Augurahvas, 1.osa

Rahutoojad, hägulased ja suured sitasitikad

Hakkan siin Hiires osade kaupa avaldama romaanisarja, mis ootab juba aastaid teatud institutsioon toetust, mis just selleks – lisaks muule kultuurile eesti kirjanduse toetuseks – ellu on kutsutud, aga mis selle asemel toetab purkisittumist ja ametnike väljamaasõite. Või noh, ega seda toetusraha suuremat polegi, Lollidemaa on otsustanud kultuuri surnuks näljutada ja mängib sinna juurde seda surnud hobuse mängu varianti, et õhkab, et vaadake, kui elus ta veel välja näeb.

Igatahes siin on siis esimese raamatu algus. Olen kord varem avaldanud romaani kõigepealt järjejutuna ja kusagilt polnud märgata, et see müügile halvasti oleks mõjunud. Ja kirjutan ma ju ikkagi (sedalaadi ulmest huvitatud) lugejatele, eks ole, ja nendega pole mul ju põhjust jonnida, nemad pole süüdi, et vaimselt murdunud, madalalaubaline, ainult hetkekasu silmas pidav enamus endasugused valitsema valib... aga see tõdemus on vaid juba esimeses lõigus toodud lootusetu seisu kviteering teise nurga alt.

Ent jätame selle – siin see lugu on.

Siim Veskimees

 

 

I raamat: Augurahvas

 

1. Proloog...

... kus kogu lugu käima läheb.

1.1 Residendi eessõna

Eks ma ole neid Zätereiti pajatusi juba mõned kirja pannud. Või täpsem oleks neid nimetada Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku lugudeks – sest praktiliselt alati on too institutsioon liikumapanevaks jõuks ja enamasti on nimetatuga ühel või teisel viisil seotud ka päris suur osa inimestest, kelle jutustustest ma need kokku panen.

Teatud mõttes on need hoopis Hesedda lood – nagu ma aru olen saanud, on see punt üks umbes kahekümnest „suurest” suguvõsast, kellel on Föderatsioonis ikka väga jäme ots käes, ja siinses ruumiosas justnimelt Heseddadel... Aga see kõik läheb liiga keeruliseks ja otsituks ja lõpuks jõuame tagasi Zätereitini, kes suuremale osale maalastest arusaadavates terminites on Julgeoleku kolonel; ent võimatu on lühidalt kirjeldada, kes või mis ta õieti on ja miks just tema siinkandis sisuliselt asja juhib... nii et las need olla üldnimetusena Zätereiti lood.

Kummatigi – ja kah mitte esimest korda – on suurem osa antud loost minuni jõudnud Rauli, kunagi nooruses Maalt röövitud ja vahepeal pikki aastaid Julgeoleku palgal olnud tegelase vahendusel. Aga palju materjali sain Jana käest või tema vahendusel ja eks üht-teist ikkagi seletas ka Zätereit ise. Ja ta seisab selle loo alguses.

Mõned selle loo liinid jäävad lahenduseta, kuid kuulge, see on elu!

*

Kordan üle ühikute ja nimedega seonduva: esimesed olen teinud külmalt maisteks (kui spetsiaalselt pole vaja süsteemide erinevusi välja tuua), teised olen kohandanud hääldatavaks ja teinekord võtnud endale sisu huvides natuke vabadust.

Näide kohe algusest: Infero. Tegelik hääldus oleks umbes nagu Ȋñðehöö (kus Ȋ tuleks hääldada mitte afrikaani või kurdipäraselt, vaid pigem türgi või welshi moodi, pikalt ja teravalt, ñ on enam-vähem hispaania-pärane (mañana) ja islandi ð pisut pehmem kui näiteks inglise the). Samas sisuliselt assotsieerub see nimetus inferno, ehk põrguga. Otsustage ise, kas ma pole sellega liiga kaugele läinud.

Lisaks olen loonud mõned uued sõnad – näiteks hägulane. Eks ole, kõige lähem natukegi sisuga kokku minev termin Maa keeltes oleks kvanthägu-entiteet – ent see on pikk ja kohmakas ja veel tuleks täiendavalt selgitada, mis on kvanthägu – ja ühes varasemas loos on üht sellist nimetatud tehnovaimuks – kuid see on õige mitmes mõttes vale ega selgita ka midagi; ja tegu on samasuguse üldnimega nagu näiteks bakter, planeet või kasvõi, ütleme, imetaja.

