Josefina oli vahepeal kirjutanud. Päris palju kohe – mitte valusate tunnete ja kriipiva lootusetuse luulet, vaid õnneliku elu vaikse sära luulet, püüdnud eluhinguse hetki, kõikevõitvat armastust, õrnu igavikupuuteid. Kuna ta Anja Orulana oli endale juba nime teinud, ei olnud väga raske pakkuda tekste samale kirjastusele ning need võeti vaimustusega vastu.
Anja jätkas.
Miski ei suutnud talle viga teha, vähemalt mitte nüüd, eks? Mine või ülikooli tagasi – lõpetamisest oli vaid natuke puudu.
Kui kõik on hästi, ei lasta sel vähemalt lugudes küll kunagi kaua kesta. Või kui lastakse, siis aega võib minna palju, ent jutus libisetakse sellest üle rutem kui kõikidest raskedest ja hirmsatest asjadest, mida on millegipärast tarvis pikalt laialt kirjedlada.
Akim oli kümneaastane ja Josefina ehk Anja Orula nii kuulus luuletaja, et teda tunti tänaval ära vähemalt korra nädalas. Ajalehtes ilmunud piltide järgi. Piltide, mis polnud enam joonistatud. Keegi oli leiutanud viisi, kuidas hetke valguse abil lindile püüda ning siis edasi pberile suunata.
Õigupoolest oli see leiutatud juba enne Akimi sündi, ent hakkas laiemalt levima, kui poiss juba päris suur.
Ilja oli nüüd tööl ühes teises tehases, kus valmistati liikurmasinatele mootoreid ning nad pidasid Katerinaga pikki arusaamatuid arutelusid teemal, kuidas mootorid väiksemaks ja kütusesäästlikumaks teha.
Kairo oli harva kodus – õigupoolest oli tal vist uus kodu tädi Anna juures.
Nii palju siis Josefina isa ja ema õnnelikust abielust.
Nad tegid Varavaraga vahetuse – mitte kohe, ent kuidagi läks nii, et Kairo oli rohkem Josefina tädi juures ja Varvara elas Haljas majas ning peamiselt istus aias päikese käes ning imetles lilli.
Või kasvatas neid. Istutas, rohis, paigutas peenraid – talle meeldisid taimed.
Josefina küsis Katerinalt, mis tema ja isa vahel toimub, ent sai väga põiklevaid vastuseid. Tütar viskas siis käed taeva poole, ütles: „Salatse edasi, kui tahad!” ja vuhises elutoast minema.
Küsis sama Kairolt, kes vaatas maha oma mängleva naeratusega ja ütles, et kui Katerina sellest rääkida ei taha, ega siis temagi hakka. Kui miski ei muutu, eks ta kunagi ikka seletab.
Väikesele Galinale toodi eakaaslasi seltsiks. Võimalus, et keegi talle meeldima hakkab ja saaks oma lapse hästi naisele pandud ju oli – ent talle ei hakanud keegi meeldima. Talle meeldis üksi olla, raamatuid lugeda ja teistega koos hakkas tal lihtsalt igav ja ta kõndis sageli juba kohtumiste alguses minema ja oli kuskil omaette.
Nad olid tegelikult Varvaraga sarnased – mõlemad eelistasid üksindust.
Josefina oli unustanud, mida üksindus tähendas. Kui vähegi sai, oli ta alati Akimiga koos. Ta nõustus tema voodit mujale kolima alles, kui poiss oli viis suve vana – ka seks Iljaga sai läbi viidud nii, et Akim magas sealsamas kõrval. Ta tegi lapsega kõike, mis sai. Olgu, öised ülevalistumised jäid nännile ja mähkmed pesupesijale. Ent Josefina õpetas poega lugema, joonistama, arvutama – õpetaja Kaarin muidugi aitas, ent Josefina oli temalt enese teadmatagi palju teada saanud, kuidas lastele ligi pääseda ja nende loomulikku teadmishimu rakendada, ja õpetas kirgliku rõõmuga. Akimi, Georgi ja Maiaga mängis ta mõnd aega rohkemgi, kui omal ajal Galinaga – tollal pidas ta väikest õde alaväärtuslikuks olendiks, aga parema seltsi puudusel kõlbas ka. Ent Maia, Georg ja Akim olid imearmsad uskumatult terased lapsed, nendega oli puhas rõõm mängida. Kui Akim juba arutlevam oli, õpetas ta neile selgeks ka mõned lihtsamad kaardimängud, millega lõputult aega veeta, kui peitus ja kull täiskasvanud keha ära väsitasid.
