Eesti uudisproosa 2005: viljakas, ent keskpärane aasta

SISSEJUHATUS

Idee lugeda läbi terve aasta eesti uudisproosa sai algtõuke „Loomingu” iga-aastastest ülevaadetest, mis ilmuvad traditsiooniliselt märtsikuu numbris. Neid lugedes olen tundnud alati kummalist ebamugavust, otsekui süütunnet, mille taustaks kurb tõik, et enamasti olen ise ilmunud viiekümnest raamatust läbi lugenud ainult kolm-neli. Samas on keegi suutnud kogu toodangu ammendada ja ehkki suur lugemus ei näita automaatselt veel midagi, on selge, et mingi kvaliteet peab sellega siiski kaasnema. Kokku võtvalt: sooviks oli vähendada oma ignorantsust või veendumust, et olen teemas ignorant (ehkki ei tahaks). Viis aastat tagasi võtsin esimest korda kogu proosa ette ja sellest ajast on piisavalt vett merre voolanud, et eneseharimine taas süvendatult ette võtta ning toimuvale laiem pilk heita. Et seda teha igal aastal… seda ei suudaks vist keegi. Või kui suudaks, siis jääks lüngad jälle muudesse sektoritesse. Ehkki lüngad jäävad ju igal juhul.

Piiritlesin objekti selliselt: 2005. aastal raamatupoodi või muul moel avalikkusele kättesaadavaks saanud raamatu kujul ilmunud eesti autorite ilukirjanduslik proosa. Kusjuures välja jätsin lasteraamatud ja need raamatud, millest üle 50% moodustavad varemilmunud tekstid. Nagu arvata oli, ilmus hulgaliselt teoseid, mille mahutamine või mittemahutamine objekti hulka tekitas parajat peavalu. Küsimusi tekkis nii ilmumise aasta, anrilise kuuluvuse kui varasema avaldamise osas. Mainin siin mõningad piiripealsed asjad, mille mõni teine oleks minu asemel sisse võtnud.

Uno Mereste aforismikogumik „Herilaspesa: mõttekilde ja kildmõtteid” tundus liiga vähesel määral ilukirjanduslik.

Valentin Kuiki filmistsenaariumite raamatu võtsin sisse. Tolle kogumiku 6-st stsenaariumist on väidetavalt 3 (minu teada küll 2) varem ilmunud, kuid tähemärke üle lugema ei hakanud.

Aili Paju romaan „Merkuuri tütar” ilmus esmakordselt aastal 1983. Eelmise aasta oluliselt täiendatud kordustrükk oli täpselt poole mahukam (vastavalt 128 ja 256 lehekülge). Nii et formaalses mõttes ei olnud üle 50% uut teksti. Põhiargumendiks sai väljajätmise puhul siiski lihtsalt soovimatus seda raamatut lugeda. Aili Paju teise täiendatud romaani „Teadjanaine” puhul oli otsuse tegemine lihtsam, sest kordustrükk oli juurde saanud vaid ühe lisapeatüki.

Kristi Luige „Veidrike printsess” tekitas küsimuse, kas siin on tegemist ikka ilukirjandusega. Tegu on minu arusaamist mööda naisteajakirjadele kirjutatud „kolumnitega”, mis on siiski rohkem ilukirjanduslikud kui nii mõnigi ülevaatesse sisse võetud tekst. Lõppargumendiks sai see, et algselt on suurema osa elust Ühendriikides elanud autor kirjutanud oma jutud inglise keeles.

Mart Sanderi „Z, The Terminal Letter” kuulub kahtlemata eelmise aasta paremikku, ent inglisekeelse raamatuna on suunatud hoopis teistele lugejatele ja välja jäi temagi.

Madis Kõivult ilmus audioraamat „Nuuma Alja testament”. CD kujul väljaantud teose on sisse lugenud Ain Lutsepp. Kõrvalelükkamise formaalne põhjus: ei ole traditsioonilise raamatu kujul. Tegelik põhjus: mul puudub tahe lugeda Madis Kõivu teoseid.

Reet Made „Salarohelise hiie” otsustasin lugeda lastekirjanduseks, Paul Pajose „Igipaha sekeldused Estomaanial” aga täiskasvanute omaks. Kõigi nende jagamiste suhtes tuginesin lõppastmes ikkagi sisetundele ja asjaolule, et keegi peale mu enese polnud mulle seadnud mingeid kriteeriume.

Vaadeldavaid, ülevaate objekti hulka kuuluvaid raamatuid kogunes kokku 65, mida on mõnevõrra rohkem, kui viimastel aastatel, mil on ilmunud keskmiselt üks raamat nädala kohta. Ei saa siiski pead anda, et midagi kahe silma vahele ei jäänud, sest mõned teosed sattusid näppu suure juhuse tõttu. Nendest 65-st olid 12 debüüdid proosas, ehkki mõni autor on varem avaldanud mitteilukirjanduslikke raamatuid, luuletusi või artikleid. 47 raamatu autorid on mehed, 17-l naised, ühe sugu on teadmata (Phlippe Hint). Ühel raamatul on 3 kaasautorit, 4 autorit avaldas rohkem kui ühe raamatu. Seda viimast „edetabelit” juhivad Erik Tohvri ja Ingvar Luhaäär nelja ühikuga. Tohvri „Äravalitu” oli jagatud kaheks ilmselt ärilistel põhjustel. Luhaäär saab esikoha mahtusid võrreldes (ligi 1300 lehekülge), tema pooldokumentaalne teos jagati esialgu kolmeks arvatavasti trükitehnilistel põhjustel, neljas osa oli aga tõenäoliselt kirjutatud peale kolme esimese ilmumist. Pseudonüümi all esines vähemalt 7 autorit. Kirjastustest oli viljakaim Eesti Keele Sihtasutus 9 teosega, „Varrak” avaldas 7 ja Eesti Raamat 6 raamatut. Kümme raamatut on omakirjastuslikud ja veel mõne puhul tekib arvamine, et märgitud väljaandja on fiktsioon või siis pole tegu kirjastusega tavapärases mõttes. Kultuurkapitali toel ilmus 21 raamatut, neist 8 andis välja Eesti Keele Sihtasutus. Illustratsioone (lisaks kaanepildile) sisaldavaid teoseid saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Raamatupoodide müügitabelites eesti proosa ei figureeri, ainuke erand ses suhtes oli Sass Henno debüütromaan, mida toetas massiivne meedia-hype. Tiraaidest pole kombeks tänapäeval rääkida, aga võib oletada keskmise jäämist pikalt alla tuhande. Pehmekaanelisi raamatuid ilmus 37 ja kõvakaanelisi vastavalt 28. Keskmine eesti proosaproosaraamat oli möödunud aastal 246 lehekülje paksune ja maksis poes uuena keskmiselt 149 krooni. Kes tahtnuks kõik kohe raamaturiiulisse soetada, pidanuks arvestama summaga ligi 10 000 krooni. Kõige rohkem raamatuid ilmus detsembris: viimase nelja nädalaga jõudis poeletile tervelt 15 proosaraamatut ja aastaülevaate koostajat selline kuhjumine loomulikult ei rõõmustanud. Siit ka vastus võimalikule küsimusele, millega ma olen detsembris-jaanuaris oma vaba aega sisustanud.

Teoseid võib liigitada erinevatest alustest lähtudes ja järgnev lahterdamine on kõigest üks võimalikest. Sellisena nad minu kujutelmas grupeerusid, ehkki nii mõnigi raamat kuulub sisu või vormi poolest mitmesse alajaotusse, mida sobivatel juhtudel olen ka ära märkinud.

TEINE AUHIND - BRISTOL

Eelmine aasta ei andnud ühtegi teost, mis oleks võtnud õhkama, tekitanud katarsise või lasknud end paigutada „absoluutsete tippude” kõrvale. Varasematest aastatest oskaksin küll selliseid raamatuid nimetada (2001 - Oderi „Inglinägu”, 2002 - Nigovi „Harjutused”, 2004 - Pilteri „Lohejas pilv”). Et aga üldiselt on kombeks kedagi eriliselt esile tõsta, siis sellel imaginaarsel konkursil saab kindlasti välja anda teise auhinna. Piret Bristoli teine proosaraamat “Sõud” on sama imelik kui tema 2002. aasta debüütromaan “Sajandi öömajad” - samasugune imelik pealkiri, kummaline kujundus ja võõristust tekitav sisu. Ent erinevalt “Öömajadest” mõjub “Sõud” lummavalt ja hõrgult. Võib öelda, et Bristol kirjutab proosat juba paremini kui luulet ning ta on veel üheks heaks näiteks sellest, kuidas luuletaja õnnestunult pikale proosavormile üle on läinud (nagu ka Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu jmt).

“Sõud” ei järgi traditsioonilisi romaanireegleid, puudub lugu selle üldtuntud mõistes: pole algust, teema arendust, sõlmitust ja lõppu. Tegelased eksisteerivad ainult nimede või nimetähtedena, peategelase nime me teada ei saagi. Jutustaja on nooremapoolne naisterahvas, kes räägib oma elu erinevatest seikadest või lihtsalt meeleoludest, mis talle mingil põhjusel pähe löövad. Räägitu ei ole kronoloogilises järjekorras, peatükkide paigutus ja pealkirjad on väheolulised. Mingil määral on keskendutud naise suhtele kahe meesterahvaga, vähemal määral tema töö- ja õpingutega seotud teemadele ning materiaalse kitsikuse poolt pealesurutud pingele. Peategelane erineb oluliselt põhivoolu-inimestest, ta ei usalda ühtegi teist inimest ega inimesed teda. “Sa oled otsekui teiselt planeedilt,” ütleb üks mees raamatus peategelasele. Teadmine oma erandlikkusest tekitab ängi ja tuimust, ka intiimsuhted jäävad vaid füüsiliseks kogemuseks, hingelist lähedust naine ei leia. Selline eemalolek tavapärasest elust ja ülitundlik suhtumine eksistentsi probleemidesse meenutab muidugi Tõnu Õnnepalu tekste, eriti romaani “Harjutused”. Samuti on põhjust oletada, et tekst on osaliselt autobiograafilise ja seega küllalt intiimse koega (Bristol ei ole minu tuttav ja ma ei tea tema biograafiast midagi peale selle, et ta elab Tartus). Erinevalt Õnnepalu protagonistist ei ole aga Bristoli tüüp oma teistsugususe üle uhke ega tunneta üleolekut. Öelda, et Bristol on naissoost Õnnepalu oleks siiski lihtsustamine. Tõsiste asjade kiretu kirjeldamine meenutab teiselt poolt hoopis Sauteri stiili; seda muljet süvendab ka peategelase sage viibimine mitmete mõnuainete kütkes. See irreaalne, otsekui läbi loori nähtud maailm tekitabki selle lumma, mida ülalpool mainisin. See on maailmavalu, paratamatuse tunnetamise, ängi ja kire tuim süntees. Bristoli raamatust jääb lugejasse emotsioon, mitte sündmused, mis mähkuvad õige pea tihedasse udusse.

TRADITSIOONILISED ROMAANID

Vist Tammsaare suurteose mõjul peetakse romaani Eesti kirjanduse keskpunktiks - tõsist ja pikka romaani, kus on väljaarendatud karakterid, arusaadavad algus- ja lõpp-punkt, teemaarendus, lugu ja ehk ka mitut põlvkonda hõlmav mõõde. Peategelane on tõsine inimene, kes tegeleb tõsiste, eksistentsiaalsete probleemide lahendamisega, sageli on toimuv seotud Eesti ja eestlaste raske ajaloolise tegelikkusega. Romaane ilmus eelmisel aastal kokku 44, ehkki nii mõnegi kohta tahaks öelda lihtsalt „pikem proosatekst”, „memuaarid” või „romaan novellides”. Selliseid traditsioonilisi ja konservatiivseid romaane, millel oleks ka arvestatav tase, saab välja tuua siiski oluliselt vähem.

Kalle Käsperi romaan “Buridanid” püüab ühe perekonna loo kaudu haarata ka midagi üldisemat: ajaloo ja ühiskondlike suhete muutumist ja kulgemist Eestis ja Venemaal viimase 100 aasta jooksul. Rõhk on asetunud eetilistele valikutele keerulistes olukordades, samuti abielu- ja perekonnasuhete erinevatele aspektidele. Tegevus algab aastal 1960, mil eestiaegne advokaat, nüüdne invaliidist pensionär Ervin Buridan otsustab teha lõpparve senise elukorraldusega ning oma tänitava naise ja muude tüütute sugulaste eest Vene NFSV-sse elama pageda. Et mehel käivad peal vaimuhaiguse hood ja ta on varem üritanud enesetappu, tekitab tema kadumine tema abikaasa ning nelja õe-venna seas tõsise paanika. Näidatud on sugulaste-hõimlaste suhete võrgustikku ja nende varasemaid elusündmusi ning saatuse kujunemist. Teine episood vaatleb suures osas Buridanide isa, Venemaa eestlase Aleksandri abiellumist elu ja ettevõtja muresid Nikolai II ajal. Kolmas episood kirjeldab Aleksandri kirjanikust lapselapse lahkumist abikaasa juurest aastal 1980. Romaani lõpus tullakse taas tagasi Ervini juurde, kes on jõudnud Moskvasse laagrikaaslase manu.

Esmapilgul paistab nii, et Käsper on üritanud perekonnasaagat, ent haardele ja mastaapsusele jääb ette romaani lühidus: napilt üle 300-l leheküljel ei jõuta eepilist mõõdet täielikult realiseerida. Raamat ei sisalda ka ühtegi vihjet sellele, et tegu oleks osaga mahukamast mitmeköitelisest romaanist. Triloogiana see teos siiski planeeritud on, ehkki järgmised osad eelmisel aastal veel ei ilmunud. Ette võiks romaanile heita teatavat igavust ja kuivust, mida paljud monoloogid endas kannavad. Tuleb küll öelda, et “Buridanid” on väga tõsiselt kirjutatud ja mingeid järeleandmisi kommertslikkusele ega trendikusele pole tehtud. Käsperi raamatut võiks pidada eelmise aasta Eesti proosa tugevaks keskmikuks.

Raivo Seppo teine romaan „Kuupaiste tütar” viib lugeja 17. sajandi Moldovasse. Noor vürst Radu armub tema valdustest läbi liikunud mustlaslaagris nähtud neiusse Thagarnisse. Meeletu kirg ei osutu pelgaks lühiajaliseks lihahimuks, vaid päädib seisusevastase abieluga. Madalamast soost ja rahvusest naise tõstmine vürstitari seisusesse ei jää aadlike seas loomulikult tähelepanuta ning kõrgkihi tugev vastuseis paneb suhte tõsisele proovile.

Romaan sisaldab romantilises võtmes mustlaselu kujutamist, tolleaegse Moldova elu-olu kirjeldusi, ajaloolis-poliitilist tausta ja salongisuhete virrvarri. Ehkki minul puudub võimalus kiirelt tuvastada, kas ajalooline ja olustikuline aspekt on ka ehedad ja faktilised, siis igal juhul nad mõjuvad sellisena ning tugevat taustatööd eeldab „Kuupaiste tütre” kirjutamine kindlasti. Seppo on miljöö loomiseks kasutanud oskuslikult arhaisme (tähtjas, juletu, rõõmulik, jpt) ning murdesõnu, meenutades looduskirjeldustes kord Baturinit, siis jälle Rein Põtra. Tulenevalt tolleaegse aadli moraalist, kommetest ja kõnepruugist on ka romaan saanud konservatiivse, kammerliku ja… igava maigu. Samasuguse teksti võiks olla kirjutanud keegi klassik 50, 100 või 150 aastat tagasi: Brontё, Balzac, Mälk. Seppo valdab kahtlemata kõrgtasemel sõnakunsti ja kuulub ses osas vähemalt eelmise aasta proosa absoluutsesse tippu. Ent kauge maa ja kauge ajastu väiklased intriigid ning argielu ei suuda siiski haarata; ka pikad kirjeldused tulevad kuidagi tuimad. Tahaks autorile soovitada mõnda huvitavamat teemat, mida poleks juba niivõrd ära leierdatud. Lühidalt öeldes: üsna traditsiooniline romaan väljaarendatud loo ja tegelaskujudega, ent igav, igav…

BIIN JA TOHVRI

Traditsiooniliste romaanidega esinesid eelmisel aastal ka Erik Tohvri ja Aarne Biin. Nende kahe kirjutamisstiil ja teemad on niivõrd sarnased, et kui ei teaks, arvaks tegu olevat sama isikuga. Näiteks „Sügisvalgus”, „Kaunis Victoria” ja üks Biini varsem romaan „Kuningvesi” on oma sisu, miljöö ja feeling´u ühtsuse poolest lausa omaette fenomen. See tingis ka nende mõttelise ühendamise siinses ülevaates.

