Kellal baariseina peal on neli seierit ja ükski neist ei liigu. Vastasseina suitsuses peeglis peegelduvad mesikuldsed pudelid, madalal rippuv lühter, punased nelgid laudadel. Seal ei peegeldu: pikajuukseline baarmen, nunn valges rüüs, kes baaripukil suitsetab, ja mina.
Ma vajun toolile ja pingutan, et ennast kokku võtta.
Vaatan oma jalgu: need on kohal. Viimane asi, mida mäletan, on hetk, mil miinid kaevikut tabavad. Yiorgose nägu purunemas tuhandeks valguse- ja verekilluks, valu mu reites, mu eemale paisatud saapaid, liha täis. Mu enese liha.
Vaatan oma saapaid ja nad on seal, kus peavadki olema: mu jalgade otsas, viimseni läikima löödud.
Ma olen surnud. Me mõlemad oleme surnud, Yiorgos ja mina, see on Põrgu ooteruum ja kõige hullem on, et ma olen siin üksi ja teda pole kusagil näha.
Ma matan näo kätesse, avan ja sulgen suud ja ühtegi heli ei tõuse kuuldavale.
„Ostan ma sulle midagi juua?”
Tõstan silmad. Üle minu kõrgub nunn, üks käsi juba tooli seljatoel, teine sigaretti hoidmas. Vastust ootamata ta istub, tõstab käe, suitsujälg järel, ja annab baarmenile märku, et too meile kaks jooki tooks.
„Magdalene,” tutvustab ta ennast ja õnneks on mu sõrmed liiga tuimad, sest ma ei tea, kas suruda ta kätt või seda suudelda.
„Mina olen Leandros,” ütlen paigal püsides. „Ma olen surnud,” lisan, ja sellest arusaamine ulatub mu varbaküünteni.
„Praegusel hetkel jah.” Ta puhub täiuslikult värvitud huulte vahelt suitsu ja vaatab mind.
Baarmen toob kaks jooki. Viski temale ja meega raki minule.
Mu jooginõu näib iidne, messingist ja graveeritud mesilastega, kuid ma ei hooli sellest, kallan lihtsalt kõrist alla. See kõrvetab ja hakkan köhima. Kui mu silmad selginevad, näen teda punaste lillede vahelt aeglaselt rüüpamas, sinised silmad mulle kinnitatud, ootel.
„Kus ma olen?” küsin, pool kurku ikka põlemas.
„Piiril,” ütleb ta ja ma ei pea pärima, mille piiril.
„Yiorgos?” küsin ja mu hääl sureb küsimärgi juures. Mõtlen, kas nad leidsid meie kehad kõrvuti ja kas üldse oli midagi järel, mida meie vanematele toimetada.
Ta vaatab mind veel veidi, nüüd sumedama pilguga. Ta pöördub baarmeni poole. Too neelab ohke alla ja noogutab jah, enne kui oma klaaside juurde tagasi pöördub.
„Kas sa tahaksid temaga uuesti kohtuda?”
Süda hakkab mu rinnus pekslema. Minu kord noogutada. Mu suu on okkaid täis. Ta nõjatub minu poole ja adrenaliin ujutab kõik mu sees üle.
„Mis sa selle eest ära annaksid?”
„Mis su hind on?”
„Näed sa seda kella seina peal?”
Muidugi näen. See on hiigelsuur ja selle raskesse raami on graveeritud varesesuled ja mesilased. Ma ei söanda seda pikalt vaadata hirmus, et osutid liikuma hakkavad.
„Baarmen on vana sõber. Kui ma teda palun, laseb ta mul seiereid tagasi lükata. Ainult natuke. Minut on tehtav, ent sellest piisaks, et saaksid end liivakottide taha veeretada ja ennast päästa.” Ta teeb pausi. „Sellest võib isegi piisata, et haarata kinni Yiorgosest, veenda teda lahkuma ja jooksu pista.”
„Jooksu pista? Miks mitte püsida paigal ja võidelda?”
„Sest ükski mees teie rühmast ei jäänud täna ellu. Ainus viis ennast päästa on kaevik hüljata.”
