Tõlkinud Eva-Stiina Randoja. Ilmunud kogumikus "Asjad, mis me tules kaotasime" (LR 18-20 2025).
Mõtlen iga päev Adela peale. Ja kui mälestus temast – tedretähnid, kollased hambad, liiga õhukesed heledad juuksed, õlakönt, seemisnahast saapakesed – end mulle päeva jooksul ei ilmuta, külastab see mind öösel unenägudes. Minu unenäod Adelast on alati erinevad, aga nendest ei puudu kunagi ei vihm, minu vend ega mina, mõlemad kollastes vihmakeepides, seismas mahajäetud maja ees, vaatamas, kuidas politseinikud aias meie vanematega vaikselt räägivad.
Meist said sõbrad, sest Adela oli äärelinna printsess, ärahellitatud oma hiiglasuures Inglise stiilis majas, mis mõjus keset meie halli Lanúsi rajooni niivõrd isesugusena, et meenutas lossi, ja selle elanikud isandaid, samal ajal kui meie olime oma armetute aedadega neljakandilistes tsementmajades kui teenrid. Meist said sõbrad, sest temal olid parimad väljamaa mänguasjad, mida isa talle Ameerika Ühendriikidest tõi. Ja sest ta korraldas parimaid sünnipäevapidusid igal aastal kolmandal jaanuaril, natuke enne kolmekuningapäeva ja veidi pärast uusaastat, basseini ääres, mille vesi paistis siestaaegse päikese käes hõbedane, justkui pakkepaber. Ning sest tal oli projektor ja ta vaatas elutoa valgetel seintel filme, samal ajal kui ülejäänud naabruskonnal olid ikka veel mustvalged telerid.
Kuid ennekõike saime minu vend ja mina temaga sõbraks seepärast, et Adelal oli üksainus käsi. Või vahest oleks täpsem öelda, et tal puudus üks käsi. Vasak. Õnneks polnud ta vasakukäeline. See puudus tal alates õlast; seal oli väike mügarik, lihasejäänus, mis küll liikus, aga oli täiesti kasutu. Adela vanemate sõnul oli ta sellisena sündinud, tegu oli kaasasündinud puudega. Paljud teised lapsed kas kartsid teda või tundsid vastikust. Nad naersid tema üle, kutsusid teda koletiseks, väärakaks, poolikuks elukaks, nad ütlesid, et ta saaks tsirkuses tööd, et tema pilt on kindla peale meditsiini käsiraamatutes.
Adelale ei läinud see korda. Ta isegi ei tahtnud proteesi kanda. Talle meeldis, kui teda vaadati, ja ta ei varjanud könti kunagi. Kui ta kellegi silmis tülgastust märkas, võis ta oma köndi selle inimese nina ette toppida või istuda talle väga lähedale ja puudutada oma kasutu jupikesega tolle käsivart seni, kuni tal õnnestus teist alandada, viia ta peaaegu nutu äärele.
Meie ema rääkis ikka, et Adelal on erakordne iseloom, et ta on tugev ja vapper, eeskuju, imearmas, kui hea kasvatusega, millised suurepärased vanemad tal on. Adela aga väitis, et tema vanemad valetavad. Käe kohta. „Ma ei sündinud sellisena,“ ütles ta. Meie siis küsisime, mis juhtus. Ja tema esitas oma versiooni. Õigemini versioonid. Vahel ta rääkis, et tema koer oli teda rünnanud, Põrgu-nimeline must dobermann. Koer olevat hulluks läinud, dobermannidega pidavat sagedasti nii juhtuma, Adela ütles, et seda tõugu koerte kolju on nende aju jaoks liiga väike, seepärast valutab neil kogu aeg pea ja see
valu ajab nad hulluks, luustiku vastu surutuna on aju tegevus häiritud. Tema sõnul oli koer teda rünnanud, kui ta oli kaheaastane. Ta mäletas kõike: valutunnet, urinat, heli, mida lõuad järades tekitasid, muru määrivat ja basseiniveega segunevat verd. Tema isa oli Põrgu esimese lasuga tapnud; suurepärane lasketäpsus, sest kui kuul koera tabas, oli pisi-Adela loomal veel hambus.