“Lihtsate inimeste kirjanikult” Erik Tohvrilt on aastatel 2001-2005 ilmunud 13 romaani ja veel üks mitteilukirjanduslik teos. Nendest 4 nägid trükivalgust möödunud aastal: “Äravalitu” (esimene ja teine raamat), “Kaldaliiva” ning „Sügisvalgus”. Kolm esimest moodustavad viimased osad väidetavalt autobiograafilise taustaga seitsmeosalisest sarjast. “Äravalitu” jagamine kaheks raamatuks on kindlasti vaid äriline trikk - kahe 300-leheküljelise eest võib eraldi üle 200 krooni maksta küll, ühe raamatu eest 450 krooni maksma võimalikul Tohvri lugejal käsi arvatavasti ei tõuse. Esimene raamat lõpeb piltlikult öeldes poole lause pealt ja teist osa eraldi lugedes jääks enamik seoseid taipamata. Keskne tegelane on Vaike Katter, kelle elu jälgitakse 20-ndate aastate teisest poolest, kui ta on veel koolitüdruk, kuni naise surmani kõrges vanuses. Tema juurest hargnevad liinid tema vanemate, kahe abikaasa, laste ja naabrite juurde. Domineerivateks telgedeks on naise elu abikaasa psüühilise ja füüsilise vägivalla all ning majanduslik kitsikus. Vaike elu langeb ka objektiivselt Eestimaa raskematele aastatele, ent autor on valinud oma objektiks kohe eriti nukra elusaatuse, romaan jätab üpris masendava ning depressiivse mulje. Samas teame, et ka depressiivsus on teatud asjaoludel ja teatud inimestele nauditav (ka mulle pole see nauding päriselt võõras), nii et ise sõja ning sõjajärgse aja üle elanud (nais)pensionärid võivad Tohvri raamatutest omajagu äratundmisrõõmu leida.

Mil moel Tohvri seitsmeosaline sari sarjaks moodustub, ei oska kolme raamatu läbilugemise põhjal öelda. Igal juhul „Kaldaliivas” ei ole „Äravalituga” kõrvutades ühtegi ühist tegelast ja lähimaks ühisnimetajaks võiks olla vaid tegevuskoht - Eesti. „Kaldaliiva” peategelane on umbes viiekümneaastane Valter ja vaatluse all põhiliselt tema abieluga seonduvad probleemid 70-ndate aastate ENSV-s. Mehe mõistusabielu on koos hoidnud eelkõige tütar, keda abikaasad ei soovide tülide ja lahutusega traumeerida. Tütre täiskasvanuks saades muutub aga Valteri elu veel raskemaks, sest tütar asub kõigis konfliktides kindlalt ema poolele. Pärnu kanti mere äärde ostetud vana talumaja - Kaldaliiva - peaks saama selleks päästerõngaks, mis lagunevat peret peaks ühendama, ent paraku on Saatusel teised plaanid. Romaani esimene pool meenutab vägagi Mihkel Muti „Keerukuju” - perekonnasisese vaenu tekkimise mehhanismide kirjeldus pole Tohvril palju viletsamalt välja kukkunud. Raamatu teises pooles keskendutakse Valteri uuele naissuhtele, mis on aga naise surmahaiguse tõttu määratud samuti kiirele lõpule. Tohvri 2005. aasta loomingu enamiku põhjal jäi mulle küll mulje, et kirjanik armastab fetieerida kannatust ning rasket elu. Lugu veeretada ta aga kahtlemata oskab.

„Sügisvalgus” on tuntavalt optimistlikuma ja lõbusama alltooniga teos, romaan on ka taseme poolest selgelt parem kui Tohvri eelmise aasta teised raamatud. Keskne kuju on 65-aastane mees Sander, kes vanusest hoolimata on tegus ja tõsine inimene, ei joo ega suitseta ning on kuldsete kätega. Ostetud on lagunev maamaja looduslikult ilusas kojas ja leskmees asub seda innuga renoveerima, et oleks koht, kus rahulikult eluõhtut veeta. Uus külaelanik äratab muidugi kohalike tähelepanu ja eriti tähelepanelikuks muutuvad külas elavad naised, nii üksikud kui abielus, kes nooruslikule ja hakkajale mehele kohe silma hakkavad heitma. Posti-Lainest, Poe-Liisist ja Muldri Tildest moodustubki kiiresti Sandri austajaskond, ent algusest peale on näha, et suurimad ansid on Liisil. Poe ümber keerlev külaelu ja üle keskea inimeste kohmakad tutvumismeetodid on üsna koomilised ja väga usutavalt kujutatud. Triloogia esimene raamat meelitab arvatavasti lugema ka järgmisi.

Aarne Biinil oli alla keskmise aasta: ainult üks õhemapoolsem romaan, ehkki mitmel varasemal aastal on mees üles astunud kolme raamatuga 12 kuu jooksul. „Kaunist Victoriat” võiks tituleerida suhteromaaniks. Victoria on jõudnud neljakümnendatesse eluaastatesse ja põeb tuttava juures väikeses hotellis elukaaslase käest saadud sinikaid. On selge, et järjekordne suhe on lõppenud, üks suhe neist paljudest, mida naine on pidanud elu jooksul ebaõnnestunuks lugema. Kui hotelli saabub vanem ja sümpaatne meesterahvas, võib aimata, et siit midagi tuleb. Ja romaani lõpuks tuleb kah. Vahepeal toimub meenutustena tagasivaade nii Victoria kui Karli elule, mis mõlemad tihedalt läbipõimunud nõukogude elu kurva olme ja üleminekuaja ootustega. Ilmselgelt on tegu lugemisvaraga vanemapoolsele inimesele.

SEPA, TRUIJA, VAINO JA PÕLDROOS

Teise omapärase ja sarnase romaanikirjanike paari moodustavad Tiit Sepa ja Uido Truija. Nende kirjanduslik tase on silmatorkavalt nõrgem, mõlemad on varem avaldanud kerge kiiksuga ulmekirjandust. Sepa tänavu ilmunud kuues romaan on alles esimene, mis ei sisalda üleloomulikku elementi, advokaadina töötava Truija loomingus domineerib aga ühiskonnakriitika. Mõlemad pööravad palju tähelepanu olmele, igapäevaelule ning tüüpsuhetele. Enn Vaino romaan on oma kolleegidest tunduvalt kerglasem ja lõbusam. Kõiki kolme iseloomustab tugevalt alla keskmise kirjanduslik tase, mistõttu ei taha ka trükiväljaanded neid autoreid arvustamiseks ette võtta. Tase on see, mis ühendab Enn Põldroosi selle kolmikuga, kuid nime tõttu pole tema teos vähemalt kriitikata jäänud.

Märjamaa mees Tiit Sepa on avaldanud nelja aasta jooksul kuus romaani ja ei teagi, kas tuleks teda pidada harrastus- või professionaalseks kirjanikuks. Tema tekstide tase pole oluliselt paremuse poole liikunud, ajalehtede ja ajakirjade kirjandusleheküljed ei taha Sepast ega tema loomingust kõneleda. „Hullumaja” viib lugeja 80-ndate alguse Eestisse ja selle peategelane on umbes kaheksateistkümneaastane noormees Rando, kes romaani alguses munsterdab end Seewaldisse, et pääseda Nõukogude armeest. Haiglas tutvub ta kena õekese Külliga ja kogu järgnev tekst on kantud nende kahe vahelisest heitlikust suhtest. Ajaviitelise iseloomuga loo põhilisi hädasid on kolm. Esiteks on kujutatud noort meest (või pigem poissi) käitumas nii, nagu seda teevad neljakümneaastased tõsised mehed - nagu väikest vanainimest. Kooli nagu polekski, vanemad on kusagil kaugel, puuduvad omaealised sõbrad ja tolleaegsed iseloomulikud huvid. See teeb realistlikuks mõeldud teksti üsna irreaalseks. Kuhugi kolhoosi tööle läinud Rando hakkab remontima vana talumaja nagu küps ja elukogenud maamees, tal puudub igasugune huvi omavanustega suhtlemiseks. Kogu tema tegevus Ussisool meenutab vägagi Erik Tohvri keskealise kangelase tegemisi romaanis „Kaldaliiva” (nagu ka Sandri toimetamisi Tohvri teises romaanis „Sügisvalgus”). Teine häda on see, kui lihtsalt kõik, mis juhtuma peab, tõepoolest juhtub. Vaja eluaset - antakse. Peab mees tööle minema - pole probleemi. Kõik olulised elumuudatused saab paberile panna mõne lause või lõiguga. Tuleb siiski öelda, et tegu pole õnneliku lõpuga teosega ja see on üldse esimene Sepa romaan, mis on äratuntavalt traagiline, lame killuviskamine ei domineeri. Kolmas probleem on autori keelekasutus: olgu tegu romantilise hetke või naturalistliku stseeniga, ikka koosneb lause klieedest. Raske on leida ühtainsatki huvitavat ja originaalset mõttevälgatust. Ent jutt Sepal jookseb ja pingutama end tema teoseid lugedes ei pea.

Sarnaseid sõnu saab kasutada ka Enn Vaino romaani „Maapoisist donuan” teise osa kohta: lobe, ent klieedest kubisev meelelahutuslik lugu. Tegevus toimub samuti ebamäärasel nõukogude-ajal (võivad olla nii 60-ndad, 70-ndad kui 80-ndad) ja peategelane on umbes 20-aastane noormees. Ülemöödunud aastal ilmunud esimene osa kuulub järgmisega orgaaniliselt kokku, ent lugeda võib teist osa vabalt ka eraldi. Võib võtta ka raamatu suvalisest kohast lahti ja sealt pihta hakata - niikuinii on sündmused üsna üheülbalised. Alo on üliarenenud sugutungiga eluvend, kes romaani alguses on EPA tudeng ja romaani lõpus kõrgharidusega töötu. Hariduse omandamine ja töö on aga tema elus kümnenda järgu küsimused ning neist on juttu minimaalselt. Põhiline on see, kuidas võrgutada ära järjekordne naine, et siis temaga seda teha. Alo on aga niivõrd seksapiilse välimuse ja olemisega tüüp, et kümnetest naistest, kellele ta romaani jooksul läheneb, keeldub seksuaalvahekorrast ainult üks. Reegel on ikka see, et kui tüdruk Alot näeb, ta kas armub temasse silmapilkselt, soovib astuda mehega suguühtesse või abielluda (enamasti kõiki kolme). Alo on orienteeritud aga lühiajalisele suhtele ja pikemalt haagib end naise külge ainult siis, kui sellest materiaalset tulu võib tõusta. Millest siis omakorda tuleneb peategelase pidev kombineerimine, keerutamine, valede otsimine.

On mõnevõrra koomiline, kui inimesel tekib äkki vanemas eas soov kirjutada seksist. Enn Vaino (sünd. 1939) töötas 25 aastat Siberis Nõukogude armee raketiväeosas ohvitserina. Peaaegu kogu tema varasem looming koosneb Siberi-elu mälestust: ajateenistus, regulaarvägi, jahilkäigud, metsik Kaug-Ida loodus. Pööre meelelahutuslikule teemale on üsna üllatav ja miskipärast meenub vanahärra Paul Tuhkru mõne aasta tagune seksuaalmemuaristikasse kuuluv „Elu rõõmud”. Vaino raamat ei ole siiski (ilmselt) memuaarne ja „noorte inimeste asjadest” rääkimise probleeme leevendab see, et autor ei ole üritanud ette võtta tänapäeva noorsugu ja nende suguelu. Aga mingi veider noot on loos sees küll - kas või naisenimede valik: Leida, Vilma, Selma, Mahta… kui jutt käib ikkagi pidevalt ühe teema ümber (seks), võiks seda valdkonda esindada natuke peenema nimega naisolevused. „Maapoisist donuan” pole siiski otsast lõpuni pornograafiline romaan, ehkki naturalistlikke stseene on parajalt üle keskmise. Romaan on planeeritud triloogiana.

“Popullo” on ilmselt Uido Truija seni avaldatud ilukirjanduslikest teostest kõige vähem halb raamat. Sellest hoolimata ei saa seda üllitist kiita. Groteski ja lamedate naljade taha pole suudetud peita kompositsiooni nõrkust ja tuima stiili. Nimitegelane on noor mees, panga laenuosakonna juhataja, kelle elu on olnud kõigi unistuste täitumine. Liiklusavarii tagajärjel muutub Popullo debiilseks, kaotab töö ja naise, laskub asotsiaalide maailma ja sureb lõpuks pakase kätte prügimäel. Romaan on ühiskonnakriitiline, ent krampliku vaimutsemise tõttu mitte tõsiseltvõetav. Kaanepilti vaadates ei saa siiski muigamata jätta, ehkki see pole vist olnud kujundaja eesmärk.

Enn Põldroosilt ilmus möödunud aastal neljas ilukirjanduslik teos. “Kinnituisanu” ei kinnista siiski kunstnikust autori mainet kirjanikuna. “Pseudokrimkana” alapealkirjastatud romaan on keskpärane ja Nobeli eest sellistega ei võidelda. Õnneks ei paista Põldroosil ka sellist pretensiooni olevat. Peategelane on ajakirjanikuna töötav mees, kel probleeme naise ja tolle armukesega. Armuke leitakse mehe suvila juurest tapetuna ja mees ei hakka ära ootama, millal politsei ta teda kahtlusaluseks pidades kinni võtab ning põgeneb hulkurina, elades läbi kummalisi juhtumisi. Romaani viimane peatükk ei näi esimese kahega üldse haakuvat. Igal juhul mõrvari nime lugeja teada ei saa ja ega ka olemata jäänud puändile eelnev osa meid kuigivõrd targemaks tee. Kultuurkapital peaks mõtlema, kas järgmisel korral Põldroosi raamatut ikka tasub toetada.

AJALUGU DOMINEERIMAS KIRJANDUSE ÜLE

„Keiser Julianus. Neljas raamat: Prokopiose ülestõus”. Metsari projekt Eesti kirjanduses on kahtlemata ainulaadne ja omanäoline, ent kaasakiskuvaks teda kuidagi nimetada ei saa. “Prokopiose ülestõus” keskendub Rooma riigi ladviku toimetamistele 360-ndatel aastatel, kus troonist ilma jäänud Prokopios üritab taas Flaviuste dünastiat võimule upitada, mis lühikese kodusõja järel siiski ei õnnestu. Troonipretendentide ja neid ümbritsevate võimumeeste suhete rägastik uputab nimede, ametinimetuste ja muu faktoloogilise andmestikuga. Kui autor on üritanud näidata, et ta valdab teemat, on see tal õnnestunud, ent keskmine lugeja paneb raamatu ilmselt mõnekümne lehekülje järel käest. Ütleme siis nii, et raamat on mõeldud niilugejale, kelleks või olla professionaalsed ajaloolased või muul põhjusel Rooma ajaloost huvitunud inimesed. Väga igav raamat.

