I
Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578. Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Ammuoodatud Suure Kolonisatsiooni algamine.
Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud astronautidega vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks oma eluaastaks kodu 600 000 inimest, kes olid järgnenud igavikulisele kutsele ja otsustanud Maa maha jätta.
Ei mindud kibestumise ega tüdimusega, mindi tiivustatuna soovist asustada Uut Maailma, mindi õhutatuna tungist avastustele, kanda edasi inimkonna ammust unistust Lennata Tähtede Poole.
Kaasaegsed kirjeldasid toonaseid sündmusi meeliülendavalt kaunilt. Sest ilmselt esmakordselt inimkonna ajaloos oli kogu planeet ühinenud ühe idee, ühe unistuse teokstegemisele. Gondvanat ja Koidikut ehitas kogu Maa. Ja neis lendasid minema inimesed kõigilt mandritelt. Patriotism ei seostunud enam ühe rahvusega.
Läksid noored. Sest lähima elamiskõlbuliku planeedini, Terranoovaks, nimetati seda, oli lennata 20 aastat. Gondvana ees ja Koidik järel, pidid need kaks laeva asutama esimese koloonia. Ja polnud kahtluski, et koloonia noorimaiks asukateks pidid saama tähtedevahelises ruumis sündinud ja kasvanud lapsed. Kosmoselapsed.
Siis tuli shokk. Ja kainenemine. Hädasignaal «Gondvana kutsub Koidikut» sai hiljem aastasadadeks kurikuulsaks. Maa- aastal 2580, kui Gondvanal veel 8 aastat lennata, püüdis talle järgenud Koidik kinni hädaohusignaali. «Gondvana kutsub Koidikut. Meie kolmas tensorgeneraator on rivist väljas. Õhurõhk langeb. Lendu jätkata ei saa. Hädamaandumine Rhadmanthysel. Kordan, proovime korraldada hädamaandumise Rhadmanthysel. Aidaku meid ju...»
Vaid ühe korra suutis Koidiku radar kinni püüda kaugelt avarustest tuleva SOS-signaali. Vaid ühe korra kuvas Koidiku pardakompuuter selle kaptenisillale. Kusagil seal tühjuses, 10 aasta kaugusel, üritab inimkonna esimene kaugtähelaev sooritada hädamaandumist tõenäoliselt elamiskõlbmatule planeedile.
Koidiku kapteni Morozovi otsuse õigsuses ei kahelnud keegi. Koidik pidi lendama päästeoperatsioonile Rhadmanthysele. 10 aastaga ei saanud seal kuigi palju Gondvana asukaid ellu jääda, kui üldse keegi sai. Keegi ei teadnud seda, kuid Koidikul oli piisavalt ruumi ja varusid, et vähemalt veerand Gondvana inimestest peale korjata. Inimene pidi ka kosmoses inimeseks jääma.
Maa ei saanud enam kuidagi aidata. Astronoomia ei tundnud viisi, kuidas piiluda Rhadmanthyst ümbritsevate gaasipilvede taha. Ja pealegi olid Maa ressursid niikuinii ammendatud kahe hiigelsuure ruumilaeva ehitamisega. Rhadmanthysest ei teadnud keegi midagi, viimase sajandi teadus oli end pühendunud Terranoovale, millest kogutud teadmised lasid arvata, et kui kuskil on olemas paradiisiplaneet, siis on see just seal, Terranooval. Vaid Terranoova uraani- ja titaanirikkad mäeahelikud said pakkuda Gondvana portatiivsele asulale piisavalt energiat, et ehitada sidepidamisvahendid Maaga.
Kõige kohutavam oli see, et Koidik lahkus samuti 5 aasta pärast ruumist, kust oli veel võimalik Maaga sidet pidada. Hermes, Koidiku miniatuurne sõnumitoojalaev edukast päralejõudmisest Terranoovale, ei tulnud Maale kunagi. Ja kõik katsed leida Terranoovalt märki kolonistide päralejõudmisest ei andnud midagi. Kosmos jäi tummaks.
600 000 Maa parimat poega olid kadunud ilmaruumi avarustesse. Keegi ei teadnud, mis sai Gondvanast ja Koidikust. 26. sajandi lõpuks kadus igasugune lootus. Ja kadus ka soov edaspidi ilmaruumi lennata. Maa oli end üheks hingetõmbeks kokku võtnud, et paisata avarustesse kaks laeva, mis pidid alustama uut ajastut. Esimene tagasilöök oli liiga ränk ja valus. Rohkem polnud Maal jõudu ja vist ka tahtmist.
Tõsi, 2761. aastal lähetati teele Soter, robotitest koosnev pääste- ja luurelaev, mis jäi kursseerima nii kaugel Maast ja nii lähedal Rhadmantysele, et suuta ükskõik kui nõrka signaali edasi saata. Kuid Soteri robotid jäid tummaks. Soter jäigi sinna kaugele tühjusruumi vaikusesse. Iga aasta ja sajandiga vähenes lootus Soterilt elumärki kuulda, sest Soteri patareid jäid üha tühjemaks.
Ja iga sajandiga tuhmus ka mälestus neist vapraist kosmonautidest, kes kunagi hallil ajal teele olid asunud. Kaks esimest ruumilaeva muutusid inimkonna ajaloo suurimaiks legendideks. Kaptenitest Morozovist ja Carpinist loodi oopereid ja kirjutati raamatuid, nad olid ajastu tähistajad ning ka tulevaste põlvede hoiatajad. Soterist sai igaveste täitumata lootuste sümbol.
Gondvana ja Koidik olid kummati toonud uue ajastu -- kosmoselendudeta ajastu.
***
Suure Kolonisatsiooni äpardunud algusest oli möödunud üle 700 aasta, Gondvana ja Koidiku lugu oli muutunud müüdiks. Aleksandri tehissaarele, keset India ookeani, kust kunagi olid startinud kaks tähelaeva, oli kerkinud memoriaal. 600 000 inimese nimed, kes avarustesse olid kadunud, leidsid kõik igavese jäädvustamise Aleksandri marmoris. Usk ja lootus olid sajanditesse haihtunud, alles jäi kultus ning ka igatsus kunagise suuruse järele.
Aleksandri tehissaare memoriaali alumisel korrusel, klaasist põrandaga ruumis, mis andis sealviibijale imelise kogemuse veealuse elu saladustest, plinkis siiski veel edasi Soteri Kommunikaator. Seal käidi kui igavese tule juures, käidi kui templis, mis heiastas pilti vankumatutest, inimesele igavesti truudest robotitest, kes on määratud igaveseks ilmaruumi jääma.
Soteri patareid olid ligi 500 aastaga väga nõrgaks jäänud. Iga sideseanss Maaga vähendas päästelaeva eluiga veelgi, kuid kultus tahtis oma.
Maailma kalleim turismiobjekt asus Aleksandri saarel ja selle tipphooaeg oli üks päev aastas -- 12. juuli, Kommunikatsiooni Päev. Tuhanded sektandid ja fanaatikud piirasid oma kaatrite, heljurite ja kopteritega Aleksandrit sel ühel päeval aastas, et osa saada kasvõi nende väheste rikaste ja väljavalitute nägemisest, kes memoriaali alumisele korrusele laskusid. Inimene ei leidnud oma mineviksut palju, mille poole kummarduda.
Ja Kommunikatsioon ise oli pigem rituaal. Sidekeskuse direktor muutus sel päeval preestriks, kes valitud tunnil saab ühenduse kõigekõrgemaga. Ainult direktor võis teada Soteri sagedust ja ainult tema lugeda esimesena deskrambleeritud teadet, mis kordus aastast aastasse, sajandist sajandisse -- «Siin Soter. Kutsun Maad. Kutsun Maad. Staatusraport: Kõik pardafunktsioonid normaalsed. Skaneerimisraport: Kontakti ei ole. Kordan, kontakti ei ole. Jõudlusraport: Soteri energia 46,786%. Lõpp.»
Energiat jäi Soteril loomulikult pidevalt vähemaks. Tehissaare osavad ärijuhid olid Soteri pearoboti Vitalise elektroonilisele sõnumile juurde kodeerinud inimhääle.
Iga kaugusest tulev infoühik leidis tähenduse Maapealse arvuti häälevarjundis. Ja nii võisid tuhanded huvilised üle maailma kuulda, kuidas vanadusest kähisev robot aasta aastalt oma kuiva ja Maale-jõudmiseks juba ligi 2 aasta vanust sõnumit «eetrisse» luges. Loomulikult oleks võinud ka robotiga rohkem suhelda, kuid iga ülearune sekund, mille Soter sidepidamiseks kulutas, vähendas tema eluiga ja seega ka Kommunikatsiooni Päeva tähtsust Maale.
Sidekeskuse arvuti muutis igal aastal Vitalise häält, et see pidevalt vanemana tunduks. Vitalise, Soteri ja Kommunikatsiooni Päeva kultus oli kultus igavestele täitumata ootustele.
Ka 3288. aasta Kommunikatsiooni Päev ei pidanud erinema ligi viiesajast eelnenust. Soteri ruumi külalisteloozhi kogunesid turistid. Ei mingit ärevust, ei mingit erutust, pigem pseudopühalik hardus ja vaikus. Tseremoonia ei pidanud tulema pikk. Mõned minutid rituaali ja siis võisid hirmkalli pileti lunastanud turistid asuda Aleksandri tehissaare muude lõbustusasutuste hüvede nautimisele.
Sidekeskuse Direktor seadis ennast kommunikatsioonipaneeli taga sisse. Tseremoonia võis alata. Ja algaski nii nagu alati. Määratud hetkel lõid Soteriga ühendusest kõnelevad tablood helendma, üle saali levis vaikne summer. Etendust oli harjutatud aastasadu.
Suurele stereoekraanile tekkis kosmoses helpleva Soteri kujutis. Loomulikult polnud see pilt hetkel tegelikust Soterist. Kujutis oli salvestatud 200 aastat tagasi, kuid seda teadsid vähesed. Ümarik ja pätsjas moodul, mille külgedel kaks generaatorit ja ninast väljaulatuv ülivõimas radar. Kuskil seal sisemuses asusid robotid ja nende isand, ülivõimas ja liikumatu «vanadusest hall» Vitalis.
Viimase visuliseerimist ei oldud vajalikuks peetud. Hääl iseenesest oli piisavalt emotsionaalne vahend olustiku loomiseks. Publik kuulas hinge kinni pidades, kuidas elujõudu kaotav vana meeshääl alustas oma igavikulist ettekannet.
«Siin Soter. Kutsun Maad. Kutsun Maad. Staatusraport: Kõik pardafunktsioonid normaalsed. Skaneerimisraport: Kontakt sagedusel 556,876 ultragratti. Kordan, kontakt sagedusel 556,876 ultragratti. Edastan kontakti salvestuse.»
Muusika! Soter edastas muusikat! Pehmed kummalised helid valgusid üle Sidekeskuse saali.
See oli ood, see oli «Ood Kolonisatsioonile», mille saatel Gondvana ja Koidik kunagi ammustel aegadel teele olid asunud. Oodi ei oldud Maal unustatud, see oli muutunud omalaadseks hümniks kadunud pürgimuste ajastule. Seda viisi tundis kogu planeet.
Muusika ei kestnud kaua. Selle hääbudes alustas teine hääl. Väga nõrgalt ja katkendlikult kostus läbi elektrontormide ragina Soteri poolt salvestatud Kontakt.
«Rhadmanthys kutsub Maad. Gondvana on elus. Koloonia on loodud. Kordan, koloonia on loodud. Saatkond asus teele uuel Gondvanal Kahekümne kaheksanda Carpini juhtimisel. Me kohtume Maal. Rhadmanthys kutsub Maad...» Ja siis jälle «Ood Kolonisatsioonile». Muusika lõppes sama äkki, kui algas. Taas kõneles kähisev Vitalise vanurihääl.
«Siin Soter. Jõudlusraport: Soteri energia 0,785%. Soter lõpetab.» Hääl pidas pausi. Ta jätkas ebalevalt ja aeglaselt, seades oma elektronajus kokku lauseid, mida inimene kunagi polnud sinna programmeerinud.
«Me oleme väga õnnelikud, Maa. Meid oli siiski tarvis. Hüvasti.»
Ekraan edastas endiselt pilti Soterist, nagu ta oli 200 aastat tagasi, ent tegelikult Soterit enam polnud. Kontakti edastamise peale kulunud energia ja Vitalise hüvastijätt olid luurelaeva raadioisotoopidel põhinevad termoelektrilised generaatorid tühjaks kulutanud. Tegelikult oli Maa kinnipüüdnud signaali laevalt, mida ammu enam polnud. Soter oli oma ülesande täitnud.
Keegi ei juubeldanud ega hõisanud, sest teadvustel kulus aega arusaamiseks, et inimrassil seiasb ees taaskohtumine iseendaga.
***
Rektor Ghazi trummeldas närviliselt sõrmenukkidega vastu klaaslauda. Ta silmad libiseseid nõudlikult üle koosviibijate. Improviseeritud nõupidamine oli veninud pikemaks ja keerulisemaks, kui ta oli arvanud. Rektor oli oodanud, et tema kahel kaaslasel on rohkem öelda.
«Ma ei taha seda enam kuulda!» teatas siis kategooriliselt. «Ma ei taha kuulda, et me pole valmis. Maa ei saa mitte valmis olla. Maa on alati valmis kadunud poegi vastu võtma.»
Rektor istus koos kahe kaaslasega sõjajõudude kiire ristleja nõupidamistekajutis, mis tuiskas mööda laineid Aleksandri saare poole. Peale tema viibisid veel kajutis lühikestes pükstes pisikest kasvu ja kiila pealaega ajaloolane Rodig Koloman ja astrofüüsik doktor Rudolf Savicki.
Koloman köhis kogu aeg, sehkendas midagi oma plokknooti aga ei rääkinud midagi, luues niiviisi kena kontrasti pidevalt seletava doktor Savickiga.
«Ma kardan, et te ei saanud päris õieti aru, rektor,» õiendas Savicki. «Loomulikult on Maa valmis, sest ta soovib taaskohtumist, ei mingit kahtlust selles, rektor. Kuid ma arvan, et meie teaduslik ettevalmistus nii teoorias kui praktikas on mõnevõrra, kuidas nüüd öelda, mahajäänud. Meil seisab ees suurpäev, vahest suurimgi kõigist seniolnud tähtsündmustest Maa ajaloos, aga me ei ole selle vastuvõtmiseks piisavalt arenenud.»
«Oodake nüüd, doktor!» alustas taas rektor Ghazi. «Teie olete pandud Maa kõige väljapaistvamate teadlaste etteotsa just selle ülesandega, et valmistada ette Gondvana naasmine tähtede juurest. Pange tähele, et valmistada ette. Aga mitte selleks, et teatada, et me ei ole valmis. See teie ettekanne,» rektor viipas laual lebava paksu kausta poole, «on kahtlemata väga väärtuslik teaduslikult, aga mulle, meile ja kogu planeedile on tarvis teostatavat tegevuskava.»
«Ja sellega tegeldakse, rektor,» vastas Savicki. «On tekkinud mitmeid raskusi, kuid me loodame, et nad kõik on ületatavad.»
Aleksandri tehissaare kosmodroom elas üle oma teist õitsengut. Sajandeid muuseumi ja kuulsusrikka ajastu mälestusmärgina eksisteerinud hiigelkompleks esitas inimkonnale nüüd suure väljakutse.
Tuli taastada möödaniku võimsaim ehitis. Ja mitte ainult taastada, vaid ka tööle panna. Miljonid külastajad, kes sajandeid Aleksandrile kui pühamule tormi olid jooksnud, jätsid manduvale kompleksile ka oma jälje. Lennujuhtimiskeskuses asus restoran ja peakompuutrisaalis keeglirada. Treeningkeskus oli muudetud hotelliks ning kõik need kompleksid, mida turismiäris kasutada ei saanud, olid lihtsalt lagunenud. Kevadeti oli juba sajandeid Aleksandri tuulevaiksesse sadamasse poegivad vaalad kogunenud. Uus ehitustöö saarel oli veehiiglased sealtki minema ajanud, andes nii loodusteadlastele põhjust muretsemiseks. Vaalu oli Maal väga vähe järele jäänud.
«Te teate, rektor, milline meeleolu valitseb,» jätkas doktor Savicki pöördudes Ghazi poole, kes endiselt oma sõrmenukke vastu lauda trummeldas. «Meilt, teadlastelt oodatakse imet. Me peame tööle panema sajanditevanuse kõrgtehnoloogilise kompleksi, millise funktsioneerimise saladustesse süüvimine on ülimalt keeruline. Veel enam, isegi kui meie ajaloolased suudavad välja selgitada, kuidas siin omal ajal kõik toimis, pole meil vähimatki ettekujutust, milline tulnukate kosmoselaev välja näeb. Millist enargiat ta kasutab, kuhu ta üldse saab maanduda? Mida me oma tähesugulastest üldse teame?»