Olgu, Georg oli üsna riiakas, teistel oli temaga veidi keeruline. Kuid Maia oli lahkus ise, väga harva pahandas, ja kuna ta oli samas poiste jaoks hirmus suur, neli aastat vanem, suutis ta juba oma kohalolekuga olukorra maha rahustada. Tema ise samas ei pidanud poistega koos mängimist tüütuks. Võib-olla seepärast, et Lõoke ja Sofia teda ennast küll tüütuks titeks pidasid ja teda oma maailma ei lasknud.
Aga võibolla piisas talle sellest, et Josefina nendega koos mängis. Täiskasvanud ei mänginud lastega kuigi sageli, ent kui mängisid, pakkus see täiesti omal tasemel lõbu.
Lapsed õppisid voltma – väikesed lehvikut ja laeva, Maia juba luike. Lapsed õppisid arvutama väiksemad liitsid-lahutasid, Maia korrutas ja jagas, kuigi see võttis tal kaua aega – ju ta liitis näiteks seitse korda kuue vastuse saamiseks lihtsalt kuus korda seitsmeid omavahel.
Josefina oli ise kunagi samamoodi teinud.
Aga nad õppisid koos. Õpetaja Kaarin tegi selle lõbusaks. Josefina jälgis ja imestas, kui kummalises ja imelised väikesed lapsed tegelikult on.
Omaenda lapsepõlve ta veel niimoodi mõtestada ei osanud.
Poisid oli ammu ka luigest edasi saanud ja panid vooluringe kokku – mõlemad väga igavledes – või heegeldasid pitsi – Akim innuga, Georg ikka igavledes. Maia oli süvenenud katsesse ise raadiot ehitada, Katerina abiga.
Siis juhtus. Võite juba arvata, mis.
Oli Lehe 465. aasta lämmatav suvi. Josefina oli uudiseid jälginud, ent põhiliselt seepärast, et teda huvitas ikka veel, kuidas Kajakal põhjas minna võiks. Nad ei hoidnud ühendust, kuid Josefina lootis ikkagi, et ta kuidagi teada saaks, kui Kajakas tapetud oleks. Mõnikord palus ta Kruvil läbi astuda Kajaka vanema õe juurest. Alati viis too siis Kivihavide perelt ka külakosti kaasa, et mingisugune hea põhjus oleks ja lõim Suure Galina perega säiliks. Solvunud ja ahastuses oli Josefina olnud, ent seesugune kirg nagu neil Kajakaga ei möödu jälgi jätmata. Neil oli olnud imetoredaid aegu. Josefina tahtis teada.
Nii et kui põhjast uudised tulid, kuigi mitte Kajaka kohta, vaid kõigi ajalehtede pealkirjad kisendasid, oli ta natukene – õige pisut – rohkem valmis kui enamik teisi.
Koju toodi hirmsate sündmuste algul viimaks raadio. Ei oodatud, kuni Ilja või Katerina meisterdavad, vaid otse poest: kui korraga oli elu täis hirmu ja ebakindlust ning õpetaja Kaarin kaamena end keldrisse peitis, oli jooksvalt toimuva kohta teabe saamine oluline. Mis siis, et perekonnal tundus varem välistest sündmustest üsna ükskõik olevat ning isegi Ilja ei süvenenud oma naise juttu kuningavõimu tähendusest ja vana vere tähendusetusest.
Nad oli kuninga ja Alina Tuisuokka ära tapnud. Täiesti surnuks. Nad olid nende lapsed ära tapnud – mõlemad.