Põhimõtteliselt samad probleemid on ka Libahundi “dokumentaalromaaniga” “Ühe Eestimaa aadlimehe lugu”. Elukutselisest ajaloolasest autori huviobjektiks on umbkaudu aastad 1575-1660. Tollesse ajajärku paigutab ta Eestimaa mõisniku poja, väljamõeldud Tõnis Sudenpää (Tonnies Zudenpe) värvika elu, eksponeerides nimetatud isikut kui tegelikult elanud ajaloolist persooni, kelle päeviku ja muid pabereid ta Itaaliast leidis. Kui Sudenpää tegelikult elanuks, siis oleks tegu kindlasti kirevaima eesti soost isikuga üldse: saatus viib teda sõdadest laastatud ja rahutu Euroopa erinevatesse otstesse, Vilniusest Moskvani, Roomast Prahani, Rakverest Veneetsiani. Korduvalt satub ta tolleaegsete mõjukate poliitikute või muude võimumeeste lähikonda, tehes kaasa sõjakäike, ent andes rohkem siiski voli oma ärivaistule ja kirele veinivalmistamise vastu.

Ka see raamat pakatab ajaloofaktidest, tolleaegse Euroopa kõrgkihi omavahelistest suhetest, lahingute kirjeldustest. Jäin mõtlema, et võib-olla mõistaksid sellised oma erialast tugevalt sissevõetud autorid oma teoste tüütut loomust mitteprofessionaalile, kui peaksid lugema mõne teise valdkonna tegelase analoogilist asja. Võib arvata, et zooloogi, juristi või matemaatiku kirjutatud erialane romaan tooks nad ehk maa peale tagasi. Niikirjandusena võib selline tekst siiski ka (mõnedele) vajalik ja huvitav olla, ajalooalast kirjandust on raamatupoodide riiulid ju täis.

Dokumentaalse koega on möödunud aastast ka Enn Nõu “Mõtusekuke viimne kogupauk”. Kopsaka romaani algtõuke sai rootsi-eesti autor 1991. aastal, kui leidis Muhumaal sugulaste jälgi ajades 1907. aastast pärineva päeviku, kus keegi muhulane kirjeldas oma rongisõitu Vladivostokki ümberasumise raames. Juhuslikult leidis ta hiljem veel teise inimese märkmed samast rongisõidust ning tegeles siis aastaid arhiivides ja raamatukogudes tolleaegse Venemaa elu-olu uurimisega. Tuleb kohe ära öelda, et romaan on ebaõnnestunud - jääb suureks mõistatuseks, miks Rein Veidemann temast nii sisse võetud sai (vt. Postimees 10.09.05). Nõu pole suutnud suurt hulka detailset dokumentaalset materjali ilukirjanduslikku vormi valada, ilmselt pole suutnud otsustadagi, mis anri ta täpselt kirjutab või siis puudub tal oskus panna end lugeja rolli. Raamatu esimene osa kirjeldab suures osas Timo rongireisi Siberisse: see on tuim, nüri ja üksikasjalik nähtud raudteejaamade, sildade ja linnakeste kirjeldus. Isegi reisijuhina oleks tegu äärmiselt igava lugemisega, saati siis ilukirjandusena. Irkutski linna vaatamisväärsuste ülevaade (lk. 121-126) võiks olla selle tuima kirjelduse sobivaks näiteks. Romaani teine suurem osa räägib Muhu mehe Vassili ümberasumisest Kaug-Idasse, tema elukäigust, stalinlike repressioonide õudusest, jms. See osa raamatust on enam-vähem talutav, aga siiski ei midagi erilist. Täiesti nõutuks teeb aga järgmine peatükk (kasutan siin termineid “romaan” ja “peatükk”, ehkki kõik struktuuriosad on niivõrd erinevad, et ka “kogumik” ja “jutt” poleks valed sõnad), mis kirjeldab Timo tagalateenistust Lätis I Maailmasõja ajal. Suuresti koosneb see soldati igapäevaste ostude ja nendele kulutatud raha üleslugemisest a la saiapäts neliteist kopikat, heeringas kümme, õhtul saun kahekümne eest, tikud viis ja veel suhkrule 29 kopikat. Ilmselt on Nõu saanud kätte mingi tolleaegse märkmiku, kust kõik on detailselt maha skribitud. Kahtlemata annab see hea ülevaate sõduri elust, ent seda kuni teatud piirini. Paraku loeme neid arveid kümnete lehekülgede kaupa (lk. 353-412), igasugune kunstiline kandvus ja üldistus sellel puudub. Veel tuimem on merelahingu kirjeldus Muhu vetes (lk. 435-459). Romaani pealkirjas ja raamatut läbiv mõtusekuke-motiiv on nii veidralt punnitatud ja ebaloomulik, nii et igasugune analoogia abil loodetud üldistus jääb olemata ning asendub ebamugavustundega. Nagu oleksin ise süüdi, et Nõul välja ei kukkunud. Kui lisame veel, et Nõu lause on konarlik (kohati on imiteeritud arhaistlikku laadi, siis kohe jälle on täiesti moodne sõnastus), puuduvad säravad kujundid ja teos on kompositsiooniliselt nõrk (ainuke ühendav nimetaja on “Muhu päritolu mehed”), tuleb “Mõtusekukke” pidada aasta suureks ebaõnnestumiseks, kui vaadata seatud eesmärkide ja saavutatud tulemuse suhet.

NAISTEST JA NAISTELE

Eraldi naistekirjandust esile tuua võib tunduda seksistlik, sest eraldi meestekirjanduse rubriiki mul siin pole ja võib jääda mulje, et naised on mingi normist erinev seltskond, kellele on vaja kirjutada eraldi ja ainult neile sobivat kirjandust. Mingisuguse mõttelise „meestekirjanduse” alla võiks vist võtta üle poole möödunud aasta teostest, sest sellise liigitamise puhul saab lisaks teose sisule oluliseks kriteeriumiks põhiliselt autori ja seeläbi minategelase sugu: Tohvri, Mutt, Ruitlane, Luhaäär, Tigane, Kõomägi, Nõu, Metsar jne. Tähelepanuväärne erand ses suhtes oli Toomas Vint, kelle romaani peategelane on naine. Ka „naistekirjandusse” võiks haarata raamatuid noorsooteemaliste või pooldokumentaalsete teoste rubriigist. Ei ole siiski parata, et mõned nn. naistekateks peetavad raamatud mu teadvuses omaette grupi moodustasid, samas ei ole naislugejale suunatud teosed tingimata „naistekad” selle sõna halvas tähenduses.

Elme Väljaste „Nektarilind” on siin küllaltki anripuhas „naisteka” eksemplar, hea näide ka seetõttu, et peategelane on keskealine naine, kirjanik, kes muretseb, et tema kirjutatud naistekaid ei taha kriitikud heaks kiita ega isegi arvustamiseks ette võtta. Loorel on äsja ilmunud teine romaan (ja üldse viies raamat), ent senine naistele ja lastele mõeldud looming on leidnud menu vaid raamatukogu-lugejate seas (muide, ka Elme Väljaste kuulub 2004. aasta andmetel eesti kirjanike TOP 10-sse raamatukogulaenutuste osas). Loorele teeb see muret ja üldse mõtleb ta palju oma teoste retseptsioonile. Viru tänaval aset leidev juhuslik kohtumine egiptlasest härrasmehega sütitab naises petlikke lootusi, et tema teosed võiksid leida avaldamist piiri taga. Kirjavahetus egiptlasega ja unistused teose tõlkimisest on „Nektarilinnu” kesksed teemad. Ülejäänud trükiruum kulub Loore suhetele tuimavõitu ärimehest abikaasaga, keskealise naise enesevaatlusele ja hiljuti iseseisvat elu alustanud lastega seonduvale. Kui peategelane on autori protagonist ja Väljastet häirib tõesti see, et kriitikud ja teised kirjanikud teda nagu „päris” kirjanikuks tunnistada ei taha, ei ole see „Nektarilinnu” põhjal ka mitte üllatav. Ent üllatav pole seegi, et raamatukogulugeja Väljastet hindab. Suuremal osal eesti autoritest puudub aga nii kriitikute kui lugeja tunnustus, nii et… parem pool muna kui tühi koor. Väljastel on vähemalt midagi olemas.

Krista Frechi „Neli on rohkem kui ainult neli” liigitub naistekaks selle sõna kõige halvemas tähenduses. Autori ilmseks mõjutajaks on olnud telesari „Sex and The City” ja suures osas ongi tegu selle imitatsiooniga. Neli kolmekümnele liginevat suhteliselt edukat naist (kellest peategelane Sandra kirjutab lugusid naisteajakirjale nagu Carrie „Sex and The Citys”) käivad koos, organiseerivad ühiseid üritusi ja arutlevad üksteise meessuhete viimase seisu üle. Muudeks jututeemadeks on toit, riietus, töö ja see, mis viimasel ühisel peol juhtus. Tegevus, muide, toimub Ïveitsis, Itaalias ja Saksamaal - viimatinimetatud riik on olnud viimasel ajal ka Krista Frechi elupaigaks. Erinevalt telesarjast puuduvad raamatus vaimukad episoodid ja ka psühholoogiliselt jääb analüüs pinnapealseks. Mingil hetkel pööratakse sündmused kriminaalseks kui Sandra satub kahtlustatavaks mõrvas ning puutub kokku organiseeritud kurjategijate maailmaga. Keda mõrvaepisood peaks miskipärast eriliselt huvitama, peaks romaani soetamisel/laenamisel veenduma, et tegu on ikka tervikliku eksemplariga, sest vähemal osast tiraaist on kaduma läinud 16 lehekülge koos nimetatud olulise sündmusega. Ei teagi, kas see on trükikoja praak või toimetaja puudumise resultaat. Toimetaja olemasolu korral võinuks tekstis ka sõna „kroteskne” g-ga ning „ellimineerima” ühe l-iga kirjutatud olla. Ma ei taha Frechi tema esimese raamatu põhjal tulevase ajaviitekirjanikuna automaatselt maha kanda, kuid see esimene vasikas on ikka üsna nõrk. Kerttu Rakkeni on veel pikk maa minna, kuid seegi pole kompliment Järelmärkusena mainiksin veel, et iga raamat algab pealkirjast ja järgmisele teosele võiks autor midagi vähem jaburamat välja mõelda.

Ira Lemberi “Must ratsanik” on järg aasta varem ilmunud romaanile “Kummuli kuu”, ent loetav ka iseseisvalt. Samuti võib teksti lõpu järgi arvata, et sari ei jää diloogiaks. Peategelane on 33-aastane Irmel, kes on araablasest mehe juurest Süüriast jalga lasknud ja oma pojaga taas Eestis ja igapäevaste probleemide juures. Laps, töö, sõbranna, kes püüab talle vägisi mingit meest leida, ülemus, kes hakkab talle tähelepanu pöörama, jms. Suur osa tegevusest toimub Irmeli peas - kas siis tagasivaadetena möödunule või lihtsalt aruteludena talle tähtsate asjade üle. “Must ratsanik” on selline rahulikult kulgev, rauge tekst, nagu aeglaselt voolav jõgi, kus pole kärestikke ega võrendikke. Ehk paar kohta tekitavad elevust: Irmel avastab endas ekstrasensitiivsed võimed ja teeb terveks kolleegi kümmekond aastat ratastoolis istunud tütre. Teine koht on araablasest eksmehe Omari ootamatu külaskäik Tallinna. Üldiselt võib vist ka selle raamatu kohta kasutada sõna naistekas, ent mitte tingimata halvas mõttes.

Reeli Reinausi debüütromaanis „Une nägu” põimuvad müstika ja psühhiaatria, inimestevahelised suhted ja arutlused predestinatsiooni üle. Kail on noor kergelt boheemlasliku olemisega naine, kel on kõrgem haridus, raha, sõbrad, töökoht. Aga tal ei ole kindlat meessuhet. Ühelt poolt on meestele latt kõrgele seatud, teisalt on Kaili psüühikas mingid kummalised nihked, mille psühhiaatrilist tausta pole ma pädev selgitama. Naise labiilsele närvisüsteemile avaldab aga tohutut mõju üks unenägu, kus ta näeb palju sajandeid tagasi (tõenäoliselt) toimunud sündmusi - arvatavasti iseenda varasemat inkarnatsiooni. See unenäo-Kail hakkab ilmuma ta unenägudesse regulaarselt ja on põhjust arvata, et need nägemused on saatnud talle mingi kõrgem jõud. Unenäo kaudu saab ta ka sõnumi, mille kohaselt on ta määratud päästma kellegi elu. Kelle ja mil moel, jääb lahtiseks. Ent Kail võtab sõnumit tõsiselt ja kogu ta senine elukorraldus lendab pea peale - temast saab alkoholiga sina peal elav erak, kes kardab paaniliselt magamajäämist. Ainukeseks sidemeks maailmaga saab üks noorhärra, kellel pole vaimuhaiguse piiril viibiva naisega sugugi kerge.

Suure osa romaanist moodustavad arutlused inimese käitumise ettemääratuse, saatuse, Hea ja Kurja ning Jumala üle. Suuresti võtavad need arutlused lihtsalt küsilausete kuju ja muutuvad pikapeale üksluiseks. Põhiküsimuste vahele lendab hajamõtteid erinevatest teemadest, kohati näib, et noor autor (sünd.1977) on tahtnud suure osa kunagi mõeldud eksistentsiaalsetest või ka vähemtähtsatest küsimustest paberile panna. Tuleb vaid loota, et siis midagi ka järgmiste raamatute jaoks jäi, sest sisetunde järgi arvan - Reinausist me veel kuuleme. Esimeselt, maagilise realismi võtmes kirjutatud romaanilt oleks oodanud poeetilis-maagilisemat keelt, samuti arhailisemat kõnepruuki sajanditetaguste sündmuste kirjeldamisel.

Toomas Vindi „Topeltvalguses” on kunstnikust kirjaniku üheksas romaan ja taas kord on vaatluse all mehe ja naise suhe. Tegevus toimub aastal 1988 ja vastu ootusi on peategelaseks naine - mingi asutuse või tehase direktori armuke (ja samas ka alluv). Äsja elukaaslase poolt maha jäetud, aga last ootav Viivika on jäänud kuidagi alfa-isasest ülemuse vaatevälja ja keeruline majanduslik ning psühho-füsioloogiline seisund tingib uue suhte kiire tekkimise. Mõnevõrra madala enesehinnangu naisel on aega meenutada nii lapse isaga oldud aega kui uue elukaaslasega seonduvaid probleeme. Üldiselt võiks teost nimetada psühholoogiliseks romaaniks, mitte just üleliia säravaks, ent üle keskmise ehk küll. Selline turvaline Vint. Kui midagi ette heita, siis õhku rippuma jäänud lõppu ning peatükkide algusesse koondatud kirjeldusi päeva- või kuuvalgusest, mida minul oli raske visualiseerida. „Sügavust” need samuti mu meelest teosele juurde ei anna.

SURMA LÄHEDUS, ELUÕHTU NUKRUS

Mitmed vanema põlvkonna kirjanikud avaldasid eelmisel aastal tekste, kus elu viimasesse veerandisse jõudnud peategelane on lähenevast lõpust vägagi teadlik, kus miljöös domineerivad nukker alistumine saatusele ja pensionäri vähesed rõõmud.

Jaan Kruusvalli “Õhtuvalgus” (alapealkirjaga “Ühe- ja kahekõned”) sisaldab luuletusi, miniatuure ja lühijutte. Kruusvall on jäänud iseendaks ja kirjutab ikka nagu… Kruusvall - teda pole kellegagi õieti võrrelda, sest pole vist ühtegi teist prosaisti, kes viljeleks sellist mõtisklevat lühivormi, erilist proosalaastu. ´anrist hoolimata moodustavad kõik selle raamatu tekstiühikud ühe terviku, ühisteks nimetajateks seejuures inimelu ajalikkus ning tühisus ja Surm. See teos on niivõrd nukras, depressiivses ja melanhoolses laadis kirjutatud, et tundlikum inimene võib seda lugedes nutma hakata. Nukrat meeleolu süvendavad fotoillustratsioonid talvistest raagus pajupõõsastest keset lumiseid põlde. Mehis Heinsaarele kangastuski Kruusvalli proosa rabamaastikena (Vikerkaar 12/2005). Minul tekkis arvamine, et Kruusvall on hiljuti üle elanud mitme lähedase lahkumise, mis omakorda sunnib meelisklema igavikuliste teemadel. Igal juhul - väga mõjuv raamat eksistentsiaalsetel motiividel.

