Kerge tuulekohin kõrgel puulatvades mõjus peaaegu uinutavalt. Mason süütas suitsu ning pööras näo päikese poole. Sügis oli küll juba saabunud, kuid ilmad püsisid endiselt soojad ning talv tundus olevat alles mägede taga.
“Hea küll mehed, lõuna on läbi!” teatas käre hääl tema selja tagant. Mason kustutas sigareti niiske mulla sisse ning ajas end püsti. “Koguneda minu juurde!”
Nurgeline kuuekohaline luuresoomuk oli pargitud täpselt keset väikest metsalagendikku. Masina katusel paiknevas kuulipildujatornis passiv tunnimees vaatas tülpinud ilmel seersandi ümber koonduvaid sõdureid ning sülitas laisalt. Mason viskas automaadi üle õla ning liitus teistega.
“Nii, kuulab siia!” alustas jaoülem viivu pärast. Ta oli umbes paari ruutmeetri suuruse pinnasetüki kollakas-punasest leheprügist ja taimekõdust puhastanud ning ehitanud sellele miniatuurse maastikumudeli. Mason muigas tahtmatult. Kümme aastat väljaõppe-ohvitserina olid seersandile oma jälje jätnud. “Nagu te teate, on väeosa kütusevarud peaaegu ammendunud ning see on oluliselt piiranud meie liikumisvabadust.”
Mehed kuulasid üsna ükskõiksete nägudega. Nad olid juba kuus päeva väljas olnud ja tahtsid tagasi kasarmusse. Uued käsud ei tekitanud neis just erilist vaimustust.
“Mis see meisse puutub, seeru?” tundis Duval huvi. Ta oli keskmist kasvu jõulise kehaehitusega ja vastiku iseloomuga mees. Koos kuulipilduja taga kükitava Andersoniga moodustasid nad väga ohtliku paari, keda ainult jaoülem üksi suutis kontrolli all hoida.
“Ma olin just väeosaga ühenduses ja mulle tundub, et nad kavatsevad selle kütusekriisiga varsti midagi ette võtta,” jätkas seersant reamehest välja tegematta. “Natuke väljaspoole meie vastutusala jääb üks väike linnake. Me saime korralduse üle vaadata seal asuv tankla ning sellega seotud kommunikatsioonid!”
Mehed noogutasid sõnatult. Nende moraal võis selle nädalaga küll üsna madalale langenud olla, kuid nad olid endiselt sõdurid ja harjunud käske täitma. Vastuhakkamine oleks kaasa toonud liiga palju probleeme, mida keegi ei tahtnud.
“Kaugel see tankla on?” küsis Mason.
“Meie praegusest asukohast ligi viisteist kilomeetrit,” vastas jaoülem ning võttis maast pika sirge oksa. “Kuna te kõik kibelete tagasi kasarmusse, ei hakka me ringe tegema, vaid lähme otse läbi linna. Päevasel ajal pole see nii ohtlik, kuid me ei tohi valvsust kaotada. Hoonestatud aladel võib tihti ootamatusi esineda ja te kõik teate ju, et mulle ei meeldi üllatused!”
Asi oli muutunud huvitavamaks ning mehed kuulasid juba natuke tähelepanelikumalt. Peale ühe luureüksuse kadumist, oli väeosa ülem linnadesse sisenemise rangelt ära keelanud. Risk oli liiga suur ja meeste elud väärtuslikud.
“Me läheneme tanklale lõunast ja peatume siin,” ütles seersant ning näitas kepiga maastikumudelil vastavat kohta, et mehed kõik üheselt aru saaks. “Anderson ja Clarke jäävad katma, samal ajal kui ülejäänud hoone kindlustavad. Hiljem liiguvad nad järgi. Küsimusi on?”
“Mis siis kui me kohtame enne tanklat vastupanu?” tundis jaoülemaabi kapral Stiller huvi. Ta oli oma olemuselt seersandi täielik vastand. Pikk, kõhn ning väga rahutu iseloomuga. Alles hiljuti oli ta veel olnud tavaline staabirott, kuid elavjõu puuduse tõttu lahingüksusesse üle kantud. Enamus ei võtnud kapralit kuigi tõsiselt. Ta ei sobinud nende sekka ja ta teadis seda ka ise.
“Annad tina!” hõikas Anderson soomuki juurest, mille peale kõik suuremal või vähemal määral naerma puhkesid. Stiller vaatas abiotsivalt seersandi poole, kes laiutas vaid käsi.
“Oleneb asjaoludest,” ütles jaoülem, kui mehed olid maha rahunenud. “Kui vastupanu on nõrk, siis teeme nii nagu härra Anderson soovitas. Kui tugev, pöördume tagasi. Me pole ainus üksus, kes selle ülesandega tegeleb. Veel küsimusi?”
Mehed vaikisid, sest kõik oli üsna arusaadav. Stiller tahtis küll midagi lisada, kuid seersant sekkus enne, kui ta jõudis oma suu lahti teha.
“Väga tore!” ütles ta ülepingutatud lõbususega. “Tehke nüüd kähku, me tahame ju enne pimedat väeosas tagasi olla!”
Selles oli tal tuline õigus.
***
Kergelt soomustatud sõjaväemasin vuras sihikindlalt mööda räämas linnatänavaid edasi. Mason vahtis tüdinenult kitsast aknapilust välja ning ootas kannatamatult, millal nad kohale jõuavad. Mehed vaikisid rusutult. Nad olid haaratud süngest vaatepildist, mida pakkus kõle linnamaastik nende ümber.
Terved mahapõlenud kvartalid, majad nutmas tühjadest aknasilmadest tumedaid tahmapisaraid. Roostetavad autovrakid palistamas prahi alla mattunud kõnniteede ääri, varesed laulmas nukrat leinalaulu tolmuks pudenenud inimkonnale.
