Tõlkinud Kudrun Tamm.
Silmapiiril polnud vaenlase laevu; niisiis vaatasin, kuidas Pierre hilisel kuuvalguseta ööl Titcheni oja äärde salajase jahimaja juurde kihutas. Viimasel kangekaelsel tõusul hakkasid tema kaks kelgukoera puhkima, pingutasid turjalihaseid ning tõukasid tigeda urina saatel tagajalgadega – nad vihkasid seda rada. Kelgu jalased suhisesid koorikuga kaetud lumel nagu tupest tõmmatav mõõk ning nahkrakmed kriiksusid.
Ööõhk oli metsikult külm. Päike oli juba päevi tagasi madalale vajunud, hõljus mõnikord silmapiiril, ning surmav talvekülm kestis edasi.
Päikest sai ilmselt uuesti näha alles kuu aja pärast. Külm õhk oli meie kallal nädalate kaupa närinud ja järanud ära meie elujõu nagu hundikutsikas, mis nätsutab teravat karibuukonti edasi ka siis, kui üdi on ammu otsas.
Kaugusest tormasid tähtede all meie poole tupruvad tormipilved, mis tõotasid külma pisut eemale hoida. Maru tuli Pierre’i sabas. Kokkulepete kohaselt tuldi jahimajja vahetult enne tormi ning pärast selle saabumist ei jäänud keegi kauaks pidama.
Pierre’i kaks vaest haskit tundsid laagri lõhna ja klähvisid vaikselt. Pierre hüüdis „Zeiz,“ ning kelk vajus ühele jalasele. Ta keeras ettevaatlikult juhtraudu ning pani kelgu tosina teise kõrvale külili maha. Märkasin, et selle külge oli seotud raske pamp, võib–olla põdrakints, ning limpsasin tahtmatult keelega üle huulte. Olin nõus liha eest hästi maksma.
Puude vahelt lähenes nuuskides teine koerakari, mis oli liiga väsinud, et ähvardavalt uriseda. Üks Pierre’i haskidest klähvis veel kord ning Pierre sööstis koerapiitsaga tema juurde ja utsitas kõhna looma, kuni too vait jäi. Me ei lasknud koertel enam lärmi teha. Nii mõnigi mees oleks noa tõmmanud ja koeral samas soolikad välja lasknud, kuid Pierre’il – kes oli varemalt olnud osav ja jõukas trapper – oli järel vaid kaks.
„Kõik kombes,“ ütlesin oma vaatluskohast ning rahustasin ta maha. „Marslasi pole liikvel.“ Tõepoolest: külmunud tundra, mis mu ees laius, oli mitmete miilide raadiuses täiesti lage. Kauguses oli närtsinud kuusemetsakäär, mis tähevalguses mustendas, ning jahionnist allpool lookleva läbikülmunud oja kallastel turritasid mõned rääbakad kased läbi lume. Kauged mäed tundusid tumepunased, sest olid kaetud noore lopsaka Marsi taimestikuga. Üldiselt oli ümberringi aga lumine tundra. Lumeväljade kohal ei hõljunud pilvena ühtki marslaste laeva. Pierre vaatas minu poole ja kissitas kasinas tähevalguses silmi.
„Jacues? Jacues Lowndunn? Sina vei?“ hüüdis ta, parka ahmikarvast ääris häält summutamas. Ta hääldas mu nime – Jack London – tugeva aktsendiga ning ta huuled olid külmunud. „Mis uudizt, söber? Eh?“
„Keegi pole neid paganama marslasi kaks nädalat näinud,“ vastasin. „Nad lahkusid Juneau’st.“
Nädalaid varem oli Dawsoni alevit metsikult rünnatud. Marslased vallutasid terve asula ja tõmbasid õnnetud elanikud verest tühjaks. Arvasime tollal, et marslased suunduvad põhja poole ning põletavad tee Titchen Creeki välja. Sel aastaajal poleks me kuidagi saanud enam kaugemale põhja minna. Isegi kui me suutnuks enda toitmiseks piisavalt palju moona kaasa vedada, oleks marslased lihtsalt meile lumme jäänud rada mööda järele tulnud. Seega kaevusime talveks ja pugesime peitu.
„Ma näginn marzlazi. Kindlazti!“ Ütles Pierre ninahäälega ja tõmbas pea õlgade vahele. Ta jättis koertele rakmed selga, kuid andis kummalegi peotäie suitsulõhet. Tahtsin innukalt uudiste järele pärida, kuid ta lasi mul oodata. Ta haaras kabuurist vintpüssi, sest keegi ei käinud ilma relvata ringi, ning rühkis siis vaevaliselt läbi kooriklume üles jahimaja poole, vajudes iga sammuga üha sügavamale tuisuvallidesse, kuni ronis verandale. Minu selja taga polnud sõbralikku tulukest, mis oleks aidanud tal samme seada. Taoline valgus oleks meid marslastele välja andnud.
„Kus sa neid nägid?“ küsisin ma.
„Anchorawge’is,“ urahtas ta, trampis jalgu ja pühkis lume parkalt maha, enne kui soojemapoolsesse majja astus. „Linn on läinud, Jaqcues — zurnud. Marzlazed tapzid köik, izzand hoidku!“ Ta sülitas lumme. „Marzlazed on zeal!“
Mul oli olnud vaid kord elus õnnetust marslast näha. See juhtus siis, kui Bessie’ga San Franciscost aurikuga tulime. Sõitsime Puget Soundi poole ning oleksime Seattle’is peaaegu sadamasse pöördunud. Marslased olid aga maabunud ning nägime üht nende sõdalast rannal, seljas metallkorpus, mis säras süngelt nagu poleeritud vask. See pidas valvet, kaitseturvis pea kohal kumerdumas nagu krabi kitiinkest ja all kolm kiitsakat metalljalga, tänu millele püsis ta graatsiliselt saja jala kõrgusel õhus. Esmapilgul oleks võinud seda pidada elutuks torniks, kuid kui lähenesime, pööras see ennast peaaegu vaevumärgatavalt ning vaatas meid nii, nagu hüpikämblik jälgib sääske just enne, kui talle kallale kargab. Teavitasime kaptenit, ta hoidis kurssi põhja poole ja marslane jäi jahti pidama üksikule rannaribale, mis pärastlõunapäikese käes helendas.
Arvasime Bessie’ga tollal, et meil on kaugel Yukonis turvaline. Ma ei suuda ette kujutada ühtki paika, mis oleks niivõrd armutult elu vastu vaenulik kui alad, mis jäävad polaarmütsi lähedale. Ometi tunnen peensusteni tolle minu arvates õelale raamatupidajale sarnaneva maa väiklasi tujusid, sest ta nõuab igal aastal kõigilt asukatelt täpset maksu või saadab nad surma. Ma arvasin, et marslased ei suudaks siin ellu jääda, seega võtsime Bessie’ga oma vähese vara ning suundusime San Francisco sadamast Juneau põhjaosa karmidele tasandikele. Olime nõnda naiivsed.
Kui marslased olid Anchorage’is, olid Pierre’i toodud teated nii head kui halvad. Hea, et marslased olid sadade miilide kaugusel; halb, et nad olid ikka veel elus. Räägiti, et soojemates oludes surid nad kähku bakteriaalsetesse nakkustesse. See aga Arktika lähikonnas paika ei pidanud. Marslased tundsid end meie külmunud jäätmaal suurepäraselt. Nende saak kasvas suvalisel jäisel ja tuulisel maalapil tohutu kiirusega, hoolimata sellest, et valgust oli neetult vähe. Selgus, et Marss on meie maailmast märksa külmem ja pimedam ning see, mida meie pidasime talumatuks külmunud põrguks, oli neile leebe paradiis.
