Mariann Rückenberg, "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu". Ferielum OÜ, 2025. 360 lk.
Teate seda tunnet, et kui võtad raamatu kätte ja kohe esimeste ridadega see haarab endasse, esimese peatükiga oled müüdud mees (naine)? Rückenbergi raamatuga täpselt nii on, oma peas läks lugemiskogemus väga kiirelt sinna kategooriasse, kus ootavad ees mitmed teised võimsad teosed, kus ärgatakse kolmapäeval pühapäevases vaikuses või 75. sünnipäeval astutakse peale naise haual käimist sõjaväkke.
Põhjaliku taustatöö teinud kirjanik räägib raamatu loomeloost ja ajalookulissidest eessõnas ning viib meid 17. sajandi esimeses veerandis Eesti- ja Liivimaale. Histooria rullub me ees lahti läbi soos elava Kreti silmade. Hästi üldiselt öeldes ongi jutt lihtsa maatüdruku ning aadlimehe kohtumisest, suhtest. On elu külas, on mõisaga läbikäimist, on igapäevavõlusid ja -valusid, toredaid kaasmaalasi ning tõpranägusid. Ajalooline romaan aastast 1625, kus vahel veri voolab ning sõda on osa igapäevaelust.
Taustal on ajalugu, kus kirjanik on ainesega käinud kohati ringi loovalt, sellest kõigest on ka sissejuhatuses juttu. Seega tõsiseltvõetava ajalooõpikuga pole tegu. Rückenberg on teinud ära väga tugeva kodutöö, tekstist leiab ka ajaloolisi isikuid, kuid suures osas on rõhk mujal, naiste elul tollel ajas ja keskkonnas. See pole feministlik lugu või sotsiaalselt laetud tekst, oh ei, see on lugu, millesuguseid tolles ajas ja hetkes oli. Mis mulle meeletult meeldis, on autori oskus võtta infokillud siit ja sealt, ajalooraamatutes kirjeldatut, see kõik oma kirjanikekäte vahel kokku sõtkuda nagu savi, ning voolida midagi, mis ei ole 1:1 ajalugu, kuid suure tõenäosusega võis juhtuda.
"Eluaeg oli Krett tahtnud soos ula peal olla ja nüüd, kus ta pikki päevi seal enda seltsis veetis, olid need talumatult üksikuks muutunud. Siga Tõhvik, keda Krett söötis ja kasis, ning hurtsiku ääre all elav nastik Ahnepäts ei asendanud inimkeelt ja inimeste sõnadest tundis Krett lõpuks puudust. Jutluse pühapäev oli tulemas ja Hendrick oli keelanud Kretile kabeliaeda mineku. Hendrick polnud ka ise Kreti juurde tagası tulnud, kuigi Krett teda õhtu hakul sooäärses udus ootas. Ja iga kord, kui Hendrick polnud tulnud, tärkasid kahtlused ja hirmud Kreti südames. Mõni päev arvas ta, et ehk oligi too uni, ehk oli kogu inımese ilm üks uni, kuni näriv tunne rinnus Kreti ärkvele raputas, mis üksnes unest tulla ei saanud."
On ju lahe keelekasutus?
Minu jaoks saavad siin raamatus kokku nii huvitav tegevus, põnev vaade tegelaste sisemaailma kui ajalooline pool koos kerge ulmekastmega. Kusjuures see on mu jaoks eriti tugev kvaliteedimärk, et on kasutatud ka ulmelisi elemente (vist täpseim liigitus on maagiline realism), see on äärmiselt loomulik osa suuremast pildist ning ega kirjanik meile lõpuni lahti seletagi, et mis värk Kreti teinekord raskesti seletatavate võimetega nüüd on. Ei, lugeja saab ise otsustada, et on Krett nüüd tõesti nõia tütar või mitte, mis värk on taimede ja loomade tundmisega ning mis kunskoppi nüüd Kreti käed vahel korda saadavad. Ma üldse ei imestaks, kui Rückenberg kirjutamise ajal ei mõtelnudki ulmele, pigem sobis kogu loodavasse maailma hästi ka see, kuidas üks lihtne maanaine ei olnud lähemalt vaadates lihtne midagist, oh ei.