«See on kõik väga oluline, doktor,» ohkas Ghazi. «See, kuidas kõik kunagi välja nägi. Aga Nõukogu arvates on mõistlik eeldada, et gondvaanalased leiavad mooduse, kuidas Maad oma saabumise logistilistest üksikasjadest teavitada. Ja nende teadmistega saab Maal kõik valmis seada. Kuid siiski tuleb meil pingutada, et Aleksandri saar mingisugusessegi mõistliku konditsiooni viia. Me ei tea ega saagi teada, kui palju meil aega saab olema, kui Gondvanalt esimene signaal tuleb. Selles on probleem.»
«Jah, ma mõistan teid täielikult,» noogutas doktor Savicki. «Ja palju on juba tehtud. Hädapärast võib ju kasutada Baikonurigi, kus praegu Soter II ehitatakse.»
«Soter II pole tähelaev, doktor,» teatas rektor Ghazi, et oma teadmistega veidi hiilata. «Soter II on pigem lennuk, mis maalähedaselt orbiidilt peab Gondvanaga esimese kontakti looma. Väiksemat tüüpi süstik on see Soter II, aga hetkel on ta meie kosmonautika tippsaavutus. Ja ma tahtsin ka teie arvamust kuulda, Koloman!» pöördus rektor nõupidamise kolmanda osavõtja poole, kes pikemat aega polnud midagi öelnud.
Koloman tõstis pikkamööda pea oma märkmetelt. Teistele juuresviibijaile võis olla jäänud mulje, et Rodig Koloman, maailma tuntuim kosmoseajaloolane, oli senisest keskustelust huviga ülestähendusi teinud. Tegelikult oli Kolomani märkmeplokki tekkinud suhteliselt tõetruu ja kunstipärane joonistus rebasest.
«Heal meelel,» naeratas Koloman ja sulges märkmeploki. «Loodan siiski, et Soter II-st saab midagi enamat kui paljalt lennuk, aga muidugi ei tea mina ega teised ajaloolased suuremat tehnilisest detailidest. Aga mind panevad muretsama ka hoopis muud probleemid.»
«No jagage siis oma muret meiega,» lausus Ghazi malbelt. Ghazile meeldis Koloman, meeldis tema iroonia ja ajalooarmastus. Tihti oli rektoril olnud sõnelusi teiste Nõukogu liikmetega, kellele Koloman liialt ekstsentriline tundus.
«Otsekohe. Seni, nagu olen aru saanud, on Nõukogu pingutused keskendunud niiöelda kosmosetehnika reinkarnatsioonile. Ja mina ei jagaks siin doktor Savicki pessimismi, et me midagi ei tea. Ajaloolasena saan soovitada lugeda ajalooalaseid kirjutisi kosmoseajastust. Meie töödes peaks enam-vähem kõik kirjas olema. Ja lõppude lõpuks, kui meie esivanemad kosmodroomi ehitamisega hakkama said, siis peaksime meiegi.»
«Ja milles siiski seisnevad need ajaloolaste mured?» küsis rektor Ghazi.
«Ajalugu,» jätkas Koloman, «õpetab meile palju, lugupeetavad. Eelkõige aga seda, et inimkonna areng on kulgenud pidevas tõusvas joones. Inimene on pidevalt arenenud. Inimese poolt maasse mahajäetud märgid on lubanud meil taastada endiste aegade pildi ja üpris tõetruult. Me teame, mis inimene on olnud ja kuidas elanud. Teame inimese pürgimusi ja ihalusi. Ajalugu aga loomulikult ei anna meile vastust tuleviku kohta. Gondvana saabumine esitab meile väljakutse. Paraku just tuleviku kohta. Sest pole vähimatki kahtlust, et inimkond näeb lähipäevil oma homset nägu. Meie esivanemad, kes Maalt minema lendasid, lubatagu mul öelda, esindavad meist kõrgemat rassi. See on rass, kes suutis ellu jääda meile tundmatutes Rhadmanthyse tingimustes. Ja veel enam, nad suutsid edasi arendada tehnoloogiat, mis nad sinna lennutas, et nüüd naasta. Meil seisab ees väga raske psühholoogiline probleem -- kohtumine tundmatuga, tundmatu rassiga. Me ei pea end milleksi eriliseks valmis seadma. Ei, me peame vaid teadvustama fakti, et kohtume rassiga, keda me ei tunne.»
«Ei naase ju siiski mitte kogu rass, see on vaid saatkond, nagu Sõnum meile ütleb,» mõtiskles rektor Ghazi. Rektor nautis tihti Kolomani heietusi ajaloost, kuid vahest pidas ta neid liiga ninatarklikeiks. Neil hetkedel tundis Ghazi äärmist lähedust nende Nõukogu liikmetega, kellele Koloman ei meeldinud.
«Pole vähimatki kahtlust, et see saatkond ei koosne ühest ega kahest inimesest. Kui Rhadmanthysel oli võimalik luua koloonia ja Gondvanale taas hääled sissepuhuda, siis on tõenäoliselt oodata ikka suuremat seltskonda,» arvas doktor Savicki ja lisas muheldes: «nagu ütleb vanasõnagi -- odin na pole ne vojn.»
Ghazi muigas. «Teil on kuidagi militaristlikud lähenemised inimkonna parema osa suhtes. Ma oskan vene keelt küll, doktor. Kuid, jah, olen teiega nõus. Gondvana funktsioneerimiseks üksi oleks tarvis ligi 20 000 inimest. Rääkimata neid teenindavast personalist. Umbes nii ma olen teie töödest aru saanud, Koloman.»
Koloman vaatas Ghazi poole. «Oleme kohtumas meist arenenuma ja võimsama rassiga. Rassiga, kes suudab ületada tähtedevahelist ruumi. Rassiga, kes suutis ehitada kõik selle.»
Ja Koloman viipas käega illuminaatori poole, millest varsti pidid paistma hakkama Aleksandri taevasse kõrguvad metallkonstruktsioonid. «Me ei tea, millist tehnoloogiat nad kasutavad selle uue Gondvana tarbeks. Ma poleks sugugi üllatunud, kui tegemist oleks täiesti uue lähenemisega kosmoselennule. Ja tõsiasi, et tegemist meie endi sugulastega, ei tee selle mõistmist sugugi lihtsamaks. Vaadake, nagu on selgunud, on inimkond viimase 700 aasta jooksul arenenud kahel eri planeedil. Siin, vanal heal Maal on tsivilisatsioon ohjeldamatult mandunud...»
«No kuulge, Koloman!» hüüatas rektor Ghazi. «Kosmoselennud pole siiski ainus näitaja tsivilisatsiooni arengu kohta. Maa areneb. Kindlasti on meil tehnoloogiaid, millest Rhadmanthyse asukad pole undki näinud! Võtame kasvõi täiesti uue lähenemise maaparandusele ja niisutussüsteemidele. Kui Gondvana startis, elas veerand maailma veel praktiliselt näljas!»
Kuid doktor Savicki jagas Kolomani pessimisi: «Siiski, rektor,» mühatas ta. «Kunagi ammu suutsid inimesed lennata tähtedele. Aga meie praegune tase kujutab endast lootusetut susimist Kuu ja Marsi läheduses. Ja seegi on viimase nelja aasta saavutus, kui tekkis vajadus Soter II valmis ehitada. Ma oskame kasutada ainult solaarenergiat, mis aga on võimalik ainult suhteliselt väikeses osas Päikesesüsteemis, seal, kus Päike on lähemal ja solaarenergiat külluses. Isegi Uraanile ei suuda me lennata, õnnetule Pluutole lendamine oleks aga praegu praktiliselt võimatu. Meie kosmonautikateadlased ammutavad oma teadmisi ajalooõpikutest, mis, lubatagu mul öelda, on ilmunud just tänu härra Kolomani isiklikule entusiasmile.»
Koloman ei olnud ennast iialgi entusiastiks pidanud. Ta lihtsalt armastas ajalugu, see lummas teda oma suuruses ja tarkuses ja võlus ajastute dünaamikaga. Kuid ta jäi ikkagi ajaloolaseks ja harrastusfüüsikuks. Tema ja tema koolkonna tööd Gondvana-ajastu kosmosetehnikast jäid alati vaid ajaloohämarusist väljaotsitud referaatideks. Füüsikud said neist vähe abi.
«Jah, ma tean seda,» sõnas Ghazi. «Sellepärast härra Koloman siin ongi. Inimesena, kes peensusteni tunneb kosmoselendude ajalugu.»
Koloman köhis taas. Ta oli seda juba liiga palju kuulnud ja mõtles endamisi, et hakkabki ennast varsti geniaalseks ajaloolaseks pidama. Tegelikult oli ta enda meelest kõige harilikum ajaloolane, kelle tööala -- kosmonautika ajalugu - - oli lihtsalt äkki päevakorda kerkinud. Kuid hoolimata Kolomani esialgsetest vastuväidetest, oli Ghazi ta Nõukokku surunud. Ajalootoimkonna esimehena.
Koloman oli lapsest saati olnud lootusetu kosmoseromantik. Viieaastasena oli talle kustumatu mulje jätnud ooper «Väljavalitud» -- nostalgiline lugu ennastsalgavaist Koidiku kosmonautidest, kes olid tähelaeval mahasurunud nahahoidjate mässu ja võtnud vastu kangelasliku otsuse minna Gondvanale appi. Ooper lõppes ülendava massistseeniga, mille käigus hiiglaslikul laval sulgub Koidiku väliskülje järgi kujundatud eesriie, ning seejärel kaob võimas tähelaev gaasipilve -- vastu teadmatusele ja seiklustele. Ja üleüldse oli Koloman olnud alati rohkem huvitatud Koidikust kui Gondvanast. Gondvana reisjate enamuse moodustasid lisaks teadlastele ja sõduritele ka igatlaadi seiklejad, kellest nii mõningi, nagu Koloman välja selgitas, oli suhteliselt kahtlase minevikuga. Oma esimeses populaarses raamatus kosmoseajaloost -- «Nostradamus ja Gondvana» -- oli ta sellele tähelepanu juhtinud. Raamat oli talle kaasa toonud nii mõnegi ebameeldiva kohtuprotsessi. Kuid hiljem oli ta oma poisipõlve üleelamiste ajel rohkem tegelenud Koidikuga, sest just teise tähelaeva reisijais leidis Koloman rohkem inimlikku entusiasasmi, uudsusiha ja avastasmistungi. Koidiku 300 000 elanikust oli valdav osa lihtsad, erilise ettevalmistuseta inimesed.
«Meie probleem on selles, kuidas võtta vastu külalist, kelle kohta me praktiliselt midagi ei tea. Vähemalt peale selle, et ta on meist palju kõrgemalt arenenud,» suutis nüüd Koloman järjekordsete köhahoogude vahepealt kraaksuda.
«Kuulge Koloman, te võiksite selle suitsetamise ükskord maha jätta,» lõikas rektor pahuralt. «Teist on väga raske arusaada, kui te köhite kogu aeg.»
«Ma jätsingi, sellepärast ma köhin,» lausus Koloman valjusti, aga mõtles hoopis, et tema köhimine annab rektorile ja teistele nõukogulastele hea põhjuse ebameeldivaid tõdesid mitte mõista.
Nõukogu oli loodud kohe pärast Sõnumi vastuvõtmist Soteri poolt. Nagu kogu planeet oli kunagi ühinenud Gondvana ja Koidiku üleslennutamiseks, oli nüüd Nõukogu ülesanne ühendada Maa Gondvana tagasitulekuks. Loomulikult polnud see lihtne ülesanne. Vanad soikujäänud teadused tuli üles soendada, ajaloo hämarustest üles tõsta ja funktsioneerima panna. Ja kogu seda füüsikuist, keemikuist, astronoomidest, sõjaväelastest, ajaloolastest ja kellest-kõik-veel koosnevat seltskonda pandi juhtima Damaskuse Araabia Akadeemia endine rektor Ghazi, kes diplomaadina oli peadpööritavat karjääri teinud. Pärast hulgaliste rahuprotsesside lahendamist erinevais kriisikolletes oli Ghazi saavutanud hiilgava lepitaja maine. Kriisikoldeid oli palju, enam polnud Maal Gondvaana- ajastu, mil kogu planeet oli ühes rütmis hinganud.
Kuid mitte ainult diplomaadikarjääri pärast ei valitud Ghazit Nõukogu etteotsa. Ghazi ema polnud araablanna, vaid itaalanna, kelle sugupuu ulatas tagasi legendaarse kapten Dino Carpinini, Gondvana kaptenini.
Ja Sõnumis sisaldanud osundus Kahekümne Kaheksandale Carpinile, oli Nõukogu suunanud ideele leida ka maalaste seast Carpinide suguvõsa kahekümne kaheksanda põlve esindja, kes oma tähesugulase vastuvõtmist korraldaks. Otsingud Carpinide suguvõsas ei kestnud kaua. Kahekümne kaheksandaid polnud enam elus. Ghazi oli kolmekümne esimesest põlvest pärast Gondvana starti.
Tegelikult polnud selle tõepoolest iidse suguvõsa kindlakstehtavaid järeltulijaid enam palju alles jäänud. Ja neist, keda õnnestus üles otsida, ületas Ifthikar al-Burusqi Ghazi kanditatuur kõik ülejäänud. Sest sümbolism oli siin ilmne. Kapten Dino Carpini, kes Gondvana kaptenisillal oli pidanud kunagi ammu vastu võtma otsuse hädamaandumisest mõistatuslikule Rhadmanthysele, polnud senimaani Carpinide klanni kõige tuntum esindaja. Kapten Dino Carpini oli ju ikkagi legendaarse ränduri Giovanni del Piano-Carpini, kuulsa Assisi Franciscuse kaaslase ja frantsiskaanide ordu asutaja järeltulija. Gondvana teeleasumise eel kaevasid ajaloolased välja Giovanni del Piano-Carpini raamatu 1250. aastast -- «Mongalite ajaloo».
Ja see 13. sajandi Euroopa jaoks nii kangelaslik ja uskumatu reisijutt sai 26. sajandi maailma meelislektüüriks.
Nüüd aga, aastal 3292 istus Carpini suguvõsa maapealne kuulsaim esindaja rektor Ghazi sõjalaeva pardal ja keerutas mõtlikult vuntsi. Kõigi pilgud pöördusid rektori poole, kui temagi köhatas ja lausus.
«Gondvana suudab ületada tähtedevahelist ruumi. See on mind alati kõige rohkem painanud. Ma mõistan, et raske on taasleiutada teadust, mis igiammu väljasurnud. Teadus nõuab järjepidevust, oma loogikat, sisemist põlemist, kui soovite. Kuid ikkagi, kuidas nemad seda suudavad, Koloman?»
«Arvan, et samal põhjusel, miks meie ei suuda. Neil on selleks ressursse. Rhadmanthys ei pruugigi olla nii kõle ja elamiskõlbmatu. Ma ei tea.» kostis Koloman.
«Võibolla küll,» nõustus Savicki. «Rhadmanthys jääb meie haardeulatusest välja. Jäi juba siis, kui nad lendu tõusid. Me ei tea ega saagi teada, mis planeet see selline on.»
Koloman kiikas muiates Savicki poole. Doktor ei tahtnud kuidagi omaks võtta oma ajastu teaduse võimetust. Ja võimetus tekkis Maast enesest. Tema kui ajaloolane teadis hästi inimkonna kosmoseajastu hirme ja lootusi. Esimesed lennud Marsile, Maale lähedale sattunud komeedile, Eginhardi asteroidile ja Veenusele olid süstinud teadlastesse hullumeelset optimismi. See saatuslik Eginhardi asteroid...
«Ma arvan, et teeksime väikse kokkuvõtte,» nõudis Ghazi. «Niisiis, Koloman, mida te soovitate?»
«Ma arvan, et Soter II tuleks varustada kõige põhjalikumate skaneerimisseadmetega, mis meil hetkel üldse olemas on. Gondvanale tuleks teha midagi röntgenitaolist Ja enne maandumisloa andmist peaks nad kogu kupatusega karantiini suunama.»
Ghazi noogutas. «Ilmselt on see võimalik. Teie arvamus, doktor?»
Savicki kratsis kukalt. «Mnjah. Teoreetiliselt küll. Kuid millise eesmärgiga, Koloman?»
«Ikka selle samaga, doktor,» vastas Koloman. «Enne külaliste vastuvõtmist tuleb neid põhjalikult tundma õppida.»
«Kuid Gondvana pole ju mingi külaline,» protesteeris Savicki. «Nad on ju inimesed, samasugused nagu meiegi. Nad on meie esivanemad. Kas te teate üldse, kui palju inimesi on koondunud praegu Täheliigasse, mitu miljonit, kui ma õieti mäletan. Need on inimesed, kes on oma sugupuud uurinud, leidnud sealt Gondvana ja Koidiku pardale asunud esiisasid. Ja ootavad neid kui kangelasi. Aga teie soovitate neid esmalt röntgenisse suunata! See on naeruväärne, Koloman.»
«Naeruväärne või mitte, aga seda ma soovitan, Savicki.»
