Jõgi oli külm, kui ta sellesse astus. Jääkristallidena põletavad veekeerised niutsusid ümber ta jalgade, pekslesid ringi, tõusid, paiskusid õhku. Vetikakihi siidjas selgus hajus – mitte kohmakusest, vaid meelega – jõepõhjas ärganud liiv täitis selle oma ühtlase tusasusega. Kivid kadusid.
Metsas laulis kaur.
“Tsiuuk-tsiuuk.”
Esimene pillimees mängib endale leinamuusikat. Ja ometi oli see ilus hommik. Üks sellistest, mille puhul Vatstõk tavatses öelda: “Hea päev – hea päev, et surra.”
Taevas oli tühi. Tuule õrn käsi paitas ükskõikselt kõrgustesse pürgivaid saarepuid ja vigvamitest vinduvat suitsu.
Arat pesi oma tööriistad puhtaks. Nühkis neid, kuni hüübinud veri ja muu sodi lahti koorus ja aeglase jõevooluga edasi kandus. Seejärel pakkis Arat oma asjad kokku ja vinnas õlale.
Ta tegi kõik nii, nagu oli harjunud tegema. Tema näos polnud ühtki grammi ärevust, ühtki küsimärki. Kõik ta liigutused olid vabad kahtluse-konarustest. Ta läks – kõndis, köhatas, kratsis, kohendas oma kandamit õlal, vaatas vasakule, kus lapsed lõkke ees seeni puhastasid, noogutas neiule, kes tühja veekannuga talle vastu tuli, läks edasi. Mõtles. Nii nagu alati. Nii nagu nad kõik. Suuremat tähele panemata, millessegi süvenemata.
Viisteist aastat. Viisteist aastat oli ta seda teinud. Ärganud, söönud, pesnud, riided selga tõmmanud, jahil käinud, aru pidanud, puhanud, seletanud, uinunud. Viisteist aastat oli ta teiste jaoks olemas olnud. Viisteist aastat – inimene, külas.
Ja samamoodi oli ka küla olemas olnud tema jaoks. Oli teda õpetanud, teda muutnud, temaga arvestanud. Arati elu käis läbi küla. Kõik, millesse ta puutus, oli kuidagi seotud külaga. Hõimuga. Koduga.
“Tere hommikust,” hõikas keegi talle aedikute juurest.
“Tere hommikust,” vastas ta. Nagu alati.
Vigvamiterida. Kobaras, loogiliste, tähtsusastmete järgi teineteise kõrvale jaotatud kiirtena. Meelihirmutavalt mustadeks kustunud lõkkeasemed, igilehkav kõrbenud naha hais. Igal pool – õhus, taimedes, tööriistades, riietes.
Ja tema onnike, küla kõrval, kõigi võõrastega koos. Tühi ja lääpavajunud, aga armas.
Külast eraldas neid aed. Mõtteline aed – meetrilaiune maariba jõest ringini, mida ära ei tallatud, kuhu ükski puu oma võsusid ei ajanud, loomad sööma ei läinud. Mõtteline aed – loogiline, ületamatu.
Silmaga nähtavatest, käega katsutavatest asjadest sai alati üle ronida. Neist sai läbi murda või neid enda teelt pühkida. Aedadest, jõgedest, mägedest. See oli reaalsete asjade olemuses – saada ületatud. Aga mõtteline aed, vaimne sein oli takistus, mille kallale terve mõistus tõrkus minemast. See, kes võitleb lausega, kaotab keele või muutub ise sõnaks.
Seintel rippus lõputu hulk nahku – kõik käega katsutavad, laiali-laotatavad, kingitavad. Hallid hundid, tumedad koprad, värvilised oravad. Ja nüüd oli neist järel ainult nahk. Nahk, mille järgi võis öelda, kes oli seda kord kandnud. Ka see oli ületatav. Oli vaja vaid pisut järjepidavust ja eesmärki. Viitteist aastat.
Viisteist aastat oli Arat loomade jälgi ajanud, lõkse seadnud, laskmist ja odaheitmist harjutanud, küttinud. Viisteist aastat olid loomad ta teele jäänud, tema omaks saanud. Kõik läks söögiks. Ja kui söögist sai küllalt, siis istus ta mõne päriselaniku onni ees, vaatas, kuidas see piipu tõmbas, ning kuulas õpetusi külast ja olemisest. Või läks ja mängis. Või kuulatas. Viisteist aastat. Viisteist aastat – tema, kes ta polnud isegi…
Aratile oli meelde jäänud üks naeratus, üks ülalt alla heidetud pilk. Selles oli rohkemat kui… Aga mälestus ei saanud ju meeltes edasi elada, ei saanud anda õpetust päevas, mil sõnu lausunud suu oli ise juba surnud?
