4. märtsi "Postimehes" imestab Berk Vaher, miks küll on ulmekirjandus vormi poolest nii konservatiivne (vt. trükikommentaare Urve Eslase artiklile "Ulmekirjanik on Eestis hüüdnimi, aga mitte amet").
Teema on juba "Algernonis" korra üleval olnud, kuid ma loodan, et mul õnnestub arutelule midagi lisada.
Esiteks, ulme ei ole tingimata oma vormilt konservatiivne. Ka anglo-ameerika zhanriulmes on vormieksperimentaatoreid - vaadatagu näiteks Micheal Moorcocki kaheksakümnendate alguse loomingut, näiteks "The Entropy Tango: A Comic Romance" (1981). Ka zhanriulmega väga tihedalt suhtestuva Vonneguti stiil oli omal ajal tõsine vormiuuendus. Praegu on moes tõeliselt lummav "Kasaari sõnastik" - lubatagu mul märkida, et sellise vormiga katsetas Brian W. Aldiss juba 1967. aastal (vihjan jutule "Confluence").
Teiseks, traditsiooniline vastus küsimusele on, et ebamaiste asjadega tegelemine nõuab maist vormi, muidu ei saa lugeja üldse millestki aru... See võib nii olla, kuid ei pea nii olema.
Kolmandaks (miks ma seda kõike üldse kirjutan): kas saab vormieksperiment olla väärtus omaette? Kas ulmekirjanduses on vastus selle küsimusele kuidagi erinev kui peavoolu kirjanduses? Ilmub ju ka peavoolu kirjandusest kaugelt suurem osa päris traditsioonilises vormis (vaadatagu näiteks viimase romaanivõistluse võitnud teost). Ning kui mõni poeet telelehes kirjutab, et tema arvates pole eesti keeles välteid tegelikult olemas, siis on see muidugi suurepärane näide suveräänse ja kompleksivaba mõtlemisega loovisikust, kuid sellised mõttearendused viivad siiski sagedamini loetamatu lalina kui vapustava ja avangardistliku kunstiteose sünnini.