Ümberistumine

1.

Ühes orvas rippus Blanqui? portree. Millegipärast teadsin, et siit pääseb salongi. Tumeroheline eesriie varjas laia kaarena kujundatud läbipääsu. Ruumis olid väikesed lauakesed ja kohvitassid nendel veel soojad, peened nikerdustega toolid hooletult segamini, nagu oleks neid justsama kasutatud ning pehmetel mugavatel diivanitel seina ääres võis veel märgata lohkusid, mis olid jäänud seal istujatest. Õhus hõljus importsigarettide ja veinide hõngu, ühel laual olid segamini mängukaardid.

Keset salongi seisis väike pähklipuust lauake ja sellel oli vandlist voolitud telefon. Ma teadsin, mis nüüd kohe juhtub ja astusin väikese, imetillukese sammu selle laua suunas ? ma teadsin, et telefon hakkab kohe helisema ja siis ma ärkan ja ei saagi teada, mis öelda taheti ? ja just samal hetkel, kui kusagi kaugel klõpsatas ühendus, ma kuulsin seda klõpsu, kuigi poleks tohtinud seda kuulda, see oli kilomeetreid eemal, tõstsin ma telefonitoru üles kõrva äärde, enne kui aparaat heliseda jõudis. Vandlist toru oli raske.

Ma ei mäletanud hommikul, mis edasi sai ja kas üldse midagi edasi sai. Arvatavasti ei saanud, võib-olla ärkasin sel hetkel, võib-olla mitte, igal juhul ei suutnud ma midagi rohkem meenutada, kui hommikul voodiserval istusin.

Olin ma siis öösel kuulnud, kuidas telefon helises või mitte? Kurat seda teab. Toast polnudki palju asju puudu, pigem oli tühjust juurde tulnud.

Vaatasin esikusse. Seal oli muidugi vaid üks paar kingi, minu omad. Peeglit telefoni kohal katsid huulepulgaga kirjutatud sõnad:

?Helista Ankale.?

Köögis oli kõik olemas, mul oli tunne, nagu kõnniks ma ikka veel unenäos, kui endale kannust külma teed valasin ja jõin. Tee oli öö otsa õhtuste lehtede peal tõmmanud, nii kange, et pani mind nägu krimpsutama, kuid pühkis unejäänused peast. Astusin, klaas käes, akna juurde ning vaatasin alla asfaldile, mida päike vaikselt sulatas. Nii et ta siis ikkagi helistas. Aga miks pagana pärast helistas ta keset ööd, kui Maria kodus oli.

Ma muidugi teadsin, et ühel päeval peab see kuidagi nii lõppema, et ükskord tuleb hetk, mil ma vaatan niimoodi, alasti ja klaas külma teed pihus, akna ääres tänavat, mida mööda ta läks. Kui Anka poleks täna öösel helistanud, oleks see olnud lihtsalt mõni muu hommik või lõuna või õhtu. Sigadus muidugi, niimoodi vaikselt ära minna, aga samas jälle nii Maria moodi ja ma olin vist alateadlikult seda isegi ootama hakanud. Kaalusin hetke, kas peaks vihastama, kuid leidsin, et sel pole mõtet. Peale selle oleks see silmakirjalik, ütles mulle mu sisemine mina. Tegelikult peaksid sa tänulik olema, et praegu temaga maid ei jaga. Kuigi vaevalt oleks ta minuga maid jagama hakanud. Või kurat seda teab. Läksin esikusse tagasi ning lugesin uuesti kirja peeglilt. Helista Ankale. Mis mul muud üle jääb. Aga enne tuleb teha üks väikene. Astusin jälle kööki ning tegin väikese.

Huvitav, kuidas ta asjad nii kähku kokku pani, ilma mind äratamata. Palju tal neid muidugi just ei olnud. Raamatud ja riided, kõik mahtus suurde seljakotti ära küll. Nagu minulgi, muide. Imelik, et ta selle alla vedada jõudis, või on lift ära parandatud.

Helistasin Ankale. Seejärel loopisin toas riideid ja raamatuid kotti, jõin veel kaks klaasi teed ja tegin kolm väikest ning ühe tillukese, huulepulk läks peegli peal laiali ja puhastusvahend oli otsas ja üleval korrusel keeras keegi muusika mängima. Lõin välisukse kinni ja jätsin võtme väljaspoole ette, lift oli ikka veel rikkis, õues hakkas peenikest vihma sadama ning tuul keerutas musta lipu Sisemise Õnne Palee katusel ümber varda. Selle seina ääres istus alkohoolik ja teostas ennast. Selliste päevade nimel, seltsimehed, me küll seitsmekümne teisel rindele ei läinud.

Rong seisis juba ees ja ma jalutasin mööda perrooni viimase vaguni poole. Jaamahoone räästa all rippus loosung ainukesest riigist, mille iga kodanik on vaba leidma oma teed täiuseni. Minu oma tundus lausa raudtee olema... Anka istus vasakul pool vahekäiku ja tõstis presendist seljakoti koti istmelt põrandale, kui ma tulin. Istusin ta kõrvale ja sirutasin jalad välja.

?Tere, Sergo.?

?Tere jah.?

Anka vaikis ja vaatas aknast välja. Ta oli oma tihedad mustad juuksed lühikeseks lõiganud, kuid see ei paelunud mu tähelepanu niivõrd, kui ta käed. Nende nahk oli pragunenud, mitmes kohas paranesid marrastused ja nägu ning käed olid pruuniks päevitunud. Umbes sellised olime mõlemad kümneaastastena.

?Oled vahepeal üldfüüsilist teinud??

?Jah... Koristasime läbu...? Ta vaatas ikka veel aknast välja.

Ma ei hakanud küsima, mis läbu. Läbu olid ikka veel kõik kohad täis. Tuul lõi vihma vastu akent, oli päris kõvasti sadama hakanud. Uksed kolisesid kinni, rong nõksatas ja hakkas liikuma. Anka sirutas jalad välja vastasoleva istme peale.

?Ma olen alati mõelnud, kes see tola oli, kes disainis need radiaatorid viltustena, nii et jalga pole kuhugi panna.?

Radiaator jooksis põrnadal rongi välisseinaseina ääres ning selle kate oli täiesti talumatult viltu.

?Seitsmekümne esimesel oleks ta maha lastud.?

Anka noogutas nõusolekuks. ?Kohapeal.?

?Miks sa mulle öösel helistasid?? Olin seda küsimust seni tagasi hoidnud. Ta vaatas mulle üllatunult otsa.

?Sest ma tahtsin sinuga lõunasse sõita. Miks veel??

Ohkasin. ?Mis sa talle rääkisid??

Anka lõi kannatamatult käega. ?Ah, läbu... Rääkisin talle, kui hea ja armas sa oled ja veel mõningaid detaile. Tal jooksis üsna ruttu juhe kokku.?

Vihastada polnud mõtet. ?Selles osas oled sa must ees. Mina sellist sitta kellelegi keerata ei suudaks.?

Tüdruk kergitas kulmu. ?See on iseenesest huvitav... Ma muidugi vabandan, kui liiga kiirustasin. Aga sul on ka oma tee käia. Maandumine on mandumine.?

Tüüpiline. ?Oleksid võinud oodata, kurat võtaks... Aga mis sest enam. Kas su muud võimed peale enesekindluse ka vahepeal samamoodi arenenud on??

Ta ei solvunud põrmugi. Teda oli üldse väga raske solvata. ?Tont teab... Tundub, et mitte eriti. Sellepärast ma läbust ära tulingi, mõtlesin, et vaheldus võib kasuks tulla.?

?Kuna me läbusse tagasi peame minema??

Anka tonksas varbaga kotti põrandal. ?Mul natuke süüa ja sajakas. Mis sul endal on??

?Vähemalt ootasid sa palgapäeva ära. Mul on pealt tuhande ja kaks pudelit brändit.?

?Siis pole hullu. Aga nüüd on asi nii, et Anka on suvi otsa läbu vinnanud ja nüüd keerab magama.?

Ta võttis koti peaaluseks ja keeraski vastasistmele magama. Akna taga aga lõppes suvi iga hetkega, vihm kulutas veel allesjäänud riismed sellest puudelt ja maalt ning uhtus väikeste poriste nirekestena ära. Istusin ise tema kohale. Oli ideaalne hetk süngesse meeleollu sattumiseks ja ma kasutasin selle ära. Vahtisin välja pahupidi pööratud maastikku ja mõtlesin Delini laulule tuulest, mis inimesed nende koduuksest välja puhub ja liigutab tasakesi katustel snaipereid.

Vaguni teises otsas jõi keegi viina. On teatud inimtüüp, kes hakkab rongis tingimata viina jooma. Rong, rataste kolin, edasi-tagasi logisevad vaguniuksed ja kaskede jooks akende taga käivitavad neil Pavlovi refleksi. Minu poolt paistis ainult ümmargune kukal sabasse seotud mustade juustega ning aeg-ajalt tõusev pudel. Kobasin oma põuetaskus, kõhklesin hetke, võtsin siis brändi välja, keerasin korgi maha ja rüüpasin väikese lonksu. Sõitsime läbi tsooni, mida seitsmekümne kolmandal pommitati. Kased moodustasid siin läbitungimatu padriku, oksad keerlesid üksteise ümber kõige värdjalikumaid vorme võttes, elu vohas nii, et vahepeal sõitis rong nagu rohelises tunnelis, võrad kohtusid meie pea kohal kolmekümne meetri kõrgusel. Siia kukkus ainult kolm biopommi, päris sõjatsoonis on kõik hoopis hullem... Seda me muidugi varsti näeme. Mõlemalt poolt raudteed põletati iga nelja-viie aasta tagant muldki ribana ära ning laiad mustunud paekivi ribad jooksid tammi kõrval. Kevadel õitseb nende pragudes kukehari. Siis äkki avardus rägastik akna taga ja lõputuid kummituslikke sammaskäike moodustades laius mõlemal pool meie ümber hoopis teistsugune mets. Puude tüved tõusid sirgete nooltena taevasse, külgoksad puudusid, ainult ladva lõpetas kummaline ümmargune tutt. Kui neil kõigil tüvi seest mädanenud poleks, oleks see metsamehe unistus. Tundmatud seltsimehed olid just siin pidanud vajalikuks vabaneda neid koormavast esemelisest kultuurist ja nii oli kogu metsaalune tihedalt kaetud prügihunnikutega. Üks lähemaid näis olevat autokoormatäis preservatiive.

Tegelane vaguni teises otsas hakkas vaikselt kitarri näppima, pilli ma ei näinud, kuid kuskilt mujalt see tulla ei saanud. Mees hakkas mind huvitama, tõusin ja läksin mööda vahekäiku tema poole. Ta oli tänavamuusik või õigemini, rongimuusik, üks nendest tuhandetest hulkuritest, kes mööda maad rändavad, kaasas kitarr või püstol või mõni veider anne või lihtsalt töökad käed. Seltsimees kuulus mongoliidsesse rassi, kasahh või midagi sarnast, ja mängis mingisugust pätilaulu, alumine huul rippu, kõrval avatud pillikast mõnede müntide ja väikese paberrahaga. Palusin midagi muud mängida ja lasin taskupõhjast mündid pillikasti. Ta tänas mind peanoogutusega, mitte lipitsevalt, liigutuses oli aga siiski midagi idamaisest kaupmehekoogutusest kuskilt Siiditee äärselt bazaarilt. Mängis ta täiesti rahuldavalt ning tal oli piisavalt mõistust, et mitte kaasa laulda. Suurem osa tänavamuusikuid laulavad kohutavalt. Sammusin veel loo ajal oma kohale tagasi, istusin, tundsin, et miski vajub aeglaselt mu ümbert, nagu vihm väljas raudtee kõrval pesi vaikselt tahmast paasi suvisest tolmust puhtaks. Panin sõrmed kukla taha risti ning kuulasin rongi sõidumürast üle minuni kostvat katkendlikku kitarri. Vihm moodustas nüüd akna taga velge seina, mu vaateväli ahenes ka vaguni sees, nii et ma nägin vaid nagu läbi peenikese toru. Natuke aega mängisin selle toruga, pöörasin pilgu Anka mustadele juustele, siis lakke, siis piki vagunit edasi ja otsisin üles kitarristi, kes istus nüüd minu poole küljega. Transs oli käes.

Ta profiil mahtus täpselt mu kümnese mündi suurusesse vaatevälja. Arbuusinägu. Siis sai mul küllalt ja vaateväli tõmbus hetkega kokku nagu fotoobjektiiv, muutus nööpnõelapea suuruseks valgustäpiks ja kadus siis hoopis. Ning samal hetkel hakkasin nägema teistmoodi, ma tundsin inimesi ja asju enese ümber abstraktsioonidena, nagu maletaja, kes analüüsib seisu seda nägemata ja keda vigurite väline kuju sel hetkel kõige vähem huvitab. Hakkasin kasahhi suurendama ning igast küljest uurima. On hämmastav, kui palju on võimalik inimese kohta teada saada, kui ta väline kuju sind ei sega. Mähkisin oma tunnetusala ümber tema, nii et mu kõrvades hakkas kohisema ta veri ning ma kuulsin võõra südame kiiret, puperdavat tuksumist. Ta oli veidike purjus, tundsin keelel alkoholi maitset.

2.

Troki plika tegi kanget teed ja nad jõid seda köögis vakstuga kaetud laua taga akna all. Vakstu oli piinlikult puhtaks küüritud ja ühegi auguta. Aknast paistsid katkiste katustega garaazhide rodu ja mingid nolgid, kes vihma eest varjus ühe laiema katusenurga all kobaras koos kükitasid.

Lauanurgal lebas foto: Kaamel, Trok ja tüdruk merekaldal. Sellest on juba peaaegu aasta möödas. Üks selline pilt, mõtles Kaamel, on mul veel. Siis me sõitsime mere äärde trolliga, kollase liivaga luidetel kasvavate mändide vahel. Trollidest on vahepeal saanud põlenud pleki hunnikud ja siis polnud rannas kogu seda läbu, mis sellel pildil. Peab selle kuhugi vahele panema. Muidu murdub mõni nurk ära.

?Sa ?Terastähte? oled lugenud?? Trok silitas pilguga raamatuselgu riiulis.

Kaamel raputas pead. Plika istus ka laua äärde ja pani suitsu ette. Puder kleepis. Trok sirutas ennast tahapoole riiuli poole ja võttis ajalehte pakitud raamatu. Ajalehel oli näha pool lõuast, mis pildiallkirja järgi kuulus seltsimees Karpile. Tiitellehel seisis autori nimi, Nadan.

Kaamel tõusis, viis pudrukausi kraanikausi juurde ja pesi selle puhtaks. Viimased lusikatäied ummistasid hetkeks äravoolu, enne kui kübemeteks lahutusid ja keereldes alla läksid. Ta kuivatas nii kausi kui käed nõudepesurätikusse, siin ei tohtinud tegelikult üldse käsi pesta, ja läks laua juurde tagasi teed jooma. Sellise pudruga tuleb palju teed juua. Trok andis raamatu talle, ta keeras hallikast paberist lehti ja luges suvalisest kohast mõne lause.