Ma naeran ja see heli ehmatab mind ennast. „Sa tahad, et ma hakkaksin desertööriks? Kui vaenlane on väravas ja ähvardab minu kodu?”
Ta noogutab. „Kui sa ei deserteeru, saate mõlemad nagunii surma.”
Muidugi on tal õigus.
See konkreetne lahing ei ole võidetav ning seda teades olid kolonelid kõik soovimatud isikud ühte grupeerinud ning nad ette saatnud. Ma peaksin põlvili nunna käsi suudlema, kui ta ka oleks kasvõi Kurat ise, kes mulle tehingut pakub. Kuid ma mõtlen kõigile teistele nägudele kaevikus, katsun mesilasegraveeringuga jooginõud ja ei vasta.
„Ja mida sa vastutasuks tahad?” küsin ma.
„Mida ma sulle juba ütlesin. Saa minema ja ela!”
„Miks?” Küsimus lendab mu suult, enne kui ta kinni püütud sain, ja hõljub meie kohal nagu haige must lind.
Soovin, et poleks midagi öelnud.
Ta vaatab mind ja tellib veel kaks jooki.
„Miks mitte?” küsib ta ja küsimus on hingus ta huulte vahel.
Sest me oleme sõjas olnud tervelt viis aastat ja ma olen unustanud, kuidas elada. Sest kui ma pääsengi kaevikutest, olen igavesti häbimärgistatud kui desertöör. Sest Yiorgos on kihlatud ühe tüdrukuga Ateenas ja kui sõda on läbi, läheme me lahku ja ma pole kindel, et eelistan seda külg külje kõrval kangelastena suremisele. Meid maetakse medalitega hauakividel ja me oleme vabad sellest, mis ootab meie moodi inimesi.
Langetan pilgu. Kui sulle pakutakse su elu tagasi, kuidas saaks sellest ikkagi keelduda?
„Ma tean,” kuulen teda ütlemas. „Kord sõjast puudutatuna ei saa sa talle enam selga pöörata, kas pole? Kuid kuivõrd meil on kasutada kogu maailma aeg, las ma räägin sulle ühe loo.”
*
Kui ma olin noor, armusin ma kahte asja: nägusasse printi ja nunnakloostrisse. Klooster oli rajatud väga targa piiskopi poolt, kes tundis hästi naisi.
Kui tuli aeg see nunnadega täita, käis ta lossist lossi ja kutsus nooremad tütred kõrvale. Kas sa tahad kohta, kus olla, nii et ei peaks teenima ei oma isa ega abikaasat? Kas sa tahad mitte sünnituse käigus surra? Kas sa tahad veeta oma päevad nagu soovid, täis kunsti ja muusikat, ilma et keegi ütleks, mida sa tegema pead?
Üksi mees üheski ballaadis ei laulnud nii magusaid lubadusi. Mu nägus prints pidas piiridel sõda, võitles nende vastu, kelle lippudel olid mustlinnud ja punaste nelkide vanikud. Ta pidi, sest nemad kummardasid Vareste Kuningannat, mitte meie Jumalat, ehtsat Jumalat. Lahingust lahingusse, veresaunadest marssideni oli möödunud terve pikk aasta tema viimatisest armastavast kirjast. Nii et ühel päeval veensin ma oma isa andma mulle poole kaasavarast, ronisin tõlda ning sõitsin nunnakloostrisse, kus panin selga valge nunnarüü.
Ma ei olnud kunagi varem nii õnnelik olnud. Piiskop jättis meid rahule ja hoolitses selle eest, et keegi meid ei segaks.
Meil oli omaenda Eedeni aed, suletud paik metsalehtede varjus. Mängisime muusikat, illustreerisime Piibleid ja valmistasime omaenda veine, mille me kõik tähtede all ära jõime.
Mõned tõid oma armsamad teenijannadena kaasa. Mõned armusid seal ja mõned kujutlesid ingleid oma armukestena. Mõnikord leidsid desertöörid tee kloostrisse ning me hoolitsesime selle eest, et nad veedaksid väga, väga hästi aega, enne kui nad ära saatsime.
Miks sa mind niimoodi vaatad? Seda nad sulle pühapäevakoolis ei õpetanud? Sellest on sul küll palju abi olnud.
