Ma siis kirjutan kõigest, mis te soovisite. Ausõna, ma ei varja enam midagi ja kui tahate midagi täpsustada, küsige ainult.
1.
Laip lebas elutoas. Kontkõhn vanadusest valgete juustega mees, teksade ja suureruudulise flanellsärgi väel. Juukseid määris veri. Helepruun nahk ta konksu tõmbunud sõrmedega kätel jättis mulje, nagu oleks see paberist õhem. Tema kõrval lebas ümberpaiskunud lauakeselt põrandale lennanud raamatute kuhi.
Kui ma sisse astusin. hakkasid surnukuuri poisid teda kokku pakkima. Minul teda vaja ei läinud; heitsin vaid huvi pärast pilgu surma poolt sisse vajutatud palgetega näkku.
Tõmbasin sisse toakese veidike läppunud õhku – surnud lõhnasid veidike isegi siis, kui lagunemisest veel märke polnud – ja surusin maha erutusvärina. Peopesad tõmbusid eelnevat oodates higiseks. Ma olin terve nädala telefonikõnet oodanud; mitu korda päevas kontrollinud, kas telefon on ikka sisse lülitatud, kas aku peab ja nii edasi. Lõpuks oli sisemine rahutus mind õue ajanud ja hulkusin terve päeva mööda tühermaid, lagunevate majade tagahoove ja kõrvalisi metsatukkasid, püüdes midagi tajuda. Ühes kohas oli mul õnne – seal olid poisikesed kassi puu otsa poonud. Raibe oli värske, kuid silmad olid linnud juba ära nokkinud. Tolknes oksa küljes, silmakoopad pimedalt puude vahele jõllitamas, tillukesed teravad hambad irevil. Seisin seal mõne hetke, kobasin oma kurgualust ja tegin minekut. Sellest oli ülejärgmise päevani piisanud. Tänaseni.
Ma olin täiesti teadlik sellest, et ei ole ilus oodata ja loota, et keegi tapetaks, aga ma ei saanud sinna midagi parata.
Astusin akna juurde kuni kanderaam välja kanti. Uurija seisis mu kõrvale, surus käed taskutesse ja vaatas koos minuga välja. Aken oli varjus, kuid väljas paistis päike. Tuul pani Nõmme mändide uhked kroonid õõtsuma. Üle uute kandiliste kortermajade vahele jäetud avara hoovi jooksis väike tüdruk abiratastega jalgrattaga. Tema roosa kiiver läikis päikese käes.
Kuulsin välisukse kolksatust ja pöördusin ringi. Nõjatusin tagumikuga aknalauale ja lasin pilgul üle toa käia. Välisuksest oli tulnud pahvak värsket õhku ning ohver minema viidud; toa atmosfäär oli mõned varjundid kaotanud. Oodatud hetk oli kätte jõudnud. Võisin endale lubada luksust veidike venitada.
Seinu katsid riiulid. Ammuilma olid raamatud need korrapäraste ridadena täitnud; siis olid esimeste ridade ette laotud teised read; siis topitud raamatuid lapiti allesjäänud vahedesse või piludesse, kuhu vaid mahtus. Sellest polnud piisanud ja raamatud varitsesid kuhjadena laudadel, tugitoolidel, kapikestel ning aknalaudadel. Kuidagi oli see habras mees nende vahel liikunud, neid põrandale tõmbamata. See oli juhtunud alles siis, kui ta tapeti.
Tal oli olnud aega harjutada. Kogu see korter, mugavad vanad kirjutuslauatoolid, mille istmenahk oli aastakümnete jooksul võidunud, tumedaks tõmbunud tammest nurgelised kapikesed ja riiulid, hõbedased teeklaasihoidjad ja tilluke suhkrutoos kirjutuslaua nurgal – kõik see oli vananenud koos temaga. Aknast kaugeima kapi otsas hämaras nurgas nägin seina ääres istumas vana kaisukaru.
Tundsin otse füüsiliselt, kuidas kõik see minu peale alla vaatas. Ta oli olnud 92 aastat vana, sent surmale võlgu ja üksik.
„Kuidas on?“ küsis uurija, üle õla minu poole vaadates
„Oota natuke.“ Uurija süvenes taas hoovi jälgimisse. Seda, mida ma võisin neile öelda, ei oleks arvestanud ükski kohus, aga see oli vaieldamatu juhtlõng. Nende asi oli see pärast asitõenditega kokku viia.
Korteris hõljus peene tolmu tabamatut lõhna, kuid üldiselt oli see enam-vähem korras. Mitte läikima löödud, aga siiski veel korras. Ta oli ikka veel võimeline koristama ja pidas seda oluliseks. Kindlasti ei olnud ta palganud passijat. Temasugused vihkavad passijaid.
2.
Ma tean, et see jutt siin on hüplik, aga mul ei tule praegu muud moodi välja. Kui soovite, siis vaatan homme üle ja kleebin kuidagi teistpidi kokku.
Esimesel kursusel oli mul erakordne õnn osaleda ekspeditsioonis, mis kaevas lahti Eesti kõige paremini säilinud surnumaja. Koigi raba kalme. Mul pole siin millegagi kiidelda; on suur juhus, et just mina sinna sattusin.
Esimene, mõne ruutmeetri suurune kaevand tehti keset lagedat raba, kust detektorist oli leidnud neli provintsiaalrooma münti. Mõnekümne sentimeetri turba all muutus maapind liivaseks ja ilmusid savinõukillud. Leiud lõppesid õige veidi sügavamal ning kühvlite all sahises vaid puhas kollane liiv. Rohkem münte ei tulnud; kas need esimesed olidki moodustanud aardekese või oli mees suurema jao endale jätnud, jäigi lahtiseks.
Proua kaevamiste juhataja pani selle peale mullapuuri käiku ja teatas lõpuks, et asulakoht asus kunagisel soosaarekesel ja et selle kõrvale lohku tuleb ka proovikaevand teha. Eks tehtigi siis.
Järgmise päeva hommikul kella üheksa ajal, kui me rabaservast hanereas tolle kaevandi juurde kõndisime, oli juba palav. Rajal tümaks tallatud kohtadesse astudes lirtsus tenniste põhjas roostekülm vesi, aga õlgadelt hautas päike higiniresid välja.
Turba alt tulid välja palgijupid, siis mõnikümmend sentimeetrit kõdu ja siis põrkasid kolme kaevaja kellud korraga vastu tumedaks tõmbunud puitu. Mõne hetke pärast paistsid vitsikute ümmargused servad.
Katsime need kinni tagasi ja ehitasime järgmised kaks päeva varikatust, et päike kõigele peale ei paistaks. Kolmanda päeva puhastasime vitsikuid välja. Eemaldasime nende ümbert viis sentimeetrit turvast, pildistasime iga nurga alt. Eemaldasime järgmised viis senti, pildistasime. Ja nii edasi. Nõude sisemust ei puutunud, need pakiti kohe pärast välja kaevamist mullikilesse ja viidi kõige täiega laboratooriumi.
Neljandal päeval pidime esialgse plaani järgi kaevamised ära lõpetama. Siis tuli teise seina äärest matus.
Ma olin varem kaevanud skelette, kuid muidugi mitte rabalaipa (keegi Eestis ei olnud) ja ma polnud ka muidu ühtegi surnukeha näinud. Esimesena ilmus nähtavale veidike paremat jalga ning alguses pidasin seda puiduks. Läks mõni hetk aega, enne kui mõistsin, mis mu pintsli all tegelikult oli.
Laip lebas magamisasendis: ühe külje peal, käed näo juures. Pikk särk oli nahaga kokku kleepunud ja järgis kõhetunud keha kontuure; ümber vöökoha oli nahast rihm. Happeline keskkond oli söönud luud, kuid lihased ja kõõlused olid nööride sarnasteks kuivanutena kõik omal kohal alles.
Kõige rohkem üllatas mind see, et ta paistis nii... tavaline. Kokku tõmbunud pruuni nahaga kaetud liikmed olid ammu minetanud kõik selle, mis surnukeha juures emotsioone tekitada võiks. Kõik oli muutunud ühtlaselt turbapruuniks. Seda oli väga raske näha inimesena; see oli inimesekujuline asi.
Laiba kaela ümber oli jämedast köiest silmus.