?Teemakohane ikka??

?Teemakohane.?

Plika kustutas koni ära. Puhtasse tuhatoosi. See pole niisama, kustutada koni tuhatoosi, mida enne on seebiga pestud.

Kaamel luges raamatu keskelt lõigu, siis keeras leheküljed tagasi ning hakkas algusest peale.

?Ma arvan, et see võib sulle meeldida,? ütles Trok. ?Laena, kui tahad.?

?Aitäh.?

Tagakaanel oli lühike sisututvustus, selle järgi lahendas teos, nagu ikka, meie kirjanduse kõige olulisemat küsimust, kuidas ja kas ikka tasub inimeseks jääda, kui juhuslikult satud sõnniku ja tõbraste hulka.

?Alternatiivajalugu,? selgitas Trok. ?Moodne zhanr. Seitsmeteistkümnendal teevad revolutsiooni bolshevikud, mitte anarhistid. Teise maailmasõja aga võidame meie ja okupatsiooni ega ülestõusu ei tule.?

?See on loogiline. Suurem osa alternatiivajalugudest muutub alternatiivseks mingi sündmuse juures, mida enne keskkooli õpitakse.?

Trok naeratas. ?Nadaniga oli nii, et tegelikult ei käinud ta üldse koolis, ta oli rindel siis, kui oleks pidanud koolis olema.?

Kaamli pilk peatus keset raamatut ühel lõigul, ta turtsatas ja luges selle ette: ?"Nüüd oleme jälle sealmaal, et leiva asemel toodetakse rakette. Aga enam ei ole neid, kes seitsmeteistkümnendal aastal rahu ja leiba nõudsid. Kommunism, mis pidi toitma kogu maailma, on selle asemel ära söönud oma lapsed." Ta kirjutas arvatavasti kaevikus värsse ja läks mõne poeesias mõistmatu leitnandi käsul proosale üle. Vähemalt ideoloogiline osa paistab olema sellise leitnandi tasemel.?

?Loe läbi ja kommenteeri siis. Tegelikult on ta põhimõtteline relativist, tal on Manhattani projekti mehed füüsikud, aga tal jõuab seal füüsikaga kõik täpselt samasse kohta, kuhu meie bioloogiaga, pommitamised ja mutatsioonid ja kõik.?

Tüdruk tõusis püsti, pesi oma klaasi puhtaks ja läks teise tuppa riideid vahetama. Ta käis tööl. Kaamel sirutas jalad laua alla välja.

?Kogu teaduslik fantastika on relativistide koppel. Mäletad, on mingi briti autor, kirjutas veel Indiast üsna palju. Tal arendas mingi rass telepaatia absoluutseks relvaks ja lõpuks avastati kaksikspiraal, mille kohta peategelane arvas, et huvitav, aga arvatavasti kasutu.?

Trok süütas mõtlikult suitsu. Veidike aega istusid nad vaikides. Ülemisel korrusel hakkas raadio mängima. Raadios ei loeta enam jutte ette, mõtles Kaamel järsku. Kahju, hea jutud olid.

?Kuule, mulle tuli meelde praegu üks lugu. Mida sulle selline autor nagu Gaube ütleb?? küsis ta Trokilt.

?Midagi olen kunagi lugenud, aga mida, ei mäleta.?

?Teda loeti kunagi raadios ette, kui ma päris väike olin. See oli tegelikult minu esimene kokkupuude kirjandusega. Sel päeval oli väga ilus ilm, ütleb see sulle midagi??

?Ei.?

Kaamel vaatas mõtlikult aknast välja. Mingi vanamutt läks üle õue, roosa põll ees.

?Selliste sõnadega alustas seal vana revolutsionäär, Mahno armee veteran ja nii edasi, alati oma jutustust. Ta rääkis seda noorele peategelasele. Loomulikult otsis see noor peategelane eneseteostust ning leidis selle, kindlustades riiki, mille ülimaks eesmärgiks oli seatud kodanike eneseteostusele kaasaaitamine. Noor peategelane jooksis alguses nahkjopi ja puukabuuris nagaaniga mööda Petrogradi ringi ning kõmmutas kollektiviste. Hiljem sai ta Sisemise Õnne Palee ametnikuks, kes sellessamas tagis kirjutas alla dokumentidele ja vastas telefonikõnedele, mis andsid kümnetele teistele noormeestele võimaluse joosta mööda Petrogradi, kõmmutada kollektiviste ja loomulikult selle käigus ennast teostada. Tema mentoriks oli toosama revolutsionäär. See lause, ?Sel päeval oli väga ilus ilm?, jäi peategelasele kummitama. Hiljem kohtus ta, kui ta enam nii noor naga ei olnud, ühe teise mehega, kes oli samuti neil päevil Petrogradis olnud. See mees oli vana kibestunud mees, ta oli kogu romaanis ainult selles episoodis sees, sellises loos, mida raadiost ette loeti, üldiselt vanu kibestunud mehi ei olnud. Poisil siis tekkis temaga usalduslik vahekord kuskil viinaklaasi taga ja ta hakkas tollele rääkima, et oli üks vana revolutsionäär, kõigepealt nimetas nime, see ei ütelnud süngele mehele midagi. Siis ta hakkas rääkima, mida too vaimne isa talle oli jutustanud ja sünge mees katkestas teda ta esimeste lausete ajal. ?Ma tean, mida ta sulle rääkis. Ta rääkis kindlasti, et tol päeval oli Petrogradis väga ilus ilm.? Öelnud selle lause, tõusis võõras püsti ja läks minema. Edasi selle juurde tagasi ei pöördutud, noormees tegutses Sisemise Õnne Palees ja sai lõpuks kätte kamba pahasid välismaa diversante. Nende abistajana jäi vahele üks isik, kes oli noormehele juba varemalt tuntud selle tema mentori kaudu, tolle võitluskaaslane, kes hiljem ennast maha müünud. Too püüdis ülekuulamisel seda ära kasutada ja rääkis pikalt-laialt sellest, kui head sõbrad nad vana revolutsionääriga olid olnud, kuidas nad olid üheskoos kuulanud Mahno kõnet ja kui ilus ilm oli tookord olnud.?

?Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed selliseid raamatuid loevad, kui maailmas on nii palju head kirjandust olemas. Elu pole ju lõpmatu.?

?Aga see on kirjandus, see on minu esimene mälestus kirjandusest, see fraas ?sel päeval oli väga ilus ilm? on mind kogu aeg kummitanud. Asi on selles, et tol päeval oli Petrogradis tegelikult kohutav ilm. See lugu pole tegelikust noorest puukabuuriga agendist, see on sellest, kuidas vale elunormiks kujuneb, selliseks elunormiks, mida sa kuuled nii sõbra kui vaenlase käest ja tõtt võid sa ainult purjus peaga võhivõõralt kuulda. Ning peategelane oli, kui järele mõelda, täielik jobu. See on kirjandus, mida võid lugeda ja sellest igal korral uue plaani leida.?

?Kui tahtmist on, võib igast loost sellist sümboolikat leida. Vaene ustav autor selles küll süüdi pole.? Trok naeratas oma pessimistlikku naeratust.

?Ei ole nõus, ma otsisin selle autori nime järgi üles, õnneks on tal vaid üks selline jutustus, ja lugesin üle. See noormees, saad aru, ta ei uskunud ühtegi sõna spiooni jutust peale selle, et tol päeval võis tõesti ikka väga ilus ilm olla ja ütles ka talle niimoodi. Kogu see lugu oli esitatud nagu oluline etapp peategelase isikliku täiuseni jõudmisel, Sisemises sai tulihingelisest noorukist lõpuks mees ja nii edasi. Selle jutustuse sõnum on kusagil seal, et mis kasu on enese teostamisest, kui see toetub valele, lähtub orgaaniliselt valest nagu puu lähtub mullast. Nagu see noormees oma kujunemisel isiksuseks lähtus tolle vana revolutsionääri jutustustest. Lugu oli tohutu hästi realiseeritud, kõiki kaanoneid silmas pidades, ja vaid üks asjaolu, see, et tolle päeva ilm ei kõlvanud tõesti kuhugi, lööb sellesse kõike mõra.?

Trok ei vastanud. Nad jõid mõned minutit vaikides kanget musta teed. Iseenesest huvitav, mõtles Kaamel, et ma polnud seda lugu varem Trokile rääkinud.

Tüdruk tuli teisest toast tagasi, jope juba seljas.

?Lähen, olge tublid.?

Trok tõusis, võttis tal õlgade ümbert kinni ja suudles teda põgusalt. Siis käis välisuks ja Kaamel jälgis aknast, kuidas plika vihma kätte astus, ruttu kapuutsi pähe tõmbas ja tõtakal sammul akna alt hooviväravast tänavale läks.

?Mul läheb ka rong ära.?

?Raamatut tahad siis laenata??

?Vist küll, aitäh...?

Kaks kärbest ühe hoobiga ? pilt sobis täpselt moodsa proosa taskuformaadiga.

3.

Väljas katuse nurga all kükitas üks poistest seljaga vastu seina, nägu krimpsus. Ta paljas käsivars lebas lauajupil ning üks teine poiss, mustapäine, tätoveeris sellele, arvatavasti tushshiga. Veel kolm tükki vahtisid ümberringi pealt. Tuul keerutas Kaamelile vastu, kui ta hooviväravast välja läks, vihm oli aga järele jäänud. Puder kleepis ikka veel suus. See osa siskonnast, mis Trokile pärast seitsmekümne kolmandat alles jäi, enam midagi muud ei seedinud. Sellised asjad juhtuvad ikka kõige parematega.

Tänav oli tühi, kui teisel pool suure kivimaja ees kössitavat nelja nukrat autot mitte arvestada. Ühel neist olid kummid tühjad ja masinat hoidsid üleval otste peal seisvad telliskivid. Vanasti oli neid rohkem, sakslastelt võetud. Rooste, bensiini ning suitsu lõhnad segunesid vihma omaga ja ta tõmbas seda segu isukalt ninna. Välja näeb kõik hoopis teistmoodi, mis on uus, seda ma ei saa mäletada ja mis on vana, on palju armetum, kui mul meeles ? aga lõhn on ikka sama. Trok elab ikka siin täpselt nagu enne, aga minu maja eest kaovad ilmselt viimased autod varsti prügimäele. Ta katsus oma käsivarrel seda kohta, millelt võis kunagi lugeda ?kogu eluks?, kuid kus juba tükk aega oli vaid hägune laik. Isal, mõtles Kaamel, isal olid muidugi omad vead, aga ometi suutis ta nii teha, et selle mädanenud tänava hais nüüd mulle ainult head meelde tuletab.

Mina tegin muidugi õigesti, et siit kadusin, igal juhul oli see õige otsus. Üldse olen ma siiani vist ainult õigeid otsuseid teinud, kui olulistest asjadest rääkida, see võib muidugi kompensatsioonirefleks olla... Tänav tegi nüri nurga ja jaam hakkas paistma. Trokile ei saa ma vist küll niipea ta raamatut tagasi anda, aga ta muidugi arvestab sellega. Jaamas pole mõtet mängima hakata, rong tuleb kohe. Kaheksa minuti pärast, kui täpne olla.

Rong tuli aga kümmekond minutit hiljem, rahvast läks siin rohkem peale, kui maha tuli, nagu tahaksid kõik sellest vihmasest lagunevast linnast tema enese kombel minema. Vaguni otsas ukse juures hõivas Kaamel vaba pingi, see oli hea koht. Vagun oli ainult poolenisti täis ning mees libistas pilgu instinktiivselt üle nägude. Siis kraamis ta oma aksessuaarid välja ja mõtles, et ükskord peab Trokile öömaja ja kõige eest korralikult välja tegema. Kui raha natuke rohkem saab. Troki joogist oli veel pool pudelit alles, enne tööd väike lonks polnud paha. Ära oota, emake, tagasi kadunud poega, su pojal jalge all nüüd hoopis teised on teed... Ta laulis mõttes kaasa ja tundis jälle kord kahjutunnet, et laulda tegelikult üldse ei osanud. Ja see kuradi puder kleepis ikka veel suus. Ta tegi mängus väikese vahe, et sõõmuga suud loputada.

Linna ääres peatus rong veelkord, rahvast tuli peale ja läks maha, üks eideke pani ta pillikasti väikese rahatähe, Kaamel tänas, kuid eideke ei teinud sellest väljagi, oli arvatavasti kurt hoopis. Ilmateed on imelikud, kiidetud olgu seltsimees Karp. Mingi poiss käis ja pakkus lehte.

?Mängi Delinit.?

Mõnede inimeste maitse on kindel nagu Kazbek. See konkreetne tegelane oli alles noor mees, nahktagi seljas, salkus mustad juuksed püsti peas, nagu oleks tal kombeks kogu aeg kukalt kratsida. Ta oli koos Kaameliga peale tulnud ja istunud kaugemale, peaaegu vaguni teise otsa koos mingi plika juurde. Kaamel hakkas mängima lugu filmist ?Maskeraad?, kus Delin ise oli ebaõnnestunud peaosa täitnud, koos selle prantsuse tibiga, kellega ta lõpuks Pariisi kadus. Poiss kuulas ja koputas saapaninaga vastu põrandat, siis laskis kasti peotäie münte ja läks tagasi, loo lõppu ootamata.

Väljas oli hämar, nagu oleks õhtu juba käes ja mööda tormava rongi tuled panid märjad puud akna taga hetkeks läikima.

Ja nagu mõnikord varemgi, hakkasid ?Maskeraadi? nootide taga Kaameli mälus ergastuma sõnad, hoopis teistsugused, kui olid sellel laulul, mida Delin oma vahel kähiseva, vahel sügava, sõnalõppe rõhutava häälega laulis, kuid rütm ja värsimõõt olid samad.

?Sinuga vaid su lahkunud sõbrad,
Kui käid tühjadel teedel üksinda
Ei kunagi tea, kuul keda leiab:
Kõigi me luudest saab kord Kodumaa.?

Kuskil öös käib inimene oma teed, liigub piki raudteed lõunasse, kui rong tuleb, astub ta paar sammu tammilt alla ja ootab, kuni see möödub, rongi valgus muudab hetkeks kõik nähtavaks. Siis paistab eespool jälle vaid üksikute tähekiirte jooks mööda raskete rataste poolt haljaks ihutud relsse, mis laseb tal kuidagimoodi aimata, kuhu peab jala asetama. Liiprid on pimeduses nähtamatud, kuid ta on juba ammu omandanud ühtlase sammu, täpselt üle kahe liipri.

Sellisest inimesest peaks tegelikult laulma, kui ise soojas ja valges rongis istud.

Ta otsis taskust kulunud märkmiku ja pliiatsi ning kirjutas read üles.

4.

Mingis peatuses võttis rong hoogu maha ja vilistas. Enne õhtut, mõtles Kaamel, rohkem peatusi ei tule. Peaks jalgu sirutama.

