Kuidas kirjutada seiklusjuttu?
Kuidas mitte kirjutada ulmet?
Mõlemale küsimusele võib tähelepanelik lugeja Brian Aldissi esikromaani "Peatumata" ("Non-Stop", 1958; ek. 2017) lugedes vastuse leida. Autor demonstreerib, et valdab vabalt põneviku kaanonit; samal ajal on romaanil teadusliku fantastika seisukohast rida puudusi. Õpetlikuks näiteks sobib see allakirjutanu arvates mõlemast seisukohast.
Põnevuse ja naudinguga loetavas seiklusjutus on vähemalt mõned punktid alljärgnevast:
* peategelastel reljeefsed iseloomud, mis ei lase neil segi minna;
* piisavalt vähe peategelasi, et seda ei juhtuks;
* quest, mis paneb proovile peategelaste vapruse ning muudab neid;
* peategelaste teatav hoolimatus moodsalt väljendudes mugavustsoonis elava ühiskonna enamiku ja nende elunormide suhtes;
* kohtumised võõraste, kummaliste või üleloomulike olenditega, kes võivad olla nii sõbralikud kui vaenulikud - ja tihtipeale ei saa sellest kohe aru, kummad just;
* ootamatud süžeekäigud, mis viivad tegelasi üksteisest lahku ning pärast põnevaid seiklusi taas kokku tagasi;
* jutustusel sobiv tempo, mis ei lase sel muutuda ei kramplikuks tõmblemiseks ega ebaoluliste rutiinide kirjelduseks.
Kõike seda kohtab paljudes klassikalistes lugudes - "Aarete saares", "Hirvekütis", "Kolmes musketäris", "Kääbikus", "Uurimismeeskonnas" jne. Aldiss valdab paletti üsna hästi. Ulme seisukohast olulist kognitiivset võõristust tekitab väikesesse ruumi kokku surutud maailm ja sellesse mahtuv mitmekesisus (nagu ka näiteks Strugatsite "Väljasõidus", mis algab arutlusega sellest, kui tõsine asi on Tsoonis 120 (koguni 122) meetri läbimine; Dmitri Gluhhovski "Metroos", kus jaamadevaheliste raudteelõikude läbimiseks koostatakse relvastatud saatjatega karavane; või ka meie oma Holger Puki keskmisele koolieale mõeldud "Rongis tunnelis", kus väga mitmekesise väliskuju ning motiividega seltskond jahmerdab mitte just pikka rongi mööda). Põlvkondade laeva kujutamine oli 1958. aastal veel suhteliselt värske teema (eestikeelse lühikese ülevaate kirjutas Raul Sulbi järelsõnana "Taeva orbudele") ning lavakujundusena igati õnnestunud. Aldissi olevat seejuures inspireerinud Heinleini "liiga tundetu" romaan "Taeva orvud" ("Orphans of the Sky", 1941; e.k. 2015): https://marzaat.wordpress.com/2014/07/17/yes-thats-why-aldiss-wrote-non….
Teaduslikku fantastikat kirjutades võiks aga hoiduda kahest asjast. Esimene neist on muidugi paljuräägitud igasuguse teadusliku tõepära puudumine. Aldissi romaanis ilmneb see absurdsetes mõõtmetes, kui lugejale paljastatakse aset leidnud katastroofi põhjused - autor kirjutab nii, nagu poleks ta kunagi midagi pärilikkusest ega DNA-st kuulnud ja seletab laeva nii loomsete kui taimsete asukate fantastilist bioloogiat reaktsiooniga võõrale aminohappele ja neid nakatunud universaalsele viirusele (mis on mitmel tasandil nonsens). 1958. aasta kohta on see juba väga nõrk: põhimõtteliselt on tegu antiikaja teooriaga kehamahlade tasakaalust.
Teiseks, autor täidab, nagu öeldud, oma laeva fantastiliste elukate ja taimedega. Tal on päevaga laeni kasvavad naadid, mõistuslikud rotid, telepaatilised liblikad, kes on rottidele luurajateks ja küülikud, keda rotid puurides ringi veeretavad ning nende abil inimesi üle kuulavad. Tehislik elukeskkond on muutunud džungliks, kus rändajat võib äkki haarata tunne, et tal tõmmatakse karvase keelega üle ajude, nagu protagonist Roy Complain seda kirjeldab. Inimesed on samas aga kõige vähem muutunud. Jah, nad on kasvus kängu jäänud ja elavad 4x kiiremini kui maalased, neist on saanud veidrate õpetuste kummardajad ning nende käitumine on muutunud vähetsiviliseerituks, kuid üldiselt on nad ikkagi inimesed. Keskkonnas, mis muudab isegi rotid mõistuslikuks ja laseb neil oma tehnilise tsivilisatsiooni luua, pole homo sapiensil ühtegi täiustunud võimet ette näidata; pigem on ta taandarenenud. Ulmelugejana võin paar lehekülge ebateaduslikku targutamist veel ära kannatada - sülitan ja loen edasi - kuid maailm, milles puudub sisemine kooskõla, on lihtsalt nõme.
"Peatumata" on ajatult hea seiklusjutt, kuid tänapäevaste standardite järgi juba viletsapoolne ulmekas. Aga ikkagi on tore, et see eesti keeles olemas on. Tasub lugeda, et ise paremini teha.
Mis Aldissi puutub, siis pöördus ta hiljem põlvkondade laeva ja taskuuniversumi motiivide juurde tagasi. Näiteks eesti keeles ilmunud jutustus "Totaalne keskkond" ("Total Environment", 1968; e.k. 2004 autorikogus "Kontramorfoos") on palju läbimõeldum ja kunstiküpsem, kuid pigem sotsiaalne ulme kui seiklusjutt.