 

1.2 Vaba õhtu

„Sa oled mölakas ja värdjas, Raul Vandman!” Pikka kasvu, üsna kõhn, tugevalt päevitunud valge rassi karva naha ja natuke viltuste jääsiniste silmadega mees tirist jakirevääridest kinni haarates kaaslase toolilt püsti ja virutas talle vastu lõugu. „Mis õigust on sul üldse midagi öelda Karthaus Feree kohta, kui sa pole isegi Hesedda?”

Kaaslane, temast hästi natuke pikem ja raskem, samuti heleda naha ja peaaegu blondide, natuke päikesekullaste juustega mees lasi end püsti vedada, pani ainult käe löögi pehmendamiseks vahele, kuid virutas siis kaaslasele vastuseks lõuahaagi, mis tolle õhku tõstis ja mitu meetrit eemale lennutas. „Ja sinus on Hesedda verd nii väike osa, Tedus Maleno, et see läheb homöopaatiana kirja! Sa oled ennasttäis kolkarott, kes poeb nahast välja, et olla õigem Hesedda kui Heseddad ise.”

Tedus maandus esmapilgul raskelt, kuid veeretas end üle õla ja tõusis hoogu kasutades sujuvalt jalule. Ta astus ettevaatlikult, võitlusvalmilt Rauli poole. „Feree oli minu õpetaja! Sina oled teda paar korda simulatsioonis näinud. Miks sa pead kogu aeg nii vastik olema?” Ta tegi Rauli suunas pöördega jalalöögi, püüdes tabada pähe.

Too kummardus ja üritas Tedusele põlvega munadesse virutada, viimane oli seda aga oodanud, ta blokeeris ühe käega löögi ja lajatas teise servaga Raulile kaela pihta. Raul tõstis õla kaitseks, rabas tal omakorda kuuest ja, katsudes löögihoogu ära kasutada, tahtis talle küünarnukiga pähe lüüa. Tedus nägi seda ette, tal oli endiselt pöördehoog sees ja ta proovis kõrvale libisedes omakorda kaaslasele küünarnukiga ribidesse äsada, sest nad olid juba väga teineteise lähedal. Tulemusena kaotasid nad mõlemad tasakaalu ja kukkusid kõrvalolevale lauale. Kerge, punakast puidust laud purunes ja nad kukkusid edasi põrandale, nagu poleks õnnetut mööblitükki teel takistuseks olnudki.

Tassid, taldrikud ja toidud lendasid laiali ja seni seal lauas kaklust heatahtliku naeruga jälginud neljane seltskond, kaks meest ja naist, kargasid kähku eemale. „Kuradi joodikud, tümitage üksteist kusagil prügikastide tagas, kus on teiesuguste koht!” käratas üks meestest.

Raul ja Tedus vaatasid põrandal teineteisele otsa ja tõusid. Mõlemad pöördusid tolle laudkonna meeste poole. „Mida sa ütlesid?” küsis Tedus pahaendeliselt.

Teduse ja Rauli lauas istunud peaaegu nendepikkune naine hüppas nüüd omakorda väledalt püsti, astus kolme kiire sammuga nende vahelt läbi, pöördus ja virutas mõlemale kõrvakiilu; see käis nii kiiresti, et kuulda oli üks laksatus. „Kui tahate kakelda, kakelge omavahel või minuga. Marss välja!”

Tedus ja Raul vaatasid teineteisele otsa ja näis nagu oleks neist õhk välja lastud. „Te Jantsiga ajate asja korda, eks ole?” ohkas Raul. „Vabandust, see polnud nii mõeldud.” Seda viimast ütles ta nelikule, kelle õhtusöögilaua nad olid purustanud.

„Diagnoos on tegelikult õige,” märkis Tedus, samuti lepitavalt nende poole pöördudes. „Me jätkame mujal. Vabandust.”

Nad lentsisid ukse poole, end teel hädapäraselt puhastades. Tedus virutas Raulile vastu õlga; naljatamisi, aga võib-olla tsipa tugevamalt, kui oleks vaja olnud. Raul vastas veel tugevama tõuke või sujuva löögiga, mis Teduse peaaegu tasakaalust välja viis. Too virutas omakorda tugevamalt ja enne ukseni jõudmist jõudsid nad veel natuke kakelda. Nüüd olid nad tähelepanu keskpunktis juba kogu kergete, ronitaimedesse kasvanud vaheseinajupikestega sopiliseks muudetud restoranis, kus einestas vast oma paarsada inimest. Personal ja paljud kliendid moodustasid viimases jupis ukseni juba päris tiheda spaleeri, et nood kaks veel midagi ära ei lõhuks.