Pierre sai saabastelt lume maha trambitud ning tegi ukse haagist lahti. Peaaegu kõik olid juba meie salapaika jõudnud. Simmons, Coldwell ja Porter polnud kohale ilmunud, kuid aeg oli juba nii hiline, et ma neid sel korral enam ei oodanudki. Nad olid kas muude tegemistega hõivatud või olid marslased nad ära koristanud.
Ootasin innukalt, et Pierre kogu loo ära räägiks, kui talle majja järgnesin.
Sõbralikematel aegadel oleks raudahi rõõmsalt pragisenud, et ruumi soojendada. Neil päevil ei saanud me aga trööstiva tule tegemisega riskida. Vaid nigel lamp põrandal andis toas vähest valgust. Majas oli kaks tosinat kõigutamatut põhjala meest ja naist, kõik kogukatesse karusnahkadesse mässitud, et endale vähegi soojust välja võidelda. Kuigi viimaste kuude lõppematud katsumused olid neid painutanud ja kahvatama pannud, muutus õhkkond toas südamlikuks, kui olime kokku kogunenud. Vintpüssid seisid toanurkades jõude. Eriline laar kärakat soojenes kolmjalal lambi kohal. Kui Pierre sisse astus, hakkasid kõik sagima ja nihkusid uksest nii palju eemale, et too saaks lambi ligiduses platsi võtta.
„Mis uudist?“ küsis Ühesilmne Kate veel enne, kui Pierre sai aega lambi juures põlvitada ja ühe käpiku hammastega käest ära tõmmata. Ta pani käed lambiklaasi ligidale, et neid soojendada.
Pierre ei öelnud midagi. Väljas oli vast miinus kuuekümne kraadi ligi ning tema lõug oli jäigaks külmunud. Ta huuled olid sinised ning kulmudes, ripsmetes ja habemes rippusid jääkristallid.
Siiski ootasime ärevalt uudiseid. Tabasin aga ära tema tuju. Enamik inimesi selles toas talle ei meeldinud, kuid minusse suhtus ta soojalt. Pierre’is oli ema poolt indiaani verd ning ta nägi antud hetke võimalusena teiste silmis tähtsust teenida. Ta tahtis panna kõik iga kuuldud sõnakese eest maksma. Pierre mühatas ja nookas kolmjalale asetatud kärakapoti suunas.
Ühesilmne Kate võttis oma käega loppis plekktassi jooki täis ja andis selle Pierre’ile. Too polnud ikka midagi öelnud. Ta oli viimased kaks kuud viha pidanud. Pierre Jelenc oli siin põhjas vaat et legendaarse kuulsusega trapper, sitke ja leidlik mees. Osa Hudson Bay kompanii rahvast oli rääkinud, et ta oli pannud eelmisel kevadel suure osa saagist uute lõksude ostmise alla. Põhjas oli olnud kaks pehmet talve järjest, seega tõotas karusnahaküttimine olla erakordselt tulus, viimase neljakümne aasta parima saagiga.
Siis aga olid marslased kohale jõudnud ja trapperid ei saanud oma lõksuliine kontrollida. Nii et kui kaevurid rügasid terve pimeda talve šahtides ja said iga minutiga rikkust juurde, kaotas Pierre aasta saagi ning kõik lõksud olid mööda tema liikumismarsruuti sadade kilomeetrite raadiuses laiali. Isegi oskuslik Pierre ei olnud võimeline enamikke lõkse järgmisel kevadel üles otsima.
Kaks kuud tagasi oli Pierre teinud Titcheni jahimajas meeleheitliku katse kaotatut tagasi saada. Purjus ja pöörane, pani ta oma kelgukoerad jahimaja taga suures augus koertevõitluses mängu. Tema koertel polnud aga eriti süüa olnud ning Pierre ei pigistanud neist midagi välja. Viiele tema haskidest tehti sel ööl augus ots peale. Pierre sattus põrguraevu ja ei olnud pärast seda senini kogunemisele tulnud.
Pierre kummutas kruusitäie kärakat. See oli põrgulik segu, mis sisaldas brändit, viskit ja tulist pipart. Ta andis kruusi tagasi Ühesilmsele Kate’ile, et too selle uuesti täidaks.
Selgus, et doktor Weatherby oli lugenud mingit artiklit peaaegu kolme kuu vanusest Lõuna–Alberta ajalehest.
„Vaat mis,“ ütles doktor Weatherby rõõmsamal toonil. Tundus, et tema arvates ei olnud Pierre’il mingeid uudiseid, kuid mina tahtsin oodata ja lasta mehel rääkida, kui tal tuju tuli. Kuulasin pingsalt, sest olin tulnud just doktoriga kohtuma, kuna lootsin, et ta saaks mu Bessie’t aidata. „Nagu ma ütlesin, siis doktor Silvena Edmontonis leiab, et lisaks külmakraadidele aitab veel midagi siinkandis marslastel elu sees hoida. Ta täheldab, et „hõre ja puhas õhk siin põhjas on kopsudele kasulikum kui lõunakaare õhk, mis on pungil täis õietolmu ja ebatervislikke pisikuid.“ Lisaks väidab ta, et „kaugel põhjas tundub valgusel olema mingi omadus, mis aitab kahjulikke pisikuid hävitada. Meie ei kannata õnneks mitmete taudide all, mida soojematel maadel leidub – näiteks leepra, elevantsustõbi jmt. Isegi tüüfust ja difteeriat kohtab siin harvem ja kohutavaid palavikuhaigusi, mis soojemaid piirkondi rüüstavad, ei tunne pärismaalastest inuitid praktiliselt üldse.““ Doktor jätkas: „„Vastupidiselt spekulatsioonidele, mille kohaselt siinsed marslased surevad suvel, kui pisikud aktiivsemalt paljunevad, võib juhtuda, et nad peavad meie põhjapiirkondades määramata ajani vastu. Tõepoolest, nad võivad isegi järk–järgult meie õhuga kohaneda ja ka aja jooksul uuesti mõõdukamate ilmastikuoludega aladele rännata nagu indiaanlased, kes on Euroopast toodud leetritele ja tuulerõugetele immuunseks muutunud.““
„Enne kasvatavad karud tiivad,“ huikas Klondike Pete Kandinsky. „Sel talvel oo siin külm küllalt, et piljardilaualt pallid otsast ää külmetada. Ilmselt leiame keik nood va marsslased tuleva kevade lumehanges reas välla sulamas.“
Klondike Pete oli ajast maha jäänud. Räägiti, et ta oli leidnud oma kaevanduses suure maagisoone, seega asus ta šahti elama, tegi augustist jõuludeni päevas kaheksateist tundi tööd ja leidis vaevu aega, et varusid täiendada. Ta polnud meie eelmistel kogunemistel käinud.