See oli juhtunud talvel. Hõim rändas talvituma. Ühel õhtul tuli neil laagrisse jääda. Otse lendajate metsa veerel – nüüd teadis ta seda. Külm tuli liiga vara peale. Nad polnud veel valmistunud. Küttepuu-varud lõppesid otsa. Lõkked hakkasid kustuma. Nad tõstsid onnid teineteise kõrvale, tõmbasid selga kõik oma nahad, surusid kehad vastamisi, kuid talve see ei heidutanud. Tuiskas – mändide vahel, tümal maal, alla orgu. Puud said otsa!?
Igas suunas nende ümber laius võsa, puutüvede vahele ei mahtunud onne püstitama – ja ometi polnud neil millegagi lõket toita. See oli lendajate mets, selle pärast. Lendajate puid ei tohtinud puutuda, sest lendajad võisid tagasi tulla ja siis polnud enam armuandmist loota. Mitte, et lendajad oleksid kurjad olnud. Ei, neil polnud ju midagi selle vastu, kui inimesed nende metsas ööbisid. Et nad seal suitsu tegid ja jälgi jätsid. Aga lendajate külalislahkusel oli ka piir. Ja teisel pool seda piiri ootas inimesi piinarikas surm.
Lendajate metsa – mitme päevateekonna laiust metsa – ei tohtinud puutuda. Küttematerjali pidi tooma eemalt. Eemal aga oli maa kivine ja miski ei tahtnud seal kasvada. Pool hõimu, külalised ja naised sealhulgas, käis kaugemalt küttepuid varumas. Arat teiste hulgas.
Kusagil seal, oksi saanile laotades, kuulis Arat kisa. Appikarjeid. Mees jättis muu kus seda ja teist ning tormas hääle suunas. Ümberringi olid ainult kaljud – kõmisevad mäed. Karjumine tuli ülevalt. Arat ei näinud, kust. Aga ta püüdis suunda ära arvata ja hakkas mööda libedaid nõlvu üles ronima. Maal ei olnud struktuuri – see koosnes muhkudest, astetest.
Kisa jäi vaiksemaks. Esmalt arvas ta, et liigub vales suunas, kuid sai siis aru, et hoopis karjuja jõud hakkas raugema.
Arat pürgis edasi – haaras kivilõhede järele ja vinnas end üles, jooksis, aina kõrgemale. Jäigakskülmunud loomanahad ümber keha surusid teda vastu maad, aga ta ei tahtnud seda märgata. Ta vaatas ringi – ja kuna kedagi ei paistnud, siis hüppas ühelt mäeastangult teisele, lendas üle lohu-suuete. Ta kõndis vallil – hiiglaslikul maona vonkleval voorel – mida kauem ta ronis, seda paremini ta seda nägi.
Siis libises vari üle ta näo ja ta vaatas taevasse. Kotkas. Hiigelsuur ärritunud kotkas. Järgmine mõte sundis Arati peatuma – pesa. Nüüd ta teadis, mis teda valli tipus ootas, ja selleni ei tahtnud ta minna. Võõras kodu. Kutsumata – külaline. Ta seisis ja vaatas ümberringi valgesse, kaugustesse langevasse maailma. Horisonti varjas püüdmatu uduloor. Kõikehõlmavast heledusest eristusid reaalsetena vaid mõned üksikud põõsad ja tumedad kiviküljed. Sadas õhkkerget lund. Ja tema seisis ega teadnud, kas ta tahab minna üles või alla. Ja kuhu ta pidanuks minema – tema, kes ta oli kõigest külaline ühes hõimus?
Ning siis lahutas taeva ja maa veel üks hääl. See kõlas kui näljase ronga kisa, kes võitleb oma saagi pärast – aga ei olnud seda ometi. See oli midagi palju valjemat ja süütumat, surmast puutumatumat. See oli meeleheitlik kisendus, allasurutus, mis purskus üle laotuse. See oli hääl, mis karjus kogu oma olemusega. Elutahe, mis süttis leekima iseendast. Laps.
Siis Arat enam ei kahelnud. Ta tõmbas kirve vöölt ja tormas edasi, otse pesa poole. Näole tilkus higi, aga ta ei märganudki seda. Surus hambad risti.
Kotkas tegi uue tiiru ja kraaksatas ähvardavalt. Arat klammerdus kiviseina külge, liikus edasi.
Ta jõudis tippu – kõrgemale polnud enam võimalik. Ta oli maailma katusel.
Seal oli okstest ja kõrtest punutud pehme ase. Hoole ja armastusega laotud pesa. Soe kodu. Ja nüüd lebasid siin kaks inimest – noor kasukasse mässitud naine ja röökiv laps.
Mida teeb inimene kotka pesas? See ei sobinud maailmasse, millega Arat oli harjunud. Kuid taganeda ta sellest faktist enam ei saanud – kotkas sööstis vihase kriiskega tema poole. Arat heitis välkkiirelt pikali. Teravad küünised vihisesid tast üle. Mehe jäik vappus lõi laperdama.
