Markus Vetemaa "Tarkade kivi ja kannabinoidid" (Punased Palmid 2017).
Markus Vetemaa värske romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is juba kirjutanud Silver Sära ning siin pole vajadust sellel lähemalt peatuda. Seetõttu jäid arvustuse pidepunkte koostades niiöelda sõelale kaks.
Esiteks, romaan piirneb komöödiaga. Autori eesmärk vist ikkagi polnud kirjutada puhast lõdvarandmelist lora, kuid sellest hoolimata askeldavad oluliste tegelastena paari miljardi aasta vanused konnale ja kalale sarnased olendid, kes tarbivad ise ohtralt meelemürke ning kellega kontakti saavutamiseks on kõige õigem viis kanepit suitsetada. Suur osa Esimest kontakti kirjeldatavatest teostest on väga tõsimeelsed ning "Tarkade kivis" pannakse neile mõnuga ära (alates tulnukate saabumisest, mille modus operandi sarnaneb väga Carl Sagani romaanis "Kontakt" kirjeldatule). Ärapanemine ei jää siiski pelgalt ärapanemiseks: selle tagant aimub allakirjutanu arvates täitsa mõistlik küsimus, et mis saaks juhul, kui Esimene kontakt päriselt selliseks osutukski? Ei mingit Tsooni oma surmalõksude ja alasti kistud inimhingedega. Ei mingit inimolemust või religiooni aluseid puudutavaid küsimusi. Ei mingit verevalamist ega kosmilist vallutust. Isegi mitte kosmilisi spekulante, kes otsivad, kust midagi originaalset leida võiks, mida teab kus Galaktika otsas asuvatele kollektsionääridele maha ärida. Lihtsalt tohutu pika elu jooksul täielikult blaseerunud funktsionärid, kes lihtsalt ei viitsi enam midagi tõsiselt võtta (omaenda missioonist alustades) ja on ammu enne homo sapiens'i tekkimist käega löönud kõikvõimalikele regulatsioonidele või eeskirjadele. Muidugi ei ole ka selline vaatenurk ajaloolistele sündmustele enneolematult originaalne, kuid siiski alakasutatud.
Teiseks, sündmustiku arendamise kiirus. Silver Sära on arvanud, et piisaks 400 leheküljest 600 asemel. Seda on raske öelda, kuid siiski paistab teos oma aeglase käigu ja lugejani viidud detailsete episoodide rohkuse poolest silma. Seda, tundub, et eriti peavoolu kirjandusega kõrvutades - maailma žanriulmes, eriti imeulmes, on "telliste" kirjutamine jätkuvalt rohkem au sees kui allakirjutanu arvates olla võiks. Peavoolus on aga märgata suundumust ökonoomikale või ütlemisele ütlemata jätmise kaudu - toodagu siis näiteks Alessandro Barriccot või Nikolai Baturinit. "Delfiinide tee" on niisama sündmusterikas ning unenäoline, kuid mahtusid ei anna võrreldagi. "Tarkade kivi" kulgeb samasuguse tempoga nagu "Saladuslik saar". See pole iseenesest etteheide, sest erineva tempoga teoseid vaheldumisi lugeda ongi siinkirjutaja arust tore, olgu siis valsirütmis või mingis muus süsteemis.
"Tarkade kivi" on autori eelmise romaani, "Valgelinnu maailmaga", väga raske võrrelda, sest teoste laad on niivõrd erinev. Allakirjutanule jättis küll "Valgelinnu maailm" suurema mulje: kui "Valgelinnu maailm" oli eesti ulme kümnendi teos, siis "Tarkade kivi" on lihtsalt üks selline keskmiselt hea raamat. See on aga isikliku maitse ja eelhäälestuse küsimus.
"Tarkade kivi" on seni veel vähe arvustatud ja loodetavasti on ülalöeldust kasu neile, kes pole veel otsustanud, kas seda lugeda või mitte.