Ignorantsuse planeet, 1. osa

Rahutoojad, hägulased ja suured sitasitikad II

Avaldan niisiis taas siin Hiires osade kaupa järgmise romaani sarjast, mis ootab juba aastaid ühe teatud institutsiooni toetust, mis on loodud just selleks, et toetada eesti kirjandust ja kultuuri, aga mis selle asemel toetab purkisittumist ja ametnike väljamaasõite; aeg-ajalt toetatakse ka inimvihkajalikke ideoloogiaid ja korraldatakse mõni üritus, kus kõrgilt, näpuotsaga pudeneb midagi ka kohalikele loojatele. Aga nii kibe kui see ka oleks, tuleb leppida ilmsega – oleme häviv kultuur ja tegeleme näivusega; uurisin seda muide ülikooli lõputöös ja sain toetust oma usule, et sajandi lõpuni eestlus vaevalt välja veab.

Muide, kas te teate, et eesti kultuuri toetused ei ole ei absoluut- ega suhtarvudes jõudnud masu-eelsele tasemele?

 

See siin on teine raamat. Eks ole, olen ka kord varem avaldanud romaani kõigepealt järjejutuna ja tegelikult polnud väga märgata, et see müügile halvasti oleks mõjunud.

Kordan eelmise sissejuhatust: kirjutan ma ju ikkagi sedalaadi ulmest huvitatud lugejatele ja nendega pole mul ju põhjust jonnida, nemad pole süüdi, et vaimselt murdunud, madalalaubaline, ainult hetkekasu silmas pidav enamus endasugused valitsema valib...

Jah, kui ma midagi kahetsen, siis seda, et ma algusest peale, hambad ristis, ei hakanud kirjutama inglise keeles...

 

Aga siin see lugu on.

Siim Veskimees

 

II raamat: Ignorantsuse planeet
 

1. Sädelennuajastu luksusrobinsonid

 

1.1. Residendi saatesõna

Maia, Rauli ja Teduse lugu algas sellega, et kõigepealt pidi Zätereit põgenema millegi veidra eest Maale, sest siin kaitses teda ja ta kaaskondlasi Vega tähekindlus, ja siitkaudu saatis ta need kolm koos Inimkonna Föderatsiooni kaugluure-korveti Janaga nõndanimetatud Ibjo ruumi uurima.

See lugu läks kohe igas mõttes käest ära – tähesüsteem, millest nad alustasid ja mida tunti Susanina, oli põhimõtteliselt ainus, millest Föderatsiooni Julgeolek midagi teadis, ja nagu kohapeal selgus, ega ikka ei teadnud küll. (Täpsemalt oli seal tsivilisatsioon kaksikplaneet Zuu-Hännil, mille moonutatud vorm on Susan, aga see selleks.) Nad sattusid surevale planeedile, kus oli valesti peaaegu kõik, mis saab valesti olla, ja lisaks tegutses seal hulk välisjõude, mõned neist mitteinimlikud.

Loo lõpus paiskas tundmatu portaal Maia, Rauli ja ühe kohaliku, Asake, süstikuga 80 valgusaasta taha, teisele planeedile. Miks? Pikem lugu ja kuna seda teemat arutatakse järgnevas jutus korduvalt, ei olu mul mõtet siinkohal midagi selgitada.

Ma ausalt ei tea, kas see nende mitmeaastase retke jätk on loetav ja arusaadav ilma esimese osata, teelemineku ja Zuu-Hänni toimetamisteta... Võiks ju olla, kummatigi on lugu täis vihjeid kõigele sellele, mis varem juhtus, ja selles osas lubatagu natuke kiuslik olla ja enesereklaami teha – kui järgnev köidab ja tundub huvitav, lugege esimest osa ka...

 

1.2. Hüpe tundmatusse

Raul keeras süstiku ringi ja lendas ettevaatlikult, paarkümmend meetrit sekundis läbi umbes sajameetrise veidra rõngaskonstruktsiooni, milles oli olnud singulaarsuspind – nullvärav, mis nad sinna oli toonud.

Midagi ei juhtunud, portaal ei töötanud. Koobas lõppes seal kõige muuga võrreldes suhteliselt väikse, vast 60-70-meetrise uurdega, nii et Raul pidurdas süstiku ja pöördus tagasi. Ta jättis selle uuesti hõljuma umbes sinna, kus nad kohe pärast sinnasattumist olid seisnud ja püüdnud aru saada, mis õieti juhtus – selle hiigelsuure, oma poolekilomeetrise, natuke muljuda saanud, tömbi otsa peal püsti seisva muna kujulise koopa keskele kõigis kolmes dimensioonis.

„Nojah, siis...” venitas Raul ringi vaadates.

„Sa ütlesid – Dasa?” küsis Asake kannatamatult, kui terve minut oli möödunud.

„Nii seda planeeti nimetatakse,” kehitas Raul õlgu. „Vaevalt teil Hännil selle kohta mingi väljakujunenud oma nimi on. Igatahes ma ei oska kokku viia.”

„Kust te seda nii kindlalt teate?” tüdruk vaatas Maia poole, kes esimesena oli selle nime välja öelnud. „Nurkkiirendused, sa ütlesid?”

„Kõik planeedid pöörlevad ümber telje ja tiirlevad ümber kesktähe, neid nurkkiirendusi on võimalik üsna täpselt mõõta,” seletas Raul hajameelselt. „No ja kui me kadusime, lükkas Tedus säderaadiole võimsuse taha. Ma ei tea, eeldan, et vähemalt 10-12 suurusjärku, enne kui signaal läbi tuli. Eks ta oli natuke paanikas, eks ole – selleni, et kõik metallesemed hakkaksid Hännil kaasa pirisema, asi veel ei läinud, aga detekteeritav oli see side kindlasti õige paljudele...”

„Kuuleb ta meid praegu?”

„Ei. Ja... noh, ega ta ei rääkinud. See oli avatar. Edasi-tagasi liikusid äärmuseni kokku pakitud ja krüpteeritud andmepaketid. Me sisuliselt ainult pingisime teineteist, tema sai rohkem saata, meie ainult vastata, et saime kätte; mis muidugi ütles talle, et oleme elus ja ühes tükis ja saame natuke aega hakkama. Me oleme Dasal. Mis muidugi ei ütle, misasi Dasa tegelikult on – mis meid siin ootab.”

„Ja sa... lendasid niimoodi tundmatu seadme fookusse?” Asake vaatas taas natuke abipaluvalt Maia poole.

„Ma tahaksin ka seda vastust kuulda,” porises too kurjalt.

„Miski tahtis mulle midagi näidata. Ma pole üldse kindel, et see oli Zuu hägulane.” Raulile ilmselgelt ei meeldinud seda rääkida. „Jah, ma riskisin. Võimalik, et rumalalt. Hägulased ei suhtle. See... no see ei olnud suhtlus. Ma...” Ta kehitas ebamääraselt õlgu. „Ma tegelikult arvasin alul, et sain kogemata mingile lülitile pihta ja me leiame mäe seest salakoopa. Nii suuri portaale pole ühelgi planeedil leitud. Mismoodi ma oleksin pidanud tõsimeeli oletama, et me teisele planeedile satume?”

„Ja... Tedus tuleb meile järele?” jätkas Asake pärimist.

Raul noogutas. „Mis tal üle jääb. Ei näe sedamoodi välja, et me siin midagi tööle saaksime. Küllap ta midagi meile ikka teadmiseks saadab, ükskõik, mida ta otsustab. Nii et minimaalselt nädala ja halvemal juhul kuu oleme siin omapead.”

„Saab siin hingata? Mida me sööme?” tüdruk vaatas ringi. „Mmm... loodetavasti ei lähe tualett umbe?”

Raul puhkes naerma. „Esiteks, Dasa õhk on hingatav. Teiseks, nende süstikute elutagamissüsteemid on jõhkralt, lausa absurdselt üledimensioneeritud. Näiteks hingamissüsteeme on kolm täiesti erineval tehnoloogial põhinevat ja on olnud juhus, kus selle seeria süstik suutis toota enam-vähem hingatavat õhku viiele tuhandele inimesele. Meil on robotid, meil on energiat... noh, sajanditeks. Ettevaatlikul kasutamisel. Ja siin on deuteeriumi, nii et igaveseks.”

„Kust sa tead?... Olgu, deuteeriumi on igal pool, aga kust sa tead?”

„Me uurime praegu ümbrust. Me oleme mingi mäe sees. Ja siit pääseb välja. Lennates, ma mõtlen. Või kui üllatusi ei ole, siis lennates on see palju lihtsam kui kuidagi teisiti – mägi on täis väga järske ja sügavaid lõhesid. Ja muide, mitte midagi tehislikku peale nende jupstükkide ringi siin ei paista.” Ta viipas üle õla portaalirõnga poole ja siis koopapõrandale. „Või noh, siis on vähemalt tosina eri disainiga rususid. Siin pole võib-olla... raske öelda... väga kaua käidud. On ka mingid osaliselt kinnivarisenud käigud.” Ta tekitas õhku koopa vähendatud mudeli ja pani sellel mõned kohad vilkuma. „Liiga sirged, et olla looduslikud. Aga ilma täpsemalt uurimata on võimatu öelda, on need sada või sada tuhat aastat vanad.”

„Ja... mis väljas on? Kui sügaval me oleme?”

Koopa joonis tõmbus kokku. „Kilomeeter-poolteist. Tundub selline piklik mägi. Nagu tardunud laavavool. Mõlemal pool sügavad kuristikud, edasi järgmine selline vorst. Näed ise, kust valgust paistab – seal on lahtised avad. Tundub mõistlik oletada, et kunagi sai mõlemale poole välja portaali mõõtudele vastavatest sajameetrisest tunnelitest... Ja ega meil muud targemat teha pole, kui vaatama minna.”

Ta langetas käe juhisele ja andis kolbaarvuti kaudu süstikule korralduse liikuma hakata.

Süstik libises kaljudevahelisse pilusse, püsis kenasti, eriliselt kiirustamata, seintest ühtlasel kaugusel ja hakkas siis tõusma sinitaevariba poole, mis avanes ülal, kui osaliselt kokkuvarisenud tunnel lõppes enne järgmise mäe nõlva.

„Kuule, ma muudkui küsin,” purtsatas Asake, olles vahepeal umbes kakskümmend sekundit vait olnud. „Kaua see süstik niimoodi lennata saab?”

„Lõpmatuseni,” mühatas Raul.

„Ehh... Ja... on seda... näha? Kuulda?”

„Varjestus on peal. Kuulda ei ole. Oleme suhteliselt nähtamatud.”

Nad tõusid lõhest üles vabasse õhku ja jätkasid tõusu, nii et maapind kiiresti nende all kokku tõmbus. Igas suunas laotusid lumised mäed ja mida kõrgemale süstik tõusis, seda rohkem neid näha oli.

„Kuulge, ma tahaks mingit skaalat,” alustas Asake jälle. „Taustsüsteemi. Mis laiuskraadil me oleme? Eeldan, et seda andis ka mõõta, eks ole. Seda, et on päev, ma näen. Kui kõrgel me oleme? Kui palju siin Dasal neid lumiseid mägesid on? Ja muide, siin on lumi, aga koopapõrandal oli järv?”

Raul lülitas sisse hulga markereid ja sõnas natuke vabandavalt: „Me ise näeme. Anna andeks, sinuga on tegelikult ainult üks võimalus – sulle selgeks õpetada automaatika kasutamine. Me unustame su muidu niikuinii alailma ära. Põhja polaarala, 70-s laiuskraad. „Põhja” siis kokkuleppeliselt see, mis pöörleb vastupäeva – päike käib vasakult paremale. Meil on Dasa kaart. Varsti näeme, kas ikka on ja kui õige. Muuhulgas selle kontrollimiseks läheme orbiidile. Tasub mõned tiirud teha – kui midagi ei juhtu, keegi meie vastu huvi ei tunne ja me midagi erilist ei avasta, võime edasi mõelda.”

Raul tekitas veel kaarte ja andmeid. „Varsti saame ka aja paika.”

„Aja?” Asake kergitas kulme. „Dasa on teine planeet oma tähest, loen, et tüüpiline G5V. Viis suurt planeeti, üks seespool. Kas need ei ole nagu suure kella seierid, mille järgi saab aja kindlalt paika?”

Raul väärutas imekergelt huuli. „Mille suhtes? Kui sa oled füüsikat õppinud, siis tead, et aeg on suhteline, eks ole, ja kui me lendame sädetaguses ja nii edasi, pole mingit absoluutset kella põhimõtteliselt olemas. Siinse süsteemi tiirlemis-pöörlemisandmeid pole meie teada kunagi standardajaga kokku aetud. On eri teid meieni jõudnud andmeid, aga need ei ütle meile rohkem, kui et aasta on õige. Ent kus on siinne nii-öelda keskmine standardaja keskmise suhtes? Mingi ankrupunkti andis side Janaga...”

„Mis, kui ma vähegi midagi jagan, peaks andma vähemalt miljondiksekundi? Kas sellest ei piisa? Vähemalt esialgu?”

„Taas õige, aga ma tõesti ei taha praegu laskuda selgitustesse, miks sädeside metakandesageduse sünkronisatsiooni täpsus on üsna pöördvõrdeline vajaliku võimsusega. Või kuidas Julgeoleku majakate triangulatsiooni täpsus konverteerub üsna otseselt järgmiste sädelendude suurema riskita lubatavaks c-kordseks...” Ta krimpsutas nägu. „Vabandust.”

„Oeh,” tüdruk vajutas sõrmed meelekohtadele. „Teil on mingid vanad arhiivid, kus on andmeid Dasa süsteemi kohta...”

„Kümneid vastuolulisi,” katkestas teda Maia. „Üks klappis. Enam-vähem. Uuri ise, ma saadan lingid.” Ta viipas vaatele akende taga. „Naudi vaadet. Hännist suurem planeet, Zuust väiksem. Tundub olema loomuliku biosfääriga ja selliste hulgas pigem tüüpiline. Tsivilisatsiooni jälgi ei ole. Energeetilisi, ma mõtlen. Ma tahan selle tegelase veel korra liistule tõmmata.” Ta pöördus Rauli poole ja küsis võrdlemisi järsult: „Mis kurat sul pähe lõi, et sa niimoodi läbi portaali lendasid?”

Raul raputas imekergelt pead ja nägi natuke... hädine välja. Siis alustas ta: „Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kui läksin alla Sudekiga rääkima. See, nagu aru saate, on teatud mõttes kattelugu.”

