Järelsõna Mariana Enriqueze jutukogu "Asjad, mis me tules kaotasime" eestikeelsele väljaandele.
Gooti õuduse kuningannaks kutsutud Mariana Enriquez, sündinud Buenos Aireses 1973. aastal, on Argentiina kirjanduse fenomen ja praeguse hetke kaalukaim esindaja. Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed. Enriqueze teostes kohtuvad Argentiina poliitiline lähiajalugu, pöörased 1990-ndad, mil enesehävitamine oli veel cool ja glamuurne, viited lapsepõlvele, poolpaganlikud kultused, romantika ja gootika ning reaalne ja metafüüsiline õud. Groteski, õuduse ja fantastika kaudu lahkab autor meie hirme kõigis sfäärides, nii meie alateadvuses, igapäevaelus kui ka ühiskondlikul tasandil, ning vaatleb kurjust kui atavistlikku nähtust ühiskonnas.
Enriquez kasvas üles Buenos Airese äärelinnas Lanúsis, arstist ema ja insenerist isaga. Hiljem koliti La Plata linna, autori teismeiga jäi 1980-ndate lõppu, pöördelisse aega, mida Argentiinas märgistas demokraatia tulek ja majanduslik kitsikus. Enriquez asus õppima ajajakirjandust ja tegutseb selles valdkonnas tänaseni ajalehe Página/12 kultuurilisa Radar toimetajana.
Juba oma esimese romaaniga „Allatulek on kõige hullem“ (Bajar eslo peor, 1995) esitab Enriquez väljakutse diktatuurijärgse Argentiina n-ö tervele mõistusele ja moraalile. Raamat käsitleb ajastu vaimu teemasid, mida kohalikus kirjanduses tol ajal ei leidunud — teismeea rahutus, narkootikumid, alkohol, tusk ja rokkmuusika, geidest peategelased –, ning see võeti lugejate poolt väga hästi vastu. Rahvusvahelise tuntuse tõid Enriquezele novellikogud „Voodis suitsetamise ohud“ (Los peligros de fumar en la cama, 2009) ja „Asjad, mis me tules kaotasime“ (Las cosas que perdimos en el fuego, 2016). Lisaks on tema sulest ilmunud
kroonikad surnuaedadest „Keegi kõnnib mu haual“ (Alguien camina sobre mi tumba, 2014), Argentiina XX sajandi ühe parima novellisti Silvina Ocampo biograafia „Noorem õde“ (La hermana menor, 2014), jutukogu „Päikeseline paik süngetele inimestele“ (Un lugar soleado para gente sombría, 2024) ja auhinnatud romaan „Meie osa ööst“ (Nuestra parte de noche, 2019), milles avalduvad kõik autori peamised teemad ja motiivid: poliitika, võim, kehad ja nende haprus, lapseiga ja noorus, okultism, rahvausundid, õudus ja poeesia.
Mariana Enriqueze esimeseks kirjanduslikuks mõjutajaks oli Stephen King, kes uuendas 1970-ndatel õuduskirjandust, tuues õuduse lähemale igapäevaelule, näidates selle kohalolu ühiskonnas, poliitikas. Enriquez on kirjeldanud Kingi avastamist: „See oli otsekui elektrilöök. Tekitada õudust kahel viisil: M. R. Jamesi ja Elizabeth Gaskelli tontidega, aga lisades sellele meie kaasaegsed ja kohalikud hirmud.“ See lähenemine põhineb ideel, et kurjus pesitseb (varjatult) meie ideoloogias ja igapäevaelus, mitte kusagil väljaspool. Ka Enriqueze raamatuid iseloomustab see naturalismi ja õuduse sulam, mis sai tuntuks Kingi esimeste menukitega.
