Järg juttudele «Nõnda madala taeva
all» ja «Kurja teenritest».
Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis
lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa
talveilm.
Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija
esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu
oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari
käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas,
kontorihoonest.
Ma ei hakka ometi kirjeldama vahepealseid päevi ega
autosõitu läbi maastiku, mis üha
trööstitumaks muutus. Lihtsalt: nii nädala
pärast seisin ma kahekorruselise maja ees, kuulates veidi
summutatult kostvat mere müha. Võti keeras, toas polnud
ämblikuvõrke. Majas oli hämar ja lambivalgus ei
muutnud maja rõõmsamaks, sest see valgustas tapeeti,
mis polnud erksatooniline. Aga seda kõike teadsin ma ette,
sest olin läbirääkimiste käigus siin
käinud. Just asustusest eemal seisvat möbleeritud maja
olin ma tahtnud.
Kui ma olin Suurbritanniasse tagasipöördumise
järel psühhiaatriahaiglas ravil, ei teadnud mu senised
tuttavad minust midagi. See, mida olin kogenud püsivaks
puhkepaigaks mõeldud mõisas, viis mu rivist
välja. Peale mingisuguse tasakaalu saavutamist tõmbusin
oma senisest elust ja ärisuhetest tagasi. Üksindus sobis
mulle, nagu siinne raske taevas. Poes käimiseks tuli sooritada
viie minutiline autosõit väikelinna.
Varem polnud ma käinud maja ülemisel korrusel.
Mõtlesin trepiotsal, kas ma eelistasin ikka veel, et taevas
must kaugemal oleks? Algas pööning; õieti ei
kujutanudki teine korrus endast muud. Kolikamber ma selle kohta
poleks öelnud, sest seal tuli liikuda täiesti korralikult
ära pandud asjade vahel.
Jõudsin aknani. Sellest võis näha randa,
mille serval maja oli, ja merd. Vee tumedusest hoolimata ei uskunud
ma, et siin erilisi sügavike oleks. Ent ometi kerkisid mu
silme ette... Mingite hiigelolendite kehad siuglesid; madude
hääled kutsusid...
Raputasin pead. Mida kuradit ma ka armsalt Inglismaalt ära
olles polnud näinud, see oli möödas. Pahad
kemikaalid peas; ajud pidid aastate pikkusest linnaelust vingugaase
täis olema.
Üksindust ma enese rahustamisest hoolimata sel õhtul
enam ei soovinud. Auto tuled ei valgustanud pea täielikus
hämaruses midagi hirmsat. Peagi pööras tee linna
vahele.
Ma ei tahtnud üksi olla, aga ega ma leti taga istudes
kellegagi rääkima ka ei kippunud. Ma ei kavatse
ühelegi margile reklaami teha. Esimene kann polnud tühi,
kui mind kõnetati.
«Pole sind näinud.» Oma asi proletariaanlane.
Tülitad sa igaüht? «Sa oled äkki selle maja
uus elanik?»
«Siis te ikkagi olete mind varem näinud, sest esimene
võõras baarikülaline ei pruugi olla hiljuti
ära ostetud maja omanik,» ütlesin ma ja siis
baarimehele, kelle küsimuse peale olin noogutanud:
«Tagasi pole vaja,» ning lükkasin raha uue
kannutäie eest mööda letti tema poole.
«No milleks ärrituda. Keegi nägi rannas
jalutades, et majal on tuled sees. Mõtlin siis:
äkkist?» Mõtligu rahus, äkkist on siis vait
ka.
«Aga te seda olete kuulnud, et vanaperemees läks enne
surma hulluks? Mida kõike ta enda juttude järgi
nägi.»
«Äkkist ei ole kuulnud. Äkkist mind
kummitusjutud ei huvita?» lõpetasin ma vestluse ja
läksin tühja nurgalauda. Ta ütles mulle
järgi:
«Kuidas te nii hästi mõistsite, millest ma
räägin? Te tunnete ise ka, et midagist selles majas
on...»
Mõne kannu järel ta juba ropendas leti taga.
Õnneks ei püüdnud ta enam kommunikeeruda. Peagi
viisn ma klaasi ära ja ütlesin baaripidajale, et
aitab.
Öösel ärkasin ma üles. Õudustunnet
polnud, ma olin lihtsalt murelik. Kas olin midagi kuulnud? Ajasin
end voodis istukile.
Alguses ma ei saanud arugi, et midagi juhtus. Vajusin padjale
tagasi ja mõtlesin, et mis hääl see oli kostnud.
Siis tegi soojus, mis pidzaamasse nirises, mulle kõik
selgeks.
Üksildases majas polnud mingit põhjust summutit
kasutada. Samas polnud mingit mõtet tulistada elust tagasi
tõmbunud meest. Seda mõeldes ma ei liigutanud.