Maia pööritas ainult silmi. „Ära jaburda. Mida te rääkisite ja miks sa siis tegelikult läksid?”

„Ma tegelikult juba ütlesin seda, aga see on osa tõest. Sudekile jätsin mulje, et lendan Istoisse. See, mida ma Sudekiga rääkisin, töötas piisavalt hästi, et tema arvates ma selleks tulingi. Ta lendas Zuule ja leidis Aukude teise otsa, eks ole, nii et loodetavasti ta ei tunne end petetuna.”

Maia tõstis käed süstiku lae poole. „Jõua asjani. Või tahad sa kõigepealt hirmsasti rääkida, kui kaval sa olid Sudekiga vesteldes? Et sa said kinnitust millelegi olulisele? Mis see oli?”

„Ma küsisin temalt, mida ta tundis Zuu-Hännile lähenedes. See, mida ta kirjeldas, kinnitas mu hüpoteesi – süsteemis ei ole Vega tähekindlust. Lähenevaid laevu rapib Zukoi hägulane.”

„Aga andmeformaat?” katkestas teda Maia.

„Sudek kinnitas, et teadaolevalt on seda detekteeritud viimased 30 aastat – sama aeg, mil keegi Impeeriumist seal tegutseb. Ent ta ütles, et tundis sama, mida – sa tead – ma tundsin Zuu-Hännile lähenedes. Miski justkui tahtis meile midagi öelda.”

See pani Maia mõneks sekundiks peatuma ja järele mõtlema. Ent siis ta noogutas järsult. „Räägi edasi. Ehk ma lükkan su hädatapu natuke edasi.”

Raul muigas. „Kui armsalt järelemõtlik sinust. Sudek ütles veel midagi: „Ehk pole Zuu hägulane muud kui portaalisüsteemi rikkis juhtarvuti.” Sa ilmselt tead, mis mul kaasas oli?”

„Lõpeta ometi,” turtsatas Maia. „Mainitud hädatapuga otsustasin ma enne praegust korda viivitada sellepärast, et tõesti tundus loogiline, et sa ei vea ainult meie eksiteele viimiseks kaasas sedalaadi juhtlülitusi, millega näiteks Zätereit mõne aja eest Vilhelelt Tau Sõrmusele hüppas. Ent sellest ei piisa. Zuul on kvantentiteet. Täielikult jabur. Täiesti lootuselt ülemõistuse jabur. Või kuna kvantentiteedid on kõik sellised, siis täiesti keskmiselt jabur. Minu arvates on äärmiselt libe pind käituda ise ka väga eriliselt jaburalt lootuses, et ehk te leiate teineteise.”

Raul krimpsutas uuesti nägu. „Ma tean, et siin on liiga palju küsitavusi, aga kui hägulane tõesti tahab midagi öelda? Sudek muidugi ei öelnud, ent olen kindel, et ka tema sai midagi... mis... Noh, kuidas ma panin kokku hägulase saadetud trajektori?”

„See saatis sulle infot, mis... hakkas sinus kasvama ja arenema? Kas sa ise saad aru, kuidas see kõlab?”

„Jana teab, ma käisin tema abil paar korda enda üle. Igasuguse kvantsignatuuride-võtmetega kaasneb mõnikord teatud fenomenaalne aegruumi tunnetus.

Ühendus tekkis. Jah, see tekkis kuidagi tänu minus olevale kvantsignatuurile. Ent ma ei tea, miks ühendus tekkis ja miks just siia. Me nägime läbi saja süstiku detektorsüsteemi teisel pool elukeskkonda. Me ei detekteerinud midagi, mis ohtlik võiks olla. Mulle... mingi hetk tundus, et ma... saan millestki aru. Et vast on siinpool... mingid vastused.”

„Aga kui see oleks olnud tuhat valgusaastat? Miljon eemal?”

Raul krimpsutas veel hullemini nägu ja langetas pilgu. „Ma vaatasin energiakõveratele peale... ja justkui teadsin enne aparaatide näite, et see on Dasa. Täpsemalt, mitte Dasa, vaid et kus suunas ja kui kaugele portaal viib.”

„Ja?” utsitas Maia. „Mis siin on?”

Raul ohkas ja poetas sidrunisöömise näoga: „Siit algavad raskused. Siin ei ole midagi.”

„Nii et sa saatsid meid pagendusse ja nüüd istume mingis tühjas mõttetus kolkas ja sa oskad ainult maigutada nagu kala kuival?”

„Me oleme elus, meie tulevik ei ole kõige tumedam ja me rändasime läbi hiidportaali 80 valgusaastat – kui palju inimesi on seda teinud?”

Maia pööritas uuesti silmi. „Ühel päeval viib emake saatus selle hädatapu täide, minul vaeva vähem, ma ei peagi midagi tegema.”

Asake vaatas enda all aeglaselt pöörlevat planeeti ja tundis, et tal on Raulist kahju. Sellest jutust sai ta aru niipalju, et ilmselt riskis mees kui mitte just pööraselt, siis igal juhul palju-palju rohkem, kui nad endale tavaliselt on kokku leppinud lubada. Ent nad olid elus ja... Asake pidi tunnistama, et tal on väga, väga-väga-väga põnev.

 

1.3. Astoni mägi

Nüüd ta teadis, et nad on 300 kilomeetri kõrgusel ja teevad täistiiru ümber planeedi natuke rohkem kui pooleteise tunniga. Et orbiidi kalle on 60 kraadi, seega näevad nad enda all järjest kogu planeeti polaaraladeni. Ja et orbiidil tiirutamine kui selline on iseenesest vaid ohutusabinõu, et nad võimalikult märkamatuks jääksid, sest, nagu Raul oli öelnud, võiksid nad rahulikult mistahes suunas liikuda ja kus tahes seisma jääda...

„Siin on tsivilisatsioon,” ütles vahepeal jalgade sirutamiseks püsti tõusnud ja tema juurde tulnud Raul üle ta õla alla vaadates (pärast seda, kui oli ringutanud ja paar kätekõverdust teinud); Asake eelistas laekuvat infot vaadata praktiliselt üle kogu ta nägemisvälja projitseerituna, mitte otse kolbaarvutiga.

„Klassikalises skaalas nimetatakse seda keskaegseks. Enamik planeedist on varakeskaeg, osaliselt kiviaeg.” Mees ringutas veel korra ja viskas hundiratast. „Hm, kuidas sa end tunned? Saad aru, et midagi on teisiti?”

Asake mõtles hetke, siis tõusis. Ta tundis end ebameeldivalt raskena. „See on nüüd Dasa gravitatsioon, eks ole?” Ta kõndis prooviks kabiinis edasi-tagasi. „Ma olen peaaegu poolteist korda raskem?”

„Jah. Kogemused kinnitavad, et tasub harjuda sellega, mis all ootab.”

Asake istus uuesti. „Vastik. Aga mis teha. Sa ütlesid – tsivilisatsioon? Humanoidne? Näita, sul läheb kiiremini.” Ta ei saanud jätta piilumata oma tegemistesse süvenenud Maia poole.

Raul muigas millegipärast; võib-olla ta tabas selle pilgu. „Jah. Inimesed.” Ta tekitas igale poole nende ümber hulga jooniseid ja pilte. „Lammtektoonika on pro-pangaea staadiumis – ma ei tea, mis on Hänni nimi selle kohta... kui sellist on. See tähendab, et nii lähema 10 miljoni aastaga koguneb suurem osa maismaast ühe hunnikusse kokku. Praegu on üks suur mass ekvaatoril, teine põhjapoolusel, ja vahepeal lapiräga. Need kaks suurt peaksid vahepealsest üle sõitma ja kokku põrkama, enne kui uuesti laiali lähevad. Täpsemalt me muidugi ei oska praegu öelda, aga see pole hetkel oluline ka.

Oluline on, et kui välja arvata paar tühist saart-saarestikku, on kogu maismaa väinade kõige kitsamates kohtades piltlikult öeldes nähtavuskaugusel. Sisemered on enamasti alla viiesaja kilomeetri. See tähendab, et kogu Dasa on ühes kultuuriruumis. Isegi selle tehnikataseme juures.”

Ekraanidel vaheldusid linnad, laevad, inimesed...

„Ma olen teisel planeedil ja ma uurin võõrast tsivilisatsiooni,” ütles Asake korraga.

Maia tõstis pilgu ja naeratas. Nende pilgud kohtusid korraks ja Asake tundis kergendust – ta ei teadnud, kui vihane Maia oli olnud; oli see läbitulekujärgne Raulile pähe istumine teesklus või vastupidi, kerglaseks irooniaks maskeeritud raev? Igatahes paistis see möödas olevat, sest Maia sõnas sõbralikult nöökaval toonil: „Ega me ka seda päris iga päev ei tee. Rangelt võttes meilegi esimene kord.”

Asake noogutas ja silmitses mõned minutid endiselt all aegamööda pöörduvat planeeti. „Mis nüüd üldse edasi saab? Süüa? Magada?”

„Mmm.. Ehh...” Vahepeal taas millessegi süvenenud Maia tõstis pea ja vaatas korraks Rauli poole. Ka too „ärkas üles”, ehk keskendus virtuaali asemel rohkem pärismaailmale. 

„Mispidi... missugune su unetsükkel õieti on?” küsis Maia. „Hänni päev on päris pikk...”

„Eks meiegi rahvas arvestab, et inimesele on kasulik vähemalt 12-20 tunni tagant teadvus mõneks ajaks välja lülitada,” ütles Asake kiiresti. „Seni vast oleme veel ühest liigist. Meil on... nojah, esiteks te teate, ja teiseks pole see oluline. Kas meil saavad olema mingid kindlad töö- ja puhkeajad Dasa järgi?”

„Dasa ööpäev on selles vahemikus, kus inimene adapteerub ööpäevatsükliga – 27 tundi,” sõnas Maia lepitavalt. „Ehk siis umbe 2/3 Hänni omast ja üle 4 korra pikem kui Zuul. Meil on kasulik adapteeruda kohaliku ööpäevaga ja sättida end paika selle järgi, kus me tõenäoliselt kõige rohkem tegutsema hakkame. Või oota...” Ta vaatas Rauli poole. „Siin on suurem osa tsivilisatsioonist veerandikus koos?”

Viimane mõtles sekundi ja noogutas siis. „Meil ei ole aimugi kohalikest süsteemidest, eks ole, aga jah, hetkel võime tõmmata keskpäevajoone nii umbes maismaa-alade keskele... noh polaaralad mõttes kõrvale jättes.”

„Ja seega on praegu... mingi õhtune aeg?” küsis Asake. „Minule sobib.”

„Jah...” Maia ja Raul vaatasid nüüd pikemalt teineteisele otsa.

„No mis?” küsis Asake natuke kannatamatult – seekord oli liigagi ilmne, et need kaks vestlesid omavahel hääletult ja tõenäoliselt temast.

„Kui mugav on sul nii suhelda?” ilmu Asake silme ette Maia sõnum.

„Vastu võtta – mitte mingit muret,” sõnas Asake häälega. „Samal viisil vastamine... nõuab harjutamist.” Seda viimast ta saatis.

„Kõige lihtsam oleks sulle kõike saata,” ilmus Asake silme ette Rauli tekst. „Sa oled nüüd üks meist, aga seda tuleb õppima hakata. Standardkeelt – et tõlge vahel ei oleks. Tõlge võib alati eksida ja segadust tekitada ja eriti käsklusi-juhtimiskorraldusi ei ole hea mõte tõlkida. Tegelikult tuleks kogu su kolbatehnika üle vaadata, aga seda oleks parem teha laevas. Muide, see on Maia ala tegelikult.”

Mees jätkas häälega. „Aga kuigi ma näen, et ka sina loomulikult loed kiiremini kui inimene tavaliselt räägib, ei konverdi meiegi kogu vestlust tekstiks. Me tõepoolest endiselt räägime ka omavahel, lihtsalt täiendame virtuaal- ja augmenteeritud reaalsusega. Ent eriti kriitilises olukorras toimib side kiiremini ja seda tuleb ka sul kohe harjutama hakata.”

„Jah. Ja...” Asake kõhkles pisut. „Ma ei tea sedagi, kuidas teil asjad omavahel on jagatud. Sina, saan ma õigesti aru, oled kapten? Või kuidas teil need asjad käivad?”

„Ei ole kindlamat võimalust väikeses meeskonnas pingeid tekitada, kui kuulutada üks kapteniks,” muigas Raul. „Veel kindlam võimalus on jätta täpselt kokku leppimata, kuidas asju otsustatakse.” Ta jätkas rõhutatult tõsiselt: „Sulle arusaadavates terminites olen mina kapten ja välikomandör, Tedus esimene tüürimees ja luurejuht ja Maia teadus- ja diplomaatiline juht. Maia ja Tedus toetasid mu kapteniks määramist, sest kõigis testides otsustasin ma kriitilises olukorras kiiremini.” Ta hääletoon muutus tavaliseks – lahkeks ja kergelt irooniliseks – tagasi. „Sõnastagem selle nii, et mul pole mingeid andeid ega oskusi ja selleks, et minust üldse midagi kasu oleks, on mind korralikult võitlussimulaatorites klobitud. Seetõttu meie ja meie ülemused otsustasime, et meie ellujäämisšansid on suuremad, kui ootamatu ohu korral röögatan mina, kus suunas tormata või lähmakat anda. Tegelikult on siin taga päris keerukas süsteem, kuidas me määrame korralduste prioriteedid...”

„Ja minu oma on niikuinii seal, kus põrgu jäätub,” pomises Asake.

„Jah.” Raul noogutas, naeratas korraks kelmikalt-vabandavalt ja jätkas seejärel taas tõsiselt ja asjalikult. „Alati on lubatud arvamust avaldada, aga teeme nii, et sul peab olema ikka väga-väga hea põhjus, kui sa otsest korraldust ei täida. Ma ei pea ju üle rääkima, et me oleme ohtlikus situatsioonis, kus meie ellujäämine võib sõltuda sekundimurdosa jooksul tehtud õigetest liigutustest, ja ükskõik, kas me räägime üldisest ettevalmistusest tundmatus ruumis tegutsemiseks või konkreetselt meie tehnika, relvade ja selle süstiku kasutamise oskustest, on meil Maiaga selleks hulga parem ettevalmistus.” Raul peatus hetkeks ja jätkas vabamal toonil: „Aga kõike seda räägin ma sulle just selle mõttega, et sa oled üks meist. Me kuulame sind, sul on õigus oma arvamusele ja me õpetame sind nii kiiresti kui võimalik.