Arat tõusis uuesti püsti ja jäi, kirves löögivalmilt ühes käes, oma vaenlast ootama. Lind tegi eemal õhus pika tiiru, piidles meest, ning tuli siis uuesti. Seekord rahulikumalt. Arat kogus kokku kogu oma julguse, et mitte arutult tasakaalu kaotada. Palju liikumisruumi tal ei olnud – pesa oli ebaühtlane ja iga valearvestus võis lõppeda kukkumisega tühjusesse.
Mehelt pilku pööramata sööstis kotkas lähemale. Arat tegi, nagu tahtnuks ta ründaja eest põgeneda, taarus naise ja lapse vahel. Siis pöördus ta ümber ja tegi kotka poole petteks viskeliigutuse. See pani linnu võpatama ning hetkelise kõhkluse jooksul ajas kotkas tiivad pidurdavalt laiali. Kuid ta oli juba liiga lähedal. Arat hüppas edasi ja tõmbas end kükakile. Lind lendas tast üle, jõudmata valitud suunda muuta. Arat lõi korra alt üles. Ta oli tahtnud tabada linnu keha, kuid selleks oli juba hilja. Kirves raius hetkeks tiivasulgi.
Vaevalt jõudis Arat taas endale kindla jalgealuse leida, kui kotkas tagasi tuli. Seekord oli ta maruvihane ning võtnud nõuks mehe sealsamas surnuks peksta või kiskuda. Paar korda suutis Arat võimsaid küünise- ja nokalööke kirvevarrega peatada, siis murdsid jõulised tiivahoobid ta tasakaalu. Järgmisel hetkel tabas linnu nokk mehe jalga. Arat tõmbas end kägarasse ja pareeris valust kurnatud karjatusega järgmise löögi.
Lind oli maandunud ja seisis nüüd täies hiilguses tema ees – vähemalt sama kõrge kui inimene, aga põdra jagu lai. Aratil oli kirves, linnul nokk. Nad seirasid teineteist, julgemata kumbki esimesena lüüa. Laps hakkas jälle karjuma. Lind kõigutas end pisut, lehvitas tiibu ja püüdis siis tonksata. Mees lõi kirvelabaga talle vastu nina ja sundis ta peatuma, kuid tõrje sai ülepingutatud – libe kirvevars lendas minema ja maandus pisut eemal, meetri jagu all pool.
Kotkas vaatas kadunud löögiriistale võidurõõmsa hajevusega järele. Võib ka olla, et ta oli saadud löögist lihtsalt uimane. Tema tähelepanu pöördus hetkeks Aratilt ära ja mees kasutas seda võimalust, et jala küljest nuga rebida ja see välkkiirelt linnule silma visata.
Esimesel hetkel reageeringut ei järgnenud. Kotkas lihtsalt seisis ja pidas aru, puitpide näos kinni; siis aga tõi ta kuuldavale hüsteerilise karjatuse. Lind kargas paar korda üles, püüdis end raputada, sähvis tiibadega, aga nuga jäi sinna, kus ta oli. Selle ajaga oli Arat juba pesast väljas ja roomas kirvele järele. Sealt pöördus ta pessa tagasi. Kotkas küll nägi teise silmaga, mida mees tegi, kuid ei suutnud midagi ette võtta. Arat komberdas talle lähemale ning rapsas paar korda peaaegu sihitult. Ja siis aina tugevamini – sedamööda, kuidas hiidkotkas ta löökide all aina meeleheitlikemata kriiksatuste saatel elust tühjaks voolas.
Viimaks, kui Arat oli linnu peaaegu paljaks kitkunud, lükkas ta kotka pesast välja. See veeres mööda pudedat nõlvakut sügavikku, aegajalt tõmmeldes ja ulgudes. Viimaks varjas lume- ja kivikrudin ta korinad.
Jalg valutas meeletult – kotkas oli lihasse haava löönud. Mees vajus kokku, kraapis küüntega pesa vooderdust ja püüdis puhumisega kerkivat paistetust jahutada. Pesa oli pehme. Pesa oli pehme ja soe. Taevas oli väga lähedal. Ja temal valutas kohutavalt jalg, aga polnud järel kedagi, kes oleks talle ulatanud oma abikäe.
Siis olid seal veel see naine ja laps. Ikka veel kõlas tasane nutt. Arat kuulis ja soovis, et see pirin lõpeks, et see ei kostaks üle tuule, mis krabistas oksaraagudega. Mees ootas pisut, kuid halin muutus ainult valjemaks. Laps muudkui röökis ja röökis. Viimaks ei kuulnud Arat enam midagi peale lapse kisa. See oli talumatu. Isegi enda mõtteid polnud kuulda.