Pilt pillikastis ei teinud rõõmu, kehv vagun. Aitäh sellegi eest muidugi. Ta pani raha ära ja kitarri kasti, jook oli ka otsas, rong peatus ja perroonil pakkusid vanamutid otse serva ääres sõitjatele kõike, mis neil pakkuda oli, sukana otsast kokkutõmmatud labakinnastest porganditeni. Ühe süli oli täis rikkumata vabrikumärgiga kollaseid juustusid. See tuli tuttav ette, selles asulas asus juustukartell ning juust oli siin odavam kui leib. Kaamel astus välja perroonile, ostis ühe juustu ning läks teise vagunisse. Siis hakkas rong äkki liikuma, eided pakkisid ahvikiirusel oma sibula ja puskari kokku ning olid enne perroonilt läinud, kui rong lahkuda jõudis, kuskilt majade vahelt tormas välja vestiväel kaabuga seltsimees ja üritas liikuvale rongile hüpata. Kaamel ei näinud, mis temast edasi sai.

See vagun oli rahvast rohkem täis, ukse juures oli siiski kaks pingivahet vabad. Kõrvalnurgas istus mingi vennaskond ja mängis kaarte. Ta alustas lihtsa looga üksildasest purjest lainete vahel, kaardimängijad vaatasid ta üle ja ei lasnud ennast segada.

Vatijopes keskealine mees tuli ja istus vastaspingile ning libistas peopesaga mitu korda üle näo, vahtis paar minutit kitarrikasti, hakkas siis taskutes tuhnima ning poetas lõpuks kolm väikest münti selle kulunud mustale voodrile. Kaamel vaatas talle silmadesse, need olid väikesed, hallid, väsinud ja hirmunud silmad, ta tuhnis mälus, otsides nägu, kuhu need silmad võiksid sobida ? see nägu pidi olema noorem, raamitud tumedatest juustest, vaod selles pidid osutama võimsate kirgede jälgedele, mitte näljale, kütteta öödele ja alkoholile. Selliste silmade omanik ei pidanud istuma niimoodi justkui vabandades mingis vagunis pinginurgal, poetades viimaseid krosse hulgusele, vaid toetuma kuskil jõe ääres käsipuule, kaabu peas ning sall lehvimas sügiseses tuules, käes paberilehed... Kaamel nägi vaimusilmas neid peeneid käsi, mis nüüd olid tursunud ja sügavale taskusse surutud, pikki, kuid tugevaid sõrmi hoidmas paberilehti sellel ammusel fotol, mille nurka kattis sinise tindiga hoogsalt kirjutatud nimi. Sõrmed komistasid keeltel, kui ta istuja ära tundis, pooleldi tahtmatult leidsid need kohe pärast loo lõppu uue alguse, see oli ?Pronkslõvist?.

Võõras tundis selle kohe ära, pidigi tundma, sest see oli tema enda kirjutatud, Kaamel nägi muutust teise näos, mida too samas varjata püüdis. Ta ei suutnud otsustada, mida edasi teha ? kindlasti ei oodanud teine ei tema ega kellegi muu kaastunnet ega annetusi, vastupidi, ta oli ju ise talle annetanud. Enne, kui ta otsusele jõudis, tõusis teine püsti, pööras talle selja ning läks kiirel sammul, selg kumaras, läbi vaguni, tõmbas ukse lahti ja astus välja. Läbi ukseklaasi nägi Kaamel, kuidas mees tamburi ukse lahti sikutas, et teise vagunisse minna.

Vaguni teisest otsast astus mööda vahekäiku lähemale seltsimees ühiskondlikust teenistusest, kotkas, meie kõigi ühine südametunnistus, hallid silmaterad mütsinoka alt välkumas, kabuur vööl. Vaatas vasakule ja paremale nagu vihmausse otsiv kana, kaarte mängivatele kodanikele pakkus suurt huvi vihmast küntud põld akna taga ja Kaamel võttis taskust raamatu.

?Dokumendid.? Lühike ja karm, kuid õiglane hinnang kujunenud situatsioonile.

Kaamel õngitses katkevate kaantega passi taskust välja, ment näperdas seda, andis tagasi ja läks edasi. Vähemalt ei hakanud kolmekat tahtma, hea seegi. Natuke peab vist praegu vahet pidama. Võibolla oli luuletaja hoopis miilitsa pärast minekut teinud, kes teab.

Moodne kirjanik kirjutas ladusas, kuid primitiivsevõitu stiilis. Võibolla oli see taotluslik.

?Ennelõunal käis brigadir tsehhi läbi ja teatas, et töölistega tuleb kohtuma juhtkond.

Sever pani tööpingi seisma ja kuulis, kuidas ta seljataga läks uue hooga lahti hommikune arutelu. Keegi rääkis midagi üliõpilastest ja sellest, et kuskil arvatakse nähtavasti, et üliõpilane on selline loom, kes midagi ei söö ja nende jaoks pole poodi mõtet toitu vedada. Nagu tööpäeva lõpul vaikis kogu pikas tsehhis metallitöö müra ning igalt poolt tõusis kõrge lae suunas inimhääli. Aga kui pärast tööd oli see hüvastijätmiste ja poolikute lausete vaibuv sumin, siis nüüd kostis see teisiti, ikka ja jälle rõhutatud sõnad kõlasid kokku ja moodustasid ühtlase kõma, millest võis aimata ebamäärast rahutust. Rahutust, mis polnud veel saanud endale nähtavat kuju, kuid hõljus kõikjal ja ootas oma aega, isegi teadmata, millise vormi talle annavad need tööriietes inimesed, kes kogunesid tsehhi sissepääsu lähedale.?

Töölisromaan. Maha surutud klass eneseteostusele liikumas.

?Seal seisis kaks pintsakutega seltsimeest, üks neist kuivatas taskurätikuga paljast pealage ning Severi pilku püüdis hetkeks kellegi prillisanga helk.

Ta jäi veidike eemale ja kuulis teiste selja tagant direktori sõnu katkendlikult.

?Tegemist on, ma kordan, ajutise meetmega. Te kõik teate, et meie Kodumaa elab praegu läbi tormilise arengu ajajärku, aega, mil tuleb jäädavalt jätta seljataha eelmistele perioodidele omane. Meie lapsed hakkavad juba elama uues, kommunistlikus ühiskonnas. Sellisel ajajärgul on vastutustundetu viriseda, protesteerida??

Meeste hulgas tekkis sumin ning direktori sõnad läksid sealt edasi Severile kaotsi. Tsehhi uksest tuli sisse Natalja Jakova ja hoidis käes paberisse mässitud pakki pirukatega. Kuidagi märkas direktor teda inimeste vahelt ja kõrgendas häält:

?Teil ei ole raha, te ütlete. Aga miks te siis lihaleti ääres vahite? Sööge maksapirukaid, need on ju küll odavad??

Hetkeks jäi sumin vaikseks, siis vandus vana Jakov kuskil lähedal mahlakalt. Tal oli viis last.

Keegi hõikas üle teiste peade:

?Kuradi siga, nad ju irvitavad meie üle!?

Hetkeks nägi Sever parteisekretäri ümmarguseks aetud, ehmunud silmi, siis kadusid ülemused rüsinasse ning grupp töölisi trügis tsehhi uksest välja. Ja alles tehasehoovis ütles lõpuks keegi välja sõna, mis märkamatult juba kõigi mõtetteise oli jõudnud:

?Streik!??

Huvitav, ütles Kaamel endale, miks Trok mulle sellist jama soovitas. Alternatiivajalugu või mitte, algus igatahes paljulubav ei ole... Aga Trok tunneb muidugi asja, vaatame, mis edasi saab. Tagakaanel oli mõne lausega kokku võetud ka ajalooväänamine: ?Töölisklassi võitlusest fantastilises maailmas, milles neid rõhub 1917. aastal võimule tulnud ja II maailmasõja võitbnud kollektivistlik diktatuur, millele füüsikateaduste tegelikkusest mitu korda kiirem areng on andnud kohutavad relvad...? Tegelikult soolab Nadan siin üle, mõtles Kaamel. Jäägu ühe juurde, kas kollektivistlik revolutsioon või füüsika, mõlemat pole tegelikult vaja.

Miilits tuli tagasi ja seltskond nurgas vahetas altkulmu pilke.

5.

Anka istus mu vastas, jalg üle teise ja näksis kuivikut. Mahaminejad kogunesid uste juurde.

?Mis unes ka nägid??

Raputasin pead ja hõõrusin peopesadega nägu. Mida ma unes nägin? Millal ma üldse magama jäin? Midagi ma nägin unes küll... Sulgesin uuesti silmad, et meenutada, aga peale pimeduse ja mingite põgusate metalsete helkide meelde ei tulnud.

?Mingi kuuvalge hägu... ei mäleta.?

?Kas sa transis ei olnud??

Kehitasin õlgu. ?Alguses vist olin... Ei mäleta tegelikult.? Siis hakkasin mäletama. Kitarr, purjus kasahh. Vaatasin ringi. Ta oli kadunud.

?Ei, olin küll tegelikult. Siin oli üks kasahh, uurisin teda teisel tasandil. Siis ilmselt jäin magama.?

?See kitarriga? See läks maha. Oli juua täis.?

?See jah... Kus me oleme üldse??

?Tont teab...?

Akna taga paistis udune perroon, jaamahoone ja prozhektor, mis sellele katuselt valgust heitis. Õhtuni magasin, mõtlesin masinlikult, pimedani. Prozhektori kiir helendas udus viltuse valgusesambana, inimesed trügisid selles hetkeks nähtavaks muutudes ja siis said neist jälle nimetud mustad kogud märjas pimeduses. Kusagil pimeduses jaamahoone seina ääres seisid kolm morni meest, sonid sügavale pähe surutud ja vihmamantlite kraed kõrvuni ning nähtavasti ootasid kedagi. See keegi muidugi neid siit näha ei võinud. Anka vaatas samuti aknast välja ning ta nägu oli pinges, silmad kissis ja pupillid nööpnõela pea suuruseks ahenenud.

Perroon tühjenes inimestest, kolm meest läksid kellegi järel jaamahoonesse ning valgus kustutati. Maha oli läinud palju rohkem inimesi, kui peale tulnud. Rong kolksatas ja hakkas uuesti liikuma. Meiega ühte vagunisse jäi veel neli sõitjat, kes istusid vaguni teises otsas ning sõid põlvedele laotatud ajalehelt õhtust. Anka heitis uuesti pikali.

Mulle enam und ei tulnud, istusin ja vaatasin läbi akna pimedusse. Siin puid ei olnud, raudteetammi ääristasid pimedad väljad, mille taga vilkusid kauged tuled. Nende taga olid uued pimedad väljad ja metsad ja nende taga uued tuled... Hea oleks mõelda, et kõigi nende taga, viimase pimeda metsa ja viimase pimeda põllu taga, on kuskil tuli ühes aknas, mille taga mind oodatakse. Aga ei ole kuskil sellist akent ega tuld.

Tuled jäid harvemaks, kui linnast kaugemale jõudsime, kõht hakkas tühjaks minema, oleks pidanud ikka seda juustu ostma. Otsisin kotist sprotikarbi ja tegin lahti. Kalad läikisid kuldses õlis, mul oli pool pätsi leiba ka, soola aga ei olnud. Hullematki nähtud, saame hakkama ka soolata.

Kui ma järele jäänud sprotid ära panin, oli rong juba kuhugi metsa vahele jõudnud. Nii palju siis kaugetest tuledest. Tee ääres polnud enam midagi näha, vagunivalgustus ei ulatunud tammilt alla piirderibanigi, puudest rääkimata. Võtsin kotist kampsuni, keerasin pambuks kokku, ja sättisin padjaks.

Öösel, kui rong kihutas läbi mingisuguse pimedusse mattunud küla ja vaguni teises otsas keegi norskas, ärkasin äkki Anka hääle peale.

?Mäletad seda hullu poeeti, kes enne sõda Lubjankal värsse kirjutas? Geratskit??

Ta toonis helises metall, kuid mitte nii, nagu seda tavaliselt mõeldakse. Mitte see metall, millest tääke taotakse, vaid see metall, mis paneb helisema kitarrikeele.

?Mäletan. Riimis talent ja arestant.?

?Ta oli eile siin rongis.?

?Mis...??

?Tuli vahepeal teisest vagunist, istus, siis äkki, kui kõik juba maha olid läinud, tõusis ja läks ka. Ma ei jõudnud midagi teha.?

Ma polnud veel täielikult ärganud ja seetõttu ei taibanud enne, kui ta lisas:

?Need kolm bandiiti ootasid teda.?

Vaikisime. Ma pean selle meeles pidama, mõtlesin, ma ei tohiks seda homseks ära unustada. Ta ikkagi pole veel niivõrd muutunud. Tal on kahju mehest, kelle sakslased rahule jätsid, aga omad kinni panid, keda kohe pärast ülestõusu aasta aega Lubjankal vedeldati, keda süüdistati ridamisi kollektivistismis, stirnerismis, malatestismis ja sakslaste toetamises, kuid kes siis millegipärast vabastati ja rindele saadeti. Mehest, kes just enne pommitamist kultusautoriks sai, kuid närvid kaotas ning kaks aastat oma endisest kongist paari kvartali kaugusel ühes teises asutuses istus. Ja keda nüüd ootasid kolm bandiiti. Siis ikkagi... Pole ta midagi jõudnud veel nii kaugele, kui välja tahab näidata, pole suutnud inimest endast päriselt välja suretada, öösel vähemalt. Vaatasin teda, ta oli uuesti magama jäänud.

Me tundsime Ankaga üksteist nii kaua kui mäletasime. Kaklesime koos selg selja vastas tänavate ääres, kus meist kümmekond aastat vanemad samas jalutasid ja paaritusid, redutasime sõja esimestel nädalatel õnneküttidest tühjaks jäänud maa-alustes urgastes pärast seda, kui meie kodud seeni täis kasvasid, kuulasime, kuidas pommitamise eest varjule läinud sõdurid sakslasi kirusid ja sõime nende katelokkidest suppi. Anka istus neile põlve peale ja kuulas nende juttusid ja võttis neil õrnalt sõrmedega lõuast kinni ja keppis nendega kuskil pimedas nurgas, mis vaestele ajateenijatele kõheduse naha vahele ajas, kuid meile vaid meie valduste esimeseks eelpostiks oli. Mina aga istusin sel ajal kuskil palja betoonseina ääres ja elasin teisel tasandil transis läbi korraga nende mõlemi tundeid. Vanasti tentsik esikus polkovnikut oodates ei osanud sellest unistadagi.

Ja siis oli muidugi see hetk, mil ta seisis, vasak käsi ette sirutatud ning meie vahel pimedas mahajäetud metroos lõi prügihunnikus, täpselt selle keskel, äkki loitma tulekeel. Me olime kolmeteistkümnesed, kui anne avaldus. Üsna hilja. Muidu oleksime juba ammu seal, kuhu praegu sõidame.

Võib-olla muidugi, tuli äkki mõte, võib-olla on tal kahju kunstist, mitte selle loojast. Ma ei suutnud otsustada, kumb variant võiks õige olla, enne kui jälle magama jäin.

6.