Mu vend ei uskunud seda versiooni.
„Aga kus su arm siis on?“
Adela ärritus.
„See paranes täielikult. Seda pole näha.“
„Võimatu. Arm jääb alati näha.“
„Hammustusest ei jäänud armi, mu käsi lõigati kõrgemalt ära.“
„Loogiline. Aga arm peaks ikkagi olema. See ei kao heast peast ära.“
Ja ta näitas tõestuseks kubeme juures olevat pimesoolelõikuse armi.
„Sest sind opereerisid saamatud arstid. Mina olin pealinna parimas haiglas.“
„Lorajutt,“ ütles mu vend, ajades ta sellega nutma. Üksnes tema suutis Adelat marru ajada. Ja sellegipoolest ei läinud nad kunagi päriselt tülli. Mu vend nautis tema valesid. Adelale meeldis taoline proovilepanek. Ja mina lihtsalt kuulasin, ning sedasi meie pärastlõunad pärast kooli möödusidki, kuni mu vend ja Adela avastasid enda jaoks õudusfilmid ning kõik jäädavalt muutus.
*
Ma ei tea, milline oli esimene film. Mul ei lubatud neid vaadata. Mu ema ütles, et olen liiga väike. „Aga Adela on sama vana,“ käisin mina peale. „See on tema vanemate asi, kui nad lubavad. Ma juba ütlesin ei,“ lausus mu ema, ja temaga oli võimatu vaielda.
„Aga miks sa Pablol lubad?“
„Sest tema on sinust vanem.“
„Sest tema on poiss!“ hüüdis mu isa uhkelt vahele.
„Ma vihkan teid!“ kisendasin mina ja nutsin end voodis magama.
Ent nad ei saanud takistada, et mu vend Pablo ja Adela mulle kaastundest filmide sisu ümber jutustavad. Ja kui nad filmides juhtunu ära olid seletanud, pajatasid nad teisi lugusid. Neid õhtupoolikuid ei unusta ma kunagi: kui Adela jutustas, kui ta keskendus ja tema tumedad silmad põlesid, täitus aed ringijooksvate varjudega, kes meile õrritavalt viipasid. Mina nägin neid siis, kui Adela istus elutoas, seljaga suure akna poole. Ma ei öelnud seda talle. Kuid Adela teadis. Oma venna puhul pole ma kindel. Tema oskas meist paremini asju varjata.
Tema oskas varjata elu lõpuni, oma viimase teoni, seni, kuni temast olid alles jäänud vaid paljad roided, lömastatud kolp ja ennekõike vasak käsi keset rööpaid, nii kaugel tema kehast ja rongist, et ei tundunud õnnetuse – enesetapu, nimetan tema enesetappu endiselt õnnetuseks – tagajärjena; tundus, nagu oleks see relssidele viidud väljapanekuks, justkui tervituse või sõnumina.
*
Ma tõtt-öelda ei mäleta, millised lood olid filmide kirjeldused ja millised Adela või Pablo väljamõeldised. Sellest päevast alates, kui me sinna majja sisenesime, pole ma suutnud ühtegi õudusfilmi vaadata. Kakskümmend aastat hiljem on mul ikka veel see foobia, ning kui satungi kogemata või eksikombel telekast mõnda stseeni nägema, võtan sel ööl unerohtu ja tunnen pärast päevade kaupa iiveldust, meenutades Adelat diivanil istumas, ilma käeta ja liikumatu pilguga, samal ajal kui mu vend teda imetlusega silmitseb. Lugusid ma aga tõesti suurt ei mäleta. Oli üks jutt kurjast vaimust vaevatud koerast – Adela nõrkuseks olid loomajutud –, teine mehest, kes oli oma naise ära tükeldanud ja kehaosad külmikusse peitnud ning needsamad kehaosad olid öösel välja tulnud ja hakanud teda taga ajama, jalad ja käed ja kere ja pea, mis end mööda maja veeretasid ja lohistasid, kuni elutu ja kättemaksuhimuline käsi mõrtsuka surnuks kägistas – Adela nõrkuseks olid ka lood moonutatud jäsemetest ja amputatsioonidest. Ja siis üks kolmas lugu ühe poisi vaimust, kes alati sünnipäevapiltidele ilmus, halli naha ja laia naeratusega hirmuäratav külaline, keda keegi ei tundnud.