«Mulle tundub mõnikord, Koloman, et te olete apokalüptikute mõju alla sattunud,» urises Savicki.
Apokalüptikuteks kutsusti paarisada fantaasialembelist aktivisti. Nad kuulutasid teooriat, et Gondvanana esineb verejanuline tulnukate rass, kes Maa eufooriat ja heatahtlikkust ära kasutades tahab planeedi vallutada. Keegi ei võtnud neid eriti tõsiselt. Savicki oli nende peale eriti vihane. Ta nimetas apokalüptikute õpetust Trooja hobuse sündroomiks.
«Olgu peale, doktor,» sõnas Ghazi. «Veel, Koloman, mis teil veel mõttes on?»
Koloman pöördus Savicki poole.
«Palju te meile aega annate, doktor? Millal Gondvana saabub?»
«Noh, raske on muidugi täpselt öelda, aga lähema kahe aasta jooksul peame me suutma mobiliseerida kõik jõud, et...»
Ghazi muigas jälle. «Kuulge, Savicki, miks teil kõik need ütlemised ikka nii sõjaväelaslikud on? Mobiliseerida kõik jõud?! Öelge lihtsalt, millal te siis Gondvana saabumist ennustate. Või hästi, ei ennusta,» ruttas rektor lisama, nähes Savicki grimassi. «Ei ennusta, vaid prognoosite?»
«Nagu ütlesin, on meie arvates kaks aastat igati mõistlik aeg, arvestades teatavat teaduslikku progressi, mis Rhadmanthysel ilmselt aset on leidnud. Kui rehkendame nii, et Gond...»
«Vaal! Näete, vaal!» karjatas ootamatult Ghazi ja tormas illuminaatori poole. Rektori silmad põlesid lapselikust erutusest, kui ta tooli ümber paisates kohalt kargas. Ka Savicki ning Koloman vedrutusid oma istmetest ja jooksid illuminaatori poole.
«See on sibaldus musculus,» tähendas Savicki vaikselt, «Sinivaal. Suurim imetaja, kes kunagi Maa ookeanides elanud.»
«Ja sööb ainult planktonit. Niipalju, kui seda on veel järele jäänud,» pomises Koloman mõtlikult.
Kuid Ghazi ei kuulnudki neid. Vaimustunult jõllitas ta läbi illuminaatori laevast veerand miili kaugusel veepinnal liuglevat sinkjasmusta siluetti. Vaala hiiglaslik kere lõikas lained majesteetliku rahuga. Ta ujus ristlejale vastassuunas, eemale Aleksandri saarest, kuhu sajandeid oli inimene tahtmatult vaaladele parima võimalikest poegimiskohtadest loonud.
Mehed seisid illuminaatori ees niikaua, kuni vaal vaateväljalt kadus.
Tunni aja pärast hakkasid taamalt paistma Aleksandri saare hiidkolossid. Kolomani palvel ja Ghazi nõudmisel oli ristleja käiku aeglustanud. Koloman ei olnud iialgi varem tehissaarel viibinud. Ta nautis laevasõitu ja tahtis seda pikendada. Aleksandri saar oli tema esimese merereisi sihtpunkt. Ja võimalik, et aastateks.
***
Koloman ja Savicki seisid laeva vööris. India ookeani päikeseloojang tundus mõlemale mehele vapustavalt kaunis. Suurema osa oma elust olid nii Savicki kui Koloman veetnud kabinettides ja raamatukogudes. Mõlemad olid Gondvanaga kokku puutunud tegelikult juhuslikult. Kui Kolomani jaoks oli pöördepunktiks olnud noorusaja filmid ja mütoloogia, siis Savickile Eginhardi asteroid. Õieti tema teine lähenemine Maale. Just siis, kui Gondvana ja Koidiku tähemüüt taas Maa tähelepanu köitis.
«Kas te olete kunagi mõelnud, kas Eginhardi asteroidi oleks olnud võimalik teine kord veel püüda?» päris Savicki Kolomanilt, oma doktoritööd meenutades. Ajaloolane nõjatus reelingule ja tegi näo, et teda ei huvita sugugi Savicki sõrmede vahel ookeanituules imekiiresti kahanev sigaret.
Imelik, et just nüüd seda küsib, mõtles Koloman. Miskipärast oli Savicki sigaretiots ja sellelt tõusev suits meenutanud talle just Eginhardi asteroidi.
«Niikuinii oleks juba hilja olnud,» vastas ta siis tusaselt. «Ja mõttetu. Eginhardiiniga ei saaks niikuinii tensorgeneraatorit lollikindlaks muuta. Kütus on kütus. Ja tensor on tensor.»
Savicki mühatas. «Ärge tulge mulle rääkima, et te teate, mis on tensor!»
«Ma tean, et see on tensor, aga mitte kütus. Keegi ei tea täpselt, miks see generaator neil rivist välja läks. See on saladus. Aga saladused on minu eriala, mitte teie.»
Doktor ohkas. «Ilmselt jääb see Eginhardi asteroid mind igaveseks painama. Me oleks pidanud vähemasti proovima.»
«See oleks olnud sama vaimustav, kui 15. sajandi inimesed oleks hakkanud seda ristlejat ehitama. Soov on, tahtmine on, aga teadmisi ei ole. Kuulge, Savicki, tahate kihla vedada,» muutis Koloman hoopiski teemat. «Varsti peaks Tema Rektorlik Kõrgus jalutama tulema. Veame kihla, et ta on kapteni käest binokli küsinud ja patseerib sellega ringi? Mis te arvate? Pakun oma viimase raamatu signeeritud eksemplari teie sigaretipaki vastu?»
«Miks te nii küüniline olete, Rodig? Ghazi on hea inimene.»
«Teile, slaavlastele on kõik head inimesed. Mindki kutsusite juba eesnime järgi, aga alles me sõimlesime. Kuidas siis jääb?»
«Ei sõimelnud me midagi,» kostis Savicki jonnakalt. «Ma ainult tahtsin lähemalt teada teie rõntgeni ja karantiini kohta. Aga milleks talle binokkel?» ei taibanud astrofüüsik. «Aleksandri saar on juba palja silmagagi hästi näha.»
«Ghazi tahab veel mõnda vaala näha,» irvitas Koloman. «Sellepärast ta lasigi laeva käiku aeglustada.»
«Mina sain aru, et teie palusite teda kiirust maha võtta.»
«Nagu öeldakse, ristusid erinevate soovide vektorid ühes tahtluspunktis. Mina tahan merel olla, Savicki. Kes teab, kauaks me sinna tobedale saarele jääme. Kas te ei saa aru, milline õhk siin ja vaade siin on? Avarus! Vaalad!»
«Öelge mulle parem Rudolf,» pakkus Savicki. «Aga kihlvedu ma vastu ei võta. Suitsu võite saada igal ajal, selleks ei pea rektorit mõnitama.»
«Õilishing. Te olete füüsiku jaoks liiga suuremeelne, Rudolf,» naeris Koloman. «Ma ei taha suitsetada, mäletate, ma olen maha jätnud.»
«Milleks teile siis sigaretid?» päris Savicki ükskõikselt.
Ta ei saa sellest kunagi aru saama, mõtles Koloman. Ta silmitses Aleksandri saare metallkolosse. Hääletud laevamootorid lasid ookeanikohinal sulnilt esile tõusta. Tähelaeva toendurid Aleksandril olid nii kõrged, et saart ennast veel ei paistnud. Vaid pikad metallvarbad küünitlesid taeva poole.
«Kuulge, Rudolf, kas see kupatus seal Aleksandril ei meenuta teile Rhodose kolossi?»
Savicki vaatas ajaloolasele leebelt naeratades otsa. «Ei, ei meenuta. Siis kui koloss ehitati, olin ma liiga noor. Õieti polnud ma veel sündinud. Ja pealegi oli too õige koloss vaid 40 meetrit kõrge.»
«Ei, ma ei mõtle esimest kolossi. Pean silmas seda teist, imitatsiooni. Tõsi, ka siis polnud teie veel sündinud. Rhodose koloss ehitati juba 2867. aastal, nagu iga ajaloolane teab. Muidugi on ka see 370-meetrine hiiglane vaid Aleksandri hale vari.»
«Ma pole Rhodosel kunagi käinud.»
«Mina ka ei ole. Ja ma ütlen teile, miks. Mul oleks väga valus sinna minna. Mitte et ma ei kannataks, et ajaloost tehakse raha. Ei, seda mitte. Mulle ei meeldi, kui taasluuakse ajalugu. Mulle teeb haiget mõte, et me ei suuda oma geeniusega targemat pihta hakata, kui luua jäljendusi ammustest aegadest. Me ei suuda enam tähtedele lennata. Hästi! Meil pole enam eginhardiini. Hea küll! Asteroid imeti tühjaks nagu sidrun. See imesodi, mis ilmaruumist tuli, sinna ka Gondvana ja Koidikuga tagasi läks. Suurepärane! Kuid ikkagi milleks siis tsementeerida oma küündimatust?
Milleks ronida ajalukku ja taastada kümnekordses suuruses seda, mis kunagi ehitati ammu kadunud rahva poolt, mille keeltki enam ei räägita! Ja see rahvas ehitas oma kolossi võidu tähistamiseks. Mõistate, Rudolf, Võidu. Heliose kuju Rhodosel oli tänuavaldus jumalatele. Oli saavutus, mida jäädvustada. Tänapäeva koloss aga on meie mälestusmärk meie mannetusele. Umbes nii, et kui kosmosesse enam ei lenda, siis taastame kosmoselendude-e e l s e i d mälestusmärke, mis juurtega maas. Unustagem tähed! Mingem tagasi ajalukku! Nii kaugele, kui suudame, ehk leiame sealt midagi suursugust?»
Savicki süütas uue sigareti. Ta hoidis suitsu tugevalt nimetissõrme ja pöidla vahel, nagu inimene, kellele suitsetamine pole hobi ega zhest, vaid tõsine tegevus. Sigaretiots muutus üha eredamaks. Hakkas hämarduma.
«Huvitav, et seda kolossi mainisite,» sõnas ta siis mõtlikult. «Ma olen kuskilt lugenud, et esimene, roodoslaste koloss, meenutas pigem Aleksander Suurt kui Heliost. Võiks ju öelda, et Aleksandri saar on kolossi kolmas kehastus, mis sugugi ei sümboliseeri püüdluste mannetust ja taotluste pateetilisust. Pigem vastupidi.»
«Jah.» Koloman ohkas. Kummati oli veidi üllatunud astrofüüsiku ajalooteadmistest. «Muide, kolossi ehitasid kreeklased, mitte roodoslased. Ega neil vahet olnudki. Kas te olete kunagi mõnd kreeklast kohanud, Rudolf?»
«Ühte olen. Kreeka keelt ta enam ei osanud. Ütles enda kohta yunum. Eeskujuliku rahvuspoliitika viljad.»
«Nii on. Kõik, mis on kunagi suur olnud, hääbub. Rahvad vananevad.»
Paistis, et ristleja oli päris seisma jäämas. Lainete pekslemine vastu laevakere jäi üha vaiksemaks.
«Te süüdistate inimesi liiga palju selles, et kosmoselennud lõpetati,» lausus Savicki. «Vaadake, mina olen kah veidi ajalugu uurinud ja tean, et 26. sajandi inimesed suhtusid kosmosesse liiga ülemeelikult. Esimesed lennud Marsile ja Veenusele olid väga kulukad ja ressurssenõudvad. Aga seda ei märgatud, ei pandud tähele. Või ei tahetud panna. Sisuliselt paigutati Koidikusse ja Gondvanasse kogu Maa toonane tööstus-tehniline potentsiaal. Need kaks ruumilaeva ehitati ju pea igaveseks. Võibolla ongi Maa määratud mitte lendama kosmosesse. See meie planeet on ju nii väike ja eginhardiin oli valus löök ka planeedi eneseuhkusele. Maal ei ole piisavalt ressursse, et lennata. Eginhardi asteroid oli sõna otseses mõttes taeva kingitus, ilma eginhardiinita poleks me iialgi kuhugi lennanud.»
«Arvate, et Gondavana toob Maale mõnda uut liiki kütust. Et nüüd võiksime me kosmoselennud taasatada?»
«Kuidas saaksin ma midagi taolist arvata, Koloman? Kõik seesugused arvamised on vaid spekulatsioon. Miks Gondavana üldse tuleb?»
«Miks...?» jäi Koloman mõttesse. Ta oli sellest mõelnud juba aastaid, see oli tema lemmikmõtteaine -- gondvaanalaste saabumispõhjus. Paljudele seda probleemi ei eksisteerinud. Koloman polnud kindel, kas ta isegi seda just probleemina käsitles. Sest miks ei pidanud Gondvana siis tulema?
«Kahju, et rahvad ja rahvused ei saa oma dünaamikat nii määrata, nagu see laev,» õhkas ta siis. «Kes teab, mis meie kuulsusrikastest gondvaanalastest saanud on? Ma imetlen ja pelgan neid ühtaegu. Ma usun neisse, aga ma ei taha neist jumalaid teha.»
Savicki lennutas sigareti lainetesse. «Teate, te hakkate juba jaburat juttu ajama. Tahate äkki ikkagi sigaretti? Uskuge, see mõjuks teile ergutavalt. Laev ei määra oma dünaamikat ise, seda teevad laeva mootorid, kapten ja nagu ma aru sain, siis kõige rohkem rektor ja teie ise. Kuid mis siis neist gondvaanalastest ikka võib saanud olla? Kas te pelgate midagi?»
«Teatavat mutatsiooni ei saa muidugi välistada. Täielikult välistada. Kuid pool Maa aastatuhandet on ikkagi olulisema mutatsiooni jaoks vähe. Samas ei tea me Rhadmanthyse oludest ju üldse midagi. Kui seal näiteks on väga pime ja suure tõenäosusega on seal pime, siis võivad neil olla nägemiselundid mõne veidra arengu läbi teinud. Kui on tegu külma planeediga, siis võiks eeldada tihedamat karvakasvu. Raskusjõud võis mõjuda pikkusele ja kaalule. Kuid siiski on mingid seitse sajandit suuremat sorti geneetilise mutatsiooni jaoks vähe.»
«Kuid, kui õieti mäletan, asusid vähemasti Koidiku pardale ka mitu geenitehnoloogi.»
«Tõepoolest, Rudolf. Ja mitte ainult geeniteadlased, vaid Koidikule sisustati ka mitu vastavat laborit. Tõsi, enam siiski Terranoova olusid silmas pidades. Loodeti eriti bioloogilise geenitehnoloogia abil Terranoova floorat pisut ümber kujundada.»
Koloman pööras pilgu Aleksandri saare ehitistelt äkitselt tajutud varjule selja taga. Kajutiuks oli paugatanud. Loomulikult oli see rektor Ghazi. Olgugi et oli juba hämar, sai Koloman aru, et rektoril polnud binoklit kaasas. Ka tema ei looda enam ja ma poleks niikuinii sigaretipakki saanud, mõtles ajaloolane. Me kõik loodame ainult Gondvanale.
***
Kuna ristleja pidi tehissaarele jõudma öösel, oli rektor otsustanud varem magama minna. Ta ei pidanud improviseeritud nõupidamist Savicki ja Kolomaniga eriti tulusaks. Enamik probleeme oli jäänud lahendamata. Mõlemad teadlased olid olnud selgelt üleväsinud. Viimaste aastate pinge ja koormus olid jätnud omad jäljed. Koloman muutus lausa silme all iga päevaga üha kiilamaks ja Savicki suitsetas mitu pakki sigarette päevas. Ilmselt ka öösel. Indoeurooplased pole kunagi osanud magada, arvas Ghazi, unustades teadlikult oma ema itaalia päritolu. Uni on neile vaid taastumine ja ettevalmistus järgmiseks päevaks. Pole ime, et Euroopas leiutatakse ravimeid uneaja vähendamiseks, mõtles Ghazi. Tuleb olla tegus ja üha luua uusi väärtusi. Materialism! Uni on vaid tüütu takistus, mis ei lase inimesel end täiel võimsusel rakendada.
Ghazi oli nõustunud Kolomani ettepanekuga sõita Aleksandrile laevaga just sellel põhjusel, et mehed saaksid ennast välja puhata. Kui Savicki rehkendused olid õiged, siis ei saa me võibolla kahe järgneva aasta jooksul jalgagi saarelt, arutles rektor.
Ghazi ei suutnud kuidagi endale teadvustada oma sugulust ei Dino Carpini, veel vähem Giovanni Carpiniga. Ta oli end alati araablaseks pidanud. Usinaks ja igaveseks. Ghazi armastas Damaskust, kõrbe ja araablaseks olemise muretust. Hoolimata sellest, et seleukiidid ja roomlased olid ajuti Damaskust üsna veidralt kujundanud, jäi see linn Ghazile alati kõige araabiapärase sümboliks. Ja olgugi, et Ghazi elukutse kirjutas tema maailmatunnetuse jõujoontesse tubli annuse kosmopoliitlust, leidis rektor alati oma rahva pärandist midagi innustavat ja õilsat.