Lapselastest olid kaks vanemat pakku pääsenud. Vähemalt ei teadnud keegi neist midagi. Raadios ka hiljem ei räägitud. Uued valitsejad olid tühistanud Kojad – kõik Kojad – ning teatasid, et inimesed on võrdsed ning kellelgi ei tohi olla ebaausaid eeliseid teiste ees. Kui paljud inimesed Suurtest Kodadest oli tapetud, ei teadnud keegi – rünnakud nende kodukantsidele olid üsna üheaegsed. Ründajad olid hästi sidet pidanud ning mõeldamatu juhtus ühel ajal kõigis valdades.
Olgu, Kasevalles ja Tormivallas ei saadud hakkama. Kantsid olid hästi kaitstud ning isegi abi seestpoolt polnud piisav, et võõrad võimust võtaksid. Seal tapeti või võeti kinni reeturitest kojatöötajad ja võõrad ründajad, Perekonnad pääsesid. Ent Piirivallas toimusid sealses lossis Suure Koja liikmete seas tapatalgud. Ei olnud teada, kui paljud pageda suutsid. Tõevallas oli keegi juhtivat Koda hoiatanud, nad sulgesid uksed, ei lasknud kedagi sisse ning põgenesid ise salamahti, kuni uuemeelsed neid tulekahjuga välja suitsetada üritasid. Mõned pealinlased aitasid neid ja esialgu tundus, et Tõevallas jääb hullus puhkemata, ent see oli päevaga unustatuks pühitud unistus. Võitused möllasid mööda linna ringi ja laotusid siis mööda maad laiali nagu oleks kõigile põldudele kohutav veriseeme külvatud.
Vaskusssid Lõunavallas võitlesid koos oma sõdalastega välja selle, et kants jäi püsti ning enamus sealseid inimesi ellu, ent Punalinn vajus hullusesse ja sõda lahvatas seal nii kurjalt, et ka teistes linnades, sealhulgas Sihhotis, langes linnavalitsustele korraga kaela rahuhoidmise kuulmatult raske koorem.
Ja kuningatiitel oli parasjagu olnud Südavallas Tuisuokaste käes ja nii kuningas kui Alina Tuisuokas olid tapetud. Nende mõlemad ellu jäänud lapsed – pojad, ent Alinal oli kaks õde ning üks neist oli liini edasikestmiseks vajalikud tütred saanud – elasid samuti lossis. Aitasid Kuut Valda hallata. Tapeti nemad, nende kaasad, nii mehed kui naised ühtviisi, ning nooremad lapsed samuti.
Kaks vanemat polnud kodus ega naasnud sinna enam. Olid sõna saanud, et enam pole midagi teha. Ei tasu.
Väikeste Kodade liikmeid oli samuti surmatud, ent mitte väga palju. Nad polnud vahetult ohtlikud, neil polnud sõjavägesid, mida käsutada. Vast mõned salkkonnad sõdalasi kõige rohkem. Inimesed Suurtest Kodadest, kes elasid üsna lihtsat elu lihtsate inimeste seas, olid samasugused.
Mitte vahetult ohtlikud.
Nende pere oli samuti Suure Koja verd. Nad olid Kivihavid, nende kodupind oli Kasevalla, nende kodukants asus Kasevallas ja kuigi nad seal viimati külas käinud pea kakskümmend suve tagasi, nad olid Kivihavid.
Kas ... kas nad peaksid igaks juhuks põgenema? Lõunavald ei olnud enam ohutu
Kas ... kas SEDA oligi Suur Galina tahtnud? Inimeste tapmine, LASTE tapmine, oligi ta jaoks ... elutähtis?
Kas ta oleks toonud tapjad nende koju, kui ta veel Josefina kallim olnud oli?
Oh, Kajakas, see ei saa ju nii olla!
Josefina ei suutnud Suure Galina seotust selle õudusega omaks võtta. Ei osanud neid mõtteid oma pähe mahutada. Oli kriis, inimesed ostsid varusid kokku, perekond pidas aru, kas peaks põgenema – ent Sihhot tundus selle kõige juures samas nii rahulik. Kindlasti oli ka Kajakas rahu pooldajate seas – uuemeelsete seas oli selliseidki. Karvased, öeldi nende kohta.