„Sinder küll,“ ütles doktor Weatherby, „Kus sa elanud oled? Meie arvame, et marslased tulid siia, kuna nende maailm on aastatuhandete jooksul järjest rohkem maha jahtunud. Nad on tulnud siia soojemaid maid otsima. See, et nad paremaid olusid otsivad, ei tähenda aga, et nad tahaksid meie ekvaatoril elada! Ilm, mis on meie jaoks koletult külm – kibe talv, mida oleme viimased kolm kuud kannatanud – on Marsil mõnusalt soe! Minu arvates see lausa virgutab neid. Tõepoolest – ilmselgelt pole me viimastel nädalatel siinkandis rohkem marslasi näinud, sest nad plaanivad rännata kaugemale põhja, polaaraladele!“
„Ah, jummala nimel!“ Klondike Pete raputas kurvalt pead ning sai esimest korda meie kitsikusest aru. „Miks sõjavägi miskit ette ei veta? Teddy Roosevelt või ratsapolitsai peaks miskit tegema.“
„Nad ootvad ja vaatvad,“ nurises Ühesilmne Kate. „Teate küll, mis õudusi lõuna pool kandis läbi oo elatu. Marsslaste vastu ei saa kogu maamuna sõjaväed palju tetta. Isegi kui nad talvel marslaste vastu rasked suurestükid saadaksid, poleks sel mõtet, kui nood kahjurid võib–olla tuleva kevade maha surevad.“
„Mõtet oo küll!“ ütles vana olija Tom King. „Rahvas oo siin suremas! Marslased pigistavad meitelt vere välla ja viskvad siss raipe minema kut krimpsus rosina!“
„Jäh,“ vastas Ühesilmne Kate, „niikaua, kui surevad soo– ja moosugused, Tom King, ei võta keegi miskit pääle haigutamise ette!“
Toas olevad põgenikud vaatasid üksteist süngelt. Trapperid, kaevurid, indiaanlased, veidrikud, kes olid maailma eest põgenenud. Olime ebameeldiv karusnahkadesse riietatud kamp, kes olid end karurasvaga sisse hõõrunud, et külm nii palju ei näpistaks. Ühesilmsel Kate’il oli õigus. Keegi ei tulnud meid päästma.
„Ma tahass lihtsalt, et me marsslaste kohta kuskilt sõna saas,“ ütles vana Tom King ja pühkis parkavarukasse nina puhtaks. Ta vaatas vesiste silmadega nurka. „See oo hää, kui uudiseid põle,“ jorutas ta õõnsana kõlavaid uskmatu palvesõnu.
Keegi meist ei pidanud sellest ütlemisest midagi. Marslaste sõidukites, mis lõunas alla kukkusid, oli olnud vaid paar väeüksust ja piilurit. Kolm– või nelikümmend sõdurit sõiduki kohta, kui meie arvestused paika pidasid. Olime aga taibanud, et need olid vaid eelvägi, kes pidi ehk meie sõdurid maatasa tegema ja maailma rahvastikku taga kiusama, et valmistada teed suurimale marslaste laevale, mis kukkus alla teistest kaks kuud hiljem Juneau’st lõuna pool. Emalaevas oli olnud mõnede arvates kaks tuhat marslast ja kari veidraid humanoidseid kahejalgseid, kelle verest marslased toitusid. Hiiglaslik sõiduk oli vaevalt peatunud, kui tuhanded orjad sealt välja tormasid ja külvama hakkasid: nad puistasid laiali ebamaiseid seemneid, millest sirgus peaaegu üleöö metsatäis groteskseid väändunud kasve, mis meenutasid koralle või kaktuseid, kuid mis olid doktor Weatherby kinnitusel hoopis mingi seeneliik.
Mõned taimed kasvasid järgneva kuuga kakssada jardi pikaks ning väideti, et keegi ei saanud peaaegu kuhugi Juneau’st lõuna poole reisida. „Suur marslaste põhjadžungel“ moodustas sõna otseses mõttes läbimatu tõkke, mis takistas lõuna poole rändamist ja milles väidetavalt peitsid end marslaste kahejalgsed, kes küttisid inimesi, et nende isandad võiksid meie verega pidurooga võtta.
„Kui see on hää, et uudiseid põle, siis joome hääde uudiste tervisess,“ ütles Klondike Pete ja tõstis kruusi.
„Ma nägin marzlazi,“ ütles Pierre viimaks. „Anchorawge’z. Nad pöletazid linna, izzanda nimel, ning ehitavad uut, uut veidrat ja imepärazt linna!“
Kostis õudus– ja imestushüüdeid ning küsimusi. „Millal, millal sa neid nägid!?“ küsis doktor Weatherby, kes karjus, et teda üle teiste kuulda oleks.
„Kaheteizt päeva eezt,“ ütles Pierre. „Nüüd kasvab Anchorawge’i ümber väga pakz džungel ning marzlazed elavad zeal, zulatavad päevad ja ööd läbi maaki ning ehitavad oma mazinalinna. Nende linn – kuidaz zeda öeldagi – on vöimaz, izzanda nimel! Zee on viiezaja jala körgune ja könnib kolmel jalal nagu liikuv taburet. Zee pole aga väike taburet, vaid hiiglazlik, izzanda nimel, miili laiune!
Lameda platvormi kezkel on zuur klaazkuppel, miz zärab töötamist valguztavatezt tulukeztezt – need on eredamad ja vörratumad kui Pariizi tuled! Kupli alla ehitavad marzlazed oma kodu.“
Doktor Weatherby ajas silmad hämmastuses pärani. „Kuppel, ütled sa? Imepärane! Kas nad isoleerivad ennast? Et baktereid eemale hoida?“
Pierre kehitas õlgu. „Olin liialt kaugel, et zeekord midagi näha. Ehk lähen hiljem lähemale, et täpzemalt vaadata. Eh?“
„Tühi jutt!“ ütles Klondike Pete. „Va marslased ep suudaks mitte kahe kuuga päratut linna ehitada. Prantsmann, mulle ep meeldi, kui soosugune punn moole puru silma ajab!“
Tuppa tekkis äraootav vaikus ning keegi ei julgenud meestele vahele astuda. Arvan, et enamik meist uskus Pierre’i vähemalt pooleldi. Keegi ei teadnud, milleks marslased võimelised olid. Nad lendasid ühest maailmast teise ning ehitasid tapvaid surmakiiri. Nad vahetasid mehaanilisi kehasid sama kergesti kui meie riideid. Me ei osanud arvata, millised on nende piirangud.
Ainult Klondike Pete oli kohalviibijate seast piisavalt rumal, et prantslase jutus kahelda. Pierre põrnitses Pete’i. Väike prantslane ei olnud harjunud, et keegi teda valetajaks nimetab ning paljud ausad mehed oleksid noa haaranud ja oma au kaitsnud, kui neid nõnda oleks süüdistatud. Oodati kaklust, kuid füüsiliselt polnud Pierre’ist Klondike Pete’ile kuidagi vastast.
Pierre’il oli ilmselgelt muu plaan. Ta naeratas salatsevalt ning kujutlesin, kuidas ta mõtleb suuremale mehele mõnel pimedal ööl varitsuse seada ning tolle kulla varastada. Marslased olid kaasa viinud nii palju mehi, et sellisel juhul ei saanuks me kunagi tõde teada.
See polnud aga Pierre’il mõttes. Ta kulistas alla veel ühe tassitäie kärakat ning lajatas tassi külmale pliidirauale enda kõrval. Tuulepuhang tabas jahimaja, nagu oleks keegi selle kohale nõidunud, ning iil vilises palkhoone räästas. Olin tuule tugevnemist viimaste minutite jooksul ähmaselt tajunud, kuid alles tol hetkel sain aru, et päris torm oli kohale jõudnud.
Kui torm saabus, tegime tavaliselt suure tule ja hellitasime end üks või kaks tundi soojusega, enne kui rühkisime tagasi jahimajadesse või kaevandustesse. Kui asja õigesti ajastada, kattis torm meie jäljed ning varjas lendavate ja jahti pidavate marslaste eest meie liikumisteed.
Siiski, mõned meist olid kohmakad. Viimase kolme kuu jooksul olid meie read pidevalt tasapisi hõrenenud ning inimesed kadusid, sest marslased pidasid meile jahti.
Mu mõtted rändasid hoopis oma naise Bessie juurde, kes kössitas meie majakeses, lõppematust külmast haige ja nõrk.
„Torm jõudis kohale, tehke tuli alla!“ hüüdis keegi ning Ühesilmne Kate tegi vana ahju raudukse lahti ja tõmbas tikku. Tulehakatis oli selle hetke ootuses juba valmis pandud, võib–olla mitmeid päevi tagasi.