Kurbade meeleoludega pakub Kruusvallile konkurentsi Nasta Pino. „Siinsamas” jätkab varasemat, vanaduse ja surma lähedusega seotud teemaderingi. (Sümptomaatilised on ka tema eelmiste teoste pealkirjad: „Vaikne on” (2000) ja „Suvekurbus” (2003)) Pino oskab neid meeleolusid ebameeldivalt ehedalt edasi anda. Ebameeldivalt seetõttu, et tuletab meelde mitmeid masendavaid tõsiasju seonduvalt vananemise ja surmaga. Fatalistlikku mõtiskelu ei soovitaks noorematele lugejatele (aga ega nad vist seda raamatut niikuinii ei loe), sest eks ole julm lõhkuda õrnas eas inimese veendumust, et ta elab igavesti. Aga mulle Pino nukker miljöö meeldib, sümpaatne oli ka viie aasta tagune romaan „Vaikne on”.

Arvo Valton-Vallikivi lühiproosakogumik „Taltsutatud lammas” koondab ühte lühiromaani, jutte ja kahte pikemat proosaluuletust. Üsna erinevatest tekstidest võiks esile tõsta lühiromaani „Kriminull”, mis pääseb maksvusele vist siiski pigem oma pikkuse tõttu. Valtoni jutud on tasemelt ühtlased ja kaugeltki mitte nõrgad, ent vaimustusest käsi plaksutada ei oleks ka kohane. Ehkki kogumikus on jutte üsna laiast teemaderingist, leidub nukraid, saatusele alistumist märkivaid tüüneid toone siitki rohkesti. Möödunud aastal ilmus ka mitu köidet Valtoni kogutud teostest.

Mae Antsu teine romaan „Murra leiba nälgijale” leidis äramärkimist viimasel romaanivõistlusel. Mae Antsu nime taga seisab staaikas pedagoog Milvi Pedak, kelle eelmisest raamatust on möödas juba 14 aastat. Osaliselt ilmselt isiklikele läbielamistele toetuv teos viib meid üksikute naispensionäride maailma, kelle toimetulekut tänapäeva Eestis pärsivad tervis, kasin sissetulek, harjumatus järsult muutunud elukorraldusega ja üksindus. Inga on pensionile jäänud endine õpetaja, elab üksinda Lasnamäe korteris ja saab enam-vähem hakkama. Ühel hetkel otsustab ta uuendada tutvust eakaaslase Kerstiga, kellega suhtlemises jooksis mingil ajal must kass vanaprouade vahelt läbi. Naine ei aima aga, milliseid olulisi muutusi toob kaasa suhtlemine Kerstiga. Too on vahepeal haigestunud skisofreeniasse, teda vaevavad jälitusluulud ja mitmesugused kapriisid. Varsti kolib haige „sõbranna” oma hirmude eest Inga väikesesse korterisse ja tema haigus ei luba tal isegi perenaisesse lugupidavalt suhtuda, rääkimata tänulikkuse ilmutamisest. Kõik Kersti mured saavad ka Inga muredeks. Suures osas dialoogi vormis ja napis stiilis kulgevas teoses on põhiküsimuseks see, kui palju peab teist hädasolijat toetama? Kui palju on mõistlik sealjuures ise kannatada? Inga suhted tolle mõnevõrra hakkajama sugulase Tiiaga sunnivad omakorda juurdlema selle üle, kui palju ja kas üldse peaks vaesem inimene vastu võtma kingitusi, mis sarnanevad humanitaarabile. Realistlik romaan on mõnevõrra nõrga kompositsiooniga, ent psühholoogiliselt usutav ja esitatud küsimustele leiab peategelane mõistlikud vastused.

Heljo Männilt ilmus möödunud aastal lühem romaan “Pihlakapimedus”. Lühidus ongi selle teose parim omadus. Pensionärist kirjanik Raat mõtiskleb oma elu, kadunud mehe, laste ja sõbrannade vaheliste suhete üle. Võib-olla leiab mõni Heljo Männi eakaaslane sellest jutust midagi, ent igavus ja tuimus jäävad siiski “Pihlakapimedust” iseloomustavateks põhilisteks tunnusteks. Minajutustaja pidev enesesüüdistamine ei kanna välja tõsist psühholoogilist analüüsi, mida on ilmselt taotletud. Osa tekstist on kirjutatud draamavormis - katkendina Raadu ja ta mehe avaldamata näidendist. Peategelane Raat on tegev ka vähemalt ühes Männi varasemas romaanis “Pastoriproua” (2000), mis oli mõnevõrra elavama süeega, ent samuti väsitav ja tüütu.

NOORSOOLE

Noorsookirjandus on jällegi üks väga ähmaste piiridega alljaotis, mida ühendavaks teljeks võiks pidada tegelaste vanust ja hingelt ning mõistuselt veel mitte väljakujunenud tegelaste spetsiifilisi probleeme: vanemad, esimesed armastused, narkootikumid, maailmavalu.

Elme Väljaste “Kõigest kaheksateist” võiks oma publikuna näha tüdrukuid vanuses 14-18. Tegu on järjega romaanile “Täiesti täisealine” (2004) ja et see lõpeb enam-vähem poole lause pealt, on selge, et vähemalt triloogiaks kujuneb see sari küll. Natalii tuleb Saksamaalt lapsehoidja töölt Eestisse puhkusele ja sündmused saavad alguse Riia bussijaamas, kus tutvutakse toreda jutuka noormehega ning Tallinna jõudes on juba selge, et poiss saab peategelase juures öömaja. Ja nii edasi. Peategelase (sageli e-maili teel) toimuv suhtlus, suhted vanemate ja sõpradega, mõned seebiooperlikud võtted, noorte inimeste huvi seksi vastu ja kõik muu. Pidevalt tahtnuks autorile öelda, et “aga noored inimesed ei räägi ju nii nagu selles raamatus”, aga… kust minagi tean, milline see noorte kõnepruuk on. Ja eks noori ole ka väga erinevaid. Ka ei sobi etteheiteks väide, et tegevus ei ole realistlik, sest miks peakski olema? Kas oleks huvitav lugeda keskmise inimese keskmisest elust? Tuleb siiski möönda, et tegelaste pidev “vaimutsemine” (iroonilised jutumärgid vägagi asjakohased) käib parajalt närvidele - selline mage, lihtsa inimese ninnu-nännu huumor. Väljastel on ilmunud nelja aasta jooksul seitse romaani, näib, et autor on hoos, loomepalangus, ehkki kvaliteet kannatab.

Lea Arme “Duubeltüdruk” tutvustab end otsesõnu noorsooromaanina, ent on teistest omataolistest oluliselt elulähedasem ja huvitavam. Peategelased on kuueteistkümneaastased koolinoored ja probleemiks eeskujuliku õpilase Silva ootamatu kadumine. Paralleelselt politseiga asuvad tüdrukut otsima ka tema sõber ning sõbranna. Raamatu tegevus hõlmab umbes ühte nädalat kuriteo ohvriks langenud neiu ja temaga seotud inimeste silmade läbi. Minule “Duubeltüdruk” meeldis ja oletan, et võib meeldida ka sihtgrupile. Siiski ei näi autor tundvat selle vanusegrupi slängist ja anglitsismidest kubisevat sõnavara, jättes tegelastest paratamatult mulje kui inimestest, kes sõnavara poolest peaks hulga varem sündinud olema. Romaan on naisteajakirjades “pehmetel” teemadel kirjutava Arme debüüt ilukirjanduses ja üldiselt õnnestunud. Latist, mis oli seatud, on kenasti üle saadud.

Diana Leesalu “Kaks grammi hämaruseni” on noore autori tubli debüütromaan. Faabulat on oskuslikult arendatud ja ei teki tunnet nagu autor teemat ei valdaks: vähemalt kõnepruuk on noortepärane. Arvatavasti täidab teos ka oma rolli narkootikumidevastase propagandana. Peategelane on 18-aastane neiu Helet, kelle elu on täiskasvanuks saamiseni nii enam-vähem kulgenud, ent just sünnipäeval (mis langeb kokku kooli lõpetamisega) hukkuvad autoavariis ta ema, vanaema, vend ja ema mees. Et Heleti õde lahkub välismaale elama, jäävad peresse võõrasisa poeg Alex ja Heleti kaks 5-aastast kasuvenda. Romaani põhisisuks on Heleti kummaline ühepoolne armastus oma kasuvenna vastu ning tragöödiale järgnenud kiire langus narkootikumide ja alkoholi küüsi. Vormiliselt on lugu esitatud vangis istuva tüdruku jutustusena kirjanikule, kes tahab neiu juhtumist kirjanduslikku kasu lõigata. Protestivaimu täis tüdruku maailmanägemus peaks vist vabandama ka karakterite väljajoonistamatust ja sügavama analüüsi puudumist, ent kokkuvõttes pean Leesalu esimest vasikat ikkagi kiitma.

Sass Henno ja tema “legend-juba-sündides” "Mina olin siin” on mõnes mõttes sarnane Leesalu raamatule. 2004. aasta romaanivõistluse võitnud debüütteos keskendub samuti narkootikumide teemale ja on edasi antud arestikambris istuva noore narkodiileri jutustusena. Henno raamatu sisu on siiski erinev, vaadates toimunut meessoost küünilise kurjategija silmade läbi, ta on karmim ja ehedam. Henno on öelnud oma eeskujuks olevat Kaur Kenderi, kellele raamat on ka pühendatud; siit siis vihje neile, kes raamatut lugemata tahaksid teada, mismoodi see kirjutatud on (Henno ise muidugi väidab, et tema stiil on Kenderi omast väga-väga erinev, aga mida muud ta ütlema peakski). “Mina olin siin” ilmus Eesti Päevalehe kirjastuselt ja see selgitab osaliselt raamatu ilmumisega kaasnenud massiivset reklaamikampaaniat (2 arvustust EPL-s, neist üks raamatu ilmumise päeval, korduv tervet lehekülge kattev reklaam, intervjuud autoriga jne), ent siiski mitte täielikult. Ka romaanivõistluse võitmine ei saa olla piisav põhjus neile arvukatele intervjuudele ja tohutule aiotaaile, mida teos tekitas. Romaan jätab sümpaatse mulje, ent loomulikult ei vääri ta endaga kaasnenud tulevärki. Igal juhul kõlbab raamat aineseks mõnele uurimistööle, mis kaevuks kirjandusteose meediasündmuseks kujunemise mehhanismidesse. “Mina olin siin” on raamat, mida analoogiliselt mõne teisega (“Yuppiejumal”, “Rehepapp”, jt) on viisipärane teada elanikkonna kihtides, kes üldjuhul kirjandusest ei huvitu (kooliõpilased, edasijõudnud nooremad äri-inimesed), raamat, mille kohta nii mõnigi kirjandusvõõras tuttav sai võimaluse küsida “Mis sa polegi veel lugenud või?”. Tegu on ka ühega vähestest eesti teostest, mis raamatumüügi TOP-10 edetabelitesse jõudis. Henno raamat on eelmise aasta n.ö. noorsooromaanidest kõige täiskasvanulikum.

2004. aasta romaanivõistluse äramärgitud tööde hulka kuulus „Kuu külm kuma”, mille autoriks nooruke debütant Eia Uus, kes romaani kirjutamise ajal oli vaid kaheksateistkümneaastane. Eia Uus viibis mitu aastat vahetusõpilasena Tais ja sealsetele muljetele tuginedes valmis ka esikteos. Loetletud asjaolud näisid ka ajakirjandusele sellised, mis võiksid „müüa” ning autor ja tema raamat said pressis parasjagu tähelepanu.

Kes pole lugenud Sylvia Plathi, eriti tema romaani „Klaaskuppel”, võiks arvata, et noorel autoril on välja kujunenud kindel „oma stiil”. Ent kes Plathi teavad, tunnevad „Kuu külmas kumas” suure eeskuju kindlasti ära. Aga ega seda pole ka eriti varjatud: peatükid algavad tsitaatidega Plathi noorpõlvepäevikust, samuti mainitakse teda tekstis korduvalt. Ei saa siiski öelda, et see matkimine või siis ebateadlik mõju all olemine kuidagi otseselt hukkamõistetav oleks, sest ka Plathi osav järeletegemine nõuab oskusi. Teine emotsionaalne mõjutaja näib autorile olevat olnud David Gray, kelle laulusõnad peategelasel pidevalt peas kumisevad. Peategelane on Tais õppiv eesti tüdruk Mione, kellel tekib suhe sealse inglasest õpetajaga, kes on abielus ja umbes 40-aastane. Ehkki suhe jääb platooniliseks ning on lühiajaline, vallandab see tütarlapses määratu tunnetetulva, mis noore naise niigi nõrgale psüühikale raske jälje jätab. Tüdruk põeb vaimuhaigust (mis suurema osa ajast on küll latentses seisundis) ja teda rõhuvad suitsidaalsed ning muidu depressiivsed mõtted.

Romaan on kirjutatud sina-vormis, mis idee järgi peaks andma tekstile erilise paatosliku või traagilise varjundi. Miskipärast seda erilist varjundit saavutatud ei ole. Võib-olla nõuab selle tajumine ka lähedast lainepikkust kirjanikuga, mis minul ilmselt puudub. Meenub, et üks teine mitte ammu ilmunud sina-vormis teos (Kaur Kenderi „Ebanormaalne”) saavutas sellise spetsiifilise kummastava mõju täies mahus. Ja kui võrrelda „Kuu külma kuma” mõnevõrra sarnastel asjaoludel ilmunud debüüdiga viie aasta tagant (Maarja Oderi „Inglinägu”, 2000. aasta romaanivõistluse laureaat; kirjutamise ajal alla kahekümne aasta vana), siis jääb ta Oderile ka kindlasti alla. Ent see võrdlus pole tegelikult õiglane, sest minu meelest on Oderi romaanile üldse raske eesti (või miks mitte ka maailma) kirjandusest raske vastast leida. Sellest hoolimata on Uusi raamat tähelepanuväärne nii debüütide hulgas kui ka laiemalt ning kindlasti kanname ta eelmise aasta plusspoolele.

MISJONÄRID

„Noorsooromaanina” on alapealkirjastanud oma raamatu „Iiris” ka Irene Vari, jättes seeläbi mulje, et romaan peaks peegeldama kuidagi laiemalt ja üldistatumalt noorte inimeste probleeme. See mulje osutub siiski petlikuks. Teose protagonisti - tõsiusklikku üliõpilasneiut Iirist - tuleks pidada ikkagi tänapäeva noorte marginaalseks esindajaks, kelle kaudu ei saa me noorsoo enamiku kohta palju uut teada. Iirise põhiliseks lahendamist nõudvaks küsimuseks on valik kahe mehe vahel: agnostikust kunstnik-elumees või kogudusekaaslasest tagasihoidlik Hannes. Sisemise võitluse tulemusel jõuab tüdruk veendumusele, et ainult Hannesega ei kaota ta Jumalat ning saavutab täieliku hingerahu, olgugi et sellist teravat kirge kui kunstniku vastu, ta ei tunne.

“Iiris” on pigem religioosse sõnumiga kirjandus kui noorsooromaan. See on konservatiivse, puritaanliku moraali apoloogia, hümn kristlikele pereväärtustele, üleskutse mitte tegema usu nimel kompromisse. Keskmine noor paneb selle raamatu ilmselt juba poes peale sirvimist riiulisse tagasi. Kriitik loeb ta küll kohusetundest läbi, ent üle ühe sellise teose järjest oleks liiast. Samas on see romaan oma teistsugususes meeldivaks vahelduseks, tuletades meelde, et inimesi on väga erinevaid ja need erinevad elavad siin kusagil samas meie ümber, kui me nendega ka isiklikult ei kohtu. Ja nad pole oma erilisuses halvemad. Romaani tonaalsus on väga sarnane kristliku “Pereraadio” mõningatele saadetele, kus noored usklikud kõnelevad õhinal sellest, kuidas nad “päästetud said”. Religioosset aspekti kõrvale jättes võib eesti kaasaegsest kirjandusest “Iirisele” ka sugulashingi leida: Viiu Härmi “Duubel kaks” (2000) ja Alo Särje “Sametingel” (2002). Autor Irene Vari (s.1955) on kirjutanud varem ühe lasteraamatu ning vaimulikke laulutekste.