Ühel päeval tabati meid teolt. Peapiiskop saabus ette hoiatamata ja leidis meid magamast, päike kesktaevas. Kolm poolalasti sõdurit olid ikka veel aias, üritades enne kojuminekut kaineks saada.
Peapiiskop ähvardas meidi kõiki ära põletada. Mina sattusin sel ajal Kõrgeauline Ema olema, mu kaasavara oli suur, tead, ja ta kuulutas valjusti, et ma lõpetan jões, kivid kõhtu õmmeldud. Kahjuks juhtus temaga teel pealinna õnnetus. Nad pole siiamaani tema luid leidnud, isegi tänaseks päevaks mitte.
Sa vaatad mind jälle imelikult. Nagu sa ise teisiti teeks.
Kahe aasta pärast saabus mu prints minu uksele. Nägin juba kaugelt surma tema pead kroonimas, musta halo nagu sinulgi. Ma ei tahtnud teda. Ma tahtsin teda. Ta lõhnas nagu välismaailm, puha suits ja muld. Ma ütlesin talle, et jäägu ööseks. Väljas oli ohtlik – kas ta pole kuulnud vaesest peapiiskopist, kes jäi tagasiteel kadunuks ja keda keegi pole kunagi leidnud?
Ta jäi kolmeks ööks ja me ei astunud mu kambrist kordagi välja. Ma hoiaksin teda enda sees, kui saaksin, mataksin ta oma jalgade vahele. Kui ta viimaks lahkus, kirjutasime teineteisele iga päev. Peitsime kirju raamatute vahele, tühjadesse veinipudelitesse, sõnumikandjate sadulate alla.
Kolme kuu pärast tuli ta tagasi, ja seejärel uuesti ja uuesti. Ta anus mind, et ta temaga koos läheksin – ta maksaks mu kaasavara piiskopile tagasi. Ma anusin teda, et ta sõja maha jätaks. See oli käinud kolmkümmend aastat, alanud enne meie sündi ja ei lõpe ka meie lastelaste ajal.
Ta vastas, et teeb seda minu pärast. Kui Vareste Kuningannale pühendunud jõuaksid kloostrini, ütles ta, ei jätaks nad meist kedagi ellu. Nad võtaksid meid, seejärel ohverdaksid meid tema pühadel ristteedel, kus öösiti voorivad tema mustlinnud, ja nad teeksid meie kolpadest mesitarud.
Ära seda mõttetust kuula.
Viimasel ööl, kui nägin teda elusa ja tervena, tülitsesime kõvemini kui tavaliselt ja ta lahkus vihaselt. Ta ütles mulle, et plaanib abielluda võõramaise naisega, kes kannaks talle lapsi, ja mina ütlesin, et unustan ta enne, kui pulmakellad vaikivad. Me valetasime mõlemad. Mul olid Jumalaga noil päevil mõned väga vihased vestlused. Mitte et ma kunagi Jumalasse uskunud oleksin, aga mõnikord hilja õhtul, kui kõik vaikne oli, võtsime me koos klaasikese veini. Küllap ma vihastasin Teda oma näägutamisega, sest paari kuu pärast kandsid nad mu printsi me ukselävele. Ta oli suremas.
Just nagu sina oled suremas praegu.
Ma mäletan seda pilti, kaarikut, saatjaid pooles varres lipuga. Tema isa, kuningas, juhtis kogu seda marssi ja ta seisis minu ees paljapäi, krooni või turviseta. Ta põlvitas mu ette ja ütles, et tema poeg on haavatud ja suremas. Ainus, mida poeg palunud oli, enne kui pikk palavik ta unne suigutas, oli hinge heita meie nunnakloostris ja saada maetud meie aeda.
