Kirjandusmaailmas kehtib üldiselt reegel, et autor kriitikuga vaidlusse ei lasku. Seda eelkõige põhjusel, et kellegi hinnang millelegi ei ole üleüldse vaidluse aine. Autorit kaasav diskussioon selle üle, kus peaks mingi tekstilõik olema, mis on teosest kahetsusväärsel kombel puudu (või üle) või kuidas peaks kujutama loo tegelasi jmt. peaks olema toimunud käsikäes toimetajaga juba enne teose ilmumist ja kõik.
Veel vähem kui adekvaatsele kriitikale, on autoril põhjust vastata küündimatule kriitikale, mis omistab tekstile väärtusi või puudusi, mida seal ei ole, sest tõenäoliselt tõlgendataks ka autori omapoolset sellealast kommentaari samasuguse küündimatusega. Kui üldse, siis tegelegu kriitika kriitikaga juba kriitikud isekeskis.
Tõtt-öelda on vaid näputäis situatsioone, kus autori poolt kriitikule adresseeritud vastusele õigustuse leiab. Näiteks siis, kui kriitiku tekstis on sõnastatud küsimusi, millele kritiseeritavast tekstist endast vastuseid leida pole võimalik ja millele autoril on tegelikult vastus olemas. Samuti võib autor reageerida kriitiku eksimustele faktide vastu. Ehk siis mineviku näitel – varalahkunud Lew R. Bergi emotsioonidest kantud avalik kiri Kristjan Sanderile 2000. aasta novembri „Algernoni“ kirjaveerus oli sügavalt tarbetu; küll aga võib pidada põhjendatuks sama autori sama aasta Estconil avalikkuse ees tehtud statement’i sõna paratrooper päritolu kohta. Sõnavõtt oli nimelt ajendatud arvustusest, mille Indrek Hargla oli kirjutanud Bergi jutule „Ühes väikeses rannalinnas“.
Võime oletada, et ilmselt vastas Taivo Risti 2011. aasta "Algernoni" aprillinumbris ilmunud artikkel "Mõtiskus superkangelasest ja seksiobjektist" autor Siim Veskimehe peas ühele sellisele situatsioonile, sest kirjaniku vastulause "Loomingust, konnatiigis" tuli järgmisel aastal ilmunud antoloogias "Täheaeg 9: Joosta oma varju eest". Artikkel on leitav ka autori kodulehelt (http://www.veskimees.eu/content/loomingust-konnatiigis). Niisiis on eesti ulmes taaskord olemas pretsedent kriitiku ja autori kommunikatsioonist, mis võiks olla ka teedrajavaks positiivseks näiteks selles vallas, kuid milles paraku mõlemad osapooled on teinud üpris jämedaid vigu.
Taivo Risti artikkel käsitleb õigupoolest kolme teemat. Esiteks, peaasjalikult Siim Veskimehe jutustuse "Kuldhordi teine tulek" ainetel seda, millised on Veskimehe (super)kangelased. Sellele teemale on pühendatud ligi pool artikli mahust. Peaaegu sama suur osa artiklist on pühendatud Veskimehe loomingus esinevate naistegelaste analüüsile. Väiksem, kuid ilmselt kõige kurikuulsam osa artiklist tegeleb Veskimehe naistegelaste ealiste tunnuste ja sellest tulenevaga. Et oma jutuga mitte liiga laiali minna, keskendun järgnevas pelgalt superkangelasi puudutavale osale Taivo Risti artiklist ning sellele vastavale osale Siim Veskimehe vastuartiklis.
Taivo Rist teeb oma arutelus ühe suure vea, ka strateegilises mõttes, vedades innukalt ühendusjooni Veskimehe tegelaste, nende käitumise, nende poolt väljendatud vaadete ning autori vahele, vähendades sellega kriitika tõsiseltvõetavust. Seda aspekti kõrvale jättes on aga suurema osaga tema tähelepanekutest raske mitte nõustuda.
Aga asja juurde
"Kuldhordi teine tulek" on ilmunud antoloogias „Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall“ (2000), autorikogus "Kaugete päevade naeratus" (2014) ning loetav/allalaetav digikujul ka autori koduleheküljelt (http://www.veskimees.eu/node/160). Lugu on autori loomingus olulisel kohal, sest tõi autorile tema teise Stalkeri.
Loo sisuks on mongolite iidse imeaine taasavastamine ja selle implikatsioonid. Inimesed, kes ainet manustavad, omandavad supervõimed, nii et tavalistest inimestest ei ole neile enam konkurente, ei vaimses, ei füüsilises mõttes. Ühtlasi on need superinimesed (bahadurid) sõna otseses mõttes väljavalitud, sest suurema osa imeaine proovijate jaoks lõpeb see tegevus surmaga. Jutustuses sisaldub n-ö eellugu, milles kirjeldatakse, kuidas aine taasavastati, millele järgneb rida pildikesi kahe bahaduri (kes on oma maneeridelt küll sarnased nagu ühemunakaksikud) elust mõnevõrra hilisemal ajajärgul lühikese aja vältel.