Enriquez ammutab angloameerika õuduskirjandusest ja gootikast (Robert Louis Stevenson, Edgar Allan Poe, Henry James, H. P. Lovecraft, Ray Bradbury), tuues selle Argentiina ja Ladina-Ameerika konteksti. Hispaaniakeelses kirjanduses on ingliskeelsega võrreldes pea olematu õudus- ja gooti traditsioon, ja kuigi Argentiinas ning Uruguais on Rio de la Plata fantastilise kirjanduse traditsiooni näol olemas kuulsad eelkäijad, nagu Horacio Quiroga, Felisberto Hernández, Jorge Luis Borges, Juan Carlos Onetti, Julio Cortázar (kes on kirjutanud isegi „Märkmed Río de la Plata gootikast“, Notas sobre lo gótico en el Rio de la Plata), Silvina Ocampo, peeti õudust ja gootikat Argentiinas kaua madalamateks žanriteks, kuni noorem kirjanike põlvkond, nende seas Mariana Enriquez, Samanta Schweblin, Luciano Lamberti, Diego Muzzio, Ana María Shua on hakanud õuduse kaudu käsitlema Argentiina poliitikat, diktatuuri, võimu kuritarvitusi, keskkonnaprobleeme, femitsiide, narkokaubandust. Tänapäeval on gooti õudusulme teinud Ladina-Ameerikas tõelist võidukäiku, rääkimata läänemaailmast, kus gootika on ehk üks esiletõusvamaid nähtusi ning kandunud ka teistesse kunstivormidesse ja massikultuuri.
Samas ei saa Enriqueze teoseid määratleda pelgalt žanrikirjanduse raames, ka autor ise iseloomustab oma loomingut pigem mõistega new weird, paigutades selle piiripealsesse sfääri, kus põimuvad tegelikkus ja unenäolisus, sotsiaalsed teemad ja õudus. Enriquez kasutab ajaloolisühiskondlike piltide visandamiseks žanrikirjanduse võtteid, ja õudusulme on osutunud iseäranis sobivaks Argentiina tegelikkuse kujutamisel. „Igasugune päris õudus, ja ennekõike diktatuuride ning genotsiidiide õudus on sama kohutav või kohutavam kui mistahes väljamõeldis. Mul on vaja rääkida nendest aastatest, mis langesid kokku minu lapsepõlveajaga, žanrikirjanduse võtetega. Sest see on minu keel: ma kasvasin sellega, lugesin seda, see köidab mind ja aitab mul traumat töödelda.“
Enriquez on suutnud tabada mitmeid Argentiina viimaste aastakümnete muresid ja hirme. Paljusid tema novelle võib lugeda nn linnagootika võtmes. See keskendub keskklassi hirmudele ja ängidele tänapäevases suurlinnakeskkonnas, mida iseloomustavad sotsiaalsed probleemid, majanduslik ebavõrdsus, uimastid, kuritegevus, keskkonna saastatus, sisseränne, prostitutsioon, ühiskonna killustatus. Buenos Aires on otsekui Ladina-Ameerika hiidlinnastu musternäide, sünge metropol slummidega, mis ei kuulu modernse linna kuvandisse, ent moodustavad ometi selle lahutamatu osa. Kaootiliselt kasvav linn oma sotsiaalsete lõhedega on loonud kaks paralleelset maailma: valge, kaasaegne, ilmalik Euroopa immigrantide järeltulijate Argentiina versus segavereline, mahajäänud, sünkretistlikke usundeid praktiseeriv sisserändajate Argentiina. Nende kahe maailma kokkupõrke käsitlemisel on Enriquez ületamatu. Olulisel kohal on tema raamatutes ka Argentiina rannikuvöönd Mesopotamia (Misionese, Corrientse ja Entre Ríose provintsid), Paraguai, Brasiilia ja Uruguaiga piirnevad alad, kust tuleb palju sisserändajaid ja mida autor kujutab kui metsikut sisemaad, mis võib linnainimese endale allutada. Enriquez kasutab siin nii ajaloolise gooti kirjanduse elemente, aga ka rahvatraditsiooni, kuhu kuuluvad legendid jaebausk. Tõrjutud alamklassid oma haridusliku ja majandusliku mahajäämuse, maagia ja uskumustega on barbaarse mineviku kehastus olevikus, kaugete maapiirkondade kaja, mis võib läbi oleviku pealispinna tungida ja seda raputada.
