[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"166","field_deltas":{},"link_text":"MeArmastameMaad_esikaas.jpg","attributes":{"height":"480","width":"319","style":"width: 225px; height: 339px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Hiljuti sattusin - raske öelda, millise kiusliku juhuse tõttu - lugema ingliskeelse Wikipedia artiklit Literary fiction. Selle eestikeelne lühendatud tõlge kõlab umbes nii:
Väärtkirjandus hõlmab ilukirjanduslikke töid, millel on kirjanduslikke väärtusi: see tähendab ühiskondlikku kommentaari, poliitilist kriitikat või inimolemuse probleemidele keskendumist. Väärtkirjandust kirjutatakse teadlikult dialoogi astuvaks olemasolevate töödega, ülalnimetatud eesmärke silmas pidades ning see keskendub pigem teemadele kui loole.
Väärtkirjandusele vastandatakse tavaliselt levikirjandust, kommertskirjandust või žanrikirjandust. Vahel kirjeldatakse erinevust nende vahel kui reaalsuse analüüsi (väärtkirjandus) ja reaalsusest põgenemise (žanrikirjandus) vahet.
Tsiteeritud lõike võiks ju vaadelda kui anekdootlikke ja nende üle ironiseerida (küll on hea, kui leidub inimesi, kel on kõik nii selge), pidada neid vasakmõjulisteks või neile sisulisi vastuväiteid esitada. Tõepoolest, vaevalt küll kirjutas maailma tuntuim žanriautor Agatha Christie oma inglise jõukamas keskklassis toimuvaid lugusid selleks, et vaesemad lugejad võiksid neid lugedes oma tagasihoidlikumat reaalsust unustada. Samas, valdavas osas Agatha Christie loomingust pööratakse vähe tähelepanu nii karakteritele kui ühiskonnale, kuhu need kuuluvad, ja lugeja tähelepanu köidetakse keerulise ja põneva mõistatusega - ning mööndavasti on keskmise lugeja elu tema õnneks oluliselt igavam. Selles mõttes võib Kuldajastu (1920-39) detektiivjuttu eskapistlikuks pidada küll; mida kindlamalt kehtestatakse mingi žanri reegleid, seda vähem jääb teosesse ruumi millegi muu jaoks ning seda rohkem ootab lugeja teoselt nende reeglitega arvestamist. Nii et kuigi Agatha Christie tavaliselt ei paigutanud oma teoseid eksootilistesse oludesse[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"167","field_deltas":{},"link_text":"saatuses6rmed.jpg","attributes":{"height":"480","width":"315","style":"width: 225px; height: 343px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"2"},"fields":{}}]] (nagu suurem osa ulmest), võis lugeja neid edukalt kasutada põgenemiseks eksootilisse seiklusse. Erinevalt näiteks Mark Twaini "Huckleberry Finni seiklustest" ei analüüsi Agatha Christie oma põnevas loos reaalsust, vaid iseenda väljamõeldud konstruktsioone.
Niisiis tuleb möönda, et lihtsustamisest, snobismist, mõningast poliitilisest kallutatusest ja muudest hädadest hoolimata on eeltsiteeritud lõikudes siiski oma iva olemas. Kuigi need ei moodusta mingit kullaproovilist tõde, mõtleb samu radu mööda hulk kirjandushuvilisi.
Ulmežanri eskapistlikuks pidajad viitavad eksootilistele tegevuspaikadele ning ka "mõistatustesse" põgenemise võimalus on tõsiteadusliku või inseneriulme puhul olemas. Lisaks kasutavad paljud ulmekirjanikud võimalust panna kokku ebareaalne tegevuskoht ja klassikalise detektiivloo eeskujul konstrueeritud süžee ning sel juhul ei jää teosele kuigi palju pidepunkte lugejat ümbritseva reaalsusega suhestumiseks. Ulmeaustajad vastavad võimalusega, mida peavoolu kirjanduses kasutavad tuntuimatena maagilised realistid eesotsas Gabriel Garcia Marqueziga - ebatavaline keskkond võib aidata nende üldinimlikku sõnumit reljeefsemaks muuta. "Ulmekirjandus tegeleb inimesega," ütlevad nad. Tegelased rändavad kosmoses, kuid kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale.