Antud juhul konkreetselt on terve kuhi õpikuid ja juhendmaterjale, mille on targad inimesed koostanud just selliste situatsioonide tarbeks, kus me praegu oleme. Seni pole me leidnud ühtki sisulist põhjust vastu vaielda. Need materjalid ma sulle muidugi saadan.” Asake teadvusvälja ilmus hulk linke. „Meil pole energia- ja ressursiprobleemi, aga süstiku kaotus võib enamikus stsenaariumites osutuda fataalseks. Seega tuleks kuhugi planeedile luua tugipunkt. Meie varustuse seisu arvestades on kõige mõistlikum panna meie suurem universaalprinter seda kõigepealt välja ehitama – robotite abil –, siis luua sinna termotuumareaktor ja järgmiseks paljundada relvasüsteeme. Selle ajaga on vast süstiku väiksem printer suutnud toota uue suure ja nii edasi.

Küsimus on ainult, kuhu tugipunkt rajada? Portaalikoobas ei ole hea mõte – Tedus tuleb meile Janaga järele ja meil ei ole mingit otsest seost nulltranspordisüsteemiga; meil ei ole erilist mõtet seda hetkel uuridagi, sest kõik, mida ma oskasin, panin ma Hännil mängu ja tulemus... noh, on kõige viisakamalt öeldes mitmetitõlgendatav. Ei ole vähimatki mõtet üldse proovidagi seda käivitada, enne kui Jana on siin. Lisaks on see koobas tsivilisatsioonist praegu silma järgi, eelhinnanguna paika pandud keskusest... 8–9000 kilomeetrit eemal.

Seega tuleks võimalikult kiiresti otsustada, kuhu oma baasi ehitame. Lisaks tuleks luua veel üks viimase häda tugipunkt, nii et kui me mõne tunni jooksul ei otsusta peabaasi asukohta, võime luua häda-tugipunkti ka portaalikoopa lähedale ja siis edasi vaadata. Põhimõtteliselt võiksime ka süstikuski elada, aga arusaadavalt on kogu see aeg baasi loomise mõttes raisatud aeg. Ja nii edasi.

Seega esimeseks püüame ahvikiirusel ära arvata, mis elu siin käib, ja meil on väga hea meel, kui sa abiks oled. Aga samavõrra on selge, et kui sa oled väsinud, tuleb kõigepealt natuke puhata. Ei ole mingit mõtet tühjal pilgul videostriimi jõllitada. Eriti kui juba teri nokkima hakkad. Vabandust, see on väljend minu kodust – et tukkumajääva inimese peanõksud on natuke sedamoodi kui teatud lindude maast toidu nokkimine.”

„Aga te ise?” küsis Asake pisut tõredalt.

„Meiega ei ole lugu parem,” sõnas Raul. Maia noogutas ja jätkas: „Me oleme palju tunde tiirelnud ja materjali on rohkem kui ilma Janata läbi jõuame töötada. Nüüd tuleks kuhugi laskuda, puhata ja mõelda. Sel ajal, kui masinad ehitamise ja muu sellise lihtsaga tegelevad, millega abita hakkama saavad.”

See pani Asake uuesti leebuma – ta ei ole teiste jaoks peamine pidur. „Kas ma sain õigesti aru, et tugipunkt peaks olema mitte liiga kaugel tsivilisatsioonist, samas ikkagi raskesti ligipääsetavas, inimtühjas kohas? Millised tingimused veel on? Või – millised tingimused üldse on? Kui lähedal on see „mitte eriti kaugel”?”

„Kõige lihtsam oleks seda sõnastada nii, et kergetel lennuvahenditel ei kuluks liiga palju aega,” sõnas Raul. „Nii meil endil kui igasugustel maskeeritud robotitel-droonidel, mis üldiselt lendavad alla helikiiruse, ehk maksimaalselt umbes 300 meetrit sekundis.”

„Te lendasite ju soomusskafandri – või nano-lahinguülikonna või mis see teil on – mootoritega üle helikiiruse?”

„Mm...” venitas Raul mõtlikult. „Jah, hänni standardmurdes kõlab see kohutavalt kohmakalt...”

„Nanoturvis,” arvas Maia. „Ärme raiskame sellele praegu aega, kuigi ka see tuleb sulle üsna esimesena selgeks õpetada. Helibarjääri kõmakat ei ole võimalik peita ja kellegi tassimine sellega on... noh, mugavusest ikka väga kaugel, nagu sa tead.” Maia naeratas ja pilgutas Asakele silma. „Seega millalgi oleks hea teha ka mingeid lihtsamaid lennuvahendeid.”

Ta tekitas kabiini põranda asemel nende alla suurenduse tollest planeedisegmendist, kus elas rohkem inimesi, ja tõi seal esile tosinajagu alasid. Siis tekitas ta sellele kujutisele veel igasuguseid helendavaid markereid või läbikumavaid erivärvilisi pindu. „Need on piisavalt eraldatud ja nii edasi alad. Oleme tähistanud linnad ja näe, see kiht on rahvastikutihedus. Keskmine temperatuur, põllumaaprotsent, asulate süsinikdioksiiditoodang, teed, laevad ja nii edasi, näed, markerid on küljes. Aita välja mõelda, kuhu me maandume.”

Asake noogutas ja hakkas oma liidese kallal pusima, et vaadata ja uurida, mida talle õieti näidatakse. Ta otsustas mitte välja teha, et oma tooliga tühjuses kõlgub...

„Siia?” osutas ta umbes veerandtunni pärast. „Ma ei näe, kuhu teie mõtted liiguvad,” lisas ta vabandavalt. „Kaks olete te kustutanud – miks?”

„Peamiselt sellepärast, et neil ei paistnud mitte ühtki eelist olema,” sõnas Raul kuivalt. „Hm, vana vulkaan...” Ta tekitas nende ümber õhku ja seintele igasuguseid andmeid – osad Asakele täiesti arusaamatud – ja kujutisi; nüüd polnud süstikust enam suuremat midagi järel... „Mäestiku serval... edasi saarteräga... inimasustus puudub... Mõeldav.” Ta pöördus Asakele otsa vaatama. „Aga miks just see?”

„Sealt on kõige ilusam vaade.” Asake punastas, siis hammustas huult, kui nii Raul kui Maia selle peale vait jäid. Kas nad nüüd omavahel arutavad, et no on... 

Ent – Asake mõistatas omaette, kas nad tajusid ta taas kasvavat frustratsiooni – mõlemad näitasid sisesides Asakele, et nad tegelikult uurivad tolle vulkaani ümbrust.

„Maia, on sul vastuväiteid?” küsis Raul.

Too muigas ja raputas pead. „Vaade on sealt ju tõesti hea. Teistelt on ainult karmid mäed, sealt näeb merd ja rohelust.”

„Siis sinna me lähemegi. Kuna oleme lähenemas, ei hakka lennuparameetreid suuremat muutma, maandume kahekümne minuti pärast. Jõuame süüa ja täpsemalt plaane teha. Ja...” Ta vaatas Asakele otsa. „Sina selle valisid, anna siis sellele mäele nimi ka. Hoiatan, et see võib jääda pärast ainult baasi nimeks, sest küllap kohalikel on omad nimed ja mõistlikum on neid kasutada.”

Asake maigutas natuke aega. „Eeem... Aston? Noh, mu väikevenna järgi. Talle meeldiks hirmsasti ise siin olla ja seda kõike teha. Et ta sel päeval kadedusest lõhki ei läheks, kui ma seda kõike talle räägin.”

„Seega Astoni mägi,” noogutas Raul. „Seal on parasjagu õhtu. Päevavalgust on paar tundi. Nojah.” Ta vaatas Maia poole. „Mis me ajaga teeme? Me ei tea ju veel ühtki kohalikku süsteemi ja” – ta pöördus Asake poole – „me peame siin ka mingid konventsioonid kokku leppima. Öö, päev, hommik ja õhtu on piisavalt intuitiivsed. Meie kasutame muidugi oma standardaega ja tekitame siin mingid valemid, aga... me peame kokku leppima, mis sinuni jõuab, kui me kasutame mingeid ebamääraseid ajamääranguid, näiteks nagu paar tundi või mõned minutid. Sul on selles osas natuke lihtsam, et Dasa ööpäev on ligikaudu kaks kolmandikku Hänni omast. Meie standard põhineb kümnendsüsteemil, eks ole. Nii mina kui Maia oleme kunagi pannud mõttes omad harjunud skaalad siia kõrvale. Seni kui sööme, ma näitan, kuidas see käib.”[1]

 

1.4. Telgis või toas?

Asake vaatas keset napi samblikulaadse taimkattega kaetud kruusavälja troonivat voodit ja taganes paar sammu. „Eem, ega teil ei ole midagi selle vastu, et ma süstikus magan? Ja... ega ma midagi rumalat ei tee, kui tõmban seal raskusjõu Hänni omaks?”

Raul tegi suu lahti, siis pani selle uuesti kinni ja viipas Maiale.

Too astus Asakele lähemale. „Kuule, see on öiseks puhkuseks. Ma ei tea, kas sa seda mõtled, aga see ei ole kuidagi seksiga seotud. Meil Rauliga on lihtsalt tore lähestikku olla ja sa oled teretulnud. Ma saan aru, et sinu ühiskonnas sellistest asjadest nii vabalt ei räägita, aga me Rauliga ei ole paar.” Ta muigas mehe poole vaadates ja astus veel sammu Asakele lähemale. Ta tasandas pisut häält, kui edasi rääkis. „Me oleme muidugi maganud. Ma olen Tedusega ka. See ei kohusta millekski; me oleme noored terved inimesed ja muidugi tahame seksi. Meil on omad unistusmaailmad, Jana aitab ja... noh, nii edasi. Me ei seksi Rauliga sinu nähes – leppisime nii kokku, et sind mitte häirida. Teiselt poolt aga palun mõista, et nii mina kui Raul magaksime sinuga hea meelega, kui sa seda soovid. Sa oled noor ja ilus naine.”

Nüüd seisis ta Asake kõrval ja vaatas tagasi Rauli ja keset tühermaad seisva hiigelsuure ja veel suurema padja-tekikuhjaga voodi poole. „Aga jah, saa palun õigesti aru, et me mõtlesime ainult natuke veini juua ja siis lihtsalt väljas magada. Natuke vast juttu ajada. No ja... teeme nii, et siitpeale on initsiatiiv sinu poolel – anna ainult märku, kui sulle tundub, et võiks natuke intiimsemalt suhelda. Ja me mõlemad lubame, et kui sa märku ei anna, jäävad meie suhted rangelt platoonilisteks.”

Asake neelata ja kogus end hetke. Nagu ikka, põhjustas selline lähenemine temas... ta ei osanud seda isegi eriti seletada, aga see millegipärast ärritas kohutavalt; kusjuures samal ajal ajas naerma kah – selline veider ärritus, mis oli samapalju iseenda vastu suunatud ja mis peamiselt tekitas tahtmise kisendades minema joosta... Mis sest, et ta sai aru, et see on rumal. „Tead... aitäh kutsumast, aga... ma ei julge. See on nii avatud. Lageda taeva all. Ümberringi vaid...” Ta viipas käega.

„Ähh, muidugi on meil kaitseväli ümber. Selle saaks isegi läbipaistmatuks, aga siis pole see õige. See kaitseväli peaks ka keskmise Hänni ründedrooni kinni.”

„See ei loe. Ja süstiku enda oma on kindlasti tugevam.”

„Noh, põhimõtteliselt on. Aga natukeseks ei taha tulla? Me saadame su pärast tagasi magama.”

„Ma...” Asake kõhkles hetke, siis raputas pead. „Ma kardan, et ma jään kohe magama. Ja kui teil midagi selle vastu ei ole, siis hoiame side püsti. Siis ma nagu oleksingi seal, eksju. Ja... kuule, sul läheb kiiremini – ma tahaks küll selle teiepoolse külje aknana hoida, aga tekitada sinna ette tugevate  terastrellide illusiooni.”

Maia turtsatas, siis noogutas ja sulges sekundiks silmad. „Olgu, tehtud.” Ta pöördus ja kõndis voodi poole tagasi.

Asake vaatas talle järele ja tundis end jälle äraspidiselt. Et ei „head ööd” ega midagi, ja ta on keset pimedust, süstikuni meetrit kümme... Aga mis siis? Ja mida ta ütlema pidi, kui just leppisime kokku, et olen veel nendega – mis siis, et virtuaalselt? Tüdruk kõndis süstikusse, lasi selle uksel sulguda ja asus siis tooli voodiks muutma.

Maia oli teinud täpselt seda, mida palutud. Enamik süstikust oli läbipaistmatu ja kaetud sellega, millega see „normaalselt” kaetud oli, ehk selle puutetundlik pind oli üleni täis kõikvõimalikku infot süstiku enda ja kogu ümbruse kohta. See kõik oli muidugi nii tuhmiks reguleeritud, et selle kuma ei seganud loomulikku, võimendamata vaadet „esiaknast”... mille ees olid uhked, üsna peenikesed, kuid kuidagi professionaalse väljanägemisega inkrusteeritud trellid.

Asake sättis end välja vaatama, siis meenus talle... jah, kanal oli ette valmistatud, nüüd avanes tema kõrval uus suur aken, millest ta nägi toda voodit väljas – kaamerapunkt tundus olema voodiserva kohal õhus – ja seal mugavalt kõrvuti poolistukil lebavaid kaaslasi; Raul kergitas tema suunas veiniklaasi, kui ühendus tekkis.

„Noh, mida sa ise arvad vaatest, mille sa meile sebisid? Aitäh, muide... Uau...”

Seda viimast ütles ta selle peale, et kusagil idas oleks justkui prožektor sisse lülitatud – üle mägede tõusis üsna pisike, kuid väga hele kuu. Kui seni oli valgust andnud ainult tähed ja ühe kaugema kuu pisike kollakas poolik, mis kirkamatest tähtedest oluliselt heledam ei olnud, siis nüüd venisid üle maastiku pikad varjud ja nii mägede idapoolsed nõlvad kui merepind kaugemal lõid hõbedaselt ja – peale eelnevat hulga sügavamat pimedust tundus – lausa silmipimestavalt särama.