Sõdurid olid juba unustama hakanud, kuidas see juhtus. Nad püüdsid sellele mitte mõelda, üritasid alla suruda igatsust kõige järele, mida enam polnud. Enamasti õnnestus see neil päris hästi, kuid mitte alati.
Järsku tuksatas kuulipilduja. Suurekaliibrilised metallitükid rebisid mahakooruma hakkava värviga hoonete fasaade nagu näljased koerad toorest lihakäntsakat.
“Mis juhtus?” küsis Stiller võpatades.
“Ei midagi,” vastas Anderson hooletult ning saatis uue valangu teele. Tühjad hülsid langesid avatud katuseluugist sisse ning põrkasid vastu all istuvate meeste kiivreid.
“Lõpeta ära!” käskis jaoülemaabi ning viskas mõned sülle pudenenud padrunikestad aknast välja.
“Miks? Ma ju ainult lõbutsen natuke,” ütles Anderson süütult naeratades. See oli tema viis peale tükkiva masenduse leevendamiseks ning keegi ei mõistnud teda hukka. Maailmalõpp oli vaikselt tulnud ja läinud, jättes ainult endale teada olevatel põhjustel käputäie inimesi edasi virelema. Nad polnud mingisugused terasmehed, kellele midagi korda ei läinud. Nad olid tavalised inimesed oma tugevate ja nõrkade külgedega.
“Sa äratad liiga palju tähelepanu!” vastas Stiller närviliselt tänavale kiigates. Ta oli automaadi tugevalt vastu rinda surunud, justkui arvates, et see teda nii paremini kaitseb. Masoni meelest polnud jaoülemaabiga kõik päris korras. Samas võis seda vabalt nende kõigi kohta arvata.
“Ah, ära pabista, Stiller! Me pole ühtegi korjust juba hommikust saati näinud. Kõik on korras!” sõnas Anderson muretult ning toppis uue lindi kuulipildujasse. Tema enesetunne oli märgatavalt tõusnud.
“Ma ütlesin sulle, et lõpeta ära!” ei jätnud jaoülemaabi oma jonni. Ta ei saanud aru, et see oli täiesti vale koht oma praktiliselt olematu võimu kehtestamiseks.
“Või mis?” küsis Anderson rõõmsalt, kuid tema häälde oli siginenud terav noot. Olukord hakkas kontrolli alt väljuma.
“Hea küll poisid, aitab nüüd küll,” ütles lõpuks seersant, näol mänglemas kerge irve. Ilmselt oli ta vaidlust kogu aeg jälginud ning kapralil vaikselt praadida laskinud. Ka tema ei sallinud Stillerit eriti, kuid pidi teda väeosa ülema käsul taluma. “Kohe oleme kohal!”
Masin jäi pidurite krigina saatel seisma tänavanurgal, kust oli hea ülevaade tanklale ning selle taga laiuvale parklale. Kauguses tossasid mingi suure ehitise varemed.
“Plats tundub puhas olevat!” hüüdis Anderson kuulipildujatornist. Mason vinnastas relva ning oli valmis kohe tegutsema. Liigne viivitamine võis maksta kellelegi elu.
“Clarke, Anderson, te jääte siia katma! Ülejäänud minu järel!” ütles seersant ning teised järgisid tema eeskuju.
Nad liikusid bensiinijaama suunas väikeste sööstudega. Üks lahingpaar jälgis ümbrust, teine tormas edasi. Päike oli küll veel üsna kõrgel taevas, kuid lohakaks ei tasunud ka muutuda. Oma lollust ei vabandanud mitte miski.
Enne tanklat nad peatusid. Seersant andis Stillerile ja Duvalile märku maha jääda ning viipas Masoni endaga kaasa. Nad hiilisid vaikselt ümber hoone ning jäid ukse juures seisma. Mason lükkas kerge klõpsatuse saatel automaadilt kaitseriivi maha.
“Valmis?” küsis seersant sosinal. Mason noogutas. “Läksime!”
Jaoülem tõukas õlaga ukse lahti ning tungis majja, reamees tihedalt kannul. Viivu pärast langetasid nad relvad ning muigasid. Tankla ruumides paiknev väike pood ja selle taga peituvad personaliruumid olid küll parajalt sassis, kuid täiesti tühjad. Tolmukorra järgi põrandal võis järeldada, et seal polnud käidud juba üsna mitu kuud.
Mason nõjatus madalale jäätisekülmikule, milles tänu elektri puudumisele oli vahelpeal jõudnud elu tekkida, ning otsis taskust sigareti. Seersant avas bensiinijaama eesukse ning kutsus teised järele.
Kõigepealt saabusid Stiller ja Duval, mõne hetke pärast ka autojuht koos kuulipilduriga. Mehed olid rahul, et kõik oli möödunud plaanipäraselt. Nad sättisid end kuhu juhtus ning jäid edasisi korraldusi ootama.
“Tundub, et me oleme oma ülesandega kenasti hakkama saanud,” lausus seersant tunnustavalt. Mõned sõdurid muhelesid rahulolevalt. “Hea küll, et see käik päris luhta ei läheks, võib igaüks võtta endale kõike, mida hing ihaldab. Ainult ärge alkoholiga üle pingutage. Ma ei taha pärast väeosas selgitama hakata, miks te kõik purjus olete!”
Mehed puhkesid selle peale südamest naerma ning asusid tegutsema. Nad asutasid jaoülemat sellepärast, et ta ei hakanud neid sellistel juhtudel keelama. See oli küll odav populaarsus ning võis kunagi talle valusalt kätte maksta, kuid seersant ei muretsenud selle pärast eriti. Tal olid omad meetodid allumatusega tegelemiseks. Ainult Stiller jäi paigale ning põrnitses tigedalt jaoülemat, kes uuris muretult tankla sisustust.
Mason tõmbas sigareti kiirustamata lõpuni. Ta oli bensiinijaama varudega juba pealiskaudselt tutvunud ning ei hakanud eriti rabistama. Alkoholist ja muust kraamist ta ei hoolinud ning suitsu jätkus kõigile.