Varsti pragises vanas raudahjus lõõmav tuli. Kössitasime selle ümber vaikselt ja tänulikult ning mõmisesime rahulolevalt. Tormide ajal olid marslaste lennumasinad väidetavalt sunnitud eraldatud orgudes varju otsima ning seega ei kartnud me nende rünnakut. Kahtlustasin, et kahejalgsed, keda marslased orjadena pidasid ja sõid, võisid kallale tulla, kui meie korstnasuitsu märkasid, kuid see polnud tõenäoline. Olime marslaste džunglitest kaugel ning räägiti, et kahejalgsed liikusid ainult neile tuttavas kandis.
Pärast kaht nädalat neetud külma vajasime veidi soojust.
Nautlesin ahju lõõmavat soojust ning teisedki ohkasid mõnust. Lootsin, et Bessie oli vanas kaevurihütis, mis oli meile koduks, samuti väiksesse ahju tule teinud.
Pierre pani kindad tagasi kätte ning tundus, et joodu hakkas lühikesele mehele mõju avaldama. Ta tuikus natuke ning urises: „Izzanda nimel, zinu koirad võitlevad täna minu elajaga!“
„Sul on ainult kaks koera järel,“ tuletasin Pierre’ile meelde. Ta oli hooletu ainult siis, kui purju jäi. Teadsin, et ta mõtted olid hägused. Ta ei saanud endale lubada mõttetus kakluses veel ühest koerast ilma jäämist.
„Käi pörgu, Jacques! Zu koirad võitlevad täna mu elajaga!“ Ta prõmmis kinnastatud rusikaga kuumusest punetavat pliidirauda ning vaarus minu poole, hullunud läige silmis.
Tahtsin Pierre’i tema enda eest kaitsta. „Keegi ei taha täna koeravõitlust pidada,“ vastasin ma.
Pierre vaarus minu juurde, haaras mul mõlema käega õlgadest ja vaatas alt üles. Ta nägu oli külmast kortsuline ja arme täis ning kuigi ta oli purjus, sädeles tema silmis kaval tuluke. „Zinu koirad, vöitlevad täna, mu elajaga!“
Toas jäi vaikseks. „Mis elajast sa räägid?“ küsis Ühesilmne Kate.
„Te ju otzite marzlasi, eh?“ pöördus mees Kate’i poole ja vehkis suureliselt käega. „Tahate marzlast näha? Te koirad tapzid mu koirad. Nüüd vöitlevad te koirad mu marzlazega!“
Mul hakkas süda peksma ja mõtted tormlesid. Me polnud Pierre’i nädalaid näinud ning teda peeti üheks Yukoni paremaks trapperiks. Sellal, kui mõistsin, mis ta Anchorage’ist kaasa oli võtnud, mida ta seal lõksu oli püüdnud, meenus mulle tema kelgu külge seotud raske pamp. Oli ta tõesti elusa marslase kinni võtnud?
Järsku hakkasid tosin häält toas üksteisest üle karjuma. Mitmed mehed haarasid laternad ja tormasid esiuksest välja, tantsiv valgus seinale väändunud kujutisi heitmas. Klondike Pete hüüdis: „Kui palju? Mitut sa tahad elajaga võitlema?“
„Ma ütlen küll, taevas hoidku! Ärme hakka kaklema!“ ütles doktor Weatherby. „Ma tahan olevust uurida!“
Arsti palvele vastati aga ülekaaluka raevuga.
Olime marslaste peale vihased, sest nood olid põletanud meie linnad, mürgitanud saagi, tapnud sõdureid, kes surid marslaste põletavate laserkiirte all või lämbusid ilges Mustas Udus, mis elukate relvadest välja imbus. Kõige rohkem raevutsesime aga oma kaunite tütarde ja laste nimel, kes olid läinud jälkide elajate söögiks – marslaste kätte, kes jõid verd nagu meie vett.
Too ürgne raev oli nõnda suur, et keegi lõi doktorit – rohkem meeletu loomaliku instinkti, vajaduse pärast marslane surma saata, kui seetõttu, et vihastas hea mehe peale, kes oli palju tööd teinud, et meid põrguliku talve jooksul elus hoida.
Arst vajus löögi raskuse all kokku, põlvitas hetke põrandal, jõllitas räpaseid põrandalaudu ja üritas ennast koguda.
Samal ajal hüüdsid teised: „See on vast mäng! Kui palju sa tahad? Mida sa tahad?“
Pierre seisis keset pöörlevat, väänlevat, karjuvat keerist. Tean, et toas ei saanud olla rohkem kui kaks tosinat inimest, kuid tundus, et neid oli palju rohkem. Tõepoolest, mulle tundus, et toas trügis terve murekoormast vaevatud inimkond ning vehkis rusikatega, needis, ähvardas ja karjus meeletus verejanus.
Avastasin, et karjusin teistest üle: „Kui palju? Kui palju sa tahad?“ Kuigi ma polnud kunagi koertevõitluse metsikus spordis osalenud, mõtlesin kelgukoertele maja ees ning kaalusin, kui palju olin nõus maksma, et vaadata, kuidas nad marslase tükkideks rebivad.
Vastus oli lihtne: olin nõus välja käima kõik, mis mul oli.
Pierre tõstis käed, et rahvast vaigistada ja ütles hinna ning kui arvate, et see oli ebaõiglaselt kõrge, siis pidage meeles – kõik mõtlesid salaja, et kevadet me enam ei näe. Raha ei tähendanud meie jaoks praktiliselt midagi. Enamikul polnud korralikke talvevarusid ning nad lootsid, et mõni põder või karibuu aitab kehvad kuud üle elada. Marslased jahtisid aga karibuusid ja põtru nagu meidki. Mitmed mehed toas teadsid, et kevadeks söövad nad oma kelgukoeri. Nende jaoks, kes tahavad ainult ellu jääda, ei tähenda raha midagi.
Ometi teadsime, et paljud lõikasid marslaste sissetungist kasu. Lõunas müüsid kindlustushaid poliise kaitseks tulevaste rünnakute eest, metsatöölised ja ärimehed teenisid varandusi ning kõik mehed, kes olid kunagi haamrit käes hoidnud, pidasid end äkitselt puuseppadeks ja pakkusid kunstlikult tõstetud hindadega teenuseid, et põletatud linnu taas üles ehitada.
Rahvas tolles toas ei pannud Pierre’ile pahaks, et ta soovis pärast sellist õige kohutavat talve kaotusi tagasi teenida.
„Elajal on kuuzteizt kombitzat,“ ütles ta, „nii et lazen tema vaztu kahekza koira – viiz tuhat koira kohta: kakz tuhat dollari mulle ja ülejäänu vöitluze vöitjale vöi vöitjatele!“
Marslaste kohta avaldatud kirjeldused, mida olime lugenud, viitasid, et ilma metallkestadeta liikusid nad Maal vaevaliselt ja aeglaselt. Teadlased väitsid, et meie maailma tugevam gravitatsioon – kõik on siin kuus korda raskem kui Marsil – surus nad maadligi. Ma polnud näinud, et karu vastu oleks saadetud rohkem kui kaheksa koera, seega pidasin ebatõenäoliseks, et marslane võiks võita. Isegi kui iga osaleja panustaks kaks tuhat dollarit lihtsalt selle eest, et võitluses osaleda, saaks Pierre puhtalt kätte 16 000 dollarit – viis korda rohkem kui ta hea aastaga teeniks. Ta pidi vaid inimestelt marslase tapmise õiguse eest raha küsima.
Klondike Pete ei pilgutanud selle peale silmagi. „Panen kaks haskit mängu!“ röökis ta.