Mitmeski mõttes jätkab Enriquez Julio Cortázari loomingut. Nii nagu Cortázarilgi, võimendab tema jutustuste fantastilist efekti see, et välised õudused on seotud tegelaste sisemaailmas toimuvaga. Samuti ühendab teda Cortázariga sujuv üleminek argisest koletislikuks: rahutusttekitav peitub näiliselt turvalises, tuttavlikus ja koduses miljöös.
Maailm, mis Enriqueze teostes avaneb, on aga tumedam, verisem ja brutaalsem. Selle atmosfäär on ängistav, tegelased häirivad ja olukorrad ekstreemsed. Raske on leida tema lugudes positiivseid paiku, mis pakuksid päris ja üleloomulikule õudusele alternatiivi. Enriqueze proosa balansseerib sageli vastandlike koodide vahel, see on ühteaegu pahaendeline ja lüüriline, kaine ja terav, vaba igasugusest ballastist ja ka moraalilugemisest, see on täis mõõdetud salapära ning miski pole seal etteaimatav.
*
Jutukogu „Asjad, mis me tules kaotasime“ koosneb 12 novellist, milles leidub ängistatud ja sihituid naisi ning teismelisi, pahaendeliselt veidraid lapsi, düsfunktsionaalseid paare, kõhedaid maju ja suurlinna perifeeriaid. Ratsionaalsus kohtub seletamatuga, reaalsus üleloomulikuga, igapäevaelu
nähtused muunduvad ja omandavad teise funktsiooni. Keskkonna hävitamine võtab üleloomuliku mõõtme, naised leiavad košmaarses feministlikus liikumises ainsa võimaluse vabaneda soolisest vägivallast ja võtta kontroll oma kehade üle. Enriqueze tekste iseloomustab pinge normaalsuse ja äärmuslikkuse vahel, iroonia, mis on saavutatud liialduse abil.
Üheks Enriqueze loomingu läbivaks teemaks – sellele viitab ka novellikogu moto – on lapsepõlv. Kui lapsed peaksid esindama süütust ja tulevikulootust, siis tema novellides on lapsed kas vägivalla all kannatajad või vägivallatsejad, ähvardavad ja painajalikud: paljasjalgsed, kodutud, väärkoheldud, metsikud, koletislikud, mõrvarlikud, ilma nime või tulevikuta. Viidates sellega sümboolselt tuleviku ja lootuse puudumisele toob Enriquez teravalt esile, et lapsed on tänapäevase süsteemse ja struktuurse vägivalla ja õuduse peamised ohvrid. Seda kõnekam on tagasivaade XX sajandi alguse Buenos Airesele loos „Kõrvikkääbuse väljakutsumine“
ning asjaolu, et Argentiina ajaloo esimene registreeritud sarimõrvar oli laps. Tema novellides muutuvad kõige haavatavamad ja kannatavamad subjektid ühtlasi õuduse kuulutajateks. Lapsed reeglina mitte niivõrd ei tunne hirmu, vaid äratavad seda keskklassi inimeses, kes kohtub moonutatud ja võõristust tekitava lapsepõlvega.