Üle kõige meeldisid mulle lood mahajäetud majast. Ma isegi tean, millal see kinnismõte alguse sai. See oli mu ema süü. Ühel päeval läksime me vennaga pärast kooli temaga supermarketisse kaasa. Kui möödusime poest poole kvartali kaugusele jäävast mahajäetud majast, kiirendas ema sammu. Saime sellest kohe aru ja küsisime, miks ta ruttab. Tema naeris. Mäletan oma ema naeru, seda, kui noor ta sel suveõhtupoolikul oli, kuidas ta juuksed sidrunišampooni järele lõhnasid, ja tema piparmündinätsust naerurõkatust.
„Olen mina ikka tobe! Ma kardan seda maja, ärge pange mind tähele.“
Ta üritas meid rahustada, käituda nagu täiskasvanu, nagu ema.
„Miks nii?“ küsis Pablo.
„Puhtalt seepärast, et see on hüljatud.“
„Ja siis?“
„Ära pane tähele, poja.“
„Ütle juba!“
„Ma kardan, et keegi võib seal ennast varjata, mõni varas või kes iganes.“
Mu vend tahtis rohkem teada, kuid mu emal polnud kuigi palju öelda. Maja oli tühjaks jäänud juba enne mu vanemate naabruskonda kolimist, enne Pablo sündi. Ta teadis, et vanapaarist omanikud olid vaevalt mõni kuu varem surnud. „Kas nad surid koos?“ uuris Pablo. „See kisub juba morbiidseks, kullake, enam sa neid filme ei vaata. Ei, nad surid teineteise järel. Vanapaaridega võib juhtuda sedasi, et kui üks sureb, kustub kohe ka teine. Ja sellest saati jagelevad lapsed päriluse üle.“ Mis see pärilus veel on, tahtsin mina teada. „Pärandus,“ vastas mu ema. „Nad tülitsevad, sest igaüks tahab maja endale saada.“ – „Aga see maja pole ju sittagi väärt,“ ütles Pablo ja mu ema manitses teda ropu sõna kasutamise pärast.
„Mis ropp sõna?“
„Sa tead väga hästi, ma ei kavatse seda korrata.“
„„Sitt“ ei ole ropp.“
„Aitab küll, Pablo.“
„Hea küll. Aga see maja on ju kokkuvarisemise äärel, ema.“
„No kust mina tean, kullake, ju siis tahavad maad. See on juba nende mure.“
„Mina arvan, et seal kummitab.“
„Sulle on need filmid halvasti mõjunud!“
Mina olin kindel, et tal keelatakse edaspidi filmivaatamine ära, aga rohkem mu ema seda teemat üles ei võtnud. Ning juba järgmisel päeval rääkis mu vend majast Adelale. Too sattus vaimustusse: kummitusmaja, ja veel nii lähedal, samas kandis, vaevalt kahe kvartali kaugusel, see oli suur vedamine Lähme seda vaatama, ütles Adela. Panime kolmekesi punuma. Lippasime kiljudes alla Adela kodu imeilusast puittrepist (millest ühele poole jäid roheliste, kollaste ja punaste vitraažidega klaasitud aknad ning mille astmed olid vaibaga kaetud). Adela jooksis meist aeglasemalt ja käe puudumise tõttu pisut ühele
küljele kaldus, aga sellele vaatamata kiiresti. Tol pärastlõunal oli tal seljas valge õlapaeltega kleit, mäletan, kuidas tal joostes vasak õlapael üle köndi libises ja tema seda automaatselt kohendas, nagu pühiks näolt juuksesalku.