„Grip saab tast jagu!“ ütles Ühesilmne Kate. „Kas lased pitbulli võitlema?“
Pierre noogutas ja mina hakkasin arvutama. Kui suurem osa varudest arvesse võtta, oli mul enam–vähem piisavalt, et osaleda ning mul oli koer, kes võinuks minu arvates võita – pooleldi haski, pooleldi hundikoer. Ta oli raskem kui kõik teised võitlusse saadetavad krantsid ning ta vedas kelku jõuliselt. Koer oli loomu poolest juht.
Märkasin aga Pierre’i tumedais silmis sama riukalikku läiget. Teadsin, et see võitlus pidi olema tõsisem kui me arvata oskasime. Lõin kõhklema.
„Pergli peralt, panen kakleja mängu,“ ütles vana Tom King silmnähtava verejanulisusega ning järgmisel hetkel pani veel neli meest end Pierre’i juures kirja. Võitlus oli kokku lepitud.
Torm raevutses. Tuisk piitsutas meid piiramatu ahnusega ning huilgas üle talve jooksul kogunenud hangede krõbeda kooriku. Ühesilmne Kate hoidis võitlusaugu kohal kaht laternat. Põhjapoolses otsas sai karupuuri vintsi abil auku vinnata. Lõunaotsas suubus auku koertekäik.
Klondike Pete hüppas sisse ja trampis lume tasaseks ning ronis siis koertekäiku pidi üles. Kõik rakendasid koerad kelkude küljest lahti, tõid nad kohale ja karjatasid loomad käiku mööda auku. Koerad haistsid elevust, haukusid ja urisesid, ajasid mööda käiku jälgi ja nuuskisid rahutult.
Keegi hakkas suurt puuri üles vinnama ning koerad rahunesid maha. Mõned neist olid karuga võidelnud, nii et nad tundsid vintsi heli ära. Ühesilmse Kate’i pitbull hakkas köhivalt haukuma ning elevuses üles–alla hüppama, sest tahtis mis iganes olendil, mille me auku lasime, esimesena vere välja hammustada.
Musta augu serval seisis koletislik kamp, kelle kahvatuid nägusid valgustasid nõrgalt õlilaternad, mis iga tuulehooga vilkusid ja hubisesid.
Neli meest oli juba tarinud Pierre’i kompsu ümber nurga maja taha. Komps oli mähitud tugevasse purjeriidesse ning seotud viie või kuue eskimote tehtud nahkköiega. Paar meest kiskus sõlmi ning üritas külmunud nahka lahti siduda, samas kui kaks seisid nende kõrval, püssid vinnas, ja sihtisid pundart.
Pierre vandus osavalt, tõmbas Bowie jahinoa tupest, lõikas köied läbi ning rullis mitu kihti purjeriiet lahti. Present oli tihedalt kuus tiiru ümber marslase keeratud. Piidlesin pundart läbi langeva lume ja üritasin aru saada, mis sellest välja võiks kooruda, kuid hetk hiljem kukkus marslane meie jalge ette maha.
See paiskus presendist välja. Olend taganes Pierre’ist ja valgusest eemale – hirmunud ja üksik. Tükk aega sisises see metalselt, vingerdas üle lume ja otsis väljapääsu. Alguses kõlas sisisemine nagu lõgismao hoiatus ning mitmed meist hüppasid eemale. Elukas meie jalge ees polnud aga mingi madu.
Neile, kes pole kunagi marslast näinud, võib olla raske taolist ebardit kirjeldada. Olen mõningaid kirjeldusi lugenud, kuid ükski neist pole täpne. Mälestused koletisest on nii tugevalt mu mällu vajutatud, nagu oleks need litokivile söövitatud, kuna too olend oli ühelt poolt rohkem ja teisalt vähem kui meie kõigi õudusunenägude summa.
Teised on kirjeldanud marslase mugulja inimkoljust viis korda suurema pea seenetaolist rohekashalli tooni ning kõnelenud märjast vintskest nahast, mis katab tolle hiiglaslikku aju. Mitmed on kirjeldanud veidraid ilatsevaid imemishelisid, mida olendid teevad, et hinge tõmmata, kui nad meie raskes atmosfääris ringi kobades kramplikult ohivad.
Mõned on kirjeldanud kaht kombitsakimpu – kaheksa kummalgi pool –, mis asetsevad otse huulteta V–kujulise noka all, ning nende sõnul keerdusid medusa–taolised kombitsad peaaegu et raugelt, kui elajas ringi vonkles.
Marslast tahaks võrrelda kaheksajala või kalmaariga, sest, nagu needki olevused, tundub see koosnevat pelgalt peast ja kombitsatest. Ometi on see palju rohkemat!
Keegi pole kirjeldanud, kui kaunilt, kui hiilgavalt elusad marslased on. Pierre’i püütud isend kõikus edasi–tagasi ning sööstis üle jääkoorikus lume kergusega, mis näitas, et see oli polaaroludega harjunud. Kuigi mõned on pidanud marslasi kohmakaks ja aeglaseks, olen ma mõelnud, kas eksemplare, mida nemad nägid, segasid soojad ilmastikuolud – siinne elukas väänles aktiivselt ning selle kombitsad vonklesid üle lume nagu elavad piitsad ja vingerdasid, kuid mitte piinas, vaid meeleheites, omapärases näljas.
On üritatud selgitada, mis peitub marslase hiigelsuurtes silmades: imeline intellekt; mõõtmatult terav mõistus; õelus, mida mõned peavad puhtaks kurjuseks.
Ometi, kui ma koletisele silma vaatasin, nägin kõike seda ja palju rohkemat. See vonkles petlikult kiiresti üle lume, ringles ja väänles ühte ja teise suunda. Siis see peatus hetkeks ning vaatas kõiki meid ükshaaval ja avalalt. Marslase silmis oli varjamatu nälg; niivõrd pahaloomulised ja koletud kavatsused, et isegi mõned karastatud trapperid hüüatasid ja pöörasid pilgu ära.
Tosin meest haarasid relvad ja suutsid end vaevu talitseda, et mitte tulistada. Mõne hetke jätkas marslane metalselt kriipivat sisinat ning mulle tundus see hoiatusena, kuni mõistsin, et olend üritas vaid rohmakalt hingata.
See hindas olukorda, istus maha ja jõllitas ilmse kuritahtlikkusega Pierre’i. Oli kuulda ainult tuule puhumist üle tundra, jäise lume kahinat, kui see maad torkis ning minu südame pekslemist.
Pierre naeris kahjurõõmsalt. „Näed, milline olukord on, mu zöber,“ pöördus ta marslase poole. „Tahad mu tühjakz juua, kuid meie zihime zinu pihta. Kuid ziin on verd, mida juua – koiraverd!“
Marslane vaatas Pierre’i kalkuleeritud vihkamisega. Ma ei kahtle, et see mõistis igat sõna, igat nüanssi, mida Pierre kuuldavale tõi. Kujutlesin, kuidas olend meie keelt õppis, kui Pierre selle ja koertega üksildasel teekonnal rääkis. See teadis, mida nõudsime. „Tapa nad, kui zuudad,“ hoiatas Pierre olevust. „Tapa koirad, joo nende verd. Kui vöidad, lazen zu vabaks, et zaakzid omad ülez otzida. Lihtne, eh?“
Marslane paiskas suust õhku välja; see kõlas peaaegu mehaaniliselt ning heli ei saanud täiel määral kõneks pidada. Ometi sai õhupuhangu ajastusest, heli kõrgusest ja tugevusest lugeda elaja kavatsusi sama selgelt kui inimhuulte kuuldavale toodud sõnadest. „Jah,“ vastas see.
Marslane vingerdas kombitsail kõhklevalt edasi, meie poole mitmeid kordi tagasi vaadates, ja sisenes karupuuri. Klondike Pete läks vintsi juurde ning tõstis puuri maast lahti, Tom King liigutas poomi augusuu kohale, seejärel lasid nad puuri alla.