Tapjad olid sarvlased.
Ikkagi. Sihhot püsis rahulik. Mitte päris nagu varem, kuid mitte võõras, mitte kujuteldamatu. Rongid sõdalastega sõitsid linnast läbi ning turgudel osteti kokku korneid ja suhkrut.
Josefina leppis Karuga kokku kohtumise hilisõhtul, peale etendust.
Peale etendust. Teater töötas.
Söögikohad olid avatud.
Turg toimis.
Näha oli tavalisest rohkem sõdalasi – enamasti mehed, mõistagi, ent ka mõned naised, pikad patsid nokaga mütside alt väljas. Raadios räägiti mujal toimuvast, olid kõned ja ülekanded otse Punalinnast, Piirivallast või mõnest põhjapoolsest väikelinnast. Osad saated tulid lähemalt. Raevukad või murelikud arutelud.
Oli ka teine kanal. Teine, raevukas kanal hoopis teistpidiste vaadete jagamiseks ning Josefina jaoks oli nende oma üsna tuttav jutt.
Ta polnud kunagi arvanud, et mõte kodalaste tegelikust tavalisusest rumal või sobimatu oleks. Ta oli Kajakaga paljudes küsimustes siiralt nõus olnud.
Aga selle nimel inimesi tappa? See oli liig.
Vast ei tasu Sihhotist pageda. Kas mujal on siis rahulikum? Ilja hoiatas et nende Kotta kuulumisest ju teatakse ja kuigi Sihhot asub Lõunavallas ja nemad on Kasevalla verd, kui ette on võetud Suurte Kodade väljarookimine, tullakse küllap nendelegi järele.
Josefina kortsutas laupa: „Kas nende ... kukutajatega hakatakse võitlema? Meil on ikka veel peaaegu rahulik. Linnavalitsuses visati üks aken sisse ja kurjategijat ei saadud kätte. Raha väärtus langeb ning kaubad on otsakorral. Aga pimeduses ei kogune jõuke, valges ei peeta neid kirevase koosolekuid kellegi hukkamisele kutsumiseks nagu Turu linnas näituseks.”
„Turu ei ole väga kaugel, tegelikult,” vastas Ilja. „Neli tundi rongiga.”
Õpetaja Kaarin tuli ka tuppa, perenõukogu oli sellega koos. Georgi ja Akimi vöömehed Laul ja Kruustangid, Osi, Katerina ja Varvara, Väike Galina ning Sofia ja Lõoke. Viimane polnud ilmutanud mingit soovi kuskile mujale abielluda, teise majapidamisse minna. Nii et temagi oli pereliige. Muidugi kuulus ta nendega kokku.
Väiksemad lapsed olid kutsumata jäetud. Maia võinuks vanuse poolest vast samuti osaleda, ent kuidagi jäi ta teiste mõtteis ikkagi poiste eakaaslaseks ja nad tegid kuskil pööningukorrusel laste asju.
Linna peale mineku keelatusest oli nendega juba räägitud. Nad teadsid ohtudest.
Mingit pidulikku õhkkonda polnud, igaühe sisimas leidis aset isesugune ärev sahmerdamine. Taheti midagi, loodeti midagi, kardeti midagi.
Õpetaja Kaarin hakkas rääkima, ilma et oleks toolile või sohvale istunudki. Püstijalu.
„Kõik sadamas olnud reisilaevad on juba täis. Võibolla õnnestub end mõnele kaubalaevale sisse rääkida, aga kui pere kokku tahab jääda, tuleb kiirustada.” Ta noogutas Kruustangide ja Laulu poole. „Te tahate ilmselt oma sünniperedega korralikult hüvasti jätta, aga tehke ruttu. Kirju saate hiljem ka saata, postiteenistus veel mõnda aega kindlasti toimib. Halja maja inimesed kõik koos on ühele laevale võimalik saada, ma usun.”