Taanist, Saksamaalt, Inglismaalt ja mujalt Euroopast on rauaaegseid rabamatuseid sadade kaupa leitud. Suurel osal neist oli kolju sisse löödud, noahaavad, köis kaelas või muud sellist. Tacitus kirjutas: „Nad poovad reetureid puu otsa, argpükse, lahingust kõrvale hoidjaid või ebaloomulikult amoraalseid inimesi viskavad nad räpastesse soodesse ja katavad puuokstega.“ Mõnikord lisati ohvriande, aga mitte kunagi nii, nagu Koigi kalmes.
Korraga hakkas üks poiss järsku imelikult rääkima. Mina.
„Tebi lääb moostõ randõ,“ ütlesin. „Iidõ randõ. Iigõ talsõ.“ Kõik vaatasid mind. Külm tuul pani higi mu kehal hanguma ning vajusin kaevandi äärde põlvili.
Päikesepaiste oli kadunud. Ma seisin karjamaa veeres tumehallide pilvede all; mu selja taga kohisesid kõrged mustad männid ning eespool kõigutas tuul sooheina päid, kuni nõlv langes turbani ning algasid villpeade valged tupsud. Puulatvade vahel rapsiv tuul tõi ninna lehmade lõhna ning pilvede rasked põhjad vajutasid maale äikse-eelse varju.
Higi nõrgus mööda selga alla. See ei olnud palavusest, sest kogu suve oli päike läbi mingi udu paistnud ja ilmad jahedad.
Eemal rabas astus ühelt mättalt teisele minu poole üks mees ja mu sõrmed pigistasid vibu kaart.
Rohkem ma oma päikesepiste episoodist, nagu seda nimetati, ei mäleta.
Järgmisel aastal jätkunud kaevamiste tulemused on igale huvilisele teada. Kunagi kuuendal sajandil, suure nälja ning isuga verd joovate relvade ajal, oli Koigi raba saare jalamile turbasse kaevatud poole meetri sügavune auk. Surnukeha, majakraam ja relvad toodi kohale; kõik asjad asetati hoolikalt augu põhja seina äärde maha ning auk aeti taas turvast täis. Augu äärtele asetati neli palki ning neile katus. Juurdekasvav turvas mattis need mõnesaja aastaga. Tuhande aasta pärast oli see katnud ka madala põndaku, kus tookord elati.
Ta oli maetud kui pealik või vähemalt peremees – söögi, joogi ja relvadega majakujulisse kalmesse. Aga ta oli enne ära kägistatud ja silmuski jäeti kaela.
Keegi ei tea, kuhu nad sealt edasi läksid, relvad vööl ja kõhnad lehmad nööripidi järel, maha jäänud mehe tumm pilk neid nende kitsal rajal saatmas ja katk endi keskel. Kuhugi nad igatahes välja jõudsid, sest rahvasuhu jäi enam kui poolesajaks põlvkonnaks jutt koos peremehega soopõhja kadunud talust.
Mina aga olin tookord rääkinud nende keelt. Rannakeelt.
3.
Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse. Korteris hõljus peene tolmu tabamatut lõhna. Erutusvõbin läbistas mu õlgu. Nüüd…
Kui inimene sureb, jääb sellest teda ümbritsevatesse asjadesse jälg. See on metafoor. Ma ei tea, mis see on. Kuidagi jäädvustuvad tema surmahetke mõtted ja tunded ja ma võin neid taas läbi elada nagu telepaat. Ka see on metafoor, ma ei usu telepaatiasse. Palju ilusaid sõnu võib veel kasutada – esoteeriline peenmateeria, infoväli ja nii edasi. Need ei ole tähendust.
Midagi jääb ka pärast surnukeha eemaldamist sinna; see on kõik, mida võin metafoore kasutamata öelda. Mis, ei tea. Miks, ei tea. Kuidas, ei tea. Kui kauaks – tean. Seniks, kuni tema asjad üheskoos on ja säilivad. Kõige tugevamini siis, kui omanik on neid kaua kasutanud ja need jäävad endistele kohtadele, aga põhimõtteliselt ka mujal. Koht ei ole nii oluline kui asjad ning surnukeha üldse mitte. Kalme oli rajatud pärast muistse randlase surma; ometi sattusin tuhat viissada aastat hiljem tema mõju alla. Minu jaoks on see kõige kindlam tõestus, et ta oli tapetud omas kodus ning kogu ta kraam oli tõesti sinna viidud. Mingis juhuslikus kohas ei hakka pildid niimoodi jooksma. Päris õues hajub jälg palju kiiremini.
Kogu see korter, mugavad vanad kirjutuslauatoolid, mille istmenahk oli aastakümnete jooksul võidunud, tumedaks tõmbunud tammest nurgelised kapikesed ja riiulid, hõbedased teeklaasihoidjad ja tilluke suhkrutoos kirjutuslaua nurgal, fotod sahtlis ja mantel esikunagis – kõik see oli vananenud koos temaga. Tundsin otse füüsiliselt, kuidas kõik see minu peale alla vaatas.
Tuul pani Nõmme mändide uhked kroonid õõtsuma. Üle uute kandiliste kortermajade vahele jäetud avara hoovi veeres kirsspunane auto ja peatus vastasmaja ees parkimiskohal. Juhi uksest väljus noor heledas suvekleidis naine, kummardus ja võttis kõrvalistmelt kollase poekoti. Auto tagauks läks lahti ja kõnniteele hüppas väike tüdruk, jalgrattakiiver peas. Naine asetas koti autoratta najale maha, läks auto tagaluugi juurde ja tõstis pagasiruumist välja lapse abiratastega jalgratta. Tüdruk keksis selle juurde ja võttis lenkstangist kinni. Tema roosa kiiver läikis päikese käes.
Miski nagises mu selja taga ning hetke pärast lahtavas läbi mu kukla talumatu valusööst.
Tunnelit näha ei jõudnud. Ahmisin samal hetkel õhku, silmad pärani. Riiulid, raamatud ja kirjutuslauatoolid keerlesid mu pilgu ees. Uurija haaras mul õlgadest ja talutas lähima istmeni. Mu pihku suruti lapik plasku ja ma võtsin sellest tugeva suutäie. Valu oli katkenud samal hetkel, kui silmad avasin, kuid šokk püsis veel mõne sekundi, kuni konjak selle hajutas. Vananedes olin ma nõrgemaks jäänud, kukkusin kallaletungi valu peale juba üsna kergesti transist välja.
„Mõrvar,“ kraaksatasin, „seisis kuskil peidus ja ootas teda.“ Pühkisin käeseljaga suud ja neelatasin paar korda. Tundsin sõrmedega veeklaasi külmust ja neelasin tänulikult mõne lonksu. Riiulid olid paigale jäänud. Üle kogu mu keha voolas õnnis rahuldustunne. Mitme päeva jooksul ei pidanud mul olema ühtki muret.
„Üsna kindlasti oli ta enne siin, kui ohver koju tuli,“ ütlesin tavalise vaikse häälega. „Hoop tuli täiesti ootamatult selja tagant, vaid hetk enne seda nagises põrand või midagi. Täpselt samal ajal, kui väikese jalgrattaga tüdruku ema autost välja oli tulnud. Tumepunane auto. Universaal mingi. Vastasmaja ees.“
„See on kõik?“ küsis uurija.
„Kõik, mis ma praegu tundsin, jah. Ma ei näinud mõrvarit, ei kuulnud tema häält.“
„Selge. Aitäh sulle.“ Ta läks kiirel sammul trepikotta ja hakkas oma alluvatele korraldusi jagama. Keegi pidi minema tüdruku ema üle kuulama ja kellaaja kindlaks tegema. Keegi teine otsima nagisevat põrandalauda ja uurima, kui raske inimese all see nagiseb. Ja nii edasi.
Istusin mõne hetke ja vaatasin enda ette, jõin siis kogu vee ära ning ajasin ennast püsti. Naeratasin ja lasin pilgu üle korteri käia. Kõike seda siin säilitatakse täpselt nii kaua, kui uurija peab võimalikuks, et mul tuleb siia tagasi tulla ja katsuda uusi detaile välja õngitseda. Siis tassitakse laiali. Raamatud ja mööbel viiakse antikvariaati, riided prügimäele, korter müüakse maha ja hakatakse remonti tegema. Igaüks, kes pole just Vilde või Tuglas, et talle majamuuseum tehakse, sureb kaks korda. Teist korda oma pärijate käe läbi.