Sugulus muistsete aegade kangete meestega ei süstinud algul Ghazisse sugugi enesekindlust ega missioonitunnet. Rektor võttis oma iidset ja auväärset päritolu pigem tähtsusetu kõrvalteemana oma kõige olulisema ülesande juures. Korraldustöö oli Ghazile alati meeldinud. Just selles lubas ta endal sisimas nautida idamaise mentaliteedi võlusid ja üleolekuid õhtumaise asjalikkuse ja närvilisuse kõrval.
Giovanni del Piano-Carpini teose «Mongalite ajaloost» avastas rekor enese jaoks alles siis, kui oli aktiivsest diplomaadikarjäärist loobunud ja tegutses hoogsalt Gondvana saabumise kallal. Ghazi luges oma kauge ja iidse sugulase reisikirja läbi esmalt sellepärast, et ta pidi seda tegema.
Teist korda pärast seda, kui ta oli suutnud end läbi suruda Dino Carpinile ajaloolaste poolt koostatud kangelaslikust ja üliigavast eluloost. Rektor lootis leida kasvõi mõne paralleeli oma sugulaste hingeeludes. Saabuva Gondvana kapten, tema tähesugulane, võis ju samuti evida mõnda Carpinidele üdiomast iseloomujoont. Paraku oli rektor sunnitud tunnistama, et aeg teeb oma töö ja peberisugulus jääb vaid genealoogiliseks saavutuseks.
Paljunõudva töö kõrval Nõukogus asus rektor uuesti esiisa Giovanni elutöö uurimise juurde. Ja kuigi päevad olid pingelised, ei pidanud Ghazi kordagi uneajast lisa näpistama. Ta oskas eristada olulist ebaolulisest. Diplomaadivaist lubas Ghazil Giovanni kiretute lausete taga näha pühendunud uurijat, filosoofi ja võõra kultuuri tundmaõppimise soovi. Ja aegupidi hakkas ta Giovanni teosest tegema väljakirjutusi.
Ja lühidalt öeldes, nad usuvad, et tule läbi saavad kõik puhtaks; siit ka see, et kui nende juurde tulevad saadikud või vürstid või mingid inimesed; siis nii nemad kui ka nende poolt toodud kingid peavad minema läbi kahe tule vahelt, et teha läbi puhastumine, et neist ei tuleks miskit mürgitust või muudpidi mõnda kurja.
Ghazi ei hakanud ennast vaevama Giovanni teose rohkete tõlgetega vaid süvenes üha rohkem ladinakeelsesse originaali. Võibolla leidis ta Giovanni del Piano-Carpini ülestähendusest samasuse oma praeguse ülesandega. See 13. sajandi Antivari arhipiiskop oli saadetud võõra rassi juurde uurima nende kombeid, poliitikat, elulaadi ja mõttemaailma. Lyonist pea Baikali järveni, Karakorumi rännanud paavsti legaat sooritas oma ajastu kohta sama tähendusega retke, kui Gondvana nüüd, ületades tähtedevahelist ruumi. Ja Giovanni leidis võõra rassi juures ka kiitustväärivaid kombeid.
Ülalmainitud inimesed, ehk tatarlased, kuuletuvad oma valitsejaile rohkemal määral, kui ükskõik millised inimesed, kes elavad meie maailmas, kas siis ilmalikud või vaimulikud. Nad austavad neid rohkem ja vähem valetavad nendele. Vaidlusi nende vahel on harva või siis üldse mitte, kaklusi ei kunagi, sõdasid, tülisid, vigastamisi, inimesetapmist ei juhtu nende vahel iialgi. Seal ei ole ka tähtsate asjade röövimisi ja vargusi; sellest ka see, et nende voorid ja asulad, kus oma varandusi hoitakse, pole lukkude ega köidikutega suletud.
Jah, ka Ghazi esiisa oli tunnetanud kultuurikonflikti, millest nii tihti armastas mõtiskleda see kiilaspäine ajutiselt mittesuitsetav ajaloolane Koloman.
Meid aga viidi sisse ja anti meile õlut, sest meie üldse mitte ei saanud juua märapiima, ja niiviisi osutati meile suurt au; kuid ikkagi sundisid nad meid jooma, mida meie harjumatusest kuidagi ei suutnud taluda. Seepärast meie näitasime neile, et märapiim meile vastuvõetamatu on ja siis nad lõpetasid meie sundimise. Nende toiduks on kõik see, mida läbi hammustada võib, täpsemalt öeldes söövad nad koeri, hunte, rebaseid ja hobuseid, aga vajaduse korral söövad ka inimese liha. Nad söövad samuti tuhutisi, mis tulevad mära seest koos varssadega. Vähe sellest, nad söövad isegi täisid.
Giovanni andis oma tähelepanekud edasi ka sajandite taha. Sest too rahvas ei osanud veel teadvustada oma suurust ja tähtsust maailma ajaloole. Ghazi taipas, et tatarlaste jaoks ei eksisteerinud ühkti muud maailma peale nende endi oma. Ja vaistlikult oli Giovanni ka edasi andnud oma võõrustajate lootusetu tuleviku.
Tatarlaste salaplaan seisneb selles, et allutada enestele, kui võimalik on, kogu maailm, ja selleks on neil Cingizkhaani käsk. Just seepärast on ka nende imperaatori pitsatil kiri «Kõigi rahvaste imperaator ja käskija.» Ja sellepärast ei sõlmi nad rahu ei ühegi rahvaga, kui need just juhuse läbi nende tahte alla ei satu.
Kuigi Ghazi oli veendunult islami usku, polnud ta kunagi kellegi usutunnistusele suuremat tähelepanu pööranud. Islami tunnistamise leidis ta olevat ainuvõimaliku araablaseks olemise juures. Parimagi tahtmise juures ei suutnud ta väärusulisi põlata ja ei oodanudki seda teistelt. Gondvana saabumise ja nende religiooni üle oli ta end siiski tihti mõtisklemast avastanud. Mida võisid küll täheinimesed uskuda? Ja kas võisid nad eales aimata, et nad ise Maal religiooni surrogaadiks on muutunud?
Nad usuvad ühte Jumalat, keda tunnistavad kõige nähtava ja nähtamatu maailma loojaks; ja samuti peavad teda kõigi õndsuste ning ka kannatuste loojaks; kuigi nad ei austa teda palvete või muud liiki kombetalitustega. Nad kummardavad aga ka päikest, kuud ja tuld, samuti ka vett ja maad, pühendades nendele oma söögi ja joogi palasid, enamasti hommikul, enne kui sööma või jooma asutud. Niisiis ei pea nad kinni ei ühestki seadusest, Jumalasõnast ega sunni nad ka kedagi, niipalju kui meile teada, lahti ütlema oma usust.
Aga rollid olid veidralt vahetunud ja paigast nihkunud. Gondvana on võõras rass ja seda juhib nii minu kui Giovanni sugulane, mõtles Ghazi. Kunagi ammu oli üks meist võõrrassi juurde saadetud, sellest teadust tooma ja nüüd naaseb jällegi üks meist, aga nüüd juba võõra rassi eesotsas. Kuigi Ghazi tähesugulasi ootas ja isegi igatses nende järele, kahetses ta tihti, et tal polnud gondvaanalaste hulgas ühkti «oma meest». Olla oma partnerist või vastasest alati üks samm eespool, see tees oli olnud Ghazi motoks ja selle põhimõtte järgimine oli talle ka diplomaadina edu toonud. Meie, Carpinid, oleme head spioonid, arvas rektor. Sest tegelikult polnud Giovanni olnud ei etnograaf ega rahvaluulekoguja, vaid salakuulaja.
Kõik, kes nendega võidelda tahavad, peavad omama häid ja tugevaid vibusid, ballistasid, mida nad väga kardavad, piisaval hulgal nooli ning soomussärke heast rauast. Otsteravikud nooltel ja ballistadel peavad nagu tatarlastelgi olema, kui nad veel kuumad on, karastatud soolaga segatud vees, et nad nende relvadest läbi tungiksid. Kui mõned tatarlased lahingu kulgedes saavad oma hobustelt paisatud, siis kohemaid tuleb nad ka vangi võtta, sellepärast, et olles maa peal, nad vahvasti nooli lasevad, inimesi ja hobuseid haavavad ja tapavad. Ja vange tuleb hoida, sest nad võivad osutuda nendeks, kelle eest võib saada igavese rahu või palju raha, sest nad väga armastavad üksteist.
Gondvanal olid inimesed, aga nad võisid Maale olla väga võõraks jäänud. Me ootame neid, arvas Ghazi, väga ootame. Ja võtame nad hästi vastu, selles pole mingit kahtlust. Aga me ei tea oma tähesugulasist tõesti midagi. Ja kõik, mis me saame teha, on Aleksandri saart kõpitseda, et ta tähelaeva suudaks vastu võtta. Olude sunnil oli Kolomani idee Gondvana põhjalikult läbi skaneerida talle meeldima hakanud. Gondvanale saadetakse vastu elektrooniline spioon, otsustas Ghazi. Gondvana on ju saatkond, saatkonna eesotsas on saadik ja saadiku võtab alati vastu protokolliülem. Ajaloolased on alati head spioonid olnud, leidis rektor.
Ghazi luges tihti märkmeid «Mongalite ajaloost». Eelkõige köitsid teda seosetuna tunduvad paralleelid sajandite vahel. Ta ei uskunud, et ülestähendused tatarlastest oleks saanud kuidagi aidata tal lahendada Gondvana mõistatust. Ometi meeldisid talle mõttemängud sajandite ja sugulaste vereseosest ning hoomamatud sarnasused.
Täna ei tulnud tal kummalisel kombel und. Ta lappas rahutult väljakirjutusi Giovanni reisikirjast ning asetas siis ohates märkmiku kajutilauale, Koraani kõrvale.
Liiga palju tööd oli tehtud ja liiga palju seisis ees. Ta tõusis ja läks laevatekile jalutama. Vaala oli Ghazi ammu unustanud. Talle tuli veehiiglane taas meelde, kui Koloman sarkastiliselt talt päris, kas rektor ka harpuuni kaasa võttis.
II
«Soter II on esimesel liinil, rektor!» ütles pehme naisehääl vaikselt, kuid tungivalt rektor Ghazi kuularites. «Ma ühendan.»
«Loomulikult.» Ghazi tõstis sõrme. «Tähelepanu, mehed.»
Lennujuhtimiskeskusest restoraniks saanud ja siis jälle sajandite pärast taas esialgse ilme omandanud hiiglaslikus saalis Aleksandri tehissaare kosmosekompleksis võttis maad vaikust. Ruumi seintele paigaldatud helendavad ekraanid edastasid otsepilti Soter II-lt, mis asus Maalt juba väga kaugel. Nii kaugel, kus ükski kosmoselaev polnud viibinud juba seitsesada aastat. Soter II oli jõudnud tühjusesse Uraani ja Saturni vahelistel orbiitidel. Ja viimaste aastate edusaammud astronoomia alal olid võimaldanud Soteril kasutada peilingtehnoloogiat, mis peaks Gondvana avastama ligikaudu Uraani orbiidi ümbruses.
Soter II oli ehitatud samasuguse skeemi alusel kui tema ristiisa, robotitelaev Soter, mille isandale Vitalisele olid inimesed püstitanud juba mälestusmärgi.
Oma põhikujult meenutas Soter II vägagi esimest luurelaeva. Samasugune alumiiniumist pätsjas ja ümarik kuju kahe mooduliga külgedel. Tagaosas paistsid nelja ioonimootori üüratud väljalasketorud. Kuid sedapuhku oli tegemist mitu korda väiksema isendiga. Loomulikult mitte ainult sellepärast, et Soter II ei pidanud oma eellase kombel kompama lõputuid ilmaruumi avarusi, vaid Maale suhteliselt lähedal asuvat ruumi. Soter II oli lootsilaev ja sellisena oma kauge eellase tagasihoidlik koopia. Erinevuseks olid veel suured solaarpaneelide read Soter II külgedel ning Kolomani initsiatiivil installeeritud skaneerimissüsteem.
Kolmas suurem erinevus esimesest Soterist seisnes selles, et algvariandi robotite toiteplokkide ning teenindusruumide asemel olid nüüd inimeste kajutid. Soter II oli mehitatud lootsilaev.
Soter II kasutas solaarenergiat ja ksenoonkütust ning töötas igivana ioonjõu põhimõttel, millest juba esimese Gondvana üleslennutamise ajaks oli ammuilma loobutud. Ka ioonreaktiivjõu põhimõtte oli taasavastanud õigupoolest ajaloolane Koloman, mitte mõni füüsik. Soter II energiaallikaks oli elektrijõud, mis tuli solaarpaneelidelt. Nõukogu oli algul, kohe pärast Sõnumi vastuvõtmist alustanud tööd keemilise reaktiivjõu arendamisega, kuni Koloman pakkus välja kümme korda võimsama ioonreaktiivjõu, mis talle arhiividest ettesattunud materjalide põhjal oli saanud nii südamelähedaseks. Tema põhiargumendiks oli, et just lihtsat kütuse ioniseerimismeetodit kasutades oli inimkond umbes tuhat aastat tagasi lennanud esimest korda komeedile ja Marsile.
Ioonireaktiivjõud kasutab õõneskatoodi tootmaks elektrone, et need kokkupõrkes ioniseeriksid ksenooni. Ksenoonioon kiirendub elektrostaatiliselt 1400 voldini ja paiskub välja läbi molübdeenvõrgustiku. Samal ajal suunatakse teine elektronkiir tootma neutraalplasma kiirt ja neid omavahel tasakaalustades ongi võimalik kiirust suurendada ja vähendada.
Lendu kontrollivas Keskuses Aleksandri saarel algas valmisolek number üks.
Rektor Ghazi istus keskpuldi taga, tema kõrval kaks Maa ainsat lennukoordinaatorit ning nende selja taga doktor Savicki. Soter II pardal oli 20 meest, nende seas ka Koloman. Keskus oli samuti pungil teadlasi ja funktsionäre. Ajakirjanikud ja turistid oli sedakorda Aleksandrist eemal hoitud. Julgeoleku tagamises oli suur osa ka Ghazi, Kolomani ja Savicki Aleksandrile toonud ristlejal. Apokalüptikute read olid kahe aasta jooskul oluliselt täienenud. Kuid ka see saja tuhande pealine poliitiline liikumine ei suutnud kõigutada Maal valitsevat juubeldust.
Lennujuhtimiskeskuse personal keskendus sideseansile.
Kõige suuremale keskmisele ekraanile ilmus kujutis Soter II meeskonnaruumist. Kaadris oli kapten Hrkac. Tema selja taga tuvastas Ghazi vilksatamas Kolomani näo.
«Siin Soter II. Näen teid, Maa.»
«Olete pildil, Soter II,» vastas koordinaator, «Kuulen teid hästi. Kandke ette.»
«Tensorradar on midagi välja peilinud. Midagi väga suurt. Ta ei tahtnud seda algul ise uskuda. Lülitas ennast välja ja alustas uuesti. Nüüd peaks signaal juba ka teieni jõudma. Vaadake ise.»
Ghazi vaatas Maa radrimeeskonna poole, nood toksisid oma arvuteid kuid raputasid siis päid.
«Meil pole veel midagi, Soter II,» ütles koordinaator. «Me peame kanalid ümber lülitama.»
«Siis võiksite seda teha küll,» kostis Hrkac. «Ma ütlen, et meie radar on täiesti arust ära.»
Kolomani pea ilmus äkitselt Hrkaci kõrvale.
«Kuulge, Maa,» hõikas Koloman ja lehvitas tobedalt. «See peab seal ikka olema tõeline purakas. Oleme suure kala kinni püüdnud. Aga nad ei edasta veel midagi. Kui nad näevad, et me vastas oleme, peaks nad side sisse lülitama.»
«Olete kindel, et see on Gondvana, mitte asteroid?» hõikas nüüd Ghazi erutunult.
«Kursi järgi kindlasti mitte asteroid. Nii suur ta ka ei ole. Ka kiirus on tugevalt suurem. Ootame ära,» vastas Hrkac.
Ka Ghazi teadis suurepäraselt, et ühtegi asteroidi ei tohiks sealkandis parajasti hulkumas olla.
«Käes!» kostis radarimeeskonna poolt. Ekraanidele ilmus Soter II peilingussiignaal.
Ja Maa teadlased jõllitasid juhmide nägudega hüplevat elektronmaailma, mis edastas pilti Soter II-le kiiresti lähenevast hiiglaslikust kogust. Ja kuigi tegu oli vaid kujuteldavate numbrikombinatsioonidega arvutimälus, mõjus vaatepilt Ghazile ometigi suursuguselt. Ootamatult meenus talle paar aastat tagasi nähtud vaal. Ghazi tundis mingit ängistust. Ta mõtles neile miljonitele, kes praegu igal pool üle Maa hakkavad kogunema, et majasuurustelt ekraanidelt oma tähesugulaste saabumist jälgida.