„See kuu ei ole minu tellitud, aga tänan sellegipoolest,” turtsatas Asake. „Eee... ikkagi, on see midagi haruldast? Kuu Üks siis, eks ole? Ja see teine on Kuu Kolm?” Ta tekitas endale hulga andmeid. „On jah. Aga seda ma ei loe välja, miks see nii hele on?”

„Sigapalju muldmetalle,” sõnas Maia. „Sekka väävlit ja fosforit. See kolmas näiteks on tavaline kivisatelliit – tumepruun, peegeldab tagasi vaid umbes 3% valgust. Üks on helehall, peegeldab tagasi ligi 20 korda rohkem.”

„Kas neile ei peaks nimed panema?” küsis Asake ettevaatlikult.

„Ähh, ei tasu. Valime mõne kohaliku rahva nimede hulgast. Niisiis – vaade. Eriti kuidas sina kui hoopis teistsuguse planeedi elanik seda näed?” Nüüd tõstis Maia tema suunas klaasi, enne kui pilgu äsjatõusnud kuult ära pööras ja end taas alla merele vaatama sättis.

„Ma olen Zuul käinud,” nähvas Asake heatahtlikult. „Tead... Siin on taevas tühi. Nagu Hänni alumisel küljel. Või Zuul, kui Hänn on teisel pool. Ma lugesin, et Zuu-Hänn on üsna haruldaselt kompaktne kaksikplaneedisüsteem, aga ma, jah, olen harjunud, et kui midagi taevas on, siis on see ikka tõsine jurakas. Siin on kõik... mängult.

Minu jaoks on Dasa... pool-Zuu. Gravitatsioon pooleteisekordne, aga mitte tappev kolmekordne. Õhk kolm, aga mitte kolmkümmend korda tihedam... Zuu elatav variant. On tohutult vett, on ookeanid, aga on ka maismaad. Elatavat ala on... ohh, kuidas lugeda... ütleme, sada korda rohkem kui Hännil! Zuul... noh, see on samuti maitse küsimus, minuarust seal elatavat ala ei olegi... aga reaalselt... ma ei tea, aga saate aru küll. Siin... siin on ilus.”

Madala kaldega nõlv pöördus nende maandumispaigast vast sajakonna meetri kaugusel üha järsemalt alla ja kadus mustavasse sügavikku, millest aina rohkem hõbedaselt helkivaid nõlvu nähtavale ilmus vastavalt sellele, kuidas lähikuu kõrgemale tõusis. Peab küsima, kui haruldane see on, et see tiirleb täpselt kaks korda kiiremini kui Dasa pöörleb. Asake tundis, et miski nöörib ta kõri. See on võõras planeet kaheksakümmend valgusaastat kodust. See on maailm, mille olemasolust ma hommikul veel ei teadnudki...

„Ma jään vist nüüd magama,” ütles ta vabandavalt.

„Head ööd.” Seda ütlesid need teised kaks peaaegu kooris, lahkelt heatahtlikult... ja turtsusid, ilmselt selle peale, kui korraga see välja kukkus.

„Head ööd,” pomises ta uniselt vastu, lisades kah sellise kerge, „positiivse” mühatuse; tegelikult oli nii hea tunne nende inimestega hästi läbi saada. Ja mitte sellepärast, et ta neist sõltus. Sellepärast, et... ta ei osanud seda defineerida. Igatahes ta tundis, et tahab väga, et need teda sõbraks peaksid...

Ta jäi korraks tukkuma, ent ärkas siis võpatusega. Ta oli endapoolse side välja lülitanud, kuid kogemata või lihtsalt oskamatusest teise suuna sisse jätnud. Ta ärkas Maia rütmilise õhkamise peale ja tal ei kulunud sekunditki taipamiseks, mida need teised kaks seal teevad. Kui ta pead kergitas, siis ta nägi neid ka peaaegu sama hästi kui nad oleks päriselt temast nii umbes kolme meetri kaugusel. Nad olid riietest vabanenud ja Maia ratsutas Rauli peal, juuksed lahti ja käed üles tõstetud. Raul toetas teda rindadest, neid ühtlasi hellitades ja mudides.

Asake ei osanud midagi teha. Ta ei julgenud sidet välja lülitada, kartes, et annab sellega kuidagi välja, et see seni sees on olnud. Nii et ta pidas paremaks magamist teeselda – et kui nad kord ei hoolinud, et side võib sees olla...

Ainult et see ei läinud mitte nii kergesti. Need seal väljas voodis ei paistnud üldse tahtvat lõpetada. Asake leidis end mõtlemas kõigile oma tuttavatele poistele, kellega tal oli kunagi midagi olnud – neid oli vähem kui ühel käel sõrmi – ja kõigile neile, kellega ta oleks soovinud, et tal oleks midagi olnud... Paraku, järeldusest ei olnud pääsu – oli olnud head ja halba, kuid isegi see ei olnud oluline, kõige rohkem maailmas oleks ta tahtnud olla seal väljas Maia asemel.

No ja Maia ise... Asake ei kujutanud ette, et ta võiks naisega midagi teha. Et ta võiks lasta tal end puudutada nii, et see teda tugevalt erutaks – et üldse oleks võimalik erutuda, kui naine teda katsub. Maiat ennast igalt poolt katsuda, silitada ja hellitada... jah, ta poleks lihtsalt julgenud. Poleks lihtsalt julgenud, mis sest, et Maia oli teda otsesõnu kutsunud ja mingil tasemel teda huvitas, mis juhtuks tolle naise ja – veel olulisem – tema endaga, kui ta seda teeks...

Midagi ei aidanud, ta surus käed tasapisi jalge vahele, kus kõik oli niiskeks ja soojaks läinud, ja püüdis liigutada sõrmi nii, et ta muus osas ehk võimaliku jälgija jaoks magaja eest läbi läheks.

 

1.5. Öine häire

Asakele tundus, nagu miski piriseks kusagil. Ent see ei olnud heli. Ta ei saanud unesegasena aru, mis õieti toimub, ent tajus siis mingit liikumist... Tahtepingutusega rebis ta silmad lahti – miski justkui ütles, et asi on tähtis... Siis taipas ta, et see on ta kolbaseadmete automaatne häire. Kolbaseadmete, mis tal teismeliseeast alates olemas olid, kuid mida föded olid laiendanud umbes samapalju, kui erineb taskukalkulaator tahvelarvutist...

Ja et ilmselt sama häire on Rauli ja Maia üles ajanud ja nad on väljast süstikusse tormanud; proovivad küll väga vaikselt olla, aga eks nad ikka tegid sisenedes natuke lärmi, enne kui toolidesse tardusid. 

„Mis juhtus?” küsis ta, endiselt suuremas osas ärkamata. Palju lihtsam tundus teistelt küsida, kui liidesesse süveneda.

„Keegi läks portaalikoopasse,” vastas Raul. „Lendab seal ringi.”

See uudis äratas Asake üles. Ta kõhkles hetke, hammustas siis huult, raputas pead, et seda natuke selgemaks saada, ja süvenes liidesesse. Tal kulus minut mõistmiseks, et ta ei näe midagi sellepärast, et midagi polegi näha. Koobas oli praktiliselt kottpime; valgust oli seal niigi nii vähe, et ilma valgusvõimenditeta oleks seal päevalgi valitsenud praktiliselt kottpimedus, ja praegu oli öö. Asake ei suutnud kohe peast arvata, kui suur oli Astoni mäe ja tolle koopa vööndiaja vahe, kuid arvestades, et kogu maismaa oli ühel poolkeral hunnikus koos, ei saanud see väga palju olla.

Igatahes olid häiret andnud detektorid, mille Raul ja Maia olid koopasse jätnud. Need tajusid poolel tosinal viisil, et miski lendab koopas ringi, kuid ennustasid selle miski asukohta vaid kaudselt... „mahtuvusdiferentsiaali triangulatsioonil baseeruv positsioneerimine” oli midagi, millest ta suutis vaid ähmaselt oletada, mis see olla võiks; ta otsustas teooria lugemise hilisemaks jätta ja leppida tühjade ekraanidega, millel arvuti oletuslik määrang, kus võiks olla see, kes seal ringi vaatab.

... Asake tundis järsku, et ta tahab ühenduse katkestada. Hiigelsuur pime koobas tundus korraga nii vahetu. Ta oli seal olnud... aga süstikus, koos teistega. Nüüd tundus talle, et ta on kusagil seal koopapõrandal, kusagil seal niiskete kivide vahel, ja midagi tundmatut, võõrast ja vaenulikku luurab pimeduses.

See on vaid kujutlus, ma olen süstikus, üheksa tuhat kilomeetrit eemal... „Kui lihtne neid meie detektoreid seal leida on?” küsis ta lihtsalt selleks, et lumma katkestada. „Ma saan aru, et need suhtlevad omavahel ja sütikuga? Kas Föderatsioon ise leiaks need üles?”

„Neid oleks ka meie endi tehnikaga raske leida,” vastas Raul. „Detektorid nõuavad töötamiseks äärmiselt vähe energiat. See ei ole mingi aktiivne sondimine. Need suhtlevad omavahel optimeeritud lairiba-pakettsides, mida võib omakorda detekteerida, kuid mille suunda on suhteliselt keerukas peilida. Ja see saatja, mis teiste omad kokku korjab ja omakorda väga kitsalt suunatud ja kokku pakitud impulssidena üle releesatelliidi siia saadab, on väljapool koobast.”

„Nii et kui tal on sama taseme tehnika, võis ta tulla kontrollima, et mis elukad seal käisid?”

„Mmm... mõte on õige, aga ma kahtlen.” Raul vangutas pead. „Kui tal oleks meie taseme tehnika, oleks praegu tegemist mingi demoga. Ta oleks näinud meid tulemas ja ehk isegi jälgiks meid praegu. Me ei varjanud end tulles, kaitseväli ja aktiivne sondimine tundusid tähtsamad. Ma veaksin kihla, et see, kes igane see ka pole, tabas portaali aktiveerumise. Nüüd oli tal vaja sinna minna tehnikaga, mida... noh, sa ei hoia seda seal, kui viimati käivitus portaal tuhat aastat tagasi. Või sada – sa saad aru küll.”

„Asi on keerulisem,” lisas Maia. „Koopas on võõrast tehnikat. Vähemalt kaks tosinat erinevat tegumoodi. Suurem osa vaevalt küll töötav, aga mine tea. Ja portaalil on niikuinii oma juhtautomaatika; see, et me sellest aru ei saa, ei puutu hetkel asjasse; muust tehnikast samuti ju ei saa. Vahetult meie tuleku järel oli koobas kiirgust täis; meie aktiivne sondimine võis anda muidu ammu surnud seadmete lülitustes sekundaarset kiirgust, nii et sellest pudrust midagi otsida oleks olnud väga suur ja üldiselt mõttetu töö. Ainult et ka praegu on üldine kiirgusintensiivsus koopas foonist suurem. Mitte palju, me räägime allatuhandikest. Häda on selles, et portaal ise ka ajab midagi välja, nii et me ei tea.”

Asake tundis end natuke lollisti. Järele mõeldes – ja hetkel polnud tal ju paremat midagi teha – ta teadis seda kõike. Ka tema silme ees olid olnud kolmemõõtmelised anomaaliakaardid, mille süstiku aju tekitas nende ületuleku järel ja täiendas kogu koopas oldud aja. Objekte, mis tundusid mittelooduslikud, oli seal olnud sadu. Et ühelt poolt oli tundunud loomulik, et portaali lähedal on selle kunagiste omanike või kasutajate erinevate generatsioonide tehnikat, ent häda oli selles, et ta polnud mõelnud edasi – polnud mõelnud sellele, mis ilmselt Föderatsiooni Julgeoleku agentidele oli nii loomulik, et nad polnud vaevunud sellele tema tähelepanu pöörama – et koopas on ka paljude hilisemate külaliste ja huviliste hüljatud või jälgima jäetud seadmeid.

„Välklamp?” küsis Maia sisesides.

Kiri Asake silme ette oli tekkinud üliväikse viitega – mis juba ütles talle, et see seal ei ole mitte muistne fotograafia-abiseade...

Raul tekitas sekundise viite ja siis välgatas koobas valgeks. Asakele ei olnud vaja öelda, et tegu mingi – võimalik, et ühekordse – asjandusega, mis kiirgab välja suhteliselt tugeva ja võimalikult laiaribalise elektromagnetimpulsi; tõenäolisemalt tegelikult erinevalt polariseeritud deltaimpulsside jada...

Umbes kuuemeetrine kaksikkumer ketas oli tõepoolest seal, kus arvutimärgendid selle arvasid olevat. Ainult et näha polnud midagi, asjandus oli täiesti detailideta.

„Hm...” tegi Maia.

„Tuleb vaatama,” märkis Raul. Kümne sekundi pärast ta lisas: „Välklamp liigub. Tõusis... liigub... asukohamäärang ühtib võõra omaga.”

Teise sähvatuse tekitas ta ilma hoiatava sekundita. Seekord oli kujutisel midagi huvitavamat... mingid mehhanismid... inimnägu...

Asakel kulus hetk taipamiseks, ja selle aja peale Maia ja Raul juba naersid. Ja siis jõudis talle kohale – tegelasel pildil olid silmad peeglid – ilmselt kaitstud –, ta hoidis ühe käega nende välklampi ja teisega näitas neile tõstetud esimest sõrme, peopesa seespool.

„Side välklambiga katkes,” teatas Maia. „See ei purunenud. Ilmselt läks Faraday puuri.”

„Võõras lahkub koopast,” lisas Raul.

Järgmised viis minutit ei juhtunud midagi. Kui välja arvata, et süstiku aju arvutas kujutist ja liigvalguses vaevuaimatava asemel tekkis neile pilt kettast väljunud võrelisest haaratsist, millel seisis või rippus täiesti tavalise dasalase näoga umbes 40-aastane mees, kes nende seadme üles oli korjanud ja ilmselt demonstratiivselt järgmist sähvatust oodanud, enne kui – oletatavasti – seadme vööl avatuna ootavasse kiirguskindlasse silindrisse ära paneb.

„On püha ruum,” ägas korraga Maia.

Raul vaatas ja pomises: „Türa...” Asake jälgis, kuidas... jah, ta kujutas ette, kuidas hänlane oleks visanud virtuaalivisiiri lauale ja läinud endale midagi kangemat kallama... ja kuidas lahendavad asja need, kel pole võimalik midagi sellist teha? Raul lasi end toolil taha ja hõõrus silmi.