Esmapilgul polnud majas midagi erilist, ent hoolikamalt vaadates leidus rahutukstegevaid üksikasju. Aknad olid üleni tellistega kinni müüritud. Kas selleks, et takistada kellegi sisenemist või millegi väljapääsemist? Rauduks oli tumepruuniks värvitud, „nagu kuivanud veri,“ märkis Adela.
„Ära nüüd üle ka paku,“ söandasin talle öelda. Tema lihtsalt naeratas. Tal olid kollased hambad. Vot see tekitas küll vastikust, mitte tema käsi või käe puudumine. Ma ei usu, et ta hambaid pesi, pealegi oli ta väga kahvatu ning tema läbikumav nahk muutis selle haiglase värvi veelgi silmatorkavamaks, täpselt nagu geišade nägude puhul. Ta astus pisikesse eesaeda, peatus ukse juurde viival jalgteel, pööras ümber ja ütles:
„Kas märkasite?“
Ta ei oodanud meilt vastust.
„Väga imelik, kuidas on võimalik, et muru siin nii madal on?“
Mu vend järgnes talle, sisenes aeda ja justkui hirmu tundes seisatas samuti kiviplaatidest jalgrajal, mis viis kõnniteelt välisukseni.
„Tõsijutt,“ ütles ta. „Rohi peaks olema ülikõrge. Tule siia, Clara, vaata.“
Ma läksin. Õudne oli roostes väravast sisse astuda. Ma ei mäleta seda nõndamoodi üksnes hiljem juhtunu pärast, tean täpselt, mida tundsin siis, just sel silmapilgul. Aias oli külm. Ja muru näis olevat põletatud. Hävitatud. See oli kollane ja madal: mitte ainsamatki rohelist liblet. Ei ühtki taime. Selles aias valitses põrgulik põud ja samal ajal oli talv. Ning maja pinises, pinises nagu karedahäälne moskiito, nagu üks priske moskiito. See vibreeris. Ma ei jooksnud ära, sest ei tahtnud, et mu vend ja Adela minu üle naeraksid, aga mul oli tahtmine pageda koju, ema juurde, öelda talle, et jah, sul on õigus, see maja ei tõota head ja seal ei peida end mitte vargad, vaid mingi vabisev olend, seal peidab end miski, mis ei tohiks välja saada.
*
Adela ja Pablo millestki muust enam ei rääkinudki. Maja söögi alla ja söögi peale. Nad küsitlesid naabruskonna elanikke. Küsitlesid kioskimüüjat ja inimesi klubis, don Justot, kes ukselävel istudes päikeseloojangut ootas, väikese poekese hispaanlasi ning puu- ja köögiviljamüüjaid. Mitte keegi ei osanud neile midagi olulist öelda. Kuid mitmed inimesed olid päri, et kinnimüüritud aknad tundusid kummalised ja see purukuiv aed tekitas neis judinaid, nukrust, vahetevahel hirmu, iseäranis öösiti. Paljud mäletasid vanakesi: nad olid kas venelased või leedukad, äärmiselt viisakad, väga vaiksed. Ja lapsed? Mõne sõnul nägelesid nad päranduse pärast. Teised rääkisid, et nad ei külastanud vanemaid kunagi, isegi mitte siis, kui need haigeks jäid. Keegi polnud nende lapsi oma silmaga näinud. Mitte kunagi. Lapsed, kui nad üldse olemas olid, jäid müsteeriumiks.
„Keegi pidi aknad kinni müürima,“ ütles mu vend don Justole.