«Signaal vastu võetud,» kuulis Ghazi koordinaatorit ütlemas.
«Mida me veel selle tulnuka kohta saaksime teada?» küsis Ghazi. «Kui suur ta täpselt on?»
Vastas Hrkac. «Signaal tuleb lasta ID-programmil läbi töödata. Selleks kulub mõni minut.»
Doktor Savicki müksas Ghazit. «Kuulge, mäletate seda Gondvana kontakti Soteriga? Sõnumit, noh?» sositas ta.
Loomulikult Ghazi mäletas. Sõnumit teadis peast peaaegu iga maalane. Sõnum kõrgemalt sugulasrassilt, kes suutis ületada ilmaruumi, kes ei pidanuks seda mäletama?
«Vaadake, rektor, ma olen ammu mõelnud,» jätkas Savicki sosinal, kui Hrkac edastas kuivi tehnilisi andmeid, millest Ghazi midagi ei mõistnud, «et kas nad Gondvanal ka teadsid, et nende sõnum on Soterini jõudnud? Loomulikult, ma saan aru, et ajavahe võis olla liiga suur, mitu aastat ilmselt, aga siiski. Sest vaadake, kui nad äkki teadsid, et Soter nende läkituse üles korjas, võisid nad ju ka miskit muud edastada. Mõningaid tehnilisi parameetreid näiteks?»
«Mis siis,» vastas Ghazi samuti sosinal, kuigi selleks puudus ilmne vajadus. «Mis siis sellest. Nüüd on nad meil varsti igaljuhul sideulatuses. Juhul muidugi, kui see o n Gondvana, mis sealt läheneb. Minu arvates meenutas Sõnum pigem sellist pimedat lootust, et äkki keegi kuuleb. Mäletate, doktor, ühest taolisest katsest, SETI oli vist selle nimi, on ka juttu ühes Kolomani raamatus. Juhuse ja hea õnne peale saadetud läkitus ilmaruumi, mille inimkond saatis teele umbes 1400 aastat tagasi. Gondvana Sõnum oli just nimelt sama liiki teatis -- lootus, et äkki, keegi...»
«Ei, seda küll,» ei jätnud Savicki, «aga Soter võis ju üles korjata vaid mõne fragmendi Gondvana läkitusest. Mäletate, seal oli jutt ja siis Ood Kolonisatsioonile ja siis hakkas sama jutt jälle korduma. Aga seal võis ju olla palju rohkem, sest ega siis Soter ei pruukinud k o g u signaali kätte saada.»
«Olgu peale, Savicki, mida te tahate siis lõpuks öelda?»
«Ma ei tea isegi, lihtsalt oletan. Et äkki arvab Gondvana, et me teame neist palju rohkem, kui me tegelikult teame.»
«Mida me selle oletusega praegu pihta hakkame?» ei mõistnud Ghazi. «Ootame ära, kuni nad ühendusse astuvad.»
«Mõnikord tuleb lihtsalt oma instinke usaldada, rektor.»
«Ja mida need instinktid teile räägivad?»
«Seda, et ka Gondvanal on ees kohtumine talle täielikult tundmatu ja mõistmatu maailmaga.»
«Siis te hakkate juba Kolomani moodi kultuurikonfliktidest rääkima. Nii või?»
Savicki pobises midagi habemesse ja tõmbus tagasi. Ka temale meenus millegipärast India ookeani lainemassidel lendlev vaal.
«Meil on esialgsed andmed, rektor,» ütles sideoperaator. «See elukas on ligi viis kilomeetrit pikk, ümbermõõt umbes üks kilomeeter. Kaalu veel ei tea.»
Ekraanile ilmus Koloman.
«Klapib. See on suurem kui esialgne Gondvana. Aga tõenäoliselt on nad kütusepaakide arvel pidanud laeva suuremaks ehitama. Rhadmanthysel ei saanudki olla kompressoreid, millega esimese Gondvana kütust töödeldi.»
Kapten Hrkac võttis jutujärje üle. «Kui me ei taha nüüd esimese Soteri kogemust korrata, peame seansi lõpetama. Patareid tahavad laadimist.»
Kui sideseanss lõppes, läks doktor oma kambrisse, jõi sidruniga teed, kuulas diksiländmuusikat ja heitis magama. Ghazi aga pidi veel andma tüütava pressikonverentsi. Vaid pooleks tunniks saarele lubatud meediarahvas aga suutis rektorit piinata kaks tundi. Tegelikult polnud Ghazil muud öelda, kui Soter II poolt edastatud napid andmed. Kuid ka nendest piisas. Midagi muud peale Gondvana ei saanud ju avarustest ometi läheneda!
Kosmoseavarustes heljuv Koloman aga igatses Maa järele, sest hoolimata kogu romantikast ei kannatanud ta sugugi kaaluta olekut. Ja üleüldse ei meeldinud talle mõte, et just tema kui ajaloolane valiti välja uue Gondvanaga esimese kontakti loomiseks. Parem oleks see võinud olla mõni tseremooniameister või telediktor. Kuid siiski tahtis ta olla esimene, kes vaatab «röntgenpilti» Gondvanast.
***
Sõnum, et Gondvana läheneb Soter II-le levis kulutulena üle Maa. Inimkonna kõige vaprama põlvkonna järeltulijad on tagasi saabumas. Kõrgem rass, kes tuleb Maale teadust tooma uusimatest tehnikasaavutustest ja inimvõimetest. Kadunud poja tagasitulek. Täheliigasse koondunud miljonid kodanikud pidutsesid -- sugulased on tulekul. Maa erinevais paigus puurisid inimesed vanu etnograafia-alaseid teatmeteoseid, et kaugetele külalistele iidsete kommete järgi vastuvõttu pakkuda. Müütide ja legendide kangelased olid ihulikku kuju võtmas. Apokalüptikute hädakisa ei võetud tõsiselt. Milleks oleks pidanud mõistatuslikud kosmosekoletised hakkama Gondvanat imiteerima?
Maa ootas oma kangelasi. Milline tunne võib olla kohata tõesti elavat legendi? Kas ta vastab meie ootustele? On ta tegelikkuses sama sangarlik ja võimas kui meie ettekujutusis ja müütides? Inimkonnale oli koitmas lootus taas suureks saada ja hakata ajama juuri kosmosesse. Tähesugulastega seostati Maa lootusi tungida Universumi igavestesse saladustesse.
***
Mõistatuslik hiidese, mille Soter II radar tuvastas, o l i Gondvana. See sai selgeks siis, kui Aleksandri saarel oli südaöö ja ka saare päevatsükliga harjunud Koloman proovis Soter II-l und leida. Kui ta peaaegu oligi juba tukastanud, kõlas pardal madal summertoon ja unine Koloman virgus morni näoga.
Lootsilaev oli signaali kinni püüdnud. Sest muidu vaid mustjalt kahisev radarikuvar sättis ennast visalt õigele lainepikkusele, sealjuures äärmiselt ebameeldivaid hääli tehes. Koloman hõljus radariruumi, kus ülejäänud kosmonaudid olid juba ühendust võtnud Aleksandri saarega. Kapten Hrkac polnud kaks ööpäeva silmatäitki maganud. Tal oli hea meel, et nüüd langeb suurem osa kohustustest selle kiilaka ajaloolase kanda.
Soter II meeskond jälgis pingsalt radarikuvarit. Kuskilt kaugel avarustest tuli signaal. Kontakt.
Tensorradari ekraanil oli Gondvanaks peetud hiidese samuti juba Soter II-le äärmiselt lähedale jõudnud.
«Me peaks teda varsti nägema,» ütles Hrkac haigutades. «Ilmselt pole keegi kunagi midagi suuremat näinud. Radari järgi otsustades on see kõige suurem asi maailmas. Võimas vaatepilt saab see olema, mis, Koloman?»
«Ma olen vaala näinud, kapten. Kõige suuremat elavat asja maal, sinivaala.»
«Nojah, võimalik, igatahes on see nende kosmoselaev küll suurem, kui teie vaal.»
Jah, mõtles Koloman. Gondvana on kõige suurem kosmoselaev. Ja Gondvana oli ka kõige suurem manner. Liiga palju 'kõige suuremaid' asju.
«Maal käib praegu pidu,» hõikas sideohvitser oma seadeldiste tagant. Üks tema monitor edastas telesignaali Maalt. Parasjagu oli eetris saade Kolomanist. «Te olete kuulus mees, Koloman. Kõige suurem ajaloolane, nii nad räägivad.»
«Jälgige parem, mida Aleksandri saar räägib!» nähvas Koloman.
«Mida te ootate, Koloman, mida nad edastama hakkavad?» päris sideohvitser.
«Pesapalli. Või tampooni reklaami. Kust mina tean?!»
Kuid siis tuli pilt Gondvanalt läbi.
Ekraanil oli mehe nägu. Mis muud seal saanukski olla, mõtles Koloman. Häält veel ei olnud, kostus vaid ebamääraseid kahinaid. Mees vaatas otse ekraanilt Soter II meeskonna jahmunud nägudesse. Mees avas suu. Häält ikka veel ei olnud. Kuid huulte liikumise järgi võis aru saada, et mees ütles «Gondvana». Jällegi mõtles Koloman, et mida muud ta saanukski öelda. Pilt Gondvanalt läks läbi Soter II otse Maale. Ka Aleksandri saarel ning miljoneis kodudes, linnaväljakutel ja kõrtsides üle kogu planeedi jälgisid inimesed oma tähesugulase esimest etteastet.
Mees oli ilus. Seda võis kindlasti öelda. Lumivalge nahk, ent tumedad juuksed, mis raamistasid nurgelist nägu. Helepruunid silmad. Loiud silmad, mõtles Koloman, neis peaks olema rohkem ärevust. Palju rohkem. Mehe nina oli terav. Kui gondvaanalane rääkis, paljastas ta oma kaunid lumivalged ja teravad hambad. Kui see oli Carpini, siis igaljuhul pole ta sugugi Ghaziga sarnane, arvas ajaloolane. Kuid miks ta peakski. Kogu see sugulusasi on ju nii skemaatiline ja tunnetamatu.
Kaadris oli ainult tulnuka nägu. Õlgu ei paistnud, polnud aru saada, mida ta seljas kandis. Ka taustapilti polnud võimalik eristada. Mehe tagant paistsid vaid mingid hägused varjud. Gondvana ilmus Maa ette inimese näoga. Ja apokalüptikud pidid pettumuse üle elama.
«Kui kaugel nad on?» päris Koloman sideohvitserilt.
«Päris lähedal, paari tunni pärast peaks me neid nägema.»
«Järelikult saadavad nad signaali väga lühikese vahemaa peale. Miks? Ilmselt oleks pilt võinud tunduvalt varem läbi tulla?» päris Koloman.
«Mida väiksem vahemaa, seda parem kujutis. Signaal on tugevam,» vastas sideohvitser. «Tõenäoliselt pole aga neil pardal lihtsalt võimsaid translaatoreid.»
«Kuulge, tõesti,» sekkus Hrkac. «Ka Sõnum tuli ju ikkagi Rhadmanthyselt, mitte Gondvanalt.»
Nägu ekraanil oli endiselt tumm, kuigi rääkis midagi ja väga aeglaselt. Huvitav, mis keeles ta räägib, mõtles Koloman. Sõnum oli olnud loomulikult inglise keeles, mis oli Maal väga levinud, kui Gondvana ja Koidik teele asusid. Kuid mõlema laeva rahvastik oli olnud väga kirju. Olelusvõitluses võis mõni muu keel peale jääda. Keeled võisid ka Rhadmantysel seguneda. Kuid me peaksime neid mõistma, kui Sõnum juba oli inglise keeles, arvas ta siiski.
Mees Gondvanalt näitas kätega mingeid sümboleid. Neist oli võimatu aru saada. Miks nad ei võiks mõnda videot või muud visuaalset pilti edastada, ei saanud Koloman aru. Üldse jäid talle paljud asjad Gondvana läkitusest arusaamatuks, sest kontakt ei kestnud kaua. Mees naeratas ja see tundus väga siiras. Ning siis ta l e h v i t a s. Kolomani arvates äärmiselt tobedalt. Signaal katkes.
Aleksandri saare juhtimiskeskus oli kõike jälginud ja vähemasti Ghazi oli pettunud. Ei mingeid tehnilisi parameetreid. Kuidas peaks see hiiglasuur jurakas maanduma? Milliseid erisoove neil on? Kas nad leiavad Maalt kütust või on see neil kaasas? Ilmselt liiga vara tahan ma kõike teada, arvas ta. See, et mees ekraanilt oli tema sugulane, ei suutnud Ghazis mingit emotsiooni tekitada.
Kuid Maa juubeldas. Nad on elus ja tulevad tagasi! Taaskohtumine!
***
Gondvana ilmus tõepoolest Soter II nägemisulatusse mõne tunni pärast.
Gondvana oli majesteetlik. Ta ei olnud valge, nagu Koloman oma kujutlusis millegipärast arvanud. Gondvana oli roheline. Tema majesteetlikkus seisnes kõigepealt tema suuruses. Kahtlemata oli Gondvana kõige suurem asi, mida inimkäed kunagi valmis on ehitanud. Vaid Aleksandri tehissaar India ookeanis võis suurem olla. P i d i suurem olema, mõtles Koloman. Uus Gondvana oli palju suurem kui esimene, mis kunagi Maalt Terranoovale startis. Esmapilgul ei suutnud Koloman sugugi eristada originaalse tähelaeva ehituslikke osi. Paistis, nagu oleks tähelaev Rhadmanthysel uue kerega kaetud. Võis aru saada vaid üksikutest detailidest. Ja ega rohkem nagunii ei paistnud. Liialt väikesed oli selleks Soter II illuminaatorid ja kaamerad, et kogu tähekülaliste ruumilaeva suurusest aimu saada. Gondvana oli midagi väga suursugust. Selle oli ehitanud tõepoolest kõrgem rass.
Soter II meeskond oli keeletu. Ega polnudki üksteisele midagi öelda. Illuminaatoreist paistev Gondvana rääkis ise enda eest. Kaks laeva, äbarik Maa lootsilaev ja hiiglaslik, inimkonna hällist väljalennanute ruumilaev, seirasid üksteist.
«Signaal! Kontakt!,» röögatas sideohvitser Soter II-l. Taas hakkas radarikuvar kahisema.
Ekraanile tekkis jälle Gondvana mehe nägu. Nüüd tundus tema ilme ajaloolasele palju ilmekam.
«Me saame ainult nende signaali vastu võtta,» kandis ähmis sideohvitser ette. «Meie kanalid ei leia nende sagedust. Me ei saa nendega rääkida.»
Koloman haaras mingist veidrast hoovast ja üritas ennast ekraani eest eemale heljutada.
«Kuhu te lähete, Koloman?» päris kapten Hrkac.
«Skeneerimisruumi,» vastas Koloman. «Meie aparaadid pole eriti suure võimsusega. Praegu on Gondvana meile parajalt lähedal.»
«Aga side, kes nendega räägib?» protesteeris jahmunud kapten.
«Ei saa ju rääkida!»
«Nende radarid püüavad meie signaali igal juhul kinni,» oli sideohvitser kindel. «Ja siis võivad nad leida mooduse seda dekodeerida. Või pole neil vastuvõtja lihtsalt sisse lülitatud. Ma ei tea.»
«Ma olen kohe tagasi, see ei võta kaua,» rehmas Koloman ja suutis end heljuma lükata.
Võibolla oli Kolomani ehmatanud Gondvana suurus ja majesteetlikkus. Võibolla oli see kummaline lähedustunne tundmatuga. Igaljuhul teadis ta, et ei saa enne Kontaktile asuda, kui on oma «röntgenipildi» kätte saanud.
Aparatuur polnud eriti keeruline. Kolomanil tuli vaid sisse lülitada ühendus toiteplokiga, genereerida skaneerimiskiir ning siis seda arvutist suunata üle Gondvana pinna. Seejärel tuli lasta arvutil ise otsida parameetrid, lasta ta kohaneda skaneeritava pinnaga. Mida ta lootis leida? Ta ei teadnud isegi.
Seitsmenda Carpini tumm pöördumine, tema loiud silmad ning tobe lehvitus ei andnud vastust ühelegi Kolomani küsimusele. Aga tal oli neid palju ja ta polnud söendanud neid kunagi Nõukogu ees sõnastada. Mitte et Koloman poleks uskunud Gondvana tõepärasusse. Kui enamikule inimestele olid Gondvana ja Koidik vaid müüdid ja kultusobjektid, siis Kolomanile oli tõsiteaduslikult võetav uurimismaterjal.
«Röntgen» oli nüüd töökorras. Skaneerimisruumist ei näinud Koloman Gondvanat, siin polnud illuminaatorit. Küll aga edastas teine kuvar endiselt pilti Gondvana kaptenist, kes rääkis hääletult.
Ta liigutas käe all kiire juhtkuuli ja tema ette tekkis pilt Gondvana sisemusest.
