“Kui tundub vajalik konkreetsele tegevusele veidi sügavamat mõõdet lisada, teeb seda poeet ja enamasti just loodust luuleliselt hingestades,” on öelnud minu kohta Indrek Hargla. See pani mõtlema, et kui palju on ulmes poeesiat ja miks teda üldse peaks seal olema.
Olen kaugel arvamusest, et see on põhjapanev teooria või absoluutne tõde - pigem katse arutleda etteantud teemal. Pole ma ju mingi luuleteadlane ja ka poeedina ütleks ma, et ka eesti ulmekirjanike hulgas on minust oluliselt paremaid luuletajaid.
Kõigepealt jagaks poeesia ulmes kolmeks:
*Luuletuste ja laulude tsitaadid
*Omalooming
*Poeesia proosas
Kõige sagedamini leiab tsitaate lugude motodes. Need on mõeldud lugejat häälestama, tihti mingit täiendavat vaatenurka või nüanssi lisama ning neil pikalt ei peatu.
Meeleolude loomiseks või teatud lisamõõtme lisamiseks on võimalik kasutada ka laulusõnade tsiteerimist. Kes on Lukjanenko Dozore lugenud, teab, millest ma räägin.
Ja veel üheks asjaks on tsiteeritud luuletused head - see aitab mõnele tegelasele lisada intellektuaalsust - eriti mõjub see sobivas olukorras klassika tsiteerimise puhul - Shakespeare näiteks. Muidugi lisab see intellektuaalsust autorilegi. Ka juba mainitud laulutekstide tsiteerimine jätab autorist erudiidi mulje (vähemasti kaasaegse vene muusika osas). Teinekord on selline tsiteerimine vältimatu - kui tegevus toimub teatris või on seotud mõne luuletajaga. Ka ma ise olen kasutanud Shakespeare´i tsiteerimist Malcolm McCoy loos “Malcolm McCoy ja ooperikummitus”. Simmons tsiteerib ohtralt John Keatsi, kuna selle olemik on üks Hyperioni tetraloogia tegelasi.
Omaloominguga läheb asi kirjumaks. Jätame kõrvale variandid, et autoril on lihtsalt mõned enda arust toredad luuletused üle ja tahaks neid kangesti kuskil kasutada ning ka selle asjaolu, et luuletustega on lihtsam raamatu mahtu täita ning katsume vaadata, mis võiks veel olla põhjuseks kirjutada ulmesse sisse poeesiat.
Esimene küsimus - kummas leiab sagedamini luuletusi - fantasy's või SF-is? Estconil viibijate ühine arvamus oli, et fantasy´s.
Põhjuseks on ajastus ja ajakohasuses. Fantasy kirjeldab maailmu, kus on bardid, menestrelid, skaldid. See on reeglina aeg, kus Laul on osa elust, see annab edasi infot, meeleolusid, sisustab aega ja on meelelahutuseks. Sellega ülistatakse kangelasi ja meenutatakse hukkunuid, antakse edasi ajalugu ja innustatakse masse. Siin peitubki üks olulisi erinevusi. SF-is on ajalugu talletatud failidesse, halvemal juhul raamatutesse ja filmidesse; meelelahutuseks on tulevikus juhe kuklas ja virtuaalreaalsus või sünteetilised mõnuained või tehisunenäod või mis iganes. Ka ei ole tulevikusõdades masse, keda innustada.
Kujutaksite te aga ette, kuidas mässajate laevastik Luke Skywalkeri juhtimisel ründaks Surmaplaneeti huulil: Nüüd üles, keda needus rõhub... Või Yoda laulmas noorele Skywalkerile: Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja!
Ajakohasuse parimaks näiteks on aga Matrixi teisest osast stseen, kus Morfeus Siionis enne kalmaaride rünnakut kõnet peab. Muusika on alati masse innustanud, nii ka seal, kuid tehnitsistlikku tulevikuühiskonda lahinguhümnid ei kõlba. Nii tantsibki mass end transsi tehno saatel.