„Muidugi mõista. Aga seda tegid ehitustöölised, mitte lapsed.“
„Äkki need töölised olidki lapsed.“
„Kindlasti mitte. Müürsepad olid päris tõmmud. Ja vanakesed olid blondid, läbikumava nahaga. Nagu sina, nagu Adela, nagu su ema. Ilmselt poolakad. Või kusagilt sealtkandist.“
Majja sisenemise mõttele tuli mu vend. Kõigepealt tuli ta selle ettepanekuga minu juurde. Ütlesin, et ta on hulluks läinud. See oli ta kinnisidee. Ta tahtis teada, mis selles majas oli juhtunud, mis seal sees on. Üheteistkümneaastase poisi kohta oli sedavõrd palavikuline ind vägagi ebatavaline. Ma ei mõista, ei suutnud kunagi mõista, mida see maja temaga tegi, kuidas see ta sel moel ära lummas. Sest kõigepealt lummas maja teda. Ja tema nakatas Adelat.
Nad istusid kollaste ja roosade plaatidega sillutatud rajal, mis kuivanud aia pooleks jagas. Roostes raudvärav oli alati lahti, justkui kutsudes sisse astuma. Käisin nendega kaasas, kuid jäin välja, kõnniteele. Nad silmitsesid välisust, nagu oleksid uskunud, et suudavad selle mõttejõul avada. Nad veetsid seal tunde sedasi vaikuses istudes. Inimesed, kes kõnniteel möödusid, naabrid, ei pööranud neile tähelepanu. Neile ei tundunud see veider, või ehk nad ei märganudki neid. Emale ei julgenud ma sellest midagi rääkida.
Või vahest ei lasknud maja mul rääkida. Maja ei tahtnud, et ma nad päästaksin.
Kohtusime endiselt Adela maja elutoas, kuid enam polnud jututeemaks filmid. Nüüd vestsid Pablo ja Adela – peamiselt Adela – lugusid majast. Kust te seda kõike võtate, küsisin neilt ühel pärastlõunal. Nad paistsid üllatunud ja vaatasid teineteisele otsa.
„Maja ise räägib meile lugusid. Kas sina ei kuulegi?“
„Vaeseke,“ ütles Pablo. „Ta ei kuule maja häält.“
„Pole midagi,“ ütles Adela. „Meie räägime sulle.“
Ja nad rääkisid.
Vanast naisest, kelle silmad olid pupillideta, aga kes polnud pime.
Vanast mehest, kes põletas tagaõues tühja kanakuudi kõrval meditsiiniraamatuid.
Tagaõuest, mis oli sama kuiv ja elutu nagu aed, täis rotiurge meenutavaid väikseid auke.
Kraanist, mis vahetpidamata tilkus, sest see, mis majas elas, vajas vett.
*
Pablol läks pisut aega, et veenda Adelat sisse minema. See oli kummaline. Nüüd paistis Adela kartvat: neil käis see vaheldumisi. Otsustaval hetkel tundus, et tema taipab rohkem. Aga mu vend käis peale. Ta haaras kinni tema ainsast käest ja suisa raputas Adelat. Koolis käisid jutud, et Adela ja Pablo on pruut ja peika ning lapsed toppisid sõrmi kurku, nagu hakkaksid nad oksele. „Su vend käib koletisega,“ pilkasid nad. Pablot ja Adelat see ei häirinud. Mind samuti mitte. Mina muretsesin üksnes maja pärast.
Nad otsustasid majja minna suve viimasel päeval. Täpselt need sõnad lausus Adela ühel õhtupoolikul, kui me tema elutoas aru pidasime.
„Suve viimasel päeval, Pablo,“ ütles ta. „Nädala pärast.“
Nad kutsusid mind endaga kaasa ja mina olin nõus, sest ei tahtnud neid omapäi jätta. Nad ei saanud kottpimedas üksi minna.