Aga see polnud kellegi mure. Vilistasin vaikselt paar takti, sammusin trepikotta, kus uurija telefoniga rääkis, lehvitasin talle ning jalutasin läbi kolme korruse tagasikeerduvaid treppe mööda alla.
Seal ootas mind kaks heledas mantlis meest. Viisakad, kuid läbitungiva pilgud. Ruttu öeldud nimed. Kindlad kuivad terekäed.
„Vabandame, et tülitame, aga meil on tõesti vaja teie abi. Te olite just tööl? Vajate ehk puhkepausi?“
Nagu elekter läbistas mind uue juhtumi eelaimdus. Ei, ma ei vajanud puhkepausi. Kindlasti kohe mitte.
4.
Birgiti olin mina Kogile kaasa kutsunud. Ta polnud varem kaevamas käinud, aga oli hea meelega nõus. Elasime kõik koos Tornimäe kooli võimlas mattide peal ja seal ei saanud omavahel olla, kuid meil oli telk kaasas. Mere äärde oli sealt keeruline minna, aga käisime koolis duši all ja kadusime kadakavõssa.
Birgit õppis bioloogiat. Tal oli kartulikoore värvi hobusesaba, väikesed rinnad ja pikad tugevad sääred. Parasjagu kavatses ta parasiitidega tegelema hakata.
„Toksoplasmoos,“ ütles ta, kui me telki üles panime. Vajutasin vaia maasse ja tõmbasin nööri pingule.
„Toksoplasmad mõjutavad hiire aju, nii et too muutub ettevaatamatuks ja püütakse kergemini kassi poolt kinni. Vahel hakkab talle isegi kassi lõhn meeldima.“
„Aga rebase?“ küsisin suurema huvita. Telk hakkas püsti saama.
„Ei, nad paljunevad ainult kaslastes.“ Birgit tõmbas luku sirinal lahti, viskas rullid ja magamiskotid sisse ning puges ise järele.
„Pane lukk kinni, sääsed tulevad sisse.“
„Jajah, küll ma panen…“ Jälle tõmbluku hääl ja siis pehme kunstkiu kahin.
Hakkasin lõkke jaoks kuivanud kadaoksi otsima. Puudust ei olnud, aga murda neid oli raske. Põõsad olid ammu lammastest pügamata ja ulatusid mul üle pea. Lapsena olid mulle kadakaväljad väga meeldinud; need olid justkui labürindid. Siin hakkas labürint aga torkivaks padrikuks muutuma.
Päevase palavuse asemele oli jäänud meeldiv soe ja sääski oli merele nii lähedal vähe. Päike oli puude latvade taha kadunud ning pika rohu sisse põõsaste alla kogunesid sügavad varjud. Astusin vaikselt kahisevas rohus ja vaatasin oksi otsides ringi. Kummardusin kahe põõsa vahele vaatama – ja nägin inimese kätt.
Võpatasin üleni, lükkasin põõsad laiali ja astusin lähemale. See oli kõigest hall mitmeharuline oks, mis oli lepa otsast siia kukkunud. Raputasin pead, tõmbasin selle põõsast välja ja viisin laagrisse.
Birgit istus telgi ees ja pakkis õhtusööki lahti. Näitasin talle oksa. „Kujutad ette, ma pidasin seda alguses inimese käeks.“
„Võeh,“ vastas Birgit. „Keera purk lahti, kui aega saad.“ Keerasin purgisupi plopsuga lahti, tegin tule üles, lõikasin paar harki ja põikpuu, valasin pudelist patta vett ja seadsin paja tulele. Oli juba päris hämaraks läinud – see tähendab, nii hämaraks, kui tol aastaajal üldse läks. Kadakaoksad pragisesid lõbusalt ja pildusid sädemeid. Vesi läks mõne minutiga keema.
„Aga mõtle, kui siin kuskil põõsaste vahel olekski laip,“ ütlesin ma mõne minuti pärast kuuma suppi limpsides.
„Ei mõtle,“ vastas Birgit. „Kuule, mis sul seal augu ääres hakkas ikkagi?“
Kehitasin õlgu. „Päikesepiste vist tõesti. Ja mingid nägemused. Männid ja mererand ja keegi soo peal.“
„On sul varem ka nii olnud?“ päris Birgit murelikult.
„Ei ole.“ Sõime vaikselt suppi. Tõesti ei olnud.
Pärast panime kuuma vett keema, küürisime paja ja kausid puhtaks ning ta istus mulle sülle. Vaatasime kustuvaid süsi lõkkeasemel, ta pani mu käed ümber oma piha ja tõmbas särgi seljast. Suudlesin kohusetundlikult ta rindu, nibuvälju ja nibusid esialgu vältides. Mõne minuti pärast tõusis ta püsti ja tõmbas mind kättpidi telgi poole.
„Teraapiasessioon!“
Mäletan täpselt, mis ma mõtlesin, kui ta mind telgis selili lükkas. Mu silme ees oli kalmes lamanud mehe pruun, rahulik ja isegi veidi nagu naeratavate huultega nägu ja ma mõtlesin, et küll alles peab kriminalistidel huvitavam töö olema kui meil. Arheoloogid puhastavad heal juhul skelette välja ning kiviaegsetest matustest on tavaliselt vaid panused alles. Rabalaipu oli enne Koigi kaevamisi Eestist vaid üks leitud. Kriminalistidel aga on kõik alles värske...
Olin piisavalt ettevaatamatu, et see välja öelda.
Birgit vastas väga pehmelt: „Kallis, sa oled vist väga ära väsinud.“ Rohkem me sel õhtul ei rääkinud.
Kedagi temasugust ma enam ei leidnud. Laipu – värskemaid ja vähem värskemaid – aga küll. Kuni tänaseni. Kolmkümmend kaheksa aastat Kriminaalpolitsei Parima Sõbrana.
5.
„Me peame paluma mõne päeva teie aega,“ oli üks kenadest noormeestest öelnud. Palve oli muidugi selline, et sellest ei saanud keelduda, isegi kui mul oleks selleks soovi olnud. Tema nimi oli Andres. Aga siiski – mõne päeva…?
„Kas räägite lähemalt?“ küsisin. Auto veeres sujuvalt ja peaaegu hääletult Vabaduse puiestee roheliste fooritulede alt läbi.
„Meie head liitlased on leidnud… Huvitava objekti.“ Tema oli aga Andrei.
Ma olin ka varem käinud Eestist väljas kuritegusid lahendamas. Kümmekond korda Soomes, kaheksa Rootsis, Lätis veel rohkem. Aga need olid kõik tavakuriteod, lihtsalt väga keeruliste tehioludega.
„Hea meelega,“ vastasin talitsetud viisakusega. Andres viskas mulle silmanurgast pilgu. Neid juba ära ei peta.
Lühidalt, nad sõidutasid mind lennujaama suurt midagi ütlemata. Seal ootas meid õhutakso. Andres tuli minuga kaasa, Andrei jäi maha. Lennukis võttis kaks kohta, mis meist vabaks jäid, enda alla musta tsiviilülikonna ja kiilaspeaga ülimalt turjakas varases keskeas isik. Ta oli meil mõlemal kätt surunud, meile sügavalt silma vaadanud ning seejärel vaiksesse tardumusse vajunud.
Lennuk tõusis kiiresti pilvedest kõrgemale ja vaadata polnud seal midagi. Üritasin magama jääda, aga ei suutnud. Mõtted keerlesid tulvakeerisena huvitava objekti ümber.
Ma olin aidanud lahendada sadu kuritegusid ja ka arheoloogid polnud mind täielikult unustanud. Ma nautisin seda kõike rohkem, kui siin kirjeldada oskan. Võhivõõra surnud inimese elust jäänud nähtamatu jälje tabamises oli mingi võlu, mida pole võimalik sõnadesse panna. Kogeda mõneks hetkeks kellegi tundeid ja emotsioone, mis kõigi jaoks peale minu olid surma hetkel päästmatult kadunud, saada mõneks hetkeks vilksamisi sisse vaadata ainulaadsesse maailma, mida iga inimene vaid enda jaoks hoiab – sellist võimalust polnud maailmas mitte kellelgi peale minu. Jah, ma kogesin suurema osa ohvrite surmahetke, kuid ma kogesin ka paljut muud. Vahel mahtus nendesse sekunditesse kõikehaarav palang leekivat armastust, millesarnast mina polnud kunagi elus tundnud, vahel aga iil niisama lõikavat vihkamist. Sain teada, kuidas vaatab maailma miljardär (enne pärijate poolt saadetud palgamõrtsuka kuuli tabamust, kui täpne olla) ja kuidas sügavalt usklik inimene (enne, kui usu kaotamises veendununa mürki võttis).