“Söör, te teate ju, et see on keelatud!” pressis Stiller viimaks läbi hammaste.
Seersant toppis midagi oma rakmetaskusse ning pöördus tülpinud ilmel jaoülemaabi poole. “Mis asi?”
Mitte just väga ammu oli üks sõdur ka natuke liiga ülbeks läinud. Jaoülem oli talle rahulikult olukorda selgitanud ning siis natukeseks ajaks üksinda metsa jätnud. See oli lahendanud kõik probleemid. Sõdur tahtis pärast ainult teise üksusesse üle minna. Seersant ei takistanud teda.
Väeosas võisid mehed viriseda ja vinguda palju tahtsid, kuid seal väljas oli jaoülema sõna seaduseks. Allumatus asetas nende kõigi elud ohtu ning ta ei saanud seda lubada.
“Vastavalt väeosa ülema määrusele...”
“On röövimine ja rüüstamine rangelt keelatud!” lõpetas seersant kaprali eest lause. “Ja-jah, ma tean seda. Mis siis?”
“Te ei tohiks sellist käitumist lubada, veel vähem soodustada,” lausus Stiller veendunult. Mason ja veel paljud teised muigasid napilt. Patrullide käigus endale mõne asja soetamine oli ametlikult küll keelatud, kuid tegelikult ei teinud praktiliselt mitte keegi sellest enam erilist numbrit. Meeste moraali pidi ju kuidagi üleval hoidma.
“Miks mitte?” tundis jaoülem huvi.
“Distsipliini pärast!” jätkas Stiller sihikindlalt. “Ilma selleta me hävime!”
“Mis vahet sel enam on?” sekkus Duval. Kaprlali pidev hädaldamine oli tal viimaks üle visanud ja ta suutis ainult vaevu oma emotsioone kontrolli all hoida.
“Suur vahe! Me peame säilitama korra. Ilma meieta variseks see maailm lõplikult kokku!”
“Sa mine vaata väljas natukene ringi!” katkestas seersant teda ning süütas sigareti. Lõbusus tema hääles oli asendunud painava tühjusega. “Maailm on juba kokku varisenud! Juba üle kolme kuu pole me mitte ühtegi ellujäänut leidnud. Mitte ühtegi. Kõik on surnud. Me oleme viimased! Mis sa arvad, kaua me suudame niimoodi vastu pidada?”
Stiller vaikis kohmetunult ning kehitas nõutult õlgu. Mason oli üsna veendunud, et peale veel mõnda sellist jõuetut vastuhakukatset kaob meestel igasugune usaldus tema vastu. Asi polnud selles, et ta ajas neile mingit umbmäärast juttu, mis enamusele lihtsalt korda ei läinud. Asi oli pigem selles, et ta tuletas kõigile meelde, milline oli maailm kunagi olnud ja milline ta enam kunagi olema ei saa.
“Hea küll mehed. Pakkige oma asjad kokku. Hakkame minema!” lausus seersant vastuvaidlemist mittesallival toonil. Mason toppis taskud suitsupakke täis ning ronis soomukisse.
***
“Vaata ette!” röögatas autojuhi kõrval istuv seersant järsku. Clarke võpatas ning kiskus meeleheitlikult rooli paremale. Masin tegi terava jõnksu, kerkis maast natuke õhku ning jäi valju ragina saatel elektriposti otsas pidama. “Kus su silmad olid?”
Mason ajas end soomuki põrandalt üles ning vaatas ringi. Anderson oli kaotanud toe ning kõlkus abitult jalgadega vehkides kuulipildujatornis. Duval vandus nagu voorimees ja Stiller üritas ninast voolavat verd peatada.
“Söör, ma ausõna ei näinud neid!” vabandas autojuht hädiselt. Ta polnud ehmatusest veel päris toibunud ning hoidis endiselt roolist kramplikult kinni.
“Kurat küll,” sajatas seersant ning katsus ettevaatlikult katkist alahuult. Valu pani teda kulmu kortsutama. “Kuidas teiega on? Kas on vigastatuid?”
“Mitte midagi tõsist,” teatas Mason hetke pärast. Ta oli mehed kohe kiiresti üle vaadanud ning otsis juba oma arstipaunast sõbilikke vahendeid, millega õnnetuse tagajärgi likvideerima hakata. “Ainult mõned kriimustused ja muhud. Stilleril on vist ninaluu puruks!”
“Mis juhutus?” tundis Duval huvi.
“Mingisugused korjused jooksid teele ette,” vastas seersant. Ta oli end vastu kitsast aknapilu surunud ning vahtis välja.
“Mina ei näe küll kedagi!” teatas Anderson. Ta oli jalgealuse uuesti üles leidnud ning uuris tähelepanelikult ümbrust.
“Kas me ajasime nad kõik alla?” jätkas Duval. Ka tema üritas läbi mõranenud klaasi tänavale vaadata.
“Kurat seda teab,” vastas seersant vihaselt.
“Söör, minu arust polnud need korjused,” ütles Clarke ettevaatlikult, sest ta polnud kindel, kuidas sellist uudist vastu võetakse.
“Mida see peaks veel tähendama?” ei saanud Duval asjast kohe aru. Jaoülem põrnitses tigedalt autojuhti ning Stiller oli oma katkise nina üldse ära unustanud.
“Minu arust olid nad elus!” ütles Clarke tõsiselt. Kõikide hämmeldunud pilgud koondusid temale.
“Ma ei näe ikka veel kedagi,” hüüdis Anderson. “Oled sa endas ikka päris kindel?”
Enne kui autojuht vastata jõudis hakkas keegi väljast vastu soomuki keret taguma. Seersant vandus jälle ning vinnastas relva. Teised järgisid tema eeskuju.
“Aidake, palun aidake!” kostus läbi kõmina kähe mehehääl.
“Nad on elus!” lausus Stiller rabatult.