Aleksandri saare juhtimiskeskus vaatas uut Gondvana läkitust. Ghazi kõrval istus tõlk, kelle ülesandeks oli lugeda Seitsmenda Carpini huulilt sõnu. Seni aga polnud tõlk oma ülesandega hakkama saanud. Gondvana keel oli talle tundmatu. Üksikutest sõnadest suutis ta küll aru saada, kuid kogu läkituse sisust mitte.
«Carpini. Märkmik. Ei tea palju..., peame väga kalliks...,» luges tõlk kiretu häälega talle arusaadavaid sõnu gondvaanalase huulilt. «See on inglise keel, aga paljud sõnad on segased. Armastus... on meile millegi eest... Maa. Kaua, väga kaua oodanud... Surm... Kahjustatud... Pole kõik säilinud...»
«Miks teie veel Gondvanale midagi, et edasta, Soter II?» päris Ghazi nõudlikult Hrkacilt.
«Esiteks pole Koloman veel valmis. Teiseks ei suuda me kuidagi nende sagedust tuvastada,» vastas Hrkac.
Koloman aga juba skaneeris Gondvana sisemust. Üldiselt kujutas ta tegevus ette sisuliselt pimedas kobamist. Ta pidi kiirt juhtima ilma mingi orientiirita. Kõigepealt sattus ta mootoritesektsiooni. Pilt oli udune ja hägune ning tehnikaseadeldised polnud ka need, mida Koloman otsis. Reaktiivmootorid töötasid ilmselt talle senitundmatul tehnoloogial. Selge oli ka see, et Rhadmanthysel veedetud sajandid on Gondvana tehnoloogiat oluliselt täiendanud. Kuid ta tahtis näha inimesi, mitte masinaid.
Korraga kadus Gondvana kapteni nägu ekraanilt.
«Kas side katkes?» peaaegu röögatas Ghazi.
«Ei,» sideohvitser Soter II oli segaduses. «Kõik on normis. Sidekanalid on ühenduses, aga pilt on lihtsalt see, mis ta on.»
Pilt oli lihtsalt must ekraan.
«Ma ei suutnud sealt palju aru saada,» ütles tõlk vabandaval toonil. «Aga tundus, nagu oleks ta rääkinud midagi Carpini märkmikust, mida nad peavad väga kalliks ja mis on neile millegi eest.»
Gamma- ja soojuskiirguse vahet Koloman ei teadnud. Siiski oli ta kindel, et suudab aparaadi ümber seadistada nii, et see otsiks elusolendeid. Jah, ka Maal oli teadus edasi liikunud. Kolomani aparaat suutis gammakiirte läbitungivusele telepildi juurde pookida. Ta kuulas hoolikalt sideseanssi Maaga ja püüdis samal ajal kiirt mootorite juurest eemale juhtida. Häda oli selles, et Gondvana oli väga paks. Ja ta pidi iga kord laskma skaneermisaparaadil uued parameetrid leidma, kui tahtis ühest ruumist pikkusteljel edasi liikuda. Selleks pidi aga kiir ise enne «avastama» skaneeritava materjali omadused. Koloman oli esimesel katsel masinaruumist järgmise ruumi asemel sattunud mootori sisse. Kõige parem oleks kaptenisild üles leida, mõtles ajaloolane.
Siis aga tekkisid sidekuvarile hoopis tähed.
Ghazi, sidekeskus ja Soter II meeskond koos Kolomaniga taipasid äkitselt, et Gondvana edastas neile inglisekeelset teksti!
«Nad lülitasid lihtsalt oma translaatorid ümber,» taipas sideohvitser. «See on mingi arvutifail.»
...ks jäänud. Aga ma olen uhke. Sest on, mille üle uhkust tunda. Me oleme elus! Kuid ma ei tea kauaks. Me suutsime nendest gaasipilvedest läbi tungida. See oli puhas õnn, tegelikult oleks pidanud me kõik surnud olema. Pean salvestama pardakompuutri mällu jäänud andmed, sest neid läheb vaja sulle, Morozov, kui juhtud selle signaali kätte saama. Kui ei, siis ei ole kõigel enam mingit tähtsust. Me saatsime hädasignaali ja sellega meie võimalused orbiidil piirdusidki. Nagu mulle Gonzalez räägib, on meil võimalik see signaal sulle edastada vaid juhul, kui suudame tensorgeneraatori ära remontida. Ta peab seda vähetõenäoliseks, sest paljud meie süsteemid on rivist väljas. On paanika, mul pole täit ülevaadet, mis laeval toimub. Kõik teavad, et me ei suuda omal jõul sellelt neetud planeedilt startida. Ära hakka küsima, mis planeet see Rhadmanthys on. Ma olen kurt, ma olen tumm, ma olen pime, ilma arvutiteta ei tea keegi, mis meie ümber on. Et suutsime maanduda, on puhas õnn ja Jumala arm.
«See peab olema kapten Carpini läkitus Koidiku kaptenile Morozovile,» ütles Ghazi erutunult. «Püha Jumal, Koloman, kas te jälgite?»
Loomulikult Koloman jälgis. Ta oli tähelepanu ise. Ajaloolane oli kiire juba peaagu unustanud ja pingutas silmi, et ekraanilt lugeda Carpini käsikirjalist teksti, mille vapper kapten pidi olema oma käsiarvutisse elektronstiilosega sisestanud.
«See fail pole neil tervikuna ja täielikuna säilinud,» arvas Ghazi, «seda meile Gondvana kapten püüdiski öelda.»
Aga tekst jätkus.
...palju on hukkunuid. Suur osa III elamublokist on purunenud. I on siiski terve ja II vaid osaliselt kannantanud. Pardahaigla sektsioon on aga kahjuks peaaegu tervikuna hävinud. Haiglapersonali evakueeritakse ja proovitakse luua improviseeritud ravilat... Niipalju on praegu selge. Ma ei tea, mida teha hukkunute ja haavatutega. Ootan uudiseid Gonzalezilt, kuid paistab, et meie sidevõimalustel pole elulootust. Ma olen uhke, et suutsime laskuda sellele planeedile, kuid samas olen ka vastutav nende elude eest, kellele oli määratud hukkuda... jäänud vähe. Ja andmed oleks olnud liiga traagilised, et neid sulle edastada. Gonzalez oli ju vigastatud. Ta ei lubanud mulle sellest teatada. Ja ma lasin ta niimoodi, otsastrebitud käelabaga kompuuterblokki.
Koloman taipas, et kuskil olid sajandeid arvutufaili hoidnud kompuutrid vea teinud ja tekst oli vahepeal katkenud.
Aga ta on kangelane. Valushokk põhjustas minestuse. Gonzalez kukkus ja põles ära. Meil ei ole enam meest, kes teadis Gondvana arvutites iga kui viimast osa. Ülejäänud meeskonna liikmed, kes koos Gonzalezega kompuutriblokis olid, teatasid, et remont on võimatu. Meie ainus lootus paistab olevat Koidik. Kui ta, kui sina, Morozov, püüdsid selle appikutse kinni.
Laeva vigastused on katastroofilised. Erinevad sektsioonid on üksteisest eraldatud. Me oleme sõna otseses mõttes rusude all. Kui tensorid rivist välja läksid, suutsin ma ometi navigatsiooniseadmed varugeneraatoritele ümber lülitada. Nende abil suutsimegi siia, Rhadmanthysele laskuda. Olgu ta neetud. Me ei tea, mis planeet see on, ja kas siin üldse on võimalik ellu jääda.
Tekstis oli jälle paus. Nagu vanad käsikirjad, mõtles Koloman. Vaid fragmendid on säilinud.
Sain just praegu teada, et me ei suuda enam mingit signaali edastada. Meie vähesed arvutid, mis on terveks jäänud, on võimelised läbi töötama ja salvestama vaid täiesti tühise hulga informatsiooni. Seepärast pean siis ise siin logiraamatut nagu mõni keskaegne kapten oma galeoonil. Varsti peaks ma suutma liikuda kaptenisillalt laeva sisemusse. Ma ei taha näha, mis seal toimub, aga ma pean. Ma ei tea, mis on saanud minu naisest ja perekonnast, palun Jumalat, et nad oleksid elus, kuid...
Kolomanile tuli meelde, et Dino Carpini oli startinud Terranoovale koos abikaasa ja kahe pojaga. Vanem poeg, Erwin, oli tööl laeva hiiglaslikes aiandites. Noorem oli vaid nelja-aastane, kui laev startis Aleksandri saarelt.
...haiglas. Näha lapsi nutmas vanemate poolitatud, lõhkirebenenud kehaosade juures. Nägin rusude alt päästetud väikest poissi minestamas, kui talle kukkus sülle ema pea. Kui poiss enne metallirüsade alt välja tiriti, hoidis ta käes isa kätt. Alguses ta ei kartnud, sest arvas, et hoiab kogu aeg isast kinni. Isast aga leiti ainult pool keha. Ma ei teadnudki, et lapsed võivad minestada. Ma tundsin seda last ja seda perekonda. See oli Gondvana bioaedade juhataja. Siin on lapsi, kes pole kunagi Maad näinud. Neile on räägitud Maast muinasjutte. Nad surid Maad nägemata. Naasin just III elamublokist. Seal asusid Gondvana kõige paremad korterid. Mis tähtsust sel enam on? Ma ei tea ikka veel, kas Erwin, Maurizio ja Nina on elus.
Koloman ei suutnud end kuidagi Carpini märkmetest lahti rebida ja oma tähelepanu kahele monitorile võrdselt jaotada. Kuid ta jõudis siiski märgata, et tema skaneerimiskiir oli tabanud esimesi inimesi. Ta juhtis kuuli ja nägi liikumist, mis tundus kuidagi seostatuna ja loomingulisena, ja mis ei sarnanenud sugugi masinate monotoonse töötamisrütmiga.
Nad liikusid kiiresti, peaaegu joostes laeva koridorides.Tegemist oli Gondvana Soter II poolse küljega, ilmselt asusid siin kajutid. Jah, pidid asuma, sest Kolomanile kerkis silme ette hästi päheõpitud esimese Gondvana skeem. Kuid pilt oli veel väga hägune. Ta eristas vaid kiiresti liikuvaid, soojusenergiat kiirgavaid värvilisi laike.
Gondvana ja Soter II asusid nüüd peaaegu kohakuti. Ajaloolane keskendus uuesti Carpini päevikule, lootes, et pole midagi olulist vahele jätnud. Gondvana edastas tervikuna erinevaid lehekülgi, mitte ei rullinud teksti mööda ekraani. Lehekülgede edastamise vaheaegadel oli ekraan pime.
...Saabuvad teated kogu laevalt. Mul pole palju aega märkmete tegemiseks. Organiseerin mehi gruppidesse ja jaotan neid laevale laiali. Pääseme praegu vaid III elamublokki. Teed I blokki takistavad rusud... on elus. Nina on elus, aga Erwin hukkus. Nina on hüsteerias. Mulle ei tundunudki tema hüsteeria kogu ülejäänud inimeste omast millegi poolest erinevana. Minu poeg on surnud. Sadade inimeste lähedased on hukkunud. Pean magama ja ma tunnen, et saan magada. Meie laskumisest Rhadmantysele on möödas 46 laevatundi. Nähes nii palju surma korraga, ei tundu üksik, eraldiseisev surm, kui kohutav ta ka poleks, enam nii hingeminevana. Surm tundub loomulikuna, kui teda ümerringi nii palju on, ja ma olen õppinud surma viimaste tundide jooksul mitte kartma. Mul on vaja olla tugev ja palju mõelda. Ma pean unes mõtlema...
...as ma jõudsin seda päevikut üldse pidada? Peaksin oma varasemad märkmed läbi vaatama ja katsuma siiski pidada korrastatud logiraamatut. Kuigi kirjutamiseks on aega napilt. Ja mitte ainult minul, mulle ei paista sugugi paslikuna panna keegi kroonikakirjutamisega tegelema. Mulle öeldi, et magasin ligi ühe Maa ööpäeva, seega siis 24 laevatundi. Pidasime Laevakogu esimese kriisinõupidamise. Veider, et inimestel säilib soov organiseeritud arutelude vastu isegi kõige kriitilisemates tingimustes. Tõenäoliselt omab kasvõi näilik tavaolukordadele lähedase situatsiooni taastamine teatavat rahustavat momenti. Vaid mõned üksikud leidsid, et me ei peaks säilitama laevas valitsenud demokraatlikku korda ja andma kõik olulisemad küsimused minu juhtmise alla. Ja ma ei soovigi seda. Koosolek andis meile kõigile veidi hingetõmbeaega.
Aleksandri saare juhtimiskeskus ei juhtinud enam midagi. Keegi ei teadnud, kui kaua Gondvana veel oma kroonikat edastab. Ghazi ees laual lebas Nõukogu poolt väljatöötatud küsimustik. Samasugune oli ka Kolomanil Soter II pardal. Kuid kedagi ei huvitanud hetkel Gondvana tehnilised andmed. Kogu keskus neelas ahnelt kangelasliku kapteni ülestähendusi maailma ajaloo suurimast laevakatastroofist. Savicki, kes istus Ghazi kõrval, oli rektorit jälle salamisi käisest sikutanud.
«Ghazi, kas te saate nüüd aru, miks me nendega rääkida ei saa?»
Ghazi raputas ennast pahuralt ekraanil kuvavast tekstit lahti. «Mis siis nüüd jälle on?»
«Nad tahavad, et me neist midagigi teaksime. Miks nad teie arvates edastasid Sõnumi ajal Oodi Kolonisatsioonile? Taipate? Nad ju otsivad kontakti oma minevikuga, eluga, mida keegi ei tunne. Maa võib olla nende jaoks vaid Müüt. Maa inimesed võivad neile olla sama muinasjutulised tegelased, kui meile ulmeromaanide tulnukad. Tegelikult ei tea nad meist ju midagi. Nad ei tea isegi seda, kas me neid üldse m ä l e t a m e. Seepärast nad edastavadki meile seesugust infot nagu muusika ja Maal sündinud inimese märkmed sellest, mis tegelikult juhtus!»
«Lugege, doktor, lugege. Ärge ennustage ega arvake, teile ju ei meeldi see.» Rektor osutas sõrmega ekraanile. «Vaadake, siit on vist jälle osa puudu. Poleks ealeski uskunud, et arvutifail võib kahjustuda nagu märjaks saanud käsikiri.»
«Carpini käsiarvuti võis puruneda. Hiljem ehk suutsid nad seal mõned üksikud andmed taastada,» vastas doktor ja jätkas lugemist.
...ootasin väga. Gondvana on, või nüüd juba õigemini oli, jaotatud viide sektsiooni. Kõige suuremad olid muidugi Asula ja Tehnikakeskus, mis koosneb laevamootoreist, industriaalosast, kütusekompressoreist ja arvutikeskusest. Suuruselt järgmised on elamublokid ja kasarmud. Olmekeskus mahutab haiglat, raamatukogu, bioaedu, olmelaoruume, spordikeskusi, kööki ja lõbustusasutusi. Ning lõpuks kaptenisild ehk navigatsioonipardad. Esialgsed andmed purustustest on kohutavad. Kõige rohkem on kannatanud, paraku, Tehnikakeskus. Ülejäänud laeva osad, peale Asula, umbes poole võrra. Kõige paremini on säilinud minu suureks üllatuseks ja kergenduseks elamublokid. Olmekeskuse purustused on ositi väga erinevad. Haigla on hävinud, samuti bioaiad ja raamatukogu. Asulat meil enam aga ei ole. See Maa meistriteos, Terranoova esimene linn, on täiesti purunenud. Kõik, kogu asula tervenisti! Laod, laborid, liikurmasinad, heljukid! Hukkunute arvu ma täpselt ei tea. Meeskond koostab ohvrite nimekirju, mis pidevalt täienevad ja muutuvad. Kui sisenesime Rhadmanthyse atmosfääri, (ja see on siin esialgsete andmete kohaselt täiesti olemas) mis ei pruugigi Maa omast palju erineda, polnud veel enamik inimesi elamublokki jõudnud. Seetõttu on ohvrid laiali üle kogu laeva ja nende arvu kindlaks tegemine võrdlemisi keeruline...si uuest haiglast. Suutsime selle siiski luua. Üllataval kombel ei ületagi ravivajajate arv voodikohtade oma eriti suurelt. Olukord polegi kõige hullem. Hoopis keerulisem on asi hukkunutega. Surnukamber on sõna otseses mõttes maast laeni täis ja enne, kui kõik laibad pole koos, pole mõeldav nende väärilisel viisil transportimine laevast välja.