Aga järgmine hommik oli udune ja veepiisad jooksid mööda vaguniakna klaasi mööda alla ja ühiskondliku teenistuse seltsimehe võtsid retsid ülejärgmises vagunis õnneks. Kaamelil oli varahommikul külmast uni ära läinud, ta istus, toetas pea vastu aknaklaasi ja vahtis välja, kuni klaasi kõva külmus meelekohast veidi kõrgemal läbi juuste tungis. Puude oksad rippusid vihmas nukralt sorgus. Rong lasi tuhmilt ja lühidalt vilet, Kaamel võttis kätega valutavast peast, toetas küünarnukid põlvedele ja vahtis räpast põrandat pingi all, enne kui kotist välipudeli otsis ja mitu pikka lonksu võttis. Siis lasi ta pilgu üle vaguni käia ja nägi, et peale tema oli ärkvel veel vaid kaks täpselt ühesugustes presendist tormikuubedes väikest vanameest, kes istusid kõrvuti ja koorisid mõlemad täpselt ühesuguste liigutustega mugulsibulat. Rong võttis enne käänakut kiirust maha.

Sellele publikule mängida polnud mõtet, Kaamel otsis välja Troki raamatukese ning toetas küünarnuki aknaveerele.

?Silla ees seisid aga tankid, tumedad ja ähvardavad. Kolonn peatus hetkeks, Sever ei kujutanud ette, kui palju inimesi võis seal olla. Kümme tuhat? Viisteist tuhat? Kolmkümmend tuhat? Hetkeks vaibus häältekõma, et siis uuesti tõusta, tumeda ning süngena, nagu kaua aega ookeanisügavustesse vangistatud tõusulaine:

?Tee vabaks töölisklassile!?

Tankid ei liikunud. Kolonn hakkas edasi liikuma, valgus vaikivate metallkolosside vahele, mille meeskonnad ei andnud endast mingit elumärki. Niisama hästi oleksid tankid võinud tühjad olla. Sever polnud öösel maganud, teda valdas joovastus, mis teda koos kolonniga edasi kandis, ?Tee vabaks!? hüüdis ta rahvamassi hingamise rütmis, siis olid nad tankidest möödas. Öösel oli kõik teisiti olnud, siis olid needsamad tankid nende poole veerenud ning nad olid neile roninud, käigu pealt riideid seljast tirinud, et nendega vaateavasid katta.

Severi kõrval marssis kaks vanemat töölist, kes kandsid Lenini pilti. Kolonnis rullusid lahti punased kangad ja lehvisid soojas suvetuules, majadelt olid aga kadunud Partei loosungid ja peasekretäri portreed. Keegi võttis üles revolutsioonilise laulu ning sellega ühines kõigepealt kümmekond, siis paarsada, siis tuhat inimest ja lõpuks kogu kolonn. Nad pöörasid Moskva tänavale, kuid ka selle laius ei suutnud neid mahutada, see oli imeline tunne, olla üks kümnetest tuhandetest, piisk üleajavas inimjões, mida ei suuda enam keegi peatada, mis pühib oma teelt kõik takistused. Midagi oli murdunud neist igaühe hinges, pikkade stalinismi- ja viletsuseaastate taak sulas suvepäikeses nagu lumi ning tõi nähtavale inimeste hinged, kuumad, punased ja ühes rütmis tukslevad.?

Vihje Stalinile tähendab muidugi seda, et autori arvates oleks Stalin suvalise rezhiimiga esile tõusnud, olgu anarhism või kollektivism, vahet pole. Relativism. Näitab, et olgugi, et kõik teisiti, välja tuleb lõpuks ikka ühtmoodi. Kui pole kaela peal sakslasi, kelle vastu meelt avaldada, muutuvad omad veel hullemaks kui sakslased.

?Hetmanipalee esine väljak ei mahutanud kaugeltki kõiki, peagi olid ka selle kõrvaltänavad rahvast tihedalt täis, kümnete tuhandete häälte kõma rullus kõrgete kiviseinte vahel. Hüüti välja ülemusi, kuid ajalooline hoone vaikis. Lenini kuju kõrval seisis tank, mis oli täielikult riietega kaetud. Äkki mürises tankikahuri lask üle väljaku, selle meeskond oli närvid kaotanud ja tulistas tühilaengu. Vaevalt nad sel hetkel endale isegi aru andsid, et tulistavad keset linna peaväljakut Lenini kuju kõrval tankikahurist.

Ümberkaudsete majade aknaklaasid klirisesid, häältekõma vaikis korraks ning siis täitsid õhku vihased hüüded, tööliste tugevad õlad rõhusid hetmanipalee ustele, mida tont teab kust kokkuveetud mustaverelised sõdurid seestpoolt toetasid.

Need sõdurid, kes meiega eile öösel vennastusid, need on ära veetud, mõtles Sever. Ja asemel toodi mustad. Mustad juba ei pühitse... Aga neid on hoones vast sadakond, töölisi väljakul aga nüüdseks juba ei-tea-mitukümmend tuhat.

Sõdurid pühiti teelt ja rahvas murdis suurest uksest sisse. Kohalt, kus ta seisis, ei näinud Sever midagi täpsemalt, kümnekonna minuti pärast aga avanesid rõduuksed ning kaks meest tassis rõdule mingi laua. Rahvahulk lõi sumisema ja Sever kuulis, et laud seisis ühes ruumis ja oli kaetud luksuslikuks pidusöögiks. ?Vaadake,? kostis ümberringi, ?vaadake, kuidas elavad kuradid... Sel ajal, kui meie...??

Kaamel katkestas lugemise, vaatas aknast välja ja ei näinud midagi peale udu. Sügis, mõtles ta, tuleb iga kord vastikult. Pärastpoole võib-olla näeb mõnel päeval ka viljavälju kuldavat päikest ning voosi all nõtkuvaid viljapuid, kuid sügise esimene päev on alati lihtsalt õnnetus.

Rong vilistas ning Kaamel pani pilli kasti. Paremal pool lähenes ja ujus akna tagant mööda hiiglaslik bareljeef naise näoga. Kristallpuhas inimene, revolutsiooni vanaema. Rong võttis kiiruse maha.

Perroonijupi küljes oli silt, millelt vihm ja tuul olid hävitanud viimsegi värvikübeme. Otse perrooni taga oli tilluke tellistest onn ja selle tagant algas mets. Edasi tulid hargnevad teed, pöörangud ja pikk kahekorruseline raudbetoonist maja. Maja taga paistsid avar köögiviljaed ja madalad garaazhid. Kaamel läks ukse juurde, selle kõrval pingi peal magas üks meeskodanik ja urises midagi läbi une, kui Kaamel tast mööda astus. Lükanduksed tahtsid iseenesest kohe jälle kokku vajuda.

Rong peatus minutiks, just piisavalt selleks, et mööda kolme kitsast raudastet alla perroonile ronida, hakkas siis krigisema ning läks liikuma. Kaamel seisis ja vaatas viimasele vagunile järele, kuni see läände suunduval harul metsa vahele kadus. Katusel ei istunud kedagi. Tunnike oli aega lõunasse sõitvani, taevas hakkas selginema, Kaamel astus murenenud astmetega treppi mööda majakese juurde ja kükitas lävele. Majas sees kasvasid ühes nurgas põranda vahelt nõgesed.

Siis märkas ta noori, poissi ja tüdrukut perroonil. Poiss oli seesama, kes oli enne Delinit kuulata tahtnud. Nad kõndisid mööda perrooni elumaja poole.

Kaamel võttis taskust raamatu ja lasi lehtedel pöidla alt läbi libiseda. Teatud iva selle mehe jutus siiski on, mõtles ta. Kollektivistide võit, samas töörahva ülestõus, mis maha surutakse... Kanooniline süzhee, iseorganiseeruv töölisklass oma õigusi teostamas, selle taga aga tegelikult ühtteist veel. Ta toetas selja vastu uksepiita ning luges edasi. Veidikese aja pärast pani ta raamatukese tasku, tõusis püsti ja käis piki perrooni edasi-tagasi, et sooja saada, läks siis ümber putka ja tühjendas nõgesepõõsasse põit. Jahe õhk oli peavalule hästi mõjunud, peakohal andis hall sinisele taevast ja pea kohal sanglepa ladvas sahistas sügisene tuulehoog lehtedega.

Veel putka taga olles kuulis ta hääli. Hetke pärast sai ta aru, et noored on tagasi tulnud ning vaidlevad millegi üle. Ta astus mööda kõverat rada tagasi majakese esiküljele, poiss ja tüdruk nägid teda perroonilt ja jäid mõlemad korraga vait. Siis ronis tüdruk alla ja ütles alles trepil olles: ?Vabandage...?

Tüdruk oli päris kena, lühikeste tumedate juuste ning sõstrasilmadega. Ta hääl oli aga kuiv ning silmade põhjades midagi järeleandmatut. Murrangulistel aastatel valiti selliseid tüdrukuid komissarideks, Kollontai ja teised.

?Kas te teate, kus me oleme??

?Umbes tean...? Kaamel vaatas ringi.

?Siin kuskil oli kunagi Zasulitsh. Nii palju on järele jäänud.?

Tüdruk noogutas. ?Silla ees oli bareljeef, aga ma pole kunagi teadnud, kus siin see linn täpselt oli.?

Kaamel tegi käega kaare. ?Siinsamas igal pool oligi. Metsa all on igal pool läbu.?

Tüdruk noogutas uuesti. ?Millal rong pidi tulema??

Kaamel vaatas kella. ?Jääb hiljaks ilmselt, peaks kohal olema.?

?Aitäh.?

Kaamel istus ja luges edasi.

?Sever ei mõelnud sellele, mis edasi saab. Mitte keegi ei mõelnud. Eile vabriku juures olid nad püstitanud raudteele barrikaadi ja tõmmanud sellele üles punase kanga, lootuses, et raudtee blokeerimine on midagi sellist, mida ei saa lihtsalt kuulujutuks kuulutada, et sõna toimivast levib esimese rongiga teistesse linadesse. Esimeses teivasjaamas võidi tagasisõitev rong muidugi kinni pidada, aga ikkagi oli see võimalus, mida tuli kasutada.

Kui öösel tankid linna mööda ringi ajasid ja üks neist kraavi sõitis ning kõrgepingemasti ümber ajas, oli ta võidurõõmust hõisanud ja tundnud, et on osake mingisugusest jõust, mis on võimsam kui see, millel käepärast tankid ja miilitsad. Palju kulus aastaid ja elusid, et rahvas lõpuks ärkaks ja tõuseks, aga nüüd on see käes. Mitte keegi peale Stalini ei suutnud revolutsioonilist rahvast uuesti aheldada ja Stalin on üheksa aastat surnud. Isal oleks praegu hea meel...?

Liialt naiivseks on peategelane tehtud. Noor küll, aga nii loll ei tohiks ikkagi olla.

?Keegi süütas paberossi, lühike ja kõhn mees kulunud pintsakus. Tulemasin oli suur ning seda kaunistas tumedast klaasist litter küljel, millelt peegeldusid päikesekiired. Sever vahtis seda hetke, oli näha, kuidas valgus selle sügavusse murdus, nagu mingisse läätse. Kõhn noormees tabas Severi pilgu, libistas välgumihkli ükskõikse liigutusega taskusse, astus sammukese kõrvale ja kellegi selja taha.?

Ja keegi muidugi aru ei saa, et tal seal fotokas oli, mõtles Kaamel. Sakslastel olid ka sellised, aga vahel jäid nad nendega vahele ja löödi maha. Seal platsi peal pidi neid agente sadade kaupa olema, mõni ikka pidi vahele ka jääma. Seda, tõsi küll, muidugi ei pruugi peategelane teada.

7.

Jälle hakkas vilu, näis, et lugemisest ei saa asja, ta ajas ennast üles ja jalutas perrooni otsa poole. Rong oleks juba kolmveerand tundi tagasi pidanud kohal olema. Trepil istusid noored ja vahtisid elumaja suunas. Siit oli see paremini näha. Maja taga kössitasid madalad garaazhid, seal läks tee läbi kasemetsa ilmselt selle üksildase kogukonna põllule, poristes rööbastes puhkasid pikad lombid.

?Seal majas peaks inimesed elama, eks?? Tüdruk vaatas üle õla Kaameli poole.

?Minu teada küll.?

?Aga praegu ei ole seal kedagi, mitte hingelistki.?

?Kust sa tead??

?Tean. Peaks vaatama minema.?

?Anka...? segas poiss vahele, aga tüdruk ei lasknud tal lõpetada.

?Ma tean veel mõnd asja. Rongi ei tule.?

Kaamel vaatas teda pikalt. Sellest, kuidas ta seda ütles, võis aru saada, et ta tõesti uskus, mida rääkis. Ta oli natuke nende noorte sarnane, kes sind linnas peatavad ja esinevad kiire loenguga patust pöördumise teemal, kuid siiski mitte eriti.

?Lähme vaatama,? ütles tüdruk ja tõusis püsti. Poiss tõusis ka ning vaatas Kaamelile otsa.

?Aga kui rong tuleb sel ajal...??

?Tal on õigus. Rong ei tule.? See oli poiss.

Kaamel kehitas õlgu. ?Lähme siis.?

Täna, mõtles ta, läheb nagunii üks rong veel. Ja sealt korstnatest ei tõuse tõesti suitsuhõngugi, ilm on aga siiski üsna jahe.

Raja kõrval vohasid sügiseselt pruunikaks tõmbunud angervaksapuhmad. Majani oli paarsada meetrit, umbes poole peal teadvustas Kaamel endale, kui vaikne kõik oli. Kuskilt ei kostnud koeragi häält, rääkimata kaheksa korteriga maja elanikest.

Maja ees vaatasid aknad neile alla ainitise kõleda pilguga. Ühestki ei paistnud ei kardinaid ega ainsatki eset aknalaual, mis oleks kõnelenud inimeste kohalviibimisest. Välisuks lõnkus pooleldi lahti ja teel vedeles kummuli üksik tool, kaks jalga murtud. Kaamel tegi liigutuse, et majja sisse astuda, ?Ei ole mõtet,? ütles tüdruk ta seljataga ning ta tundis, et ega olegi. Liiga selget keelt rääkis see akende nukker tühjus ja liiga palju vedeles koristamata lehti majatrepil.

Kust sa seda teadsid?? Ta pöördus tüdruku poole. Too kehitas kannatamatult õlgu.

?Selgeltnägemisvõime. Ja veel rida muidki asju. Pürotism. Seda on lootusetu seletada, lepi sellega. Sa sõid eile hommikuks mingisugust jälki putru ja eile õhtust oli sul täna hommikul väike pohmakas.?

Kaamel põrkas instinktiivselt tagasi.

?Hüva,? ütles ta. Siis, kui Trok mulle sellest rääkis, et mõnel on niimoodi, ma ei uskunud, mõtles ta. Teadsin küll, et tema peaks teadma, aga ikka ei uskunud. Nüüd siis tuli üks selline eksemplar lausa kätte. Selgeltnägija ja pürootik üheskoos, oh seda õnne ja rõõmu.

?Ära murra selle üle pead. See on igas inimeses olemas, meie oleme seda ainult lapsest saadik arendanud. Meil tasuks parem mõelda, mis me nüüd peale hakkame.?

