Mariana Enriquez. "Asjad, mis me tules kaotasime." LR 18-20. SA Kultuurileht, 2025. 144 lk.
Kui eesti keeles ilmub mõni Ladina-Ameerika kirjaniku teos, mida saab kuidagi seostada üleloomulikuga, tekib mul kohe instinktiivne ettevaatus – ega „nendelt seal“ ju peale maagilise realismi midagi ei tule. Teine ohu märk on raamatu ilmumine ""Loomingu" Raamatukogus", kust on harva oodata lugemist kergema maitsega žanrihuvilisele, kellele kõrgkirjandus mõjub pigem intellektuaalse, ent läbinähtava edvistamisena. Seetõttu tundsin kergendust, kui Mariana Enriqueze jutukoguga edasi jõudes mõistsin, et seekord olid hirmul suured silmad. Ei ole postmodernistlikku keerukust, teeseldud sügavust, pigem on märksõnadeks lihtsus ja toorus. Üldjuhul ei pea jutu lõppedes endalt küsima, et „mis see siis nüüd oli?“. Võib-olla on see kuidagi seotud autori enda elukogemusega, sest Vikipeedia andmetel oli Enriquez nooruses osaline kodulinna La Plata rocki- ja pungimaastikul.
Enriquez (s. 1973) on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke, kelle loomingut on iseloomustatud terminiga „gooti realism“, kuigi ta ise eelistab kasutada väljendit new weird. Kogumiku põhjalikus järelsõnas kirjutab Ruth Sepp, et autori varasemaid mõjutajaid oli Stephen King ning ainest ammutab Enriquez angloameerika gootikast ja õuduskirjandusest (Stevenson, Poe, Henry James, Lovecraft, Bradbury). Kaua aega peeti gooti ja õuduse žanre Lõuna-Ameerikas „madalaks“, ent viimasel ajal on noorem põlvkond (sh. Mariana Marquez) need eelarvamused kummutanud. Järelsõnas rõhutatud poliitilist ja diktatuuriga seotud rõhuasetusi ma lugudes väga reljeefselt ei tajunud, kuigi ühes loos on politseivägivalda ja teises Paraguai sõjaväelaste jõhkrust.
Kõigi 12 jutu peategelane on naine ja võib-olla seetõttu on mitmes loos (eriti selgelt nimiloos) esil sugudevahelise hierarhia probleemid. Rohkesti on vägivalda, sh lastevastast, vaesust, lootusetust, haigusi, lugeja on pidevalt elu pahupoolel. Enriquez on andekas miljöömeister ja ta oskab ängistavat elu või naturaalset jõhkrust kirjelda mõnikord kuidagi tundetult, neutraalselt. Eriti torkavad selle poolest silma jutud „Räpane poiss“ ja „Narkouimas elatud aastad“, üleloomulik element nendes mõlemas puudub.
„Räpases poisis“ on kaastundlikul peategelasel olnud veidike suhtlemist poisikesega, kes elab narkarist emaga tänaval. Poiss ja ema jäävad kadunuks, aga mõne aja pärast on ühele tundmatule tänavapoisikese peal julma tehtud: „Solisi tänava mahajäetud parklas leiti surnud poiss. Pea maha võetud. See oli keha kõrvale asetatud. Kella kümneks oli teada, et peanahk oli luuni nülitud ja juukseid lähedusest ei leitud. Samuti oli teada, et silmalaud olid kinni õmmeldud ja keelt hammustatud, seda võis olla teinud surnud laps ise või – ja see pani Lala karjatama – keegi teine.“ (lk 16). Kas on tapetu tema tuttav poiss või ei ole? Igal juhul väga masendav lugu. Saame ka teada, et Argentiinas kummardatakse luukere-kujulist jumalust San La Muerte, ja et enamik loo täiskasvanud tegelasi on transvestiidid.
Loo "Narkouimas aastad" pealkiri vastab täpselt sisule. Noorte tüdrukute vaene ja vägivaldne elu Argentiinas. Tuim, ükskõiksusest pakatav stiil, nagu räägiks inimene, kes midagi paremat ei teagi ega oska seetõttu oma elusse halvasti suhtuda. Rutiin.
Jutus „Võõrastemaja“ tahab neiu kätte maksta hotelliomanikule, sest see on lahti lasknud tema isa, kes töötas hotelli juures giidina (ja oli ilmselt ka omaniku armuke). Hotellis oli ammu, diktatuuri aegadel, politseikool. Kättemaks seisneb selles, et hiilitakse öösel võõrastemajja ja topitakse tubades madratsite sisse toorvorsti, mis peaks ajapikku seal mädanema ja haisema hakkama. Aktsiooni tipphetkel kostab ustele prõmmimist, meeste hüüdeid-käsklusi, koerte haukumist (mida kuulevad ainult need tüdrukud). Ilmselt tuleb mõista, et mingil põhjusel elustus maja aastatetagune minevik.