Teine romaan, mis möödunud aastal harrast jumalakartlikkust propageeris, oli Inge Ojala „Keelatud vili”. See on lugu väikesesse maakohta kirikuõpetajaks läinud noorest mehest Thomasest ja tema naisest, kellele maaelu küll ei meeldi, ent kes siiski soostub Jumala tahtmisega. Noore pere saabumine elavdab kohaliku elu: kirik, pühapäevakool, laulukoor, jne. Autor näitab meile mitmeid erinevaid inimtüüpe, nende suhtumist maailma ja religiooni. Sündmused pöörduvad halvemuse poole, kui kirikuõpetaja armub teise naisesse, kellel huvi kiriku asjade vastu suurem kui oma abikaasal. Peale seda, kui oma naine haigestub depressiooni ja koguduse juurde saabub kena daam sõsarkirikust Saksamaalt. Ojala demonstreerib meile kahe must-valge näite põhjal, kuidas meeleparandus, andestamine ja kahetsemine on Hea ja pattulangemine ilma kahetsemise ja meeleparanduseta on Halb. Traagiline autoavarii, milles pattu langenud peategelane hukkub, markeerib Jumala kätt. Hetkel on Eesti avalikkuses kujunenud olukord, kus igasuguse usuõpetusest rääkimise või usupropaganda vastu tõuseb suur osa ühiskonnast tagajalgadele. Võib-olla on isegi parem, et „Keelatud vili” pole mingisugust meediatähelepanu saanud, küllap oleks ta maa sisse tambitud. Kiriku ja sotsiaaltööga seotud autor on varem avaldanud publitsistikat ja ühe lastele mõeldud jutustuse.

MUTT, KUIK JA SÄRG

Neile kolmele autorile ei leidnud eelmisest aastast ühtegi sobivat paarilist ning nii peavad need üksteisest üsna erinevad teosed leppima üksteise seltskonnaga. Ühiseks nimetajaks siiski tugev keskmine tase.

Intervjuus „Sirbile” ütles Mihkel Mutt, et teda huvitab, kas ka kõrtsivõõrad inimesed saavad tema viimase romaani „Kõrtsikammija” õhustikust aru. Mina arvan, et ei saa. Raamat on tõeline meestekas, mis määratud mõistmiseks kõrtsielus vilunud ja seda armastavale inimesele. Härra Veebian saab arstilt teada, et talle on jäänud elada veel mõned kuud. Surmaeelse aja parimaks kasutusviisiks peab ta hüvastijättu Tallinna kõrtsidega, kus möödunud lugematu hulk tema elu ilusaid hetki. Joomakohti on palju ja mees otsustab võtta igast kohast, mis kuidagi mingit tüüpi kõrtsi esindab, ühe. Selgusetuks jääb see, miks ta kõik kohad ühe õhtuga läbi käia tahab, ent võib arvata, et vastasel korral ületanuks raamatu maht Eesti Entsüklopeedia mõõtmed. Kõrtsisõbrale on kohe algusest selge, et Mutt teab, millest kirjutab - tema tähelepanelik silm on fikseerinud kliente, hindu, miljööelemente, suhteid ja palju muud, mida kõrts kui nähtus endaga kaasas kannab. Veebian jääb vana kõrtsihaina siiski eemalseisvaks elitaarseks analüüsijaks, „lihtne õllesõber” sellist ülevaadet ei kirjutaks.

Pean möönma mõningat kahjutunnet, mis raamatut lugedes tekkis seoses mitmete kõrtsikaardilt kadunud kohtadega (püstijala-õllekad jmt.) või oma kohahinge kaotanud baaridega, mida mul seoses oma vanusega pole olnud võimalik kogeda. Samas tahaksin õllesõpru selle raamatu eest siiralt hoiatada: kui teil on plaanis end mingil põhjusel alkoholist eemale hoida, ärge Muti raamatut lugege. Tema kirjeldused mõjuvad vastava eelsoodumusega isikule nakkavalt. Kui ma oli lugenud 50 lehekülge, ei pidanud enam vastu - läksin puhvetisse ja tellisin õlle. Kolme kannu ja järgmise 50 lehekülje järel otsustasin, et aitab, sulgesin raamatu ja läksin Veebiani radadel linna peale õhtut jätkama „Kõrtsikammija” on siinsest ülevaatest ainuke raamat, mis mind otseselt ja silmnähtavalt midagi tegema pani.

Filmistsenaariumide raamatuna avaldamise traditsioon Eestis praktiliselt puudub, seetõttu pole ka Valentin Kuiki „Keskea rõõme” eriti millegagi võrrelda. Kuiki stsenaariumite järgi on vändatud 11 mängufilmi ja 17 dokumentaalfilmi, lisaks on tal 6-7 asja sahtlis ootamas. See annab talle ka Eesti viljakaima stsenaristi tiitli ja raamatu ilmumist pole kuidagi õigustada vaja. „Keskea rõõmudes” sisaldub 6 teksti, millest minu andmetel on 2 („Rüütlite aeg” ja „Jäljed kuu valgustamata poolel”) varem avaldatud, kahe stsenaariumi järgi („Keskea rõõmud”, „Stiilipidu”) on valminud ka filmid. Tõenäoliselt on käesoleva teksti ilmumise ajaks saanud linateoseks ka „Jäljed kuu valgustamata poolel” (pealkirjaga „Kõrini”; Peeter Simm), ehkki film peaks raamatusse jõudnud stsenaariumist oluliselt erinema.

Üldiselt - Kuik on tugev keskmik. Tekst on täpne ja lihtsalt visualiseeritav, võib-olla isegi parem, kui tuleks selle järgi valmiv hüpoteetiline film. Nimiloo järgi tehtud mängufilm siiski ületas stsenaariumit, arvatavasti tabava näitlejavalikuga. Huvitavaim stsenaarium on minu meelest „Kohtumised isaga”, mis oma laadilt üsna sarnane „Ideaalmaastikuga”. Põrgupõhja Jürkat tänapäevases versioonis kajastab koomikat ning traagikat ühendav „Ja sinu kätes on põrgutuli”, kus Jürka tuleb tagastatud maid ja talu tagasi saama, kuid kaotab nii naise, talu kui vabaduse.

Ilmar Särje “Kirjad sinule” ei sisalda sugugi armastusjutte - nagu pealkirjast võiks oletada, vaid mõtisklusi sellest, kuidas armastus tulemata on jäänud. Üheksateistkümnest lühipalast on kuueteistkümne keskmes paremad mehele või naiselemineku aastad ära elanud inimene (enamasti naine), kes on üksi jäänud peamiselt oma liigse pirtsakuse tõttu või ka muul põhjusel. Särg kirjutab hästi ja tundeliselt, aga kahjuks jäävad jutud liiga lühikeseks (5-6 lehekülge tillukeses formaadis), et sügavamat psühholoogilist pilti pakkuda. Raamatul on ka misjonärlik eesmärk, mille autor on sõnastanud sisekaanel: kui “Kirjad sinule” peaks aitama kas või ühel eestlasel juurde sündida, on ta oma ülesande täitnud. “Kirjad sinule” oli hinna poolest kõige odavam eelmise aasta eesti proosaraamat.

ULME

Möödunud aastal ilmus 7 ulme alla liigituvat, s.t. üleloomulikku elementi sisaldavat romaani (lisaks allpool nimetatutele ka Sanglepa ja Reinausi raamatud), millest 4 on ka arvestatava tasemega. Kui lisame juurde ka Tiit Tarlapi kahest romaanist koosneva kogumiku „Kurjuse tund. Koidiku lapsed”, mille mõlemad tekstid on ilmunud varem maakonnalehtedes järjejutuna, saame vähemalt pikema vormi osas hea ulmeaasta. Pajose raamat kuulub ühte jalgapidi veel grafomaanide hulka ja teist jalgapidi huumorirubriiki, Hargla romaan sobiks lisaks ulmele vabalt ka humoristide seltskonda.

Varalahkunud ulmekirjanikul Lew R. Bergil (1968-2005) jäi oma mahukaima ja ka sisu poolest kaalukaima romaani ilmumine nägemata: kuu enne “Musta kaardiväe” trükivalgust pidi mees traagiliselt lahkuma. Tegevus toimub kaugel tulevikus ühel inimeste poolt asustatud planeedil, kuhu saadetakse korda looma palgasõdurite väeosa, mille liikmeks on ka peategelane Lex Rogan. Hoolimata määratust ajadistantsist tänapäevaga on sõjaväelaste auastmed, relvastus ja maailmavaade siiski samaks jäänud ning võimaldavad lugejal toimuvaga suhestuda. Ehkki õnnesõdurite ohtlikku argipäeva saadab pidev vaimutsemine, on romaan tõsine, karm, militaarne. Pikad relvade ning lahinguoperatsioonide kirjeldused võivad võhikule ilmselt ka igavaks muutuda. Seda kompenseerib teadmine, et turvamehest ja sõjaväelasest autor teadis, millest ta kirjutas. Ka “Must kaardivägi” - sarnaselt Ruitlase raamatule - on lugemiseks meestele, kes ei salli kontori- ja pererutiini, kes tunnevad end machona ja armastavad relvi. Aga ka neile, kelle selline maailm muigama paneb, sest autor on tõesti väga-väga tõsine.

Meelis Friedenthali nimi oli enne romaani „Kuldne aeg” ilmumist tuttav vist ainult ulmeringkonnis. Varem on talt ilmunud viis juttu, millest kaks paigutuvad samuti vastilmunud romaaniga samasse nn. Kronose-maailma. Tegevus toimub kaugel tulevikus, mil bioloogiliste olenditena elavad planeedil Maa ainult inimesed ja putukad. Reaalne võim on teadvusega masinate - dotsentide ja Kronose käes. Viimased on siiski üsna ebatäiuslikud ja nende tegevus inimsoo geneetilisel mõjutamisel ning vana Maa taastamisel võtab ebardlikke vorme. Sündmused keskenduvad põhiliselt grupile teadlastele, kes robotite võimu kukutada üritavad. Friedenthal valdab suurepäraselt keelt ja miljöö loomise kunsti. Keda ei huvita inimsoo tuleviku eetilised dilemmad võib saada naudingu lihtsalt erilisest tundest - umbes nagu heast eksootilisest reisikirjast. On meeldiv tõdeda, et autor on oma esimese romaani valmimise ajaks juba küps kirjanik, keda pole vaja üldse hakata õpetama, et mis ja kuidas. „Kuldne aeg” sai 2004. aasta romaanivõistlusel III auhinna.

Veiko Belials tegi endale 90-ndate alguses nime ulmekirjanikuna, aga hiljem on mehelt ilmunud tekste ka lastele ning arvestataval tasemel luulet. Dark fantasy „See, mis tuikab su veres” on juttudest koosnev romaan, mis hõlmab mõned varasemad ja mõned seniavaldamata tekstid. Üheskoos moodustub kena tervik, ehkki ka jutud on ka omaettevõetult kvaliteedimärgiga. Lugusid ühendab seikleja Cassil, kes saab Neetud Saarel aaretejahil olles endale kaela iidse needuse, millest lahtisaamiseks kulub tal romaanijagu aega ja lõpuks ebaõnnestub see ülesanne ikkagi. Belials ei ole pikalt lobisev jutuvestja a la Stephen King või Dean Koontz. Tema tekst on napp ja tabav, palju on dialoogi. Ehkki lood sisaldavad ka koomilist elementi, domineerivad siiski sünged toonid, anrile iseloomulikult palju on mõõgakeerutamist, maagiat ja nendest tulenevalt ka verd ning surma. Raamat kuulub eelmise aasta meelelahutuskirjanduse paremikku.

Eesti esiulmekirjanik Indrek Hargla segab oma järjekordses raamatus “French ja Koulu” fantastikaelementi huumoriga. Kui miski on takistanud sel teosel saamast sama populaarseks kui Kivirähki “Rehepapp”, siis on see Hargla nime vähesem tuntus, mitte Hargla kui humoristi küündimatus. Tuleb siiski öelda, et - ja see puudutab mõlemat raamatut - huumor kannatab alati oma teravuses, kui teda on liiga palju korraga või järjestikku. Nalja ideaalpikkus on anekdoot või lehesabas avaldatud lühihuumor. Romaanimõõtu koomikat tuleks lugeda vist tükkhaaval, et asi tüütavaks ei muutuks. Hargla raamatut võiks nimetada “romaaniks romaanides”, kuid pigem siiski kogumikuks, sisaldades kolme lühema romaani mõõtu teksti, mis mõistetavad ka täiesti iseseisvalt. Tegevus toimub Maavalla-nimelises riigis, kus toimetavad oma seikluslikke toimetusi maagivõimetega Koulu, tema hakkaja ori French ja Ülemeremaadetalituses töötav kaunitarist libahunt Nell. Väänatud koha- ja isikunimede taga tunneb lugeja ära paiku, tegelasi või tüpaae Eestist, rohke pila objektiks on eestlaste toitumis- ja muud harjumused. Üldse torkab “French ja Koulu” silma erakordselt erksa fantaasialennu poolest. Võib ka arvata, et nii mõnigi lugeja tahab nimitegelaste suhet võrrelda don Quijote ja Sancho Panza omaga. Ehkki autor sunnib lugejat pidevalt mingite paralleelide tõmbamisele või peidetud sõnumi otsimisele, on kokkuvõttes tegu ikkagi meeldivalt pretensioonitu ajaviitekirjandusega.

Kui Harglat võik pidada vaese mehe Kivirähkiks, siis Paul Pajos on nagu vaese mehe Hargla. Väga vaese mehe. “Igipaha sekeldused Estomaanial” on jabur tramburai, kus peaaegu mitte miski pole õnnestunud: ei tegelased, kompositsioon, vaimukus jne. Harglal on Maavald, Pajosel Estomaania. Harglal Räval ja Tarbatu, Pajosel Dorpat ja Port Gaapsalu. Harglal Nell, French ja Koulu, Pajosel Kaimani-Kalle, Igipaha ja Konkskäpp-Tibi. ´anriliselt on mõlemas fantaasiakirjandust, alternatiivajalugu ja seiklusjuttu, ent Pajos kaldub selgelt grafomaaniasse. Nimitegelane Nimetu Igipaha on olevus, keda välimuse poolest ei kirjeldatagi, ent kindlasti pole tegu inimesega. Igal juhul armastab Igipaha pidevalt peeretada. Soomuseline Kaimani-Kalle ja kääbuskasvu Possutaja peaksid olema analoogid Genale ja Potsatajale. Konkskäpp Tibi poiss-sõber on Kapten Tramm (Kunksmoor ja kapten Trumm). Peale nimetatute figureerivad veel projektijuht Peeter ja kurjuse poolt esindavad tuututajad. Trall läheb lahti mingist kirjast, kus lubatakse meie seltskonnale avalikustada tuututajate kolme Tarkusesamba asukoht, kui nad annavad vastu tükikese Igikurjust. Tehing ebaõnnestub ja algab suurt osa tekstist hõlmav tagaajamine. Tundub, et autor on pannud paberile kõik ideed, mis pähe on karanud, olgu need nii viletsad ja klieelikud kui on. Ei saanudki lõpuni aru, kas tegu võib olla lastekirjandusega. Kui nii, siis igal juhul on ka lapsi alahinnatud, ehkki pigem - Pajos lihtsalt ei oska paremini.