?Kaugel me inimestest oleme?? Poiss vaatas neid kordamööda. Kaamel kehitas õlgu.

?Hunt seda teab. Kilomeetrit sadakond vast.?

Poiss väänas oma näole tehtud naeratuse. ?Siis peame murdma omade juurde, nagu omal ajal öeldi.?

Tõeline kotkas, mõtles Kaamel. Meil, oli tüdruk öelnud. Siis on nad mõlemad... erilised.

?Kui rongi ei tule, siis ei jää meil muud üle,? vastas ta kuuldavalt. ?Aga ootame järgmise rongi ära.?

Tüdruk tegi kannatamatu liigutuse. ?See on ajaraiskamine. Ma tean väga hästi, et järgmist rongi ei tule, ülejärgmist ka mitte, üldse ei tule ronge siia pika aja jooksul.?

?Miks??

?Seda ma ei tea. Ma võin midagi öelda ainult konkreetse koha kohta, kus ma olen. Hakkame minema.?

Kaamel ohkas. Nad on täiesti valmis kahekesi minema, mõtles ta. Ja kui rong tõesti ei tule, teen ma praegu rumaluse. Ja maja osas oli tal õigus olnud. Maja muidugi ei loe, sellest võis kaugelt ka aru saada, et seal enam ei elata. Aga Troki pudrust ei oleks ta tohtinud kuidagi teada.

?Mul on põuetaskus raamat. Mis seal vahel on?? küsis ta viimaks. Tüdruk kirtsutas nina.

?Mingi paksem leht, foto või kaart või midagi sellist.?

?Mis seal peal kujutatud on??

?Kuule, seltsimees, nii see asi ei tööta. Ma ütlesin, et sa ei saa sellest aru. Ma ei hakka siin muide shõud korraldama. Kas tuled kaasa või ei?? Tüdruk pani suu klõpsuga kinni ja oli näha, et ta ei kavatse rohkem aega raisata. Poiss vinnas seljakoti selga.

?Olgu, ? otsustas Kaamel. ?Tulen. Ära pahaks pane, saad ju aru, et alguses on natuke raske uskuda.?

?Jajah, tean. Mina olen Anka??

?Kaamel.?

?Tore.? Tüdruk naeratas talle ja hakkas rohkem sõnu tegemata raudteetammi poole kõndima.

8.

Susmekk astus ikka mööda liipreid meie ees, kitarr seljas. Ma tundsin, et pean veel väikese lonksu võtma, aga Anka ei lubanud. Ma tahtsin ta käest küsida, miks meil seda tegelast vaja oli, aga ta näol püsis visalt ära-päri-midagi-ilme. Kui me perroonitrepil istusime ja transis ümbrust kompasime, teisel tasandil vahetades teavat selle kohta, mida meist kumbki üksinda nägi, juba siis oli ta tükk aega seda tegelast uurinud. Aga mina uurisin teda eile ka, millegipärast on ta väga sobiv objekt uurimiseks.

Ma ei tea, kui palju me õhtuks astunud olime, aga me jõudsime metsast välja. Metsa asemel oli meie ümber raudteetammist kõvasti madalam tasandik, kus kasvasid ainult mingid kidurad põõsad. Põõsaste vahel läikis vesi.

Taevas oli pilves, me ei näinud päikeseloojangut, aga ümberringi hakkas kaunis kiiresti hämarduma. Kuskil kaugemal keerutas ennast udu. Lagendiku ilme muutus, põõsaste vahel hakkasid tumedate varjudena paistma mingusuguste varemete varjud, õhus hõljus maa all seisva vee, mädanemise ja rooste hõng. Jäime nagu kokkulepitult keset raudteed seisma. Susmekk vaatas ringi ja hõõrus lõuga.

?Me poleks üldse siia pidanud tulema,? ütles ta. ?Metsaserv on kaugel, täna me sinna küll ei jõua. Peaks tagasi minema.?

Vaatasin selja taha, tihenevas hämaruses näis ka sealne mets kauge varjuna. ?Mis mõttega??

Anka vaatas mulle otsa, ta silmakoopad olid hämarust täis.

?Miks me siin ei või ööbida??

Anka otsis oma seljakotist taskulambi ja lasi valguse selle kollasel rõngal hüpelda raudtee ümber. Hämaruses muutusid selgesti nähtavaks ja vajusid varjudesse tagasi betoonist detailid, vihmast murenenud nurkadega ja samblast rohelised. Teisel pool ulatus pehmest pinnasest välja mingi tohutu kandilise kolaka nurk, võib-olla oli siia kunagi vagun ümber läinud ja sisse vajunud.

?Anna lampi.?

Anka andis lambi mulle ja ma laskusin ettevaatlikult raudteetammist alla. Varemed olid lähemalt vaadates nagu varemed ikka ja igasuguste varemete vahel peaks leidma mõne paiga, kus kolm inimest tuule ja vihma eest enamvähem varjatud on.

Susmekk mõmises midagi ebamäärast, aga ma ei pööranud talle tähelepanu. Raudtee ääres peaks olema miinid ja muu selline kraam välja sõelutud, vähemalt ma lootsin seda südamest. Selle vastu polnud me muidugi metsas ka kaitstud, sõjatsoon on igasuguseid mädanevaid käkke täis, ükskõik, mis neile pärast peale või ümber on kasvanud. Tagasi minna küll ei viitsi...

Ronisin teisel pool raudteetammi kraavi nõlvast üles, jalgade all olid teravate nurkadena ehituskivid, pinnas nende peal päris õhuke ja ma ei hakanud uurima, kas lompidel põhjad ka all on. See, mis meile pinnasena näis, võis vabalt olla algse teise või kolmanda korruse kõrgusele tekkinud, kui kvartalit pommitati, igatahes oli see raudteega ühes tasapinnas. Lagendik oli künklik, kuid muidugi polnud selle aja pärast enam võimalik aru saada, kus tegelikult majad olid seisnud.

All teisel pool esimest kinku näisid põõsad suuremad ja maapind tasasem olevat, samas polnud see paik nii madalal, et vesi oleks vastu tulnud. Vesi peaks normaalselt üldse madalamal olema, nähtavasti on kuskil allpool jõgi ummistunud ja ujutab nüüd siin. Jalgade all oli veidi pehmem, kui ülal, kraapisin saapaninaga veidi ja alles viie sentimeetri sügavusel tuli vastu krobeline betoon. Põõsad kasvasid reas, olid looduse võitmatu jõuga surunud oma juured paneelide liitekohtade vahele, kuid ükskõik, mis mu jalge all ka polnud, näis veel päris hästi koos püsivat.

Kõrvalt oli läbu igalt poolt varisenud paneelide servadele. Käsin põõsaridasid mööda ja näitasin nende alla valgust. Üks paneel oli päris palju kõrvale nihkunud, nii et moodustus pidevalt laienev pragu, mille otsa mattis lõpuks rusunõlv. Kõige laiemas kohas otse nõlva juures võis see olla kümmekond sentimeetrit lai, ma näitasin sellesse valgust, aga ei näinud midagi peale mingisuguse märja hunniku kolme meetri sügavusel all. Igatahes seisin mingisuguse lae peal, paneelide all valitses tühjus, mis ulatus ka selle kuhjatise alla, mille ääres ma seisin.

Raudteel hõõgus sigaret. Susmekk ja Anka rääkisid millestki harvade lausetega, kuid ma ei kuulnud muud peale kõnekõmina. Ronisin nende juurde tagasi, kui ma nendega ühele tasapinnale jõudsin ja nende poole valgust näitasin, jäid nad vait ja vaatasid minu poole.

?Seal on täitsa viisakas plats, kus olla.?

Oli juba päris pimedaks läinud. Nägin, kuidas Kaameli sigareti ots heledamaks muutus, kui ta kõvasti imes.

?Mulle ei meeldi siin üldse,? ütles ta jonnakalt. ?Me peaksime metsa tagasi minema. Lamp ju olemas, saame minna küll.?

Läksin nende juurde. ?Minu arvates pole see absoluutselt mõistlik. Esiteks peaks me neli kilomeetrit tagasi minema. Teiseks, on siiski juba pime. Kolmandaks, ma ei näe põhjust. Ma olen küllalt varemetes ööbinud. Miks mets parem on??

Oli näha, et susmekk närvitses. ?Siin on sõjatsoon. Siin ei ela kedagi. See pole sul mingi tühjaks jäänud äärelinn.?

?Inimeste puudumist ma ei karda. Inimesed on need, keda peab kartma.?

Anka kuulas meie vaidlust vaikides.

Kaamel raputas pead. ?Siin ei meeldi mulle üldse.?

?Lähme vaatame vähemalt?? Tegin paar sammu raudteelt kõrvale künkast üles. Anka tuli mulle järele ja tema järel kasahh. Näitasin tahapoole valgust, et nad ei kukuks.

9.

?Seda pole niisama lihtne öelda.?

Õhtud laagrilõkke ümber. Peale priimuse väikese sinaka leegi polnud mingisugust valgust, külm ja niiske öö paistis iga valguskiire samas alla kugistavat.

?Kuhu sa ise sõidad??

Kaamel kehitas õlgu. ?Lõunasse. Lihtsalt ükskõik kuhu, kus külmaks ei lähe.?

?Meil on enamvähem sama lugu,? vastas Anka. ?Ande arendamiseks on? ette nähtud, et teatud hetkel tuleb ennast igasugustest muudest sidemetest lahti rebida ja ringi rännata, et edasi areneda. Ma ei oska seda rohkem seletada.?

Mõistatasin, millepärast ta midagi seletada üritas.

Katelok oli tühi, Anka võttis vett ja pani selle priimuse peale tagasi, et rasvast lahti saada. Paar minutit kuulasime, kuidas see krabises, kahises ja lõpuks mulisema hakkas.

?Üleüldse ja eriti siin,? ütles Kaamel vaikselt, ?on midagi on päris korrast ära. Vähemalt magamiseks otsime mõne muu paiga.?

Kuulasin teda ja surinat oma jalgades ja mõtlesin, et miks ta ometi vait ei jää. ?Rahu,? vastasin. ?Ära tekita paanikat. Teen ettepaneku magama jääda.?

Anka valas keeva vee minema, pühkis kateloki puhtaks ja pani kotti. Keerasin priimuse kinni. Susmekk otsis välja suure tüki paksu kummeeritud presenti, laotas selle kõige alla maha ja puges siis riietega magamiskotti. Me Ankaga heitsime üksteisele nii lähedale, kui saime ja ma kujutasin endale ette, nagu võiks läbi magamiskoti tema kehasoojust tunda. See oli muidugi võimatu. Kaamel oli oma närvilise oleku kohta üllatavalt kiiresti magama jäänud, Anka lamas samuti vaikselt, tema võis suvalises kohas ühe hetkega uinuda, mina aga lamasin, vaatasin enda ette pimedusse ja hingasin sisse läbu lõhna.

Vastik külm udu laskus alla ja mähkis meid endasse. Pimedus jäi pimeduseks, kuid õhk küllastus niiskusest, hingata oli järsku hoopis teistmoodi. Tõmbasin magamiskoti luku nii kõrgele kinni kui võimalik, aga riba nägu jäi ikka välja. Koos uduga oli õhk vaevumärgatavalt muutunud, sellesse sugenes mingisugune veidi läpastanud hais, nagu halb hingeõhk või koera toidukausi lõhn. Keerasin ennast veidi, kuid see ei kadunud. Ilmselt tundsid seda ka teised, Kaamel hingeldas lühikeste sõõmudega ja Anka mu kõrval liigutas ennast äkki unes. Kummaline lõhn muutus hetkega tugevamaks, pigistasin silmad kinni ja otsustasin kindla peale nüüd lõpuks magama jääda, ja siis tõmbas miski mul keelega üle näo.

Mu röögatuse peale kostis ümberringi äkilist rabelemist, küüned libisesid krabinal millelgi, siis lahvatas taskulamp põlema ja äkiline valgus sundis mind äkki silmi kissitama. Lamp oli kasahhi käes, nii tema kui Anka olid istukil ja Anka käes helkis nuga. Nad vaatasid mulle ehmunult otsa.

?Mis juhtus??

Hingeldasin ikka veel ehmatusest. ?Mingi loom? Koer või midagi sellesarnast, just oli siin, hingas mulle näkku ja siis tõmbas mul keelega üle näo??

?Ega ta ei hammustanud?? See oli Anka.

?Ei, lakkus ainult??

Kasahh näitas ümberringi valgust, selle sõõr liikus põõsalt põõsale, peatus läbuvallil, tegi hetkeks nähtavaks prao paneelide vahel ja libises siis edasi, kuni oli teinud meie väikesele laagriplatsile ringi peale.

?Ta jooksis varemetest üles, ma kuulsin krabinat.?

?Igatahes praegu on ta läinud.? Kasahh näitas uuesti valgust praole paneelide vahel. ?Äkki elab ta seal??

?Siis oleks ta pidanud kõigepealt sinu juurde tulema.? Ankal oli õigus. Kasahh lamas kahe sammu kaugusel praost.

?Õige,? nentis too. ?Oled sa kindel, et lihtsalt und ei näinud??

?Ei, kurat võtaks! Mu nägu on siiani märg!?

?Nagu meil kõigil,? nentis susmekk külmalt. Sundisin ennast rahulikuks.

?Ma olen absoluutselt kindel, et ma ei näinud und. Anna lampi.?

Susmekk ulatas lambi Ankale ja too mulle. Näitasin enda ümber valgust, kuid ei suutnud ühtegi jälge leida. Kitarripiinaja heitis äkitselt pikali ja keeras ennast meist ja valgusest ära, näoga prao või uru poole. Hakkasin vihaseks saama ning valgustasin ikka uuesti ja uuesti kõike, otsides meeleheitlikult midagi, millega oma võigast kogemust tõendada. Anka vaatas mu pingutusi osavõtmatu näoga ja ütles mõne minuti pärast:

?Aitab küll. Magame.?

Kustutasin lambi ja mässisin ennast pahaselt magamiskotti. Anka hakkas üsna varsti rahulikult hingama.

Pigistasin lampi peos ja ootasin. Miski minus oli kindel, et oli ta kes oli, elukas tuleb veel tagasi. Ma ei kartnud, ta ei olnud mulle midagi teinud siis, kui ma kaitsetuna tema ees lamasin, kuid ma tahtsin pärdikule selgeks teha, et ta peaks tagasi tõmbama.

Ma seisin äkki mustunud tühermaal mingi võõra taeva all. Jalge all oli peen killustik ja sellest ajasid ennast ülespoole rääbakad pujud. Mõistsin, et see ei olegi taevas, mida näen, vaid võimas prozhektor kusagil ülal. Valgus hajus tohutus ruumis, see oli mingi angaar või midagi sellist.