Jõudsimegi esimese põhjuseni kasutada luulet - ajastutruudus, arhailisuse lisamine.
Ärgake pealikud,
Langenud sõdurid!
Skafloc nüüd hüüab teid
Laulab teid ärkvele
Nõiun teid tagasi
Teedele maistele
Ruunidest seotuina
tõuske ja vastake!
Poul Anderson “Murtud mõõk”
Anderson on üks autoreid, kes kasutab palju luulet. Nii “Murtud mõõk” kui “Jumalate sõda” kirendavad luulest. Need on arhailised, enamasti ilma riimita salmid. Luulet on palju ka tema “Südasuvises tormis”, kuid seda on vähem ja siin on see enamasti riimis, tõsi - ka ajastu on teine.
Kõrvalpõige - vabavärss/riimitud luule.
Võiks ju arvata, et mis viga vabavärssi kirjutada - aja hulk sõnu ritta, tee suvalistesse kohtadesse reavahetus ja tekst tuleb. Endymioni tõusus tsiteerib Raul Endymion Martin Silenuse “Lugulaulu”:
Hiljem leidsid Moneta ja paar teist Valitud Sõdalast,
ise haavatud,
Veristaja hordi raevust räsitud ning rapitud
Oru veriselt tallermaalt
Fedmahn Kassadi surnukeha,
nüüdki veel tumma Veristaja
surmaembusesse tardunud.
Nad tõstsid sõdalase üles ja kandsid ära,
puudutades teda leinast ja võitlusest sündinud hardusega
ja pesid ja ümmardasid ta räsitud keha
ning viidid ta Kristallmonoliiti.
Selle põhjal näib, et Martin Silenud polnud küll suurem asi poeet, sest see rütm ja lumm jääb tulemata, mis näiteks Andersoni tsitaadis olemas oli.
Andersoni loitsule võrdluseks teinegi manamine, seekord riimis:
Kuulge neetu sünget hüüdu
Kutsun Mishat ja Graolli
Hüüan siia Tulehiidu
Võtma kindlust, niisket, halli
Nõuan, et te tõuseks hooga,
Keset tumepruune kive,
Musta mõõga raske taaga,
Lasshaarite endi nimel
Tulge nagu tormituul
Kiirelt nagu päevavalgus,
Nagu hirve tabav nool,
Tooge võlurile selgus.
Michael Moorcock “Musta mõõga needus”
Kumb teile mõjusam tundus?
Estconil viibijate ühine arvamus oli, et Andersoni loits oli mõjusam, sest selles oli rütm.
Nagu näha, on vabavärss tehniliselt nõudlikum, kuigi riimitud luulest paistavad vead kergemini välja. (otsitud ja abitud riimid näiteks: Mind jätsid nüüd sa ma kurb olen ka) ehk roigas/ toigas/ heeringas, kui tsiteerida klassikuid (Nossovi Totu-lood). Ka rütmivead tulevad selgelt esile.
Vägi ja mütoloogia
Jõudsime järgmise põhjuseni kasutada luulet - loitsud, ended, ettekuulutused, manamine. Millegipärast on suuremal osal lugejatest kinnistunud arvamus, et sellised asjad peavad olema värsivormis. Üks põhjusi on taas nende arhailine päritolu, teisalt rütmi sugereeriv, uinutav mõju.
Rääkisime arhailisuse lisamisest, kuid teinekord on tehismaailmale vaja lisada usutavust, tekitada kunstlik arhailisus ehk omamütoloogia tekitamine.
Tihti kasutatakse omamütoloogilise päritoluga salme sissejuhatuseks või tsitaatidena lugude ees.
Mida ma tean kultuursetest kommetest, kullatud pettustest, valest?
Mina, kes sündisin paljal maal
Ja kasvasin vabas õhus
Ilukõned ja kombed peened, need läin´d
Kui laulavad laiad mõõgad
Tulge vaid koerad ja surge - sest enne,
Kui kuningaks sain, olin mees.
