Kõigepealt võlgnen ilmselt selgituse, kuidas ma sellele - Estconi kontekstis võib-olla ebatavalisele - teemale sattusin. Tõukeks oli Carl Sagani romaan "Kontakt" mis hiljuti "Varraku" toimetusel eesti keeles ilmus üsna ühel ajal sama autori mitteilukirjandusliku teosega "Deemonitest vaevatud maailm", mida võib ka julgesti soovitada.
Ulmekirjanduse puhul räägin siin esmajoones teaduslikust fantastikast. Nii imeulmet kui õudust on sellest vaatekohast suhteliselt mõttetu käsitleda.
Teaduslik fantastika oma klassikalisel kujul püüab kujutada kõikvõimalikke tehnitsistlikke viise maailma muutmiseks. Seoses sellega ei tegutse seal otseselt üleloomulikke olendeid, kaasaarvatud jumal või jumalad. Teaduslikku fantastikat kui kultuurifenomeni võib aga analüüsida ses mõttes, kuivõrd see on mõjustatud ühest või teisest maailmavaatest.
Näiteks kuni Uue laineni kirjutati väga palju tekste, mille kohustuslikuks elemendiks oli ühelt poolt ilma igasuguste piirideta progress ja teiselt poolt inimkonna roll Universumi päästjana või vähemalt kõige vingema eluvormina. Heaks näiteks on siin Simaki 1950. aastal ilmunud romaan "Cosmic Engineers" või 1954. aastal trükivalgust näinud Carsaci "Tulnukad ei kusagilt".
Põhimõtteliselt kirjeldab seda ideoloogiat sõnaühend "the last frontier" - nagu kunagi liikus Ameerika tsivilisatsioon uutele ja uutele valge inimese poolt hõlvamata aladele, nii hakkab kunagi liikuma ka inimkond mööda Universumit. Iseenesest sisaldab see sõnaühend ka teatavat hinnangut kõikvõimalike ülejäänud eluvormide kohta, mis seda asustada võivad. Ilmselgelt on siin tegu juhuga, kus üks teatud ideoloogia mõjutab peaaegu kogu zhanri üsna pika aja vältel.
Tulles tagasi teadusliku fantastika ja religiooni juurde, võib rääkida mitmest erinevast ideest.
Esiteks, jumalaeitus. Näiteks sobivad äsjanimetatud teosed. Kuna inimene on Universumi kõige tegijam rass, on inimkonna võimalused sisuliselt piiramatud. Jumalale kohta ei ole. Tegelikult kuulub samasugussesse jäägitut progressi kujutavate teoste hulka hunnik nõukogude autorite teoseid. Tahaksin märkida, et kategooriline jumalaeitus ehk siis ateism on samamoodi religioon, kui jumalajaatus. Meie praeguse teadusliku teadmise valguses põhinevad mõlemad usul.
Teiseks, "jumalaks" nimetatavale entiteedile mingi materiaalse aluse otsimine. Näiteks toosama Carl Sagani "Kontakt" (Universumi Looja suhtleb meiega matemaatiliste konstantide abil) või siis Nancy Kressi "Trinity", milles ülimõistuse tähelepanu paelumiseks piisav telepaatiline väli suudetakse luua kahe kloonitud kaksiku abil, kui nad parasjagu seksivad. Nendes teostes on jumal midagi, mida saab reaalteaduslike uuringute abil hõlmata. Põhimõtteliselt ei ole raske ette kujutada ka teadusulme rakendust, milles kristlik maailmapilt kenasti reaalseks muutub. Hea võimaluse annab selleks ajamasina kontseptsioon, millest Ants Miller ühel varasemal kokkutulekul rääkis. Võib näiteks kujutleda, et kusagil kauges tulevikus tegeleb rühm inimesi ajamasina abil heategevusega - kopeerib meie teadvuse surmahetkel, toob mingil infokandjal oma aega ja paneb tööle mingisuguses uues ja sisuliselt vigastamatus kehas. Kui selle käigus toimub ka midagi kohtumõistmise taolist, ongi meil midagi väga kristlikele doktriinidele sarnanevat. Tänapäevasel postküberpungi ajastul vaevalt et selline mõttearendus kedagi üllatab. Ma kahjuks ei tea, kas maailmas on kristlikku kirikut, mis ajamasina kontseptsiooni oluliseks peaks, aga maailmas on vististi üle 30 000 kristliku kiriku ning vabalt võib mõni ka selline olla. Tänapäeva inimesele muutub religioosne sisu tihtipeale söödavamaks, kui see on valatud SF-i vormi. Ilmselt seetõttu nähakse ka oluliselt rohkem UFO-sid ja üha vähem ilmutab ennast Neitsi Maarja või tegutsevad sukuubid.