Koerad nuuskisid ja klähvisid. Lõrin ja urin sulasid ühte. Ühesilmse Kate’i pitbull Grip, tuhakarva hall loom, hüppas üles puuri poole, kui seda alla lasti, urises ja üritas varbu paar korda hammustada, kuid siis tundis koer tulnuka lõhna ning taganes.
Teised ei olnud nii ettevaatlikud. Klondike Pete’i koerad olid vanad kaklejad, kes olid harjunud kambas võitlema, ning nende lõuad laksusid metalselt kokku, kui marslase auku lasime. Nad hüppasid üles ning hammustasid kombitsaid, mis neist eemale tõmbusid.
Kui puur augu põhja puutus, siis Klondike Pete’i haskid lõrisesid, tantsisklesid edasi, üritasid kummalgi pool karupuuri lõugu männipuust trellide vahele suruda ja suutäie marslasest välja rebida veel enne, kui tõmbasime köit, et avada puuriuks ja olend auku lahti lasta.
Koerad ründasid korraga kahelt poolt ning kui puuris oleks olnud karu, oleks see taganenud ühe koera eest, samas kui teine oleks looma tagantpoolt hambad sisse löönud. Marslast polnud nii lihtne kitsikusse ajada.
See seisis rahulikult pool sekundit puuri keskel ning jälgis koeri pahatahtlikku tarkust tulvil hiigelsilmadega.
Klondike Pete tõmbas köit, mis avas puuriukse ja lasi marslase koerakarja juurde. Seda, mis juhtuma hakkas, on peaaegu liiga õõvastav kirjeldada.
Marslane pulbitses hetkega jõust – see oli väänlev, õudne lihamass, mille eesmärk oli hävitada. See viskus ühe, siis teise puurikülje vastu ning algul arvasin, et elajas üritas puuri laiali lõhkuda. Tõepoolest, marslane oli umbes väikese baribali kaalu ja suurust ning olen näinud, kuidas karud võitluse käigus puuri tükkideks lammutavad. Kuulsin, kuidas puit elaja rünnaku käes ragises, kuid see ei üritanud puurivarbu purustada.
Taipasin alles siis, kui marslane puuri keskel end paika sättis, mis oli tegelikult juhtunud. Marslase kombitsad olid seitse jalga pikad ning otsast umbes kolmetollise läbimõõduga. Marslane oli viibutanud kombitsaid piitsa moodi läbi õhu, tabanud täpselt sihtmärki, napsanud puurivarbade vahelt ühe koera teise järel ning surus abituid loomi kindlalt kaelapidi vastu karupuuri seinu.
Haskid klähvisid ja vingusid marslase haardes ning üritasid vabaks rabeleda, kratsisid meeleheitlikult esikäppadega elaja kombitsaid ja lükkasid neid jõuliselt eemale. Need polnud nõrgad New Yorgi või San Francisco sülekoerad. Nad olid treenitud karjaloomad, kes suutsid vedada neljasajanaelast kelku kuusteist tundi päevas üle karmi tundra ning ma uskusin, et nad suudavad lihtsasti marslase haardest pääseda.
Puuriuks hakkas lahti vajuma ning marslane haaras sellest ühe kombitsaga, mis keerdus ümber ukse ning hoidis seda nii kõvasti kinni nagu oleks see suletud teraslukuga; sel moel hoidis elajas teisi koeri mõnevõrra eemal.
Ülejäänud koerad haukusid ja lõrisesid. Pitbull sööstis edasi, napsas katsetavalt kombitsat, mis ust kinni hoidis, ning tantsiskles siis eemale. Paar koera ulgusid, sörkisid mööda auku ja ei teadnud, kuidas rünnakule asuda. Pitbull tegi veel paar sööstu ning teised liitusid temaga kiiresti – hetke pärast üritas juba kolm koera lõrinal kombitsat ukse küljest lahti rebida. Nägin, kuidas nad tüki kätte said, paljastus õrn valge peaaegu veretu liha.
Marslane ei tundunud selle pärast muretsevat. See oli valmis ühe jäseme ohverdama, et nälga kustutada. Marslane hoidis kaht haskit kindlalt vastu puurivarbu ja asus sööma.
Pidagem meeles, et Pierre oli marslast üheksa päeva näljas hoidnud ning inimene, keda oleks sama halvasti koheldud, oleks ehk samuti soovinud enne võitluse jätkamist keha kinnitada. Olime kuulnud, et marslased joovad verd ning kasutavad selleks umbes jardipikkuseid pipette. Teiste kirjelduste kohaselt võis eeldada, et antud pipetid oli metallist ja marslased hoidsid neid oma sõidukites – kuid see pole tõsi.
Marslase nokast sirgus hoopis kolmejalane varras, mis võis olla ehk pikk valge luu, ainult et see oli keerdus nagu narvali sarv ja selle ots oli õõnes.
Marslane sisestas luu osavalt lähima haski tuiksoonde; loom klähvis ja lõrises vihaselt ning üritas põgeneda.
Marslane luristas valjult ja erutatult, nagu jooks see hiigelkõrrega sarsaparilli. Koer suri hämmastavalt kiiresti. Ühel hetkel peksles ta kramplikult tagajalgadega ning lumi looma jalge all sai põgenemiskatsest veriseks, siis aga alistus ta täielikult ja kohutavalt, lõtvus ja värises.
Imeväike verenire nõrgus mööda haski kaela alla, kui too paanilistest põgenemiskatsetest loobus.
Toitumine kestis kolmkümmend sekundit, marslane keeras ennast järsu liigutusega, sisestas sarve teise haskisse ja jõi kiiresti looma verest tühjaks. Elukas tegi kõik protseduurid õudse kiiruse ja täpsusega ning ei pühendanud sellele rohkem mõttetööd kui mina või sina õuna närimisele ja alla neelamisele.
Selleks ajaks olid teised koerad hea jupi marslase kombitsast läbi närinud ning sellal, kui too Klondike Pete’i teist auhinnatud haskit sõi, virutas elajas koertele mitme kombitsaga, tagus loomadele piki koonusid ning hirmutas nad sammu võrra tagasi, nii et koerad lõrisesid ja hüppasid vasakule–paremale, et nõrka kohta leida.
Marslane peatus, heitis Klondike Pete’ile kurjakuulutava pilgu ning viskas teise haski korjuse tema suunas. Vaade eluka silmis ajas judisema – Klondike Pete’iga läinuks samamoodi, kui marslane vabaks pääsenuks.
Marslane hingas pika valge sarve kaudu välja ning piserdas meie nägudele verepiisku. Hääl, mis tekkis väljahingamisel, põhimõtteliselt automaatsel sarvepuhastamisel, oli vägagi rahutuks tegev: pasundav huilgav karje kajas öös ja lõikus läbi tuisu. Heli kõlas tumedas ümbruskonnas kurblikult ja lõpmata üksildaselt.
Sel hetkel tundsin, et minust on väiklane ja õel seista augu serval ja ässitada koeri asja lõpule viima. Kuus järelejäänud koera taganesid ja uurisid koletist vaikselt, nuusutasid õhku ning neid ajas segadusse hämmastav heli, mida elajas tegi.
Lõikav tuulehoog tabas mu nägu ning sain esimest korda kogu võitluse jooksul aru, kui külm mul tegelikult oli. Torm tõi kaasa soojema õhu. Tõesti, ootasin juba, et järgmised paar päeva sai veeta pilvekatte all. Kuid tuul oli jõhker. Tundus, et minu soonis voolab jäävesi ning kibe külm lõi mu hingetuks. Tõmbasin külma käes kössi ning vaatasin, kuidas koerad augus erutunult värisesid, kuum hingeõhk suust auramas.
Tahtsin ümber pöörata, tuppa sooja ahju juurde kiirustada ning õõvastava lahingu unustada. Kuid verejanu, värelev ootusärevus hoidis mind paigal.