„Ma olen Maia Ogeri Hesedda. Ma maksan muidugi teie õhtusöögi ja lõhutud laua kinni,” pöördus ärplejaid nii mõjuvalt korrale kutsunud naine tolle rüseluse teele jäänud neliku poole, heites viimaste sõnade juures napi kõõrdpilgu nende lähedusse seisma jäänud kelnerile. „Ja kas ma võin teile näiteks lepituseks mõne hea veini välja teha? Palun, teine valikul. Ja vähim, mida ma teha saan, on veelkord vabandada nende poisikeste pärast ja rõhutada, et ma mõtlen tõesti head veini. Loodame, et te ei pea viha.”

Seltskond vaatas üksteisele otsa ja rääkima hakkas üks naistest. „Me oleme tegelikult kohtunud, Maia. Terenheu ülikoolis. Neli aastat tagasi olime samas biokompatiibluse seminaris. Olgu pealegi. Ei paista sinu elu ka kerge olema.”

Maia noogutas ja turtsatas siis. Viimase lause kerge iroonia ja Maia reaktsioon paistsid hajutavat suurema osa pingest. Nagu nõiaväel hajus ka see hõre ring restoranikülastajatest ja kelneritest, kes pisut kaugemal olid toimuvat jälginud. „Muidugi. Siri. Et teil ülejäänud õhtu rahulikumalt läheks.” Ta viipas selja taha, kus seisis natuke temast lühem ja natuke läbipaistev naine. „Jana Säde on mu isiklik sekretär, ta jääb minu nimel siia, kauaks vaja. Mul endal on targem minna. Enne, kui nad terve Innekabu segamini keeravad. Vabandust veelkord, loodetavasti mõistate.” Ta noogutas lühidalt ja, vastust õieti ära ootamata, lahkus pooljoostes meestele järele.

Ta väljus restoranist ja vaatas ringi hämaral puiesteel, mille mõlemad servad oli tihedasti täis pargitud igasuguseid sõidukeid. Ühes küljes olid suurte aedadega 3-4-korruselised hooned, mille esimesed korrused olid enamasti söögikohad, teisel pool laiutas park; paremal pool laskus tänav allapoole ja lõppes mõnesaja meetri järel kaugemal siravate tulede valguses sillerdava veega, vasakul lagunes see umbes poole kilomeetri järel järsemalt mäkke tõusvateks treppideks.

„Jah, mina tean, et ma pole midagi. Sina ka ei ole midagi, aga sa ei taha sellest aru saada!” kuulis ta Rauli häält. Mehed olid jõudnud sadakond meetrit kaugemale pargi põlispuude alla, kuid hääle järgi oli neid lihtne leida.

„Mina saan aru, mis olen mina ja mis oled sina! Me peame end pidevalt tõestama! Meil on väga pikk tee käia ja ma ei kavatse kulutada tervet oma elu operatiivpärdikuna, mis on sinu unelmate tipp!” lõugas Tedus vastu. Mehed olid taas teineteisel rinnust kinni ja karjusid teineteise peale vähem kui vaksakauguselt.

„Lõpetage!” röögatas Maia, kuidas kopsud võtsid. Ta jooksis nende juurde, surus oma käed nende käte alla, nii et Rauli parem ja Teduse vasak käsi sattusid ta õlgadele. Olles niimoodi sinna puntrasse kolmandaks trüginud, surus ta ka ise meeste särgirinnaesised tugevasti rusikatesse. „Kus on kirjas, et elu peab kerge olema? Teil on vähemalt vabandus, et olete enamiku elust, kogu nooruse kusagil karuperses kudenud, aga mis on minu vabandus? Meil kõigil kulub terve eluiga, enne kui meisse hakatakse suhtuma kui paratamatusse.” Ta oli Tedusest paari sõrme ja Raulist vast peopesa jagu lühem, kuid hulga kõhnem. Tal oli kitsas nägu, natuke etteulatuvad silmahambad ja tugevalt lokkis leekivpunased juuksed; erinevalt meestest, kelle ühe valge ja teise must juuksepahmakas oli kuklasse hobusesabaks kogutud, kandis ta oma lakka lahtiselt õlgadel, kust see langes kurrulise kardinana poolde selga.

„Ma tahtsin öelda...” alustas Tedus.

„... et ma olen nõme ja laisk, ma tean,” noogutas Raul.

„Seda ka. Aga ma tahan ja suudan meid kõiki kõrgemale vedada, kui me koos tegutseme.”

„Ainult sellepärast ma sind talungi, sa ülbe tõusik!” noogutas Raul uuesti.

„Ja mina?” küsis Maia.

„Mida me teeksime ilma rikka litsita?” küsis Tedus. „Loomulikult on sindki vaja.”

„No sa pead...” vaatas Maia talle etteheitvalt otsa.