“Kuningate tee”
Robert E. Howard “Fööniks mõõgateral”
Kuningate tee tsitaate on Howard kasutanud ka “Punases Kantsis”. Musta Ranniku kuningannas” kasutab ta tsitaate “Beliti laulust”. Ja kui mu mälu mind ei peta, siis kirjutas Howard terve tsükli luuletusi piktide sarja keskkonda.
Seda võtet olen ma ka ise kasutanud Ashinari kroonikates, kus iga raamatu alguses on “Laul Mõõgast”.
Sa turvis tolmust puhasta
ja patsi põimi juus
ning vana vibu vinna vea
mis tehtud jugapuust
Kõik kes veel eile sangarid
on langend müüridel
Aeg järgi tulla sullegi
on käes valküüridel
Seepärast turvis puhasta
ja juuksed patsi seo
Siis ava värav
Sellel ööl
las mõõk peab viimse peo
Chambersi “Kuningas Kollases Rüüs” on hea näide omamütoloogia loomisest, kus kogu tegevustik keerleb müstilise samanimelise näidendi ümber.
Cassilda laul
Nüüd pilvi järve randa vaob,
Kui kaksikpäike looja kaob,
Ja varjud piksks venivad
Carcosas
Näen musti tähti veidras öös,
Ja veidrad kuud on taevavöös,
Kuid veidram veel on kadunud
Carcosa
Hüjaadid, teie laulu nüüd,
Kui Kuninga üll lehvib rüü,
Ei kuule keegi hämaras
Carcosas
Mu hinge laul, mul pole häält,
seepärast laulmata sa jääd,
Ja silma kuivab pisar kadunud
Carcosas
Veel üks omamoodi võimalus luua omamütoloogiat ja lisada sellele autentsust - kellegi poolt talletatud mäletused luules, luuletused, legendid. Kirjanikuks saanud printsess Irulan Frank Herberti “Düünis”:
Kas ulmadega maadled?
Kas varjudega võitled?
Kas liigud nagu unes?
Aeg saanud täis
Ja elu raisatud
Kesk tühja melu,
sa oma lustimeele ohver.
Midagi sarnast on ka Iain M. Banksi “Relvade kasutuses”, mille algusesse ja lõppu on lisatud luuletused peategelase Zakalwe kohta. katkend
Vaatan toast
kui sõdurid mööduvad.
Peaksid oskama öelda, ma arvan,
Kas lähevad sõtta või tulevad sealt,
Vaid lünkade järgi rivis.
Ja minu arust üks tuntumaid ja paremini õnnestunumaid omamütoloogia näiteid: Ea loomislugu Ursula K. Le Guini Meremaa sarjast:
Üksnes vaikuses sõna,
Üksnes pimeduses valgus,
Üksnes suremises elu:
Hauka sähvatav sööst
Tühjas taevas.
Viimane on ka hea näide sellest, et luulet võib kasutada ka teosele filosoofilisuse, sügavmõttelisuse lisamiseks.
Garneering
Veel üks võimalus luulet kasutada, on teosele elu ja värvi andmiseks. Selleks sobivad kõige enam laulud (hea näide on Vennaskonna viisistatud “Nüüd mingem siit veel koidu eel...”). Ka kirjeldused. Katkend Martin Silenuse Lugulaulust Simmonsi Endymioni tõusus:
Habras eha puude krepp-paberpiirjoonte kohal
Edelapoolse muruväljaku taga
Hääbub lillast erepunaseks ja edasi purpurseks.
Taevas, kus pole ainsatki pilve ega lennukijälge
On õrn nagu läbipaistev portselan.
Lahinguhümnidest oli põgusalt juttu. Kui SF-i nad ei kõlba, suus fantasys on need igati omal kohal, lisades lahinguhümnid ja sõjahüüud ülevust - eriti high fantasy puhul on see väga oluline.
Tõuske nüüd, tõuske, Theodeni Ratsanikud!
Katsumus ootab meid, idakaar mustab.
Valjaile hobused, puhuge sarve!
Edasi eorlingid!
Või
Tõuske, tõuske, Theodeni ratsurid!
Kannatus ootab meid: tuli ja tapmine!