Mees ajas end istuli ja silmitses naist – selle kasukas oli katki kistud ning vettinud verest. Naise nahk oli peaaegu sama valge kui lumi. Soolikad, naha- ja taimetükid segunesid teineteisega. Laps paistis terve olevat. Laagrist abi kutsumiseks polnud aega. Mees pidi nad ise alla tassima. Aga kuidas? Tal ei jätkunud endagi jaoks jõudu.
Naine justkui luges ta mõtteid, pöördus tema poole ja lausus: “Päästa poiss.”
Sellest piisas. Kõrvetavat valu trotsides sättis Arat pisut oksarisu, et pesa naise all veelgi pehmem oleks, võttis lapse sülle ja hakkas longates astuma. Väljaspool pesa pöördus ta korraks ümber ning vaatas surijale näkku. Titt röökis, aga naine – tohutute valude käes ja alla andes – naeratas.
See oli üks lugu. Lugu, mis sidus omavahel kotkapesa, võõra naise ja selle lapse. Arat ei saanud kunagi teada, kust oli too naine pärit ja mismoodi ta kotka kätte sattus. Ta teadis ainult, mis sai edasi. Küla otsustas poisi üles kasvatada. Titest sirgus pikkamisi noormees. Temast hakati lugu pidama ja temagi pidas külast lugu. Arati ees kandis ta, nagu tavad seda ette nägid, oma igavest tänuvõlga, aga elupäästja ise kahtles aegajalt, kas poiss mitte ei vihanud teda, kes ta jättis mäetipule surma ootama haavatud ema. Kuid Arat ei oleks saanud teda ju kuidagi päästa – tema ei saanud! Ükskõik, kui väga ta poleks ka tahtnud. Ta oli kõigest inimene; külaline, kes elas väljaspool aeda koos teiste võõrastega. Kõigepealt pidi küla ta omaks võtma.
Viisteist aastat oli ta seda juba oodanud. Viisteist aastat oli ta külaline olnud. Täpselt. Täna oli liisupäev. Täna pandi tema tulevik paika.
See kõik oli iseenesest lihtne. Kui ainult poleks olnud seda neetult igavikulisena veninud viitteist aastat.
Viisteist aastat oli ta inimese nahka kandnud, küla tavasid õppinud. Viisteist aastat oli ta hõimuga ühest katlast söönud ja ühe lõkke ääres istunud. Ja ometi polnud sellest küllalt – täna tulid vanemad ja nooremad kokku ning otsustasid, kas ta üldse on küla vääriline. Ta oli raisanud viisteist aastat ja alles nüüd pidi üks otsus selgitama, kas sellest kõigest oli ka mingit kasu või mitte.
Igaüks saab selle, mida ta väärib. Liiga palju kingitusi murrab tugevaimagi mehe. Kui päriselanikuks saaks niisama, üleöö, siis laguneks küla peagi. Hõimuga liituksid need, kes ilma selleta kusagil hakkama ei saaks. Need aga, kellest küla kõige rohkem võidaks, pageksid eemale. Igasse jõkke sobib ainult selle jõe liiv.
“Arat?”
“Jah?”
“Saad sa aidata… nööre pingutada?”
“Jah.”
Nad tõusid ja läksid Ringi poole.
“Liisupäev?”
“Jah.”
“Ootasid?”
“Ikka.“
„Mis sa siis arvad?“
„Kiirelt on läinud. Märkamatult. Ei kujutagi ette, mis homme saab.”
“Kahetsema pole hakanud?”
“Kahetsema? Muidugi mitte! Mida siin kahetseda on? Mis oleks minu elu olnud ilma teieta? Mitte midagi. Ma ei oleks see, kes ma nüüd olen. Ma ei vahetaks seda viitteist aastat mitte millegi vastu.”
Inimene on tükike iseendast.
“Mis sa siis ikkagi arvad, kas võetakse?”
“Mis minul siin arvata? Las seda otsustavad teised, nagu peab. Mina olen nagu ma olen, tavaline külaline, ei midagi muud.”
“Maru on mitmest kohast katki tirinud…”
Ring oli küla kaitseks. See polnud muud kui erakordselt tihe võsasõõr, mis ümbritses vigvame, nii et neid polnud väljastpoolt näha. Selleks, et külasse jõuda, pidi väga täpselt teadma, kuidas Ringist läbi pääseda. Võõrad eksisid siin kergesti, takerdusid okstesse, kraapisid endalt naha maha ja torkasid silmad välja.
Teiste hõimu rünnakute vastu olid Ringis täiendavalt mõned puud köitega maa külge painutatud. Neid sai ohu korral katki raiuda ja sel kombel küla veelgi suletumaks muuta.
Aeg-ajalt juhtus, et puud kiskusid end suurte tuultega ise lahti. Siis kutsutigi Arati-suguseid tugevaid mehi, et need tüved tagasi painutaksid.
Nad rahmeldasid mitu tundi – otsisid, sättisid, kavandasid, painutasid, sidusid, pingutasid, kontrollisid. Kõik muud mõtted taandusid. Jäid ainult okkad, hämar mets ja eemalt kanduv õite aevastamaajav aroom. Tera lõikab käe sellelt, kes temaga läbi saada ei mõista.
