Esimesed ulmefilmide tutvustused said „Algernoni“ üles ligi aasta tagasi. Nüüd sellest, mida aasta pikkune põlvini ulmefilmides kahlamine mulle – ja ehk ka mõnele ulmesõbrale – andis (või oleks võinud anda).
1. Kuna alustasin 2023. aasta aprillis, siis püüdsin üles panna ka neid aasta 2022 filme, mis tasuta vaatamiseks alles pärast Kinoloogi alustamist ilmusid. Seda joont hoidsin lõpuni, nii et see piiritleb „Algernoni“ filmirubriigi aastatega 2022-2024.
2. Ulmefilme ilmus selles ajavahemikus palju, mis on muidugi positiivne, aga suure hulga sees oli ka rohkem rämpsu. Minu, kes ma ei ole filmikriitik, eesmärgiks ei olnud häid ja halbu filme eristada, kuigi oleksin seda ehk siiski pidanud tegema
3. „Algernoni“ sai üles pandud 130+ filmi. Kindlasti ei leidnud ma üles kõiki punktis 1. ajaliselt piiritletud ulmefilme, kuid vähemalt ühe asjaga olen rahul: eksootilised linateosed. Kui minu jaoks täiesti uudses India ulmefilmi žanris (näiteks „Centimeter”, 2023) hakkavad kõik tegelased äkki laulma ja tantsu vihtuma võtmes, mis on filmi sisuga seostamatu, siis on see vähemalt huvitav. Ka Filipiinide („Transmutators”, 2023) või Argentiina („Into the Abyss”, 2022) ei ole minu jaoks kõige tavalisemate riikide ulmefilmid. Ma ei väida, nagu oleksid nad Hollywoodi toodangust paremad, kuid sellest väga erinevad nad kindlasti.
4. Tänapäevaste ulmefilmide suundumus ei erine teiste žanride linateoste omast – minimalism. Üles pandud 130 filmi hulgas oli illustreerivaid näiteid rohkem kui küll, välja valisin kaks: „Project Dorothy” (2024) ja „Brightwood” (2022). Kummaski kaks näitlejat ja peaaegu üksainus tegevuskoht. Tegemist ei ole meistriteostega, kuid ulme(filmi)sõber võiks nad ära vaadata, sest midagi neis on. Kui meeldivad, siis ei ole nende vaatamiseks kulutatud aeg raisatud; kui ei, siis võite alati süüdistada Kinoloogi. Ma ei solvu.
5. Kui peatuda üles pandud Eesti või Eesti filmitegija ulmefilmidel, siis nii „Lapsmasina” (režissöör Rain Rannu) kui Tanel Toomi (Eesti režissöör, kuid film Inglise näitlejatega) „Last Sentineli” ühisnimetajaks oleks ISOLATSIOON. Esimeses filmis maa-alune punker, teises avamerel asuv vahipost. Kumbki linateos ei ole minu arvates midagi, mille järele karjuda, ent kindlasti mitte ka läbikukkumine. Jääb vaid loota, et Eesti riiki ei taba iial samasugune isolatsioon, mida tema filmiloojad avaldavad ja mis nende filmide tegelasi närvutab.
6. Asi, millest „Algernoni“ filmirubriigis valuliselt vajaka jäi, on Kinoloogi originaalarvustused. Endale tuhka pähe raputada pole kerge kellelgi, kuid pihitoolis pole ju mõtet valetada või midagi surnuks vaikida. Vajakajäämise põhjuseks oli mitte laiskus, vaid minu kui filmikriitiku oskuste/teadmiste puudumine ja sellega kaasnev ebakindlus. Lohutab vaid see, et iga filmi juurde sai link, kust ulme(filmi)sõber ühe hiireklikiga inglisekeelsete arvustuste juurde pääseb.
7. Enne, kui film lõppema hakkab ja kinos valgus süttib, veel paar soovitust. Kindlasti on igal filmisõbral tasuta filmide jaoks oma lemmikportaal, kuid neile, kel seda veel ei ole või kes soovib igaks juhuks varusaiti: https://www.lookmovie2.to/movies. Enamik (ulme)filme jõuab sinna üsna kiiresti ja reklaami on (hetkel) ainult 10 sekundit, sedagi enne filmi algust. Kui filmi lõpuni vaatamisega mitte venitada, siis ei sega linateose nautimist miski. Neil on vägagi korralik filmibaas, mis täieneb iga päevaga. Mina jälgin seda portaali pidevalt ja saan vahel jooksvalt kätte filme, millest kuulnudki polnud. Mis puutub uutesse filmidesse, siis soovitan https://www.movieinsider.com
Nii palju siis kokkuvõtteks. Nagu pealkiri ütleb: Kinoloogi lõpp ei tähenda ulmefilmide kui millegi suurema ja parema lõppu. Kui Kinoloog suutis kasvõi ühele ulme(filmi)sõbrale vajalikku infot pakkuda või talle kahe silma vahele jäänud filmi tutvustada, täitis ta oma ülesande sajaprotsendiliselt.
Elagu ulme!
Need olid lõputiitrid. Ärge paha sõnaga meelde tuletage!