Kolmandaks, religioosne müstika. Siia liigitaksin ma kõikvõimalikud teosed, milles tavaliselt hoiatatakse inimsugu liiga kaugele minemast. Heaks näiteks on Gregory Benfordi "Matter's End" või siis Eesti kirjaniku August Mälgu "Projekt Victoria". See zhanr seostub minu jaoks otseselt kuuekümnendatel vallapääsenud New Age'i maailmavaatega. Tegelikult on täiesti olemas ka selline alamzhanr nagu "kristlik SF" ning sellise temaatikaga kogumikke on välja antud.
Kui nüüd võrrelda esimest ja teist liiki teoseid, siis need mõlemad lähtuvad materialistlikust vaatepunktist, on see siis ateistlik nagu esimesel puhul või agnostitsistlik, nagu teisel puhul. Peamine erinevus, nagu kergesti näidata võib, on suhtumises inimkonna väljavaadetesse. Teisele liigile seisavad lähedal teosed, milles inimkonda meelega alandatakse - kujutatakse seda "kosmose tagahoovina", mida supertsivilisatsioonid millekski ei pea või siis mainitakse, et elu Maal tekkis mõne tulnuka laevast välja visatud oksekotist või veel midagi seesugust. Selline liigiline masohhism kaasneb ilmselt tunnetusega, et inimkond on oma teadmistes ikka veel väga piiratud ning võib ennast progressi nimel ka koos elukeskkonnaga hävitada. Progress on ohtlik, sellel on varjuküljed, me ei ole "looduse kroon". See mõte muutus populaarseks koos Uue lainega. Esimese liigi teoste maailm on lineaarne, teise liigi teoste maailm mittelineaarne.
Sagani juurde tagasi tulles - Carl Sagani "Kontakt" on ilmselgelt teise liigi teos - inimkond loob kontakti supertsivilisatsiooniga, mis on suuteline puhttehnologiliste vahenditega energiaga varustama öötaeva kõige heledamat objekti Lüüra tähtkujus. Me ei tea isegi seda, kui kaugel me neist olla võiksime, isegi suurusjärke ei kujuta ette. Paljalt kommunikatsioonivahendi ehitamine on Maa tehnoloogia võimete piiril ka üksikasjaliku juhendamise puhul. Sagani romaan on tegelikult pikalevenitatud ühiskondlik-poliitiline essee, kus antakse sõna kõikvõimalikele USA ühiskonnagruppidele ja Sagan ise räägib seal tihtipeale peategelase suu kaudu.
Muuhulgas väidab romaani peategelane, et kujutlus, mille järgi inimkond on ainuke rass Universumis, on vana geotsentrilise maailmapildi (mida autor mõnevõrra vaieldavalt tagurlikule kristlikule kirikule omistab) jätk. See väide on minu meelest märkimisväärne, kui võtta aluseks lähenemine, et inimkond vastutab oma ürgkodu eest.
Mulle näib, et kujutlus, mille järgi kõiki maailma asju korraldab jumal (või jumalad), vabastab inimese suurel määral vastutusest maailma saatuse eest, jättes talle ainult vastutuse jumala või jumalate ees. Samamoodi võib vastutuse delegeerida ka supertsivilisatsioonile, kelle võimuses on kõik Maa probleemid hoobilt lahendada (nagu ilmselt Sagani kirjeldatul). Mõlemal juhul võib inimkond loota mingisuguse tohutult kõrgemal seisva jõu sekkumisele.
Eelmainitud esimest liiki teostes on inimkond küll kõige võimsam jõud Universumis, kuid seal ei ole jälle sõnagi vastutusest.
Teooria, nagu võiks mingi ülim jõud inimkonna saatusesse positiivses mõttes sekkuda, päästes inimkonna tema enda käest (nagu sõnum supertsivilisatsioonilt vähendas Sagani tuntavalt romaanis rahvusvahelisi pingeid), näib mulle ühelt poolt moraalselt kahtlasena ning teiselt poolt religioossete tunnete kanaliseerimisena. "Tulnukate" idee on muiudugi ühelt poolt intellektuaalselt väga paeluv, kuid mulle isiklikult tundub, et selle tohutu populaarsuse taga on veel midagi - paljude inimeste "otsiv religioossus", mida reaalteadustel põhinev maailmapilt eksitab. Maaväline intelligentne elu on muuhulgas väga mugavalt ka midagi sellist, mille olemasolu põhimõttelist võimalust ka materialistliku maailmapildi raames üsna kergesti eeldatakse.