Alles siis, kui nad olid lõpetanud ja Arat kivile istus ja teisele mehele järele vaatama jäi, hakkasid temas tekkima kahtlused. Kas polnud ta end mitte sisse rääkinud?
Mida oli ta öelnud? Et see ei sõltu temast? Et see pole tema otsustada, kas külla jääda või mitte? Et küla on temast kasvatanud inimese? Et ta ei kujuta ettegi, kuidas ilma külata toime tulla? Mida oli ta ometi teinud!? Viisteist aastat!? Viisteist aastat, mis võis olematuks saada ühe hetkega, ühe sõnaga.
Aeg on kui pilved. Kes otsustab neid püüda, see jääb igaveseks neile järele kõndima ega näe üles vaadates sedagi, millele suisa otsa koperdab.
Ja ometi – kuhu pidanuks ta minema, kui nad ta tõepoolest ära saadavad? Mis nad mõtlesid, kuhu ta läheb? Temal ju isegi oli, kuhu minna – sisimas võis ta end selle teadmisega rahustada. Aga teised? Mida pidid nemad peale hakkama? Panustama õnnele ja otsima teist küla, teist viitteist aastat?
Jah, Aratil vähemalt oli, kuhu minna – temale jäid pilved, mida püüda. Aga sellest hoolimata tegi see talle tuska, kui ta mõtles ebaõiglusele, mida liisupäev endas kätkes. Päriselanikud otsustasid, kas ta üldse on keegi! Pärast seda, kui ta oli seisnud õlg õla kõrval küla ja iga selle elaniku kaitseks. Pärast seda, kui ta oli ise ennast külale ohverdanud. Öeldi aitäh – ja siis võis küla ta lihtsalt kõrvale heita, olematuks lugeda. Ja parata ei saanud sinna midagi.
See oli neljateistkümnendal aastal, kui tähemehed tulid. Neil olid hirmus pikad jalad ja nad põlesid nagu ikka maa peale laskudes. Ühel õhtul olid nad ootamatult kohal ning ründasid – sajad sõdalased. Nende puudutusest piisas, et onn põlema süüdata. Nende vaikivad hüüded tegid jalust nõrgaks. Arat mäletas, kuidas ta unerammestust õlult raputades vibu ja kirve haaras ning rünnakut tagasi lööma sööstis – lõõmav ümbrus ja tumenev öö sööbisid igaveseks ajju.
Ja keda ta üldse kaitses? Kas küla? Ta astus välja küla mineviku ja tuleviku eest, ehkki pidi toona ära andma suure osa iseendast. Või kaitseski ta ehk ennast? Kaitses oma neljateistkümmet aastat? Kas ta ei ammutanud oma jõudu just sellest teadmisest, et liisupäevani on jäänud vaid viimane aasta? Tol hetkel oli see viimane aasta tema jaoks kõik, mis tal oli; ja seda ei tahtnud ta kuidagi käest anda.
Ja miks olid tähemehed üldse küla rünnanud? Küla ei teadnud vastust. Küla ei teadnud vastust enne, kui nad tulid. Nii palju, kui Arat mäletas, pidanuks hävitusretk toimuma alles paari aasta pärast. Kas oli midagi vahepeal muutunud, millest tal aimu ei olnud? Kas puutuski see üldse temasse või oli see vaid küla ja tähemeeste vaheline asi?
Kuid seal nad olid – tähemehed – ja ükski teadmatus ei muutnud neid olematuks. Sähvivad käehoobid, päriselanike ulgumine, koerte klähvimine ja meeste sammud panid maa värisema. Taevas oli must ja vilkus – aina uued ja uued tähemehed sadasid alla. Õhk kubises nooltest, mida külalised vahetpidamata teele saatsid.
Nad taganesid külast eemale, Ringi poole. Vasemalt ja paremalt kostis üksikuid karjatusi, kui mõni inimene tähemeeste küüniste poolt tükkideks rebiti.
Arat viskas kirvega üht vaenlast, see nõksatas, võbeles kui lõkkeleek ja pudenes siis tuhaks. Ta haaras ühe vigvami najalt paar ritva ning viskas need kahe teise märatseja suunas.
Tähemehed olid äkkrünnakuga enda kätte mänginud üsna head trumbid – Ring nende vastu ei aidanud, nad võisid maanduda, kuhu tahtsid. Pikapeale hakkas nende jõud aga raugema. Niitvad nooled ja lõksud, mida kaitsjad kibekiirelt üles seadsid, ajasid tähemehi segadusse ja halvasid nende tapaindu. Üksteise järel jõudsid vigvamitest võitlustandrile erinevad relvad – ja need olid palju tõhusamad kui tühjad pihud, millega esimestele leegitsevatele olenditele vastu astuti.