MEMUAARSE TAUSTAGA JA DOKUMENTAALSE KOEGA ILUKIRJANDUS

Isiklikel mälestustel põhinev või rohkesti ajalooliselt autentset materjali sisaldav kirjandus oli üldse üks eelmise aasta dominante eesti proosas. Lisaks allnimetatutele võiks siia haarata ka kõik teosed rubriigist „Ajalugu domineerimas…” ja veel mitu raamatut teistest jaotistest. Ka piiripealseid teoseid, mis välja jätsin, oli mitu. Üldiselt pani see memuaristlik-dokumentalistlik trend mind arvama, et eesti kirjanikke on haaranud tõsine fantaasiapuudus. Polnud sugugi kerge tõmmata piiri puhtalt memuaaride ja belletristika vahele. Eraldavateks piirjoonteks said muuhulgas see, et memuaaride puhul muutis autor raamatus ära enese ja teiste eksisteerivate isikute nimed. Teiselt poolt tõukasid teost ilukirjanduseks liigitama väga üksikasjalikud konkreetsed sündmused lapsepõlvest (eriti, kui tsiteeritakse dialooge), mis lubavad arvata, et need on taastatud või loodud autori mõttelennu abil.

Kati Murutari “Dungliseaduste vangid” on subjektiivne peaaegu-et-dokumentaalne ülevaade autori osalemisest tõsielusarjas “Dunglistaar”. Raamat on Murutari seni mahukaim (460 lehekülge suures formaadis ja peenes riftis) ning seepärast võiks kohe küsida, mida on Katil nii palju kirjutada - hääletati ta ju esimesel päeval dunglist välja ja tal tuli suurem osa ajast logeleda hoopis mõnusas hotellis? Asi on aga selles, et kui Murutarile mingi mõte pähe tuleb, siis ta selle ka kohe kirja paneb, ja kui keegi pole veel autori varasematest raamatutest, artiklitest ja intervjuudest tema maailmavaate ja elukorraldusega tuttav, on kõnealune raamat selleks järjekordne võimalus. Mees, lapsed, sõbrad, tuttavad, hobused, mustlased, töö, raha, inimsuhted, jne. Konkreetselt Malaisias toimunule jääb trükiruumist ehk pool. Saates osalenud staaride ja produktsioonigrupi nimed on muudetud, ent seriaali kas või episoodiliselt näinud inimesele enam-vähem äratuntavad. Selgub, et enamus neist olid autorile äärmiselt vastumeelsed ja õeluse pealt ta kokku ei hoia. Selle sapipritsimise taustal jääb kõige negatiivsemaks tegelaseks siiski Murutar ise, ehkki mõistan täielikult tema vastumeelsust lärmakate ja domineerida tahtvate inimeste suhtes. Sellest, miks ta end vabatahtlikult sellesse kammitsetud olukorda asetas, libiseb kirjanik aga paari lausega üle.

Romaani liigendavad kursiivkirjas portreelood Eesti inimestest, kelle elamise viis kuidagi mainstream´ist erineb. Rõhk on hingeabil ja New Age` iga seotud teemadel. Mis motiivil on need artiklid romaani lisatud, jääb selgusetuks. Nad kasvatavad raamatu niigi suurt mahtu ja on loo struktuuri mõttes kohatud. Ei oska öelda, kas need tekstid ka kusagil ajakirjades ilmunud on, aga küllap vist. Igal juhul on nad oma ülipositiivses ja hosiannalikus toonis teravaks kontrastiks halvustavale irooniale, mida autor “Dunglistaari” teiste osaliste (eriti Eve Kivi) ja teletöötajate vastu harrastab. Tegelikult häirib mind raamatu juures kõige enam selle stiil: tekst kubiseb neologismidest ja slängisõnadest, mis ei mõju sugugi nii vaimukalt ja noortepäraselt, kui peaks (lärmur, triibel (vrdl. duubel), krjuu (=meeskond), võimujanur, plekifitseeruma (=plekiliseks muutuma), jne). Samas on karta, et teos müüb keskmisest paremini, arvestades pilootsarja populaarsust ja meediakära.

Rootsis elava kirjaniku Kaarel Kallaku “Valle aeg” jätkab samas niis autori varasemate teostega: meenutuslik-memuaarne, isiklikel läbielamistel põhineva sündmustikuga, mis siiski selgelt ilukirjanduslikus vormis. Raamat sisaldab kahte teksti. Romaanis “Valle aeg” kirjeldatakse varateismelise poisi elu Eesti Wabariigi lõpuaastail. Valle asub tädi juurest elama isa ja võõrasema juurde, vahetades kooli ja sõpru. Tekst meenutab vägagi Jüri Parijõge ja mingite kriteeriumide järgi võiks selle arvata ka lastekirjanduse hulka. Erinevalt Parijõest ei ole hakkaja poisi juhtumised vormistatud juttudena, vaid need sulanduvad sujuvalt üheks pikaks looks. Arvestades autori sünniaastat (1926) tuleb vaid imetleda ta soravat sulge, detailideni värsket mälu (või siis geniaalset oskust kujutada kõike äärmiselt loomutruult) ja võimet mitte igavaks muutuda. Jutustuses “Maailm ja mõnda” lahkub Valle 1945. aastal raskelt haigena ja Saksa mundris Eestist ning algab pagulaselu. See jutustus on juba otsene proloog Kallaku 2000. aastal ilmunud romaanile “Veetlev maa”, kus peategelane (kelle nimi on küll teine nimi - Olev) viibib sõja lõpul ja järel Taanis taastusravil. “Maailm ja mõndas” jõuab Valle läbi Saksamaa Taani piirile.
Kriitika on Kallaku kahetsusväärsel moel tähelepanuta jätnud, ehkki autor väärib vaid kiidusõnu. Võib-olla ei paista tema raamatud poeriiulil lihtsalt välja või on tema konservatiivne kirjutuslaad, väikese inimese silme läbi nähtud maailm ja pooldokumentaalne stiil kriitikute meelest liiga keskvoolus. Ei tea. Minu meelest ulatub Kallak tugevalt üle keskmise.

Esta Aksli on pannud kirja oma lapsepõlvemeenutuste teise osa (esimene ilmus 5 aastat tagasi) väikese tüdruku silme läbi ja ilmutanud “Kodumurul kõndija” mõlemad osad ühe raamatuna (2/3 sellest moodustab uus tekst). Miskipärast tundsin teost kätte võttes mingit negatiivset eelaimdust, ent eksisin. Ühe Hiiumaa talu elu nii, nagu seda näeb laps, tundub igal juhul kenasti välja kukkunud olevat. Peategelase Eeta maailma vaadeldakse umbkaudu aastatel 1938-1948. See on suhteliselt raske ja nukker aeg, rõõme on vähem kui muresid, ent mis on oluline - lugu on usutav, kuigi dokumentaalsust pole püütud rõhutada. Aastaarve ja ühiskondlik-poliitilisi sündmusi ei puudutata üldse ajaloolisest vaatevinklist, vaid ainult niipalju, kui nad vahetult taluõuele jõudsid. Arvatavasti omab romaan tähendust Aksli suguvõsa inimeste või tolle Hiiumaa kandi koduloolisest vaatevinklist.

Einar Sandeni „Kolme ilmakaare poole” on neljas raamat kuueköitelisena kavandatud autobiograafilisest sarjast „hommikutunnid”. Peategelane on umbes 16-aastane sõjapõgenikust Eesti noormees Fred Sandmark, kelle elust on vaatluse all aastad 1948-49, mil ta viibib põgenikelaagris Saksamaal, Eckenfördes, Eichelhofi rüütlimõisas, ja tema sõit Inglismaale. Ülitihedat eluolulist faktilist (?) materjali sisaldav tekst kihab ka arvukatest kõrvaltegelastest, kellest suur osa pärit sarja eelmistest osadest. Nende meeldetuletamiseks on romaani alguses antud ka väike tähestikulises järjekorras loetelu koos lühitutvustustega. Siiski oleks soovitav raamatu sisuliseks mõistmiseks parem kursis olla ka eelmiste köidetega.

Taas kord häirib teadmatus tegeliku elu ja väljamõeldise proportsioonidest. Kogu tekst tunduks üliehedate mälestustena, kui ta poleks niivõrd üksikasjalik - viiekümne viie aasta taguste sündmuste meenutamiseks pidanuks autor detailset päevaraamatut pidama. Kas ta seda sõjajärgses keerulises olukorras ka tegi, ei tea. Igal juhul ei tegele päeviku pidamisega peategelane Fred. Sarja planeeritav 5.osa peaks käsitlema Fredi sõite laevapoisina aastal 1949 ja 6. osa aastaid 1950-2005, nii et siis üsna ebaühtlase tempoga sari.

Arved Viirlaiu „Ajal on mitu nägu” sisaldab viit lühiromaani ja ühte juttu, mis kirjutatud aastail 1996-2004. Pikematest tekstidest on kolm belletriseeritud elulood. „Mees, kes raius kuldseid laaste” toob lugejani sportlase, EW metsatööstuse aktivisti ja ärimehe Nikolai Küttise (1909-2002) elu. „Sillaehitaja” keskendub eesti-läti ajakirjaniku ja tõlkija Leonhard Svarci (sünd. 1914 - ?) saatusele. Mõlemad lood näivad olevat paberile jõudnud asjaosaliste eneste vestluste kaudu Viirlaiuga. Küttis elas Viirlaiuga ühes linnas (Toronto) ja ka Leo Svarci koduni Ühendriikides ei olnud ületamatult palju miile. Mõlemad lood on olulised kultuuriloolisest aspektist - minu teada pole kummagi elust pikemalt kirjutatud. Mõlemad mehed on näited edukast väliseestlasest, peaaegu nagu musterkujud, kellel mõnikord on vedanud asjaoludega, enamasti aga on kõik positiivne kätte tulnud omaenese pingutuste hinnaga. „Kolmas „elulugu” Viirlaiu raamatus on tema kassist Kiisu-Liisu Nurrukotist. See on suure soojusega kirjutatud lugu autori ja Kiisu-Liisu ühisest elust Toronto-lähedases maamajas. Veel on kogumikus kaks pikemat ajaloolise hõnguga jutustust, kus teemadeks mõisa tisleri ja tolle poegade õnnetu saatus ning ühe eesti mehe lugu tsaari-ajast kuni taasiseseisvumiseni välja.

Vanema põlve kirjanik ja kirjandusteadlane Oskar Kruus (sünd.1926) avaldas möödunud aastal raamatu eesti kirjanduse klassikute suvitamisest Pühajärve ääres. Mälestusi, kirju, bibliograafiaid, muid eluloolisi andmeid ja muidugi ka vaba mõttelendu kasutades on Kruus kirjutanud sellest, mida ta hästi tunneb - nii kirjanduse ajalugu kui oma kodukanti Otepääd - ja tulemus on üsnagi sümpaatne. “Pühajärve armastajad” koosneb lisaks pro- ja epiloogile seitsmest jutust, mis on antud kas mälestuskillu või kirja vormis ja milliste minajutustajateks on Vilde, Under, Kärner, Roht, Ristikivi, Hindrey ja Kangro. Kõik lood sisaldavad huvitavat kirjandusloolist materjali, mis mähitud kirjanike tunde-elu ja toonase elu-olu loori. Kus lõpeb väljamõeldis ja kus algab fakt polegi nii oluline, ehkki võib arvata, et aastaarvud ja muu ilmselgelt faktiline materjal on tõetruu. Kui midagi ette heita, siis soovinuks ehk jutustajate kõnepruuki rohkem vanamoelisena näha. Otepää ja kirjanike suhteid on Kruus ka varem puudutanud - 1968. aastal ilmunud raamatus “Kirjanduslik Otepää”.

Marje Ernitsa „Punase polügooni” tegevus algab Stalini surma aastal, mil peategelasest tüdrukutirts Muhel on viie aastane, ja lõpeb kümmekond aastat hiljem. Ma ei ole kursis kirjaniku elulooga ja raamatu paigutamine memuaristliku kirjanduse alla on üpris huupi liigutus, ent Muheli ja Ernitsa sünniaastad peaksid enam-vähem klappima küll. Selliseid lapsepõlve-meenutuste ilukirjanduslikke versioone ei ole kõige igavam lugeda, ent väljaspool projekti „kogu Eesti aasta proosa” ma neid ikkagi kätte ei võtaks. Kuidagi väga tihedalt on kõik toimuv seotud raskete ühiskondlike oludega ja lapsepõlve - elu ilusaimat aega - katab äratuntavalt depressiivne ja nukker loor. Ernits on lapse maailmanägemise suhtes väga empaatiline ja ei panne tollele pähe ega suhu täiskasvanud ning eriti kõrge intellektiga inimese sõnu - viga, mida sageli lapse kujutamisel ei suudeta vältida. Muheli elu kulgeb metsamajandis töötavate vanematega ühes rütmis, mured ja rõõmud vahelduvad kiiresti. Taas kord kadestan autori head mälu, mis ulatub detailideni aastakümnete taha.

“Tammsaare on öelnud, et iga inimene võiks kirjutada oma elust romaani. Selle peaks kirjutama küpses eas ka iga kirjanik, ehk ta küll muidu ühes ja teises kirjutab “oma”.” Tsitaat pärineb Ingvar Luhaääre autobiograafilise romaani “Allikaäärne ja pilvepealne. Luuletaja elu” tagakaanelt. Vahetult enne 60-ndat juubelit arvas tuntud luuleasjaline ja tantrist heaks klassikut kuulda võtta ja kirjutada oma elust neljaköiteline dokumentaalse koega ülevaade, mis algab peategelase Valev Mirtemi ema elujuhtumitega enne sõda ja lõpeb 2005. aastal. Neli köidet hõlmavad üheskoos üle 1200 lehekülje ja moodustavad seega möödunud aasta mahukaima ilukirjandusliku teose. Luhaäär on kahtlemata värvikas isik, aga kas see ülevaade nüüd nii pikk pidi tulema? Väga igav igal juhul ei hakka. Kes tahab Luhaääre maailmast lühemat kirjeldust, leiab selle autori dokumentaalromaanist “Sensitiivid” (2000) või veel lühemalt - autori eessõnast oma kogutud luuletuste väljaandele “Vadzrad ja lootosed, toomingad sirelid”. Jah, Luhaäär armastab enesest rääkida, nii proosa- kui luulevormis. “Sensitiivid” on umbes 1/3 osas miksitud sisse ka vastilmunud romaani kolmandasse köitesse, 2001. aastal ilmunud jutustus “Välja ja üle” aga peaaegu täielikult teise köitesse. Nagu ikka, sisaldab “Allikaäärne…” arvukalt autori ja teiste isikute värsse, samuti fotosid peategelasest. Neljas osa on juba üpris ebailukirjanduslik, olles segu poliitilistest avaldustest, reisikirjast ja esoteerilisest abrakadabrast tantristliku budismi teemadel.

Luhaäärt võiks lugeda inimesed, kellel on temast mingidki eelteadmised, muidu võib loetu lihtsalt mõistatuseks jääda. Samas on teadjale inimesele ehk ainult esimene köide enam-vähem tundmata materjal, ülejäänud tekst on enam-vähem teada või vähemalt etteaimatav. Esimene osa hõlmab Luhaääre lapsepõlve Viljandimaal, loomingulise tegevuse algust ajalehe “Säde” juures, ülikooliaastaid ja luulejuhi töö algust. Võib väita, et 20-ndateleluaastatel kujunes põhijoontes välja IL-i maailmavaade, mis koosneb üldistatult kolmest komponendist. Esiteks, religioosselt harras ja ülev suhtumine luulesse ja eriti luuletamisse kui protsessi. Teiseks, seksuaalsus kui vaimulik eneseteostus, valgustatud meelus, armuühe kui “meelasmagus ihulisi riime täis luuletus”. Templiseks, sakraalerootika. Tantra ja seksuaalmeditatsioon kui vaimse ülenemise kõrgeim vorm. Kolmandaks, erinevate Ida filosoofiate (budism, hinduism, tao, zen, jt) kohandamine sobivaks kvaasireligioosseks maailmavaateks koos muude New Age´i tüüpiliste aspektidega (bioenergiad, “intuitiivteadused”, pendlid, klaaskuulid, jms).