„Mis?” küsis Asake. „Minule ei ütle see... kalaluustik midagi.”

„Gofu,” sõnas Maia.

Asakel kulus hetk öeldu taipamiseks. „See on tema sees? Inimese sees? Keha hõivav parasiit?”

Teised ei vastanud, ent mõlemad saatsid talle infot. Täiendavat infot gofude kohta ja Maia lisas selgituse, kuidas ta peegeldunud kiirguse mitmetest vahemikest, mis suuremal-vähemal määral inimkeha – ja antud juhul ka võõra kaitseülikonda – läbivad, selle gofu skeleti kujutise kokku pani.

„Eee... aga mida see meie jaoks tähendab? Jah, ma tean, te vaidlete praegu.”

Maia ja Raul vaatasid teineteisele otsa ja Raul pomises: „Vabandust.”

Ja siis kallati ta infovooga üle. See eelmine oli olnud murdosa. Ta oli ühtaegu tänulik ja vihane – ja seda teist võib-olla rohkemgi enda peale. Vähemalt sai ta aru, miks teised teda igasse diskussiooni ei kaasa – nad nimelt töötlesid infot nii palju kiiremini, et ta peaaegu ei suutnud neid jälgida. Jah, ta sai aru, et seal on koos mitu asja, alates harjutamisest ja lõpetades taustatööga, ja võib-olla ta kunagi aastate pärast suudaks ka nii... aga esialgu püüdis ta lihtsalt mõista, mida nad seal keskmiselt kolme kuni kümmet striimi üheaegselt hallates plaanivad...

Tundus, et natuke tundlikum Maia sai lõpuks aru, kui hädas ta on. Ta saatis Raulile märgi, et see asjad ootele paneks, ja vaatas nii vaimus kui päriselt Asake poole. „Kõigepealt, mida sa üldse gofudest tead?”

Asake mõtles hetke. „Mitte eriti rohkem, kui juba ütlesin. Kontrollitud andmeid meil ei ole. Vanad legendid. Teie kaudu sain teada, et nad ikka päriselt on olemas, ega ma enne kindel ei olnud. Et nad võtavad inimese kontrolli alla. Et nad ei suuda kaua ilma elada. Et nad mõnel pool valitsevad inimesi ja mõnel pool elavad sümbioosis. Ülejäänu... on vist rohkem ilukirjandus.”

„No põhimõtteliselt on nad üks võimalik mõistuslike olendite arengutee,” ütles Maia noogutades. „Nad ise ütlevad, et kõrgem. Nad elavad mõni tuhat aastat kehast kehasse liikudes ja nende endi keha pole suuremat kui aju ja tundlate-neurovõimendite kaskaad, mis suudab tungida läbi suurema hulga bioloogiliste olendite kudede ja selle oma kontrolli alla võtta. Nende olendite, sellise eluviisi tragöödia on olemuslik – sul on igas mõttes palju lõbusam, loovam ja mugavam võtta kasutusele mõistusliku olendi keha. Aga seal enamasti juba on keegi. Kõigi gofude tsivilisatsioonide põhiküsimus on, kuidas sellele paradigmale läheneda.”

„Ma täpsustaksin,” segas Raul vahele. „Meie seisukohast. Omavahel saavad nad ikka läbi, seda ei tohi kunagi unustada. Vahe sümbiootide ja hõivajate vahel on vast pisut suurem kui taime- ja lihatoiduliste inimeste vahel, aga see on igal juhul vaidlus-, mitte igavese leppimatu põlguse ja hukkamõistu teema.”

„Aga seda sa võid ise lugeda,” katkestas Maia teda natuke kannatamatult. „Küsimus on, mida see olevus siin teeb? Või küsime nii: on see gofu siin püsielanik, agent või renegaat? Püsielanik võib tähendada alates erakust ja lõpetades teadlase-folkloristiga, saad aru küll, ja kõik need liigid võivad loomulikult kattuda.”

Asake üritas kiiresti saadetud materjalis orienteeruda. „Ibjo kogukond? Seda uurite? Et kas selle veidra pundi... Et kas gofud juhtisid Ibjo ühiskonna sohu?”

Maia ja Raul noogutasid. Maia saatis lingi ja selgitas: „Selles võimaluste n-mõõtmelises kuubis, mis ühe inimühiskonnaga võib hapuks minna, tuleb ülespoole keerata kõik mõõtmed, mis sisaldavad sõna gofu. Jah, andmebaasides on legende, et Ibjo impeeriumi hävitasid gofud. Igatahes juba nende olemasolu siin on midagi, mis seab väga paljud asjad teise valgusse.”

Asake pingutas veel, siis andis alla. „Ma saan aru, et see on sedalaadi info, mis igal juhul peab Föderatsiooni tagasi jõudma. Ent põhimõtteliselt oli ju teada, et nad võivad siinkandis tegutseda?”

„Jah.” Maia naeratas ja vaatas üles, talle otsa. „Vaata, nende eluiga on teadaolevalt kahe ja kolme tuhande aasta vahel. Nagu kõik kõrgemalt arenenud liigid, on järglaskonna sünnitamine ja kasvatamine üks pikk ja vaevanõudev protsess. Inimeste seisukohast on endiselt kõige olulisem, et keskmine gofu vajab elu jooksul nii 40–50 inimkeha.”

„Kas nad ei anna inimesele pikka iga?” küsis Asake.

„Ma teadsin, et sa seda küsid.” Maia muigas heatahtlikult. „Ei. Nad annavad inimesele kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni normaalse eluea. Neil on muidugi kehast kehasse hüppavad hälvikud, kuid enamasti võetakse noor keha; enamasti nad ei taha alaealisi, võimalusel eelistavad hilisteismelisi, ja ainult hädaga võetakse vana. Keha hüljatakse tavaliselt 100 juures.

Kui me räägime inimestest. Väga väike osa gofudest vahetab elu jooksul kandja liiki. Suurem enamik, kes seda teeb, vahetab pärast algsele tagasi. Miks see nii on, ei oska inimene kaasa rääkida.”

„Mis juhtub inimesega, kui gofu temast lahkub?”

„Oleneb paljudest asjadest, sealhulgas gofu tahtest. Eluaegsed kandjad tunnevad täiesti loomulikku inimlikku kaotusvalu. Et elu on nende eest ära elatud ja siis on nad kõlbmatuna hüljatud. Enamik kustub ruttu, kuid mõned on ka aastakümneid edasi elanud.” Maia kehitas õlgu. „Kui gofu „peatub” lühemalt, siis palju sõltub sellest, oli see sunniviisiline hõivamine või kokkulepe. Seinast seina. Loed ise. Ka meie peame kiirmeetodil endale selgeks tegema kõik nendega seotu.”

Asake üritas taas lugeda. „Primitiivne karjaaedik? Kohalikud jumalad...” Ta üritas otsida päevastes salvestustes religioosseid märke. „Eem, ühinemist jumalaga, jumala osaks saamist pole vist raske kohalikele maha müüa? Aga... oot, inimesed ei ole ju ainsad kandjad ja neist seostest ma aru ei saa. Võivad nad suvalise looma sisse minna?”

„Võivad,” noogutas vahepeal taas virtuaali süvenenud Maia. „Aga... no iga analoogia on vildakas, aga juhtida mõistusekandjat ja juhtida kitse võib olla sama suur vahe kui juhtida kosmoselaeva ja aurumootoriga autot. Saad aru – kits oskab ainult mökitada ja kepselda, inimene rääkida ja laulda, tema käed-sõrmed pilli mängida, maalida, igasuguseid asju ehitada.”

„Oot, kuidas nad omavahel suhtlevad?”

„Inimkeeles või nagu meie – siseliidese kaudu. Või siis otse – ajavad mõned tundlad ninast-suust välja ja ühenduvad. Inimkeha sees on lihtsam peita tundlate väljumisavasid, et need teistes inimestes vastakaid emotsioone ei tekitaks. Sa mõtled õiges suunas – nende kultuur ja kogu olemus on tugevalt mõjutatud kandjatest.”

Asake jätkas andmetes sobramist ja gofude kohta lugemist. Teised tegid ilmselt sedasama.

Poole tunni pärast raputas Asake pead. „Ma ei suuda ilmselt midagi teie teadmistele-järeldustele lisaks pakkuda. Vaevalt keegi neist galeeriorjana töötab. Kuidas ära arvata, kes siinsetest valitsejatest ja suurmeestest on tegelikult gofu?”

„Meil on detektorid, me leiame nad üles.” Maia ohkas, vaatas korra Rauli poole ja tõusis, et välja telki tagasi minna. „Asake, ära võta endale võimatut ülesannet.” Ta libistas möödudes kerge naeratuse saatel käe üle tüdruku õlgade. „Dasal on gofu. Või gofud – me ei tea, palju neid on, ent vaevalt üks. Me ei tea, mida nad siin teevad. Saad aru, me teame kindlalt ainult seda, et me ei ole siin vastakuti Dasa metslaste ja Ibjo klounidega, me põrkume paratamatult kokku umbes Föderatsiooni-Impeeriumi tasemel tehnilise võimekusega. Absoluutselt igal järgmisel sammul peame sellega arvestama. Aga praegu – magame end välja. Head ööd.”

 

1.6. Aga kõigepealt nekruti- või rebasejuttu...

„Neetud, kuidas oleks Janat vaja,” pahvatas Maia.

„Aga süstiku arvuti ju analüüsib?” küsis Asake vaikselt ja ettevaatlikult.

„Analüüsib,” noogutas Maia. „Aga teeb sellise eelanalüüsi. Mmm, kuidas ma seda seletan... Süstiku arvuti teeb ära kogu analüüsi – nende parameetrite järgi, mille me oleme sisestanud. Janaga on hoopis teine asi, ta saab aru, mida vaatab. Taipad? Jana on teadvuslik, ta mõistab vaadatava sisu peaaegu sama hästi kui meie, ainult et ta on tuhandeid kordi kiirem. Ta teeb hetkega ära selle töö, mida mina siin kõik need päevad – ehk asetab kõik droonisalvestused konteksti.”

„Aga keeled ju...”

Maia noogutas natuke kannatamatult. „Jah, keele harutab süstiku arvuti päris hästi lahti. Sellise suuresti mehhaanilise tööga saab see hakkama – et kaardistada kõigist kuuldud vestlustest sõnad ja siis ära arvata, millest jutt. Noh, meil on abiks raamatud ja kirjad ja nii edasi. Aga kõike seda, millises situatsioonis on millised vormelid ja žestid soovituslikud, millised kohustuslikud ja millised faux pas, ja kuidas need kõik veel kontekstist ja üksteisest ja veel tuhandest muust asjast sõltuvad, ei arva arvuti enam kuigi hästi ära, selleks tuleb neid salvestusi mõttega läbi vaadata. Ja tegelikult tuleks seda kuidagi harjutada. Ja meil läheb nädalaid, enne kui me saame siia korraliku simulaatori tehtud.”

„Virtuaal?” küsis Asake edasi.

„Jah. Aga me ei tööta selle ajaga välja korralikke augmentreaalsuse korrektsioonimaatrikseid. Enne, kui sa küsid, mis need on – need on üks nanoürbi modifikatsioone, mis aitab sul žeste, kehahoiakut ja isegi miimikat õigesti esitada. Jah, saab ilma. Aga selle abil võiks paari päeva pärast juba Astrugutis ringi jalutada. Kulutamata enne vähemalt paari nädalat simulaatoris.”

„Ja teil olid need, kui te Hännile tulite?”

„Jah ja ei. Olid sajand vanad. Me olime nende järgi nädalaid korralikus augmentsimulaatoris harjutanud. Ja esimesed kaks päeva nägid su isa ja Ronden sigamoodi vaeva, et – Jana veel abiks – kõik need õigeks ajada.”

„Ja kõige tähtsam koht sellel planeedil on Astrugut? Sest seal on säderaadio. Arvatavasti viimases Ibjo esinduses.”

„Täpselt.” Maia naeratas. „Seal on ka muud Dasa üldisest tasemest tuhat aastat ees olevat tehnikat. Üldse tundus omal ajal olema selliseid asundusi üheksa. Ainult Sekufordis on linn selle muistse endasse haaranud ja tundub, et seal tegutseb ülikool. Mujal on täielik metslus.”

„Kaubateede ristumispunkt ja sadam,” ütles Raul mõtlikult vahele.

„Jah, palju erinevat rahvast. Ja pole ühtset valitsejat. On midagi autokraatialaadset, valitseb punt oligarhe. Ülikool on suhteliselt sõltumatu.”

Asake oigas demonstratiivselt. „Jah, te vahite teineteisele otsa ja vaidlete ja ma isegi ei saa aru, mille üle.”

Raul muigas ja vaatas talle otsa. „Kas see pole ilmselge? Sekufordi on lihtsam minna kui Astruguti. Lihtsam ollagi võõras, kes tuli ülikooli uudistama. Kusagilt kaugelt. Väga kaugelt.”

„Hm, ja sa läheksid?” noogutas Asake.

„Nojah. Siin maailmas paraku peab mees vähemalt pundis olema. Aga mehel võib kaaslane olla. Annab võimaluse kellelgi veel harjutada sulandumist.”

„Tahate mu siia üksi jätta.” Asake ei proovinudki varjata, kui vähe see talle meeldis.

„Ei tule välja,” laiutas Maia ülemängitud kahetsusega käsi, samal ajal talle silma pilgutades. „Me ei julge seda tehnikat siia üksi jätta, kumbki meist” – ta osutas Raulile – „peab siia jääma. Kaks naist ei lähe kuidagi. Nii et loodetavasti pole sul midagi selle vastu, et Rauli abikaasana sinna minna.”

Asake punastas. Siis noogutas kiiresti. Ta tõusis ja valas endale teed, enne kui laua juurde tagasi tuli. Laud ja toolid olid kohalikust puidust ja täiesti ehtsad. Nüüd oli neil juba täiesti viisakas elamine ja nad pidasid nõu valgete, natuke mustriliste kiviseintega vähemalt sajaruutmeetrises toas, millest avanes vaade samblanõlvale ja merele paar kilomeetrit madalamal ja vast viie kilomeetri kaugusel; telk oli natuke kõrval, ei seganud vaadet, ja süstikut polnud näha, see oli teises küljes; ja näha polnud rangelt võttes üldse mitte midagi peale telgi.