Otse mu jalgade ees jooksis läbi põranda pragu, ma teadsin, et sellesse ei tohi vaadata ja pöörasin pilgu üles, kus tuhmilt paistsid prozhektorid ja mingid metallist talad. Silmanurgast aga nägin, kuidas öhe avanev lõhe kuskil kasvas ja hakkas valgust endasse imema, heidsin kiire kõrvalpilgu lähima seina poole, kus prao ots oleks pidanud olema, leidsin selle ja libistasin ettevaatlikult pilku üle põranda, jälgides, kuidas see minu poole laiemaks läks ja siis järgmisel hetkel jõllitasin otse enda ette alla, kus avanes otse maa südamesse ulatuv kuristik, täis aegade algusest segamata pimedust, ometi teadsin, et kuskil seal all liigutab praegu ennast midagi suurt, midagi sellist, mis pole sellest ajast saadik, kui tema kohal veeresid veel ürgookeani nimetud vood, näinud ainsatki valguskiirt ega midagi muud peale selle üksiku uurde, milles see tärganud oli. Järgmisel hetkel kaotasin tasakaalu, langesin alla, pimedus sulgus mu kohal nagu vesi vettehüppaja järel ning ma ärkasin.

Olin masinlikult taskulambi sisse lülitanud ja jõllitasin pimedusest esiletungivasse näkku minu enda omast mõne sentimeetri kaugusel.

See oli väga vana nägu, kaetud tillukeste kortsudega, mis ümber silmade ja suu tiheda mustri moodustasid. Iseäranis suured silmad vaatasid mind sügava, mõtliku pilguga, nina oli terav ja suu kummalise lõikega. Ma nägin ainult nägu, kael ja õlad kadusid uttu, mu silmade ees oli justkui kahemõõtmeline pilt. Siis ma märkasin, et näonahk oli kaetud tegelikult lühikese, kuid tiheda halli karvaga.

Hetke pärast oli see pimedasse uttu kadunud, mina aga rabelesin vandudes magamiskotis ja müksisin tahtmatult Ankat, magamiskott mässis ennast mu keha ümber, nagu ämblikuniidid iidses loos vägilasest allmaateel, taskulambi kiir hüples huupi kui hull, susmekk sõimas mind ja käskis maha rahuneda, lõpuks olin üleni väljas ning näitasin ümberringi metoodiliselt valgust.

Põõsad. Varemed. Betoon. Roostes kolakad.

?Mis siis nüüd oli!??

Võib-olla kujutasin endale mõnitavat tooni ta lauses ette. Ma ei tea. Ainult Anka pärast ei andnud ma talle sel hetkel kohe üle kaela.

?Hunt. Või suur hall koer. Inimese näoga,? ütlesin napilt ja jäin vaatama, kuidas see neile mõjub. Pärdik jäi mulle otsa jõllitama, Anka peitis näo kätesse. Võtsin lambi hambusse ja hakkasin oma magamiskotti ümbrisesse toppima. Selle peale võttis ta käed ära ja vaatas mulle otsa. ?Mis sa teed??

?Siia me ei saa jääda. Otsime teise koha. Ma tean, mis ma nägin. Mingi mutant või kurat teab mis. Magame kasvõi päevaajal.?

?Äkki on hallutsinatsioonid?? küsis Anka kõhklevalt.

?Poisil on lihtsalt närvid läbi.? Kasahhi hääl oli kindel, mis tal viga oli kindel olla.

Selleks ajaks oli mul magamiskott ümbrises ja ma panin selle seljakotti.

Anka häälde tekkisid noodid, mida tavaliselt kasutatakse väikeste lastega rääkides, susmekk aga mahendas oma hääle jorinaks, mis tahtis heasüdamlik olla, ja hakkas vaikselt nalja tegema. Mul sai neist mõlemast kõrini, tirisin Anka päris püsti ja pakkisin ta magamiskotist välja, läksin siis ja utsitasin Kaamelit, kuni ta lõpuks ennastki üles ajas. Jutt hääbus, panime vaikides nende asjad kokku ja ronisime pimedas käestkaduvat rada pidi pooleldi neljakäpukil raudteele tagasi.

10.

Alles mõne kilomeetri järel sain tasakaalu täitsa tagasi. Kas ma võisin valesti näha? Ei, ei võinud. Mis see siis oli? Mutant, väärastunud vastsündinu? Koerakujuline!? Ei, vabandage väga. Läksime vaikselt, Kaamel oli pahane, et teda üles aeti. Ankast oli raskem aru saada.

Või oli see ikkagi inimene? Väike, karvane inimene, sellist atavismi esineb, näokuju ei näita ka midagi. Võibolla on asi atavismist kaugel, võibolla loodi selliseid sihilikult, väikest kasvu, külma ei karda, ideaalsed võitlejad vaenlase tagalasse paiskamiseks. Sakslased tegid selliseid katseid. Ja ameeriklased ka. Püüdsin seda nägu endale meelde tuletada, see oli kahtlemata inimese nägu. Kust ma üldse võtsin, et tegu on koeraga? Ahjaa, ta lakkus mind. Aga võibolla tõmbas märja käega üle näo? Siin on sõjatsoon, siin pommitati korralikult, mitte nagu põhja pool, kõik taimed on väärdunud, sadade kilomeetrite ulatuses kedagi ei ela. Pommitati seitsmekümne kolmandal, kui neil enam muud midagi üle ei jäänud, võibolla lendas siit näiteks seitsmekümne viiendal üle üksik lennuk, millest pudenesid välja väikesed parashütistid ja seitsmekümne kuuendal polnud enam kellelgi meeles neile teatada, et Tuhandeaastast Riiki ei ole enam. Nad oleks võinud meil kõrid läbi lõigata. Aga kes teab, võibolla tahtsid nad hoopis alistuda...

?Anka.?

?Mis on?? Ta astus mu kõrvale, kergel sammul, millelgi komistamata. Kaamli taskulambi kiir hüples mõne meetri kaugusel eespool liipritel ja relssidel, tuues aeg-ajalt tükikaupa nähtavale ka pujupuhmad raudtee kõrval.

?Kas sa ei tundnud seal midagi??

Anka ohkas. ?Tundsin hirmu. Sinu oma. Muud midagi.?

?Aga maja seal jaamas? Kes selle tühjaks tegi??

?Ise sõitsid minema. Aga praegu on küll midagi, siin on mõne tunni eest midagi tehtud, nad on juba kaugel, aga mõne tunni eest olid nad siin.?

Anka suutis suvalisel hetkel transsi minna, isegi samal ajal käimist jätkates. Ses osas oli ta must kaugel ees.

?Inimesed??

Anka vaatas mulle otsa. ?Muidugi inimesed. Sul on närvid läbi.?

Mul on närvid läbi, loomulikult. Mu närvid on absoluutselt läbi ning ma näen viirastusi, peale selle veel nägemis-, kuulmis- ja kompimishallutsinatsioonid. Sellisel tasemel vaielda pole mõtet. Aga igatahes on see imelik, et Anka midagi ei tundnud. Ma olin teda alahinnanud, ta suutis väsinuna ja ühel õhtul mitu korda transsi minna ja mis peamine, kähku ja märkamatult jälle välja tulla. Ta on kõvasti arenenud. Seda enam oleks ta pidanud mingit kohalolekut tundma. Aga ega Ankagi kõikvõimas ei ole, neid asju on ilmselt palju, mida temagi ei tunne.

Võtame rahulikult, seletamatuga kokku sattudes tuleb otsida analoogiaid ja antud juhul tundub, et analoogia on olemas, see häiribki. Võtame asjaolud kokku, inimtühi paik, ootamatu kohalolek ja kontakt minuga, ainult minuga. Olen ma kunagi sellist nägemust näinud? Kui täpne olla, ütlesin endale, siis eile öösel. Peoruum, kust kõik on läinud ja telefon. Ja kõik katkeb enne, kui ma sõnumi kätte sain. Vaat? mis kõik välja tuleb... Igatahes on see kergendus. Keegi ei saa ette näha hallutsionatsioone, ette saab näha ainult reaalseid asju. Tundsin väikest võidurõõmu, Anka oli küll palju kaugemale jõudnud kui mina, aga siiski on asju, mida mina näen ja tema mitte. Seda tuleb muide arutada, see peab midagi olulist olema.

Olin käinud masinlikult jalge ette vaadates, püüdes hämaras jalgeesist jälgida. Oleksin Kaamelile äärepealt selga astunud, kui too otse mu ees seisma jäi.

Ta seisis ja valgustas taskulambiga kraatrit enda ees. Kuskilt nirisev vesi moodustas selle põhjas lombi, millest paistsid mustunud liiprid ja relsitükid. Keegi oli raudtee õhku lasknud.

Anka seisis tammiotsal ja valgustas sellest tühjusse turritavaid relsiotsi.

?Mul oli nägemus, kuula,? ütlesin vaikselt. Ta ei vastanud, pupillid olid jälle ahenenud ning kogu keha oli kange. Pani käe kergelt ta õlale, ta ei tundnud puudutust, kuid õlalihased olid pingul. Mõne sekundi pärast need lõtvusid ja ta pööras pilgu teisele poole kraatrit, kus taskulambi laias, kuid pimedusest vaid veidikene erinevas sõõris võis aimata raudteed jätkumas.

?Lähme kähku teisele poole.? Ta hääl oli jälle niisamasugune, nagu rongis, kui luuletaja oli maha läinud, vastuvaidlemist välistav, ainult et siis ta ei suutnud enam toimuvat suunata, praegu aga teadis midagi, mida meie ei teadnud ja jagas korraldusi.

?Üks hetk, kuula.?

?Hetke ei ole. Pärast.?

Me turnisime kraatri kõrvalt varisevat tammi mööda edasi, pimeduses komistades. Kui me lõpuks taas kindlale pinnale jõudsime, tõmbasin hinge, toetasin kanna rööpale ja kangestusin.

Kusagil eespool, pannes rööpa mu jala all rütmiliselt kumisema, lähenes iga hetkega rong.

11.

Tüdruk oli esimene, kes ära jagas, mis toimub. Kaamel jooksis koos poisiga talle järele, pimedas vaevu midagi valgustava lambi valgel edasi, vastu rongile, mis praegu kusagil pimedas oma hukatusele vastu kihutas. Ta ei osanud arvata, kui kaugele nad jõudnud olid, kui kaugel seljataga tee kadus... Kaugel ilmus üksik tuli, nad tegid veel mõned sammud ja jäid seisma, Kaamel hingeldas ja nägi tüdrukut paari sammu kaugusel eespool lambiga ringe tegemas. Veduri prozhektor kasvas, alguses oli see väike valgustäpp, seejärel nagu tänavalatern, seejärel nagu sulatusahju suu, mille taga veeres kaks tuhat tonni malmi ja terast. Vile rebestas ööd, poiss astus raudteelt kõrvale, üritas tammist alla ronida, libises ja võis kuulda, kuidas kiviklibu ta järel kallakust alla veeres. Nad vaatasid Ankaga kahekesi otse rongile vastu, aeg oli otsas, kuid tüdruk seisis ikka veel kahe relsi vahel, jalad kergelt harkis ja liigutas enda ees lampi, mille valgus oli muutunud märkamatuks prozhektori lõõmavas paistes. Kaamel haaras tal õlgadest ja tõmbas ta koos endaga vasakule, tüdruk oli kõhnade õlgadega ja kerge, nad kukkusid tammi kallakule raudtee kõrvale, teravatele kividele sattunud põlvisse lõikuv valu pani Kaameli vanduma ja järgmisel hetkel mattis paiga, kus nad seisnud olid, metalne laviin. Pidurid kräunusid kõrvulõikuvalt, neid oldi märgatud.

Kaamel hoidis tüdruku õlgu ikka veel oma käte vahel ja tundis, kuidas tüdruk värises. Ta kobas enda ees ja tõstis siis käed näole, vasaku randme küljes rippus ikka veel aasaga kinnitatud taskulamp. Kaamel ei kuulnud midagi peale rongi, siis oli see neist möödas ning tüdruk ajas ennast ta käte vahel sirgu.

?Transs,? ütles ta lühidalt. ?Aitäh.?

?Mis juhtus?? Kaamel tundis, kuidas kurdistunud kõrvad taas tööle hakkasid. Lapsena olid nad niimoodi mehisust testinud, heitnud otse raudtee kõrvale kõhuli ja rongi oodanud.

Tüdruk ajas end jalgele. ?Ma nägin nägemuse...? Ta peitis hetkeks näo uuesti kätesse, lükkas siis nendega juuksesalgud taha ja vaatas Kaamelile otsa. ?Ma sattusin transsi. See tuleb mõnikord niimoodi äkki, et seda ei saa juhtida. Aitäh sulle, ma oleks äärepealt rongi alla jäänud.?

Kaamel vaatas piki raudteed sinna, kust nad tulnud olid. Rataste müra oli äkki vaikinud, relsid aga värisesid vaikselt edasi, prozhektor põles ikka veel, selle nõrk kuma paistis ka nii kaugelt ja tagantpoolt. Jõudsime, mõtles ta. Rong on alles. Ikkagi jõudsid, tubli tüdruk. ?Nad andsid vilet. Nad nägid sind.?

Tüdruk naeratas. ?Jah, me päästsime nad. Lähme tagasi.?

Kaamel tõusis. Helendava taeva taustal paistis poisi siluett, kui too mööda tammi nende poole tuli.

?Anka!?

Tüdruk klõpsutas lambi põlema. Poisi põsed tõmblesid. ?Mis sul hakkas??

?Transs.?

Poiss jõllitas tüdrukut, nagu näeks teda esimest korda. Tüdruk vastas lühikese kulmukortsutusega, ütles ?Lähme tagasi? ja surus huuled kokku.

Eespool, kus rong peatunud oli, liikusid tuled. Nad hakkasid taskulambiga teed näidates tagasi minema, kolmekesi kõrvuti, kuid tüdruk lambiga veidike eespool ja keegi jooksis neile vastu. Me jõudsime ikka pika maa tulla, mõtles Kaamel. Siis kui me jooksime, siis oli seda nii vähe, kohutavalt vähe ja ikkagi jõudsid nad pidurdada... Nüüd liikus neile vastu juba kolm tulukest, üks kõige ees ja teised natuke tagapool.

Poiss haaras tüdrukul käest ja küsis midagi sosinal, tüdruk tõmbas ennast lahti ja astus edasi, nüüd paistsid eespool juba inimesed ja siis olid nende ümber mustpunaste lõkmetega allohvitserid, kiired nõudlikud küsimused, seejärel käesurumised, õlalepatsutused, nad läksid kõik ühes salgas tagasi, Kaamel kahe mehe vahel, kellest üks ägedalt zhestikuleerides midagi seletas. Tõeline kotkas, mõtles Kaamel, mis siin siis oli, diversiooniakt, tema aga sebib nagu vanaeit, vaat? kui seal põõsastes ootab praegu keegi kuulipildujaga, mis siis saab?

12.

Astusin nende kõrval ja kirusin ennast. Mina oleksin pidanud ta kõrval olema ja ta raudteelt minema tõmbama, mitte see susmekk. Ja ma oleks kohe teada saanud, mis toimub. Nüüd oli aega nii vähe, meile tulid mõnesaja meetri kaugusel vastu inimesed, siis hakatakse meid ilmselt tänama ja üle kuulama.

Võtsin tal käest kinni ja tõmbasin teda veidike kõrvale.

?Räägi, mis oli??

Ta vaatas mulle otsa ja tõmbas käe ära. ?Transs, ma ütlesin ju??