Ei ole üllatav, et Luhaäärt saadab kahtlane maine. Kui keegi teab teda eelkõige kui saatürit, kes luulekoolist noori tüdrukuid enda juurde “luulet lugema” meelitab, leiab romaanist oma arvamisele rohkesti kinnitust. Ka tema muud püüdlused pole leidnud establishmenti hulgas poolehoidu. Jahmerdamine B ja C kategooria suleseppadega jms. Ei ole tahetud avaldada tema luuletusi, mis üldise veendumuse kohaselt on tüüpiline grafomaania. (IL teadvustab iseendale küll ande puudumist, ent arvab oma tõrjutuse peamiseks põhjuseks siiski teda saatva erotomaani maine.) Ta pole leidnud endale järgijaid ka neotantristliku seksuaalreligiooni loomisel. Rohketest suhetest (ja veel arvukamatest ebaõnnestumistest) hoolimata pole ta leidnud ka õiget Muusat, kellega ühist lainepikkust tabada, koos lugeda, tõlkida, toimetada ja “vaimu panna”. On muidugi arusaadav, et kui mees näeb seksi vaimu peenenemisena, hõrgu religioosse elamusena, aga partner tahab heal juhul ainult keppi teha, ei saa selline suhe kaua kesta. Tuleb tunnistada, et ka tugeva empaatiavõimega inimesel pole kerge mõista, kuidas on võimalik seksuaalset erutust vaimse naudingu või luuletusena tajuda või kuidas näha suguelundeid luuleelunditena, ent mul ei ole siiski kahtlust Luhaääre siiruses. Ta tunnetab neid elamusi tõepoolest teistmoodi, kuidagi vaimlis-religioosselt, kusjuures ei saa väita, et tegu oleks psühhiaatrilise probleemiga (nagu esmapilgul võiks arvata).

Üldiselt on “Allikaäärne” siiski meeldivalt siiras raamat, tekitades kindlasti ebamugavust neile inimestele, kes jututeema seksile pöördudes püüavad hakata kramplikult nalja heitma. Samuti on sümpaatne see, kuidas autor on aastaid jäänud iseendaks, ujunud teadlikult vastuvoolu ja mitte hoolinud muigajatest ning halvustajatest. See ei saa olla olnud kerge inimesele, kelle kõrghetkedeks kirjanduses jäid aasta 1960 (“Sädeme” kirjandusvõitluse võitmine) või 1965 (esikkogu ilmumine) ja kes on oma huvi erootika ja Ida filosoofiate vastu pidanud realiseerima suuresti Nõukogude reiimi tingimustes. Ka Luhaääre teine kõrgperiood 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses, kui õilmitses rahva huvi New Age´i vastu, on möödas. Võib-olla ongi nüüd õige aeg mälestusi kirjutada. Kaldun siiski arvama, et end Luulevaimulikuks, Valgustatuks, tantra guruks ja seksuaalidealistiks pidav literaat jõuab elu jooksul veel mitu köidet memuaare paberile panna.

´ANRIHUUMOR VÕI MUIDU VAIMUTSEMINE

Silver Alevi esimene raamat üle ligi kümne aasta on tema viies „estraadiintermeediumite” sarjast. „Mahehuumor” koosneb silveralevlikult eranditult dialoogidest ja pealkirjale vastavalt sisaldab „mahedat”, pehmet huumorit, teemadeks abielurikkumised, alkohol, olmesituatsioonid. Üldiselt tundub, et Alev on jäänud oma liistude juurde, püüdmatagi mingeid erilisi uuendusi oma tekstidesse viia. Aga võib-olla see polegi halb. Alevi raamat tuletab ka meelde, et sisuliselt puudub Eestis huumoriajakiri juba aastast 1995.

Vahur Afanasjev on oma esimeses romaanis „Kastraat Ontariost” elab mõneti sarnanes absurdses atmosfääris nagu Mihkel Muti omaaegne „Elu allikad” - paralleeli tõmbamisele aitab ilmselt kaasa ka koomiliste tegelasnimede kasutamine: Aare Grisna, Peeter Ast, Ruts Poffer, Kimmo Napakymppi jne. Peategelane on närviline noor mees Daaba Kruup, kes saab töökoha maakonnalehe (Weise Teataja) toimetuses. Pidev põdemine oma töö pärast, alkohol, eraklik eluviis, kummalised kolleegid-tuttavad, väikese koha intriigid - need võiks olla märksõnad, mis absurdimaigulisest ja tragikoomilisest süeest esile kerkivad. Ehkki ma pole lugenud Afanasjevi esimest jutukogu, julgeks „Kastraadi” põhjal arvata, et noor mees on leidnud üsna sobiva nii: vaimukat huumorit ei ilmu Eestis ka üleliia palju.

Kellele on ajakirjandusest jäänud mulje, et Olavi Ruitlase romaan “Kroonu” on Vene sõjaväemuljete dokumentaalne või realistlik ettekanne, on eksinud. Pigem on tegu eesti “Ïvejkiga”, sest raamat on sarnaselt nimetatuga üks koomiliste ja jaburate episoodide rida, mida päris elus naljalt juhtuda ei saa. Loo keskmes toimetavad kolm Lõuna-Eesti noormeest, kes Nõukogude aja lõpus veel naaberriigi armeeteenistuse läbi peavad tegema. Eriti aktiivne ja küüniline on noormees nimega Peeter, kelle eestvedamisel õnnestub eesti poistel kohustuslikud kaks aastat suhteliselt kergelt läbi saada. Pidevad vigurid, hüppeskäigud, sõjaväe vara pihtapanemised, vene tüdrukute suksutamine ja sealjuures veel enam-vähem puhta nahaga pääsemine jätab N. armeest seal mittekäinule ilmselt väga veidra pildi. Tuleb tunnistada, et ehkki enamus romaani koomilisest poolest on niinimetatud jalaga-tagumikku-tüüpi naljad, tuleb Ruitlase teist proosateost siiski rahuldavaks pidada, temas on kergust ja mängulusti, samuti tugev annus nostalgiat. Arvan, et samale lainele autoriga võiks jõuda meessoost lugejad, kelle sünniaasta 1972 või varasem. Raamat sai „Sirbi” ja Eesti Raudtee poolt väljaantava auhinna aasta elusaima originaalteose eest. Kummalist auhinda antakse välja juba kolmandat aastat. Teine auhind tuli ka 2004. aasta romaanivõistluselt.

Armin Kõomäe nimi oli enne möödunud aastat tuttav ehk eelkõige ärimeeste ringkonnis, sest tolle mehe (ehkki mitte ainuisikuliselt tema) kontosse kuulus saavutusi Eesti ärimaastiku erinevatest sektoritest. Nüüd on Kõomäe nimi siis otsapidi ka kirjanduses sees, sest esikkogu „Amatöör” on leidnud sooja vastuvõttu. Kui ilmuks veel ajakiri „Pikker”, sobiksid „Amatööri” jutud sinna kui rusikas silmaauku. Tegu on üle keskmise vaimukate humoreskidega, millest osa on (ilmselt „Pikri” puudumisel) ilmunud varem ka „Loomingus”. Rohkesti on kasutatud absurdi ja groteski, mõni tekst tundub siiski kuidagi poolikuks jäävat. Parimaks jutuks loen „Pavlovi testi”, kus rahvusvaheline kosmosemeeskond teeb ilmaruumi tingimusis zoofiilseid katseid kitsedega. Kui tahaks Kõomäge kellegagi võrrelda, siis võiks tema lood jääda kuhugi Kivirähki ja Heinsaare vahepeale, millele lisanduvad autoripoolsed ärimehele tuttavad teemad. Pretensioonitult lahe ajaviiteline lugemine.

Margus Sanglepp on varem kirjutanud luuletusi, ühe kriminaalromaani, artikleid ja veel üht-teist. Eelmisel aastal ilmunud „Künkarahvas”, alapealkirjaga „Pöörane jant eestlaste elust” kuulub aga huumorianri. Osaliselt on siin tegu „huumoriga huumori pärast”, osaliselt on iroonia teravik suunatud aga Eesti sotsiaalsete olude, rahaahnuse ja poliitiliste parteide vastu. Viimasel puhul muutub nali sapiseks ja tüütuks. Samas ei saa „Künkarahvas” ka tervikuna kiidelda eriti terava vaimukusega, jäädes alla nii Harglale, Afanasjevile kui Kõomäele. Samas ei imestaks, kui andes seda teost inimestele lugeda autori nime näitamata ja väita, et see on hoopis Kivirähki raamat, siis hakataks kiitma, et „ah, kus ikka ütles” ja „vaata, kuidas ikka paneb”. Keskne kuju on Ääremaalt pärit lihtne ja rikkumatu maapoiss Toomas Tartanjan, kes isa surma järel rändab läbi Eestimaa pealinna poole, põrgates kokku peamiselt ühiskonna pahelisemate esindajatega. Ehkki tehnika arengus domineerivad hobuvankrid, on majandussuhted äratuntavalt varakapitalistlikud. Äratuntavad on ka mõned persoonid (nt advokaat Hector Maasik). Sulge Sanglepp kindlasti valdab, kuid magedaid nalju on rohkem kui intelligentseid.

Intellektuaalselt madalaimale tasemele on suunatud Lembit Antoni „Legend Valge Mütsiga mehest”, mille „rahvalike”, totrate lugude kangelane on üks nalja-, nupu- ja rahvamees, kelle põhiülesanne on visata vimkasid, naeruvääristada või panna „pirn” mõnele ennasttäis võimumehele või albile rikkurile. Eessõnas kirjutab autor: „Kui ma alustasin selle raamatu kirjutamist, siis Eduard Tallikas [vembumehe prototüüp - S.S.] veel elas Rakveres Tallinna tänaval oma majas, kus tal oli plekissepa töökoda. Kuid nõukogude võim ja seda toetavad võimukandjad ei lubanud seda raamatut kirjastada, sest nad taipasid, et Tallika kuju kaudu ma pilkasin ja naeruvääristasin nõukogude korda, kuigi ma selleks, et vene KGB ei tunneks Rakvere linna ja seal esinevat peategelast Eduard Tallikat, panin talle pähe valge mütsi ja paigutasin ta elama Rabavere linna.” Päris kindlasti ei ole kogu raamat kirjutatud eelmise reiimi ajal ja vaevalt andis ta kirjastusele tookord näha neid peatükke, mis venelasi okupantideks nimetavad. Kui see raamat üldse tagasi lükati, siis ikka nõrga taseme tõttu - sellised nürid naljad ei löönud isegi tookord läbi. Ja miks ei ole raamat siis 15 aasta jooksul kirjastajat leidnud - nüüd, kui kõike võib kritiseerida - ja tuli lõpuks omakirjastuslikult välja anda? Tõsi küll, kenade kõvade kaante vahel ja Hugo Hiibuse rohkete illustratsioonidega kaunistatult. Mõnevõrra mulla Nasreddini anekdootide laiendusi meenutavaid jutte on üsna piinlik lugeda. Tegu võib olla ka Eesti kõigi aegade vanima debüütautoriga - 1922. aastal sündinud autor on tegelenud varem peamiselt näitlemisega ja muidu teatri ning filmi valdkonnas.

„DIIP”

Paljude - eriti noorema põlvkonna - kultuuriasjaliste hulgas on levinud seisukoht, et absurd, grotesk, mäng keelega ning postmodernistlik mitmekihilisus, hakitus ja vihjed muudele kirjandus- või kirjandusvälistele (näiteks religioossetele) tekstidele annavad kirjandusteosele spetsiifilise iseväärtuse ja intellektuaalsuse, püüavad kinni Tähenduse. See mõtteline suund hõlmab väga erinevaid tekste postmodernismist ja semiootikast religiooni ja avangardini ning see on selgelt elitaarse loomuga, kirjandus „pühendatutele”. Iseloomulikeks joonteks on vastandumine peajoonele, raskesti järgitav süee või lausestus. Lugeja peab pidevalt aru saama, et nauding tuleb leida ise, kusagilt väljastpoolt teksti või teksti kuidagi eriliselt tõlgendades, sest lihtsast lugemisest seda saada pole võimalik. Selliste „diipide” eesti kirjanike hulka kuuluvad näiteks Ehlvest, Kõiv, Krull, Kaus, Raudam, Vaher, Mikita. Eriti rohkesti leiab selliseid autoreid EKS-i väljaantava ajakirja „Vihik” lähedusest. Kogumik “Jaak Rand ja teisi jutte” kuulub samuti sellise pretensioonika „intellektuaalsuse” hulka. Pseudofilosoofilises ja sürrealistlikus soustis on esitatud justkui midagi, mis pretendeerib sügavamõttelisusele ja väga tähenduslikule. Kui tsiteerida Rein Rauda (PM, 2.12.2005): „Kolmel leheküljel viidatakse avalikult või märkamatult Defoe´le, Kuusbergile, Derridale, Piiblile/Nietzchele, Lutsule, Masingule, Barthesile… aga seda kõike ei ole vaja üldsegi mitte märgata, sest see on tegelikult vannivesi, milles lugeja mõnuleb.” Ilmseid mõjutusi on saadud ka Mehis Heinsaarelt, keda tegelike autorite mitteteadmisel pakukski raamatu kirjutajaks. Tuleb siiski öelda, et mina sellest teosest sügavat mõtet välja ei suutnud kaevata, jättes siiski võimaluse, et tegu on minu küündimatusega. Aga nagu näha Rein Raua arvustusest, leidub mõnulejaidki. Küll tuleb aplodeerida hulgale teravmeelsustele, spetsiifilistele filoloogilistele naljadele, mis mitmelgi juhul mind turtsatama panid. Tooksin selles mõttes esile kolm juttu: “Meri põlvini”, “Poolik õhtu härra Kerberosega” ning “Nublu ja Sergio”, ehkki vaimukaid kohti on veelgi. Raamatu autorid, Humanitaarinstituudi taustaga Jaak Rand, Ivar Ravi ja Mart Kangur ei ole kogumikus ka teada andnud kes on millise jutu kirjutanud. Võimalik, et mingi osa tekstidest ongi ühistöö. Ehkki sisekaanel on märgitud väljaandjaks kirjastus “Elund ja Partnerid”, leiame kirjastuse “Valgus” kodulehelt, et just viimatinimetatu on trükise välja andnud, märkides raamatututvustuses muuhulgas: “Kokkuvõttes üllatav, rõõmsaks- ja nõutukstegev raamat.” Eks ta õige ole. Raamat sai ka Betti Alveri kirjanduspreemia.

Jüri Ehlvest on arvatavasti Madis Kõivu ja Valdur Mikita järel Eesti „diip” kirjanik number kolm. Romaan „Palverännak” on keerulise struktuuriga lugu, mida sisu poolest raamistab kirjanik Jüri von Elbe raske eluperiood, mille põhjustanud naisest lahkuminek. Kirjanik istub Gotlandil, Visby kirjanike puhkekodus ja kirjutab „romaani päevades”. Ma ei ole kursis Jüri von Ehlvesti eluseikadega, aga üsna vältimatult tekib lugedes mulje, et mingid seosed Elbel ja Ehlvestil on. Ma pole siiski kindel, et Ehlvesti abielu on purunenud, et ta seejärel skisofreeniasse haigestus ja kvetiapiiniravi sai, et ta Iirimaal kalkunitaputehases liinitöölisena töötas, et ta Enn Tegovaga autos läbi Euroopa kihutas, et ta narkosõltuvuses on või oli. Kõigest sellest tema „Palverännakus” juttu on. Loo sisu on üsna hakitud: tekstiosad on mõnikord kirja vormis, siis mõne von Elbe varasema novelli kujul, siis tekstiga silmnähtavalt mitteseotud ühikutena. Osad peatükid peegeldavad kirjutaja vaimuhaiguse hoogu, osad narko- või alkojoovet, muist on terve ja kaine mõistuse resultaat. Kõiki neid läbib aga meeletu ahastus lagunenud suhte pärast, järelehüüded kirglikule, ent kummalisele armastusele. Kogu see monoloog kaldub jutustaja haige aju tõttu laiali valguma, ent sisaldab siiski lugematult teravmeelseid filoloogilis-filosoofilise sisuga mõtteuide. Kokkuvõttes tundub mulle, et romaan on üle keskmise õnnestunud: suuremat komplimenti ma vist Ehlvestile teha ei suudakski.