„Aga hoiatan, palju privaatset ruumi seal ei ole, peame ilmselt ühes voodis magama,” märkis Raul.

Asake noogutas uuesti kiiresti. „Millal ja kuidas me läheme? Lennukiga?”

„Lennuvälja seal ei ole,” ütles Maia, pannes vabandavalt käe Asake randmele. „Mmm... parem oleks vist teil mitte nii tühjusest tekkida? Mmm... nojah, ratsutada te niikuinii ei oska...”

„Kuidas ei tahaks sellele ressursse raisata...” Raul noogutas ja vaikis siis paarkümmend sekundit. Siis tekitas ta õhku kujutised. „Niiha. Viis tuhat kilomeetrit edelas. Merd mööda oma seitse. Nende „jullad”... noh, olgu, jullad on suhteliselt merekindlad ja kahese meeskonnaga hallatavad. Neist on arvatavasti siinkandis ainult legendid.”

„Eeemmm...” Asake võttis selle rahva kujutised ja lasi arvutil end ja Rauli nendega sobitada. Nende kõrval seisid nüüd nende hulga pronksjamaks toonitud kogud, soengud krussis pusaks tehtud, silmavalged kollased ja ninad suured ja konksjad. Ja nad olid riietatud seelikutesse või pigem lühikestesse kottpükstesse, mis sõrmejämeduse nöörijupiga vöö ja reite ümber kokku tõmmatud. Jalas olid neil kalanahast madalad poolsaapad.

„Mis, nad käivad kõik palja ülakehaga ringi,” ägas Asake. Ta tekitas hulga kujutisi lisaks. „Jah, ainult siis, kui rinnad väga välja venivad... Eeehh. See...” Ta jäi vait.

„Sulle ei meeldi? Usu mind, need pildid ei jõua Hänni sotsiaalmeediasse. Kui sa ise neid muidugi sinna ei postita.” Maial paistis väga lõbus olema.

„Aga... öösel ju ikka on külm. Ma ei tea...” Ta pahvatas. „Ma pole kunagi väljas nii paljas olnud! Ja... ma ei oska purjetada. Ma ei oska neid relvi kasutada.” Ta osutas harpuunimoodi käsirelvadele ja pikkadele nugadele või pigem pistodadele, mis olid kujutiste vööl. „Olgu, neil on vammused... mingid mantlid või pontšod...” Kujutised muutusid.

„Nüüd näevad need välja nagu hernetondid,” porises Raul heatujuliselt.

„Kuule, kas sul päriselt tekib probleem?” küsis Maia. „Enne kui sa midagi ütled – ma mõistan seda. Ega mulle ka ei meeldi kultuurides, kus suurem osa sotsiaalset suhtlust käib täiesti alasti. Näe...” Ta kirjutas õhus. „Modifitseerime natuke – sellised kerged T-särgid ei ole nende rõivastest väga kaugel. Võitegi öelda, et kannate neid vastu tulles kohalikele kommetele. Sest Sekufordis vahitaks sind kindlasti, silmad punnis. Sa oled isegi niihalannana noor ja väga ilus tüdruk.”

„Me oleme neist natuke pikemad ja kõhnemad,” märkis Asake.

„Aga mitte väga,” kehitas Raul õlgu. „Selliseid siiski on. Kurat, siis tuleb niiha keel kiiruga endale selgeks teha. Lisaks muudele.”

„Aga... ikkagi...” Asake osutas laevale, täpsemalt mitmesugustele laevajoonistele, mis hõljusid poolläbipaistvana natuke eemal.

„Ma arvan, et me ikkagi ei tee seda puidust, vaid millestki püsivamast.” Raul silitas lauda. „Seda on isegi kergem valmis printida millestki kevlarilaadsest. Me saadame selle õhu kaudu kohale. Öösel. Ise läheme, ürbid purilennukiks modifitseeritud – tead küll. Homme hommikul.”

„Ja...” Asake osutas nende niihapärastele kujutistele.

„See võtab viis minutit. Jah. Kohe. Ja hakkame harjutama.” Raul tõusis.

*

Nad tuhisesid üle pimeda mere, tiivad nooltena laiali ja kiirus napilt alla helikiiruse.

Asake kiljatas ja tundis, et nüüd läheb see kõik käest ära ja ta põrkub vastu õhku nagu vastu müüri ja langeb merre, kondid purustatud...

Raul sekkus, tema antud korraldused korrigeerisid kurssi.

„Ära ürita sellel kiirusel ise juhtida,” kõlas tüdruku peas mehe hääl. „Mina ei suuda, keegi ei suuda. Anna ainult suund ja ära sekku automaatikasse.”

„Jjjah...” Asake riskis kontrolli järele anda ja kõrvale vaadata. Palja silmaga ei näinud ta muidugi midagi, ent tema teadvusvälja tekkisid joonised ja kõik muu vajalik info, et „näha” Rauli umbes 50 meetrit vasakul lendamas. „Ma ei ole kindel, et ma ise hakkama saaksin. Kaua sa oled harjutanud?”

„Kokku ikka tuhandeid tunde,” mühatas Raul. „Aga lennanud olen ka võib-olla lausa tuhandeid. Ma... noh, me rääkisime sellest. Korralikult välja õpetatud sõdur on varandus ja kui Julgeolek mulle kord selle võimaluse on andnud, olen seda kasutanud. Ära muretse. Kui sa hoiad kolmandiku helikiirust, pole häda midagi.”

„Sellega... olgu, noolte eest lendab ära,” porises Asake tehtud masendusega vastu. „Ja...” Ta osutas ettepoole, kus radarikujutisel oli tähistatud kaljusaar ja selle külje all hulpiv julla. „Siit alustame, et purjetamist harjutada?”

„Ei, lollike, ma tahan sind niiha välivormis näha.”

„Kuule, päriselt on külm!”

„Ei ole! See ei ole sul Hänn. Oot, sa oled ju Zuul käinud, eks ole?”

„Dasa ei ole Hänn, aga Zuu ka mitte! Pean mina sulle ütlema... Temperatuur... olgu... aga ikkagi, kõigest 20 kraadi. Ja tuul. Ma lähen siniseks. Külmetan. Saan nohu. Ehh, kuule, kas siin saab nohu? Ma pole taibanud huvi tunda...”

„Esimesel päeval rääkisime ka sellest, miks medimonitori on vaja. Ikka seesama kaitse, üle keha ja kõigis avades – muidugi tuleb inimkeha kaitsta kogu selle mikrofauna eest, millega sa kunagi kokku puutunud ei ole. Ja muide, said sa ikka aru, et see, mis meid pronksjaks teeb, ei ole mitte värv, vaid ikka needsamad nanobotid, millest me kõike seda varustust teeme? See kaitseb külma eest ka. Pigem ei tohi unustada – noh, et ei istuks palja persega lumme.”

„Siin ei ole lund ja mu perse ei ole paljas. Õnneks. Mitte täielikult.”

„Kõik kuulevad seda, mida nad kuulda tahavad,” ohkas Raul lahke nöögiga hääles. „Aga tunnista, sulle ju meeldib niimoodi olla. Nii et kõik sind vahivad. Sul pole ainult Hännil kunagi nii head ettekäänet olnud.”

Asake naeris. „Ei ja jah. Jalgu on lubatud näidata ja eks need kisakoori püksikud läksid ikka lõpuks üsna kolmeks niidiks ja pöidlasuuruseks lapiks. Enne kui naukid tulid. Aga paljaste rindadega ei ole keegi mind kunagi näinud. Peale vanemate ja vendade muidugi.”

„No ja peale paari tosina kuti, kellega sa oled maganud.”

„Jäta...” Asake takerdus. „Noh, meil käib see pimedas ja teki all...” Häälest oli aru saada, et see teema talle üldse ei meeldi.

Õnneks hakkas Maia rääkima. „Kuulge, Teduse signaal tuli. On häid ja halbu uudiseid. Hea uudis on see, et ta on siiapoole teel, halb uudis on, et ruum on siinpool veider ja äraarvamatu ja kui niimoodi edasi läheb, võib tal üle kuu kuluda. Ma näen, et olete juba julla doki otsenähtavuses.”

„Oleme,” vastas Raul. „Läheme liuglema. Palju sa talle vastu saatsid?”

„Ainult tosin baiti. Et siin on gofud, muidu OK.”

„Hästi. On droonisalvestustes midagi uut?”

„Seni mitte. Oled sa ikka kindel, et saadad robotid ja printeri tagasi?”

„Eriti Teduse uudise valguses – jah. Võimalik, et oleme siin kauem, kui seni plaanisime. Meil on raha ja relvad ja kaitseülikonnad ja lõpuks side. Sul on kogu ehitusvõimsust rohkem vaja, niikuinii tõmbasime terveks päevaks tempo poole peale.”

„Olgu. Professor Mostenar magab. Üksi kolmandal korrusel. Paar inimest on teisel, esimesel ei ole kedagi. Kui midagi ei muutu, on ta hommikupoolikul ülikoolis, millalgi lõuna ajal tuleb koju, sööb ja asub seal kolmandal korrusel tööle. Te peaksite kah umbes kohaliku aja järgi pärastlõunal, kahe-kolme paiku sinna jõudma. Asake, kuidas sul lendamine läheb?”

„Nagu kõõrdsilmsel varesel pistrike pikeerimisvõistlustel,” turtsatas viimane. „Raul on aidanud seni elus püsida.”

Maia naeris. „Jah, selles on ta hea. Eriti kuna tal on isiklik huvi – muidu peab üksi magama.”

Asake nägi, et ta andis enda poolt kõne lõpu signaali – et kui veel midagi öelda on, siis ta kuuleb, aga muidu võib kanali sulgeda. Asake kaalus mõned sekundid, kas midagi öelda, kuid mõtles siis ümber – nii selge oli, et Maia tögab teda, ent ta ei suutnud otsustada, kas naine on armukade...

Aga mille peale? Jah, nad magavad Rauliga ühes voodis, aga...

„Me lendame endiselt liiga kiiresti, aga tühja sellest,” jõudis ta teadvusse Rauli hääl. „Ära tee ühtki järsku liigutust, laskume lihtsalt madalamale. Kedagi vaatamas ei paista, koiduni on veel paar minutit, nii et lendame täiesti otse ja kui vaja, tõuseme julla kohal natuke vertikaalis ja kukume tekile. Nii on kõige kiirem ja lihtsam.”

*

„Vaata, et sa ta kohe esimesel õhtul läbi tõmbad!” saatis Maia Raulile privaatkanalil.

„Hm, ja seda ütled sina mulle...” Raul lisas irvituse.

„Mina elan üle, tema meeleolu ja vaimne stabiilsus on palju olulisemad.”

„Kui see pikemas perspektiivis hullemat jama ei põhjusta... Ja üldse, kust sa tead, et ta tahab või julgeb või mida iganes?”

„Mehed... Sellest ajast, kui rääkisime, et te lähete sinna kahekesi, tema sinu naisena, on tal tissid kikkis iga kord kui ta sinuga räägib või sinu poole vaatab. Ta onaneerib igal ööl meid vaadates ja miski ütleb mulle, et ta tahaks olla minu, mitte sinu asemel.”

„Oota, kust sa tead?”

„Ei, ma ei jälgi teda. Ma arvan, et ta jättis esimesel ööl kogemata side sisse – no ei ole tema moodi seda meelega teha. Kanal on siiani üleval. Ja ma ei vaata teda, mulle piisab medimonitori graafikutest ta südamerütmi kohta. Ja naiselikust vaistust. Nii et ära palun tee midagi rumalat.”

„Kui ta... olgu, ehk ei taha sind pärast tappa.”

„Jah, ma võtan ka seda võimalust arvesse,” sõnas Maia igasuguse irooniata. „Aga kui ta tahab olla üks meie hulgast, siis kusagilt tuleb alustada. Lihtsalt vaata, et sa isegi vihjamisi ei luba talle igavest armastust ja ainult tema päralt olla. Seleta talle – et laevas ei ole paare. On sõbrad, kes teinekord ka teineteise keha naudivad. Eriti kui valikud on piiratud.”

Raul puhatas. „Olgu. Tänan.”

*

Julla pööras sisse sadamamuulide vahelt ja rehvis suure purje; edasi liikusid nad kliivrite jõul. Eks ikka vast terve sadam, niipalju kui nad tulijaid nägid, jäid neid vahtima – võõrapärane alus, sellel mees ja naise, samuti võõrapärased ja seninägematud. Aga varsti kandus suust suhu, ühelt kailt teisele ja üle laevade teadmiskild: „Niiha...”

Julla tüüris kõigepealt kaugelt idast tulnud vahaanide kaubalodja külje alla.

„Hei, head merehundid, pärituult ja head sendisaagimist teile!!” hüüdis Raul neile nende keeles. „Aitaksite te naabreid hea nõuga?”

Karvane üsna tumeda nahaga rangisjalgne mees tõusis reelingule ja mõõtis jullat. „Tohho pime, mis  teid siia nii kaugele kodust toob? Kes te olete ja mida te siit otsite?”

„Mina olen R’Haul ja tema on Asge, minu naine. Ma olen Barhuli suguvõsast, pealiku poeg ja sagratagu šamaanide õpilane. Aga ma õppisin peamiselt kirjakunsti ja siis leidsid hõimujuhid, et mul on vast kohasem uurida, mida kõike arvatakse maailma asjade kohta Sekufordi ülikoolis. Ole hea, lahke merehunt, ütle, keda siin usaldada tasub? Kes on ametlikud sadama eest hoolitsejad, palju neile maksta tuleb ja kas üldse saab julla siia kuhugi kai äärde jätta?”

Mees lasi pea viltu, siis vaatas ringi. „Näe, need seal...” Ta viipas käega. „Need juba vaatavad, kuhu sa lähed. Hm... Kuule, pane oma laev siiasamasse meie oma kõrvale. Ma aitan sul nendega rääkida. Ja paar sestertsit võiksid muidugi vaevatasuks jätta. Ma usun, et hoiad rohkem kokku, kui lased mul end aidata.”

„Me oleme kokku leppinud, lahke vahaani merehunt. Sa oled nüüd minu Sarnis Ashekta, tiirnuuha verevend. Mis su nimi üldse on?”