„Kuidas sa aru ei saa, et me kakleme sellepärast, et see, kel õnnestub õhtul nõmedam olla, ei pea sinuga magama,” pilgutas Raul naiivsel ilmel silmi.

Maia lasi nende rinnaesised lahti, ta käed tegid ringi ja ta lõi mehed peadpidi kokku. „Oleksin pidanud rohkem vanaema kuulama, kui raske on meesloomi pidada, ja lesbiks hakkama.”

„Kui te nüüd hellitused ja meelitused lõpetate, siis ma soovitaks teil siit läbi pargi vehkat teha,” sõnas nende kõrvale tekkinud Jana, käega suunda viibates. „Patrull tahab teile küsimusi esitada ja võib teid lihtsalt preventiivse meetmena kainerisse hommikut ootama ladustada.”

„Uhh? Jookseme!” ütles Raul ringi vaadates. Teised ei vaevunud isegi noogutama ja nad lidusid, proovides võimalikult vähe lärmi teha, kaugemale pargisügavusse.

 

1.3 Koloneli kojutulek

Laev laskus vaikse sisinaga rohtunud kivitahvlile majast paarikümne meetri kaugusel. Hetkeks kriuksatasid kivid, kui see end rötsakile lasi ja gravitaatorid välja lülitas, siis oli hommikuses õhus taas vaikus, milles kauge hällilauluna tuikas lindude kisa taamal virvendavast metsast. Läikivate madudena roomasid laevani voolikud ja plõksusid ühendused, ent mees, kes luugi lahti lükkas ja maha astus, ei vaadanud laeva poolegi.

„Kinni,” porises ta, jälgides hoopis robotit, kes kusagilt maja poolt tulema oli hakanud. Ta hõljutas käe otsas rippuvat kotti, mille ta enda järel laevast välja oli tirinud, krimpsutas siis, ilmselt valu pärast, nägu ja heitis koti robotile.

„Skaneering ja vajadusel desinfektsioon.” Kergelt longates astus ta maja poole, käigult riideid maha koorides. Maja tundis ta ära ja lasi sisse.

„Tere tulemast, isand Zätereit. On hommik, 5:42 kohaliku aja järgi, õhutemperatuur 18 kraadi, täna on Imeükumi ühingu 822. aastapäev, su vanavanaema Kaldearil saab 846 aastaseks, sinuga on peale su perekonna soovinud rääkida 34 inimest, Meg Carter 11-ndal kell...”

„Vait.” Ta astus vannituppa. „Saun 130 kraadi,” ühmas ta ja sukeldus basseini. Pistis nina veest välja, vaatas monitori poole: „Perse! Saun 130 kraadi. Kuradi kõneeristusmoodul, ükspäev sa haamrit saad!”

„Vabandust, moodul on täiesti korras. Aga sina häälda sõnu selgelt...”

„Vait!... Oh türademaa...” Ta lasi end selili vette ja masseeris valget luist materjali, mis kattis ta vasakut jalga, nagu oleks see protees. Ronis basseini servale ja uuris teisi sidemeid, mis siin-seal ta keha katsid, ja rebis neist mõned maha, läbi hammaste vaikselt sajatades.

Hommikumantlis naine libises sisse avatud uksest, pühkis uneseguselt näolt juukseid ja silmitses meest. „Kena, et sa tagasi oled.” Ta hääl oli madal ja natuke kähe, ta lasi hommikumantli põrandale ja hüppas kohmakalt, vett laiali pritsides basseini. „Oled ühes tükis?”

„Leete. Suhteliselt.” Mees vaatas teda, kui ta läbi sinava vee lähemale tuli. „Nädal kontide kokkukasvamiseni. Head selles vaid niipalju, et kaks nädalat ei lähe kuhugi. Seega nädal kanna riideid.” Mehe suunurk tuksatas. Naine ujus ta juurde. „Elu ei ole üldse nii karm. Uksed lukku!” Ta kummardus mehe niuete kohale.

*

Päike oli tüki maad edasi nihkunud, kui nad istusid kahekesi lauas valgete peopesasuuruste õitega tamme all, mille vari ulatus kaugele üle heinamaa. Oli soe ja vaikne, rohi sahises ja arteesia kaevust alguse saav oja vulises üle lagendiku, kadudes eemale metsa. Lapsed olid teda tormakalt kallistanud, küsinud igasuguseid asju, mida lapsed ikka küsivad, söönud hommikust ja kuuma õhu keeristes minema sõitnud. Naaber, kelle maja paistis kätte paarisaja meetri kauguselt üle madala välu, oli ilmselt näinud laskuvat laeva ning ka tassi kohvi ja saiakese järele tulnud, enne kui lõunasse lendas.