„Pea nüüd hoogu,” ütles Josefina. Ta tundis endal kui pere vanimal tütrel lasuvat vastutust olla kindel, rahulik kalju, mille najale teised toetuda saavad. „Me ei ole isegi otsustanud, et üldse põgenema peame. Rääkimata sellest, et arulagedalt kiiresti. Võibolla lähevad osad – lapsed tuleks viia ohutumasse kohta, kuid välismaale minna pole vast mõtet.”
Õpetaja Kaarini suu tõmbus kriipsuks, huuled suruti nii kõvasti kokku, et neid enam nähagi polnud. „Sa ei tea, mida tähendab sõda. Sa arvad, et kõik saab veel korda, kuni inimesi päris kodutänaval surnuks ei peksta. Aga mina tean, kui kiiresti kõik käib. Siin ei ole mõtlemisaega. Me peame pagema väga ruttu.”
Õpetaja oli tegelikult juba päris vana naine. Mitte igivana, ta käed ja õlad olid tugevad ning ta jaksas koju vedada kolm arbuusi üksindagi, ilma et keegi noorem tal osturetkel abiks oleks. Või käru kaasas – Haljas majas elas niivõrd arvukalt rahvast, et vahel oli toitu ostes mõtet käru kauba jaoks kaasa võtta.
Kruustangid tõstis viisakalt peopesa enne sõnajärje üles võtmist. Ta oli sama rahulik kui õpetaja Kaarin ärevil.
„Me keegi teine ei ole päriselt sõda näinud. See ei tähenda, et keegi meie hulgast sõjaolukorraga toime ei võiks tulla. Mina ja Laul oleme mõlemad õppused läbinud, Galina on esmajärguline haavatute käitleja, temal on kaks õppust seljataga. Ning emand Katerina suudab tulirelva kokku panna ja jälle lahti võtta sama kiiresti, kui mõni laadimisele aega kulutaks.” Tal oli rahulik hääl ja mõnusasse musta habemesse kasvanud nägu. Noa õepoeg, Josefinast vaevalt viis suve noorem. Kui Nuga hakkas omi lapsi saama, oli ta Kairot hoides, õpetades ja temaga mängides lastega osavaks saanud, ja nii oma naise kui oma õe juures lapsehoidjana väga hinnas. Vöömehed olid naiste seas üldse armastatud, sest neil oli kõigil tugev lapsehoidjakogemus. Noa mõlemad naised olid temaga igati rahul ja õnnelikud. Nii et küllap oli võimalus Kruustangid samuti vöömeheks anda oli ta vanematele meeltmööda. Jah, eluaegne kohustus ja katkestamatu side. Ent ka palju soodustusi.
„Ma tahan öelda, me ei eita sinu kogemust, kui me võimalusi kaalume. Lihtsalt inimesed on erinevad.”
See oli nii rahustavalt öeldud, et õpetaja Kaarin jäi tasa ja kuigi ta kellelegi otsa ei vaadanud, istus vähemalt tugitooli, mis talle jäetud.
Mitte et järgmised seitse silmapilku üldse keegi midagi öenud oleks. Isegi Galina oli esialgu vakka. Kuni enam ei olnud: „Ma mõtlen, et mina ja võibolla Maia jääme? Meid võiks linnakaitsele vaja olla ja me ei ole midagi nii ohtlikku kui Kivihavide keskmise tütre vanim tütar. Mina surma ei karda, kui peaks nii kaugele minema.”
„Hei, mina ei ole ka vanim tütar,” sekkus Sofia pahaselt.
„No sina koos Lõokesega võiksite pakku minna. Et mõni meist ikka tütre saaks ja vereliin ka meie kaudu püsiks. Josefina enam lapsi ei taha ja lasi oma juhad läbi lõigata. Aga pärast kogu selle jama lõppu võiks mõni pärija ka olla.” vastas Galina otsustavalt. „Kõik ei tohi maha surra!”
„Suremine pole midagi,” ütles õpetaja Kaarin vaikselt. „Inimestele tehakse ... haiget. Sõjas minnakse metsikuks. Ma ei taha, et teist keegi üldse Kuuevalla aladelegi jääb. Kodusõda põhjas oli juba hirmus. Kui nüüd kuningas ja Alina Tuisuokas tapetud on, see sõda jõuab kõikjale. On suur ime, et siin linnas veel peaaegu ohutu on. Kogu aeg ootan, et nüüd, sel minutil hakkab pihta.”