Arati kirves sähvis – ja tähemees langes. Hetkeks vaatas surija tapjale otsa ning muutus siis tahmaks. Arat pöördus ja viskas maast leitud odaga teist. Puit jäi kehasse kinni ning võnkus seal mõne hetke. Tähemees üritas odast kätega haarata ja ära põletada, kuid enne lõppes ta jõud. Oda kukkus pooleldi söestunult maha. Tähemehed sattusid vähemusse.
“Surume nad jõkke!” karjus keegi.
Jõkke!? Ainult mitte jõkke! Ei, teisele poole. Metsa – hämarasse, puude vahele. Seal neid ükshaaval nottida olnuks kõige lihtsam.
Kuid juba olid tähemehed isegi taibanud, kuidas seisu enda kasuks pöörata. Nad liikusid jõe poole. Üksikud hoobid rapsisid neid äärtelt vähemaks, kuid koondunud väeüksuse keskmesse ei tihanud enam keegi silgata. Tee jõeni – veeni – oli vaba. Räägiti, et vesi kustutab tule. Küla rääkis.
Ja see oli ainus kord, mil Arat nõustuda ei saanud. See oli ainus kord pärast kotkapesa-juhtumit, kui ta pidi astuma üle nende piiride, mille oli enda jaoks rangelt kehtestanud. Külaelanike keskel juhtus see vaid sellel ainsal korral nende viieteise aasta jooksul. Ja kõik ainult selleks, et iga hinna eest päästa küla, et mitte lihtsalt käest anda seda painavat viitteistkümnet aastat!
Ühel hetkel jäid tähemehed seisma ja vaatasid tagasi – ja jõge ei olnud enam. Nad kaotasid pea, hakkasid omavahel seletama. Nende sädemeidpilduvad möirged kohutasid inimesi, kuid tähemeestel polnud aega seda tähele panna. Nad olid ju unistuste ülestähendajad. Ja sel hetkel ei olnud seal enam jõge – nende endi unistust.
Külas räägiti, et kui tähemeestele esitati soov kõige puhtamast südamest ja nad mingil põhjusel ometigi ei suutnud seda endasse jäädvustada, siis laskusid nad maa peale, et jõgedes ja järvedes oma kohusetunnet kasvatada. Lahingumöllus unustasid inimesed millegipärast selle muistendi ja ruttasid lausa hukatuse poole. Õnneks jagus Aratil kainet mõistust.
Jõgi oli kadunud. Siin-seal, vigvamite ja eemal puude vahel nägid tähemehed vett vilksatamas ning püüdsid tagasi küla keskele punuda, kuid ühtselt tegutsevad inimesed kustutasid nende kooskõlastamatud sööstud. Üksteise järel tõttasid tähemehed ise odade otsa, astusid silmustesse ja komistasid vastu oma kaasvõitlejaid. Mõned neist püüdsid taevasse tagasi pääseda, hüppasid puude ja onnide poole, kuid oli juba hilja – nad loobiti kividega alla või tuhastati täpse noolelasuga.
See oli suur võitlus. Veel mitu tundi pärast viimase tähemehe tapmist ärkas siin-seal leek jälle elule. Palju vigvameid oli maha põlenud. Tassiti kokku surnuid ja haavatuid. Kõik kohad olid täis kirbet lõhna. Silmad kipitasid. Jõgi voolas jälle oma vanas sängis. Ainult taevas oli palju tühjem kui enne. Hommikuks kerkisid sakilised üksikud pilved ja varjasid augud tähemustris.
Arat tõusis ja astus küla poole. Viisteist aastat neid onnitippe, seda sagimist, seda metsaviirgu, seda lillede lõhna, seda tõusvat suitsu. Täna rivistati kõik külalised üles, kel viieteistaastane katseaeg täis, ja valiti välja need, kes võisid külasse jääda oma elu lõpuni. Elu? Elu ei olnud olemas kusagil mujal kui ainult külas.
Sel aastal oli neid kümme. Neli tüdrukut ja neli poissi. Ja üks kõrretöll ja tema – Arat. Kõrretöll saadeti ilmselt minema – ega ta siit palju rohkemat lootnudki, nii palju kui Arat teadis. Inimesed? Need ilmselt võeti, vähemalt suurem osa neist. Ja kes Aratki muud oli kui inimene? Samasugune külaline, mis sest, et mujalt ja et keegi ei teadnud täpselt, kust. Räägiti, et päris võõrastel oli kaks võimalust – nad tõusid kiiresti kas küla võimuladvikusse või tehti nende elu igal võimalusel nii kibedaks, kui vähegi andis. Esimesed võeti pärast katseaega külla vastu, teised saadeti minema. Kui nad juba varem ise ei pagenud. Aga Arat ei kuulunud õieti kumbagi seltskonda.