“Ära üllata,” kostis Duval ning heitis kiire pilgu seersandi poole.
“Eemalduge masinast!” hüüdis jaoülem paaniliselt soomukisse sissepääsu otsivale räsitud välimusega mehele. “Eemalduge masinast või me oleme sunnitud tule avama!”
Stiller tahtis jälle midagi seletama hakata, kuid seersandi ühemõtteline pearaputus sundis ta vaikima. Selles situatsioonis polnud mingit vastuvaidelmist. Isegi kõige pisem eksimus võis kaasa tuua hävingu. Kõiki, kes viibisid väljaspool soomuki suletud keskkonda, käsitleti potentsiaalse ohuna. See oli paratamatus.
“Mu naine, tütar!” ütles mees mingisuguses ebamäärases suunas osutades.
“Eemalduge masinast!” kordas seersant oma nõudmist, millele võõras lõpuks ka kuuletus. “Ärge tehke järske liigutusi! Me tuleme nüüd välja.”
Jaoülem astus ettevaatlikult tänavale ning võttis mehe kohe sihikule. See oli küll esimene ellujäänu, kelle nad leidnud olid, kuid ta ei kavatsenud liigselt riskida.
“Kus teised on?” hõikas jaoülem ohutusse kaugusesse taganenud võõrale.
“Mis teised?” imestas mees. “Ma olen üksi!!”
Järgmisena väljus Mason ning seersant andis talle kerge viipega märku, et ta vastavalt oma parema äranägemise järgi edasi tegutseks. Üksuse meedikuna oli tal see õigus ja kohustus.
“Söör, kas te olete kuskilt haavatud?” pöördus Mason võõra poole. Mees raputas kõheldes pead. Kindlasti polnud ta sellise kohtlemisega arvestanud. “Palun püsige paigal kuni ma teid üle vaatan. Ärge kartke, ma ei taha teile halba.”
“Kui just teisiti ei saa?” alistus mees ning jäi liikumatult seisma. “Minu nimi on Hank Fletcher.”
“Meeldiv tutvuda, härra Fletcher,” lausus Mason siiralt. “Ma väga vabandan sellise käitumise pärast, kuid me peame veenduma, et te pole nakatunud.”
“Arusaadav,” lausus Hank lihtsalt. Ta oli meediku töö lihtsustamiseks koreda mantli seljast võtnud ning värises jaheda sügistuule käes kergelt. “Te lihtsalt ei kujuta ette, kui hea meel mul on jälle elusaid inimesi näha.”
“Kujutan küll,” vastas Mason naeratades. Ta ei valetanud. Peale mitmete kuude pikkust viljatut otsimist olid nad lõpuks mõned ellujäänud leidnud. Võib-olla oli Stilleril isegi õigus. Inimkonnal oli veel lootust.
“Kuidas temaga on?” küsis seersant.
“Ta on puhas,” vastas Mason. Mehed langetasid relvad ning hingasid kergenult.
“Me peame mu naisele ja tütrele kohe järele minema,” lausus Hank murelikult. Seersant noogutas vastumeelselt. “Ma olen juba niigi kaua täna väljas olnud. Nad võivad muretsema hakata.”
“Clarke, vaata auto üle. Stiller, Mason, Duval, minge tooge tema perekond ära. Anderson, hoia ümbrusel silm peal,” jagas jaoülem meestele kiiresti korraldused kätte. Ta vaatas murelikult juba päris madalale laskunud päikest ning vandus rämedalt. Pimeduseni polnud just väga palju aega jäänud. “Ja pidage meeles, ei mingeid üllatusi!”
***
Samal nädalavahetusel, kui meedias hakkasid levima esimesed teated kummalistest haigusepuhangutest, sõitis Hank koos oma perega maale suvilasse puhkama. Sel hetkel oli neid veel neli olnud. Tema ise, naine Lisa ja tütar Kate ning viimase uus poiss-sõber Chris. Veidratele uudistele ei osanud keegi tähelepanu pöörata, sest neil oli üksteisegagi piisavalt palju tegemist.
Kui nad paar päeva hiljem õnneliku perekonna mängimisest väsinuna tagasiteele asusid, ei aimanud veel keegi, et neil pole enam kuhugi tagasi pöörduda. Lokaalse iseloomuga haiguspuhangutest oli välja koorunud tõeline pandeemia, mis ei säästnud kedagi, kes olid juba nakatunud.
Valitsus oli võimetu kriisile piiri panema. Politsei ning päästeteenistused pudenesid laiali. Inimesi suri nagu kärbseid. Majad põlesid takistamatult tuhaks, sest kogu maailmas ei leidunud enam kedagi, kes neid kustutada oleks viitsinud. Katkes side, kadus elekter ning üsna pea jäid kraanid kuivaks. Saabunud oli maailmalõpp, viimane kohtupäev, ainult kõik olid suremisega liiga ametis, et seda märgata.
Chris nakatus, kui nad üritasid ühest kõrvalisest tanklast natuke bensiini võtta. Kõik oli vaikne ja rahulik. Nad olid juba vajaliku kütusekoguse peaaegu kätte saanud, kui kassaputkast sööstis välja hullunud klienditeenindaja ning ründas neid. Suure vaevaga õnnestus meestel ta kahjutuks teha ja põgeneda, kuid Chris oli rüselemise käigus vigastada saanud. Paar tundi hiljem ta suri ning tõusis üles. Nad olid sunnitud ta maha jätma, sest tagasihoidlikust ja vaiksest noormehest oli saanud kohutav koletis, kelle ainsaks eesmärgiks näis olevat nende eluküünla kustutamine.
Peale seda otsustas Hank koos oma perega võimalikult palju vältida igasuguseid asustatud punkte. Nad rändasid mööda laastatud maad, peitsid ja varjasid end, lootuses lõpuks leida kedagi, kes tooks selgust sellesse hullumeelsusesse.