Platsil oli kuus tugevat koera, kes olid aretatud ränga töö jaoks. Nad urisesid ähvardavalt ning hoidsid marslasest eemale, kuid too tõmbas sarve tagasi veidrasse V–kujulisse nokka, lõi karupuuri ukse valla ning sööstis välja.
See oli end verest täis söönud ning lahinguks valmis.
Elajas rullus peksleva, võppuva massina üle jää ning vahtis koertele otse silma. Marslase pilgus oli kartmatu kuninglikkus ning tema liigutused tundusid meisterlikkuse väljendusena. „Mina olen siin kuningas,“ tundus see koertele ütlevat. „Olen kõik, mille poole teie püüdlete. Teie kõlbate vaid mulle toiduks.“
Grip sööstis köhiva haukumise saatel marslase poole, hall keha üle lume lendamas nagu viirastus. Loom hüppas õhku ning tahtis hammustada marslase hiigelsilma. Oleksin peaaegu pilgu ära pööranud. Ma ei tahtnud näha, mis juhtuma hakkas, kui pitbulli koletislikud kruustanglõuad marslase silma tumedat liha rebivad.
Vastukaaluks heitis marslane maha ja rullus uskumatu kiirusega koera alt läbi. See muutus pöörlevaks keeriseks, uskumatult võimsaks elavjõuks. Elukas sirutas välja kolm kombitsat, haaras hüppavast pitbullist kaelapidi kinni, keeras ja murdis. Kostus kohutav raksatus, pitbull kukkus maha ja põrkas maast kaks korda lahti. Koer libises mõned jalad lund mööda edasi, kael murtud, ning lamas hingeldades ja vingudes jääl, kuid ei suutnud tõusta. Kuidagi oli marslane lühikese vastasseisu jooksul pitbulli silmad välja rebinud, karistuseks tolle õelate kavatsuste eest.
Haskid ei löönud kartma. Nad olid huntide nõod ning verejanu, ürgsed mälestused, mida põlvkonnast põlvkonda edasi anti, said hirmust võitu. Neli koera ründasid peaaegu sünkroonis ning neid ei kõigutanud võõrapärasuse ja jõulisuse kehastus, mis nende ees seisis.
Kui nad kombitsast kinni haarasid, väänasid ja üritasid rebida ning kiskuda, nagu oleks marslane noor karibuu tundras, hakkas elajas rappuma, tõmbas jäseme kiirelt keha ligi ja kõik koerad oma haardesse.
Marslane sai vaid sekunditega neli tigedat lõrisevat koera kätte ning selle kombitsad keerdusid nende kaelte ümber kui timukanöör.
Tekkis sagin, koerad väänlesid ja tõuklesid meeleheitlikult. Rünnakut saatnud urin muutus kaeblevaks üllatunud ja hirmunud klähvimiseks. Innukat metsikut lahinguhüüdu asendas lootusetu käppadega vehkimine, kui neli haskit üritasid põgenema pääseda.
Marslane hoidis igast koerast mitme kombitsaga kinni nagu kalmaar võib haarata väikese kala järele ning kägistas loomad meie jälestavate, kuid lummatud pilkude all taltsaks ja elutuks.
Peagi vaikisid nii hirmunud klähvimine, vaevaline hingamine kui põgenemisteed otsivate haskide meeleheitlik kisklemine. Loomad ei hingeldanud enam. Tuul sasis nende halli karva.
Marslane istus nende otsas, ilastas pingutusest, hingeldas, tõmbles ja jõllitas meid.
Sel hetkel mõistsime, et olime kaotanud. Marslane sai sellest samuti aru ning teadis ehk liigagi hästi, mis pidi järgnema.
See vingerdas surnud koera juurde, ronis korjusele otsa ning haaras kombitsatega koera käppadest. Äkitselt tõusis surnud haski püsti nagu marionett ning hakkas õõvastavalt kepslema, marslane kukil meid mõnitamas.
Järel oli vaid üks koer. Vana Tom Kingi haski, vapper võitleja, teadis, et temast pole elajale vastast. See sammus augu kaugemas otsas edasi–tagasi ning vaatas niuksudes ja häbistatult meie poole. Loom oli liiga tark, et veidra koletisega võidelda.
Tom King komberdas koerakäigu juurde ning urahtas, kui värava üles tõstis, et koer saaks august põgeneda. Tavaliselt ei oleks võitluses taolist halastust üles näidatud, kuid asjaolud olid kõike muud kui tavalised. Meile ei pakkunuks viimase koera mõttetu surm mingit lõbu.
Klondike Pete tõstis 30–30 Winchesteri ning sihtis sellega marslase pähe täpselt silmade vahele. Marslane viskas morbiidse marioneti maha ning jõllitas meid raevukalt ja kartmatult. „Tapke mind,“ tundus see ütlevat. „Sel pole tähtsust. Olen vaid üks paljude omasuguste seas. Me tuleme veel tagasi.“
„Nöndaks, mu zöber,“ hüüdis Pierre marslasele. „Vöitlezid end vabakz. Nagu ma lubazin, lazen zul minna. Kuid mu kaazlazed,“ ta viipas suureliselt augu ümber seisvale seltskonnale,“ei ole minu arvates nii helded, izzanda nimel. Züdamlik kaaztunne!“
Ta pööras marslasele selja ning mina vaatasin pingsalt alistamatut olevust augu põhjas, mida valgustas ainult õlilampide ebaühtlane hubisev kuma. Tuul puhus, krõbe külm näpistas ja hetkeks mõtlesin, milline võiks olla elu Marsil. Kujutlesin, kuidas planeet aastatuhandete jooksul maha jahtus ning muutus külmunud põrguks nagu see maa, kuhu olime end pagendanud. Kujutlesin sooja maja, sooja tuba ning mõtlesin, et marslasele sarnaselt oleksin ka mina nõus tunnikese soojas viibitud puhkeaja nimel mida iganes tegema. Reetma, varastama, tapma. Just nagu marslane oli teinud.
Aeg tundus peatuvat, kui Klondike Pete sihtis ning üllatuseks kraaksatasin nõrgalt: „Jäta see ellu. Ta võitles end vabaks!“
Kõik seisatasid. Ühesilmne Kate piidles mind teiselt poolt auku. Pete kallutas pead ja vaatas mind veidralt.
Marslane pööras oma koletult targad silmad minu poole ja vaatas justkui minu hinge. Kordki polnud selle pilgus nälga ega kõhedust tekitavat õelust.
Ma ei suuda selgitada, mis siis juhtus, sest üksi sõnadest selleks ei piisa. Mõned meist eeldavad, et marslased suhtlevad nokkade klõbistamise või kombitsate lehvitamise abil, kuid paljud inimesed, kes on koletisi päriselt näha saanud, kinnitavad, et taolisi hääli ega liigutusi marslased ei tee. Üks Londoni reporter väitis lausa, et olendid saatsid mõtteid otse ühest mõistusest teise. Kriitikud on taolisi väiteid naeruvääristanud, kuid mina saan üksnes kirjeldada, mis minuga juhtus: vaatasin augus olevale marslasele otsa ning äkitselt tundus mulle, justkui voogaks mu pähe mõõtmatu intellekt. Ühe lühikese hetke jooksul tundusid mu mõtted avarduvat, mu aju täitis otsekui kogu universumi ning ma nägin maailma, kus olid punased voogavad liivakõrbed, mis olid nii uskumatult külmad, et nende tunnetamine andis mulle füüsilise löögi ja ma lendasin kägaras lumme ning tõmbusin looteasendisse. Ma vaatasin nende maailma läbi võõraste silmade. Valgus oli tohutult palju tugevam ning rohkem punases spektriosas, nii et maastik nägi välja justkui oleks veider suveõhtu, mil taevas on punasem kui tavaliselt. Vaatasin horisondi poole, mis oli kummaliselt nõgus, otsekui oleks too maailm palju väiksem kui meie oma.