Kui gootika lähtekohaks on hirm võõra, tundmatu ees, siis Argentiina linnagootikas on „võõra“ kehastuseks slummid ja nende asukad. Autori kujutatud keskklassi Buenos Airese pealispinna all pulbitseb teine Buenos Aires, mida asustavad heidikud, transvestiidid, kriminaalid, narkomaanid, kus valitseb korratus, vaesus, ebausk, Paraguaist või Corrientesest pärit sisserändajatega pealinna tagahoovidesse saabunud primitiivsed kultused ja rituaalid. Enriqueze tüüpiline peategelane on valge haritud keskklassi Buenos Airese naine, enamasti eksistentsiaalses kriisis vaevlev, melanhoolne, sotsiaalselt tundlik, tal on kindel amet ja ta usub korda
ja headusesse. Novelli „Räpane poiss“ jutustaja, kujutades ette, et on eelarvamustest vaba ja progressiivne, romantiseerib perifeeriat, Constitucióni linnaosa ja selle gootilikku häärberit, mis seostub nostalgilise kujutelmaga vanast aristokraatlikust Buenos Airesest. Kui Constitución esindab kaasaegse Buenos Airese kõrval gooti minevikku, siis tänavad „seal taga“, teisel pool raudteed, paganlikud kultused ja inimohvrid on barbaarse mineviku enklaav suurlinnas. Jutustuses „Musta vee all“ tabab peategelast kultuurišokk kokkupuutest „teisega“, Riachuelo (mis on üks maailma saastunumaid jõgesid) kallastel Villa Morenos elava mutantkogukonnaga, kes kummardab jõesügavustes pead tõstnud ürgseid ebajumalaid.
Enriqueze lugudes kohtab sageli noori, kujunemisjärgus, ebakindlaid tegelasi, kellel on raske endale elus kohta leida. Need on teismelised, kes kasvasid üles Carlos Menemi aegses Argentiinas, ümbritsetuna narkootikumidest, alkoholist ja rokkmuusikast. Lugu „Narkouimas aastad“ kujutab hüperinflatsiooni ja vaesust diktatuurijärgseil aastail, mida autor kirjeldab ilma erilise nostalgiata. Diktatuuriaeg Enriqueze novellides ilmutab end teismelistele, kes pole seda omal nahal kogenud, otsekui viirastuslik ähvardus. Pealtnäha turvalises alevikus tuikab mineviku vägivald, mida püütakse varjata.
Läbiv teema Enriqueze novellides on düsfunktsionaalne perekond ja sooküsimused. Pere- ja paarisuhted ei toimi, lähedastest pole tuge. Meestegelased on kasutud ja rumalad, naised targad, mõlemad aga ühtemoodi segaduses. Jutustuses „Ämblikuvõrk“, mis on üks kogumiku mõjusamaid, kohtuvad linnatsivilisatsioon ja maagiline ning nõiduslik sisemaa (vastavalt peategelase ennasttäis ja eelarvamuslik abikaasa ja nõbu Natalia, „kes pani kaarte, oskas ravitseda ja ennekõike suhtles vaimudega“). Taustal diktatuuriaeg, mis avaldub grotesksete sõjaväelaste kaudu ühelt poolt ja teisalt rekkajuhtide tondilugudes, millest ei selgu päriselt, kas inimeste kadumine on seotud müstiliste jõudude või sõdurite tegudega. Troopiline sisemaa seostub animaalse vitaalsuse, maagiaga, aga ka palavuse, räpaste tualettide, viletsate hotellidega. Nagu ka viimati mainitud novellis, ei peitu Enriqueze jutustuste õudus tingimata üleloomulikus, vaid atmosfääris; teisalt on vägivald tema lugudes kohati sedavõrd ekstreemne, et šokeerib keskmist lugejat, paneb proovile tema taluvuse. Enriqueze provokatiivse naturalismi eesmärk on tekitada vastumeelsust, näidata, milline näeb päriselt välja Argentiina meeleheide. Kuigi novellid on üles ehitatud õudusžanri elementide abil, siis üleloomulikkus toimib siin otsekui teisejärgulisena, rõhutades, et tegelikult pole siin midagi üleloomulikku. Need lood tekitavad ennekõike jahmatust, võõristust harjumuspärase stabiilsuse lagunemise, muutunud maailma ees, kust jääb üle vaid põgeneda. Selle tulemusena tekib mõistmine, et harmooniline maailm, millel tsivilisatsioon eeldatavasti põhineb, on seda ainult pealtnäha, et meie arusaamad korrast, haridusest, heaolust võidakse hetkega kummutada õõvaga, mis ei tulene ei üleloomulikust ega maagilisest, vaid igapäevasest ja tuttavlikust, meist endist.