Oda seal vappub, kilp seal kildub,
Mõõgapäev, punapäev, enne koitu!
Ees on Gondor!
Muide, panete tähele tõlgete erinevust?
Katsumus ootab meid, idakaar mustab.
või
Tõuske, tõuske, Theodeni ratsurid!
Kannatus ootab meid: tuli ja tapmine!
Ideaalis oleks rütm võinud olla:
Tõuske nüüd, tõuske, Theodeni Ratsurid!
Kannatus ootab meid: tuli ja tapmine!
Muide, siin on kohati kasutatud regilaulust tuttavat algriimi:
Tuli ja tapmine; kilp seal kildub
samuti: Tõuske, tõuske ja Kapake, kapake.
Eesti regilaul:
PõGene, põGene, põldu,
väHene, väHene, välja -
Võitluslaul võib olla ka teistsugune:
Mürtsu, trumm, ja puhu, vile,
Laula, bard, ja sõdur, mine!
Võta leek, mis pühib rohu
Punatähe koitvast ohust
Anne McCaffrey “Lohelend”
Või minu Cassili sarjas:
Seal kus me käisime
ei enam keegi käi
Jäid seljataha
tuhk ja varemed
Ka paljud meie hulgast
sinna jäid
ja peiepidu peavad
varesed
Seal kus me käisime
ei käida enam kaua
Kõik vohab ohakais
ja kassitappudes
Ja pole kedagi
kes kaevaks meile haua
kui langeme kord
viimses tapluses
Ka tegelaste meeleolusid, hingeseisundit saab nii suhteliselt kiiresti edasi anda.
Mina üksi segaduses
Segaduses
Mahajäetud
Oh, muutlik nagu meri
Triivimas
Oh, pole sadamat
Kus ankrusse heita...
Ursula K. Le Guini “Illusioonide linn”
Rooste meil silmis
Metalsed perspektiivid kütkestavad meid ahermaal põhjas
Me oleme õõnsaks kulunud mehed, ei muud
Tuul rüütab me silmad valgesse jäässe
Me oleme viilmeteõgijad
Kalkunud sõltlased mekkimas happeid
Unemail pole siin asu
Meie fantaasiad on rauast ja luude jäisest kajast
Rooste meil silmis kuigi kord leebed olid me näod
M. John Harrison “Pastellvärvide Linn”
Ja mitte ainult meeleolu, vaid üldse olemust. Hea näide on võtta “Kääbikust”, kus lühidalt ja selgelt läbi laulu tuleb välja haldjate ja mäekollide erinevus:
Oh kuhu teil minna
Kui õhtu on väljas?
Küll jõuate sinna!
Ons ponid teil näljas
Oi tal-lal-lal-laa
Siin orus veel ka?
või
Pliks, plaks! Mürts ja raks!
Lops, kops! Võmm, vops!
Alla, poju, kollikoju
Kobi, mees!
Seda laulvat kergust, mis omane haldjatele peaks edasi andma ka järgnev lõik “Sõrmuste triloogiast”:
A Elbereth Gilthoniel!
O menel palan-diriel,
Le nallon si di´nguruthos!
A tiro nin, Fanuilos!
Kõlapildiga mängimist iseloomustab ka järgmine lõik:
Ash nazg durbatuluk
Ash nazg gimbatul
Ash nazg thrakatuluk
Agh burzum-ishi krimpatul
Kuigi selle keele kõla ei mõju eriti hirmuäratavana, on sees siiski üks ulmekirjanduse kuulsamaid värsse:
Üks Sõrmus juhib neid, Üks leiab üles
Üks Sõrmus toob nad kokku pimeduse süles.
Ja loomulikult saab luulet kasutada siis, kui mõni tegelastest on luuletaja või laululooja, nagu juba mainitud printsess Irulan, Martin Silenus jne. Või Roger Zelazny “Koguja roosi” peategelane:
Sel maal, kus jäine kõrbetuul Maailma Aja loojakul jääks muudab piima Elu rinnas, pea kohal, unede alleesl, kaks kuud, koos nagu kass ja koer, tülitsedes ilmast ilma mu mõttelendu häirivad...