Aga need olid ebatavalised, kuid siiski inimlikud ja maised lood. Millegi mitteinimliku või ebamaise juurde polnud mu saatus mind veel viinud – kuigi olin seda kolmkümmend kaheksa aastat oodanud.
Minu ajal oli veel inimesi, kes lennuki õhkutõusmise või maandumise ajal palveid lugesid. Neid, kes luugi kinni panid ja kuhugi mujale vaatasid, neid oli võib-olla veerand reisijatest. Mina katsusin alati saada aknaalust kohta ja ei tüdinud sellest kunagi.
Sel hetkel, kui startiv lennuk just enne õhkutõusu niimoodi kiirendas, et võis kogu kehaga tunda, et ei istuta lihtsalt kihutavas sõidukis, vaid ollakse andnud end millegi sõnulseletamatult võimsa meelevalda – sel hetkel kogesin mina isiklikult midagi sarnast, kui keskaja inimene võis kogeda katedraalis hetkel, kui orel mängima hakkas. Kõik, mis stardile eelnes, oli tüütu; kõik, mis sellele järgnes, igav; kuid seda momenti tasus oodata. Tänapäeval on meid sellest ilma jäetud, kuid tüütus ja igavus on muidugi kenasti alles – aga ma kaldun teemast kõrvale.
Niisiis, kui lennuk oli pilvedest kõrgemal, aktiveerus täiesti ootamatult kiilaspea, kes minu vastas kahel toolil korraga istus. Ta võlus kuskilt välja väikese kandiku mineraalvee ning tikuvõileibadega, asetas selle lauakese meie vahele ja ütles väliseesti hääldusega:
„Lubate ehk kostitada?“
„Tänan.“ Võtsin kalamarjaga ampsu.
„Meil on ees väga tõsine töö,“ ütles ta tõsiselt. „Ma igaks juhuks tutvustan end uuesti. Minu nimi on Andrew Lepmets. Ma olen Ameerika Ühendriikide valitsusagentuuri töötaja.“
„Kuidas saan teile abiks olla?“ Selliste inimestega tuleb suhelda konkreetselt ja koostöövalmilt. Heitsin kõrvalpilgu Andresele. Too vahtis aknast välja, klapid demonstratiivselt kõrvas.
„Me ei ole teiega varem koos töötanud. Palun, kas te jutustaksite mulle oma esimesest juhtumist, kui teie anne avaldus. Mind on üldjoontes informeeritud, et see juhtus arheoloogilisel ekspeditsioonil, aga ma tahaks seda teie enda suust kuulda.“ Ta asetas oma telefoni lauanurgale. „Loodetavasti pole teil midagi selle vastu, et ma salvestan.“
„Ei ole,“ vastasin. „Tegelikult oli see kahes osas. Üks ekspeditsioonil ja teine hiljem hoidlas…“
6.
Koigi raba leide restaureeriti kokku mitu aastat. Kui need lõpuks arheoloogiakogu hoidlasse jõudsid, läksin neid ühel päeval vaatama.
Mitu riiulit oli täis konservantidega läbi immutatud ja veidike nafta järgi lõhnavat puitu. Iga ese oli piinliku hoolega numereeritud ja spetsiaalsest inertsest papist karpi magasineeritud. Kalbete päevavalguslampide all paistsid need hoopis teistsugustena kui kaevandis. Puidurakkudesse tunginud keemilised lahused olid materjali muutnud millekski, mis polnud ei päris looduslik ega päris tehislik – kuid esemete kuju oli viimse kriimuni säilinud.
Suurim rahvasterännuaegsete puitesemete kollektsioon Euroopas.
Tõin need riiulist ühele töölauale kokku, istusin raskele pöördjärile, sulgesin silmad ja jäin ootama.
Transs tuli aeglasemalt kui sündmuskohal, aga tuli.
Äkiline tuuleiil tõi ninna lehmade lõhna ning pilvede rasked põhjad vajutasid maale äikse-eelse varju. Ma seisin karjamaa veeres tumehallide pilvede all; mu selja taga kohisesid kõrged mustad männid ning eespool kõigutas tuul sooheina päid, kuni nõlv langes turbani ning algasid villpeade valged tupsud.
Higi nõrgus selga mööda alla.
Pilvealuses hämaruses muutusid värvid tuhmimaks, aga samas sügavamaks; rohi, kõrred ja lehed kaotasid läike ning lisandus omapärane tume varjund, peegeldus otse minu ees taevas turpuvast monstrumist. Pilveserv kerkis iga hetkega kõrgemaks, oma sinakashallist sisemusest üha uusi ja uusi rünkaid ülespoole keerutades.
Tuulehoog sakutas valgete villpeade tupse. Mu sõrmed pigistasid relva ja seal, mätaste vahel, liigutas veel mees, kelle olin just tapnud.
Ja siis ei seisnud ma enam äikese-eelse raba veerel. Hallid lained peksid oma vahuseid päid vastu rannas lebavaid kive ja ma taganesin aeglaselt sisemaa poole minevale rajale. Vasakult tõusis rannaküla tarede suitsu, haistsin niiskevõitu kase- ja lepahao põlemise kirbet vingu. See ei olnud enam minu küla.
Ja naine, kes must mõne sammu kaugusel seljaga mere poole seisis, ei olnud enam minu naine. Ta värises palavikus ja vaatas mulle paistes silmadega otsa.
„Tebi lääb moostõ randõ,“ ütles naine madalal häälel. „Iidõ randõ. Iigõ talsõ. Pässõ juoksõ äp soo.“ Katk läheb sisemaalt randa. Igasse randa ja igasse tallu. Pakku joosta ei saa. Võib ka siin surra. Nagu see naine isegi homseks sureb ja nagu lapsed, kes eile surid. Ja nagu kõik, kes seni surnud on. Üle keha nõrguv jäine higi, põletavad köhahood, pimedus, abitud katsed veel üks hingetõmme õhku ahmida, mõistmine, et enam see ei õnnestu, viimased krambid ja surm.
Ma pöörasin ümber ja jooksin. Kadakate vahele, türnpuude vahele, mändide vahele. Esimene sööst viis mu nii kaugele metsa, et mere kohin peaaegu vaibus; siis vajus mu poolnälginud keha männi najale peopesi torkivale samblale istuma ja ahmisin õhku, kuni süda enam kurgus ei pekselnud ja jälle tavaliselt hingata sain. Ajasin ennast püsti ja läksin üle kiirele käigule. Rabasaareni oli veel pikk tee minna…
Seisin uuesti karjamaa veeres tumehallide pilvede all; eespool kõigutas tuul sooheina päid, kuni nõlv langes turbani ning algasid villpeade valged tupsud. Mu sõrmed pigistasid vibu ja seal, mätaste vahel, liigutas veel mu vend, kelle olin just tapnud. Mu vend, kes oli tahtnud rannakülast minu juurde joosta, kui ta naine ja lapsed surid, ja kes oma viimsel hetkel muust mõelda ei suutnud.
Kelle tapnud noole tulitavat haava ikka veel oma rinnus tundsin.
Ta tõstis pea ja püüdis mind näha. „Sino tapabõd so entši…“ Lauset lõpetamata ta suri.
Tõepoolest – Koigi mehele, vennatapjale ja pealikule, kelle kuritöö neid needuse eest kaitsta ei suutnud, tõmbasid ta enda pere liikmed kaks päeva hiljem köie kaela ümber.
7.
Ameerika Ühendriikide valitsusagentuuri töötaja Andrew Lepmets kibrutas kulme.
„Teil oli siis topeltnägemus?“
„Jah. Koigi mehel oli sama võime, mis minul. Tema tappis oma venna ja ei suutnud surmahetkel muust mõelda. Nii nägin mina seda stseeni kahest vaatepunktist.“
„Huvitav.“ Ta vaatas Andrese poole. Too oli tukkuma jäänud.