Zätereiti nägu oli äraolev ja väsinud. Leete vaatas teda ja muutus rahutuks, nähes kuidas ta sõrmed tuksatasid, muljudes kohvitassi; selle purunematu materjal kooldus survest. Naine hammustas huult, siis kohendas hommikumantlit ja nihutas end mehe kõrvale pingile.

„Cha? Kolonel? Sa olid kaua ära.” Naise hääl oli pehme ja vaikne, ta kõhkles hetke, siis asetas oma käe mehe käele. „Tahad sa rääkida? Ma ei käi peale, kui ma ei tohi kuulda, aga räägi, niipalju kui tohid.” Ta naeratas ja kallistas meest, nähes, et see hakkab kosmose põhjatusest tagasi hommikusöögilauda jõudma. „Oli sul mingi õnnetus? Oli see ohtlik? Leidsid sa Kivise Mõtleja?”

Mees turtsatas. „Ära palun kutsu mind nii. Isegi kui sa arvad, et keegi ei kuule. Tuukani jaoks olen ma patrulli piloot ja politseiohvitser. See, kes ma päriselt olen... noh, sellega võibki praegu halvasti olla.”

„Seega kogu meie eluga siin. Kuidas sul üldse läks?”

„Kust ma tean, ma pole veel patrulli raportit lugenud.”

„Jäta.”

„Kusjuures, kui see valmis saab, peame selle vähemalt läbi lugema.”

„Mind ei huvita, mida nad välja mõtlevad. Sa olid pool aastat kodust ära ja tuled tagasi prahipurustajast läbi käinuna.”

„Kolmandiku.”

„Ise räägid, et tuleb sulanduda. Standardaja pool aastat ei muutu Tuukani pikemast aastast lühemaks. Kui ohtlik see oli ja on?”

Mees vaatas talle ühe pika sekundi sügavalt silma: „Väga.”  Ei kõvasti ega tasaselt lausutud sõna langes raskelt nagu jääpank vette, võttes vestluselt kerguse ja suvelt sära.

Pärast minutilist vaikust hakkas mees uuesti rääkima. „Kui hea siin on. Kui ohutu. Sa oleksid võinud mul lasta mõnedki tunnid Tuukani suves ja oma kodus olla. Ei, see ei ole etteheide,” katkestas ta kiiresti naise huulile tõusvad vabandused, naeratas ja võttis ta käe. „Ma oleksin niikuinii pidanud tööle hakkama. Ma sain laevas vedeleda küll, aga see... tead küll. Lihtsalt... läks nii, et me võime selle kõik siin kaotada. Praegu on siin veider mõelda Inferole... see on nii teistmoodi. Mina ajan siin soojas, lageda taeva all igasuguseid häid asju näost sisse, sellal, kui... äh, jama.” Ta vakatas, hakkas saiale mett määrima ja vaatas naise poole. „Kas sa ei pea tööle minema?”

„Ma teatasin, et ei tule – pean mõned päevad oma haiget meest ravima.”

Zätereit vaatas talle etteheitvalt otsa. „Leete, nii poleks vaja olnud.”

Naine lõi käega. „Suhtumine minusse ei muutu sellest. Nad arvavad, et ma peangi nii käituma, kui võiksin selle poekese soovi korral ära osta.”

„Nii et ikkagi on midagi aimama hakatud?” paistis see mehele veel vähem meeldivat.

„Ei...” Naine mõtles hetke, siis raputas pead. „See on ikka veel õnneks „rikka vanatädi päranduse” tasemel.”

Zätereit lasi pingi seljatoel allapoole vajuda, sättis end mugavalt poollamaskile ja vaatas korra silmi kissitades päikest: „Siin on kogu aeg õhtu tunne.”

„Pärast kahtteist aastat? Nojah, palju sa kodus oled... Ma ei tahtnud norida,” lisas Leete mehe näoilme muutumist märgates.

„Mis aastaaeg praegu on?”

„Varakevad – märts. Lapsed oskavad taimestiku õitsemise järgi aastaaega määrata, minul läheb kalendrit vaja. Kui telje kalle on 3 kraadi... Sa ütlesid kohanimeks, kus käisid, „Infero”? Samanimeline restoran avati paar kuud tagasi Räniookeanis. Mäletad, kus see on?” Ta tekitas õhku Tuukani gloobuse. „Kui meie oleme siin” – ta näpuotsast jooksis peenike punane kiir kerani – „siis näe siin Mihkeo platooga lõpeb asustus, edasi industriaaltsoon Soolaookeani kaldani ja 30-nda paralleelini, siit alates on päevatemperatuurid 80-ne kraadi ligi.” Gloobus paisus ja hajus, kuni hakkas paistma madal kaljukiil, mis ulatus välja tumedast ruudulisest tasandikust.

