Pidu aja lõpus. Koostajad Manfred Kalmsten ja Laura Loolaid. Fantaasia 2026. 336 lk.
Minu magamistoa seinal on amatöörkunstniku maal, millest ma püüan üldiselt mööda vaadata. Akvarellilt vaatavad vastu lained, mis näevad välja nagu hallitavad heinavaalud, millele on keegi vahutriibuks hambapastat peale pigistanud; luitunud vakstu karva taevas ning seebitükkidena mõjuvad kivid. Lühidalt, mitte miski sel pildil pole õige. Teise toa seinal on päriskunstniku üsna sarnase settinguga rannamaal, samuti akvarell, mille igas pintslitõmbes on elu ja mida võid end vaatama unustada. Tuleb välja, et isegi kui töövahendid on täpselt samad, õnnestub ühel kunstnikul kõik ja teisel mittemiski. Nii on laias laastus ka kirjanikega. Kõigil on kasutada samad tähemärgid, aga mis sõnad neist formeeritakse, kuidas nad järjekorda seatakse ja mida sellega öelda tahetakse, varieerub tugevalt.
"Pidu aja lõpus" on kolme viimase aasta jooksul juba neljas Kaarnakirjas imprindi all ilmunud antoloogia. Kui Täheaeg on (vististi) hingusele läinud ning Indrek Hargla on samuti antologiseerimisele punkti pannud, on tänu Kaarnakirjas-sarjale jätkuvalt olemas koht, kus eesti ulmekirjanikud saavad raamatukaante vahel oma ulmelugusid avaldada, selle üle võib vaid rõõmu tunda.
Menetlen kogumiku lugusid subjektiivses paremusjärjekorras.
Kogumiku kõige suuremaks positiivsemaks üllatuseks osutus Tormi Ariva "Hanekanep", milles õpetaja Väino lahendab mõistatust, miks on koguteoses "1001 taime kodumaa loodusest" kirjeldatud mõningaid taimi, mida reaalsuses ei eksisteeri. Edasi järgneb olematute taimede kirjeldustesse peidetud salakirja dešifreerimine. Lugu on arutlev, väga leidlik, ühtlasi on sellesse orgaaniliselt põimitud Väino enda elu ja argipäeva detaile. Alateadlikult ootan mistahes raamatut kätte võttes, et see mind vaimustaks. "Hanekanep" vaimustab. Kui see minu voli oleks, annaksin Stalkeri kohe üle.
Ma ei tea, kas siin on mingi põhjuslik seos, aga Kristjan Sander, kelle kohta "räägitakse juba mitukümmend aastat, et küll on potentsiaali" on nüüd kaks korda järjest just Kaarnakirjas-antoloogias avaldanud loo, milles see potentsiaal ka avaldub. "Rott labürindis" ei ole vast sama tugev lugu kui kahe aasta tagune "Miljones päev" - puudusteks võiks nimetada teatud ähmasust (Venemaa ründab Euroopat, lõputud lahingud Eestis-Lätis jne, samal ajal on avanenud hüperruumi tunnel kuskile valgusaastate kaugusel asuvale planeedile - kuidas see maailm koos seisab eriti ei seletata) ja (eriti lõpusstseenis ilmneva) filmilikkust, aga väga tubli sooritus on see jutt küll. Sander on pigem alakirjutaja kui ülekirjutaja, mis tähendab, et 51 lehekülje peal on sisu rohkem, kui mõnel 100+ lehekülje peal, mis tähendab jällegi, et kõigest pole võimalik aru saada, aga alati on nauditav, kui kirjanik asub kirjeldama asja, mida ta tõesti teab ja tunneb - antud juhul on selleks arheoloogia. Ja vist esmakordselt antud autori lugudes kohtame (iseäralikku) seksi.
Kogumiku kõige ebakoherentsema loo tiitli pälvib "(m)Ajahoidja". Kunagi harrastas taoliste lugude kirjutamist Andre Trinity. Ilmselgelt pole A. Aurum inimese nimi vaid pseudonüüm, aga Trinity taastulemist teise nime all ma pigem ei kahtlustaks. Ühesõnaga, lugu on väga segane, aga seda segasust on hea lugeda. Samas on üpris võimatu kirjeldada, millest see lugu õigupoolest on. Keegi näpud-põhjas tüüp palgatakse tööle teenijaks kuskile majja, kus on kõik veider ja kõik üksteisest mööda räägivad...