Ja oma leegitsevat pead me viimne lill siis pöörab.
Poeesia proosas
Ka proosat saab kirjutada nii, et see mõjub nagu poeesia. Ettekande alguses tsiteeritud Hargla lause käis just nimelt looduskirjelduste kohta.
Samas võib poeetiliselt kirjeldada ju mida iganes:
“Ta silmad olid ebastabiilsest kristallist munad, mis võnkusid sagedusel, mille nimi oli vihm ja rongide hääl, ja mis võrsutasid järsku juuspeente kristallogade ümiseva metsa. Ogad lõhenesid, pooldusid, lõhenesid taas, eksponetsiaalne kasv Tessier-Ashpooli kupli all.
Tema suulagi lõhenes valutult, mis võimaldas tema keele ümber piuglevail, sinise maigu järele janunevail juurenarmail õgida ta silmade kristalllaantest, laantest, mis surusid vastu rohelist kuplit, surusid ja tõrjuti tagasi, ja levisid, kasvades alla.”
William Gibson “Neuromant”
Eesti keeles on üks üdini luulelises keeles kirjutatud lugu. Võtsin sealt kaks suvalist kohta:
Sõnad marssisisd tema suust välja nagu sõdurid, nende sammudes kajas jõud, kui nad läbi pimeda õhu suundusid.
Ja selles valevuses nad valendasid, õitsesid räbalaiks rebenenud vees, kehad tuikamas lainete viirulistes marmorlohkudes, lakad, sabad ja isasloomade haprad habemed päikesevalguses hõõgumas, silmad tumedad ja säravad nagu meresügavused - ja sarvede läige, nende sarvede merikarbiläige! Sarved ujusid randa nagu hõbelaevade vikerkaarevärvilised mastid.
Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”
Ja on vähemalt üks autor ulmes, kes on minu jaoks poeetilisuselt teistest kõigist peajagu üle, kõrgudes stiilimeistrina üle ulmemaastiku.
Ma ei hakka tooma ühtegi stiilinäidet, sest kogu ta looming on poeesiast läbi imbunud. Seda ei ole võimalik tükkideks võtta, sest iga pisiasi, iga väikseimgi detail aitab luua seda ainuomast meeleolu ja õhkkonda, mille tulemuseks on haruldane looming imeväärt. Loomulikult on tegemist Ray Bradburyga.
Eesti autorid
Ilmselt ei oota keegi Tiit Tarlapi või Lew R. Bergi suht sirgjoonelistelt tegelastelt erilist poeetilisust. Oleks vast jahmatav kogemus lugeda, kuidas Willard nipsutab oma Cameli koni minema, kähistab “härjapask” ja hakkab siis luulet tsiteerima. See oleks nagu India filmis, kus keset kõige raevukamat taplust äkki laulma hakatakse.
Ka Veskimehe maailmadega ei lähe luuletamine vist hästi kokku.
Hargla muidugi tsiteerib enne kokaraamatut kui luuletusi, kuigi mingeid laulusõnu ta minu mäletamist mööda kusagil kasutas (Fusionis äkki?). Ja “Palverännus uude maailma” on tsitaate keskaegsetest lauludest, kuid see läheb pigem sinna intellektuaalsuse demonstreerimise rubriiki.
Ohtralt punkluulet leiab ka Maniakkide Tänava romaanist “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Nende luuletuste autoriks teoses on enamasti Canis Vedru. Vilksatavad ka nimed Vale-Dmitri ja Tiit Prii. Kes Jõgeva pungieluga vähegi kursis, teavad, et tegemist on reaalsete isikutega, keda ühendab punkbänd “Saast”.
Samas on meil terve rida ulmekirjutajaid, kes on rohkem või vähem luuletajad, mistõttu on veidi üllatavgi kui vähe eesti ulmetekstides luuletusi kohtab. Võibolla on üks põhjusi selles, et eesti autorid kirjutavad suhteliselt vähe fantasyt, nagu mulle ühe vestluse käigus Estconil tähelepanu juhiti.