„Farmid?” pomises Zätereit.

Leete ei vastanud, olles kujutise juhtimisse süvenenud. Mõne hetke pärast eraldas silm kaljul hooneid, kujutis keeras end horisontaalseks ja paisus elusuuruses vaateni. „Maa all on saalid, hotell, teatrid, üleval saun. „Leiliruum” vabas õhus. Seal visatakse vabas õhus leili ka, aga see... noh, sisulist kasu sellest ju pole. Pealegi olla seal midagi kasvama läinud. Mingile elule piisas olematust õhuniiskuse tõusust.”

„Kui mul on masohhistlik tuju, siis lähme sinna sööma,” pühkis mees kujutise olematuks. Ohkas, niheles, valas endale veel kohvi ja uuris päikest. „Kuigi sul võib õigus olla, mulle ei meeldi see kokkusattumus.”

„Kisub vist vihmale,” naeris Leete, uurides ainsagi pilveta taevast.

„Mhh, rrr, mhh... Olgu, ega ma sinust lahti ei saa.” Zätereit naeris otsa vaadates. „Jah, ma pean Hesedda kokkuvõtte üle vaatama.”

Leete ei vaevunud vastama, sättis end vaid demonstratiivselt kuulama, lõug peopesale toetatud.

Zätereit tegi seepeale tobedat lõusta ja lausus: „Anu, kuuled?”

„Kuulen, isand Zätereit.”

„Missiooniraport, sünopsis. Dokumendi seeria, number ja kõik muu metainfo pane ise. Konfidentsiaalsus pane C... Ei, B.”

„Nii kõrge?” küsis Leete.

Mees näitas talle keelt, ega vaevunud vastama.

„Hesedda nõukogule tutvumiseks, siinse, mis iganes selle ametlik nimi oli... Delta-ja-nii-edasi armeesektori juhatusele teadmiseks, ligipääsuga B4 sertifikaadiga funktsionääridele. Mrädel Indrisele, ühesõnaga.

Hesedda Zätereit Jekkous Fara ja nii edasi, Julgeoleku kolonel ja nii edasi. Juhtumi kood – sina mäletad. Missiooni algus ja kõik muu mudru ka.”

„Mida sa küll ilma minuta teeksid,” kostis eikusagilt tehisintellekti vaikne hääl.

Leete kergitas kulme, ent Zätereit ainult muigas. Ta vaatas tamme kõrvale õhku, kuhu – otsese päikesevalguse eest peitu – oli arvuti tekitanud valge lehe. Teksti algus oli ilusasti päiseks kujundatud ja kõik vajalikud täiendused tehtud.

„Pane kuupäev ka. Eelmise aasta 247-ndal päeval kell-mis-ta nüüd-oligi sain väljakutse peakorteri erikanalil. Missiooni sihtmärk oli Infero, ent kuna kriisigrupi nõupidamine pidi toimuma Eldekil, võtsin kursi sinna. Startisin tund hiljem...”

„Tegelikult olid sa kodus veel poolteist tundi pärast seda, kui su vastik kast kriunuma hakkas. Me jõudsime keppida ja süüa ja sina kiirkasvatada, see tähendab laste peale karjuda...” täpsustas Leete.

„Panen selle aruandesse või? Harju ära, et Heseddad kasutavad ametlikes tekstides alati Annama heksadetsimaalsüsteemi.”

„Ümberarvutamiseks on vaja teada, mis süsteemi tuleb ümber arvutada,” vaidles naine pahuralt vastu. „See on idiootlik. See ei lähe kokku ei Tuukani ega Infero ega...  Haia või Impeeriumi... tegelikult mitte millegagi.”

„Su siirikud peaksid ju hakkama saama...” venitas Zätereit tüdinult.

Leete turtsus monitori vaadates. Mees vaatas ka sinnapoole ja mörises: „Anu, ürita vähemalt jätta muljet, et sa oled pisut üle tavalisest automaatkirjutajast. ...tund hiljem, arvestades, et jõuan end reisil (kestus kolm-pool päeva) kõige vajalikuga kurssi viia. Jah, muidugi paranda! Pead sa?”

Veelkord monitori poole vaadanud Leete nägi, kuidas rasvane ja natuke kõver punane joon tõmbas maha 3,5 ja asendas selle 3,412-ga. Seejärel tekkis selle ümber roheline ring ja kerge sädelev saluut.

„Kuule, kas ta peab sul selline pirtsakas mõrd olema? Ma saan aru, et reisidel on ta sul naise eest, aga kas ta tüütuks ei muutu?”