Kirjaniku valikuvõimalusi lugu kirjutama asudes võiks kõrvutada äsja loteriil võitnud inimese omadega. On tema valik, kui hea- või pahatahtlikku maailma ta kujutab, kas loo lõpuks pääseb maksvusele headus või kurjus, kas teos annab inimesele mingeid teadmisi juurde, ärgitab teda millegi üle mõtlema või mängitakse üksnes lugeja instinktidel; samavõrd nagu suure summa võitnud inimene võib otsustada, kas annetab selle heategevuseks, investeerib enda (oma järeltulijate) tulevikku, raiskab niisama tühjale-tähjale või teeb raha abil hoopis teistele inimestele liiga.
Lugu lugenuna jõuab Taivo Rist järeldusele - bahadurid on alatud inimesed, s.o. empaatiavõimetud, egoistlikud, pahatahtlikud, väiklased, autud (ärge üritage otsida midagi auga sarnanevat bahaduride "aukoodeksist"), kelle jaoks ainus arusaadav argument on rusika jõud. Sellele järeldusele on raske vastu vaielda. Mina täiendaks seda omalt poolt, et bahaduride mudeliks on olnud ilmselt blatnoid (eelisõigustatud kurjategijate klass Venemaa ühiskonnas ja vanglamaailmas).
Bahaduride maailm on ka väga perspektiivitu tulevikumaailm - bahadurid kehtestavad ülemvõimu praktiliselt kogu maailmas ning nende teadvustatud eesmärgiks on viia maailma rahvaarv 150 aastaga 50 miljoni indiviidi peale (s.o. tasemele, kus maailma rahvastik oli viimati 1000 aastat e.m.a). Selleks ajaks on kõik maa elanikud täisverelised bahadurid, kusjuures märkimisväärselt suurem osa neist on meessoost. Arvestades nende kiskjalikku loomust, on vältimatu, et nad notivad lihtsalt üksteist tasapisi maha. Maailma ajalugu ei tunne ühtki toimivat blatnoide või maffiariiki, vähemalt mitte ilma enamust moodustava orjarahva kontingendita. Ühesõnaga, see ühiskond on algusest peale omadega tupikus, selle adumiseks ei pea olema ühiskonnateaduste doktor.
Nüüd tekib küsimus, miks on loo autor sellise loo, kus ei ole ühtegi helget nooti, üldse kirjutanud? Miks on tema loo peategelasteks antikangelased, kellel pole ühtegi positiivset omadust, mitte näiteks mõni neist inimestest, kes on bahaduride omavoli märklauaks, ehk isegi omavolile vastuastujad? Võiks eeldada, et Taivo Risti kriitikat lugenuna on autor mõistnud, millest kriitika tõukub ja esitab vastulauses vaatenurga, mis annab vastuse või vähemalt üritab vastata püstitatud küsimustele. Kahjuks ei.
Vahemärkusena - ma olen „Täheaja“ üheksandat numbrit mõni aasta tagasi arvustades just „Loomingust, konnatiigis“ silmas pidades öelnud, et Veskimees „näib täiuslikult valdavat esseistlikku-arutlevat stiili“; pealiskaudse lugemise häda, artiklit praegu mitu korda üle lugenuna ütleks pigem, et „lobiseb hästi“, sest tekst on küll ladus, kuid samavõrd ka väga eksitav, vahetab pidevalt teemat ja väldib konkreetseid vastuseid.
Bahaduride küsimusega on seotud Veskimehe vastulause-artikli teine osa „Julgus olla“ ning sellest õnnestub välja noppida välja järgmised mõtteterad:
a) Veskimees hindab head kriitikat ja ei võta südamesse teistsugust;
b) inimesed ei oska pidada autorit lahus tema loomingust;
c) igaüks loeb lugusid oma rikutuse tasemelt;
d) peaaegu igas loos on ka antikangelased;
e) „Kuldhordi teine tulek” ei sisalda autoripoolset hinnangut, kas bahadurid on head või pahad. Niisamuti jäägu lugeja otsustada kas tegu on utoopia või düstoopiaga.