„Kas teil on ka hiljem sarnaseid topeltjuhtumeid olnud?“
„Mitte kordagi.“ See oli tõsi. Koigi mees oli igas osas eriline.
„Kas teil mõne juhtumi lahendamine on ka ebaõnnestunud?“
„Ee…“ Ma sain aru, kuhu ta tüürib, aga tahtsin täpsustada. „Mina ei lahenda juhtumeid. Mina räägin politseile, mida ma sündmuskohal kogen. Juhtumeid lahendab politsei.“
„Jah, muidugi. Kas teil mõnikord on ebaõnnestunud midagi kogeda?“
„Ei, kui tingimused on täidetud.“ Tõepoolest ei olnud. Aastakümnetega olin ma transsi nii palju lihvinud, et see muutus peaaegu automaatseks. Kohe, kui sündmuskohal silmad sulgesin ja hingamist muutsin, hakkas peale. Aga ka alguses tuli see lõpuks alati kätte.
„Selgitage palun, mis tingimused teie töö jaoks olulised on?“
Võtsin kolme sorti juustuga ampsu, mälusin rahulikult ja neelasin alla. „Esemed, mis tapmiskohas olid. Need võivad olla kuhugi mujale viidud, aga komplekt peab olema nii täielik kui võimalik. Väljas toimunud tapmistega on raskem. Jälg – ma ei tea, mis see tegelikult on, nimetagem seda nii – jääb umbes võrdselt tapmiskohta ja asjadesse, mis seal surma hetkel olid. Ma olen käinud ka nii-öelda kummitavates majades. Vähemalt ühes neist toimus kunagi kuritegu.
Erinevus on rohkem selles, mida see jälg sisaldab. Mõne inimese puhul otseselt seda, mis ta viimsel hetkel tajub, mõne puhul seda, millest ta mõtles. Oleneb, kas tal oli mingeid kinnisideid, millest lihtsalt pidi mõtlema.“
„Ma igaks juhuks rõhutan, et see siin ei ole ülekuulamine ja teil ei ole mingit kohustust vastata,“ ütles Andrew ootamatult ja laiutas hetkeks lauale asetatud käte peopesi. „Aga te saate meid väga aidata.“ Retooriline paus. „Öelge palun, kas teil on oma teooria selle kõige kohta?“
Tõmbasin sügavalt hinge. Kunagi, kui ma oma esimest kuriteopaika nii-öelda tajusin, seda juba küsiti.
8.
See oli mõni päev pärast Koigi kaevamisi. Me olime koos Birgitiga tagasi jõudnud, pesemata, väsinud ja vaiksed. Me ei olnud otseselt tülli läinud, kuid midagi oli meie vahele kerkinud. Kumbki meist tundis selle vääramatust, oskamata sellele samas nime alla. Nii me siis soovisime üksteisele head õhtut, vahetasime kuiva suudluse ja kadusime kumbki oma koju pessu ja magama.
Kolmandal ööl pärast tagasijõudmist ärkasin kella viie ajal. Vahtisin paar hetke pimedusse, siis keerasin teki all külge. Siis keerasin tagasi. Siis toppisin käed padja alla. Siis jäi küünarnukk kangeks; keerasin kolmandat korda külge ja tõmbasin käe koos tekiservaga üle pea. Siis ronisin üles ja käisin kusel ära.
Tagasi tulles astusin akna juurde ja vaatasin mõne hetke välja. Veel hämara Mõisavahe tee ääres põlesid vaikses rahus tänavalaternad. Ühtegi autot ei liikunud. Tegin akna lahti; augusti varahommiku jahe õhk tungis tuppa ja ma teadsin, et täna rohkem magama ei jää. Selleks ajaks oli kell pool kuus. Ma olin ergas nagu piprakaun.
Ajasin riided selga, läksin kööki ja tegin endale ühe kange tee ja võileiva. Liiga vara ärkamist tuli vahel ette. Vara üles tõusmist peeti minu ajal üldiselt tubliduse märgiks (ma ei tea, praegu vist on vastupidi) ja see andis üldiselt enesehinnangule päevaks otsaks punkti juurde. Moral highground. Alternatiiv oli vähemalt minu jaoks voodis külge keerata ning endamisi tigetseda kuni üheksani – ja siis ikkagi üles tõusta, jäädes ilma nii unest kui tollestsamast highground’ist.
Oleks ma varem ärganud, oleks ju võinud pitsi viina ka võtta, aga hommikul kella kuue ajal ennast magama jooma hakata oli väheke imelik.
Tegin niisiis võileivale ja teele otsa peale ja tundsin, et pea oli täiesti selge. Jõelõhnaline õhk tundus akna all nii hea hingata, et panin tagi selga ja läksin õue.
Päike oli vahepeal tõusnud ja paistis madalalt üle majade katuste; nende seinte ääres lösutasid laialt külmad kandilised varjud. Esimeste üksikute autode mürin kajas nende vahel kaugele. Moodne kvartal teisel pool Mõisavahet undas vaikselt. Läksin üle Kalda tee ning läbi pargi jõe poole. Kaldapealsel polnud hingelistki; koerajalutajate, jalgratturite ja rulluisutajate jaoks oli liiga vara. Jalutasin Ihaste poole ja vaatasin, kuidas jõgi minuga kaasa voolas.
Veepiiril oli väike lõkkease ja samas põõsa all vedelesid mingid kaltsud. Lõhkised teksad, üksik kets. Sammusin neist mööda, fakti vaevalt registreerides.
Kajakad lendasid jõe kohal ja kisasid. Merelinn Tartu. Teisel pool tänavat sumisesid Siili tänava jõeäärsed villad uhkes väikekondalikus rahus. Miinusenergiamajad, suured satelliitantennid, jõe poole laskuvad muruväljakud, sillad ja paadid…
Jäin poolelt sammult seisma. Lõhkised teksad, üksik kets. Pöörasin väga aeglaselt ümber ning läksin ettevaatlikult tagasi. Siin oli midagi.
Istusin kõnnitee äärekivile võib-olla meeter madalast kaldanõlvast eemal ja sulgesin silmad.
Pimedus. Mu käsi ja jalgu hoiti kinni nagu tangidega. Rapsivad liigutused, väänamise valu. Ja samas midagi hoopis teistsugust. Mul ei olnud seda anatoomiliselt millegagi tunda; rütmilised valuhood alakõhus oli kõik, mis minu jõudis, aga teadsin siiski, mis see oli. Samal ajal teadsin ma, et on päev, et olen kaldapealsel, kobasin telefoni järele, pidin helistama – aga nägemus ei katkenud, tõuge, tõuge, tõuge, pimedus, tõuge, valgus, tõuge, pimedus… Seejärel uus valusööst vasakus küljes, kõrvetavalt terav – ja siis hakkas valu peaaegu kohe hääbuma. See oli kergendus.
Libisesin mööda pikka hämarat tunnelit edasi. Pigem lendasin kui kõndisin – liikumine oli sujuv ja kiire. Tihe hämarus mu ümber taandus, hakkas aimduma, et kuskil kaugel eespool on selle käigu suue, liikumine kiirenes veelgi, nüüd oli juba päris valge ning tunneli lõpp helendas mu ees – ja ärkasin.
Veepiiril oli väike lõkkease ja samas põõsa all vedelesid lõhkised teksad ja üksik kets. Mu sõrmed pigistasid telefoni.
Helistasin politseisse. Vägistamine, pussitamine ja tapmine. Asukoht? Noh, Siili tänav paistab üle jõe… Minu üllatuseks vastati lühidalt: „Oodake palun seal, keha on altvoolu juba leitud.“
Istusin pingile, vaatasin riideid jõe ääres ja ei mõelnud ma millelegi. Kindlasti ei saanud ma siis aru, et mu senine eluperiood oli lõppenud. Kaks politseibussi jõudsid paari minutiga kohale; vaatasin huviga, kuidas sinised tulukesed läbi pargi minu poole liikusid. Esimesest kargasid välja väga tõsise näoga mehed, kes olid valmis mind näoli maha väänama; asjaolu, et seda tarvis polnud, paistis tekitavat mõningat hämmeldust.