Loolaiu "Kulinaarseid vesteid keskdevonist" tegelased on ajajaamas Devoni ajastus, kus põhimõtteliselt tegelevad vist uurimistööga, aga reaalselt keskendub lugu sinna saabuvate erinevate ekskursioonide vastuvõtule ja nende toitlustamise asjaoludele. Seda teksti lugesin ma mitu korda ja kui algselt tegi veste, kus suurt midagi ei toimu, mind võrdlemisi nõutuks, siis teisel lugemisel leebusin ja leidsin poindi arvatavasti üles.
Kogumiku nimilugu mõjub moodsalt, feministlikult ja kannab umbes sama sentimenti, mis Isaac Asimovi "Igaviku lõpp". Kuna tegu on debüüdiga, siis on olukord igati intrigeeriv.
Krafti "Hauarahu" peategelased peavad Marsilt ära tooma võltsfossiili, mille tänaseks prominentne poliitik kunagi sinna naisterahvale mulje avaldamiseks paigaldanud on (ja selle väljatulek hävitaks poliitiku maine), aga asjad
ei lähe plaanitult. Kraft on heas mõttes ideekirjanik, see tähendab, et teaduslik-fantastiline moment on jutus täitsa olemas, aga, palun väga, tee midagi oma tegelastega, puhu nendesse natukenegi elu sisse. Need pätivõitu tegelaskujud on nii skemaatilised ja absoluutselt ebahuvitavad. Üldiselt mõjub "Hauarahu" Robert Sheckley Gregori ja Arnoldi lugude kloonina.
"Ajakajaja" on, nagu enamik Roosvaldi lugusid, kirja pandud küllaltki lugemist häirivalt, aga sellega peaks juba harjunud olema. Hullem on see, et juttu lugedes on tunne nagu oleks sattunud mingile uhhuu-koosolekule. Mida edasi, seda uhhuumaks läheb.
Veiko Belialsi spetsialiteediks tänasel päeval näivad olevat alguse ja lõputa lookesed inimestest tsivilisatsiooni tagasilanguse tingimustes. Tavapäraselt ei saa me suurt midagi teada loo taustsüsteemist. On see sihi kaotanud põlvkondade laev või planeet maa, kus on midagi koledat juhtunud või midagi kolmandat? Miks see autorile kunagi oluline pole? "Põhjakönnis" on mõningaid leidlikke momente, aga ma ei mõista vajadust selliste juttude järele. Huvitav on ka, et peale 30 aastat kirjanduses näitab kirjanik üles hämmastavat ennastsalgavust dialoogi saatelausetesse verbide valimisel (noogutas, leidis, üllatus, küsis, palus, kostis, vastas, lausus, sõnas jne, need peaaegu ei kordu) ja 17-leheküljelise loo ainuke "ütles" figureerib selle kaheksandal leheküljel. Arvi Nikkarevi kirjandussaavutuste edetabelis garanteerib see põhimõtteliselt kohe esikoha ja 1000 boonuspunkti.
Tehniliselt on Lüüli Suuki "Silma alt ära" järgnevatest lugudest paremini kirjutatud, probleem on pigem selles, et ta ei sobi hästi siia antoloogiasse. Kadaka tee eestiaegsest lammutatavast villast avastatakse purunematu obelisk ja sellega tegelevad siis ehitaja Karl, paar ülikooli töötajat ja need, kellele on objekti päriselt vaja. Lugu on pigem esoteerika kui ulme ja sobiks paremini mingisse satiiriajakirja või naistelehte.
Sempelsoni "Mitmekülgse mehe" peategelasest SS-ohvitser/teadlane põgeneb Saksamaalt, seab sisse uue elu ja 15 aastat hiljem värvatakse ta teleportatsioonimasinat leiutama. Teleportatsioonimasin valmib heinaküünis kolme kuuga. Võimekas ohvitser! Ei no päriselt, kui realistlik selline üksikisiku leiutustegevus on? Kuna väljapressijad ei taltu, tuleb mehel hiljem veel ka ajamasin leiutada, selles on juba 80-aastasel Konradil siiski teadusmeeskond ja taju avardavad kemikaalid abiks, aga ikkagi on jälle tal otsustav roll. Oh jah. Puändi eest saab lugu punkti juurde.