„Tead...” Zätereit otsis hetke sõnu. „Anu on tehisintellekt. Selle sõna täpses tähenduses. Ta ei ole imitatsioon, ta on enesetunnetuslik teadvus. Kuna ta on laeva aru, ei saa teda muidugi võrrelda bioloogilise olendi või isegi robotiga, ja selge, et tema eksisteerimise mõte on juhtida laeva ja selle omanikku igati abistada. Ma olen sulle rääkinud – ma vormisin teda mõnede päriselt elanud inimeste...”

„Kenade litside.”

„... järgi ja kui vaja, oskab ta äärmiselt täpne ja kuiv olla. Aga ma üritan talle anda ka niipalju vabadust kui võimalik. Jah, enne kui sa ütled: eks see ole mu isiklik katse, minu isiklik eksperiment tehisintellektiga. Aga usu mind, mul on suurem osa missiooniajast kohutavalt kahju, et ma ei saa rohkem kodus, sinu ja laste juures olla.”

Leete ei öelnud midagi ja Zätereit jätkas:

„Igasuguste lisamaterjalide nimekiri... las esialgu olla. Asja käigus vaatame, kas midagi on vaja lisada-kõrvaldada. Lühidalt oli probleem järgmine:

Infero on ÜSE konvertimiskava objekt. Planeedi suurus, gravitatsioon, ehitus, tähelt saadav energiahulk, energiabilanss, pöörlemis- ja tiirlemisperioodid on sellised, mis lubaksid sellest teha A-klassi maailma. Planeedil on elu, kogu areng vastab umbes varajasele mesosoikumile. Tugev vulkanism, 20-nese rõhuga 93%-line süsihappegaasiatmosfäär, temperatuur kõikjal 60 ja 100 kraadi vahel. Planeedi pinnal nähtavus vilets, päikest ei näe. Kesktäht – lisa tähis.”

„ICUG278...” Anu luges ette päris pika numbrijada.

„Jah ... on Tuukanist 83 valgusaastat. Algselt toimus hõivamine Eeta sektori Omega Cirruselt, nüüd EL316-ne neljandalt planeedilt Eldekilt (vahemaa 16 valgusaastat) (täpsemalt Eldek II-lt, D-klassi kuplist, mis on küll muljetavaldav 250 000 ruutkilomeetrit...”

„Oota,” segas Leete vahele. „See ei tõlku õigesti. Mis süsteemi sa kasutad? Või Heseddad kasutavad? Eldek II on üldiselt C-klassi maailm?”

„Annama ametlik. F – kosmoserajatised, E – stationaarsed baasid, D – kuplid, C – hapnikumaski-maailm, B – suured generaatorid, A – stabiilne. Antud juhul tähendab sõna „ametlik”, et perse on saadetud igasugustel naljakatel kaalutlustel tehtud erandeid. Tuukan, näiteks, ei ole selle järgi A, sest see kuivaks ilma Kuiperi vöö lisaveeta varsti elamiskõlbmatuks...”

„Nii mõne miljoni aastaga, aga olgu.”

„Aga põhimõtet see ei muuda. Või Ara, teine planeet – see ei ole ju B, sest ala, kus võib kaitseriietuse viibida nii veerand ajast, on 2% planeedi pinnast. Rääkimata sellest, et neid ressurss kasutades, mis sinna maetud, oleks saanud kümme kergemat planeeti A-ks-B-ks konvertida. Kui poliitilistel kaalutlustel otsustatakse selliseid asju – nagu ka see Eldek II, et iseennastsäilitavad energiakuplid, mille all on loomuliku tsüklonilisusega atmosfäär, on C –, on aeg süsteem hüljata ja midagi mõistlikumat kasutusele võtta.”

„Täpikeppijad. Muide, kas Anu ei võiks sinu eest kogu seda jama kokku panna? Mis mõte sel on? Jõua huvitavate asjadeni.”

Zätereit kallutas end naerdes tagasi. „Anu saab hakkama, aga mul tuleb see ikka ise läbi töötada. Et see, mida ma teistele saadan, ei oleks sisutu pahn, vaid sealt oleks lisaks formaalsele andmestikule kerge vaevaga leitav peamine.” Ta võttis tassist lonksu ja lasi pea viltu. „Mida ma valesti teen?”

„Mida sa kõik need päevad laevas tegid?”

„Muidugi olen ma suurema osa tööd ära teinud. Meil läheb praegu midagi valesti. Sa ju tahtsid kuulata? Ma vähemalt proovin asju sõnastada nii, et see sullegi midagi ütleks.”