Ma ei olnud üldse selle peale mõelnud, et iga politseinik (ja üldse iga normaalselt mõtlev inimene) peaks mind esmajärjekorras mõrvariks; olin ma ju esimeses telefonikõnes öelnud tapmisviisi. Ma ei hakka uurimise detailidel peatuma, aga õnneks oli mul kindel alibi mõrvaajaks ning väärakad olid oma spermat ka igale poole lödistanud. Natuke üritati nakitseda mitteteatamise kallal – et olin pärast kurjategijatega mingis kontaktis olnud, aga kuriteost teada saades sellest mitte teatanud – aga kui nad kahe päeva pärast kinni peeti ja nende liikumine mööda linna minut-minutilt taastati, sai ka selle mõtte absurdsus ilmselgeks.
Oli huvitav vaadata, kuidas uurija järk-järgult mind uskuma jäi. Professionaalse lõhkilöömise asemele tuli esiteks uskumatus, siis hämmastus ja siis soov eksperimenteerida. Järgmisele kuriteopaigale viidi mind juba koos mõrvarühmaga ja nii sai minust Kriminaalpolitsei Parim Sõber.
Seda, et ohver oli Birgit, kes oli omaette jõe äärde lõket tegema ja elu üle järele mõtlema tulnud, sain ma alles hiljem teada.
9.
„Parasiit,“ olin ma öelnud kripo uurijale kolmkümmend kaheksa aastat tagasi, kui Andrew veel plaaniski polnud. Lennukis kordasin sama sõna talle.
„See oli Koigi mehel ja ma sain selle endale, kui matust välja puhastasin. See on nagu toksoplasmad, muudab mu mõtlemist. Ma vajan uusi juhtumeid nagu õhku. Kui neid ei ole, siis lähen linna peale igasugu sündmuste jälgi otsima.“ Rääkisin talle kassist.
Andrew kallutas pea veidi vasakule, kergitas kulme ja noogutas kergelt. Viisakas neutraalne huvi. „Huvitav teooria,“ vastas ta. „Me oleme püüdnud seda uurida, kuid ka meile ei ole asi kaugeltki selge. Öelge palun, kas te tavaliselt säilitate nägemuste ajal võime pärismaailmas midagi teha? Nagu selle telefoniga?“
„Jah, see on umbes nagu unenägemine. Hirmuunenägusid katkestama õpivad paljud inimesed juba lapsena. Aga mul ei ole seda tavaliselt vaja, ma katsun võimalikult palju informatsiooni koguda.“ Andrew noogutas. Edasi rääkisime veel veidike tühjast-tähjast. Ma olin teda milleski veennud, kuid polnud päris kindel, milles.
Ma ei tea, kuhu riiki me lendasime. Olime kogu aeg pilvede kohal ja enne maandumist lasti aknakatted ette. Maandumisrajad on igal pool ühesugused; meil oli otse selle ääres buss vastas. Buss sõitis kiiresti ja minu nägemine pole enam kõige parem; aga võimalik, et teele jäigi väga vähe silte. Ühesõnaga, ma ei tea, kus me oleme ja eriti ei taha ka teada. Sellel pole mitte mingit tähtsust.
Tuba, kuhu mind viidi, oli üsna suur. Suur aken, heledad seinad, reguleeritav kroomitud detailidega voodi ning kapike meenutasid haiglat. Samas oli ühes seinas teletapeet ja selle ees sobival kaugusel kolm tugitooli; teise, eelmisega ristuva seina ääres aga rinnakõrgune raamaturiiul, täis paberraamatuid. Tugitoolide vahel seisis põrandalamp. Kellelegi olid ette nähtud mõningad mugavused.
See keegi pani ajalehe käest ja tõusis aknaalusest tugitoolist meid tervitama. Pikk kõhn mees, õhukesed hallisegused juuksed laubal taandumas ja näol aastakümnetega sissetöötatud kergelt irooniline naeratus. Ta kandis päevasärki, selle peal villast vesti, musti viigipükse ja toatuhvleid.
„Guido Marechal,“ ütles ta ja sirutas mulle käe. „Rõõm teiega kohtuda.“ Ta rääkis imeliku aktsendiga inglise keeles; võib-olla oli see prantsuse aktsent, ei tea. Surusin kätt ja ütlesin oma nime. Andrew’ga vahetasid nad üksnes noogutuse; Andres oli vestibüüli ootama jäänud.
„Istuge palun,“ viipas ta tugitoolidele. „Teed, kohvi? Võime tellida.“ Palusin teed, võtsin istet ja silmanurgast nägin, kuidas Andrew tegi sedasama, igasugusest initsiatiivist jätkuvalt hoidudes.
„Nii…“ sõnas toa peremees, laskus oma tugitooli tagasi, vajutas toateeninduse nuppu, sirutas pikad jalad välja ja vaatas mind hindavalt. „Minu nimi tõenäoliselt ei ütle teile midagi. Ma olen erialalt astronoom, aga minu oma hobi on ebateaduslike müütide ümber lükkamine. Peamiselt küll UFO-d, aga mitte ainult. Ma olen ajakirja „Skeptiline Uurija“ peatoimetaja.“
„Härra Marechal on ka École Polytechnique’i professor,“ lisas Andrew. „Ja oma maa rahvusliku julgeoleku nõunik.“
„Jaa, muuhulgas ka seda…“ härra Marechal tegi vasaku labakäega žesti, nagu peletaks kärbest. „Ma olen viimased kolmkümmend aastat teinud kõik, mis minu võimuses, et kosmoseajastu lähemale tuleks. Aga samuti olen ma eksperimentaator. Kui ettepanek on piisavalt tõsine, osalen ma hea meelega üleloomulikke nähtusi käsitlevates eksperimentides. Teil, nagu ma kuulsin, on üleloomulik võime.“ Ta ütles seda lahkel lugupidaval toonil ja selleks momendiks oli naeratus ta näolt kadunud – kuid säde silmades reetis ta ikkagi. Ta pidas mind posijaks ja kogu olukord, milles Ameerika Ühendriikide valitsusagentuuri töötajad oli ta kokku viinud posijaga, tegi talle nalja.
Kogusin hetke mõtteid. „Tallinnas öeldi mulle, et meie head liitlased on leidnud huvitava objekti,“ ütlesin siis. Marechal pööras pilgu Andrew’le.
„Jah,“ vastas too. „Paljudel põhjustel ei saanud me lähemalt selgitada. See polnud otseselt vale, aga igal juhul ma vabandan teie ees. Meil on plaanis eksperiment. Härra Marechal on valmis osalema ja me palume teid appi. Teie võime on maailmas ainulaadne.“
„Muidugi oleksin ma nõustunud ka siis, kui te oleks tõtt rääkinud,“ vastasin. Säilitades koostöövalmidust, kuid asetades ennast moraalsele kõrgendikule. „Milline eksperiment?“
Uks läks lahti ja sisse vuras käru meie jookidega. Kohv professorile, must tee sidruniga mulle ja klaasitäis piima Andrew’le.
„Teie võime kirjeldus avaldab muljet,“ vastas professor ning limpsis tulikuuma kohvi. „Politseiametnikud on selle kohta koostanud põhjaliku ülevaate ja mul ei ole praegu soovi kahelda, et siin midagi on. Eksperimenti vast Andrew tutvustab.“
„Te selgitasite varem oma teooriat, et arheoloogilisest matusest sisenes teie ajju parasiit, mida oli varem kandnud maetu ja mis andis teile teie võime ja kõrge motivatsiooni juhtumeid lahendada,“ võttis Andrew jutujärje üle. „Sain ma õigesti aru?“
„Jah.“ Tee oli hea, kange.
„Te olite tõele üsna lähedal. Teil ei ole aga mingit erilist parasiiti. See parasiit, millest te räägite, on meil kõigil olemas. Varasemad teoreetikud nimetasid seda hingeks.“
Professor naeratas oma kohvitassi, aga ei öelnud sõnagi.
„Meil ei ole vähimatki teoreetilist arusaama, mis see on. Oletame, et telepaatiajuhtumeid seletab suure osa inimeste võime selle kaudu informatsiooni vahetada. Teie olete meie teada ainuke inimene, kes saab informatsiooni pärast surma saabumist. See võib sisaldada nii hukkunu mõttepilte ja aistinguid kui ka hukkunu surmalähedast kogemust.“
„Tunnelit.“
„Just nimelt. Miks sellest sõltuvus kujunes, ma tõesti ei tea.“ Andrew laiutas käsi ja rüüpas oma piima.
