes "Nädalalõpp" pisut muudetud kujul.
Vägagi jõuliselt on eesti tavalugeja teadvusse jõudud Indrek Hargla nimi, aga seda, et siinmail on veel nii mõnedki nimed, mida kirjandushuvilisel tasuks kõrva taha panna, ei paista suurem üldsus teadvat. Üheks neist on strugatskiliku kirjutamislaadiga Kristjan Sander, kelle teist autorikogumikku “13 talvist hetke” võiks vabalt pidada üheks viimase aja paremaks ulmeraamatuks.
Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist tundlemist ning teeb ta seda ulmekirjanduse võtestikku kasutades.
Strugatskilikuks teeb Kristjan Sanderi tekstid aga eelkõige see, et noor autor kasutab ulmet kui sotsiaalse sõnumi edastamise vahendit. Ei saa ka mööda vaadata osavast ja leidlikust sõnakasutusest ning nappidest, kuid paljurääkivatest dialoogidest.
“13 talvist hetke” sisaldab nelja lugu, esimene neist on andnud raamatule nime. Tegu on kogumiku kõige terviklikuma ja läbimõelduma tekstiga ning on mõneti kristjansanderlikum kui teised lood. Kummatigi annab see üsna karmi sissevaate strugatskilikesse düstoopilistesse sotsiaalfantaasiatesse, samas balansseerib mitteütlemiste ning peategelaste kaheks või hoopiski mitmeksrebimiste hapral niidil.
Teised kolm on omavahel seotud lühiromaanid. Kõigis tekstides paugutatakse püsse ning saadakse surma, siiski ei ole tegu märuliulmega. Pigem huvitab Kristjan Sanderi tegelasi elu oma suurejoonelisuses või tavalisuses või mis seal õige vahet ongi.
Kristjan Sanderile on erinevatel aegadel ette heidetud tekstide olematut sisu ja seda, et need lood ei leia kuidagi lahendust. Samas nappide vahenditega edasi antud ja mis seal salata, meisterlikult sõnastatud dialoogid ei pretendeeri millelegi enamale kui hetkede fikseerimisele. Tõsi, nii mõnigi kahekõne on nii vaikivalt tähendustiine, et võib kahtlustada, et noorkirjanik tegi seda meelega lugeja õrritamiseks. Sander juhib lugejad läbi taoliste episoodidele n-ö raamatu tõele-sisule lähemale.
Ette on heidetud ka tegelaste lahtikirjutamatust. Ma ei jaga seda seisukohta. Mitte, et kõik oleks lausa ja suisa täiuslik, aga ometi just seesama vaikiv tekst, peenema sõnaga metatekst, kõneleb läbi Sanderi uuemate teoste. Selle ehedaks näiteks on “13 talvist hetke”.
Kristjan Sanderi esikromaani ehk “13 talvist hetke” võib lugeda uueks tasemeks autori loomingus. Lugu on enam-vähem lõpetatud ja otsad kokku sõlmitud, samas jääb alles see määratlematu “... aga mis siis edasi saab?” küsimus.
Romaan ise aga räägib kohtumisest tundmatuga, mida üldise arusaamise huvides nimetadakse “luikedeks”. Luiged on määratlematud olemisvormid ja nii teistsugused, et inimene ei ole võimeline aru saama, millega ta kokku puutub. Tegu ei ole ei roheliste ega hallide suurte kaamelt läikivate silmadega mehikeste ega hiiglaslike mõistuslike putukatega, kes ründavad Maad, samas on aga äärmiselt ohtlikud. Peaegu kuni viimaste hetkedeni püsivad luiged ilusti mingis imelikus paralleelreaalsuses, kuhu inimesi tõmmatakse siinsest aegruumist. Üldse toimib see viimane Kristjan Sanderi romaanis kui kummipael, mis kokku ja lahku tõmbudes paiskab inimesi siia-sinna.
Luikede reaalsusel on ka teisi imelikke kõrvalmõjusid. Näiteks inimene, kes satub luikedega sõdima ja ülendatakse seal seersandiks, kaotab n-ö tavareaalsuses töö või mandub prükkariks.
Ja nüüd olen ma väga paljude mittemidagi ütlevate sõnadega ära seletanud selle, miks mulle meeldivad Kristjan Sanderi kirjatükid. Saab ka lihtsamalt: Kriku tektid ei jäta mitte mingit kahtlust selles, et ta valdab sõna.