Tähtsamad isikud sagisid Vatstõki vigvami ümber, vestlesid, tõmbasid piipu ja piidlesid külalisi. Needki, kes ise otsustamisest osa ei võtnud, olid endale paremad riided selga pannud ja askeldasid uudishimulikult edasi-tagasi. Näod olid asjalikud, põnevil. Täna õhtul oli külas pidu. Ja küla ümber metsas oli lein.
Piibud kustusid. Viisteistkümmend pikka aastat. Arat sulges silmad ja need kohutavad aastad trallitasid hetkeks ta mälestustes.
Kord sõitsid nad koos paari poisi ja tüdrukuga küünlarohtusid otsima. Sedasi tegid kõik võõrad, kes tahtsid mõttelise aia tagant pääseda. Küla rääkis, et küünlarohud toovad õnne.
Nad uuristasid endale kanuud, varusid toitu ja läksid teele. Aga mitte allavoolu, nagu enamasti mindi, vaid teisele poole, loojangu suunas. Külas keelitati neid ümber mõtlema, aga Arat jäi enda juurde kindlaks. Ta teadis, kuhu oli tarvis sõita. Üle kärestike kaugele-kaugele metsa taha, sügavale preeriasse. Ja siis mitu päeva läbi tühja preeria kuni allikateni välja. Seal, paaril välul, kasvas küünlarohtusid nii palju, et neid ei pidanud taga otsima, vaid võis ühel kohal seistes terve süle täis korjata. Ja need polnud mingid kidurad taimed, vaid lopsakad, pöidlajämeduste varte ja peasuuruste lehtedega.
Inimesed polnud nii viljakat küünlarohumaad varem näinudki. Nad olid ju nii rumalad. Ei teadnud sedagi, et lendajad ja tähemehed olid tegelikult ühed ja samad olendid.
Kaks tüdrukut, kaks poissi – küla võttis nad vastu. Rõõm korjas neil hetkeks maailma silme eest, kuid nad ei tänanud ega säranud pisaraist. Ei, viieteist aastaga olid nad õppinud ennast valitsema.
Kotkapoeg!? Tema oli siis ka siin? Kas sellest oli siis tõesti juba viisteist aastat, kui Arat poisi künkatipult alla tõi? Toona ei teadnud ta külast ju veel õieti midagi! Tal polnud veel aimugi, mis teda ees ootab. Siinsed talved ja suved, sünnid ja surmad olid tema jaoks veel võõrad. Ta ei teadnud siis veel midagi kahtlustest, mis kogunevad hinge, ega küsimustest, mida külas kunagi ei küsitud. Aga nüüd seisid nad siin Kotkapojaga ühes reas nagu kaks võrdset kunagi.
Kõrretöll. Vatstõk vangutas pead ja patsutas kõrretöllile õlale. See langetas silmad ja vajus saba peale lösakile. Kuid ka temal oli kuhugi minna – ta läks ja peitis ennast vette, rändas ringi, kuni leidis järgmise küla, algas jälle otsast peale. Ta tegi seda kõike vaid sellepärast, et tal oli igav. Midagi muud polnud tal lihtsalt teha. Viisteist aastat ees või taga – see ei muutnud tema jaoks midagi. Aga Arati jaoks muutis. Arati jaoks ei olnud teist küla. Ainult see siin. Tema pidi saama just selle hõimu liikmeks. Temast sõltus, kas seda paika õnnestus rahumeelselt alistada või mitte.
Vatstõk vaatas talle oma mõtlike silmadega otsa ning Arat ei osanud neist midagi välja lugeda. Ta seisis enesekindlalt edasi, sest ükskõik, mis pidi tulema, kõike tahtis ta väärikalt vastu võtta.
“Arat, sa oled tubli mees,” lausus Vatstõk. “Sinu teadmised ja oskused on meie külale palju kasu toonud. Sinu tagasihoidlikkus on eeskujuks paljudele külalistele. Kuid küla teab, et sinu kodu ei ole siin.”
Arati väärikus ununes. Viisteist aastat! Viisteist aastat! Mida tead sina, inimene, viieteistkümnest aastast selles vastikult kitsas külas, sellel talumatult kõval maal? Mida tead sina tagasihoidlikkusest? Mis eeskujudest sa räägid?
Kelleks sa ennast pead, et minu üle otsustad! Sa oled hale, inimene! Peale tubaka ei tea sa midagi. Mis tähendab sinu jaoks kodu!? Ma olen võidelnud oma kodu vastu, ma olen võidelnud teie eest – oma tõelise kodu eest. Ja mille nimel?
Ülejäänud otsuseid Arat enam ei kuulnud. Välist ükskõiksust säilitades ahastas ta oma sisemuses. Ta ei uskunud seda, mis toimus. See ei saanud õige olla. Aga ta ei saanud enam midagi teha, et asja selgitada ja otsust enda kasuks pöörata.
Ta käis veel korra oma vigvamist läbi, vaatas selle üle ja lahkus. Keegi ei küsinud talt midagi, ei öelnud midagi.