Mees suuremal laeval kõhkles, kuigi Raul oli juba andnud Asakele märku purjed nii seada, et seni suhteliselt paigal seisnud julla nina kai poole keeras. See, mida Raul ütles, tähendas, et niihalane loeb teda lõunapoolsete meredega kunagi muiste sõlmitud lepingu osaks. Mis tähendas ühelt poolt seda, et ta usaldab teda, teiselt poolt aga, et kui usaldust petetakse... jah, selle kohta oli lugusid, mis kunagi ei lõppenud petisele hästi... Aga tühja kah, mõnikord võib ka ausat äri ajada...

*

Raul ja Asake ajasid kail seistes linased valged särgid selga. Kogu neid mokk töllakil vahtiva vähemalt sajapealise hajusa karja ilmseks pettumuseks. Pettumus oli muidugi seotud peamiselt Asakega, aga mitte ainult. Nad sättisid oma seljakotte, Raul vaatas julla poole – see oli lukus – ja noogutas vahaani laevapoisile, kes oli lubanud nad ülikooli juurde juhatada.

Sekuford oli paarikümne tuhande elanikuga linn ja selle sadamas oli sadu aluseid vähemalt tosinast väga erinevast maailma paigast. Kaide vahel loksus natuke räpane, rohekas merevesi ja kohe sealtsamast algas linn. Majade ja kaide vahele mahtus veel igasuguseid müügipunkte, nii et mere poolt vaadatuna tundus raske selles kirevas müüris mõnd pragu leida, mille kaudu üldse kailt minema pääseb.

Tänavate algused ei olnud paremad, kõik olid täis kauplejaid, kaupa ja suvalist rämpsu. Keegi urineeris otse tänaval, sealsamas tünnide vahel lebas keegi, loodetavasti ainult purjus, mitte surnud, ja lootusrikkalt astusid sammu-paar nende poole kerjused, prostituudid ja lihtsalt müügimehed. Nende saatja karjus nende peale, peamiselt igasuguseid solvanguid, ja juhatas nad tänava keskele hoidudes kiiresti edasi.

Nii umbes poole kilomeetriga järel jõudsid nad sadama-alalt välja. Hingemattev hais taandus pisut, tänavad läksid valgemaks, puhtamaks ja vaiksemaks; inimesi liikus endiselt palju ringi ja neid vahiti varjamatult.

Tasapisi, olles vahepealt läbinud puusseppade kvartali, turu ja ilmselt linna tulnud talupoegade majutamisega tegelevate tavernide kvartali, jõudsid nad laiematele ja eelnevaga võrreldes inimtühjadele tänavatele. Seal oli isegi parke ja lõpuks seisid nad üsna imposantse, pööningut kaasa lugedes kolmekorruselise maja ees.

Raul noogutas nende saatjale, pistis talle pihku mündi – mis sest, et saatmine oli kokku lepitud vahaanide kapteniga ja talle selle eest ka makstud – ja vaatas siis ringi, kuni too silmapiirilt kadus.

„Nii, koputame?” Ta saatis Asakele maja sisemuse kujutise, kus lisaks tubade ja mööbli paigutusele ka inimesed ära olid märgitud.

Asake vahtis ringi ega vastanud kohe. „Lase, ma naudin seda,” pomises ta siis. „Paar hetkegi. Saad aru, see on mul esimene kord. See on... imeline.”

„Kardad sa ka?”

„Kardan.” Asake noogutas. „Ise ütlesid, et rumal oleks mitte karta. Me ei tea, millega me siin vastamisi seisame. Aga mul on see ja see.” Ta kergitas pisut oma otsapidi maha toetatud harpuuni ja viipas teise käega seljale.

Raul vaatas ka kiirustamata ringi ja mühatas. „Kuigi mul pole üldse kindel tunne, kui minu kõrval oled sina Därdigeni skortšeriga. Ma ei keevitanud sul seda kinni sajandikule võimsusest, eks ole, aga... me rääkisime sellest.”

„Ka sajandikuga võimsusest saaks selle linna suitsevateks varemeteks muuta, ainult rohkem aega läheb,” vastas Asake hajameelselt, endiselt ringi vahtides. Siis ta ohkas. „Olgu, läheme. Ja ma päriselt eelistan üldse mitte tulistada, kui vähegi saab.” Seda viimast lisas ta siis, kui nad juba kõrvuti mööda treppi suure puidust, metallneetidega ukse suunas tõusid.

 

1.7. Keskaja õpetlane

Professor Mostenar peaaegu viskas oma ülakuue ukse avanud ja nüüd teda esikus ootavale Skordunile pähe ja käratas: „Veini!”

Ta seisatas hetke. Võib-olla sellepärast, et nägi end silmanurgast peeglist. Parem mitte riskida sellise vihahooga, mis atakiga lõppeb... „Kontrolli, kas Sielle kuulis. Või Targe. Või kes köögipoolel on.” Ja siis trampis ta tagasi vaatamata trepist üles. Miks türa pärast lähevad need trepid iga aastaga kõrgemaks ja järsemaks...  Ta tõusis tegelikult pooljoostes, üle astme astudes. Ta juustes oli halli, kuid mitte palju. Peeglist oli talle vastu vaadanud tüüpiline nuhranlane, sinihallide silmadega kartulnina ja suure lõuaga näos – ainult see nägu oli olnud liiga punaselapiline.

Kogu kolmanda korruse enda alla võtvas laboratooriumis – nagu ta seda ise uhkusega nimetas – oli palav. Ta viskas kõigepealt ukse kõrvale pingile oma vesti, kiskus lahti särgnööbid ja seejärel kõik kaldkatuse vintskappides olevad aknad. Õhk hakkas liikuma ja teinekord sissemurdvad tuulepuhangud tõid pisut kergendust. Ta viskus oma suurde lugemistooli – veelkord: nagu ta seda ise uhkusega nimetas –, kiskus jalast saapad, lennutas need sellesama trepikoja ukse kõrval seisva pingi alla, kuhu ta vesti oli visanud, lasi end poollamaskile ja vaatas ringi, tasapisi omaette vandudes.

Ruum oli tegelikult ümberehitatud pööning, selle seinad olid ühtlasi katus, alt järsem ja üleval lamedam. Ruumi seal oli, kuid... see, et terve Sekuford nii ehitab, ei ole vabandus – suvel on siin palav ja talvel külm, see natuke saepuru kahe lauakihi vahel on ainult natuke parem kui mitte midagi... Ta lehvitas endale käega tuult.

Jooks end täis ja keeraks magama? Ma ei pea kogu aeg jaksama. Ta ajas end püsti ja astus üht ruuminurka eraldava paksu linase kardina juurde. Voodi selle taga oli korralikult üles tehtud. Eks Sielle... ilmselt Sielle, Targe ei taha enam siia ronida... Millegipärast tekitas selle nii korralikult koristatud ja korda seatud magamisnurgakese vaatamine temas raevu.

Uks avanes ja Sielle piilus sisse. Siis lükkas ukse päris lahti, astus natuke liiga närviliselt kiirustades uksele lähima suure laua juurde ja asetas selle nurgale kandiku veini- ja veekannu ja kolme klaasiga. Kannud olid mõlemad natuke udusest klaasist ja vaskplekist kaantega, klaasid samuti üsna rohmakad ja jalata, kuid hulga õhemate seintega; need meenutasid kõige rohkem jaanalinnumune, mille mõlemad otsad on ära lõigatud ja alumine teistpidi põhjaks tagasi kleebitud, ja need olid kandikul tagurpidi – et putukad ja tolm sisse ei satuks.

Ja putukaid ja tolmu mul siin jätkub... Mostenar tundis äravõitmatut tahtmist tüdruku peale karjuda, kuid... vajus siis nagu õhust tühjaks. Tüdruk oli kakskümmend [16], suhteliselt heleda nahaga ja suhteliselt väikest kasvu. Talutüdruk, muidugi – pere noorematest tütardest, kellega õieti midagi peale hakata ei olnud. Tüdruk oli nutikas ja tubli. Puhas ja tagasihoidlik. Mõnikord oli Mostenaril tunne, et nad kõik on tüdruku vastu pisut ebaõiglased...

„Aitäh, Sielle,” ütles professor. „Ja kui sa kusagil Skordunit näed, ütle talle, et ta võib nüüd sisse tulla.”

Skordun ilmus viisteist sekundit pärast Sielle lahkumist. Küllap oli ukse taga mõttes kümneni lugenud, et mitte ilmuda nagu kellakägu.

„Vala mulle ja omale veini ja too mulle klaas. Siis võid istuda.” Mostenar näitas näpuga toolidele laua ümber – polnud vaja poissi pingiga kiusata, aga tugitoolikalevit kulutama lasta polnud teda ka tahtmist...

„Kuule, kuidas sa selliste idiootide keskel üldse kirjutama õppisid?”

Skordun, kes vahepeal oli korraldused täitnud, tardus oma toolil. Ta oli pikk ja kõhn noormees, natuke üle kolmekümne [25]. Natuke liiga suure peaga ja jalgadega, mis kippusid alailma sõlme minema. Jah, ta oli kaupmehe poeg ja nagu tema seisusele kohane, ka ratsutamist ja relvakäsitsemist õppinud. Aga ta ei olnud neis kummaski väga hea. Kirjutamine, lugemine ja arvutamine oli tal see-eest hästi välja tulnud ja nii ta ülikooli saadetigi – et millekski muuks ta ju ei kõlba...

„Kui võõrtulnukaid uskuda, siis niimoodi me loomadest kõrgemale tõusimegi, et lapsed olid tsipa targemad kui nende vanemad?” kehitas Skordun lõpuks õlgu.

Ninatark... Ent kuidagi tegi see vastus võimatuks oma viha ka tema peale välja valada.

„No on idioodid. Ornasta tuleb. Võib-olla juba sel suvel Astrugutini välja. Ja mitte keegi ei liiguta! Endiselt aetakse oma pisikesi mänge, keegi räägib veel Meeki kaubasadama laiendamisest ja keegi rõõmustab, et Dehavo põgenikud on mustatööliste palkamise kulud alla viinud. Ja ma näitasin neile, kuidas kahur töötab! Neetud sitapäised idioodid!”

„Isegi kui Astrugut langeb, on meri vahel. Me oleme Saaklel, Astrugut, Meek ja Dehavo Mornkulil. Isegi Hugnaltuni kaudu on... ohh, kuus tuhat kilomeetrit ja alaabid ei oska laevu ehitada; Drön on ikka vahel. Nad ei saa sealt üle. See on ikkagi kolmkümmend kilomeetrit. Parvedega ei tule.”

„Sa oled sama loll! Asi ei ole selles. Või asi on selles ka – kui kogu Mornkul on võetud, kui nad jõuavad Lääneookeanini, siis järgmiseks kuhu nad lähevad? Ornastal ei ole võimalik lõpetada, see tähendaks ta lõppu. Neil ei ole piisavalt süüagi, kui nad kogu aeg midagi ei valluta, kedagi ei röövi. Selline armee ei saa tegevuseta passida. Viis, maksimaalselt kümme aastat pärast seda, kui kogu põhjamanner on rüüstatud, on Ornasta lihtsalt sunnitud nad üle mere tooma.

Ja asi pole isegi selles! Linnad langevad, terved riigid rüüstatakse, rahvas rapitakse surnuks või viiakse orjusse. Tsivilisatsioonid kaovad, kultuur kaob. Ja meie isegi mitte ei valmistu.”

Skordun vaikis. See on kõige mõistlikum, mida ta teha saab... Ent noormees paistis mõtlik. „Kas võõrtulnukad ei hakka vastu? Või langeb koos Astrugutiga ka nende viimane tugipunkt ja neid enam ei ole? Ei ole täherahvast. Kaob viimane meeldetuletus, et kusagil tähtedel elab inimesi.”

„Ah jaa, nemad...” Mostenar vaatas enda sisse, et kas see kutsub esile järgmise vihahoo, kuid jõudis pärast pisukest kaalumist äratundmisele, et küllap ta on koduteel juba tühjaks keenud. Ja vein hakkas ka kergelt mõjuma.

„Õhulaevu ei ole käinud nelisada aastat. Hm... ei, see ei ole teaduslik... Ei ole usutav, et nad tegid sellist hookuspookust. Nad ei saanud tulla kusagilt mujalt Dasalt. Nad...” Ta jäi vait.

„Aga kui neil oli ainult üks lennumasin? Kui nad põgenesid mingilt... merre vajuvalt saarelt? Suutsid ehitada ühe. Kui kõrgele inimene näeb? Need ei tulnud tihti otse ülevalt, eks ole. Kui nad suutsid ehitada ühe lennumasina ja põgenesid sellega. Aastasadade jooksul. Kui suutsid selle jaoks kütust... näiteks destilleerida?”

Professor muigas. „Jah. Ent isegi kui nad tõesti olid viimane rahvakild kusagilt merre vajuvalt saarelt, siis merd ületada on ikkagi lihtsam. Dasa suurus ja kuju on teada; sellele on nii palju tõendeid ja meie laevad on ikkagi nii kaugel käinud, et tõepoolest on suurem osa Dasast ookean, mille ületamine keskelt sirgjoont mööda tähendaks ligi kolmekümne tuhande kilomeetrist meresõitu.” Ta väristas õlgu selle kujutluspildi peale. „Ent ikkagi on see vaid ookean. Lihtsam on laevad ehitada, kui selline õhusõiduk. Nad pidid ikkagi tulema kusagilt, kust teisiti ei saa. Nad tegid imelisi asju. Nad tõid lootust. Aga... ma ei tea. Ma ei saa aru.” Oma aspirandile julges ta öelda, et on asju, millest ta aru ei saa.

„Kas nad ei võinud tulla kusagilt teiselt planeedilt? Kui universum on tõesti nii suur, nagu nad väidavad...”

„Ilmselt on. Mitte miski ei räägi nende toodud teadmistele vastu. Ja... nad ju ikkagi kõigele vaatamata jagasid neid teadmisi. Olgu, antud kontekstis nad pidid selgitama, kes nad on ja kust tulevad. Ja kuidas. Kui nad tõesti lendasid üle kolmekümne aasta peaaegu valguse kiirusega...” Professor jäi jälle vait ja vangutas pead. „Mitte miski ei räägi vastu ka neile, ikkagi nende kaudu tulnud teadmistele, et kõik teised taevakehad meie päikese ümber on elukõlbmatud. Vähemalt inimesele. Võõrtulnukad on inimesed. Nendega saab lapsi. Nad ei olevat tahtnud sellest üldse rääkida, aga elu olla minevikus kordi ja kordi segatud. See tähendab, et enne neid on olnud neist võimekamaid rahvaid. Neid, kes tegelesid maailmade loomisega.”