„Aga ikkagi,“ ei jätnud ma jonni. „Oletame, et meil kõigil on hing, aga selle võime sain ma ikkagi Koigi kaevamistel matuse välja kaevamisel. Maetul oli sama võime. See oli nii. Ma tean.“
„Mnjah,“ laiutas Andrew käsi. „Selle kohta ei oska ma midagi öelda. Nagu öeldud, me ei tea, mis see niinimetatud hing on või millest sõltuvad selle omadused. Aga me oleme suutnud selle organismismist isoleerida. Või pigem organismi sellest. Nii et bioloogilised eluprotsessid ei katke.“
„Tõlgendustega ma võin mitte nõustuda, aga fakt on,“ segas professor vahele ja pani kohvitassi lauale. Nüüd oli ta väga tõsine. „Algas see tööõnnetusest elektrijaamas eelmisel aastal. Nimed pole olulised, aga üks töötaja sattus kõrgsageduslikku magnetvälja. Tavaliselt ei tee see inimesele midagi, aga tema koges surmalähedast nägemust, toosama tunnel, valgus ja nii edasi. Minuti pärast sagedus muutus, ta tuli kohe teadvusele ja jutustas sellest, mida ta näinud oli. Sagedus õnnestus kindlaks teha ja edasised katsed näitasid, et efekt on ainult teatud väga kitsal vahemikul.“
„See juhtum sattus meie sõprade kätte,“ ta heitis Andrewle terava pilgu, „kes mõtlevad ainult ühest asjast. Üks ööklubis tule avanud terroristidest pandi minutiks magnetvälja, koges surmaeelset nägemust, aga järeleandlikumaks sellest ei muutunud. Pandi tema siis uuesti sinna välja ning lasti tal seal pool tundi olla. Pärast seadme väljalülitamist tuli ta samamoodi teadvusele, aga oli muutunud igasuguse tahtejõuta nurgas istuvaks lalisejaks. Kohe, kui küsiti, lalises ta kõik välja, mis asja kohta teadis. Praegu istub kuskil pehmes toas, laliseb edasi, ja teda toidetakse voolikuga, sest tal endal puudub igasugune huvi ükskõik mille suhtes. CIA, Mossad ja teised sõbrad on vaimustuses.
Küsimus on, mis selle kodanikuga juhtus? Orgaaniline kahjustus on meie praeguste teadmiste järgi välistatud. Meditsiiniliselt pole tal mitte kõige vähematki viga. Tal võiks ju olla depressioon, aga dopamiini ja kõigi teiste ühendite tase, mida mõõta osatakse, on normis. Antidepressandid ei mõju. Teda on kümme kuud uuritud ja torgitud ja keegi pole leidnud ühtki näitajat, mis paigast niivõrd ära oleks. Sama käib tema hilisemate saatusekaaslaste kohta – kui palju neid oligi?“
„Kahesaja ümber,“ vastas Andrew vastumeelselt. Vahtisin ühe otsast teise otsa ja küsisin endalt, kas see kõik on ikka päriselt.
„Vooh, kakssada zombit,“ kommenteeris professor õnnelikult. „Ja see vana juhmard siin, kes tahab ise katseloomaks hakata.“
Jätkas taas Andrew: „Teie elate surmapaigas uuesti läbi surnute viimaseid hetki – ehk siis tajute informatsiooni, mida see struktuur ümbruskonda jätab, enne kui kehast tunnelisse läheb. Tunnel on muidugi ainult meie aju alateadlik tõlgendus sellest, kuhu ta tegelikult läheb. Meil pole sellest aimugi.
Siit küsimus, kas te surija juures olete viibinud?“
„Ei ole,“ vastasin lühidalt. Nii vana ma nüüd ka ei olnud. Surijad pandi haiglasse luku taha umbes siis, kui ma sündisin.
„Me tahaksime kontrollida, kas te tajute midagi siis, kui kedagi teie juuresolekul magnetväljaga mõjutatakse ning kui jah, kas te siis tajute temaga reaalajas üht ja sama. Ehk siis, kui katsealuse hing magntevälja mõjul kehast lahkub ja ta näeb tunnelit, kas teie näete samal ajal sama?“
„Ma saan aru, et te kogute mingeid peegeldusi esemetelt,“ sekkus jälle Marechal. „Ma olen siin palatis nüüd juba kaks nädalat elanud, et teie elu lihtsamaks teha. Need asjad siin peaksid olema minuga mingil määral harjunud ja mul tõesti ei ole rohkem aega. Kuigi see on vaieldamatult minu elu kõige paremini makstud puhkus.“ Ta kergitas kulme, naeratas ja tõstis kohvikruusi just nagu tervituseks kokku lüües.
„Aga mulle täitsa meeldib, et te meie surematut hinge parasiidiks nimetate.“
10.
Seda kõike teate te isegi, aga jutustuse terviklikkuse huvides panen kirja.
Katse jaoks varjestati osa ruumist; mina istusin Marechalist mõni meeter eemal helikindla seina taga ja nägin teda elusuuruses teleseinalt. Kõigepealt pidi tema ütlema, mida nägi, seejärel mina. Toas toimuvat filmiti, sellele lisandus meie mõlema EKG, EEG, PET ja mis kõik veel. Juhuks, kui ma midagi kogenuks, pidi pärast kontrollitama, kas graafikud, mida seadmed minu kehas toimuvast salvestati, muutusid samal ajal, kui välja Marechali poolel sisse või välja lülitati.
Katset läbi viima tuli terve konsiilium. Kirjutasin alla vähemalt viiele formularile, mis vabastasid nad – kes iganes nad ka ei olnud – igasugusest vastutusest ning kinnitasid, et osalen katses vabatahtlikult ja mulle on kõiki riske selgitatud. Mul oli ükskõik, mind ju lalisejaks muutva väljaga ei mõjutatud.
Väljageneraator lülitati sisse alguses väga lühikeseks, siis järjest pikenevaks ajaks. Ja igaks juhuks anti mulle nupp, mille vajutamine selle katkestas.
Kui ma esimesel korral silmad sulgesin, tundsin kõigepealt põnevust ja siis muret. Mitte hirmu, vaid muret ja see polnud kindlasti mu enda oma. Kogu see asi häiris Marechali millegipärast väga, kuigi ta seda välja ei näidanud. Siis asendas tavalist helepunakaspruuni lautagust valgust pilkane pimedus. See katkes järgmisel sekundil.
Professor naeratas meile oma kõige muretumat naeratust ja ta huuled liikusid. „Pimedaks läks,“ ütlesin mina. Heli lülitati sisse ja Marechal vastas: „Siis läks meil mõlemal pimedaks. See ei tõesta veel midagi. Jätkame.“
Jätkasime.
Ei mingit põnevust enam. Kindlus, et kohe juhtub midagi olulist – ja sealjuures mõtles ta otsesõnu mulle, tahtis mulle midagi öelda. Aga ma ei saanud aru, mida. See polnud telepaatiline kontakt, ma kogesin tundeid ja pilte, aga mitte mõtteid sõnade kujul. Teleuudiste moodi kaadrid sellest, kuidas Euroopa Kosmosejaama orbiidil kokku pandi ja Kuubaasist ja tähtedest – aga mis need siia puutusid?
Enne, kui ta jätkata jõudis, läks jälle pimedaks. Siis hakkasid väga aeglaselt mingid piirjooned tekkima. Tunnel oli neljakandiline, kuid seinad ühtlaselt tumehallpruunid. Polnud mingeid märke paneelide liitekohtadest või muust sellisest.
Õige kaugel ees oli valgus veidike heledam.
Ma ei tea, millal algas liikumine; võib-olla olin juba pimedas väga aeglaselt edasi libisenud. Nüüd aga kiirenes see tasapisi. Pigem lendasin kui kõndisin – liikumine oli sujuv. Tihe hämarus mu ümber taandus, hakkas aimduma, et kuskil kaugel eespool on selle käigu suue, liikumine kiirenes veelgi, nüüd oli juba päris valge, tunneli lõpp helendas mu ees – ja nägemus katkes.