Kostsid sammud, mis õnneks viisid voodist eemale. Tal pidi
olema... auto... mootorratas... Põrin. Tuli tõusta
istu...
Teadvusele tulin ma vastu hommikut. Pidzaamapluus oli korpas,
ent veri oli millalgi kinni jäänud. Suhete
soikujäämise tõttu polnud mul kellegi kõnet
oodata ja sestap olin ma mobiili kõrvaltuppa jätnud.
Minnes ma tuikusin ja peatusin puhkusteks, võimalusel
mööblile toetudes.
Teises toas varisesin ma sohvale ja tõmbasin hinge. Mobla
oli jäänud lahti pakkimata kotti. Selle laualt sohvale
tõstmiseks vajasin ma jõudu.
Kas mõtliva linnamehe kummitus oli hauast tõusnud
šnaiper? Kuul osutus, nagu politseinikud haiglavoodi ees
väljendusid, neetult professionaalse riista omaks. Sellisel
relval oli ilmselt sihik pimedas tulistamiseks ja sellise relva
omaniku puhul jäi arusaamatuks, miks ta polnud mulle pähe
lasknud.
Paranemine oli kiire, sest kuul oli riivanud ainult üht
veeni. Ma ei kolinud ära, sest ma ei uskunud spetsiaalselt
mind tappa tahtnud professionaali olemasolusse. Muidu oleksin ma
juba surnud olnud, kas pole?
Mõtlesin sellest mere kaldal kõndides. Oli kena
loojang, mida ma olin vaatama tulnud hoolimata sellest, et ma ei
armastanud merd ega loojanguid. Hämarus ei laskunud veel,
ometi muutus meri minu jaoks korraga süngeks. Mõtted
ründajast kadusid ja ma vaatasin pigem oma nägemusi kui
merd. Sest meri, mida ma nägin, ei saanud ju olla siin.
Mööda randa lähenes üks mees. Korraks sinna
poole vaadanud, keerasin ma pilgu tagasi merele. Merekoletised olid
juba hajunud mu kujutlusest, vaid madude liikumatud silmad tulid
mulle veel ette.
Kõndisin edasi ja nii jõudis alles äsja
üsna kaugel olnud jalutaja mulle kiiresti lähemale.
Minnes haaras mind tunne, nagu oleksin ma sukelduja ja ujuksin
sügaviku, kus oli pime. See tunne oli mõistetav, sest
õhtu laskus. Aga ma olin näha jõudnud mehe
silmi...
Need vaatasid liikumatult mehe näost. Näol olid
märgid mingist kummalisest nahahaigusest. Otsutasin mitte
minna sügavam... kaugemale ja pöörasin
võõrast eemale. Mida too oligi käes hoidnud:
kalaõnge või... Hakkasin jooksma ja kuulsin
summutatud lasu, mis läks mööda, plõnksatust.
Ka mõtted hakkasid tormama, aga ma ei saa kinnitada, et ma
järgnevat juba siis mõistsin.
Kas need silmad tähendasid, et mehe nägemine oli halb?
Öösel oli ta väikese vahemaa pealt sihikust
hoolimata mööda lasknud. Kas tal üldse oli
nahahaigus? Ma olin kord unes näinud moondunud või
suisa soomustunud nahaga olendeid.
Jällegi juhtus see valutult. Jalg lihtsalt vedas alt, nagu
voodis pihta saamisel keha. Vajusin liivale ja keerasin end kuidagi
sellili.
«Sa tahad teada, milleks see kõik?» Ta arvas,
et olin end ümber pööranud temaga
rääkimiseks. Väike eksitus, tänu millele sain
talle liiva silma visata. Relv, mille ta pillas, oli peagi minu
käes ja ma ei mõelnudki teda enesekaitseks sihtida. Ei,
ma sihtisin laskmiseks. Kui ta surres maas kähises,
püüdsin teda mitte kuulata.
«Nad ei taha... see, mida sa nägid... Ei jäta
rahule...» sonis ta, rääkides minu jaoks siiski
selget keelt. Maailm ei tohi kuulda, mida ma Inglismaalt ära
olles olin kogenud.
Kui nad mu tapavad, siis tapku. Mõrvari tagasitulekut
kartmata olin jätnud telefooni majja. Jõudsin sinna
püssile toetudes ja kuulsin ust lahti keerates helinat.
«Mida tähendab kurja teenriks saamine? Ei soovi ja ma
ei karda enda elu pärast,» vastasin ma moondunud
häälele. Mõtetu on hoolida surmast nõnda
sügava mere ääres.
Katkestasin kõne. Poole sekundi jooksul pilt telefooni
ekraanil muutus. Ilmus mu lemmiklogo, mis kujutas veekeerist.