Otsustasime minna majja sisse vastu ööd, pärast õhtusööki. Pidime välja hiilima, kuid suvel polnud see väga keeruline. Ümbruskonna lapsed mängisid hilisõhtuni õues. Nüüd enam pole nii. Nüüd on tegu vaese ja ohtliku piirkonnaga, inimesed ei käi väljas, nad kardavad, et neid röövitakse, nad kardavad teismelisi, kes kulistavad tänavanurkadel veini ja mõnikord läheb löömingute käigus tulistamiseks. Adela maja müüdi maha ja sellest sai korterelamu. Aeda ehitati üks kuur. Ongi parem, ma arvan. Kuur peidab varjud ära.
Kamp tüdrukuid mängis keset tänavat kummikeksu, kui mõni auto möödus – liiklus oli väga hõre –, katkestasid nad mängu, et
see mööda lasta. Kaugemal tagusid mõned palli ja seal, kus asfalt oli uuem, siledam, rulluisutasid teismelised plikad. Möödusime neist märkamatult.
Adela ootas elutus aias. Ta oli väga rahulik, valgustatud. Kohal, ütleksin nüüd.
Ta osutas uksele ja mina kiunatasin hirmust. See oli irvakil, õige pisut.
„Kuidas nii?“ küsis Pablo.
„Nii ta oli, kui ma jõudsin.“
Mu vend võttis seljakoti turjalt ja tegi selle lahti. Seal olid mutrivõtmed, kruvikeerajad, sõrgkangid – mu isa tööriistad, mis Pablo oli pesuruumist ühest kastist leidnud. Enam polnud neid tarvis. Ta otsis taskulampi.
„Pole vaja,“ ütles Adela.
Vaatasime teda hämmeldunult. Ta lükkas ukse pärani ja seejärel nägime, et majas oli valgus.
Mäletan, et kõndisime käest kinni selles helenduses, mis tundus elektriline, kuigi laes, kus oleksid pidanud paiknema lambid, turritasid aukudest välja üksnes vanad juhtmed nagu kuivad oksad. See oli otsekui päikesevalgus. Väljas oli pime ja hakkas kiskuma tormiseks, tõotas võimsat suvevihma. Sees oli külm, lõhnas desovahendi järele ja valgus oli nagu haiglas.
Maja ei paistnud seest sugugi kummaline. Väikeses esikus oli telefonilaud musta telefoniga, samasugune oli ka meie vanavanematel.
Palun tee nii, et see ei heliseks, et see ainult ei heliseks, mäletan end palvetavat, kordasin seda tasakesi, silmad kinni. Ja see ei helisenud.
Läksime kolmekesi koos järgmisesse tuppa. Maja tundus suurem, kui ta väljastpoolt paistis. Ja see pinises, justnagu kubiseksid seinad värvikihi all pesitsevatest putukatest.
Adela sammus meist eespool, innukalt, kartmatult. Iga kolme sammu tagant palus Pablo, et ta meid ka ootaks. Ja ta küll ootas, aga ma pole kindel, kui selgelt ta kuulis. Kui ta meie poole pöördus, näis ta kusagil mujal olevat. Tema silmad ei tundnud meid enam ära. Ta poetas „jah, jah“, kuid mulle tundus, et ta ei rääkinud enam meiega. Pablol oli sama tunne. Ta ütles seda mulle hiljem.
Järgmises toas, elutoas, olid määrdunud sinepikarva tugitoolid, tolmust hallikad. Seina äärde olid paigutatud klaasriiulid. Need olid väga puhtad ja täis pisikesi nipsasjakesi, niivõrd tillukesi, et pidime nende nägemiseks lähemale astuma. Mäletan, kuidas meie hingeõhk muutis uduseks alumised riiulid, need, milleni me ulatusime; riiulid ulatusid laeni välja.
Alguses ei saanud ma aru, mida ma näen. Need olid imepisikesed esemed, kollakasvalged ja poolringikujulised. Mõned olid ümaramad, teised teravaotsalisemad. Ma ei tahtnud neid puutuda.