Koloman oli oma skaneerimisseadme unarusse jätnud. Ta neelas ahnelt Carpini käsikirja ja oli jõudmas samadele järeldustele, mis Savickigi Aleksandri saarel. Carpini märkmed võisid olla kogu Gondvana järeltulijaile ainus ajalooallikas. Ja tõenäoliselt oligi. Ma ei tea, mis sai Koidikust, mõtles Koloman, ei tea, kui palju nemad suutsid talletada ajaloolist mälu. Kumbki tähelaevadest polnud mõeldud ajaloomuuseumiks, vaid korduvkasutusteks. Seega olid mõlemad varustatud eelkõige vajalikuga Terranoova tingimusteks ja pikaajalise reisiperioodi üleelamisega. Carpini viimased sõnad panid aga Kolomani kergelt muigama. Tunnetades küll Gondvana kapteni olukorra kogu traagikust ja keerukust, ei suutnud Koloman tähele panemata jätta kapteni delikaatset väljendusviisi.
...on terveid laipu siiski vähe. Ma ei hakka kirjeldama seda apokalüptilist meeleolu, mis valitseb laoruumides, kuhu kogutakse ohvrite kehaosi. Sisenemisel atmosfääri olime sunnitud tugevalt pidurdama. Vastasel korral poleks meist midagi alles jäänud. Niipalju, kui suudame kindlaks teha, on Rhadmanthys ainult üks kivilasu. Ja ta on nii hall! Kuid kuskil peab olema ka vett ja palju vett, sest atmosfääri õhuniiskus on suur. Pidurdus põhjustas laeva tugeva deformatsiooni, konstruktsioonid ei pidanud vastu ja sisekorrused rahmatasid elanikele kaela. Liskas kuumenesid pidurdusmootorid üle ja kuna tensorid olid juba rivist väljas, siis plahvatas suur osa staatikaprokist. Edasi ütles üles arvutuskeskus, kuid pardakompuutrid olid meie suurimad päästjad. Tulehoiatussüsteem käivitus samal hetkel plahvatusega. Tulekahju levik suudeti piirata. Kuid mitte täielikult. 2 lasteaeda põles... kere on terveks jäänud. Kuid kujutan ette, et meie olukord on sarnane pommirünnaku läbi kannatada saanud linnale. Enamus hukkunuist on surnud füüsilistesse traumadesse, on surnuks põlenuid. Vähem neid, kes pidurdusele vastu ei pidanud ja surid ülekoormuse tõttu. Vanemabi McMahon ja kindral Hardy korraldavad tööd laipadega. Kuidas me nad siia kivisse matame? Selles aga, et meil õnnestub laevast vähemalt ajutiselt välja pääseda, ma ei kahtle. Laoruum, kus hoiti skafandreid, on terveks jäänud. McMahon juba andiski korralduse, et skafandrid toimetataks hallitekile ja laibad lattu. Pean üldse meeskonda kiitma, laskusmisjärgne shokk on möödunud. Käib võitlus ellujäämise nimel. Terve närvikavaga inimesed on organiseeritud päästekomandodesse, insenerkond tegeleb purustuste ulatuse kindlaskmääramisega ning katsub päästa kõike, mis päästa annab. Olen väga tänulik kindral Hardyle. Ma pole kunagi tegelikult sõjaväelasi lõpuni mõistnud, nende mõttemaailma olen alati piiratuks pidanud ja sõjavälaslikku otsekohesust kutsehaiguseks arvanud. Nüüdses olukorras aga olen sunnitud tõdema, et katastroofolukordadega harjunud, või vähemalt selleks treenitud isikud, suudavad meie olukorras säilitada harjumuspärast distsipliini, mis mõjub rahustavalt kogu laevkonnale. Ka oli õige saata vaid ainult sõduritest formeeritud päästekomandod mahapõlenud lasteaedade juurde...n tüüpilises poksijaasendis. Kuid mida edasi, seda talutavamaks surm muutub... Jumal, kas ma tõesti kirjutasin ise selle?! Ma ei taha ühtegi oma kirjutatud sõna muuta. Las jääda kõige vahetumad emotsioonid sellele, kes seda kunagi loeb. Meeskond ei tea, et ma seda kroonikat siin kirjutan. Arvan, et sellisel kombel, üksikutel hingetõmbe hetkedel vargsi päeavikut pidada on nõrkuse märk. Ju ma siis saan sellest tugevamaks... jälle umbes 40 tundi. Nad ütlevad, et ma pean magama. Nagu ma ise ei teaks! Kuid magamata olekus, üleväsinuna, tunnen end nagu minu laevgi kosmoseavarustes (kunagi) töötavat autopiloodil. Väsimuse meeldetuletamine kutsubki selle esile. Ma ei mäleta, et oleksin viimasel korral, kui magasin, und näinud. Ehk pelgani magamist unekartuse pärast? Üha rohkem mõtlen, kas ma ise laevahukus süüdi ei ole. Mõni antud käsk, mis võis põhjustada rikke tensorites? Loomulikult tean, et see ei ole nii. Täna on Maal 25. september, homme oleks olnud Erwini sünnipäev ta...
Koloman tundis ängistust. Ajaloolasena oli ta õppinud vaatlema erinevaid olukordi nende seostatud tähendustes. Seetõttu ei masendanud teda mitte niivõrd Gondvana laevahuku kirjeldus ja inimlikud kannatused, sest alles nüüd, neid Carpini ridasid lugedes, jõudis tema teadvusesse kogu toimunu tegelik traagika. Gondvana oli olnud inimkonna unistuste lipulaev. Selle vintsutused tundusid talle äkitselt liialt sümboolsetena.
...d kivid. Kuid planeedi pinnal peaks olema võimalik jalgsi vabalt liikuda. Teadlased kinnitavad, et läheduses peaks olema ookean. Kuid näha seda pole. Nagu nädalaid tagasi kirjutasin, on Gondvana väliskere terveks jäänud. Sestap oleme võimelised kasutama filterruumi välisvaatlusseadmeid. Tõsi, ainult osaliselt. Planeedil on tugev magnetväli, ilmselt käivitab selle nn hüdromagneetilise dünamo efekt. Guymerâ kinnitab mulle pidevalt, et tuleb ekspeditsioon välja saata. Lõppeks on Gondvana siiski sooritanud esimese tähtedevahelise lennu ja laskunud esimest korda inimkonna ajaloos väljaspool meie päikesesüsteemi asuvale planeedile. Guymerâ on rohkem teadlane kui ellujääja. Kuid laipadega tuleb midagi ette võtta. Ma olen varsti sunnitud andma käsu põletusmatusteks. Kõikvõimalikud külmkambrid on laipu täis ja isikute identifitseerimine alles käib. Osad külmkambrid on kasutuses ainult kehaosade hoidlatena. Seal on üle 20 000 paari inimeste käsi, jalgu. Ka päid ja peade tükke. Ilmselt polegi enam varsti sellel tähtsust, kas hukkunute kehad tuvastatakse või mitte, sest surmasaanute nimekiri on olemas...
...avastati alles täna. Seni olme arvanud, et oleme kõik võimalikud ellujäänud on leitud. Kokku on kasarmu ja elamubloki vahelises lõksus üle 400 sõduri. Nende väljaaitamiseks tuleks ette võtta lõhkamistöid. Mehed on veel elus, nende olukord on väga lähedal elusalt matmisele. Ol...
Tekst katkes taas. Kolomanile meenus, et mõlema laeva Asulad olid varustatud nii solaar- kui hüdroenergia generaatoritega. Samuti oli mõlemal märkimisväärne kütusevaru eginhardiini kompressorite näol. Ta rehkendas, et isegi kui Asula oli hävinud, võis Gondvana Koidiku eeldatava saabumiseni vastu pidada. Koidiku saatus ei andnud Kolomanile endiselt asu. Kui Gondvana ei suutnud Koidikuga enam ühendust pidada, pidi viimane orienteeruma vaid SOS-signaali koordinaatide järgi. Laskumine Rhadmanthysele võis juba lihtsam olla, sest Koidiku pardaobservatoorium oli suuteline tähelepanuväärseteks vaatlusteks.
...oodata. Tundub ainukese mõistliku lahendusena. Kui meie olukorrale üldse mingi lahendus on. Ekspeditsiooniga ma esialgu ei kiirusta. Viimane kuu on kulunud nii kiiresti ja siiamaani oleme Rhadmanthysel hakkama saanud. Eneselegi üllatuseks olen hakanud meie ühiskonda siin nimetama Kolonooniaks. Me polegi nii abitud, kui alguses võis arvata. Inimene on siiski võimeline üle elama ka kõige kohutavamaid katastroofe, kui elutahe ja missioonitunne on tugevad. Probleeme on muidugi palju. Paljude laipade ja kehaosade saatus on endiselt lahtine. On meil ju Koloonias nii palju erinevaid rahvusi, usundeid, kombeid ja tavu. Inimesed püüavad säilitada oma maapealseid harjumusi ka kõige uskumatumates olukordades. Minul kaptenina, paraku, pole see eriti õnnestunud, sest olen oma ülestähendused pikaks ajaks unarusse jätnud. Ehk kahtlen isegi nende otstarbekuses. Oleme peaaegu minetanud igasuguse bürokraatliku asjaajamise, elu kulgeb omasoodu, lihtsalt ja loogiliselt. Ellujäämine on ainus kriteerium ja usk, mida mina tunnen. Vastutus on ainus kohustus. Olen vastutav selle eest, et Gondvana Koloonia püsiks Koidiku saabumiseni. Mis edasi saab, on juba üle minu otsustuste piiri. Gondvana ja siin ellujäänud peavad Koidiku tulekuni vastu! Ja Koidik peab saabuma, see on meie ainus lootus. Kuna meie Asula on hävinud, oleme sunnitud terveksjäänud laeva ümberkorraldama asulaks. Kõik, millel uutes oludes enam tähtsust pole, nagu navigatsiooniseadmed, mootorid jne, seadistatakse ümber. Nende aastate jooksul, mis meile pääsemiseni jäänud, peame ainult ellu jääma. Muu pole tähtis. Olen andnud vande hoolitseda nende inimeste elude eest ja seda ma teen...i Koidik tuleb? On kaks võimalust, kas üritame jätkata reisi Terranoova poole või siis lendame Maale tagasi. Kõik sõltub siiski sellest, kuidas Koidik suudab läbida Rhadmanthyse rõngad ja gaasipilved. Ja nad ei tea midagi sellest, kuidas meil õnnestus planeedi pinnale laskuda. Ei tea siiamaani, kuidas täpselt meil see õnnestus. Õnn? Vist küll. Nagu meiegi, ei pruugi Koidik teada üldse sedagi, kas Rhadmanthys on tahke planeet. Kogu lootus on nende pardaobservatooriumil. Laevast väljaspool mingit suuremat Kolooniat pole siiski võimalik asutada. See on suhteliselt noor planeet, raskusjõud on inimestele sobiv ja õhk samuti. Ümberringi laiuvad aga ainult kivised lagendikud, taamalt paistavd mäed. Peame Gondvana kohandama ümber tõeliseks kolooniaks...
Gondvana vahetas taas lehekülgi Carpini säilinud märmete vahel ja Koloman keskendus hetkeks taas oma skaneerimisseadmetele. Aparatuur oli endale leidnud sobivad parameetrid ja Koloman võis juba selgesti eristada inimesi Gondvana pardal. Midagi oli nende inimesete juures veidike valesti. Koloman skaneeris videopildi kiiresti arvutisse ja filtreeris kujutise. Siis kasutas ta füsioloogiaprogrammi ja sai ekraanil vilksatanud inimeste esialgsed antropoloogilised andmed. Ta saatis selle Aleksandrile ja jäi jahmunult ekraanil kuvatud numbreid põrnitsema.
Teisele ekraanile aga ilmusid uued read Carpini päevikust.
...üles. Olime vahepeal juba lootust kaotamas. Aga nad on elus. Nagu kindral Hardy’gi, pean seda sündmust väga oluliseks. See on eliitrühm, välja õpetatud ellu jääma ka kõige rasketemas tingimustes. Nad oli väga lähedal elusalt matmisele või vähemalt näljasurmale. Tahan õhtul vestelda nende juhi, major Hwangiga. Tema pöördumine laeva poole võiks kõigile süstida teatavat optimismi. Meil kõigil läheb vaja eneseusku, lootust, optimismi ja tugevust...
Gondvaanalaste keskmine pikkus oli kaks meetrit! Oluline ja huvitav, kuid mitte määrav, klassifitseeris Koloman oma üllatava avastuse. Vanade roomlaste keskimine pikkus oli meeter viiskümmend ja tolleaegsed kaunitarid ei läbiks tänapäeval ühegi iludusvõistluse valikvooru. Hiiglas- ja vägilasmüüdid tekkisid oma ajast ettekasvanud meeter üheksakümnelistest mehemürakatest. Muid olulisi mutatsioone Kolomani programm ei täheldanud. Harilikud inimesed.
Maa peal neelasid kõik ahnelt Carpini päevikulehekülgi. Savicki tegi isegi märkmeid, hoolimata, et see polnud vajalik, kuna paraleelselt ekraaniga trükiti kogu tekst välja. Savicki sai aru, miks Gondvana pidas Carpini märkmete edastamist nii oluliseks. Vähemalt arvas ennast saavat. Tingimustes, kus paljud väga olulised laeva sektsioonid olid hävinud, ei pruukinud laevnike side oma minevikuga säilida. Võis olla, et need leheküljed jäid täheränduritele sajandeiks ainsaks allikaks oma ajaloost.
Ka Koloman mõlgutas samu mõtteid. Carpini päevik pidi olema nii juhiseks ja võimalik ka et omamoodi testamendiks, et seda nii kaua oli säilitatud. Ta jättis skaneermiskiire oma toimetuste juurde ja pööras pilgu taas ekraanile. Mõnigase pettumusega pidi ajaloolane nüüd tunnistama, et päevikus oli suur ajahulk vahele jäänud.
...pean vastu võtma otsuse. See pole lihtne. Probleeme aina kuhjub, kusjuures ka selliseid, mida me alguses ette ei suutnud või ei tahtnud näha. Mul on mitemid ideid, kuid mul lasub ka vastutus. Paljus on ka Hwang mulle abiks. Mul on hea meel, et ta oma vangistusest mõningaid seiku ainult minule usaldas. Tema vaist kriisisituatsioonis õige käitumine leida on meid juba mitmest täbarusest päästnud. Toetun üha rohkem Hwangi nõuannetele, mis on ka palju nurinat tekitanud. Siiski, just tema abiga olen hakanud paremini tajuma meie olukorra kogu keerulisust, mida vahepeal kippusin juba unustama. Pärast esialgset shokki saabus laeval mõningane meeleolutõus, kui selgus, et me pole määratud kiirele surmale. Nüüd on aga ilmenud raskusi, mis algselt vaid teisejärguliste olmeprobleemidena paistsid...gi teatavat vaenulikkust. Kuid kapten olen siin laeval siiski mina ja ma ei luba midagi taolist. Me peame ellu jääma ja me jääme, maksku see, mis maksab. Väljumiskeelu rikkujaid ootab karm karistus. Olen ise väga pühendunud ja ootan seda ka teistelt. Valjust distsipliiniküsimustes pole vaja häbeneda või karta.
Arutasime täna laeva reisijate kasutamise tõhusust. Kahjuks olime sunnitud jõudma järeldusele, et umbes 1/5 inimestele ei jätku tööd ega saa nad ennast ka muul viisil kasulikuks teha. Peamiselt on need inimesed, kes kaasati lennule Terranoova Asulat silmas pidades ja kellele nüüdsetes oludes ei suudeta rakendust leida. Viimaste kuude jooksul on täheldatud ka kuritegevuse kasvu. On esinenud röövimisi, isegi tapmisi. Motiividena näeme kriisiolukorrast tingitud stressi, toidunappust, lootusetusetunnet ja isegi kadedust nende vastu, kes on ilmutanud algatusjulgust ja vastupidavust keerulistes tingimustes ja seetõttu ka hierarhiaredelil kiiresti tõusnud. Kasutud inimesed on moodustunud jõuke, esitades isegi poliitilisi nõudmisi nagu väljumiskeelu tühistamine ja demokraatlikud valimised koloonia juhtkonna väljavahetamiseks. Kuid juhtkonna otsus on kindel -- me ei välju laevast, seni kuni pole selge, mida Rhadmanthys endast kujutab. Veenappust meil ei ole, seevastu on nappus ohvitseridest, kes kontrolliksid ja koordineeriksid planeedi pinnal liikumist...
...koostama täiesti uue juhtkonna, kuna uued tingimused esitavad meile täiesti uusi väljakutseid. Loomulikult on meile teada ka mässuõhutajad. Nad otsitakse üles ja neid karistatakse. Mul tuleb vastu võtta rangeid ja kardinaalseid otsuseid, mis aga meie olukorras on vältimatud. Koloonia peab ellu jääma, olen andnud vande ja ma ei murra seda...
Koloman suunas oma kiirt edasi, otsides kaptenisilda. Ta eristas selgelt koridore ja hargkäike. Inimesed olid kõik usinalt millegagi ametis. Gondvana kihas inimestest, see oli kui töökas mesilaspere. Ometi oli ajaloolane mõneti segaduses. Ta sai aru Gondvana põhiplaneeringust, kuid palju jäi talle mõistmatuks. Kohati tundus talle, et Gondvana oli täielikult ümber ehitatud, kohati jälle näis laev samasugune, kui talle vanadelt joonistelt tuttav oli. Viimaks Koloman mõistis.