“Kuidas te siia sattusite?” küsis Mason, kui mees oli oma jutu lõpetanud. Nad rühkisid mööda räämas tänavat edasi, jälgides hoolega ümbrust, et kogematta mõne korjuse otsa mitte komistada.
“Mu tütar jäi haigeks,” ütles Hank.
“On ta nakatunud?” oli meedik sunnitud küsima, kuigi ta poleks tahtnud seda eriti teha. Hank oli juba niigi palju kannatama pidanud.
“Ei, loomulikult mitte!” vastas mees kõhklematta. “Külmetus või midagi sellist!”
“Olete te veel mõnda ellujäänut kohanud?” päris Stiller uudishimulikult. Ta oli formatsiooni rikkunud ja neile lähemale tulnud. Mason andis Duvalile igaks juhuks märku natuke ettevaatlikum olla. Reamees noogutas mõistvalt.
“Ei, aga teie?”
“Kahjuks mitte,” lausus meedik pead raputades. “Me oleme küll otsinud, kuid ressursside nappus seab ka meile omad piirangud.”
“Palju teid on?” tundis Hank huvi.
“Kuskil sajaringis,” ütles Mason. “Alguses oli meid natuke rohkem, kuid aeg on oma töö teinud.”
“Ma arvasingi, et sõjavägi ainsana on suuteline selle jama üle elama. Ilmselt oli mul õigus,” ütles Hank ilma erilise rõõmuta. “Olemegi kohal!”
Nad olid peatunud paksude kiviseinte ja trellitatud akendega kahekorruselise kivimaja ees. Hank otsis taskust võtmekimbu ning keeras suure metallukse lukust lahti. Nad sisenesid madala laega kitsasse koridori.
“Nagu tõeline kindlus,” lausus Duval tunnustavalt, kui oli natuke ringi vaadanud. “Kuidas te siia sisse pääsesite?”
“Tagauksest,” vastas Hank napilt ning juhatas nad ühte avarasse ruumi, mis oli tõenäoliselt kunagi olnud mõne tähtsa ülemuse kabinet. Nahast diivanil riidekuhja all lebas umbes paarikümne aastane tütarlaps. Ta oli väga kahvatu ning värises kergelt. Neiu kõrval tugitoolis istus mureliku ilmega keskealine kena välimusega naisterahvas.
“Lisa, need mehed on ühest lähedal asuvast sõjaväebaasist,” pöördus Hank oma abikaasa poole. “Me oleme päästetud!”
Naine vaatas imestunult oma mehele otsa, heitis siis ka kiire pilgu lävel seisvatele sõduritele ning puhkes nutma. Ka asemel lebav tüdruk oli silmad avanud ning ning naeratas neile kergelt.
“Päris kobe tükk,” ütles Duval meedikule sosinal, jättes täpsustamatta, keda ta mõtles. Tegelikult polnud sel ka erilist vahet, mehed polnud juba mitu kuud ühtegi seelikut näinud. Ta pidi kindlasti esimesel võimalusel seersandiga rääkima, et hiljem inetuid vahejuhtumeid vältida.
“Ma olen küll ainult tavaline parameedik, kuid kas ma tohiksin teie tütre läbi vaadata,” küsis Mason natuke kohmetunult.
“Loomulikult,” vastasid Hank ja tema naine peaaegu korraga. Mason pani automaadi käest ära ning võttis õlalt oma ravimikoti. Umbes kümne minuti pärast istus ta rahulolevalt põrandale maha ja pani suitsu ette.
“Mis tal viga on?” küsis Hank kartlikult. Ilmselt oli ta end juba kõige hullemaks ettevalmistanud.
“Mitte midagi hullu. Ma annan talle natuke antibiootikume ning paari päeva pärast peaks ta jälle jalul olema. Loomulikult ei teeks paha, kui väeosa arst ta ka üle vaataks,” lausus meedik suitsu mõnuga välja puhudes. Hanki ja Lisa ilmed muutusid kohe natuke röömsamaks ning üle pika aja tundus Masonile, et kõik ei pruugigi veel kadunud olla.
“Kas te kuulsite seda?” küsis Duval järsku ning vahtis ärevalt ringi.
“Mida?” imestas Stiller.
“Tasa!”
Kõik jäid vait ning üritasid pingsalt kuulata. Närvesööv vaikus mähkis nad hetkeks endasse.
“Seda,” lausus Duval, kui kaugusest hakkas kostuma summutatud püssipraginat, mida varjutasid lühikesed, kuid teravad kuulipildujavalangud.
“Läksime!” hüüatas Mason püsti karates. Duval oli juba uksest välja sööstnud, samas kui Stiller ikka veel viivitas. “Tule nüüd!”
“Mis meist saab?” sekkus Hank. Oli ilmselge, et ta ei tahtnud jälle üksinda jääda.
“Mitte midagi. Te olete siin väljaspool hädaohtu!” hõikas Mason kapralit enda järel tänavale lohistades. Tulistamine oli muutunud intensiivsemaks.
Nad püüdsid Duvali paarisaja meetri pärast kinni ja hakkasid kerge sörgiga tagasi oma kaaslaste juurde jooksma. Umbes viime minuti pärast kohtasid nad esimest korjust, kelle oli kohale meelitanud õhtupimedus ja lärm. Duval niitis ta lühikese valanguga maha. Kuulipildujaragin oli juba praktiliselt kõrvulukustav.
Mason andis teistele märku, et nad rohkem kokku hoiaksid ja ei laseks mitte ühtegi poolkõdunenud zombit endale liiga lähedale. Mehed noogutasid arusaamise märgiks.
Korjuseid ilmus üha rohkem ja rohkem nähtavale ning purustatud soomuk oli neist peaaegu ümber piiratud. Seersant ja Clarke olid vastu seina surutud ning kaitsesid end kuidas oskasid. Andersoni tegi küll oma kuulipildujaga tõhusat tööd, kuid lõpmatuseni poleks ka tema suutnud vastu pidada.