?Ma nägin midagi ette.?

?Mina ka.? Ta vaatas mulle otsa ja ta tõmbas korraks vasaku suunurga ülespoole, nagu inimesed markeerivad naeratuse imitatsiooniga midagi, mis üldse naljakas ei ole, siis pigistas huuled kokku peeneks jooneks ja läks edasi. Midagi oli aga valesti, ma tundsin Ankat kümme aastat, ma teadsin väga hästi, milline näeb välja Anka, kellega on midagi päris, päris valesti. Muide, ta ei üritanudki seda varjata. Mida ta oli ette näinud?

Meieni jõudsid seltsimehed ja tuli käsi suruda ning tänusõnu vastu võtta, ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama sain. Mõte keerles ainult ühes spiraalis, Anka olek, tema nägemus, selle tähendus, selle ootamatus. Anka õppis oma võimeid valitsema kaks aastat varem kui mina, tegelikult ma ei teagi, kui kaugel ma tema tasemest olin, enne kui ta läbu kaevama läks ja me enam ei kohtunud. Aga nüüd oleks ta äärepealt rongi alla jäänud. Seltsimehed, see on teist väga lahke. Mis te nüüd. Igaüks oleks samuti teinud. Kui kaua oli ta enne mind juba Põhja poolt teel olnud? Nägi ta tõesti juba reisi lõppu? Kas see on võimalik, et ta tõesti nii kaugele jõudnud on?

Rongi tagumise veduri prozhektor lülitati ka sisse ja see ujutas raudtee meie ees valgusega üle. Igal pool oli sõjaväelasi, mõne hetkega oli kord loodud, reamehed kõhutasid vagunite rataste vahel, automaadid laskevalmis, mustkaart, Kodumaa parimad pojad, lõunamaist verd ja välkuvate silmadega, nähtavasti Kaukaasia päritolu. Millegipärast nemad, mitte meie endi omad... Just siis, kui me rongini jõudsime, lendasid taevasse valgusraketid ja mõneks sekundiks oli ümberringi valge nagu päeval. Raudtee ümber vohas igal pool hall, haiglaste valgete võrsetega võsa. Rongi keskel süütas keegi veel kolmanda prozehktori ning kui raketid läbi põlesid, hakkas sellega raudtee ümbrust valgustama. Valguselaik libises üle puhmaste ja põõsaste, viivuks peatudes seal, kus me olime ümber kraatri läinud ja siis edasi liikudes. Meie saatjad oli vaikseks tõmbunud ning juhtisid meid esimese vaguni juurde. ?Läbi lasta, nemad,? ütles üks, perrooni järgi konstrueeritud raudtrepp oli kõrgel. Vagunis passis ukse all automaatur, kes sõjaväeliselt tervitas ja viipas siis vaguni sisemuse poole. Väljas meie selja taga lasti veel kimp rakette üles, meist langesid vaguniesiku seintele mustad hüplevad varjud.

Ma pean siin kuskil leidma vaikse kohakese ja ise proovima, äkki ma näen tükikestki sellest, mis Anka mõneks minutiks endasse haaras. See on tähtis, aga ei anta mulle seda viitteist minutit, mitte ei anta... Pärast rakettide kustumist kõlas megafonist mingi käsklus ja ümber rongi lõi pimedus kihama sõdureist, kes relvi õlale heites vaguneisse tagasi ronisid.

?Ootame?, ütles keegi, siis krigises miski pikalt, käis nõksatus ja rong läks aeglaselt liikuma vastassuunas endisele. Lõunasse, tagas sinna, kust oli tulnud. Ikkagi istusime ümber lõunasse minevale rongile, tuli kuskilt absoluutselt kohatu mõte. Vagunis süttisid tuled ja me astusime ahtasse vahekäiku vahel, rong kogus hoogu, ma toetusin vasaku käege hetkeks seinale, et tasakaalu säilitada. Siis trügis meist mööda allohvitser, avas ühe kupee ukse ja seistes koridoris, tervitas ja kandis ette. Kui ta kõrvale tõmbus, astus koridori kindral Kornets.

Õhukesed, veidi silmadele langenud laud andsid ta näole sellesama kergelt melanhoolse ilme, nagu tal oli sellel kuulsal fotol, mil seltsimees Karp koos ülestõusu staabiga kuulutas anarhistliku töövabariigi taastatuks. Tema oli olnud ainus, kes siis ei naeratanud ja ta ei naeratanud ka nüüd, võibolla ta ei osanud. Kuid ta astus kiirel ja nõrkel sammul meie juurde ja andis sõjaväeliselt au.

?Kodumaa nimel, seltsimehed, ma tänan teid. Astuge palun edasi.?

Väike kupee oli mõeldud ilmselt staabiruumiks, ümber laua istus veel neli sõjaväelast, kõigil neli rööbast lõkmetel. Ühel seinal rippus mustpunase lindiga ehitud seltsimees Karpi foto. Ohvitserid tõusid püsti.

?Võtke istet, seltsimehed.?

Toolidest tuli puudu, üks ohvitseridest andis oma koha kasahhile, ülejäänud istusid ja üks neist hakkas midagi kirjutama. Kindral võttis aset laua otsa meie vastu.

?Seltsimehed,? alustas ta kuival häälel. ?Lubage mul veelkord teid tänada õigeaegse tegutsemise eest. Selle argpüksliku diversiooni paljastamise huvides sooviksime teilt vastust mõningatele küsimustele.?

?Olge head...? Ma ei tea, miks ma seda ütlesin, tundus, et on sobiv midagi öelda. Tänuavaldused olid lõppenud, algas ülekuulamine.

?Kuidas te raudteele sattusite??

?Tahtsime ümber istuda, aga rongi ei tulnud. Avastasime, et jaam on mahajäetud ja hakkasime jala tulema.?

Otsustasin vastamise enda peale võtta. Kasahh võib tont teab mida kokku rääkida, pole vaja.

?Millal see oli??

?Eile hommikul.?

Kõik peale meie vahetasid miskipärast pilke.

?Kellega te pärast seda olete rääkinud??

?Kellegagi ei ole.?

?Mis te arvate, miks jaam maha jäeti??

Kehitasin õlgu. Kust mina teadma pean? Ümberringi toimus midagi, see oli selge, aga mis see oli?

?Ei...? Las räägivad ise. Meie ei tea millestki midagi.

Kõik vaatasid nüüd meile otsa, lihtsad ja tõsised mehed, kes on kandnud mundrit juba nii kaua, et see on nende sisemise mina asemele asunud. Kindrali hääl muutus veidike.

?Sellisel juhul on mul väga hea meel üle anda head uudised. Lõpuks ometi on meie rahval konstitutsioon, mis selle taas ühte liidab. Ülestõusule järgnenud segaduste periood on lõppenud, seltsimees Karpi tark juhtimine toob ligidale päeva, mil kõik kahjustused...?

Jutt läks mul kõrvust mööda. Nii et siis tegi ikka ära lõpuks. Tükk aega juba paistis sedamoodi, aga ikka keegi ei uskunud, et lõpuks ka avalikult võim haaratakse. Ja neid on küllalt, kes metsa lähevad ja hakkavad raudteid õhku laskma. Varsti on neil ka relvad. Ja siis tuleb kodusõda. Muide, võibolla ei tule ka, armee paistab tema poolel olema. Heitsin kiire kõrvalpilgu Anka poole, ta istus seljatoele naaldudes ja vaatas kindralit, suunurgas mänglemas vaevumärgatav naeratus. Mida tal siin naerda on, ma ei saa aru, asi on tõsine. Kaamel seevastu istus, kitarr süles ning ükski lihas ta idamaises näos ei liikunud.

?... aga nagu näha, leidub ikka neid, kellele ei meeldi, et lõpuks ometi tuleb rahu ja kord. Nende hulgas on palju lihtsaid, eksiteele juhitud inimesi, kuid praegu on nad meie vastu. Kogu maa aga tegutseb selle nimel, et lakkaksid diversioonid, et vabrikud töötaksid, et masside eneseteostus ei kannataks käputäie avantüristide tõttu, tegutseb niisama otsustavalt kui teie täna. Pole kahtlust, et lähimate nädalate jooksul jõuab Konstitutsioon meie maa kaugeimassegi nurka.?

Kornets rääkis seda kõike ilma liigsete rõhkudeta, selgelt artikuleerides, rääkis, nagu endas kindel olev inimene, kes teab, mida ta teeb. Konstitutsioonilise esheloni komandör. Rahu, Karp pole Stalin, ajad on teised. Ja Karp teab, kuidas Stalin lõpetas, neljakümne esimesel Moskva ääres omaenda suvila seina ääres... Muide, võibolla rääkis Kornets sellepärast nii pikalt, et saaksime aega ennast koguda ja mingit rumalust ei ütleks.

?Püüame rõõmuga!? vastasin, tema kõneviisi üle võttes, tõsiselt, ilma liigse paatosega. Saagu sellest aru, nagu tahab.

Anka naeratas ikka veel.

13.

Kaamel läks läbi tamburi ja lükkas tagumise veduri ust. See oli kinni ja keegi oli lingi kaasa võtnud. Vaese mehe Abloy. Kaamel leidis seljakotist pussi, lükkas selle tera lingiauku ja keeras ukse lahti. Hea jämeda teraga puss oli, selliseks tööks sobiv, viilist tehtud.

Vedur oli tühi, juhilaua üle oli tõmmatud rohelisest kunstnahast kate ja kahel pool veduri tagumises otsas seisid puutumatutena koikud parasjagu valvest vaba vahikorra jaoks. Ainuke vaikne koht, sedastas Kaamel rahulolevalt. Ta istus poolviltu juhilaua äärde ja sirutas jalad mõnuga välja. Natukenegi puhkust seltsimees Karpist. Kornetsi sõnavõtt, on see lõpp või lõpu algus? Kui paljud on juba arreteeritud? Karpi suhtes illusioone teha ei maksa, aga samas inimesi on liiga vähe järel, tal pole kontrolli territooriumi üle. Aga Karp tegelikult on tükk aega valmistunud, tegi kindlasti algust juba tükk aega tagasi, praegune on finaal, nagu Napoleon oli Prantsusmaa tegelik valitseja tükk aega enne enese keisrikskroonimist. Ja keegi teda ei peatanud, kõik lootsid, et järjekordne hampelmann, läheb äkki mööda see lugu. Aga ei läinud mööda, nüüd on kindralid tema poolt ja need kes ei ole, pole enam kindralid...

Ja mina lootsin nagu teised, et anarhism ja diktatuur välistavad teineteist. Ei välista, anarhistlik riik on vastupidi sellele soodsaks pinnaseks, sest pole võimsat aparaati, mida lammutama peaks, et ise tippu pürgida. Anarhistliku riigi jõuks on tema rahvas, indiviidid, kes peaks teooria järgi vaistlikult oma vabaduse kaitsel seisma. Kus see rahvas aga nüüd on? Hea küll, lasid raudtee õhku, aga edasi?

Ülestõus oli teine asi, esiteks tegid sakslaste eksperimendid kõigile selgeks, kes nad olid ja teiseks lagunes okupatsioonivõim tegelikult ise ära ja meil jäi üle neile vaid viimane tõuge anda. Pommitasid küll, aga kui slaavi diviisid deserteerusid, siis maavägesid, millega tagasi tulla, neil enam lihtsalt järele ei jäänudki. Kui aga meie endi kangelaslike poegade hulgast keegi otsustab meile saapa kaelale vajutada, siis ei saa me midagi aru ja mõtleme, et osutatakse au, ikkagi ehtsast nahast saabas, mitte mingi kummisäärik. Jooma ajab, lausa vastupandamatult ajab jooma, aga kogu alkohol on lootusetult otsas. Tegelikult, mõtles ta, hakkavad varsti ohvitserid õhtust sööma, nad kutsusid meid ka. Mitte ei tahaks aga sinna minna.

Nadan, mõtles ta äkki, tema ju just sellest kirjutabki. Tal on küll kollektivistid, aga vahet pole. Proletariaadi diktatuuri poolt juhitud riigis puhkeb äkki töörahva ülestõus... Kui ta oleks kirjutanud anarhistide ülestõusust meil, poleks seda avaldatud. Tema aga kirjeldas tööliste, kommunistide ülestõusu kommunistlikus riigis ja näe, trükiti ära, kuigi jutt käib meist endist. Pane musta lipu asemel punane ja avalda, sõima ülemusi, palju pähe tuleb, me ju kõik teame, et kollektivistide sõimamine on kõige ausam tegu, mida teha annab. Täpselt seda Trok mõtleski.

Kaamel soris taskutes ja tõmbas ?Terastähe? välja. Ikka tubli mees see Nadan, mõtles ta ootamatu vaimustusega. Ja Karpi junkrud artellides pole veel aru saanud, et igasugune ajalooga mängimine kätkeb endas ohtu. Küll nad lõpuks saavad, aga siis hakatakse kirjutama võõrastest planeetidest, mille areng on meie omale mõnevõrra sarnane ja kus valitsevad kandilise lõua ning revolutsiooniliste kogemustega mehed. Fantastika abil saab kõigest kirjutada ükskõik millise tsensori all, fantastika aitab alati hädast välja.

Järjehoidjaks oli ajaleheriba.

?Rõdult lendas alla kontorimööbel, peasekretäri portree, paar saapaid, kirjutusmasin... Keegi koputas seal vastu mikrofoni ja millegipärast see töötas. Oraatorid astusid esile, kõmistasid üle peaväljaku sõnu, mida üleeile vaid omavahel öeldi, kord-korralt muutusid need teravamaks, alguses räägiti liha-, piima- ja võihindadest ja kutsuti üles streigile, kuid viimasena ronis mikrofoni juurde nooremapoolne tööline, kes tõstis rusikas käe ja nõudis miilitsajaoskonna ülevõtmist. Ta jooksis samas trepist alla ja trügis otsustavalt läbi rahva väljaku serva poole. Temaga liitus üks salk teise järel, kuni tänava algusesse jõudnuna juhtis ta juba mõnetuhandepealist kolonni. ?Aitab...!? kõmistas üleval juba järgmine kõnemees.

Hetmanipalee tagaküljelt hargnesid aga hoonesse automaaturid. Mikrofon lülitati välja, kõneleja vaatas selja taha, sai aru, mis toimub, ronis üle rõdupiirde, laskis ennast rõduvarvadest kinni hoides rippu ja püüti seltsimeeste poolt kinni. Peauksest hüppas kolm noormeest välja ja kadus rahva hulka. Rõdule ilmusid sõdurid, automaadid käes. Ohvitser hoidis megafoni. Tema käskluse peale suunas kaks neist relvad taevasse ja andis paar lühikest valangut. Neile vastasid tühilasud katustelt, kõikjal kõrgmates kohtades seisid äkki mustaverd sõdurid, need on siia meie jaoks toodud, mõtles Sever, meie enda omad olid eile meiega, need aga veeti Kaukaasiast siia ja neil pole meist sooja ega külma. Megafoni metalne hääl kajas majade vahel, kästi laiali minna, kogunemine lõpetada, rahva hulgast soovitati rääkijail omakorda kaduda siit kus kurat.