Märkus (a) kuulub ilmselt iga kirjaniku leksikasse, samavõrd käibetõde kui selle lisand (mida enamasti välja ei öelda), et kirjanik jätab enda otsustada, milline on hea/asjalik kriitika ja mis kvalifitseerub pahatahtlikuks virisemiseks. Märkuse (b) on Taivo Rist provotseerinud strateegilise veaga, mida kirjeldasin ülalpool. Märkusega (c) võib üldfilosoofiliselt nõustuda, ent hea-halb skaala ei ole suvaliselt manipuleeritav ning bahaduride käitumise heakskiiduks on enamik inimesi jätkuvalt liiga vähe rikutud. Õnneks, sest kui see nii ei oleks, võiks lootuse inimkonda ja helgele homsele kohe heaga maha matta. Ka see, et peaaegu igas loos on antikangelased (d) on tõsi, kuid peaaegu igas loos peaks vastukaaluks olema ka kangelased, kellesarnaseid „Kuldhordi teisest tulekust“ ei leia või siis saavad nad bahaduride poolt enne kangelaseks saamist (enamasti alandavas kontekstis) maha tapetud.
Märkus (e) on kõige osavam vastuväide, mis Veskimehel varuks on – jätame kõik lugeja hooleks, autor ei kiida, ei mõista hukka. Paraku on ka see väide poolik. Selleks, et võtta „Kuldhordi teist tulekut“ düstoopiana, peab lugeja seda väga tõsiselt soovima. Kordades loogilisem ja intuitiivsem on lugu interpreteerida utoopiana. Et loos mingit ambivalentsi oleks, peaks autoripositsioon olema kaugelt neutraalsem, kui ta selle loo autoril on – kõik see, mida me üldiselt käsitleme inimese positiivsete omadustena nagu hoolivus või üllameelsus, on antud teoses defineeritud nõrkusilminguteks ning saavad viivitamatult karistatud. Ei nuta siin keegi taga kadunukesi ning seisukoht, et ellujääjad on tugevamad/paremad/väärtuslikumad, kumab ridade vahelt tugevalt läbi. Kõik see on kokku nii pätilik, et lugedes tekib mitu korda tahtmine hüüatada: „Veskimees, tule heade poole üle!“. Ei saa täielikult välistada, et võib-olla oli soov midagi ambivalentsena mõjuvat luua autoril kirjutades isegi eesmärgiks, kuid välja sellest midagi ei tulnud. Seda teost ei anna lugejal oma peas edasi kirjutada.
Ükski neist autoripoolsetest väidetest ei anna ka vastust küsimusele, miks on autori moraalne sihik sedavõrd paigast ära; üpris tõenäoline tundub, et autor Veskimees ei saa kriitik Risti poolt püstitatud küsimusest üldse arugi, vaid reageerib reflektoorselt mõneti isiklikule rünnakule veel isiklikuma vasturünnakuga. Isegi kriitiku võrdlemisi juhuslik näide selle kohta, et heatahtlikke inimesi on rohkem kui pahatahtlikke – konkreetsemalt viide sellele, et 90ndate alguse segastel aegadel oli kõikvõimalike pinnale ujunud kurjategijate kõrval hoopis rohkem inimesi, kes tegelesid positiivsete algatustega, on autorile üksnes ajendiks rääkida oma mehistest tegudest Eesti Vabariigi uuestisünni juures ning küsida retooriliselt: „Taivo, kus sina sel ajal olid?“
Muide, teadusmaailmas, st teadustulemuste publitseerimise maailmas on olukord võrreldes kirjandusmaailmaga ümber pööratud. Teadustöö publitseerimisele eelneb retsenseerimisvoor, kus toimetaja on üksnes vahemeheks autori ning rühma retsensentide vahel. Viimased annavad hinnangu töö teaduslikule sisule ja väärtusele, osutavad selle puudustele ning võimalustele tööd paremaks muuta. Töö juba parandatud versioon saab avaldamisloa siis, kui kõik retsensendid või vähemalt suurem osa neist (tuleb ette ka küündimatuid retsensente ja see on juba toimetaja ülesanne nende kahjulik toime elimineerida) on selleks rohelise tule andnud.
Ühesõnaga, kui „Kuldhordi teine tulek“ oleks teadusartikkel, „Superkangelasest ja seksisümbolist“ selle retsensioon ning „Loomingust, konnatiigis“ autori vastus retsensioonile, siis ilmselt katkeks kogu publitseerimistsükkel autori vastuse laekumise hetkel, sest autor pole aru saanud, mis kriitiku meelest valesti on, tegeleb esitatu selgitamise või oma seisukohtade kaitsmise asemel kriitiku ja tema seisukohtade ründamisega ning kaldub esimesel võimalusel teemast kuhugi kõrvale ehk teisisõnu hämab.
Ehk tulles tagasi käesoleva artikli alguse juurde – käesolev juhtum vaid kinnitab seda, et autoril on targem kriitikuga mitte vaielda. On üpris suur tõenäosus, et tulemus saab olema piinlik.