Professor vaatas mulle seinalt vastu. Naeratus oli kadunud ja ta rääkis midagi. „Tunnel,“ ütlesin. „Hämar, raske öelda, mis värvi. Mingid ühtlased tumedad toonid, hall, pruun. Nagu kaljusse süvistatud, nelinurkne. Liikusin edasi, kogu aeg läks valgemaks. Katkestati enne tunneli lõppu.“
Konsiiliumis sahistati. „See töötab,“ ütles keegi. „Te kirjeldate sama kui härra Marechal,“ ütles mulle Andrew.
„Kirjanduse põhjal pöördusid kõik surijad enda arust enne tagasi, kui tunnelist väljusid,“ jätkas Marechali hääl. „Raske öelda, miks. Kui see tunnel on sünnimälestus, nagu mõned arvavad, siis ma ei tea kedagi, kes oleks seal ümberpöörd teinud.“ Keegi ei naeratanudki. „Jätkame kuni väljume, siis lõpetame. See on minu otsus, tehtud täie teadvuse ja vaba tahte juures.“ Ta vaatas mulle pikalt otsa.
Väli lülitati kolmandat korda sisse. Tähed. Tähesüsteemid planeetidega, tähtkujud, parved ja galaktikad. Avakosmose ilu. Ma ei tea, miks ta iga kord just sellest mõtles. Pimedus.
Õige aeglane liikumine.
Libisesin mööda pikka hämarat tunnelit edasi. Pigem lendasin kui kõndisin – liikumine oli sujuv ja kiirenev. Tunnel oli nagu enne: neljakandiline, seinad ühtlaselt tumehallpruunid. Polnud mingeid märke paneelide liitekohtadest või muust sellisest.
Tihe hämarus mu ümber taandus, hakkas aimduma, et kuskil kaugel eespool on selle käigu suue, liikumine kiirenes veelgi. Siis oli juba päris valge ning tunnelisuu helendas mu ees.
Tunnel ei lõppenud ukseava või millegi sarnasega; seinad lihtsalt hajusid heledasse valgusse, kuni ümberringi enam midagi näha ei olnud peale helenduse. Polnud kindel, kas liikusin ikka veel edasi või rippusin kaalutuses.
Siis ilmusid kõrgel ees nähtavale suured ähmased varjud. Nende järgi sain aru, et liikumine jätkub.
Midagi sädeles must veidi vasakul valges hämus. Siis kaks tükki paremal. Ja siis äkki oli neid kõikjal mu ümber. Udu oli märkamatult hõredamaks muutunud ja ma nägin juba päris kaugele ümberringi – sajad ja tuhanded heledate tulukeste kobarad tõusid ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni nad ühtlaseks sädeluseks kokku sulasid.
Äkilist mõistmist, et minagi olen üks neist, ei tulnud. See oli kuidagi loomulikult arusaadav hetkest, mil esimest nägin.
Nüüd oli täiesti selgeks läinud. Heleda hämu asemele olid taas asunud värvid – kuid kõik luitunud, pastelsed, ei ühtki kirgast või puhast tooni. Hiiglaslikud kujud kõrgusid otse meie kohal nagu pilved, tohutute mõõtmete, kuid palju konkreetsemate piirjoontega. Neil olid justkui hallikassinised varred, mille alumised otsad kadusid valgesse uttu meie all… meist kilomeetreid kõrgemal harunesid veidi rohekamad, nagu linnasuuruse laeva purjed… lehed?
Nägin, kuidas nõrgalt helendavate, nimetagem neid siis hingekesteks, sädelev pilv meist kümneid kilomeetreid kõrgemal ikka tõusis ja tõusis – kuni äkki kattis mind vari, ääretuna tunduv mustav sügavik – siis see kadus, kuid mõnisada meetrit kõrgemal meie ees oli sädemepilve sammas otsekui pooleks lõigatud. Vaid mõned üksikud segaduses tulukesed õõtsusid seal, kus enne oli olnud kümneid tuhandeid.
Litsusin nuppu, nii et küüned valged.
11.
Marechal vaatas mulle lootusetu pilguga seinalt vastu. Hetkeks mõtlesin, et teda on tabanud lalisevate terroristide saatus – siis aga võttis ta ennast kokku, ta silmadesse sugenes elu, ta maigutas korraks suud ja ütles midagi lühidalt. Raputas kergelt pead ja tegi liigutuse, nagu tahaks käsi laiutada.
Ta näonahk oli nii kahvatu, et näis peaaegu hallina ning tumepruunide silmade ainitine pilk rippus mu näol. Need silmad, palusid, anusid jumalakeeli.
Siis tegin oma elu kõige suurema vea. Mul on hirmus kahju, et ma niimoodi tegin, aga ma ei suutnud tema pilgu sõnatule palvele ära öelda, nii tungiv oli see.
„Jõudsime pärast tunnelit valgesse uttu ja rippusime seal,“ kuulsin ennast ettevaatlikult lausumas. Ootasin, et kohe tuleb täpsustav küsimus hiiglaslike taimede kohta, aga ei tulnud. Marechali näkku ilmus veidike värvi tagasi ja kui ma ta häält kuulsin, oli selles varasemast tuttav kergelt üleolev noot:
„See, härrased, vist on tänaseks kõik.“ Konsiiliumis vangutati mõningase pettumusega päid.
Marechal oli nii suur nina, et talle maksti kohemaid honorar välja, sõidutati ta kõikvõimalike auavalduste saatel tema polütehnikumi tagasi ja kuulati tähelepanelikult noogutades ära tema jutt sellest, kui palju teaduse ajaloos on tehtud katseid inimese hinge kaaluda, pildistada või selle elektrilaengut mõõta ja kuidas kõik need olid ebaõnnestunud. Korraks oli ta tõesti mõelnud, et minu ande taga peab olema midagi tõeliselt olulist… aga nojah, on aeg pöörduda tagasi tõelise teaduse, kaugete eksoplaneetide spektrite ning nende orbiitide anomaaliate juurde. Kui üldse kunagi leitakse Elu mõistatustele vastused, siis sealt.
Me polnud Marechaliga üksteist varem kordagi näinud, me ei vestelnud kordagi nelja silma all ja eksperimendi ajal ei oletanud keegi, et me olime suutnud nii lühikese ajaga kokku leppida. Aga hiljem tuli muidugi kellelegi pähe kontrollida.
Mind pandi valedetektori alla, anti mulle tõeseerumit ja lubati must laliseja teha, kui see ei aita. Muuhulgas olevat ma andnud allkirja, et aktsepteerin riski lailisejaks muutuda. Ju ma siis andsin. Andres viiks mu, voolik suus, otse kuhugi hooldekodusse ja sinna ma jääkski.
Muidugi saite te tõe teada. Andrew koos paari terase pilguga mehega, kes olid katse ajal konsiiliumis istunud, kirjutasid üles selliseid detaile, mis mind ennastki üllatasid.
Ausõna, mul on väga kahju, et nii läks ja ma teile valetasin. Palun ärge saatke mu hinge sinna kellelegi õgimiseks. Teil on plaanis seda uut suurt maailma uurima hakata; ma teen kõik, mis minu võimuses, et teid ülejäänud elu jooksul aidata. Palun.
Marechal kartis, et inimkond pöörab edaspidi oma pilgu sissepoole, et väliskosmos unustatakse ja ekspeditsioon ekspeditsiooni järel siirdub avastusretkele vastavastatud spirituaalsesse maailma. See on tohutu suur maailm rohujuuretasandilt uurimiseks, kuid meie rassi kaugused ei kohuta. Selgitatakse välja, kuidas liikumist juhtida, koostatakse formeeringud ja leitakse viis, kuidas kiskjatest eemale hoida või ennast kaitsta. Sellise projektiga võiks vabalt järgmised kümme tuhat aastat tegeleda. Suurriikidel tekivad teispoolsuses huvipiirkonnad ning hea raha eest on võimalik endale osta seal turvaline eksistents.
Tähtedele ei lenda aga mitte keegi mitte kunagi.
Ma aitan teid, nagu jõuan. Palun ärge saatke mind üksinda sinna. Laliseva minu käest ei kuule te midagi, mida ma teile juba rääkinud või kirjutanud pole.
Epiloog
Kell on juba kolm läbi, aga mind äratas üks mõte. Võib-olla tuli Marechal selle peale juba ammu.
Aga mis siis, kui meid sihilikult selle avastuseni juhiti, et me tähtedele ei lendaks?