Raamatus räägitakse erinevaid keeli, on eesti murdekeelt ning kura-, rootsi-, saksa-, ladina-, poolakeelseid dialooge. Autor on lahendanud selle nii, et tegelased räägivad nii nagu räägivad ning joone alt leiab vajadusel tõlke. Päris huvitav lähenemisviis ning kohati lõhkus lugemisrütmi tugevalt, kuna pidi üles ja alla vahtima, hüplema - samas see ei seganud, kuna reeglina oli dialoogi palju koos ning sai ühekorraga selle läbi ratsutada. Ma jäin ise lugemise ajal mõtlema, et kui eestikeelne maarahva jutt on murdes (autori poolt välja mõeldud, kokkusegatud murdes), siis kas sama on ka võõrkeelse osaga? St. minu jaoks, kes ma mainitud võõrkeeli ise eriti ei valda (näpuotsaga saksa keelt tunnen), polnud muidugi vahet. Samas kui juba ette võtta tõsiseltvõetava ajaloolise pildi maalimine, siis oleks ju väga hea kõigisse suhtuda võrdselt. Noh, kes teab.
Kaasaegsest eesti kirjandusest meenub mulle natuke sarnasel teemal Meelis Friedenthali “Mesilased”. Siitpoolt praegusest hetkest vaadates on Rückenberg ja Friedenthal samas ajas ja hetkes, tegelikkuses on mesimummude tegevus sajandi täitsa lõpus ja tugevamalt seotud Tartuga, läbi võõrsilt pärit üliõpilase Laurentius Hylase silmade. Mingis mõttes saab neid kaht raamatut ja tegelast võtta ka paarisrakendina, kus mõlemad tõmbavad täiesti eri suundades, kus üks elas lihtinimeste seas ja teine oli ikkagi härrasrahva võsu. Või kes teab, kui mõtelda, kuidas oli Kreti elu, kuskandis raamat kokku sõlmiti, siis pole ju üldse võimatu, et Laurentiuse suguvõsa on saanud otsapidi soost alguse.
Kui neid raamatuid vaadata ulmepeeglist, siis mingeid sugemeid leiab mõlemast. Krett oma mõnevõrra eripäraste ja nõiduslike võimete ning “Mesilased” unenäolisusega ripsutavad ju mõlemad tiiba raskestiseletatavusega. Nagu ma ka eelpool mainisin, siis mu jaoks on võrratult kaunis, kui kirjanik kasutab erinevaid maitseid oskuslikult ning miks ka mitte kergelt-õrnalt ulma ja ulmet peale raputada ja seejärel sisse ära segada? Kui peegel keerata muudes suundades, siis mõlemad kirjanikud sätivad nõtkelt sõna, on omas vallas targad ja erudeeritud ning kirjutavad nii, et raamat kleepub lugeja kätte ning alles hiline öötund sunnib ühel hetkel niigi karmi unevõlg likvideerima.
Kokkuvõttes: mõni raamat satub õigel ajal näppu, juhuse olulisus on niivõrd oluline. Käsi südamel, ise ma pole ilmselt seda raamatut lugema hakanud, kuna lihtsalt ei sattunud mul radarisse. Elu aga sättis oma kõvera raja nii, et minu ja raamatu teed ristusid ning ma olen väga tänulik selle eest. See väike pilguhetk Kreti ellu, need mõned kuud räägivad meile nii palju ja on oluline osa eestlase ajaloost. Plaanin millalgi piiluda ka Mariann Rückenbergi teisi raamatuid ning loodan, et autor rõõmustab meid ka tulevikus oma kätetööga.
5/5 ("soost võrsunud imekaunis lugu")