Endast olen ma juba mingil määral rääkinud, lisaks vas veel niipalju, et olen üllitanud viis luulekogu. Siinkohal üks luuletus veel ja siis juba teised autorid, kelle luuletusi on tulnud otsida mujalt kui ulmelugudest.
Mu vaene vana kuningas
sa oled ära neetu
Sa oled üksi ilma pääl
ja rada sul on teetu
Su jäljed liiva vajuvad
ja öösel und ei tule
Ja tähed taevas hajuvad
kui ükskord silmad suled
Sa otsid seda ainsat ust
mis sulgeks lõpuks mure
Sa uskusid üht ennustust
Sa täna veel ei sure
Järgnev on ainus mulle tadaolev luulenäide Marek Simpsonilt. Pärineb see “Existerionist” ning kõik arvasid automaatselt, et see on minu kirjutatud.
...kusagil tänagi kustuvad majakad
põrmu kui vaikides kukuvad hiiglased
kusagil hukkuvad kiljuvad kajakad
surevad ajatud väärtused viimased
kusagil voolavad tuhanded ojad
veri on punane aurav ja kuum
kusagil hukkuvad parimad pojad
sõnatust piinast on täidetud ruum
kusagil langevad tuhanded kindlused
kaetades tolmuga väsinud maa
kusagil mõrvatud saavad me vendlused
tuksuvast tundetult elutu saab...
Üks vähesid ulmeteksti sisse kirjutatud luuletusi pärineb Cathleen Q. Brooklandi jutust “Loojangulaul”:
Kui viimaks lõppes loheaeg
ja loodi inimeste riik
siis meri verre leidis tee
ja Guyldane´i meilt ära viis.
Ja minnes Guyldane ütles nii:
see maa on minu veri ja hing.
Ma tulen siia tagasi,
kui taas mind kutsub aja ring.
Ees ootas teda päiksetõus
ja selle taga kauged maad.
Ta hõbepurjeis laulis tuul
ja kullast olid laeva raad.
Ja minnes Guyldane ütles nii:
see maa on minu veri ja hing.
Ma tulen siia tagasi,
kui taas mind kutsub aja ring.
Et just Brookland on ulmeteksti luulet põiminud, ei ole üllatav - on ta ju kirjutanud vaid fantasyt, pealegi on ta tunnustatud luuletaja. Veel üks tekstinäide temalt (Liisi Ojamaa; luulekogust “Lootus”).
LOHE
Linnataewaste kahwatus tuules
lookleb katkendlik lohelend
Kui weel keegi oleks mu juures
ma ei pelgax ehk iseend -
seda röögatut looma-&-lindu
kelle tiiwad pilluwad tuld
kes tantsib täis walguse indu
kelle pisar on sulakuld
Kui ka linnad wajuwad tuhax
& mered neelawad maa
kui ka kirg ei olegi puhas
& kergex iial ei saa
kui ka kuhjuwad kogutud waewad
& tiibu piirawad laed -
tema päralt on awar taewas
& kogu maailma aeg
Luulekogu on välja andnud ka Karen Orlau (Karen Orlau; Ylle Rajasaar “Eelmäng kahele”).
LOITS
Susi, sõsar, selge hoia kuu,
Su silmi vajan, liha sinu lihaks
Veri vereks, sinu luieks luu
Mu raev su nukrahäälseks hingevõtjaihaks
Su kurgukuuma õhku embab karg
Öö iialgi ei võta ega kingi
Mu vanem õde, varjurahvast varg
Me luna yle seegi kord ei tingi
Kumb tahe tuksub meis ja kumma jahti peame
Kurat teab... talt kysin kunagi
Me selle lõhna peale sammud seame
Mis vedas mullu, kutsund tunagi
Läbi vaikuse me vahedus veab vagu
On aeg. Ja hambad irvi läbi seina
Me tuleme, et varsti vastu agu
Hyyda saaks su sõnadeta leina
Luulega on kätt proovinud ka Elläi Tuulepäälse:
Homme!