„Aga kui nende teooriad arenemisest...”

„Jäta. Me näeme isegi siin Dasal, kuidas merega eraldatud maadel areneb täiesti erinev elu. Kui see eri maailmades tähtede vahel sarnaneb niivõrd, et me endiselt üks liik oleme, tähendab see, et olemegi – et oleme siia tulnud.”

„Või siit pärit.”

„Jah. Teoreetiliselt. Ent kas kõige jobumad jäeti maha? Miks meie ei tunne tähtede vahel liikumise kunsti?”

Skordun vaikis.

„Sellele pole üldse raske vastata,” porises Mostenar. „Need, kellest asja, läksid ja need, kes jäid – juhmid, laisad, mugavad... või viisakamalt juurdunud, kodunenud ja traditsioone austavad – käisid alla.”

„Võib-olla on elu seal üleval... hävitav?” ütles Skordun ettevaatlikult. „Võib-olla on see midagi ebaloomulikku, mis ei lähe inimsusega kokku. Vaata võõrtulnukaid – pikk muutumatu allakäik. Ja nüüd sel või tuleval aastal alaabid hävitavad nad. Isegi pärast Enru hävitamist ei võtnud nad oma teadmisi abiks. Kas neil enam on mingeid teadmisi? Või küsime nii: kas need, kes siin on, on üldse olemuselt needsamad, kes lendasid tähtede vahel?”

Nüüd oli Mostenar paar sekundit vait. Aga selleks ongi ta minu sell või õpilane või tegelikult abiline, tuletas ta endale meelde. „Vastamine neile küsimustele nõuaks teadmisi, mida meil ei ole,” vangutas ta pead. „Me ei tea, kui palju tõtt nad rääkisid. Nad ise väidavad, et ainult tõtt, aga see ei tähenda midagi, kuni me kontrollida ei saa. Ja üks vale vorme on ju rääkida ainult endale sobiv osa tõest ja samavõrra võib väita, et nad valetavad meile suurelt, süstemaatiliselt ja järjekindlalt, kuivõrd isegi ütlesid, et on palju asju, mida nad meile ei räägi. Me võime lugeda ajalooliseks faktiks, et kolmsada aastat käisid laevad edasi-tagasi ja neid muudkui tuli juurde; me ei tea, palju neid on, aga neljasaja aasta eest oli neid üle kümne tuhande.

Siis laevad enam ei tulnud. Neil olla väidetavalt ka side oma koduplaneediga, aga üle mitme vahejaama, ja ka see side katkes. Nad väidavad, et nad ei tea, mis Ibjol juhtus. Nad väidavad, et viimased teated olid mingi võõra jõu rünnakust.”

Ta hääl vaibus ja kui ta mõne minuti pärast üles vaatas, sai aru, et ta noor sell tegeleb sama asjaga – püüab ette kujutada jõudu, mis hävitas tähtede vahel lendava ja kuuldavasti poolesajasse maailma laienenud rahva. Ta kehitas õlgu: „Me oleksime nende ees täiesti kaitsetud.”

„Me oleme ka alaabide ees täiesti kaitsetud. Kui merd vahel ei oleks.” Skordun niheles oma toolil. „Millised on võimalused, et see, kes nende vastu võitles, ei ole senini siia jõudnud? Mis oli Ibjol sellist, mis neid huvitas, aga mida Dasal ei ole? Oli see nende viimane võitlus? Olid nad ületanud ruumikuristiku ja jõudu jätkus vaid Ibjo ründamiseks? Mida nad Ibjoga tegid, et see ei ole neljasaja aasta jooksul tõusnud?”

„Ibjolased võisid kellelegi varvaste peale astuda,” porises Mostenar. „Kellelegi, keda ei huvitanud rohkem, kui neist lahti saada. Ja ibjolased võisid ka valetada. See jutt, et nad kunagi ei valeta.... see on üks väheusutavamaid asju maailmas. Nii et isegi kui nad teavad, meie ei tea.” Ta tundis, et viha tuleb tagasi. Ta kaalus mitu sekundit, kas virutada veiniklaas puruks, kuid suutis end tagasi hoida. „Kõigile on parem, kui nad kaovad!” karjus ta lõpuks; mitte kogu jõust, mitte väga valjult, kuid ikkagi karjus – niipalju, kui ta seda endale lubas.

„Ma ei saa aru,” vaidles Skordun vaikselt ja ilmselgelt kartlikult vastu. „Kui nad tulid... Sa mõtled, et me oleksime võib-olla ilma nendeta paar korda kiiremini jõudnud siia, kus oleme? Et nad pole ära hoidnud ühtki sõda, epideemiat ega looduskatastroofi? Et nad on ainult... olnud. Rääkinud, et me saame kohe paremaks, kui õpime üksteist arvestama, kõigiga hästi läbi saama ja üldse olema sellised pehmed ja head ja... Seda mõtled?”

„Jah. Ma usun, et nad on lasknud end meelega meie tasemele. Et neil on nende tarkades raamatutes vastused kõigile küsimustele, millele me siin vastust otsime. Et nad teavad, kuidas kasutada vee ja tule jõudu ja kuidas võidelda haiguste vastu. Et nad suudaksid kasutada sellist tarkust ja elementide varjatud energiat...” Ta  tõstis jälle veiniklaasi, nagu tahaks sellega virutada, ent mõtles ümber, jõi selle tühjaks ja tõusis, et seda uuesti täita, peatades viipega abilise, kes oli hakanud püsti hüppama, et seda tema eest teha. „Mind on alati hämmastanud, kui rumalad nad on. See jutt, et enne peame me selliseks targaks ja leebeks saama, kui meile saab ohtlikud asjad kätte anda – see on alaarenenud lapse lalin. Inimkond on kõik need vahendid tuhandeid kordi leiutanud. Ja kõiki leiutisi omavahel jaganud. Kas me – ma mõtlen iga Dasa rahvas eraldi – oleme leiutanud tule, terase... tuuleveski või... ankrusõlme? Ei, need on levinud üle Dasa.

Ja peamine pole isegi see. Miks viiakse vanureid mäele? Isegi siin? Sest me ei jaksa neid üleval pidada! Sest on aastaid, kus on valida, kas lapsed või vanurid. Miks vaevleb ülikool pidevas rahapuuduses, miks ei palka Sekufordi raad peale minu veel teist, kolmandat ja neljandat meest, kes suudab mitte ainult joonistada selliseid plaane, et nende järgi ehitatud majad kokku ei kuku, vaid et mul oleks ka aega proovida ja katsetada, kuidas paremini saab? Sa tead vastust – siis tuleks tõsta makse või lasta seegis pooltel surra.”

Ta mörises ja pigistas klaasi. „Jah, ma pipardan üle ja võib-olla aitaks, kui mõni sitapäine krahv mõne balli pidamata jätaks... Aga sa saad põhimõttest aru. Me saame seeki pidada, me ei pea kõiki vanu ja hüljatuid lihtsalt maha lööma või surra laskma sellepärast, et meil on ressurssi inimlikkuseks!”

„Ehk selleks, et headust ja leebust ja – nagu nad ütlevad – humanismi endale lubada, peab sul olema tehniline baas? Nad räägivad, et need asjad käivad koos ja humanism ise annab kõik leiutised, kui aeg käes.”

„Lehmasõnnik! Vaata neid endid! Nad said seda mängu mängida, kuni neil oli tugi. Kuni kodumaailm neid aitas. Neil on see tugi senini – nad õpetavad oma lapsi selliste vahendite abil, mida kellelgi teisel ei ole. Neil on kindlus, mida me ehitada ei suuda. Neil on terast, mida me suudame teha, aga mitte nii head ja nii palju. Nad petavad. Ja viimased nelisada aastat on nad alla käinud. Nad lasid rüüstata ja hävitada Enru, nad reetsid kõik, kes neid toetasid.

Ja ära hakka! Ükski jutt ei loe; ma olen kõike seda kuulnud – et Enru oli muutunud pahede pesaks ega täitnud enam nende tahtmist; et võõrtulnukatel oli olnud mitmeid relvastatud kokkupõrkeid enrulastega ja sellepärast jäid Primpori väravad neile suletuks päeval, kui metslased linna vallutasid. Aga mõtle niipidi – need olid nende järgijad! Mis nendega juhtus? Kas pärast Enrut võib veel kellelegi pähe tulla mõte, et tasub järgida seda, mida nad õpetavad? Kas meile ei ole hoopis õppetund antud, et demokraatia ja humanism on kindel hävinguvalem?”

„Sa oled ikka väga halvas tujus,” sõnas Skordun vaikselt. „Ja ma ei saa hästi aru, miks võõrtulnukad praegu üldse asjasse puutuvad.”

„Sest nad saaksid tervet Dasat aidata, kui neil ajud mädad ei oleks! Sekuford võib-olla ei langegi – kui kogu põhjakallas on rüüstatud, tuleb rael aru pähe ja ma saan nii palju raha kui tahan ja selleks ajaks, kui Ornasta siia tuleb, on meie müüridel kahurid, mis ta armeest hakkliha teevad, ükskõik kui palju neid ka oleks. Aga kellega me siis kaupleme? Ja kas nad lähevad ära? Kas nad on nõus meiega kauplema? Kaua me vastu peame, kui oleme siin üksi ja mingeid sidemeid ei ole? Vilja enam ei tule? See ei ole esimene kord, kui ida rohutasandikelt nuhtlus lahti pääseb. Aga see võiks olla esimene kord, mil tsivilisatsioon ei lange. Mitte ainult meie ei peaks kahureid valama, vaid seda kunsti tuleks õpetada kõigile. Kõigile! Aga mis sa arvad, mida näiteks Nanhukast selle peale ütleb? Võõrtulnukate tõttu vihkavad need metslaskuningad kõike tehnikat. Aga alaabid tungivad nii kiiresti edasi sellepärast, et kusagil Kussniris või Tennemagis toodavad sepapajad neile igasuguseid pisikesi metallnublakaid, ilma milleta ei suudaks nad niimoodi paljuneda ja nii suuri hobusekarju pidada.”

„Ma mõtlesin, et jutt on ikka mõõkadest ja nooleotstest. Ja ambudest. Nad kasutavat terasambe.”

„Jah, seda ka, seda loomulikult,” lõi professor kannatamatult käega. „Aga rakmed, jalused, noad, kirved – ma mõtlen tööriistad – ja tuhat muud asja. Isegi telgivaiad – telki on lihtsam püstitada ja see kannatab palju tugevamat tormi, kui kõik rõngad, vaiad, kinnitid ja muu sihuke värk on metallist. Vasest, pronksist, terasest. Ka nemad kasutavad trükitud kaarte ja nende väejuhtidel on kiikrid. Mõistad – nad on eriti ohtlikud just sellepärast, et nad kasutavad tehnikat, üldse vaevamata oma pead selle seoste kohta ühiskondliku arenguga. Mõistad – võõrtulnukad on siinkandis hoopis kogu mõtlemise perse keeranud. Areng läheb lahti uuesti hoopis seal, kust nad esimesena taandusid.”

„Sest seal pole juba mitusada aastat neile ajudesse situtud, et ärge arendage tehnikat, kõige tähtsam on laulda ja tantsida, küll siis vaenlane leebub ja tuleb ise tantsuringi,” noogutas Skordun mornilt.

Uksele koputati. Skordun tõusis ja avas ukse. Seal seisis Sielle.

Tüdruk tegi kniksu ja sõnas kiiresti, natuke kolmandal korrusele jooksmisest hingeldades: „Ukse taga on kaks seninägematut inimest, kes tahavad professor Mostenariga kokku saada. Nad ütlevad, et jõudsid täna Sekufordi ja tulid kohe siia. Et professori kuulsus on nii suur, et see oli nende reisi eesmärk.”

Skordun ja Mostenar vaatasid teineteisele otsa ja viimane naeratas. Tuju paranes kohe hea mitme pügala võrra. „Lase nad esikusse. Ma tulen kohe alla.”

 

---

[1]Residendi märkus: See on üks koht, kus natukesest seletamisest ei pääse.
 Olen korduvalt rõhutanud, et teen kõik ühikud külmalt maisteks, ent päev ja aasta on liiga tihedalt seotud planeedi loomuliku pöörlemis- ja tiirlemisperioodiga ja siin ei anna palju soperdada. Ja seega jätsin siinkohal jutustuse kui terviku huvides osa ajasüsteemi puudutavast vestlusesse sisse – et näidata, milliste kõikvõimalike raskustega seisid silmitsi ühelt poolt Asake ja teiselt poolt teised teda oma tegemistesse kaasates.
 Palun lugejalt mõistmist muuhulgas ka selles osas, et liiga kunstlikuks läheks kõige vajaliku äratoomine loomulikku vestlus imiteerides. Täpsemalt, seda lühendades-tihendades, sest neil kulus ikka parasjagu aega läbimõtlemiseks, kuidas oma kolbaliideseid sobitada. Aga – arvestades lisaks, et lugejatel ei ole kolbaliideseid – see oleks paras lugeja tapmine – igav ja mõistetamatu ilma koletu hulga taustainfota, mis omakorda tähendaks paar lehekülge tabeleid ja valemeid.
 Lisaks tuleb arvestada, et loomulikult ei kasuta ei Hänn ega Haia ega Föderatsiooni Julgeolek midagi nii jaburat, nagu meie segu 24- ja 60-süsteemidest. Millistes ajasüsteemides end Raul, Maia ja teised kodus tunnevad ja milline on nõndanimetatud standardaeg, ei ole siin loos oluline. Lihtsalt tuleb meeles pidada, et Asake ei kasuta tegelikult tunde, minuteid ja sekundeid. Aga kuna Dasa ööpäev on kõigest umbes kaheksandiku Maa omast pikem, olen ta loo sujuvuse huvides pannud arvutama näiteks „oma süsteemi tundidesse”.
 Ja loomulikult kasutavad kõik Dasal omi aastaid. Kogu nende kultuur ja ajaproportsioonide tajumine on sellega seotud. Seega olen kasutanud natuke kunstlikuna tunduvat võtet, mis ometi on vast kõige lähedasem sellele, kuidas kolbaliidesega inimesed teisi keeli ja nende ühikuid tajuvad – olen teinekord vastavas kohas lisanud nurksulgudes ligikaudse Maa aastate numbri (Dasa aasta on praktiliselt 4/5 maisest).