"Adela maja" on alamžanrist Maja, Kus Kummitab. Keskne tegelane on amputeeritud käega (või sünnitrauma tagajärjel käetuks jäänud) tüdruk. Kolm last käivad selle juures kõhedust tundmas ja kaks neist väidavad, et maja räägib neile oma lugusid. Nad lähevad hoonesse sisse ja näevad maja sisemust sellisena, mida hiljem keegi enam ei näe – ilmselt sellisena, nagu see kunagi varem oli. Ühe käega Adela kaob ühest uksest ja rohkem teda ei nähta; kaob ka see uks. Sünge, masendav, aga mitte väga originaalne.
"Kõrvikkääbuse väljakutsumine" on juba pealkirja tõttu atraktiivne tekst. Pablo viib läbi mõrvatuure-bussireise kümne julma varem toime pandud kuriteo (tükeldamine jms) marsruudil. Kord ilmutab talle end talle tuuribussis kuulsaim mõrtsukas, kõrvikkääbus, kes tappis väikseid lapsi ja loomi, sest "talle meeldib nii". (Kääbik-kõrvik on surnud juba aastal 1944.) Kääbikust saab tuurijuhile justkui kinnisidee ja kuidagi hakkab see episood segunema tema koduse olukorraga, kui tal sünnib laps ja intiimsus naisega hakkab kaduma. See on üks mitmest justkui lõpetamata/puändita loost, kus lugeja peab ise mõtlema, millega asi võiks lõppeda. Ei saa öelda, et selline kirjanduslik võte mulle meelepärane oleks, aga midagi pole teha.
Jutus "Ämblikuvõrk" sõidab noor naine onu-tädi juurde oma värsket abikaasat näitama. See abikaasa on ülbe, vinguja, null-empaatiaga väiklane tüüp, kelle vastu peab tekkima vältimatult vastikustunne. Koos täditütrega sõidetakse Paraguaisse väikesele autoreisile, mille jooksul mehe käitumine on üsna võimatu. Seal jääb abikaasa seletamatutel asjaoludel kadunuks. Ulme poolest on siin nii palju, et täditütar oskavat väidetavalt vaimudega suhelda ja hotelli restoranis räägivad veoautojuhid kummitusjutte.
"Kooliaasta lõpp". Siin on vaatluse all kummaline tüdruk, kes ennast koolis lõigub ja hammastega küüned välja kisub ning juuksed välja tõmbab. Ilmselt mingi vaimuhaigus, mis ei näi ravile alluvat. Tüdruk räägib minategelasele, et ta näeb justkui reaalselt mingit hiinlase moodi meest, kes teda neid asju tegema sunnib. Ja lisab, et varsti hakkab ka tema samamoodi käituma. Ja too hakkabki...
Jutus "Ei mingit liha meie luudel" leiab noor naine tänavalt inimese pealuu, toob selle koju ja hoiab magamistoas, ehib seda, sätib paruka jne. Tekib nagu kinnisidee, mida tema elukaaslane välja ei kannata. Naine loobub ka ise söömisest, et olla kondine, elukaaslane aga tundub talle paksuvõitu. Lühike lugu ei sisalda üleloomulikku.
"Naabri hoov". Mees ja naine kolivad uude üürimajja ja midagi hakkab toimuma naise psüühikaga. Võib-olla on siin põhjuseks hiljutine vallandamine, ema surm või stress, aga võib-olla ei ole toimuv üldse psühhiaatriline, vaid reaalne: öine prõmmimine uksele, mille taga kedagi ei ole; naabri hoovis jala külge aheldatud ketiga poisike, keda naise abikaasa saabumise ajaks enam seal sugugi näha ei ole. Veel üks lugu, kus rõhk on rumalal ja paindumatu ajuga mehel/abikaasal.
Jutus "Musta vee all" uurib naisprokurör politseinikute kuritegusid – paar poissi on uputatud solgiveeks muutunud hapnikuvaesesse jõkke. Aga ühe tänavatüdruku olevat sõnul olevat üks neist paari nädala pärast veest välja roninud ja elavat nüüd slummis. Prokurör läheb üksinda slummi, et sündmuspaika vaadata ja inimestega rääkida – ta pole mingi papist tüdruk, piirkond on talle tuttav ja ta kannab relva. Slummis on kristlus maha jäetud ja kummardatakse ei-tea-keda/mida. Ühe anagrammi kaudu maandub see lugu otsapidi koguni Cthulhu Mythosesse. Jälle üks lõpplaheduseta lugu. Jutul on iseloomulik viimane lause: "Marina jooksis silla suunas ega vaadanud tagasi ning kattis veriste kätega kõrvad, et trummipõrinat summutada." Aga edasi? Kas jutt jäi pooleli?
Kokkuvõtvalt nendin, et kogumiku üle palju kurta ei saa. Arvatavasti on tegu raamatuga, mis võib pakkuda huvi ka lugejatele, keda üleloomulik ei köida, sest üleloomulikust üle jääv osa on karm realism. Küllap tuleks plusside hulka arvata ka Lõuna-Ameerika õhustik ja sugestiivne jutustamisstiil. SF-i ja fantaasiakirjanduse andunud fännidele pole teoses aga eriti midagi.
Enriqueze jutukogu ilmus hispaania keeles pealkirjaga „Las cosas que perdimos en el fuego“ aastal 2016 ja see on aasta hiljem tõlgitud ka inglise keelde.