Libakass

Image

"Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu." Koostanud Indrek Hargla, Jana Raidma ja Joel Jans. Lummur, 2024. 324 lk.

Temaatilised kogumikud on huvitavad, pakkudes erinevate kirjanike nägemust samale ainesele isepalgeliste nurkade alt. Raamatus on juba mahu mõttes väga erinevaid lähenemisi, paarilehelisest laastust kuni lühiromaanini, mis ongi äge, kuna igal linnul ongi oma laul ja (ulme)kirjanikul käekiri. Stilistiliselt on siin küll argist-olmelist, küll viiakse meid iidsesse Jaapanisse või sõidutatakse kosmoses, küber pungib ning siivsat erootikat ja fantasy't on ka. 

Lugesin rohkem meeleolu, mitte tingimata üksikuid autoreid ning eemalt vaadates lahustusid erinevad autorid mu silm ees ning meeldiv üldmulje domineeris. Minu jaoks algas raamat väga mõnusalt, kuna avapalas oli kohe sees mu lapse nimega tegelane. Indrek Hargla oskab ilmselgelt tehniliselt hästi kirjutada, selles pole küsimustki, ning antud juhul ta käekiri istus mulle hästi. Selline leebe lugu külakandist, õrna erootilise puudutusega, täitsa meeldiv.

Kui rääkida ägedatest momentidest, siis Rait Piiri vanajaapanlik õudusfantaasia on seni olnud tasemel ja on ka siin. Varasemast loomest on ta "Nukumeister" mu silmis ülikõva õuduslugu, ma küll ei pea enda peas edetabeleid, aga selgelt eesti autorite tipus. Siinne "Lumeõitel", kus karma meid taga ajab - eks madina-osa oleks võinud tegelikult olla tegelikult parem (loe: lühem), aga see rümbarebu oli lustlik ning kuna Piiri ja mu veregrupid kohati väga hästi klapivad (küberpunkiv mitte nii väga), siis jah - minu lugemisvarbad olid mõnust rullis. Murakami "Misosupis" meenus muuhulgas, mis on mulle kustumatu meeldiva lugemismulje jätnud.

Raamatu lõpupoole jäin mõtisklema, et mitu elevanti on eesti kaasaegses ulmes keset tuba. Antud juhul on küll keset tuba ka kass, aga ma tõstan praegu hiirekuninga ettevaatlikult nurka. Igal juhul - ma kohtan ikka ja jälle eesti kaasaegses ulmes madinat, action’it - ning see pole ju per se üldsegi halb. Aga see ei tööta. Minu jaoks on ikka pagana mittemidagiütlevad need lood, mis koosnevad suures osas erinevast tegevusest, kus tegelastel pole liha luudel, nad pole isegi mitte kahemõõtmelised, vaid pigem ühemõõtmelised punktikesed tegevuse keerises. Ning selle taustal on action’i osa kuidagi eriti nõrk.

Teine elevant või kass, ehk siis münt kahe poolega, on mu jaoks see, et on tekkinud tuttavate-sõprade ringkond, mida nimetan tinglikult reaktori-sfääriks. Kus positiivse poole pealt on „Reaktor“ ise, ühised kirjutamisringid, kus inimesed saavad kokku, naudivad head seltskonda, kirjutavad ulmet koos ja eraldi, aitavad kirjastada, on proovilugejateks - täiega äge värk, mäletan seda isegi oma TNT ajast. Selline tore sõprade mull, mis toodab kokkuvõttes algupärast eesti ulmet, hoiab kogukonda elus ning eriti „Reaktori“ näol rikastab stabiilselt meite kultuuriruumi. Mündi teine külg on tuhmim - head sõbrad ei ütle teineteisele halvasti. Proovilugemisel ollakse leebemad, teineteise raamatuid kiidetakse, nähakse kõiges positiivsemat poolt. Kritiseeritavamat poolt kas ei nähta üldse või siis pisendatakse. Ning ma ise arvan, et seda kõike tehakse täiesti ausalt, siiralt ja heatahtlikult. Mis inimlikus mõttes on jummala arusaadav: me armastamegi kallisid ja paisid, embame ja silime ka oma lähedasi. Kuidas sa siis lähed head tuttavat karvustama! Mina isiklikult arvan, et suurepärane sõber oskab olla ka hea konstruktiivne kriitik. 

Ehk siis kui natukenegi minna konkreetsemaks, siis minu silmis kumas ka siit kogumikust läbi seda, kuidas liiga paljudes lugudes tegelased tegelikult ei elanud, rõhk on tegevusel ning liiga tihti kumas läbi "oleks võinud natuke rohkem siia energiat panna ja läbi kirjutada" olemust.  Mõni pala tekitas mus siirast nõutust, kõige tugevamalt Maniakkide Tänava lühiromaan "Nagu kodutu koer" - mina jätsin lugemise pooleli üsna alguses, sirvisin lõpuni ja ei muutunud seal midagi. See on mu jaoks nii pagana tugev kognitiivne dissonants, kuna Mandi veetud kirjutamistoad ning ta enda olemus on niiii positiivsed. Aga kirjanikuna viimasel ajal, juba tükk aega - no ei lähe mitte. Samas hiljutine Stalker "Laevakaitsjate" eest on siiski kõnekas - aga samal ajal on mul kuri kahtlus, et ka siin on sedasama reaktori-sfääri ka omajagu mängus. Minu jaoks oli see romaan isegi pulp’ina pigem nõrgake. On siis nüüd (muinas)kuningas alasti või mitte - miljoni euro küsimus. Kui keegi teab, siis palun ütelge mulle ka. Igal juhul nii vormi kui sisu poolest oli kodutu koer kuidagi täiesti... vale.

Plusspoolel on veel kindlasti Joel Jansi manamiselugu, kus maailma näeb läbi mitme silmapaari, pala sulab näppude all nagu kevadine lumi ning lugemisvarbad on mõnust krussis. Minu jaoks on muljetavaldav, kui palju on Jans viimasel ajal arenenud - ning see on nüüd ühe teise raamatu ja žanri maailm, kuid soovitan soojalt visata pilgu peale ta Rõngu krimkadele. Sarnaselt hästi läbiküpsenud kirjandust sooviksin ma rohkem eesti ulmes näha. Hea minemisega on ka Raidma pala, samuti Kraft, kelle lühilugu oli mu jaoks lausa selline nõuka-aegse meeldivalt nostalgilise sammumisega. Jekimovi meeleolulugu oli ka pigem positiivne. Miinuspoolele jäid mu silmis lisaks Mandile ka Loolaid ning Kalmsten.  Viimase toores ja rohmakas olemus on teinekord üsna võluvad, seekord aga mitte nii väga. Loolaiu laast tuli ja läks - ning millest see nüüd oligi?

Kokkuvõtvalt: sümpaatne žanrikirjandus žanrikirjanduses. Mul on jube hea meel, et eesti ulme kogukond elab ning kassiulmeraamat on üks hea näide sellest. Ning kui korraks isegi see raamat käest panna siis - tegelikult ka, mulle tundub, et natukene konstruktiivsemat kriitikameelt kuluks ära. Sest taaskord raamat kätte haarates: oli kokkuvõttes ju hea - aga siit ja sealt oli ikka tunda, et saaks sutikene paremini. Minu hinnangul on eesti ulme juba mõnda aega selles faasis, et nüüd võiks siit rohkem võrsuda küpsemat loomingut, mõistlik jätta teismelise-aeg selja taha.

3/5