Ma küsisin, kuidas ta haavata sai. Nad rääkisid üksteise võidu. Ta olevat olnud esimene, ütlesid nad, kes jõudis vaenlase paleesse, Vareste Kuninganna lipuga tähistatud, nagu ta oli. Sisse jõudnuna oli ta tõmmanud mõõga ja võidelnud vastaste kuningaga üks ühele. Trepiastmed, kinnitati mulle hingetult, olid nende verest punased. Viimaks oli ta vaenlaste kuninga tapnud, löönud puruks tema puust varesesulgedega kaunistatud krooni – ent mitte enne, kui oli saanud haava, mille tõttu ta nüüd siia, minu ukselävele oli toodud, valgena kui kauaks päikese kätte unustatud palvelina.
Palusin neil ta templisse tuua ja paigutada Pühimast Pühima ette. Nad jätsid võõramaa kuninga mõõga tema kõrvale. Tead küll, kui määrida õiget salvi terale, millega haav löödi, kasvab haav kohe kokku.
Mis see minu asi on, et sinu ajal enam sedasi ei juhtu? Minu ajal juhtus. Pole minu süü, et te olete unustanud poole sellest, mida teile õpetasime.
Joo põhjani!
Niisiis määrisin ma salvi terale ja ometi ei juhtunud midagi. Tema hingamine jäi pinnapealseks nagu lombike suvel. Vaatasin veel korra haava; mida võisin mina enamat teha kui arstid?
Ja hakkasin palvetama. Vabandasin Jumala ees. Lubasin jätta selle kloostri ja minna teise, elada vee ja leiva peal, magada tuha sees. Printsil jume ei muutunud varjundi võrragi. Ma ütlesin Jumalale, et kui ta ei taha mind, niisugusena nagu ma olen, ma jätan nunnakloostrid täiesti. Ma abiellun, saan lapsed, hoian oma suu kinni, suren sünnitusel. Ma teen, ükskõik mida ta tahab, et me naistena teeksime, ja suren, nagu ta käsib, teda ülistades.
Mu prints ei avanud isegi selle peale silmi. Ta hingas raskelt nagu sina praegu, ja küünlavalgus tema nahal oli elavam kui ta ise.
Mõtlesin kasutu salviga kaetud mõõgaga talle lõpu peale tegemisest. Mõtlesin iseenda mõõga otsa kukutamisest. Mõtlesin kõigile tobedatele asjadele, millele inimesed mõtlevad, üritades vältida seda, mida nad tegelikult tegema peavad.
Kolmandal ööl tõmbasin ma selga keebi, võtsin võõramaa kuninga mõõga, noppisin aiast mõned asjad ja lahkusin kloostrist.
See polnud kerge teekond. Peapiiskopi, kelle ma mõrvanud olin, vaim jälitas mind pool rännakut. Vaata, ta ei saanud kloostri müüridest üle, ent nüüd oli ta mu tabanud üksinda väljas. Tema kael oli veidra nurga all murtud ja ta käed külmad nagu jää, kui nad mu seelikutesse takerdusid. Õnneks pelgas ta ka surnuna pühi sümboleid ja mu nunnarüüst piisas, et teda eemal hoida. Ma ei kuulnud tema needusi enam ammu, kui viimaks ristteele jõudsin.
Ja kui ma siis seal üksinda olin, seadsin punased nelgid ringi, kutsusin Vareste Kuningannat ja ootasin.
Ta polnud selline, nagu arvasin meie vaenlaste Jumalannat olevat. Nad kujutasid teda kui mustade sulgedega kroonitud kuningannat, kui sõdalasnõida või deemonit. Mina nägin vana naist mustaks värvitud sulgedest keebis, karme käsi viieliigeseliste sõrmedega ja kaht krantsi ta jalge ees. Ainult tema silmad olid mustemad kui tühjus tähtede vahel, kui ta alla minu peale vaatas.
Langesin põlvili ja hakkasin nuuksuma.
Ta asetas oma ebaloomuliku käe mu pea peale ega kõnelenud sõnagi. Ja kui ma lõpetasin imikuna nutmise, nimetas ta oma hinna.
Ma võtsin selle vastu, suudlesin ta kätt ja ta pakkus mulle pihutäit mesilasi ning ütles mulle, mida teha, sõna sõnalt.
Võtsin oma hobuse ja ratsutasin tagasi öösse. Peapiiskop lõi minu pea ümber vihaselt tiirutavate mesilastega silmitsi seistes araks. Ja kui ma kloostrisse jõudsin, nägi neid kuningas ja muutus valgeks nagu surm, kuid ei küsinud, kus ma olin. Ta laskis mu templisse ja sulges minu järel ukse.
