"Algernoni" eelmises numbris ilmus Meelis Friedenthali romaani "Punkti ümber" avapeatükk. Vahepeal on see autorile toonud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia, ridamisi kiitvaid arvustusi ja tunnustust. Soovin südamest õnne!
Žanrildasa võib teost pidada maagiliseks realismiks. See ütleb vähe, sest eesti maagiline realism on enam-vähem ingliskeelse splistream'i sünonüüm ning sellesse liigitatavad teosed ei moodusta mingit selgelt äratuntavat kunstivoolu, vaid esindavad kõikmõeldavaid võimalusi realistlikku kujutusviisi fantaasiaga segamiseks, samas žanriulmeni jõudmata. Vahete vahel kasutatakse seda määratlust ka halvustavalt segase soga tähenduses - siinkohal pole see aga kindlasti nii mõeldud. Romaani tegevus algab enam kui 100 aastat tagasi, ajalooline taust on edasi antud täpselt, kuid ilmselgelt pole see kirjaniku esimene eesmärk. "Punkti ümber" on umbes niisama vähe ajalooline romaan kui "Kolm musketäri". Johannes saar kirjutab 2. veebruari "Sirbis", et Aime ja Ulme on ühte heitnud, peab teost ajasturomaaniks ja arutleb ajalooliste kulisside kuluvuse teemal. Allakirjutanu ei nõustu. "Punkti ümber" ei ole ajasturomaan, vaid mõtteviisi või maailmanägemisviisi romaan. Jah, muidugi on need mentaliteediajaloo kesksed probleemid, nagu Saar märgib, ning ajastule omase mõtteviisi kujutamine on kindlasti ajasturomaani tunnus, kuid vaevalt küll oli Friedenthali huvitav maailmanägemise viis tollele ajastule üldiselt iseloomulik. Arheoloog, kellega peategelane juhuse tahtel seltsib, oli marginaal, ning Pariisi suurele konverentsile Arthur Conan Doyle'i ja teisi kuulama kogunesid eeskätt veidrikud, nagu ta isegi tähele paneb. Friedenthali porteeteerib ikkagi konkreetseid, tihtilugu kummalisevõitu isikuid, kelle ta siis asetab mingisse ajastusse.
Žanriliselt ulmest küll kaugenedes, on Friedenthal selle tekstiga siiski pika sammu edasi astunud. Romaani rahulik ja väljapeetud jutustamisviis on väga õnnestunud ning jutustaja poolt lugejale pakutavad taustateadmised õiges mahus ning õigel kohal. Mitte kuskil ei kohta varasemates romaanides aeg-ajalt esinevat kompositsioonilist rabedust ega "jõnkse" jutustuse kulus.
Meelis Friedenthali tegelane niiöelda sünnib oma saatusesse nii ajaloo kui sünnipäraste eelduste mõttes ja tal on väga vähe võimalusi, et seda enda kätte haarata või muuta. Allakirjutanule tundub, et tänapäevases fantastikas võtavadki järjest enam maad teosed, milles tegelastega juhtuvad kõikvõimalikud asjad, millel puudub ratsionaalne seletus nii sisemiselt (tegelase arenguga põhjendatavalt) kui ka väliselt (mingite neile eelnenud loogiliselt põhjendatud protsesside näol tegelase ümber). Ajalooline taust mängib siinkohal hästi kaasa, revolutsioonilise Venemaa tohuvabohu tunduski paljudele sellesse sattunutele irratsionaalse märatsusena. Samas on niisugusel kujutusel ka varjukülg: peategelane kujuneb pahatihti passiivseks ja staatiliseks ning faabula seisneb rohkem ühest ajaloolisest sündmusest teise loovimises autori lemmikteooriate valguses. Sedasama võib tähele panna ka siin. Peategelasega juhtub suur hulk asju - mõned neist on triviaalsed, mõned ainulaadsed, mõned vaimustavad, mõned lohutavad, mitte ükski totakas või sobimatu - kuid ta jääb ikka selliseks, nagu tema esimese armastuse kogemus teda vormis. Rajad, millele ta satub, on huvitavad; tema ise mitte eriti.
Nagu ülal öeldud, on romaan autori loomingus vormi poolest märkimisväärne areng. Sisu poolest - kui selleks pidada dünaamilise psühholoogiaga tegelasi või haaravat faabulat - aga mitte. Kui järgmine romaan on küps ka ses mõttes, on uus klassik sündinud.
Loodame.