“Mis nüüd?” küsis Duval ning purustas ühel liiga lähedale tükkinud zombil pea. “Stiller?”
Kapral vaikis ning vahtis hirmunult enda ümber keerlevat kaost. Masonile tundus, et jaoülema abi kukub kohe kokku ning haaras tal ühe käega õlast.
“Me peame nendest neetud korjustest kuidagi läbi murdma,” pakkus meedik. Ka tal polnud aimu mida edasi teha, kuid passimine tähendas kindlat surma. Neile kõigile.
“Tõsi ka või?” irvitas Duval. Automaat tema käes suitses juba. “Ma poleks selle peale ise tulnud!”
Stiller oli nutma puhkenud ning jõuetult ligasele asfaldile vajunud. Mason korjas tema relva maast üles ning toppis selle kaprali töntsiks muutunud käte vahele.
“Võta see ja ole siin!” röökis ta üle põrgulärmi ning pöördus Duvali poole. “Tungime edasi ja üritame korjuste tähelepanu rohkem enda peale tõmmata. Kui hästi läheb, saame teistega poolel teel kokku!”
“Loodetavasti saavad ka nemad sinu plaanist samamoodi aru!” ütles reamees muiates.
“Küll nad saavad!” vastas Mason umbmäraselt õlgu kehitades. Midagi paremat tal hetkel küll pähe ei tulnud. “Hea küll, läksime!”
***
“Miks sa ei tulistanud?” kuulis Mason läbi hämu kedagi karjuvat. Ta avas silmad ning leidis end Hanki varjupaigast. Kuidas ta sinna sattunud oli, seda mäletas ta väga ähmaselt.
“Mis juhtus?” küsis ta läheduses askeldavalt autojuhilt.
“Sul vedas, et sa üldse ellu jäid,” vastas Clarke napilt. Ta oli põrandale priimuse üles seadnud ning keetis sellel nüüd vett. “Ma poleks uskunudki, et sa nii visa hingega oled. Kümne märatseva zombi alt puhtalt välja rabeleda pole just väga paljud suutnud!”
Mason muigas viralalt. Paljud polnud seda ka proovinud ja enesetunde järgi otsustades polnud ta eriti puhtalt küll pääsenud. Kõik kohad pealaest jalatallani valutasid metsikult.
“Olen ma...?” ei suutnud ta oma küsimust lõpetada. Kuigi ta oli kogu aeg teadnud, et ükskord peab see juhtuma, ei tahtnud ta veel surra.
Autojuht raputas pead. “Ei, sa oled puhas!”
“Aga teised?”
Clarke süngestus. Ta võttis aurava kateloki kätte ning rüüpas sellest paar sõõmu. “Seeru sai päris kõvasti rappida. Ma ei usu, et ta elama jääb.”
“Kurat küll,” vandus Mason ning ajas end istuli. Hank oli oma pere juures ning seletas neile midagi. Naise ja tütre näoilmetest võis järeldada, et kuuldu ei meeldinud neile sugugi.
“Ma küsisin, miks sa ei tulistanud?” nõudis Duval jaoülema abi käest uuesti. Ta oli Stilleri kõvasti vastu seina surunud ning ei lasknud teda lahti.
“Ma ei tea,” tunnistas kapral viimaks jõuetult. Ta värises kergelt ning ainult Duvali raudne haare hoidis teda veel püsti.
Mason otsis oma meditsiinikoti üles ning läks seersandi juurde. Ta kooris jaoülemalt ribadeks käristatud vormi seljast ära ning hakkas mehe haavu üle vaatama. Viivu pärast lõi ta sellele käega ning süütas sigareti. Seersant oli kindlasti nakatunud ning ta ei saanud sinna enam midagi parata.
“Kes siis teab?” röökis Duval ning virutas kapralile lahtise käega vastu nägu. “Kes?”
“Võib-olla annab seda asja kuidagi teisiti lahendada?” pakkus Hank kogeledes. Sündmuste selline areng oli ka talle paratamatult oma mõju avaldanud ning ta polnud enam milleski kindel.
“See ei puutu sinusse!” lausus Anderson ning lükkas mehe toorelt tagasi tema naise ja tütre juurde. Hank raputas ebamääraselt pead, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Ilmselt oli ta aru saanud, et see viiks ainult tarbetu vägivallani.
Stiller ei vastanud. Tema kinni pigistatud laugude vahelt voolasid mõned pisarad, jättes määrdunud näole natuke heledamad vaod. Duval surus talle püstoli vastu meelekohta.
“Ma elasin siin linnas,” lausus kapralt nuuksudes. “Mu naine ja lapsed võisid nende seas olla.”
“Mida sa just ütlesid?” imestas reamees ning lasi Stilleri lahti. Kapral vajus põrandale nagu tühi kott. “Mida sa ütlesid. Nad on surnud. Saad sa aru? Nad on nüüd korjused, mädanevad zombid. Nad on koletised!”
“Ma ei suutnud seda teha,” pomises kapral. “Ma lihtsalt ei suutnud!”
“Kurat, ma peaksin su nende juurde tänavale viskama,” ütles Duval ning haaras kapralil frentsihõlmast kinni. Jaoülema abi ei hakanud vastu.
“Duval, aitab!” sekkus Mason püsti tõustes. Seersant oli teadvuse kaotanud ning tõmbles oma asemel rahutult. “Sellest poleks mingit kasu. Sa vaata ainult teda!”
Duval kõhkles hetke ning lasi siis kaprali lahti. Seejärel otsis ta rakmetaskust väikese pudeli ning kallas kohe poole selle sisust endal kõrist alla. Reamehe silmad läksid põlema ning ta ütles: “Tee temaga, mis tahad, aga hoia ta mul jalust ära!”
Mason noogutas ning sättis seosetult läliseva Stilleri mugavamalt istuma. Ta võttis taskust paar morfiinitabletti ning söötis need kapralile sisse.
