Mairi Laurik, "Novembriöö kirjad". Tänapäev, 2017.
Naljakas, et kui on mingid tulevikuoletused või minevikuväänamised vms sees, on asi kohe ulmeromaan.
Ulme on veider sõna. Oleks nagu omaette žanri iseloomustav, aga sinna mahuvad igasugused raamatud. Splätterid ja seiklusjutud, „Hyperion” (mis on põhimõtteliselt 7 eri žanris lugu) ning sellised nagu „Novembriöö kirjad” samuti.
Ja „Novembriöö kirjad”, rõhutan, ei ole halb raamat. Ta lihtsalt pole „tulistan või löön kõike, mis liigub” või „mõõgad, maagia ja kangelaslik kõhukinnisus”.
Kõige rohkem on ta vast – perekonnalugu?
Samas keskendub ühele tegelasele noorusest nii umbes kuuekümneaastaseks saamiseni. Võibolla hoopis kujunemislugu?
Toimuva keskkond on Tuleviku-Eesti. Nii sisulises jutus kui raamloos. Kuidas võiks minna, kui... Valitud on ka päris lahe, päris eredat murrangut kaasa toov tulevikulinna-teema. Pole lihtsalt peenemate nutiseadmete ja suurema saastusega isamaa, on ikka päris selgelt ulmeline Tamsalu, ja lugeda siin-seal teksti sees välja tulevat „kuidas asi toimib” on väga vinge.
Ma tõepoolest usun (uskusin lugedes), et sedasi saab, selline korraldus ja linn on teatud tingimustel võimalikud.
Sellesse usutavasse Tuleviku-Eestisse on siis paigutatud peategelase lugu.
Kuna raamjutustuses, selles, mis toimub kirjade ajal (romaan kirjades, vanamoodne ja väga lahe vorm, Choderlos de Lacros tuleb meelde), on peategelane elus, teame, et surma naine ei saanud. Mõistust ka ei kaotanud, vähemalt mitte lõplikult.
See lugejapoolne teadmine muudab raamatu natuke pehmemaks, natuke leebemaks. Soojus ja silitused kaaslasele nö „olevikuajas” on lugejalegi vajalikud, sest kui KÕIK läheks lõpuks halvasti või oleks selline hirm sees, oleks lugemine raske.
Ega Mairi Laurik ei hellita – ei, tulistamisi ega tagaajamisi (eriti) pole, aga surmad ja haigused, valu ning hirm on loos väga sees.
Nagu öeldud, see on kujunemislugu – või perekonnalugu. Haarab ühe inimese elu üsna pikal ajaperioodil ja halba mahub sellesse ka omajagu.
Selle pika ajaperioodi tulem on, et raamjutus on peategelane vast 60 või nii. Ma ütleks, 70 või 65 võibolla ka, aga laste viljakad ead natu vihjavad, et päris nii palju aega siiski möödas pole.
See on maailmatore.
Iga kord, kui loen raamatut, mille lugu ja tegelased on mulle varasemast kultuurikogemusest tuttavad, on „miks jälle neist samadest tüüpidest kirjutada?!” ja „ma juba tean, kuidas sellised tegelased reageerivad, see lugu ei ole mulle uus ju!” Väga isane, ajuti üllaste tunnetega ja „ah, liiga keeruline, teen, mis hea tundub” musklimees ja teadmistega, ent mõttetult pirtsakas ja nipsakas sale kaunis noor naine EI ole tegelased, kellest jälle lugeda tahaksin.
Aga eakapoolne peategelane ja tema armupartner (ei, nad ei ole koos vanaduse poole liipav kauane abielupaar) on uus vaatenurk, uus suhe, see on põnev!
Ma üldse ei tea, mismoodi on nende vahekord, kuhu kaalukauss kaldub.
Kui süžeesse süübida, siis lugejale on mõtlemiskohti (miks ikkagi on peategelane sedasi valudes vahepeal?) ning kaasahaaramiskonkse üsna mitu, aga peamine oli kogu loo äärmine loogilisus. „Nagu päris elu”-tunne lihtsalt meile tundmatus keskkonnas.
Töö. Armumine. Haridus. Esimene kunagi ju ei õnnestu, nii et teine armumine. Töö. Lapsed.
Kummaline tulevikulinn omamoodi ohtudega mõjutab seda kõike, mõjutab suuresti. Ent inimloomus on ses loos üsna meile teada inimloomus. Ei midagi jäledalt pentsikut. Nii võiks, nii saaks.
Üks asi, mille mina oleks kirjutades vast teistmoodi teinud (aga nii tore oli Mairi kirjutatut lugeda ja omaks võtta) oligi sellesama inimloomuse heatahtlik külg. Päris mitmes kohas olid tegelased teiste tegelaste vastu head lihtsalt seepärast, et nad olid head. Ametkonnad ei olnud mitte selleks, et ahistada ja painata, vaid tõesti inimeste aitamiseks, lihtsalt alati ei pandud häda tähele või ei tulnud abistamine välja.
Inimesed on ekslikud, aga põhiolemuselt HEAD, oli vaikne taustamõte tegelaste toimimisel.
Kõik see kokku oli tore lugeda, kuigi mitte kohutavalt pinev. Piisavalt põnev, et lehti pöörata, aga mitte niivõrd, et öösel üles jääda, sest ma pean ju ometi teada saama! Tuleviku-Eesti optimistliku leebe pilgu läbi vaadatud. Jah, oli probleeme ja päris suuri probleeme – ent noh.
Inimeste elu ei olegi kunagi probleemidest prii.
Võibolla ei ole see tekst keskmisele kodumaisele ulmesõbrale. Võibolla tekitab pettumust. Aga see on hea raamat ikkagi!