Ohvitser haaras oma mütsi ja vehkis sellega rahva poole ning samal hetkel nägi Sever uuesti vägumihkliga noormeest, tollel oli järsku kiire hakanud, ilma tseremoonitsemata trügis ta väljaku serva poole. Sever tundis, kuidas jäine värin kuklast alla kandadeni jooksis, ta silme ette kerkis uuesti klaasist kaunistus tulemasina küljel ja kummaline heli, millega noormees olisellest tuld tõmmanud, klõpsatus ja surin... Ta oli hetke kahevahel, tegi juba liigutuse, et noormehe poole söösta, kuid too kadus jälle vaateväljast ja äkki teadis Sever, mis nüüd kohe juhtuma hakkab. Ta pani küünarnukid tööle ja trügis kõrvaltänava poole, seltsimehed andsid talle teed, kuid jäid ise sinna, kus nad olid, pinevil näod vahtimas rõdu poole, kus ohvitser mütsi pähe tagasi surus ja majja tagasi läks. Ma ei saa midagi teha, vasardas ta peas, ma pean jõudma väljakult minema, äkki näen seda tüüpi uuesti, siis saab kõik selgeks, aga siia jääda ei või. Kui ma seda karjuksin, ei kuulaks mind aga keegi...

Kõrvaltänav oli samuti rahvast täis, kiitsakat noormeest polnud aga kuskil näha. Mõned silmapaarid vaatasid teda imelikult, kui ta pooljoostes nurga varju kiirustas. Järgmisel hetkel avati väljakul tuli.

Need ei olnud juhuslikud lasud ega lühikesed valangud, see oli hävitav, pikki sekundeid kestev tuli, niimoodi tulistab kuulipildur kaevikus, kui näeb jalaväeahelikku lähenemas...?

Jah, just niimoodi, just niimoodi see läheb. Kaamel nõjatus taha ja vaatas needitud lakke. Just niimoodi see läheb. Võimu, mida rajati vereohvrile, saab üleval hoida vaid vere abil. Ja iga korraga tuleb rohkem verd valada, sest ka vere väärtus devalveerub aja jooksul.

Keegi keeras ukse lingiga lahti ja vedurisse astus kaks lapseohtu näoga raudteelast. Nad vahtisid talle taipamatute nägudega otsa, hetke jooksul ei suutnud nad mõista, kust sai mustkaardi eshelonile loppis näoga rändmuusik, siis lõi ühe nägu äratundmises särama ja ta sirutas Kaamelile käe. Kaamel kergitas ennast ja surus seda, need olid lihtsad suure kondiga poisid, pärast ülestõusu otse armeest raudteekooli läinud. Neid ei huvitanud absoluutselt, kuidas oli Kaamel vedurisse sisse saanud, neid oldi teadmatuses hoitud ja nüüd tahtsid nad teada, mida põrgut kõik see ikkagi tähendas.

Kuskilt sugenesid teeklaasid ja üks poistest valas neisse välipudelist läbipaistvat vedeliku, pealehammustamiseks pakiti paberist välja vobla, päts leiba ja sool väikeses klaaspurgis. Kaamel tõmbas hinge ja nad rüüpasid klaasid põhjani, see polnud samakas, vaid artelliviin, lonks lendas poole tee peal nagu plahvatades allapoole ja siis sai juba peale hammustada, kõigepealt kala, siis lõigati talle paks viil leiba, ta riputas soola peale ja sõi. Ei lähegi seltsimeeste ohvitseride juurde õhtusöögile, käis mõte läbi pea, kuskil kõrvade taga hakkas kogunema kena väike udupilv, mis tasapisi ta kolba all laiali valgus.

?Noh, küla oli tühi, vaatasime, et ega see pole õige asi ja rongi ei tule, hakkasime astuma...?

Väljapuhkamata väsimus pani liikmed surisema. Võtaks tont seda nolki tema inimkoertega. Mõte pani ta hetkeks kangestuma. Kui ta ei oleks meid üles ajanud, poleks me praegu siin ja rong oleks hukkunud. Õnnistust kõigile nolkidele ja nende nägemustele!

Aga võibolla oli seal tõesti keegi, keegi, kes teadis, mis juhtub ning ajas nad üles, et nad läheksid hoiatama. Keegi, kes jooksis poisi juurde, ajas ta üles, jooksis eemale, tuli tagasi, jooksis jälle eemale, nagu koerad teevad, kui tahavad kedagi kaasa kutsuda, neid juhtida aga ei julenud. Kaamel raputas pead ja nilpsas teeklaasi põhjast sinna jäänud viimase tilga ära.

?Kas midagi on valesti??

Poisid olid jäänud talle otsa vaatama. Ei, midagi ei ole valesti. Ma arutan seda hommikul tüdrukuga, hommik on õhtust targem. Ma ei unusta seda ära. Praegu aga võtan kodumaa parimate poegadega veidike viina. Suitsud olid otsas ja Kodumaa parimad pojad kraamisid vastutulelikult oma varud välja.

?Noh, lagedale ei tahtnud magama jääda, läksime edasi, kui pimedaks läks, siis äkki nägime, et raudtee õhku lastud.? Kangelaslikkust, seltsimehed, tuleb mujalt otsida.

?Mis siis lehed ka kirjutavad,? ütles Kaamel tehtud lõbususega, suitsu suust võtmata ja sikutas kala ümbert ajalehte. Sellel oli tükk Karpi troonikõnest. Leht oli värske, kala mitte. Kaamel silus lehe sirgeks ja hakkas valju häälega lugema, jäljendades Karpi kõnemaneeri. Poisid hirnusid naerda. ?Seltsimees Karpi kõne?, ?Seltsimees Karpi tervitasid pidupäeval Mustkaardi komandörid?, ?Seltsimees Karp autasustas kangelasi?. Viimane artikkel oli peaaegu tervikuna säilinud ja teatas, et oma esimesel päeval presidendina korraldas seltsimees Karp peaväljakul seni varju jäänud ülestõusukangelaste avaliku autasustamine sõjaväeliste austusavalduste saatel. Otsib, tõhk, odavat populaarsust, käib rahva ees, jagab medalikesi ja A-tähti. Äkki annab meilegi mõne? Päästsime ju ikkagi esheloni, see pole nali...

?Kas tohib?? küsis üks poiss ja osutas kitarrile, ta noogutas ja hammustas veel kala, poiss üritas kolmel keelel näppida tuntud viisi ?Oota mind veel, emake.? Kaamel pühkis näpud puhtaks ja võttis kitarri enda kätte, klaasid valati uuesti täis ja ta ümises oma loole kaasa. Poisid koputasid saapaninadega vastu põrandat, kallasid ja haukasid peale.

Üks poistest tegi kibemusta teed, mida joodi nendestsamadest klaasidest, millest viinagi. Teine hakkas ära vajuma ja rääkis üht väga pikka ja keerulist lugu tütarlapsest, kes teda ootab, asjasse puutus kuidagi ka mingisugune Vladek, rohkem ei joo, mõtles Kaamel, hammustas leiba soolaga, kala oli otsas ja toetas kukla vastu veduriseina. Tee pani sisemuse natuke pööritama. Nagu Troki juures, kui nad ainult Troki rahule jätaksid, siis oleks kõik korras, elasime üle kolmekümnendad, elasime üle sõja ja sakslased, ülestõusu ajal olime ühes salgas, elame üle ka needsinased. Ta tundis neetide värinat kolba vastas ja kuulis kusagilt kaugelt, kuidas poiss mingit ilmselt ainult talle teadaolevat viisi kuuldavale püüdis tuua.

Kuskilt sugenes kabiini keegi neljas, ladus maletermineid ja lubas valveohvitseri kohale tuua, rääkis midagi valvekorrast ja sellest, et ta tahab magada, mingid tõprad aga on ennast täis tõmmanud. Millegipärast tundis Kaamel vajadust ennast püsti ajada ja teatada, et tal on juhtunu pärast väga kahju, ta sattus vastakuti lühikest kasvu raudteelasevormis isikuga, kelle silmade all olid väsimusest varjud. ?Kurat teiega,? ütles too äkki vaikse häälega, ?aga mind on lastele vaja, sellest te aru ei saa.? Kaamel pidas veelkord vajalikuks vabandada, lühikest kasvu seltsimees lõi käega ja tõmbas ukse enda järel mürtsuga kinni. Üks poistest tahtis talle järele minna, aga Kaamel pani ta enda kõrvale istuma ja ütles, et raudteelased on ikka tõesti maa sool, mõned teised võivad aga ikka sellised tõprad olla, et häbi seesuguseid seltsimeesteks nimetada, võtkem kasvõi näiteks see Vladek...

Poiss pidas ta kõrval monoloogi, Kaamel vaatas ringi ja leidis põrandale kummuli kukkunud lahtise raamatu. Peab selle ära panema, muidu tallavad ära. Ta keeras selle korraks veel õiget pidi ja luges pilgu alla sattunud lõigu:

?Väljaku ääres kasvasid puud ning katustelt tulistati läbi lehestiku. Kuskilt tekkis äkki puude alla veri ning sellesse punasesse laiku astus kiirustav, kriitkahvatu näoga täies mundris major. ?Lihunik, vaata kus sa seisad,? hõikas keegi, ohvitser vaatas jalge alla, siis puu otsa, nagu ei näeks ta enda ees midagi, mõneks sekundiks ta justkui kivistus, siis tõmbas kümneid tuhandeid kordi harjutatud liigutusega püstoli kabuurist, tõstis selle üles ja laskis endale kuuli pähe.?

Read ujusid silmade ees laiali. Kas Kornets teeks nii, mõtles Kaamel, otsis uuesti seda lõiku, kuid järg oli käest kadunud. Ei, ei teeks. Kornets on oma valiku teinud, talle on reamehest saadik õpetatud, et relva suunamine enda või seltsimehe poole, laetud või laadimata, on ränk distsiplinaarrikkumine.

Peab raamatu ära panema, muidu kaob ära, ütles ta endale uuesti.

14.

Koikus ta vastas magas väikest kasvu mees, keda ta vististi kunagi näinud oli. Kaamel ise lebas niisamasuguses koikus, riietega, kuid ilma saabasteta. Midagi puudus, oli kuidagi kohatult vaikne, võttis mõne hetke aega, enne kui ta aru sai, et rong seisis. Ärganud oli ta aga peavalu peale, ta oli seda läbi unegi tundnud, aga oli suutnud uuesti magama jääda, sellega tegelemist edasi lükata. Nüüd aga polnud enam kuhugi põgeneda, uks unemaailma oli sulgunud ning ümber pea tõmbus kokku nagu raudne võru. Kuskilt kippus veel midagi meelde tulema, öösel käis mingi tingeltangel veel, ei, see ei olnud öösel, see oli nüüdsama, hommikul. Keegi oli teda raputanud ja nimepidi kutsunud. Ta oli imestanud, et kus kurat nad üldse mu nime teavad, nende jaoks olen ma Kaamel ja saatnud küsija sinna, kus pipar kasvab. Ta oli kartnud, et ei jäägi magama tagasi, aga oli siiski jäänud. Tegelikult oleks siis pidanud vett jooma, siis poleks praegu nii paha. Ja üldse ei tohi täis peaga magama jääda.

Aga kui pea juba täis on, katsu sa siis mitte magama jääda.

Määrdunud klaasiga aknast paistis valgust ja varjud liikusid, ta keeras ennast istuli. Põrand oli sokitaldade jalge all jahe. Noori poisse polnud kuskil näha. Akna taga sadas peenikest vihma, perroonil askeldasid mingid tähtsa näoga tegelased, pingutusest hakkas sees keerama ja ta tardus mõneks hetkeks, leidis pilguga vastaskoiku alt vana ämbri ja sirutas selle järele. Ämber läks kolinal ümber, väike mees vastaskoikul tegi silmad lahti ja jõllitas teda vihaselt, Kaamel pomises midagi ja vahtis natuke aega ämbri roostes põhja. Maokramp andis siiski iseenesest natuke järele, nüüd on vaja uurida, kas midagi paranduseks järele ka jäi. Ennast selle mõttega üles ajada polnudki nii raske. Akna taga tõmbusid tähtsa näoga seltsimehed rivvi, Kaamel toetus kätega jahedale metallist eendile ja vaatas välja. Selliseid kandilisi lõugu, seltsimehed, on vaid üks. Isegi peavalu andis hetkeks natuke järele.

Seltsimees Karp ise seisis samm rivist eespool, täies aus ja hiilguses ja rongist astusid kindral Kornetsi saatel tema poole poiss ja tüdruk. Selleks mind siis tahetigi üles ajada, välgatas mõte läbi pea. Annabki, tõbras, ordeni... Noh, olen seni ilma ordenita elanud, elan ka edaspidi.

Ohvitseride käed tõusid mütsinokkade äärde, Karp sirutas lihtsa, hästiharjunud, hoolikalt igasugusest tseremoniaalsusest vaba liigutusega poisile käe, poiss tõmbus sirgu nagu taputeivas ja surus seda, siis astus ligi mustkaartlane, A-tähed lõkmetel ja ulatas Karbile väikese toosi. Toosist võttis Karp välja midagi kuldselt läikivat ja kinnitas selle oma käega poisi tagile. Poiss ei teadnud täpselt, kuidas ta peaks käituma, ta seisis korraks valvel, kummardas siis, käed külgedel, nagu tsaariaegne teener vanast filmist ja ütles midagi, kõrvad õhetamas. Karp naeratas ja patsutas talle õlale ning astus siis edasi tüdruku juurde.

Tüdruk pööras oma näo tema poole ja Kaamel nägi seda hetke jooksul, sellest oli kadunud viimnegi veri ning silmad olid muutunud tumedaks ja sügavaks. Mis nüüd tuleb, mõtles Kaamel äkki, ta tegi äkilise liigutuse, kuid jäi siiski paigale, ta teadis, mis tuleb, maomahlad tõusid kurku. Pea oli äkki tühi, vihm oli kõvemaks läinud, aken muutus vihmapiiskadest täpiliseks. Kas kunagi ka räägitakse, et täna päike paistis, tuli kuskilt tobe mõte.

Karp sirutas juba nähtud lihtsa liigutusega tüdrukule käe, tüdruku oma aga liikus nii kiiresti, et vaid korraks tabas Kaamel valgushelgi peegelduse õhus kaare tegevalt teralt, siis surus tüdruk oma rusikat vastu Karpi rinna vasakut poolt. Karp tuikus ja langes tagasi. Vähemalt neli ohvitseri viskus teda kinni püüdma ning kindral Kornets haaras selja tagant tüdruku kätest. Nuga pudenes perroonile. Hetkeks paistis teiste kätel lamav Karp, siis varjasid sõjaväevormides seljad ta täiesti.

Kaamel haaras ämbri ja oksendas lühikeste sööstudega. Väike mees kobis oma koikult istukile ja hakkas kummikuid jalga tõmbama. Ta ju ei tea veel, mõtles Kaamel masinlikult. Siis pani ta ämbri põrandale, kössitas oma koiku servale, võttis kitarri sülle ja ootas, kuni talle järele tullakse.