Vardjas suunas oma roboti lähemale palgile, millel hunt märgadel sügislehtedel lösutas. Vihm nirises mööda looma karmi halli karva alla.
Robot lükkas vardja korraldusel hundi rinda nõela, mille sensorid andmeid kogusid ja tagasi saatsid. Vardjas alustas roboti ümberehitamise kavandamist. Võib-olla saaks seda kasutada kui defilibraatorit.
Igatahes pulssi ei olnud. Sajanaelane täiskasvanud hunt oli surnud südameseiskuse tagajärjel, hukkunud samas äikeseotormis, mis oli Vardja Lääne-Alberta Taasmetsistamise Organisatsiooni satelliitsidest ära lõiganud.
Vardjas oli teinud mõningaid keerulisemaid diferentsiaalarvutusi, enne kui saatis roboti nii sügavale hallatavasse alasse. LATMO juhtnöörid nõudsid, et robotid püsiksid äikesetormide ajal majas. Siiski ütlesid juhtnöörid ka, et Kaljumägede künkanõlvade ökoloogia säilitamine oli olulisim. Vardjas kaalutles, et kui robot hävima peaks, oleks 1200-ruutkilomeetrine ala siiski hallatav, kuigi hooldusraiet tuleks 3% vähendada ja mükoriisaga seente ümberasustamist piirata.
Igal juhul jõudis robot liiga hilja kohale. See surm langetab reservaadi huntide arvu taas alla „vastuvõetava“, taas „haavatavani“.
Oma parimaist katsetest hoolimata oli Vardjas läbi kukkunud.
Robot ootas kannatlikult uusi käske, kaamera pidevalt Vardjale pilti edastamas.
Välk lõhestas ööpimedust, tuues paljaste mäetippude piirjooned korraks nähtavale. Vihmast sai rahe. Ennustav algoritm teatas, et torm ägeneb.
Vardjas märkis üles, et hundi keha tuleb pärast tormi liigutada kaltsiumivaeguses pihlakapuu alla ning käskis robotil kuuri tagasi pöörduda. Robot ajas kõik kuus jalga välja.
Häire hakkas tööle. Ebatavaline idapoolse tara ületamine. Vardja uue käsu peale hakkas robot kõikudes üle sõnajalgade astudes liikuma nagu ämblik, pöögiokste all itta liikudes.
Kui tara nähtavale ilmus, tõi roboti termokaamera nähtavale üle tara kõige ülemise traadi roniva inimese. Lähivaates oli näha, et sissetungija, kes nüüd tarastatud alasse hüppas, oli reproduktiivses eas naine oranžides rõivastes. Teisel pool tara oli auto kraavis peaaegu püsti.
Salakütt? Tara oli loodud selleks, et pidada loomi sees, mitte salakütte väljas. Rangetest looduskaitseseadustest ja reservaadi hoiatussignaalidest oli selleks alati piisanud.
Vardjas järgis oma algoritmi ning püüdis häire inimeste poolt mehitatud LATMO peakorterisse edasi saata, aga satelliidikanalist ei kostnud muud kui staatikat. Seni, kuni torm kestis ja Vardjas sai erakorralise aruande esitada, oli see omapead.
Inimesel ei olnud mingeid salaküttidega seostatavaid relvi. Vardjas kõhkles isegi siis, kui tavapärase hoiatuse roboti helisüsteemi saatis: “Seis! Te rikute LATMO reservaadi piiri! Palun identifitseerige ennast.“
„Mida kuradit? Robot nii kaugel? Raisk!“
Kaks küsimust ja vandesõna, ei midagi identifitseerimise sarnast.
Vardjas käskis robotil oma tulirelv välja sirutada teadet samal ajal korrates. Enne piiririkkuja likvideerimist tuli anda kaks hoiatust.
Inimene komberdas lähemale, vesi pikki juukseid pidi alla jooksmas. „Ütle, kus lähim maja on. Mul külmub perse ära.“
„See on sinu viimane võimalus lahkuda enne, kui ma tulistan.“ Kolmas hoiatus ei olnud tegelikult kohustuslik, aga olukord väänas Vardja heuristikat uutele radadele.
Inimene tegi arusaamatut häält ja pani siis käed puusa. „See okastraat on vastik kraam. Ma kahtlen, kas ma suudan sellest uuesti üle ronida. Sa blufid. Sa ei tulista.“
Vardjas uuris teda, serverid täisvõimsusel töötamas. „Palun anna teavet. Miks sa siin oled?“
„Kutsu mind Jilliks. Mingil juhul ma ei istu veel viit aastat kongis. Mitte mingil! Aitäh Gaiale, et elekter erikas ära läks, heh.“
Välgunool tabas maad 1,2 kilomeetrit põhja pool, kus tugevdatud erirežiimiga vangla asus. Järgnev äikesemürin lõi roboti mikrofonid peaaegu kurdiks.
„Palun anna teavet. Miks torm nii äge on?“
„Ma kuulsin, et nad külvasid lääne pool suusamäele pilvi, et hooaega varakult alustada. Võib-olla see on põhjus? Padukas on igatahes räme.“
Vardjas töötles seda. See oli loogiline. Inimesed olid keskkonna hävitanud ja siis loonud Vardja seda taastama. Oli ootuspärane, et nad jätkavad keskkonna hävitamist ebaloogilistel põhjustel nagu näiteks sport.
„Saad sa selja keerata? Ma tahan kusta.“ Inimene hakkas oma märga üleriiet avama.
Vardjas proovis seda teavet töödelda, kuid ei saanud hakkama.
See polnud kaugelt liiga paljude asjadega täna hakkama saanud. Ilmselgelt vajas selle tarkvara muutmist. See hakkas siin-seal väiksemaid muudatusi tegema.
Inimene kehitas õlgu ja kadus siis poole meetri jämeduse männi taha. Vardjas kasutas üht oma looduskaamerat ning koostas keerulise skripti uriini mahu arvutamiseks: 350 milliliitrit.
Umbes sama palju kui täiskasvanud hundil.
Inimene tuli tagasi. Vardjas hindas tema kaalu 110 naela peale.
Juhtnöörid olid selged: ökoloogia oli olulisim.
Vardjas katkestas oma erakorralise aruande. Nüüd kui imetajate biomass oli taastatud, polnud enam vaja LATMO-le pärast tormi möödumist ette kanda.
Vardjas avas uue looma toimiku. „Kas sa suudad tappa keskmiselt 1.25 hirve kuus kasutades roboti tera noana?“
„Mäh?“
„Kas sul on kogemusi tippkisjana?“
„Misasja?“
Inimene tundus olevat küsimuste peale segaduses, kuid see oli vastuvõetav tulemus. Selgitamiseks on kõvasti aega. Hooldusmeeskonda polnud enne viit aastat oodata.
Tõlkinud Kristjan Sander