“Ma panin ta praegu magama. Hoomikuni ei tohiks ta mingit tüli teha,” ütles meedik ning läks tagasi seersandi juurde. Jaoülema surma-agoonia oli juba peaaegu möödas.
“Kuidas temaga on?” küsis Duval ning viskas vahepeal tühjaks saanud pudeli hooletult vastu seina puruks. Ubses ruumis levis tugev viskilõhn.
“Sitasti. Targem oleks ta kohe...” ei jõudnud meedik oma lauset lõpetada, kui kõlas lask. Duval toppis püstoli rahulikult tagasi vöövahele ja avas uue pudeli. Anderson lõi temaga kampa.
***
Mason istus katuseäärel ja tõmbas suitsu. Tema all tänaval kooserdas sihitult käputäis mörisevaid kogusid, püüdes tulutult leida sissepääsu hoonesse, kus inimesed end varjasid. Päike oli juba mõned tunnid tagasi loojunud ning linna kattis sügav pimedus. Varsti pidi saabuma talv, päevad jääma lühemaks ning nende võimalused veel väiksemaks.
“Kuradi kahju, et me sidevahendid autosse pidime jätma,” lausus Clarke meediku kõrvale rinnatisele nõjatudes.
“Vahet pole,” lausus Mason ükskõikselt. Punakalt hõõguv koni maandus tänaval, kus kellegi nähtamatu jalg selle viivu pärast kustutas. “Nendest poleks niikuinii mingit kasu olnud. Me oleme väosast üsna kaugel ja meie vahel on liiga palju takistusi.”
“Võib-olla oleks ma saanud võimsust natuke juurde kruttida,” arvas Clarke. Tehnika oli küll autojuhi suur hobi, kuid võimatut poleks ka tema suutnud teha.
“Ma ei usu eriti, et sa nende kolakatega üldse midagi ette võtta oleksid osanud,” ütles Mason irvitades. Üle kümne aasta vanad raadiojaamad, mis paremate puudumisel neile anti, polnud just kõige töökindlamad. “Pealegi poleks nad kohe tõenäoliselt kedagi meile järele saatnud.”
“Sul võib isegi õigus olla,” tunnistas autojuht vastumeelselt. “Tõenäoliselt on korjused hommikuks juba kadunud.”
Mason kehitas laisalt õlgu. Ta ei olnud selles sugugi nii kindel. Katastroofist oli möödas juba üle kolme kuu, kuid zombide kohta polnud nad suurt targemaks saanud. Väeosa arst oli jõuetu. Ta oli küll päris hea meedik, kuid korjustega tegelemiseks puudusid tal vajalikud oskused. Kõik nende teadmised pärinesid tegelikult vaatlustel ja loogilistel järeldustel, mis võisid tihti ekslikeks osutuda. Sõdurid olid kindlad, et zombisid sai piisava tulejõuga tappa. Sellest olid nad üsna ruttu aru saanud. Veel teadsid nad, et korjustele ei meeldi eriti päevavalgus ja elav tuli. Neid meelitas ligi igasugune müra ja elavate lähedus. Hoolimata oma nigelast välimusest on nad uskumatult tugevad ja vastupidavad. Kõik muu oli endiselt üks suur mõistatus.
“Kuidas all olukord on?” juhtis Mason jutu mujale. Patrulli tulevikuväljavaated polnud hetkel just kõige paremad ja ta ei tahtnud nendele enam mõelda.
“Kõik on korras,” kinnitas Clarke üllatava kiirusega. Mason silmitses teda viivu teraselt. Millegipärast ei veenud autojuht teda päriselt.
“Oled sa selles ikka päris kindel?” uuris meedik. Clarke naeratas närviliselt.
“Noh, Anderson ja Duval olid juba päris purjus. Tõenäoliselt jäävad nad varsi magama.”
Mason vandus ning ajas end püsti. Andersoni ja Duvali joomine ei lõppenud kunagi hästi, alati suutsid nad midagi korraldada. Ta pidi ise veenduma, et kõik ikka päriselt korras on. Autojuht tõkestas tal poolkogematta tee.
“Kurat võtaks, mis toimub?” nõudis meedik vihaselt. Clarke raputas pead, nagu poleks ta aru saanud, mida Mason mõtleb.
Järsku kõlas alumiselt korruselt kolm lasku. Meedik tõukas autojuhi eemale ning jooksis trepist alla.
***
Anderson vedeles sellili jahedal põrandal, ümber purustatud pea moodustumas tumepunane halo. Duval vaatas hetke hämmeldunult oma surnud kaaslast ning pöördus siis teda sihikul hoidva kurnatud välimusega Stilleri poole.
“Ma oleksin pidanud su kohe maha lööma,” sisises ta tigedalt. Ta oli silmnähtavalt purjus. “Ja mida sa nüüd edasi teha kavatsed?”
“Jää vait!” käratas Stiller.
“Kui sa kavatsed mind tappa, siis tee seda kohe, sest hiljem ei avane sul selleks enam võimalust,” lausus reamees kergelt puterdades. Seismine valmistas talle suuri raskusi, kuid ta suutis end kuidagi ikkagi püsti hoida.
“Ma ütlesin sulle, et jää vait!” karjus kapral ning tulistas. Kuulid tungisid Duvali selja taga seina. Reamees ainult irvitas totakalt.
“Mis siin toimub?” nõudis Mason trepimademelt. Stiller suunas relva temale.
“See jobu keeras lõpuks täiesti ära ning tuli meile kallale,” selgitas Duval, käsi vaikselt vöö vahel tolkneva püstoli suunas liikumas.
“Jää vait!”
Mason kuulis nuuksumist ning üritas pilguga selle allikat leida. Kabineti tagumises otsas märkas ta põrandal kolme kogu.
“Kus tsiviilid on?” küsis ta halba aimates ning nihkus ettevaatlikult häälte suunas. Stilleri tähelepanu oli uuesti reamehele koondunud ning ta ei hakanud meedikut takistama.