Reiseli jutt on isegi ootamatult halb, sest üsna mitu autori varasemat lugu on mulle palju parema mulje jätnud kui "Läbirääkimised sinises toas". Kui Belials varieerib kohusetundlikult dialoogi saatelause verbe, siis Reisel astub veel paar sammu edasi, lisades saatelause verbile kas iseloomustava omadussõna ("nähvas Emma tigedalt", "uuris Sandra närviliselt", "ütles Emma ahastavalt", "päris Andreas ebalevalt", "kurjustas Sandra etteheitvalt", "küsis Emma üllatunult") või kaasneva tegevuse ("küsis Andreas mõlemat naist ettevaatlikult vaadates", "arvas Sandra kausidesse valmispandud toitu uurides", "ütles Andreas huviga taldrikut silmitsedes", "küsis Sandra sõrmedega mõtlikult meelekohta triikides"). See pole normaalne dialoog vaid süstemaatiline ülekirjutamine, instruktsioonid seebiooperi näitlejatele, kuidas nad oma repliiki kuuldavale peaks tegema.
Loo peategelased on eelnevalt äramärgitud kolm viimast loomulikul teel sündinud inimest kusagil tulevikus, kus ülejäänud planeedi elanikkond on kloonid, kellel pärimisõigus planeedile galaktiliste seaduste järgi puudub. Peategelased ei tee ka absoluutselt midagi selleks, et maa lastega täita, aga saavad aru, et kõige kurja juur on 60ndate seksrevolutsioon ja rasedusvastased vahendid. Paha on ka see, et eksisteerib üks teine oma koduplaneedi kaotanud galaktiline rass, kes on kuidagi maale ilmunud ja sokutab läbirääkimisprotokolli klausli, mille järgi neil tekib õigus maa üle võtta, kui viimased loomulikul teel sündinud inimesed peaksid otsa saama. Meie kolm peategelast asuvad siis tegevusse, mängu tuleb ajamasin ja muid pöörasusi.
Autoril on fantaasiat, aga realismiga on lood kurvemad; eriti lõpus, kui tüübid jõuavad läbirääkimiste aega, siis esimene inimene, keda nad juhuslikult kohtavad tänaval koera jalutamas on läbirääkimisi vist ainuisikuliselt läbi viiv Doris (kelle nime teab Emma millegiprst juba enne kohtumist). Pmslt käigupealt kaasatakse meie peategelased läbirääkimistesse, ei mingit isikutuvastust ega küsimust, miks peaks kolmel suvalisel tüübil olema õigus/kvalifikatsioon olulistel läbirääkimistel üldse viibida. No ei käi need asjad nii.
Miikael Jekimovi juttu iseloomustab kõige paremini tsitaat tekstist endast - "paneb unustusehõlma vajunud keelekasutusega hämmastuma ja on samas loetamatu". Formaalselt peab peategelane Finn (keda kõik teised tegelased nimetavad millegipärast Fionniks) leidma ja kahjutuks tegema sarisüütaja, tegu on vististi urban fantasyga, urban on kohal, fantasyt on märkimisväärselt vähe. Tegelased räägivad mõistukõnet ja lugu ei haara ega keri üldse. Paari-kolme viimase Jekimovi jutu põhjal, mis ma lugenud olen, ütleb humanist minus, et autor võiks tulevikus kirjanduse avaldamisest hoiduda püüda.
Kokkuvõttes oli antoloogias viis väga head või head lugu, paar sellist, mille lugemine oli mingis mõttes kasulik ning kolm-neli sellist, mille puhul on kahju lugemisele kulunud ajast. Mis ei ole kokkuvõttes väga halb skoor.
Mulle tundub, et hammustasin lahti selle, mis lahutab, vähemalt selle raamatu kontekstis, kirjanikku amatöörist. Need autorid, kes söandavad jätta oma tegelast silmitsi iseendaga (Ariva, Sander, Aurum, Loolaid, Lamp) pigem õnnestuvad vähemal v suuremal määral. Neil, kes seda ei tee, on õnnestumise tõenäosus kordades väiksem.