Gondvana ja Koidik olid kokku ehitatud!
Seepärast oligi tähekülaliste laev nii üüratult suur.
Koloman näppis sidekanali paneeli sõrmiseid. Maa oli kuuldel.
«Ghazi? Koloman siin. Mul on teile huvitavat informatsiooni,» kuulutas ta Aleksandri keskusele.
«Sellest pole juba kaua puudust olnud,» vastas rektor. «Olete nad nüüd läbi oma röntgeni lasknud või?»
«Tööd on veel palju. Laeva suhtes aga usun, et meie külaline pole päriselt see Gondvana, kes Maalt teele läks. Nad on Koidiku ja Gondvana kokku ehitanud. Koidiku Asula, kui autonoomse toite- ja energiasüsteemiga üksus, on ilmselt Rhadmanthysel. Seda tähendabki fraas, et «Koloonia on loodud»! Mäletate Sõnumit? Koidikust on eemaldatud Asula ja ilmselt paljud olmesektsioonid. Tundub, et ka Koidik sai maandumisel viga, kuid jõudis siiski kohale. Ja siis oli neil kaks vigast laeva, millest kummagagi ei saanud enam lennata ei Terranoovale, ei Maale. Nad pidid ehitama kahest laevast ühe, et sellega Maale naasta!» vuristas kiiresti Koloman.
Ghazi vaikis. Rektor seedis kiiresti ajaloolase hüpoteesi.
«Kuid kui nad Maale suudavad lennata, miks siis mitte Terranoovale?» päris ta siis.
«Aga sellepärast, et nad olid Koidiku Asulast loonud koloonia Rhadmanthysel. Kui laevu kokku ehitati, pidid inimesed ometi kuskil elama. Gondvana Asula aga oli ju purunenud! Asulat aga ei saa sama lihtsalt jälle kokku pakkida.»
«Võimalik, Koloman, täiesti võimalik. Kas saate oma skaneerimispilti ka meile edastada?»
«Usun, et küll,» vastas ajaloolane.
...jäid terveks, kuid kolm kuuli tabasid. Praegu ei tunne ma midagi, olen hüpnoosi all. Kirjutan salaja, arstid ei lubanud, aga kirjutan ikka. Enda asemele määrasin tervenemiseni Hwangi. Ta on hea juht. Polnud lihtne olla elusalt maetud, kuid abi saabumiseni vastu pidada. Ta on ennast tõestanud. Tema teab, kuidas suudame ellu jääda. Olemegi meie ju sisuliselt elusalt maetud. Ka Hwang teab, et meie ainus lootus on Koidik. Ta käis just minu palatis. Mässajad on kinni võetud. Hwang palus sanktsiooni nende karistamiseks. Mul polnud valikut. Anarhiat ei tohi lubada. Muidusööjate banded on lokaliseeritud ja laev taas kontrolli alla saadud. Ootan...
Mäss Gondvanal? Täiesti võimalik. Midagi sellist oligi Koloman oodanud. Ekstreemsetes tingimustes võib tekkida palju erinevaid arvamusi edasise suhtes. Ta kujutas elavalt ette olukorda, kus laevarusude alla jäänud inimesed püüavad omaalgatuslikult organiseeruda. Erinevad teadlased ja laevatingimustes vältimatult kujunenud sotsiaalsed grupid on kõik veendunud oma tões. Kuid kapten peab vastutama kogu laeva eest, ta ei saa lubada «parteide» tekkimist. Oli vastu võetud otsus oodata Koidikut ja viimase Asula baasil proovida ellu jääda. Kuid kindlasti oli laevas, mille sotsiaalne koosseis oli nõnda kirju, ka palju teisi arvamusi.
...olukorrast ette. Olin nõus, olen temaga juba ammu nõus olnud. Peame siin veel 8 aastat vastu pidama. Nägin arsti Hwangiga vaikselt rääkimas. Midagi on toimumas, sest Hwang oli väga murelik. Ma poleks pidanud minema seda ringkäiku tegema või oleksin pidanud vähemalt kuulama nõuannet ihukaitse kaasa võtta. Naine, kes mind tulistas, kargas välja täiesti ootamatult. Nägin vaid sähvatusi, pauke ei kuulnud. Ta ei sihtinud üldse. Nägin vaid tema nägu, kui ta püstoli tõstis. Ta hüüdis midagi, aga kuul lendas kiiremini, kui levis naise hääl. Olen talle andestanud, sest omal kombel saan temast aru. Ka tema laps (nagu mulle hiljem öeldi) oli hukkunud. See naine aga ei pea vastutama...
Maa peal, Aleksandri keskuses ei lastud rektor Ghazil jällegi rahulikult Carpini märkmetesse süübida. Nüüd tüütas teda tõlk, kes oli sel ajal, kui ülejäänud juhtimiskeskus Gondvana läkitust luges, hoolega Gondvana kapteni tumma läkitust uurinud.
«Härra rektor, ma usun, et olen nüüd enamuse tema viipekeelest ja huulteliigutustest deshifreerinud!»
«Jumalat usutakse, proua,» nähvas rektor. «Teie pidite ainult tõlkima. Mis teil on?»
«Siin,» lükkas tõlk Ghazi ette paberilehe. «Üksikud lüngad on jäänud, aga mõte peaks olema arusaadav.»
«Väga hea.»
Koloman aga jagas endiselt oma tähelepanu kahe ekraani vahel. Ta oli skaneerimispildi kujutistega juba peaaegu kohanenud.
Võis eristada nii mehi kui naisi. Gondvana naised oli tõelised tähekaunitarid. Nõtkelt ja graatsiliselt lendlesid nad ruumilaeva koridorides. Ta skaneeris kiiresti videopilti ja edastas kõik saadud andmed Maale.
...n uskumast. Laeval on palju muutunud. Võibolla minu jaoks isegi liiga palju. Aga ma olen oma otsused teinud. Meil on ainult üks võimalus, ainult üks tee...ud enam magada. Ma ei tea, mis ravim see oli, aga Hwang ütles mulle, et arstide seas pidi olema palju neid, kes ei suuda tajuda me olukorra kogu keerukust. Hwang sundis neid siiski vastumürki otsima. Rumal on võidelda oma saatuse vastu, rumal on võidelda ellujäämise vastu... Ma tahan, et see tuleks kiiresti ja valutult. Ilmselt tahab nii igaüks. Ma tahan, aga jumalat ma enam ei palu. Ma tean, Tema saab minust aru. Kui ta on siin. Siin Rhadmanthysel. Ma arvan, et jumal jäi Maa peale...
...on Koidik. Olen kindel, et ka Morozov oleks talitanud samuti. Ka minu poeg mõistab mind, olen selles kindel. Ma soovisin, et Hwang talle truudust vannuks. Vanne! Vanne loeb alati. Meie, kaptenid, teame oma kohust. Kuidas siis need rumalad inimesed sellest aru ei saa. Kapten lahkub laevast viimasena. Need arstid murdsid oma vannet, nad ei jäänud lõpuni arstideks, ei jäänud truuks oma kohustuste ees siin Rhadmanthysel. Jumal võis jääda Maa peale, aga vanne käib inimesega alati kaasas. Ma olen oma vande andnud. Koloonia jääb ellu, hoolimata sellest, et mina ei jää. Inimene peab jääma alati toeks teistele, ka oma surmas...
Ghazi ei olnud kunagi tundnud kapten Carpiniga sugulust. Pelgalt paberi peal eksisteerivad geneaoloogilised konstruktsioonid ei mõjutanud oma sajandite hägus tema teadvust. Kuid teade, et tema sugulane, ükskõik kui kauge ja oletuslik ta ka poleks, on mürgitatud, tekitas rektoris jõuetut raevu. Kui seni oli rektor loetud ridadesse suhtunud kui lihtsalt huvitavasse kroonikasse, siis nüüd lahvatas idamaalase meelelaad ja Dino Carpini surm ihkas isiklikku kättemaksu.
Gondvana vahetas taas lehekülge.
Rektor süüvis tõlgi poolt tehtud märkmetesse.
«Maa,» oli seal kirjas, «Meie armastus Maa vastu pole kunagi kustunud. Maalt olid pärit meie esiisad, kes näitasid meile teed tulevikku. Maal sündis Carpini. Meie päästja ja meie lunastaja.
Me ei tea Carpinist palju. Temast on säilinud vaid see märmik, mida Koidiku kapten püüdis hävitada, kuid Sõdurid päästsid selle, nagu Koidik päästis ka meid. Me peame kalliks ja austame nii mälestust Carpinist kui kõigist nendest vapratest meestest, kes asutasid Rhadmanthysel uue elu.
Armastus elu vastu on teinud meid tugevaks. Carpini märkmik on meile vääramatu tõestus inimese vaprusest ja vastutusest. Oleme kaua oodanud ja kannatanud, et näha Maad. Planeeti, kus headuse jõud on alati valitsenud. Carpini surm oli olnud meie esivanematele väga valus sündmus. Carpini järglased on alati Rhadmanthysel valitsenud. Ka mina olen Carpini. Me saadame teile oma püha teksti. Sellest pole palju säilinud, aga selliseks nagu Esimene Carpini manitses meid olema, oleme me jäänud.»
Ghazi vaatas taas ekraanile, kuid see oli must ja tühi. Paistis, et Gondvana on oma pühakirja edastamise lõpetanud.
Kapten Hrkac oli taas liinil.
«Sideohvitser räägib, et seanss on läbi, Maa.» raporteeris Hrkac. «Me proovime nüüd Kolomani neile otsa saata. Ta jändab ikka veel oma aparatuuriga. Korraldused?»
«Koloman liinile!» kamandas Ghazi. Seni polnud rektor viitsinud keskenduda paraleelselt ka pildile Gondvana sisemusest, mida Kolomani aparatuur edastas. Kuna paistis, et Gondvana poolt on praeguseks kõik, käskis rektor planeedile edastatava telepildi asendada Kolomani omaga.
Koloman aga kiirustas. Ta oli lootnud Sotrer II luuresüsteemilt rohkemat. Ta püüdis nüüd kiirt seada gondvaanalaste liikumise järgi, täpsemalt ü h e gondvaanalanna järgi, kellele ta oli mingil nostalgilisel põhjusel Gala nimeks andnud.
«Vaadeke ometi seda laeva,» ütles Koloman Ghazile. «See on ju tõeline iludus. Pole ime, et nad seda seitsesada aastat ehitasid. Asi on aega väärt. Ja pole ka ime, et see on roheline. Kui kogu see Rhadmanthys oli hall.»
«Koloman, te peate nendega kontaktile asuma!» käskis Ghazi.
«Niipea, kui sidekanal on valmis,» pomises Koloman vastuseks.
«Vaadake seda,» ütles Ghazi ja andis märku, et Gondvana kapteni huultelt loetu edastataks Soter II sideliinidele.
Koloman luges tõlgi ülestähendusi, samas jälgides kuidas Gala liikus liftiga allapoole, ilmselt teenindusruumidesse. Neid alasid polnud Koloman veel vaadelnud. Ta luges teksti kiiresti läbi ja muigas.
Rektori eel-isa haigussonimised olid gondvaanalastele pühakirjaks muutunud. Muigamiseks oli tal põhjus olemas. Kas mitte siin ei pruukinudki peituda tema poolt nii kardetud kultuurikonflikt? Koloman oli küll kaugel sellest, et pidada religiooni eetika ja moraali mõõdupuuks ning alustalaks. Samas oli raske ette kujutada rassi, kes äärmustingimusis võis olla kujundanud kogu oma eetilise süsteemi laevahuku läbielanud tähelaeva kapteni hajamärkmeil. Märkmeil, milles kapten rõhutas oma vastutust, vannet ja kohustust ellu jääda. Kas pelgalt ellujäämine ei olnud liialt kitsas pind ühe eetilise süsteemi jaoks?
Kuid polnud mingi ime, et «Esimesel» Carpinil tuli raskeid otsuseid vastu võtta. Koloonia tuli Koidiku saabumiseni keerulistes oludes elus hoida.
Kuid ajaloolane ei mõistnud täpselt, millest siiski konflikt tähelaeva kapteni ja paljute reisijate vahel oli alguse saanud. Väljumiskeeld ei saanud ainus põhjus olla. Midagi pidi veel olema, midagi, mis õhutasid ja sundisid osa laevast mässule. Mõned Carpini otsused pidid olema liialt raskelt vastuvõetavad. Kas tundis kapten end osaliselt süüdi laevahukus? Või sundisid sõjaväelased peale diktaatorlikku korda? Koloman ei suutnud meenutada kedagi Hwangi- nimelist, kuid sõjaväelasi oli Gondvanal väga palju olnud. Omaaegsed inimesed olid millegipärast nii veendunud olnud selles, et ilma korralike relvajõududeta kolooniat Terranooval ei ehita.
Oli veel palju, mis Kolomanile mõistmatu ja selgusetu oli. Kõige enam häiris teda Gondvana-kesksus. Pea kogu informatsioon, mis seni Gondvanalt edastatud, oli seoses Gondvana endaga. Ometi oli selge, et Koidik oli samuti Rhadmanthysele jõudnud ning mängis koloonia loomises suurt rolli. Või veel! Kogu elu Rhadmanthysel pidi asuma Koidiku Asulas. Miks siis on tekkinud kapten Carpini kultus ja tema segased märkmed on täheinimeste seas omandanud pea religiooni tähenduse?
Koloman sundis end taas aparatuurile keskenduma. Ta nägi jälle oma kaunitari. Gala väljus liftist, selle iluduse jälgimine pakkus Kolomanile ka mingit mehelikku naudingut, ta surus alla mõtted, et Gala võiks minna oma kajutisse dushshi võtma. Meeldima hakanud naisterahva salaja jälgimine oli midagi, millega Koloman polnud juba aastaid tegelnud.
Nüüd, kus Koloman teadis, et Gondvana on tegelikult kahest laevast kokku ehitatud, oli ka skaneerimiskiire suunamine hõlpsam. Praegu jälitas tema nähtamatu spioon Galat läbi originaalse Gondvana olmebloki, kus kunagi asusid bioaiad. Enam neid seal ei olnud. Ajuti oli Gala asemel vaid soojuskiirguse värvilised laigud, siis, kui aparatuur end uue ümbruskonnaga kohandas, muutus kujutis selgeks kui telepilt.
Gala asus nüüd koondlaeva uuemates osades. Polnud raske aru saada, et tegemist oli Koidiku elamublokkidega. Miskipärast asusid need suhteliselt vähekäidavas laevaosas. Üldse ei meenutanud ümbrus päriselt elamublokki.
Gala liikus mingi suurema kambri suunas, ta avas ukse. Veel inimesed, palju inimesi. Kuidagi liiga palju ja tihedalt koos. Nende pikkus oli tunduvalt väiksem kui ülemiste tasandite asukatel. Asukatel, kes pidid olema päris-Gondvana elanikud.
Koloman jälgis Galat... Ja siis ta nägi...
Kultuurikonflikt?! See Kolomani poolt kunagi väljaöeldud sõna oma ettevaatlikkuse väljendamiseks muutus nüüd nii äkki talle naeruväärseks ja tühiseks. Korraga ta sai kõigile oma küsimustele vastused. Appitulnud Koidik oligi Gondvana päästnud, aga kummalisel kombel. Kuid Koidiku reisijad olid siiski ellu jäänud.
Miks oli Sõnumis juttu ainult Carpinist ja sõdurite Gondvanast aga mitte lihtinimeste Koidikust? Vastused oli tema ees ekraanil.
Vastasseisu põhjus Carpini ja Hwangi ning mässajate vahel sai selgeks. Kõik killud mosaiigis asetusid omadele kohtadele. Elusalt maetud oma sõduritega! Ellujäämisvajadus iga hinna eest! Vanne ja lubadus hoida inimesed elus. Hoida elus võimalikult palju inimesi elus. Dino Carpini oli olnud sõnapidaja mees. Massiline inimeste hukkumine oli toonud kaasa nii ühe üksiku inimelu kui surma tähenduse kadumise. 1/5 kasutuid muidusööjaid?!
Kes oli olnud esimene Koidikult? Kes oli esimesena aru saanud, esimesena näinud?
Kolomani sisikond rebis ennast välja.
Rhadmanthysel olid edasiarenenud kaks rassi. Tugevate rass, kes oli leidnud Rhadmanthyse tingimustes ainukese ellujäämisvõimaluse ja nõrgemate rass Koidikult, kes ei suutnud ellu jääda inimestena. Ei saanud ellu jääda, sest Dino Carpini oli suuna ette näidanud.
Öökimishoogude vahepeal lahvatas ta teadvusest läbi mõte, et ta oli unustanud sidekanali Aleksandri saarega sisse. Ja nüüd võis kogu Maa näha, kuidas Gala sisenes l a u t a!
Inimkonnal seisis ees kohtumine Gondvana kannibalide rassiga.