Ma nõustun nendega, kes peavad arvamust religioonist kui inimkonna hirmude leevendamise vahendist liiga pealiskaudseks. Ometi on ka see tahk olemas. Ning jutt meist palju kaugemale arenenud supertsivilisatsioonidest, kes meie tegevusel silma peal hoiavad, teenib minu meelest suurel määral sellist hirmude leevendamise eesmärki. Ses mõttes on kujutlus supertsivilisatsioonist religioosne. Ning nagu me teame, on olemas ka mitmeid ususekte, kelle õpetuse keskmes on just väidetav kontaktivõtt supertsivilisatsiooniga.
Ma olen rääkinud kahest maavälise elu ja inimkonna rolli kujutamise alternatiivist - inimkonna ülemrassina kujutamisest vastutust välistades ning inimkonna alandamisest vastutust supertsivilisatsioonile delegeerides. Nende kõrval paelub mind isiklikult kolmas alternatiiv, mida ulmekirjanduses võrdlemisi vähe kohtab. Nimelt - inimkond võib ju põhimõtteliselt ka Universumis üksinda olla. Statistikud ja astronoomid väidavad, et maailmaruumis on miljardeid tähesüsteeme, milles on eluks sobivad tingimused. Niipalju kui mina tean, ei suudeta siiani elu tekkimise ja evolutsiooni protsessi eriti täpselt modelleerida ja peaaegu üldse ei tea me sellest, kuidas see võiks toimuda teistel planeetidel, mida küll selleks sobivaks peame. Põhimõtteliselt võib ju täiesti olla, et Maa on elu arenguks kõige sobivam paik Universumis üldse ja kõikidel muudel eluks sobivatel planeetidel alles ronivad algelised organismid ookeanist kuivale. See ei pruugi nii olla, aga ma kahtlen, kas seda saaks välistada.
Tähendaks kinnitus sellisele hüpoteesile, et vähemalt süsnikkeemial põhinevast elust rääkides oleme meie supertsivilisatsioon. Me edestaks võib-olla sadade miljonite aastatega vähem sobilikke planeete. Umbes sellist universumit kujutab muide Isaac Asimov oma "Asumi" sarjas, sealjuures küll eetilistesse probleemidesse eriti süvenemata.
Kõrvalepõige - ma olen täielikult teadlik asjaolust, et religioon ja eetika on kaks ise asja. Kuid inimesed teevad oma moraalialaseid otsuseid siiski lähtuvalt oma maailmapildist, millesse ühe osana kuulub ka religioon.
Tõdemus, et teadusliku fantastika, UFO-pärimuse ning linnafolklooriga luuakse uut religioosset aluspõhja, on aastakümneid tagasi kõlanud. Mind paneb selle kõrval natuke imestama, et nii vähe on teoseid, milles püütakse analüüsida inimkonda kui potentsiaalset supertsivilisatsiooni. Võib-olla on see minu vähese lugemuse probleem.
Kujuteldagu inimkonda Universumis üksinda ja kõiki neid teisi planeete, mida ulmekirjanduse algaegadest asustatakse suurepäiste mehikestega, roheliste mehikestega, kõikvõimalike "Star Trekist" tuntud humanoidsete mehikestega, üksildaste kivikõrbetena, mille meredes vaid algolendeid leida võib. Mõni kuulajatest ütleks, et selline Universum tundub talumatult üksildane, tühi ja mõttetu. Aga täpselt samamoodi ütlevad paljud usklikud maailma kohta, milles puuduks nii jumal kui kõikvõimalikud üleloomulikud jõud ja nähtused ja kus inimene on sünnist hauani vaid enda hooleks jäetud.
Mina erinevalt Uue laine eelsetest autoritest tunnen sügavat aukartust sellise teooria puhteetiliste järelmite osas. Kas inimene käitub nii, nagu võiks oodata Universumi ainsalt mõistusega olendilt? Kas me oma tegevusega teenime ära sellise tohutu au?
Kirjanduse aineks on väga suurel osal juhtudest eetiline konflikt või probleem ja see kehtib ka ulmekirjanduse kohta. Eelsõnastatud küsimus võiks olla mõne suurteose lähtekohaks - kuid hetkel näib, et see suurteos on veel loomata.