Tal oli õigus külas viibida kuni päikesetõusuni, kuid ta ei kannatanud enam oodata. Ta oli mängu kaotanud – võib-olla selle ühe hetkega, mil ta jõe paigast nihutas, võib-olla ka mõne vale vastusega täna hommikul. Võis ka olla, et kõik oli siiski juba algusest peale läbi kukkunud, et küla nägi teda läbi juba algusest peale. Keegi lihtsalt ei vaevunud talle seda ütlema. Oodati ja vaadati, kas ta ehk ise sellest kõigest aru ei saa.
“Olge te neetud,” lõrises ta, kui läbi Ringi hiilis ja välule jõudis. Ta hõõrus käsi, mõeldes kättemaksule. Ta kõndis masinlikult, nägi vaimusilmas küla, mis leekidesse mattus. Ta kuulis inimeste kisa ja relvade purunemist. Ta teadis, mis nüüd pidi saama; mäletas, mida tema ärasaatmine tähendas. Tema oli olnud liiga nõrk, oli külalt lüüa saanud, aga see väike kaotus ei tähendanud midagi. See oli ajutine tagasilöök. Sest ta ei olnud nüüd ju enam üksi. Inimesed ei aimanudki, mis õudused neid ees ootasid.
Ja nüüd äkki nägi Arat kõike teises valguses – ta ei tahtnud enam, et midagi oleks külaga juhtunud. Ta tundis kaasa inimestele, kes pidid surema. Mis siis, et nad olid ta endi hulgas välja heitnud. Ei! Nad ei tohtinud surra! Küla pidi kõik ründajad tagasi lööma. Jätkunuks neil ainult piisavalt õnne...
Arat uskus nüüd küla reeglitesse. Tahtis, et need säiliksid. Nüüd paistsid need talle õiglaste, loogilistena.
Pikapeale jõudis ta tihedamasse metsa. Ta kõndis sihitult edasi-tagasi, midagi nägemata ja kuulmata. Ta ei saanud enam endast aru. Millal oli see juhtunud, et temast oli saanud küla teener? Ta ju vihkas seda küla. Või ei vihanud? Ta oli arvanud, et ainult mängib, et ainult teeskleb, kui väga talle küla meeldib. Et ta varjab oma üleolekut.
Sellisena poleks ta külasse sobinud. Aga nüüd ta taipas, et hoopis see üleolek oli olnud mäng. Ta oli vägisi püüdnud küla vihata, püüdnud mitte välja teha sellest, et oli sisimas aina enam külasse kiindunud. Sellisena – nagu ta oli – oleksid nad ta vastu võtnud. Nüüd oleks ta sobinud. Ah kui ainult see eneseleidmine oleks toimunud päev varem! Kuid tagasiteed ei olnud enam, viisteist aastat oli möödas.
Viimaks tõmbus pimedaks. Arat loobus vaidlemast, mis kõik oleks võinud olla. Tema oli oma mängud kaotanud. Latvade vahel vilksatasid üksikud tähed, maapind hakkas sahisema ööloomade sebimisest. Kusagil hõikas öökull.
Arat kiskus endalt riided ja inimnahad ümbert ning põletas need ära. Nüüd alles märkas ta, kui tuhmiks ja poorseks oli ta keha jäänud selle viieteist aastaga. Isegi ta haistmismeel oli kurnatud ning sõõrmed undasid valust.
Ta ronis mööda puutüve üles. Ümberringi oli pimedus, kuid ta oli liiga väsinud, et endale oksterägastikus teed valgustada. Puidu mitmeharulised küüned kraapisid nahka, mis polnud enam aastaid valu tundnud.
Ta vaatas ringi, kuid ei saanud aru, kas keegi teda nägi või mitte. Viisteist aastat oli võtnud oma. Ta sirutas üles, tahtis lendu tõusta. Ta ahmis õhku, mis ta sisemusse kadus ja keerlema hakkas. Enam polnud ta Arat – nüüd oli ta tähemees, ei keegi, üks tuhandeist. Ta läks tagasi koju, minetas oma nime ja tunded. Peale viitteist aastat.
Kuid mis see siis oli!? Ta ei suutnud! Või ei võetud teda tagasi? Miks!? Selle eest, mis ta oli külas teinud? Selle eest, et ta oli järginud küla reegleid, et ta oli iga hinnaga püüdnud täita endale võetud ülesannet? Milles oli tema süüdi? Tõstke mind, siin ma olen, tuletage meelde!
Aga nemad ei vastanud midagi. Mis oli vahepeal juhtunud? Midagi, mida tema, maapealne olend, ei saanud teada? Arat püüdis meenutada, kuid ühtki vastust ta ei leidnud. Ta kargas, pani ladva rappuma, kuid õhku ei tõusnud.
Öine taevas oli selge. Tähed ainult vilkusid omaette, külmalt ja resoluutselt.