„Need on küüned,“ ütles Pablo.
Tundsin, kuidas pinin mind kurdistas, ja hakkasin nutma. Haarasin Pablol ümbert kinni, aga ei pööranud pilku ära. Järgmisel, kõrgemal riiulil olid hambad. Seatinaga täidetud purihambad, nagu mu isa omad, mida ta oli lasknud parandada; lõikehambad, nagu need, mis mulle valu tegid, kui breketid sain; silmahambad, mis meenutasid mulle Roxanat, tüdrukut, kes koolis minu ees istus. Kui tõstsin pea, et kolmandale riiulile kiigata, kadus valgus ära.
Adela karjatas pimedas. Mu süda peksis kõrvulukustavalt. Kuid tundsin, kuidas mu vend hoidis mul õlgade ümbert kinni ega lasknud minust lahti. Järsku nägin seinal valgussõõri: see oli taskulamp. Ütlesin: „Lähme välja, lähme välja.“ Sellest hoolimata astus Pablo väljapääsule vastassuunas, ikka aina edasi. Mina järgnesin talle. Tahtsin ära minna, aga mitte üksinda.
Taskulamp valgustas arusaamatuid asju. Läikivate lehtedega meditsiinialane käsiraamat avatult põrandal. Lae alla riputatud peegel – kes küll seal enda peegeldust näha võiks? Valgete riiete hunnik. Pablo tardus paigale: ta liigutas taskulampi, ent selle valgus lihtsalt ei näidanud ühtki teist seina. See tuba kas oli lõputu või lõppes taskulambiga valgustamiseks liiga kaugel.
„Lähme juba,“ ütlesin taas ja mäletan, et kavatsesin üksinda ära minna, ta sinna jätta, põgeneda.
„Adela!“ hõikas Pablo.
Adelat polnud pimedas kuulda. Kust teda üldse leida, selles otsatus toas?
„Siin olen.“
See oli Adela hääl, väga vaikne, lähedal. Ta oli meist maha jäänud. Läksime tagasi. Pablo suunas valguse sinnapoole, kust hääl tuli, ja siis me nägime teda.
Adela polnud riiulitega toast lahkunudki. Ta seisis ühe ukse kõrval ja lehvitas meile parema käega. Seejärel pööras ta ümber, avas ukse ja pani selle enda järel kinni. Mu vend jooksis, aga ukseni jõudes ei saanud ta seda enam lahti. See oli lukus.
Tean, mida Pablo teha mõtles: tuua õuest seljakotti jäänud tööriistad, et avada uks, mis oli Adela endaga kaasa viinud. Mina ei
tahtnud Adelat välja aidata, tahtsin ainult õue pääseda, nii et jooksin Pablo järel. Väljas sadas ja tööriistad olid aias kuivanud murul laiali, helkisid märjalt pimeduses. Keegi oli need seljakotist välja võtnud. Kui viivuks jahmunult ja üllatunult paigale jäime, tõmbas keegi maja ukse seestpoolt kinni.
Pinisemine majas lakkas.
Ma ei mäleta, kui kaua üritas Pablo ust lahti kangutada. Kuid ühel hetkel kuulis ta mu karjumist. Ja võttis mind kuulda.
Mu vanemad kutsusid politsei.
*
Ning iga päev ja pea iga öö olen ma tagasi selles vihmases öös. Aias minu vanemad, Adela vanemad, politseinikud. Meie läbimärjad, kollaste keepidega. Majast väljuvad politseinikud, kes pead raputavad. Adela ema, kes vihma käes minestab.