“Noh, mis sa passid? Tulista juba!” püüdis Duval kapralit veel rohkem segadusse ajada. Relv oli tal juba peaaegu käes. Ilmselt polnudki ta nii purjus, kui välja paista laskis. “Tulista!”
“Jää vait!”
Mason peatus ning süütas ruumis valitseva pimeduse tõttu tulemasina. Hank oli surnud. Ta lebas kõhuli oma enda vereloigus, pea imeliku nurga all viltu. Tema nägu oli üsna kohutavalt segi pekstud.
Naised kössitasid nurgas. Kate hoidis emal ümbert kinni ning üritas teda lohutada, mis ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Lisa riided olid mitmest kohast puruks rebitud ning ta üritas oma paljastunud ihu kätega kuidagi katta.
“Pask,” vandus Mason ning läks tagasi meeste juurde. “Kes seda tegi?”
Duval hakkas ohjeldamatult naerma. “Me mõtlesime Andersoniga natuke lõbutseda!”
“Sead,” pressis Mason läbi hammaste. Clarke oli ka trepist alla tulnud ning seisis nüüd meediku kõrval. “Miks sa neid ei takistanud?”
“Miks ma oleksin pidanud?” küsis autojuht. “Homme oleme me samal ajal juba tõenäoliselt surnud!”
Meedik võttis hoogu ning virutas Clarke'ile vastu lõugu. Autojuht oigas oma verist nina kinni hoides midagi arusaamatut.
“Ma ei saanud sel juhtuda lasta,” pomises Stiller vaikselt ning vinnastas relva.
“Mine põrgu!” lausus Duval põlastavalt. Ta oli püstoli kätte saanud ning tulistas. Samal hetkel vajutas ka jaoülema abi päästikule. Reamees võpatas kergelt ning vajus maha. Stiller komberdas tema juurde ning lasi igaks juhuks veel terve salve tema peale tühjaks. Siis varises ka tema jõuetult põrandale ning ohkas. Viivu pärast oli kapral surnud.
***
Mason vangutas kahtlevalt pead. Ta oli automaadi endale põlvedele asetanud ning vaatas aknast välja, kus varjudes taarusid elavad surnud. Ta kahtles, et ta sellest olukorrast terve nahaga välja tuleb.
Nende kuueliikmelisest üksusest, millega nad nädal aega tagasi patrulli olid alustanud, oli elus vaid kaks meest. Nende transpordivahend oli liikumisvõimetu, nad olid zombide poolt ümber piiratud ja nad pidid veel hoolitsema kahe naise eest, kes olid pidanud taluma julma ning alandavat kohtlemist. Võib-olla ei pidanudki ta pääsema.
Clarke kolistas teisel korrusel. Ta ei tahtnud peale juhtunut enam Masoni silme alla sattuda ning hoidis targu eemale. Meedik ei teadnud, kas ta tegi seda oma südametunnistuse pärast või kartis ta kättemaksu. Tegelikult see ei huvitanudki teda enam eriti. Nüüd oli juba liiga hilja midagi muuta.
Naised konutasid endiselt toa nurgas. Mason oli Hanki laiba vaibaga kinni katnud, kuid surnukeha mujale viia polnud nad lubanud. Mason oli üritanud neid lohutada ning kinnitanud neile, et kõik saab korda, kuid naised uskusid teda sama palju, kui ta uskus iseennast.
Teised laibad oli ta seinaäärde ritta ladunud. Nad lebasid seal nagu vaikivad tunnistajad kõigele sellele, mida nad ise põhjustanud olid. Masonil polnud neist kahju. Nad olid ise oma valikud teinud ja tema kaastundest poleks neile enam mingit kasu olnud. Nad olid surnud.
Mason süütas sigareti. Kribe suitsujuga tungis kopsudesse ning pani ta läkastama. Kunagi ammu oli ta kavatsenud sellest halvast harjumusest loobuda. Kunagi ammu oli ta kavatsenud teha palju igasuguseid asju, kuid maailmalõpp oli vahele tulnud ja nüüd ei omanud need enam mingit tähtsust. Mason muigas tahtmatult, kustutas koni vastu saapatalda ära ning sulges silmad.
***
Mason ärkas võpatades. Talle tundus, nagu oleks ta läbi une lasku kuulnud, kuid päris kindel ta selles ei olnud. Ta kuulatas viivu ning hakkas siis püsti tõusma, kui külm metall vastu tema meelekohta puutus. Alles siis märkas meedik, et automaat oli tema põlvede peale kadunud.
“Clarke, mida see veel peaks tähendama?” küsis Mason rahulikult. Ta oli üsna kindel, et autojuht ei julge päästikule vajutada. Teda taheti lihtsalt hirmutada.
“Tasa!” käskis külm naisehääl. “Clarke on surnud!”
Mason pööras ettevaatlikult pead ning leidis end relvatorust sisse vaatamas. Kate käed ei värisenud, tema nägu oli ilmetu. Seal polnud halastuse varjugi. Väljas hakkas koitma järjekordne sügishommik ning mõned zombid luusisid endiselt maja ümber ringi.
“Miks?” küsis Mason ning süütas sigareti. See oli ilmselt tema viimane. Suitsetamist polnudki nii keeruline maha jätta.
“Te pole paremad, kui nemad seal väljas,” ütles Kate. “Tegelikult olete te isegi hullemad. Me ei saa teiega kaasa tulla, enam mitte. See kõik võib jälle korduda ja me ei taha sellega enam riskida. Teid on nii palju, meid ainult kaks!”
Klõpsatuse saatel libises kaitseriiv tagasi.
“Oota,” lausus Mason ning vaikis. Tegelikult oli naisel õigus. Zombid tegid kõike instinktide sunnil, nad lihtsalt ei saanud teisiti. Sõdurid aga täiesti teadlikult. Nemad olid tõepoolest märksa hullemad. Nemad olid tõelised koletised ja nad olid surma ära teeninud!
Naine vajutas päästikule.