Viimaste sõnade ajal kõlas kuskilt kaugel paugatus. Mitte väga vali, kuid kõik võpatasid.
„See võibki olla,” ütles õpetaja Kaarin, näost hallikaskahvatu. Nende punapõskne õpetaja?
„Mina ei lähe,” ütles Ilja otsustavalt. „Kui läheb kodusõjaks, mina võitlen. Lapsetapjad ei tohi puhtalt pääseda, nagu keegi ei hooliks. Ma juba astusin väkke. Ja tean, kuidas võidelda.” Ta naeratas karmilt nagu hunt. „Ma olen ikkagi Tõrvakellade Kojast. Kas on mõni Koda, mille mehed võitlema ei õpi?”
„Lapsetapjad ei tohi puhtalt pääseda,” ütles ka Josefina karmilt. „Mina jään oma mehega. Teda toetama.”
Õpetaja Kaarin hakkas midagi ütlema, kuid Josefina katkestas teda: „Ma suudan vähesega toime tulla ja olen sitke. Arvad, et kui ma luuletusi kirjutan ja hell emme olen, ma ei suuda karmides oludes hakkama saada või? Aga Akimi ma saadan nendega kaasa, kes lähevad. Kui te tagasi tulete, toote ta tagasi.”
„No lapsed lähevad muidugi mõlemad,” kinnitas ka Katerina ilmselget.
„Mina ei taha Sihhotist ära minna,” ütles Lõoke oma sügaval tõsisel häälel. „See on mu kodu.”
Ka tema kasvatas habet, kuigi millegipärast see väga hästi ei kasvanud ning isegi ta põsed polnud veel tüükalised. Vähemalt olid vuntsid ja lõug rohkem kui udemega kaetud. Tüükad olid märgatavalt heledamad, kui ude oli olnud. Üsna juustega sama värvi. Nii Osi kui Lõoke olid heledanahalised, juustel mingi ebamäärane pruunikas toon. Kergelt hallika varjundiga, nagu külmadel sinistel ploomidel, mis hommikul keldrist toodud. Päris ilus, kuigi mitte kuigi teatraalne. Teatris eelistati ikka musti, tumepruune, punaseid või selgelt heledaid juukseid.
Punakasblond juus nagu Karul oli väga lavalik.
Kuigi tema juuksed olid enamasti paruka all.
Selle peale, et Lõoke minna ei tahtnud, olid kõik vait.
Siis ütles Sofia (loomulikult): „Kui Lõoke ei lähe, ei lähe mina ka. Saatke parem Maia oma igaks-juhuks-lapsesaajaks. Ta on ise tegelikult ju alles laps, pole aus teda kodusõtta kista.”
Kodusõtta. Huvitav, aga keegi polnud seda sõna veel kasutanudki.
Mitte lihtsalt sõda, vaid kodusõda.
Kuuevalla oli kodusõjas. Kõik Suured Kojad oma maadel olid kas juba pihta saanud või polnud teated neist Sihhotisse üldse läbi tulnud. Keegi ei teadnud, mis õieti sünnib, kuid Suurest Kojast ei olnud ohutu pärit olla, see oli selge. Väikeste Kodade või kojatute inimeste saatused, jagunemised, kes tahab mida, kus, kuidas, ei olnud samuti selge. Aga uumeelsed,need, kes sõda juhtisid, kes Alina, kuninga ja nende lapsed tapsid, tegid seda kinnitades, et kõik inimesed on samaväärsed ning keegi ei peaks saama vara ja võimu lihtsalt seepärast, et on sündinud emale, kelle päritolu võimaldab seda saada. Võim inimestele, mitte Kodadele!
Kodu oli sõjas. Kojad ja kodu – kõik.
Nad keegi – isegi mitte õpetaja Kaarin – ei uskunud, et suur muutus oli juba sündinud. Muutus, mis tuli, et jääda.
Mõned kuud, kõige rohkem mõned aastad ja elu tõmbub taas oma tavalisse vormi, on ju?