Lasin mesilastel lennata oma printsi pea kohale ja nad laotusid üle kiriku, nagu koguksid nad oma tiibadesse meie küünalde valgust. Ja siis korraga lendasid nad nagu nool ja matsid end tema suhu, kõrvadesse, ninna. Põlvitasin ja ootasin, oma hingetõmbeid lämmatades.
Peagi tõusis sumin tema seest, valjem kui ükski missa, mis nende müüride vahel peetud. Tahtsin palvetada, aga ei teadnud, kelle poole, nii et palvetasin meie poole, pühade lubaduste poole, mida me vahetasime, enne kui ta sõtta läks.
Ja pärast tundide möödumist ujutas mesi ta huuled üle.
Küünitasin väriseva sõrme, kogusin seda veidi ja tõstsin oma huultele. Need läksin tuimaks ja mina uimaseks. Nägin iseennast nunnarüüd esimest korda aias seljast võtmas, talle naeratamas, teda kutsumas. Nägin ta kätt, mõned aastad vanemana, voltimas lahti mu salajasi kirju lahti rohelisest klaasist pudeli seest. Nägin läbi tema silme ta ema kirstu mulda sängitatavat, ja see vaatepilt oli ta pisaratest udune.
Ja ma laskusin ta kohale ja suudlesin teda pikalt, kuni ta huultel polnud enam piiskagi mett. Et ma näeksin, mida pidin nägema.
Ma nägin teda vaenlase linna sisenemas. Nägin teda käskimas oma mehi – meie mehi – edasi minema. Ja ma nägin, mida nad tolle võõra paiga meeste ja naistega tegid, need mehed, kes võitlesid meie nimel.
Ma nägin seda kõike ja mesi mu huultel muutus mõruks, muutus mürgiks. Ma nägin teda oma sõdurite hulgas kõhklemas, kui nood süüdlasi ja süütuid vahet tegemata tõurastasid, teda käskimas neid lõpetada ja neid mitte teda kuulavat. Ja siis nägin ma jälestust, mida ta aastaid tagasi oli hoidnud, viimaks ta näole laskumas, tema must halo, mida aastad olid üha tumedamaks tooninud, vajus talle kaela nagu silmus, ma nägin teda mõõka pillamas ja hobust ümber pööramas.
Desertöör.
Ja ma nägin kuningat, tema isa, tal peatuda käskimas, ja kui ta ei kuuletunud, nägin tema isa mõõka tõmbamas ja seda oma poja ribidesse matmas.
Ülejäänud mälestusi nägin ma tema poolsuletud laugude vahelt, mesi mu huuli kõrvetamas. Nägin kuningat nutmas kogu tee kloostrisse. Nägin oma müüre metsa taustal nähtavale tulemas. Nägin oma nägu, kahvatut, sisselangenut, tema kohale kummardumas. Ja siis mitte midagi.
Ma istusin uimasena ta kõrval, hoidsin ta kätt ja tegin valikuid, just nagu sina praegu teed. Ja siis ma tõusin, komistasin ja kõndisin templist välja.
Kuningas ootas mind väljas, mõõk vööl rippumas. Me vahtisime üksteist küllalt kaua, mu põlved värised rüü all, ent ma teadsin, et ma ei astu sammugi uksest eemale. Nägin teda kõike kaalumas, oma armastust poja vastu, mu verd, häbi, kogu maailma, ja ma kuulsin kaalusid kaheks purunemas. Ta võttis oma vöö vöölt, vaatas mind viimast korda, jättis oma mõõga maha, nagu oleks see kogu maailma raskune, pööras selja ja lahkus ühegi sõnata.
Ja kui pimedus tema taga sulgus, võtsin ma mõõga üles, sisenesin templisse ja lukustasin ukse, ning salvisin oma armsama haava ning samavõrra kuninga mõõgatera, seekord õiget tera, ja palvetasin Vareste Kuninganna poole.
Muidugi see töötas. Ma ütlesin sulle, need olid teised ajad.