Adelat ei leitudki. Ei elusalt ega surnult. Meil paluti maja sisemust kirjeldada. Tegime seda. Kordasime. Mu ema andis mulle kõrvakiilu, kui rääkisin riiulitest ja valgusest. „Valevorst! Maja on seest rusudes!“ kisendas ta. Adela ema nuttis ja anus: „Palun, kus Adela on, kus Adela on?“
„Majas,“ ütlesime talle. „Ta tegi ühe ukse lahti, läks ühte tuppa ja küllap on siiani seal.“
Politseinike sõnul polnud majas mitte ühtegi ust alles. Ega midagi, mida võiks toaks pidada. Maja on kest, ütlesid nad. Kõik siseseinad olid maha lammutatud.
Mäletan, et kuulsin „test“, mitte „kest“. Maja on test, kuulsin neid ütlemas.
Nii et meie valetasime. Või olime näinud midagi nii julma, et olime šokis. Nad ei tahtnud uskuda isegi seda, et olime majas sees käinud. Mu ema ei jäänudki meid uskuma. Ka siis mitte, kui politsei kogu naabruskonna ja iga maja läbi kammis. Juhtum jõudis telekasse ja meil lubati uudiseid vaadata. Meil lubati lugeda ajakirju, milles kadumisest räägiti. Adela ema külastas meid mitmel korral ja ütles iga kord: „Lapsed, kas te nüüd räägite mulle tõtt, kas te nüüd mäletate...“
Meie rääkisime kõigest uuesti. Tema lahkus pisarais. Ka mu vend nuttis. „Mina veensin teda, mina sundisin teda sisse minema,“ ütles ta.
Ühel ööl ärkas mu isa ja kuulis, kuidas keegi üritas ust avada. Ta tõusis vargsi voodist, mõeldes, et leiab eest varga. Leidis aga Pablo, kes ragistas lukuaugus võtit – selle lukuga oli alati tükk tegu; seljakotis olid tal tööriistad ja taskulamp. Kuulsin neid tundide kaupa teineteise peale karjumas ja mäletan, kuidas mu vend palus isalt, et me jumala eest ära koliksime, sest vastasel juhul läheb ta hulluks.
Me kolisime. Mu vend läks sellele vaatamata hulluks. Ta tappis end kahekümne kahe aastaselt ära. Mina olin see, kes ta tükkideks rebitud surnukeha tuvastas. Mul polnud valikut: vanemad olid rannapuhkusel, kui ta rongi alla viskus, kodust kaugel, Beccari jaama lähedal. Kirja ta ei jätnud. Ta nägi unes alati Adelat. Tema unenägudes polnud meie sõbrannal küüsi ega hambaid, ta suu veritses, tema käed veritsesid.
Olen Pablo enesetapust saati maja juures käinud. Lähen aeda, mis on jätkuvalt kõrbenud ja kollane. Vaatan akendest sisse, need on avatud nagu mustad silmad: politsei lammutas tellised, mis olid neid viisteist aastat katnud, ja sedasi lahti need jäidki. Kui päike majja paistab, tulevad nähtavale talad ja auguline lagi ning prügi. Naabruskonna lapsed teavad, mis seal juhtus. Nad kirjutasid põrandale aerosoolvärviga Adela nime. Välimistele seintele niisamuti. Kus on Adela? küsib üks kritseldustest. Teine, väiksem ja markeriga tehtud, kordab ühte linnalegendi: südaööl tuleb peegli ees küünalt käes hoides lausuda kolm korda „Adela“, siis näeme peegelduses sama, mida tema nägi, seda, kes ta kaasa viis.
Mu vend, kes samuti maja külastas, nägi neid juhiseid ja viis ühel ööl selle vana rituaali läbi. Ta ei näinud midagi. Ta peksis vannitoapeegli rusikatega puruks ja me pidime ta viima haiglasse, et haavad kinni õmmeldaks.
Ma ei julge sisse minna. Uksele on kirjutatud midagi, mis mind tagasi hoiab. Ettevaatust, siin elab Adela! Kindla peale kirjutas selle mõni sealtkandi laps, nalja pärast või julgustükina. Aga mina tean, et tal on õigus. Et see on tema maja. Ja ma pole veel valmis teda nägema.