Kellest luuakse laule

Mann Loper. Kellest luuakse laule. Fantaasia, 2016.

 

Kolm kuud! Ma ei ole ühtegi ilukirjanduslikku raamatut nii kaua lugenud.

Oleks siis mõttepause nõudev ja ääretult tark tekst – ei, põhimõtteliselt on tegu lihtsa looga, mida saab kokku võtta mõne lausega. Näiteks: neli noort inimest asuvad prohvetlike nägemuste tõukel teele, et tuua ära sõjas tohutut eelist andvad lohesarved. Nad saavad need kätte, üks noor osutub reeturiks, ta eemaldatakse. Lugu läbi.

See ei ole veel kriitika: samasugust nüket võiks kasutada kõigi raamatute peal ja kui välja arvata James Joyce'i „Ulysses“ koos mõne teisega, ka edukalt. Mis aga minu lugemisaega tohutult venitas, lugemise – kui välja arvata vast 70 lk mõni aeg enne lõppu, mis kulgesid meeldivalt ja kiiresti – piinavaks tegi ja minu jaoks „Kellest luuakse laule“ väga halvaks raamatuks jättis, oli miski muu.

 

Esiteks, tegelased. Tegelased olid nii ja naa. Raamatu alguses vihastasin end nende peale kandiliseks: mis mõttes on Yuruki oma isa ainus laps, kuskil ei mainita ema või õdesid-vendi, ja lisaks on isa piisavalt vana, et ta „liikmed vanadusest kanged“ olid teismelisele pojale mõõgakäsitsemist näidates? Kas ta oli mingi ätt, kui lapse tegi, ja Yuruki ema läks nelja tuule poole kohe, kui oli ära sünnitanud? Selline „a ma tahan enne surma veel last“-teema?

Kuskil ei seletatata kolmandiku lausegagi. Ilmselt normaalsus.

Mis mõttes Rakio oli „teistest erinev, omaettehoidev“? Laps on teistest erinev, omaettehoidev, aga imelised lood ja prohvetlikkuse puudutus lähevad temast samuti mööda, kellelegi teisele. Tema on imelik ja omettehoidev edasi, täiesti tavalisel moel. Midagi imelist ei juhtu, vähemalt mitte temaga.

Nii, muide, läheb enamiku imelike lastega.

Kuid kõige hullem oli Shisamega – aa, et selleks, et sind meestega võrdväärsena koheldaks, on tarvis ainult oma isaga rääkida?! Kas ta oli esimene selline tüdruk üldse, kellele selline kavatsus pähe tuli?! Kusjuures ta oli muidu üleni nii tavaline – noh, jah, et raudne vibulaskja? Jaa, kindlasti ükski teine tüdruk, kes nii palju harjutanuks, ei olnuks? Ta oli niiiiii teistsugune kui kõik muud naised – välja arvatud, et ei olnud ÜLDSE teistsugune. Loed temast ja suvaline neiu haagib kohe ta mõtete, tunnete ja tegudega.

Võibollla oli tema isa väga eriline, et tütart kuulas? Aga rõhutatud seda kuidagi ei olnud, suvaline kõrvaltegelane.

Sisagi oli normaalne. Hea seegi.

Lisaks – miks kirjutada JÄLLE lugu, kus enamus peategelasi meessoost ja siis üks naine. Kes on NIIIIIIIIIII eriline teiste naiste seas...?

No hea küll, aga kui ma olin tegelased – raskustega, ent lugema ju pidi – omaks võtnud, siis nad olemuslikult enam ei häirinud. On sellised, on selline jutt ja maailm – noh, selge.

 

Aga ka lugu oli kohutavalt halb ja igav. Ma lugesin ega saanud aru, miks – on täiesti kena keelekasutus? On. On vahelduvad dialoogid, seiklus, mõtisklused? On. On mingi läbiv teema lausa? Ka on! Miks mulle ei meeldi siis nii üldse?!

Ma ei saanud ega saanud aru, miks nii tüütu lugemine on, kuni korraga enam ei olnud. Korraga oli põnev ja lahe ja ma läbisin rohkem kui poolsada lehekülge naudinguga, mõtlesin, et raamat lihtsalt ei läinud käima enne, aega läks, ent asja sai – ja siis läks jälle igavaks.

Jookse puusse, kui igavaks!

Noh, ja selle korduva kontrasti valguses jagasin ära, milles asi.

Raamatu algusest saati mitte keegi ei kahelnud mitte milleski. Et lohesarvede otsimine on ohtlik ja lootusetu ja sellega kaasnevad jamad? Kuulge, prohvetlik ettenägemine oli juba öelnud, et neid lähevad just nood neli inimest hankima. See oli lihtsalt lehekülgede pööramise teema, et millal. Jah, paar tegelast paaris kohas sonisid midagi teemal, et ei tea, kas neil on sel retkel midagi teha, ent lugeja sai kohe aru, et see on lihtsalt häma ning siht on üks.

Shisame armuelu, mis võinuks ka segane ja keeruline olla, oli sama üheselt seletatud. Ahah, vaja selle mehega abielluda, sest aadlikud omavahel. Tehtud. Nii, omavaheline tõmme teisega on suurem kui suur – olgu, magatakse temaga. Naine ei varja (hei, selle juukselõikamisstseeni olen ma ise juba kirja pannud ühte juttu!), tema abikaasa on pahane, aga mitte raevus. Abielu on vaja täiel määral ja mahus taastada? Selge, nii on vaja, tehakse ka see ära.

Kus on kõhklused, kahtlused, ei ja jaa, jaa ja ei? Kõik on ühene, selge, nii on vaja, nii teeme ja kõik.

Kahtlused on markeeritud, tulevad vormis „oleks hea, kui nii ei peaks“ ja ei oma mingit rolli raamatu süžees. Neid ei ole võimalik tõsiselt võtta. Jaa, väga väga paljudel raamatutel on ette aimata, millised tegelased jäävad nagunii ellu, millised lähevad paari, et soolas on õnnelik lõpp – ent on vähemalt põnev jälgida, KUIDAS see kõik juhtub. Aga „Kellest luuakse laule“ ei ole isegi etteaimatav – seal on täpselt ära öeldud, mis saab. Ootamatusi ei ole – või noh.

Üks on.

Rakio tasapisi järjest ebainimlikumalt mõtlemine on vaikselt, aga selgelt arenev, hästi tehtud. Oleneb lugejast, kes millal seda märkab, aga märkamine peab tulema, ning kui see saabub, hakkab huvitav. Mida ta teeb? Kuhu kulgeb nelja noore saatuslik teekond? Mis saab?

Kuni see täiesti tuimalt selgeks muutub, väga väga üheselt ära määratakse, kes on halvad, kes head, mis on erinevate poolte plaanid (no mitte detailselt, eks ole, aga „tema vastu me võitleme“ vs „mina valitsen oma suva järgi!“) ning siis on jälle igav. Mis hästi täpselt juhtub, on mul kui lugejal täiesti savi, jõujooned on paigas, õige ja vale ka, kõik on lihtsalt vormistamise küsimus.



No ja sai vormistatud, raamat läbi, põhimõtteliselt on kõik nagu õige – aga nii igavat teost ma pole enne läbi lugenud. Jätsin lihtsalt pooleli, kui kätte sattus. Kui ühel peategelasel neljast oleks kogu aeg konkreetne arusaam õigest ja valest, oleks see lahe jälgida, inimesed ongi erinevad, igasuguseid on. Aga neljal neljast?! Nagu neljal neljast on kõik kogu aeg selge?!

Tekib tunne, et autoril on mingi oluline puue endal ses osas.