Kui ma suren täna,
siis ellu ärkan homme
Homme mina armastan,
kui püha lehm pour homme
Kui ma suren täna,
siis sünnipäev on homme
Silla juurest vanamutilt
võtan valgeid lilli,
paadimehe uttu jätan,
kuulan pajupilli
Kui ma suren täna,
siis Päike tõuseb homme!
Veikko Vangonen on avaldanud luuletusi “Vikerkaares” (ja parandage kui keegi täpsemalt teab - vist ka “Loomingus”). Järgnev tekstinäode pärineb küll ajakirja “Mardus” varasemast perioodist.
Viimne palveränd
Metsi sünke ja suuri
läbib üksik palveränd.
Oksi, ripakil juuri
raputab raju jänd.
Päev oma hirmunud helgi
tüvedelt korjab ja kaob.
Mööda kivide samblaseid selgi
öö oma taagad kõik laob.
Rõkvel, ent kiretut lumma
pelgab ka maa, halkjad lood
sööstavad alla, kesk tumma,
tardunult ootavat sood.
Allilma vajunud järvi
lagana loksub ta teel;
tülkja kuu kalgendjat värvi
kugistab mülgaste neel...
Korraga elule virgub
röögatu laugasmaa!
Väänduvaid kujundeid sirgub
vee kohal usvava.-
Videvast udujoomest
ligineb märatsev kahm:
pingul vaimu ogarast loomest
kerkib üks mustendav hahm.
Antikristuse marulist jõudu
kummitus kasutab -
Kleepjat, tilkuvat õudu
ihu soojusse asutab.
Läbi võikalt plumpsuva haua
levib südantpööritav gaas,
bassihäälsed korinad kaua
vastust ootavad, kaiguvad taas.
Palveid röögib ohver, ei pagu
leia kuhugi tormates...
Kõik asjata, surma jagu
on, pea seal kaotab kes...
Kaugele jõuab ta minna -
seda ei ise ta tea.
Soojärve kõõksuva pinna
tõstab öö üle uimunud pea...
Maailmakirjandusest meenub vähemalt üks juba klassiku staatusesse tõusnud kirjanik, keda kõik ulmesõbrad teavad kui õudusnovellide meistrit, kuid kes angloameerika keeleruumis on vist tuntumgi oma luuletuste ja poeemidega - eelkõige Ronga ja Annabel Lee´ga. Loomulikult käib jutt Edgar Allan Poe´st.
Sealt ongi paslik läbi järgmise luuletuse jõuda viimase kodumaise ulmeautorini:
Sajand hiljem
Lillepoes on järjekord. Mõistagi märtsis.
Unistad seistes aprillist või maist.
Kus on su õis? Vaevalt puhkenud, närtsis.
Naisi sul jätkub. Kuid pole sul Naist.
Läikival asfaldil veerevad trollid,
ükski neist ära siit Sinna ei vii.
Mõtted on kahtlased, tahtmised lollid...
Asjatult ootab sind Annabel Lee.
Aastate kandamist valutab turi.
Palju neid ongi? Vist paarkümmend viis.
Aeg näitab hambaid. On kirglik ja kuri
vile ta huultel. See lõputu viis.
Minevik kisendab. Mida, ei kuule.
Tulevik niigi käib üle su jõu.
Hägune elu. Kristallselge luule.
Sinu, jah sinugi nimi on Poe.
Tegu on Abel Cainiga, kes oli aastaid tagasi pigem tuntud kui kolm luuleraamatut avaldanud lootustandev noorluuletaja Mario Kivistik. Toodud luuletus on pärit tema kogust “Silmapiiririkkuja”.
Nagu näha, on eesti ulmes luulepotentsiaali kõvasti, kuid kasutust leidnud on see ülimalt tagasihoidlikul määral. On see halb või hoopitükkis hea, ei võta mina siinkohal hinnata, kuid poeetilisuse lisandumine kohalikesse ulmetekstidesse võiks minu tagasihoidliku arvamuse kohalt olla üsna loogiline areng, mis ulme üldise arenguga kaasas käib.