Toomas Raudam on oma järjekordses raamatus „Tänulikud surnud” püüdnud tabada midagi olemuslikku ja tähenduslikku kuue enneaegselt surnud rock-legendi (Presley, Joplin, Hendrix, Morrison, Lennon, Brian Jones) kohta. Nagu arvata oligi, jäi see siinkirjutajal tabamata: Raudami esoteerikast on vist alati aru saanud ainult väike grupp fänne ja kriitikuid (Kaus, Remsu, Ehlvest). Ehkki „Tänulikud surnud” on oluliselt kergem lugemisvara kui autori mõnigi varasem üllitis, jääb ka selle teose lainepikkus kuhugi valgusaastate kaugusele. Oma osa mängib siin kaasa ka see, et loetletud muusikud pole minu silmis kunagi kõrgelt koteeritud olnud, samuti pole varajane surm mu meelest faktor, mis kedagi automaatselt õilistaks. Raamat sisaldab kuute juttu koos eessõnadega ja juttudest vähe pikemat näidendit.

Kahtlemata kuuluvad eelmise aasta „diipide” hulka ka Gregor Elm ja Kiwa, ent nende looming pöördus juba üsna selgelt jaburusse, mistõttu leiavad nad käsitlemist käesoleva ülevaate järgmises alajaotuses.

GRAFOMAANIA PIIRIL VÕI SEALPOOL PIIRI

Nagu ikka üritasid eelmisel aastal kirjandust teha paljud inimesed, aga mitte kõigil ei tulnud välja. Ka eestpoolt võib siia rubriiki tõmmata mitu nime: Luhaäär, Pajos, Anton.

Gregor Elmi “Valmis nagu redis” võiks olla suurepärane näide kirjandusaabitsasse sellest, milline on tüüpiline grafomaania. Tegu on jabura, seosetu, igasuguse kunstilise kandvuseta tekstiga, kuhu on haigusele iseloomulikult pikitud grafomaanlikke värsse, kus on vaheldatud kursiivi ja rasvast kirja, suurtähti kirjatähtedega, püütud teksti vormiliste elementidega mannetust varjata. Raske on seda asja lihtsate sõnadega kokkugi võtta. Võiks sõnastada nii, et tegu on hakitud teadvuse vooluga või täiesti läbisegi pähe karanud mõtete paberile panemisega. Keskendunult lugeda sellist lausete jada on võimatu. Otsekui indulgentsiks või enese südametunnistuse rahustamiseks ütleb autor ise ka ühes kohas oma jutu vahele, et teda iseloomustab kontrollimatu möla voog, ent see selgitus ei õigusta käsikirja trükikotta viimist.

Raamat on romaani mõõtu, ent kas 38-ks nummerdatud ja pealkirjastatud tekstiosa on jutud või peatükid, jääb arusaamatuks - omavahel nad palju ei erine. Kui püüda mingeid teemasid kokku võtta, siis rohkem õhkub tekstist sapisust riigivalitsejate ja tarbijamentaliteedi vastu. Kui mõned aastad tagasi ilmus Elmi esimene “romaan”, räägiti veidi ka autori isikust - alla 30-aastane Soomes elav ja laevakaptenina töötav noor mees. Mina tunneksin küll ebamugavust sõita laevas, mida Elm juhib… ma pole küll arst, aga võib arvata, et grafomaania pole Elmi ainuke häda.

Popkunstnik Kiwa proovis kätt nüüd ka kirjanduses (täpsemalt - proosas), ent pole üldse selge, kas tulemus ikka on kirjandus. „Roboti tee on nihe. Salatühik” trotsib kõiki zhanri-, vormi- ja sisureegleid, õigekirja jne. Objekti võiks jagada kaheks: Roboti tee on nihe meenutab psühhedeelset teadvusevoolu, kus puuduvad tavamõttes tegelased ja sündmuste areng (lause tasandil võivad nad eksisteerida). Domineerivad matemaatika, füüsika ja arvutialane terminoloogia, sõnamängud ning seosetu kombineerimine rifti, illustratsioonide, tsitaatide ja kõige muuga, mis pähe on karanud. Rullidele köidetud üllitise tagumisest otsast saab alguse jabur absurditekst Salatühik, kus keskne kuju on keegi Isand Rahvakirjanik. Tegelikult ei peaks sellistest raamatutest üldse kõnelema, sest ka mahategemine väärtustab (sest asi väärib vähemalt mahategemist). Nagu karta oli, võtsid ka juhtivad kirjandusajakirjad Kiwa värdsünnitise vaatluse all - ikkagi diip” ja „tähendustiine” kraam. Berk Vaher (Nihe ja süütuse masinad, Vikerkaar nr.9) arvustab teost tõsimeeli, „sügavuti” ja pikalt ning jääb mulje, et tema arvates on tegu igati mõtestatud kirjandusega. Õnneks sai Loomingu-poolseks retsensendiks Jaak Urmet, kes ei lasknud halvasti maskeerunud rumalusel end õnge võtta ja tsiteerin tema loata tema suurepäraseid ja täpseid lauseid, millele kõigile oleksin nõus ka ise alla kirjutama („Kas kõik, mis raamatu kujul välja antakse, on kirjandus?” Looming nr.6): „Minu meelest võetakse selliseid raamatuid natuke liiga tõsiselt, kui seatakse neid kuhugi kirjanduse esirinda. Nende eesmärk on näidata: vaadake, mida kõike tekstiga teha saab! - aga see ei saa olla kirjanduse eesmärk./---/Selliste raamatute sobivaim paik ei ole raamaturiiulil, vaid näitusesaalis - laual, kus neid saab kätte võtta, sirvida, ümiseda „ahah?-ohoh!” ja siis tagasi panna./---/Muidugi võib ka nende raamatute juurde konstrueerida lugeja, kõikvõimalikud tähendused (arhi-see ja meta-too jne.), kuid - millele neid ei annaks tänapäeval juurde konstrueerida? Kerge, oh kerge on selliseid raamatuid teha, raske on kirjutada nii, et kirjutatus peegelduks maailm, elu ja inimene.” Kuldsed sõnad. Minu poolt ka aasta naeruväärseima raamatu tiitel.

Rein Tigase (sünd.1945) „Palvepärlikaev” koosneb kahest pikemast ja kahest lühemast jutust. Keskne tegelane on Rein, kelle eluepisoode on vaadeldud alates sündimisest sõja lõpus kuni keskeani. Teksti sees mainib jutustaja, et ta kirjutab oma elust romaani novellides. Kui see on tõesti nii, siis jätab see napilt sajaleheküljeline vihik autorist ja tema elust üsna kummalise mulje. Sõjajärgse viletsusega pitseeritud lapsepõlvest libisetakse sujuvalt noorukiikka ja sealt edasi meenutab lugu juba seksuaalmemuaare. Pornograafiale omane detailsus küll puudub, ent teema on põhiliselt üks ja seesama. Abielu biseksuaalse venelannaga ja vaimuhaige poja sugulise küpsemise probleemid tunduvad aga piisavalt kurioossed, et kahtlustada autobiograafilisuse asemel fantaasialendu. Tigase laused on napid ja kohmakad, stiil emotsioonivabalt tuim. „Palvepärlikaev” on ka hea näide toimetaja puudumise viletsusest - tekst kubiseb hooletusvigadest. Tigane on vist mingit otsapidi kuulunud Luuleliidu ja Ingvar Luhaääre ringkonda, sest selliseid vihjeid tekstis on. Ja näib ka, et nende vahelt on läbi jooksnud hiiglaslik must kass, sest miks muidu lõpeb kogumik episoodiga, kus keegi erootikast ja Oriendist huvituv Ingvar kasutab suguliselt ära vaimuhaiget noormeest?

Tigase eelmise aasta teine (aga üldse kokku seitsmes) raamat „Sirjelind” sisaldab nelja juttu, kus teemaks põhiliselt peresuhted olmeprobleemide taustal. Süveneb veendumus, et raamatu ilmutamine on autori jaoks väärtuseks iseenesest: tagakaanele on taas lisatud Tigase foto ja nimetatud ka tema poolt kirjutatud raamatute arv. Raamatute kirjutamine-avaldamine pole siiski kuritegu ja väga ei tahaks seda nüüd mehele ette ka heita. Aga on karta, et ta kirjutab selliseid broüüre veel.

“Tomsonite mõrvalugu” on kriminull, mille ilmumine pseudonüümi all on igati põhjendatud. Kes iganes see Philippe Hint ka ei ole, on täiesti arusaadav, miks ta oma pärisnime ja isikut sellise saastaga seostada ei taha. Lühiromaan kuulub aasta absoluutse põhjakihi hulka ja sisust niipalju, et advokaat Tend lahendab politsei eest ära ühe ärimehe mõrva. Arusaamatu, kuidas kirjastus "Eesti Raamat" sellel mõrvalool ilmuda lasi, raamatu toimetajaks veel Rein Põder ka!

KOKKUVÕTTEKS

Kokkuvõttes ilmus raamatuid rohkesti, kuid kvaliteedi poolest polnud parim aasta - võinuksin võtta mõne teise aasta eesti proosa tervikpildiga tutvumiseks. Panen kirja kümme nime, kelle teoste läbilugemisel saaks lühiülevaate kõigest: Bristol, Kallak, Seppo, Friedenthal, Luhaäär (piisab ühest raamatust, ükskõik millisest), Kruusvall, Tohvri („Sügisvalgus”), Antsu, Afanasjev, Arme. Samas võib vähemalt poolte ilmunud teoste kohta öelda, et „hamba all ei karju” või midagi muud sellist neutraalset. Nii et midagi hullu ei ole. Ilmselt oli ikkagi üsna keskmine aasta.

Afanasjev, Vahur: Kastraat Ontariost. 160 lk. Irboska Teataja Kirjastus. 143 krooni.
Aksli, Esta: Kodumurul kõndija. 371 lk. 199 krooni.
Alev, Silver: Mahehuumor. 176 lk. Odamees. 75 krooni.
Anton, Lembit: Legend valge mütsiga mehest. 214 lk. Faatum. 158 krooni.
Antsu, Mae: Murra leiba nälgijale. 277 lk. Varrak. 179 krooni.
Arme, Lea: Duubeltüdruk. 168 lk. Tormikiri. 125 krooni
Belials, Veiko: See, mis tuikab su veres. 188 lk. Fantaasia. 149 krooni.
Berg, Lew R.: Must kaardivägi. 504 lk. Eesti Raamat. 225 krooni.
Biin, Aarne: Kaunis Victoria. 168 lk. Kuldsulg. 126 krooni.
Bristol, Piret: Sõud. 416 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 189 krooni.
Ehlvest, Jüri: Palverännak. 248 lk. Tuum. 129 krooni.
Elm, Gregor: Valmis nagu redis. 216 lk. Wellesto. 99 krooni.
Ernits, Marje: Punane polügoon. 188 lk. Lambri raamat. 132 krooni.
Frech, Krista: Neli on rohkem kui ainult neli. 382 lk. Tormikiri. 185 krooni.
Friedenthal, Meelis: Kuldne aeg. Tuum. 190 lk. 114 krooni.
Hargla, Indrek: French&Koulu. 472 lk. Varrak. 219 krooni.
Henno, Sass: Mina olin siin. 200 lk. Eesti Päevalehe Kirjastus. 195 krooni.
Hint, Philippe: Tomsonite mõrvalugu.103 lk. Eesti Raamat. 99 krooni.
Kallak, Kaarel: Valle aeg. 230 lk. 124 krooni.
Kangur, Mart/Ravi, Ivar/Rand, Jaak: Jaak Rand ja teisi jutte. 144 lk. Elund ja Partnerid. 80 krooni.
Ki wa: Roboti tee on nihe/Salatühik. 198 lk. Eesti Kunstimuuseum.115 krooni.
Kruus, Oskar: Pühajärve armastajad. 128 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 75 krooni.
Kruusvall, Jaan: Õhtuvalgus. 144 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 105 krooni.
Kuik, Valentin: Keskea rõõmud. Stsenaariumid. 420 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 165 krooni.
Kõomägi, Armin: Amatöör. 256 lk. Pegasus. 125 krooni.
Käsper, Kalle: Buridanid. 320 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 125 krooni.
Leesalu, Diana: Kaks grammi hämaruseni. 167 lk. Verb. 79 krooni.
Lember, Ira: Must ratsanik. 188 lk. Canopus. 145 krooni.
Libahunt: Ühe Eestimaa aadlimehe lugu. 271 lk. Argo. 199 krooni.
Luhaäär, Ingvar: Allikaäärne ja pilvepealne. Luuletaja elu” I. 311 lk. 250 krooni.
Luhaäär, Ingvar: Allikaäärne ja pilvepealne. Luuletaja elu” II. 311 lk. 249 krooni.
Luhaäär, Ingvar: Allikaäärne ja pilvepealne. Luuletaja elu” III. 310 lk. 237 krooni.
Luhaäär, Ingvar: Allikaäärne ja pilvepealne. IV. 330 lk. 220 krooni.
Metsar, Leo: Keiser Julianus. 4.raamat. Prokopiose ülestõus. 272 lk. Ilmamaa. 135 krooni.
Murutar, Kati: Dungliseaduste vangid. 458 lk. Elmatar. 181 krooni.
Mutt, Mihkel: Kõrtsikammija. 152 lk. Muti raamat. 143 krooni.
Mänd, Heljo: Pihlakapimedus. 128 lk. Faatum. 59 krooni.
Nõu, Enn: Mõtusekuke viimne kogupauk. 488 lk. Eesti Keele sihtasutus. 245 krooni.
Ojala, Inge: Keelatud vili. 184 lk. Luus. 95 krooni.
Pajos, Paul: Igipaha sekeldused Estomaanial. 168 lk. Ersen. 155 krooni.
Pino, Nasta: Siinsamas.94 lk. Eesti Raamat. 134 krooni.
Põldroos, Enn: Kinnituisanu. 141 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 79 krooni.
Raudam, Toomas: Tänulikud surnud. 184 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 169 krooni.
Reinaus, Reeli: Une nägu. 256 lk. Eesti Raamat.169 krooni.
Ruitlane, Olavi: Kroonu. 164 lk. Väiku Välläandja. 149 krooni.
Einar Sanden: Kolme ilmakaare poole. 300 lk. Eesti Raamat. 185 krooni.
Sanglepp, Margus: Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust. 158 lk. Kirjamees. 119 krooni.
Sepa, Tiit: Hullumaja. 320 lk. Ersen. 179 krooni.
Seppo, Raivo: Kuupaiste tütar. 312 lk. Eesti Raamat.169 krooni.
Särg, Ilmar: Kirjad sinule. 120 lk. Lambri raamat. 45 krooni.
Tigane, Rein: Palvepärlikaev. 99 lk. 89 krooni.
Tigane, Rein: Sirjelind. 64 lk. 46 krooni.
Tohvri, Erik: Kaldaliiva. 246 lk. Varrak. 199 krooni.
Tohvri, Erik: Sügisvalgus. 252 lk. Varrak. 199 krooni.
Tohvri, Erik: Äravalitu. 360 lk. Varrak. 219 kr.
Tohvri, Erik: Äravalitu. Teine raamat. 310 lk. Varrak 219 kr.
Truija, Uido: Popullo. 192 lk. Kentaur. 99 krooni.
Uus, Eia: Kuu külm kuma. 272 lk. Varrak. 169 krooni.
Vaino, Enn: Maapoisist donuan. II osa. 240 lk. 167 krooni.
Valton Vallikivi, Arvo: Taltsutatud lammas. 288 lk. Kirjastuskeskus. 149 krooni.
Vari, Irene: Iiris. 204 lk. 75 krooni.
Viirlaid, Arved: Ajal on mitu nägu. 464 lk. Ilmamaa. 158 krooni.
Vint, Toomas: Topeltvalguses. 272 lk. Eesti Keele Sihtasutus. 139 krooni.
Väljaste, Elme: Kõigest kaheksateist. 336 lk. Tänapäev. 165 krooni.
Elme Väljaste: Nektarilind. 336 lk Tänapäev. 156 krooni.