Ja kui mu armastatu silmad avas ning palavik lahkus, võtsin ma ta käest ja me lipsasime läbi keldrite nunnakloostri alt läbi orgu, eemale oma vannetest, Jumalatest, eemale kõigest, mis oleksime pidanud olema, kuni leidsime taas risttee.
*
„Ja mis edasi sai?” küsib surnud sõdur.
Ma jätan klaasi, mida baaris puhastasin. Kuni mu Magdalene meie lugu rääkis, jõllitas sõdur teda ammulisui ning viimased joogid, mille ma neile lauda tõin, seisid nende ees puutumata. Mitte, et ma ise tema jutu ajal mingit tööd oleksin teinud. Ükskõik kui palju kordi ma seda lugu ka kuulnud poleks, jääks ma alati veel kord kuulama. Isegi kui pean oma pea sees kõvasti laulma, kui kuulen poolalasti sõduritest, keda ta pidevalt oma kloostris lõbustas. Või kuidas mesilased sisenesid mu silmadesse ja mu mälestusi korjasid. Kuulen ikka veel unes nende suminat.
See osa, kus isa torkab mõõga läbi mu rinna, ei häiri mind enam. Olen talle kogu selle aja järel andestanud. Mulle oleks meeldinud lõpuks seal olla, temaga koos, ja öelda talle, et olen nüüd õnnelik ja et ma armastan teda, ent me Magdalene’iga reisime tolle lõpu ajul aastaid teistel radadel, nii kaugel eemal, et ei kiri ega lind temani jõuda ei võinud, ning kui me tagasi jõudsime, olid nad juba teinud temast kuju linnaväljakul, liikumatu ja gaasilampidest valgustatu.
Aeg-ajal võtan ma oma sigaretid ja pudeli ning istun tema poodiumil, lootes, et ta näeb mind kusagilt ja teab, et mõistan teda nüüd.
Praeguseks ei ole väljak muidugi enam kena koht, mida külastada. Me oleme jälle sõjas ning linn on alati hall ja igal juhul oleme me baaris väga hõivatud kõigi nende vennikestega, kel viimsel hetkel, kui mürsk neile pähe plahvatab, meelde tuleb, et nad oleksid pidanud kõike teisiti tegema, ja kes lõpetavad siin, ristteel. Magdalene käsib mul mitte pobiseda, sest mul endal läks kümme aastat, et meelt muuta, ja ka siis ei jätkunud mul ajusid, et minema saada ilma endale kõigi tähelepanu tõmbamata, aga tema ei pea ka pidevalt jooke segama, kui kliendid sisse rüsivad.
Praegu muidugi on siin ainult see nooruke, nii et ma tõmban tooli välja ja istun nende seltsi. Võtan Magdalene’i sigaretid, ei jaksa enda omi välja otsida. Ta läkitab mulle pilgu, kuid naeratan talle ja ta pehmeneb otsekohe, võtab laua all mu käe.
„Nii et mis edasi sai?” küsib sõdur uuesti.
„Edasi nagu lubatud, oli meil üheskoos pikk elu ja siis maksime oma hinna Vareste Kuningannale,” ütleb mu kulllake ja võtab joogi, mille talle valmistasin. Viienda täna, aga kes neid loeb.
„Ja mis hind see oli?” küsib noormees.
„Valvata ristteed nagu tema kunagi tegi, ja pakkuda abi, kui mõni paluja meie poole hüüab,” vastas ta sõduri poole vaadates. „Ainult me otsustasime neilt mitte midagi vastutasuks küsida. Meil on kõik, mida me vajame. Kui sa tahad oma elu, siis me teeme välja.”
Ma näen, kuidas sõdur üritab oma aju selle ümber mähkida. Ma lükkan joogi tema poole. Ta ei võta seda veel. Otsutamisaeg läheneb kiirelt. Kuskil kaugel lendavad ikka veel miinid, nelgid õitsevad ristteedel ja mesilased korjavad surnute mälestusi. Ja ometi istume me kolmekesi siin laua ümber, olles varastanud ja jagades sigareti jagu aega.
Tõlkinud Triinu Meres ja Kristjan Sander