Jäisel jäätmaal sirgusid üksikud punased taimed, kuid need olid kidurad. Marsi linnad, mis rändasid läbi suurte labürinditaoliste kanjonite päikese kannul ühest aastaajast teise, marssisid kauguses edasi, ahvatlevad ja säravad. Igatsesin nende soojust, oma marslastest kaaslaste seltskonda. Janunesin soojuse järele nagu nälgiv mees igatseb viimastel eluminutitel toitu.
Minu kohal hõljus ergav planeet Maa kosmosemeres nagu tolmukübe.
„Üks. Oleme üks,“ sosistas hääl mu peas ning ma teadsin, et mõistuse poolest minust kõrgemal seisev marslane oli suvatsenud minuga rääkida. Sa mõistad mind. Oleme üks.
Siis raksatas minu kohal vintpüss – olin erakordse nägemuse raskuse all maha kukkunud – ning lask kajas majaseintelt ja madalatelt küngastelt vastu. Klondike Pete vinnastas püssi, tulistas veel kolm korda ning torust tuleva püssirohu ja kärssava õli terav lõhn täitis õhu.
Tõusin ning vaatasin auku marslase poole. See vingerdas ja väänles surmahaardes ning hingeldas loomalikult.
Kõik seisid jäises tihedas lumesajus ning vaatasid, kuidas see sureb. Heitsin pilgu selja taha – isegi doktor Weatherby oli õue tulnud, et koletise hukku pealt näha.
„Olgu siis nii,“ pomises ta. „Hästi, see sai siis tehtud.“
Tõusin, pühkisin lume maha ja vaatasin auku. Tom King jälgis mind vesiste silmadega, mis läikisid nagu lambivalgus. Ta sikutas oma habet ja kõkutas. „Las elada, ütleb ta!“ Tom pöördus eemale ja itsitas omaette. „Kollanokk arvab, et teab keike, aga ei tea ta paganama midagist!“
Doktor jäi välja, et marslast uurida ja mõõtis selle kehatemperatuuri termomeetriga, mis seisis tavaliselt Kate’i akna taga. Teised kiirustasid ööseks tagasi sooja majja ning mõne hetke pärast olin sunnitud neile järgnema.
***
See oli 1900. aasta 13. jaanuari öö. Nii palju kui mina tean, olin üks viimaseid inimesi Maal, kes elusat marslast nägi. Soojemates oludes olid nad kõik eelneva kuuma augusti jooksul ära surnud. Tõesti, kui olime tol ööl sünge tormi käes, alustas hiiglaslik rändav linn Anchorage’ist üksluist retke põhja poole ning seda ei nähtud enam kunagi. Jäljed näitasid, et linn jõudis jäätunud ookeanini, üritas seda ületada ning vajus merre. Paljud usuvad, et marslased uppusid, kuid teised mõtlevad, et ehk oligi see nende sihtpunkt – seega ei pääse me mõttest, et marslased elavad linnades külmunud polaarjää all ning ootavad õiget aega naasmiseks.
Ööl, millest ma jutustasin, ei teadnud keegi salajases jahimajas, mis tulevatel kuudel juhtuma hakkab. Ehk koletise õela pilgu, ehk olendi läheduse tõttu kartsime rohkem kui iial varem, et sureme marslaste kombitsate vahel vääritut surma.
Kui olime majas end mõne hetke soojendanud, kiirustasime minema. Doktor Weatherby oli nõus tormi varjus minu poole kaasa tulema, et Bessie läbi vaadata. Esmajoones oli just naise häda mind tol ööl jahimajja ajanud.
Lahkusime salajasest jahimajast keset tormi ning lasime lumel oma jäljed katta, enne kui onni läksime. Arst võttis marslase laiba uurimiseks kaasa. Terve tee rääkis ta imestunult: „Miinus nelikümmend viis kraadi! Kuidas see nii madala kehatemperatuuriga üldse elada sai? Pole imet, et neis ei leidu baktereid!“
Kui olime onni jõudnud, siis Bessie’t me eest ei leidnud. Esiuks oli lahti ning lävepaku juures seisis sületäis puid. Mõistsin, et marslased olid ta kätte saanud, ära napsanud just siis, kui ta üritas sooja saada. Trampisin läbi lume, kuni leidsin onni lähedalt ta külmunud veretu keha.
Lein murdis mu maha ning kui torm möödus, läksin pimeduse varjus õue ja matsin naise sügavale lumme, et hundid teda ei leiaks. Ma ei hoolinud, et marslased võisid mu kätte saada. Ma peaaegu ihkasin, et saaksid.
Polaaröö oli elajalikult külm ning tähed särasid läbitungivalt. Rohekalt hiilgavad virmalised vilkusid põhjataevas ning pärast seda, kui olin Bessie maha matnud, seisin terve tunni lumes ning vaatasin värelevat vaatemängu.
Mu mõtted olid udused, kuid juurdlesin kõige üle, mida olin näinud. Marslased tahtsid kasutut tundrat endale ning üritasin kujutleda maailma, milles elasime rahus koos ja jagasime elupaika.
Kas kaks liiki, inimene ja marslane, mis olid arenenud aastatuhandete jooksul julmaks ja domineerivaks, suudaksid kõrvuti elada?
Üritasin manada silme ette tolle veidra vendluse imepärasid; ande, mida meie tsivilisatsioonid võiksid vahetada. Ma ei suutnud aga eriti kaua taolisi mõtteid heietada, vähemalt mitte Bessie haua juures seistes.
Koerad hakkasi ulguma – ehk olid nad kurvad Bessie kaotuse pärast, ehk tajusid nad mu meeleolu –, nende kõhedust tekitavad hääled segunesid tasase tuulepuhanguga, mis lennutas jääkristalle üle lume.
Doktor Weatherby hakkas küllap muretsema, miks ma nii kauaks välja jäin, sest ta tuli õue, vaigistas koerad, pani mulle käe õlale ja suunas siis pilgu öötaevasse.
„Mis ma ütlen – seal see Marss ongi, eks?“ Ta vaatas kaugemale lõuna poole kui mina ning arvas ilmselt, et olin uurinud, mis taevas toimub. Mind polnud kunagi laotuse vaatlemine huvitanud. Ma ei teadnud, kus asus Marss. See jõllitas alla meie poole nagu kurjakuulutav punane silm.
Doktor Willoughby jäi nädalaks, et minu eest hoolitseda. See oli veider aeg. Olin mõtlik ja vaikne. Hea tohtrihärra pani õue puuriidale mitu agarsöötmega Petri tassi. Ta lootis neid jälgides teada saada, millised bakteriliigid marslasi tapsid. Ta kinnitas, et õiged bakterikultuurid oleksid meile tulevastes sõdades suurepärane kaitse. Mind huvitas see teema ning mingil moel on need üksikud ja tühjad Petri tassid mu tuimas mõistuses palju selgemalt talletunud kui muud selle talve sündmused.
Kui doktor oli läinud, algas raskeim aeg mu elus. Mul polnud ülejäänud talve jooksul toitu, soojust ega lohutust. Mõnikord soovisin, et marslased mu kaasa viiks, kuigi rabelesin, et ellu jääda.
Enne kui külmad lõppesid, olin sunnitud koerad ära sööma ning viimaks isegi soolikast tehtud räätsarihmad keetma ja ära tarvitama. Heitlesin päevast päeva põhjast tulevate jäiste iilidega.
Mul õnnestus ellu jääda.
Ning pärast karmi talve saabus vana ja väeti mehe kombel aeglaselt ja ebakindlalt sammudes jahe kevad.