Küsimused, millega ma olen juba üht, teist ja kolmandat ulmeinimest kummitanud ja mis mind ennast edasi kummitavad: miks on alternatiivsetest eluvormidest ja maailmadest kõnelev kirjandus oma vormilt niivõrd konservatiivne? Miks on nii paljud ulmefännid ja -autorid kinni klassikalistes jutustamisreeglites, miks nii külmad keelemängude ja stiilieksperimentide suhtes? Miks on vaja, et võõras ja uudne ja ebamaine oleks kummati esitatud takistusteta arusaadavana? Miks peab ulme olema võimaliku, mitte võimatu kunst?
Zhanriulmest ulmelisemana tunduvad mulle tekstid, mis ise mõjuvad kui tulnukad - oma keelekasutuselt, oma loogikalt, oma segasuseltki. (Segasusel ja segasusel on mõistagi vahe, kuitahes raskesti väljendatav ja subjektiivne - ikka kisub muist segasusi pegasuse ja muist sigaduse poole!) Ka need kõnelevad ju võimalikust teistsugusest maailmast - säärasest, milles tulnuktekst oleks kodus, hõlpsasti mõistetud ja ehk lausa klassikana austatud.
Too viimatine võimalus on küll puhtalt hüpoteetiline, sest enamasti on tulnukana mõjuvad tekstid jultunult individuaalsed, isegi solipsistlikud: need vestavad ennekõike maailmast, mis kuulub vaid teksti autorile. Teised võivad sinna maailma korraks sisse pääseda kui salaklubisse, kuid autoriga/tegelastega samastumise asemel eeldatakse neilt pigem oma mikrokosmoste ja individuaalkultuuride loomist. Suund on niisiis teatavas mõttes ulmele vastupidine - välise tundmatu ruumi avastamise asemel sisemine (beyond is within).
Ehk programmilisim ja ühtlasi instruktiivseim individuaalkultuuride väljatöötaja on olnud Valdur Mikita oma raamatutega "Äparduse rõõm" ja "Rännak impampluule riiki". Kuid viiteid individuaalkultuurile kätkeb ohtralt ka äsja Alveri debüüdipreemia pälvinud Erkki Luugi "0rnitoloogi pealehakkamine" (autor/antiautor ise hääldab päälkirja esimest poolt just "nullrnitoloogiks") - võtkem või seenekorjamisstseen (päätegelane, niipalju kui teda on, annab iga seene leidmisele määratu ajalooliselt kangelasliku tähenduse). Mikrokirjandusse võib veel liigitada Kaspari dekadentlikult eksootilist "Ummakummat", 14NÜ raamatute dekonstruktivistlikku esoteerikat ja Kiwa kohevarstiilmuvat teost "Roboti tee on nihe" (mis flirdib üsnagi kirgliselt küberpungiga). Edukaks katseks luua silda mikrokirjanduse ja tavapärasema narratiivi vahele on olnud Mehis Heinsaare Pauli-lood.
Kuigi Heinsaart on isegi ju ka servapidi ulmeks tihatud pidada, ei taha ma siin siiski mikrokirjandust kuidagi ulme kaanonisse suruda. Parimal juhul saab sellest "mikroulme" ja nagu öeldud, on selle loomus isegi ulmele mõneti vastupidine. Küll aga võiks mikrokirjanduse julgus kirjakeele ja narratiivi murendamisel olla eeskujuks ulmele sääraste tekstuaalsete maailmade loomisel, mis mitte ainult viitavad teistsugusele reaalsusele, vaid ka ise kuuluvad sinna.