Antoloogiat "Me armastame Maad" (koostanud Veiko Belials, Fantaasia 2016) ja Alf Henriksoni autorikogumikku "Saatuse sõrmed" (1994; e. k. LR 40 2015) näib ühendavat vaid lähedane ilmumisaeg eesti keeles. Siiski sobivad need üheskoos peaaegu ideaalselt ülalesitatud mõttekäiku illustreerima.
Antoloogia "Me armastame Maad" esimesed neli lugu on sedavõrd stiiliühtsed, et võiksid toimuda ühismaailmas. Esimest seitset ühendab "inimolemuse probleemidele keskendumine" (focus on the human condition). Kõik need on lahkumistest ja mahajäämisest või ka tagasitulekutest mahajääjate juurde. Kõigis neis on kesksel kohal see, mis toimub inimese peas või inimeste vahel ning kosmoselennud toimivad lavakujundusena, mis aitab autoreil neid huvitavaid üldinimlikke probleeme kujutada reljeefsemalt kui mistahes maised olud. Jah, muidugi võiks kirjutada jutuga "Oja Iapetusel" sarnase loo, milles tegelased naasevad aastaid kestnud polaarekspeditsioonilt - kuid paratamatult oleks tulemus igavam ning muuseas peaks autor tegelema hoopis kõrvalise küsimusega, kes küll ja mispärast korraldab tänapäeval aastaid kestvaid polaarekspeditsioone. Ilmselgelt on selle loo jaoks optimaalne žanr ulme. Kaks viimast teksti langevad küll üldisest toonist mõnevõrra välja ja "Niña" läheneb palaganile, kuid postsovetliku vene ulme nooremate autorite kaasamine muudab antoloogia kahtlemata esinduslikumaks.
Alternatiivajaloolist autorikogumikku "Saatuse sõrmed" arvustanud harrastusajaloolane ja ulmekriitik Raul Sulbi ütleb teose kohta Ulmekirjanduse BAAS-is järgmist:
Alternatiivajaloona erakordselt saamatu käkk: nii ideede originaalsuse kui nende teostuse meisterlikkuse poolest. [...] Veetsin selle 80-leheküljelise vihiku seltsis ligemale pool tundi, mis kulus maaliinibussil Tartust Nõkku jõudmiseks. [...] Maal avasin aga Silverbergi «Roma Eterna» suvalisest kohast ning veendusin taas kord, et head kirjandust ja head alternatiivajalugu tehakse ikka ka.
Temaga jääb üle vaid nõustuda. Ei ole need mõttemängud ei originaalsed, ei usutavad ega üleliia huvitavadki. "Saatuse sõrmedest" ei leia ühtegi käesoleva artikli algul tsiteeritud "kirjanduslikest väärtustest" - see-eest on küllaga eskapismi ning konstrueerimist. Ka võib "Saatuse sõrmed" tuua näiteks teosest, kus niiöelda peavoolukirjandusest lähtudes arendatakse ettevaatlikult ja kiduralt ideid või skeeme, mis žanrikirjanduses on juba ammu tulemusrikkalt ning süvitsi läbi töötatud. Kindlasti leidub kirjandushuvilisi, kelle jaoks "Saatuse sõrmed" on huvitav, provotseeriv, põnev ja mõtlemapanev lugemisvara, kuid allakirjutanul on raske uskuda, et ükski neist on kunagi kätte võtnud mõnd ulmeklassikasse kuuluvat alternatiivajalugu, alustades kasvõi Philip K. Dicki "Mehest kõrges lossis". Samas ei oska ta arvata, milline peavoolu jutt võiks samamoodi üle olla "Ojast Iapetusel".
Mõtlema paneb hoopis miski muu. "Saatuse sõrmed" on ilmunud 1957. aastast saadik väärkirjandusele orienteeritud ""Loomingu" Raamatukogu" sarjas, mille roll eesti 20. sajandi kultuuriloos on monumentaalne. "Me armastame Maad" andis välja fantastikale, põnevusjuttudele ja kergemale lugemisvarale orienteeritud väikekirjastus Fantaasia žanriulme sarja "Sündmuste horisont" 47. raamatuna.