Leete noogutas kiiresti, libistas käe korraks üle mehe õla. „Mulle on tähtsad teised asjad. Näiteks, millal on aeg hakata asju pakkima. Või et millal tuleb asjad unustada, haarata lapsed ja joosta.”

Zätereit noogutas aeglaselt. „Jah. Olgu, Anu, pane esimese kohtumise salvestus mängima.”

*

Zätereit astus üle hiigelsuure ja peaaegu inimtühja rõdu Eldeki kupli lähedal; nende ümber projitseeritud salvestusel olid nimed ja seletavad tekstid küljes, niisamuti kui Zätereiti kõrval kõndiva mehe nimi: Ruster. Allpool võis läbi pilvede aimata parki, edasi umbes kilomeetri kaugusel kaardus nähtavuspiirist välja sirav määramatus, mille taga, väga kaugel, nagu läbi udu võis eristada punakate kividega kaetud tasandikku ja planeedi hõredas süsihappegaasiatmosfääris hõljuvaid pilveräbalaid. Kesktäht ei paistnud, ent mustjasvioletses taevas domineeris planeedikaksiku hiigelsuur sinakasvalge kogu, mis valgustas sadu kordi heledamalt kui täiskuu Maad.

Nad jõudsid väheldase, täismehele vööni ulatuva võltsantiikse sambani, mille tippu kaunistas samasugune stiliseeritud linnu kujutis, mis oli märkidel, mida mõlemad mehed rinnas kandsid.

„„Albatrossi” klubi,” pomises Ruster, libistades sõrmed üle märgi, mille teine mees talle lennujaamas oli andnud. Viimane heitis talle kiire kõõrdpilgu ja vajutas randmel käekella moodi asjandusel nuppe. Korraga oli nende ümber tinajas ookean. Hetkeks see hajus, näidates, et nad laskuvad liftiga kuhugi allapoole.

„Jäta,” mühatas Zätereit (salvestusega kaasas käival abiinfol oli näha, et Ruster on sisse lülitanud mingid võimsamad meeleavardajad ja Zätereit need blokeerinud). „Ei ole viisakas.” Ta kergitas justkui vabanduseks ja selgituseks oma käekella.

Nende ees vormus range ristkülikukujuline ukseava. Nad astusid sellest läbi ja ookean kadus. Umbes 30 meetrine koridor lõppes uksega. Mehed vahetasid edasi minnes pilgu, sest mõlemale olid nende seadmed andnud märku, et neid skaneeritakse, ja seadmed olid ka öelnud, et skaneerija on teadlik, et skaneerimine avastati. Nad jõudsid suurde ovaalsesse kabinetti, kus ruumi kuju järgiva laua ümber istus kümmekond inimest. Seinad olid heledad ja oli näha, et see on tegelikult ekraanipind; sama kehtis ka ookerkollase põranda ja helevalge lae kohta. Metalselt küütlesid automaatbaar, mõned robotid ja veel mingid detekteeritavalt intelligentsed seadmed, mille otstarvet polnud esimesel hetkel lihtne määrata.

(„Bürokraatia võit esteetika üle,” porises Leete. Zätereiti suunurk tuksatas, kuid ta ei reageerinud muul viisil.)

Sisenenud mehed noogutasid seltskonnale, kelle peale olid tekkinud nimed, ametid ja pisut muud täiendavat infot, mida ilmselt Anu oluliseks pidas. Ruster, kes kõiki ei tundnud, jäi end tutvustama, Zätereit sammus baari poole.

„Te hilinesite viis minutit,” märkis vanem kuivetu mees laua otsast. Arvuti näitas ta nimeks Marcus Lee Oberg ja et ta on prefekt.

„Vabandust, nägin tuttavat, ei jõudnud ettenähtud sõidukisse,” ühmas Zätereit pöördumata, laskus baari ette kükki ja uuris selle displeid. „Kas sa korralikku kohvi oskad teha?” küsis ta end sirgu ajades erilise lootuseta.

„Ma oskan teha Old Arabica, Ten Mokka, Karakalpaki, Mediterraneo ja muidugi Eldeki Erisegu kohvi, mida kindlasti...” Masin jäi vait, kui Zätereit talle retsepti saatis.

„Päris täpselt sellist ma teha ei saa.”

(„Ta on nii kurb, et hakkab kohe krigisema,” märkis Leete.)

„Tee siis lähim. Mis see oleks?”

„Old Arabica ja Eldeki segu osi kasutades õnnestub...”

„Tee.”

„Kui sul õnnestub lõpuks jook kätte saada, siis tuleksid ehk ka lähemale.” Marcus vaatas kannatamatult tema poole. „Ja me ei kasuta siin midagi keskräniajast kõrgemat. Ma isegi imestan, et baari sidesisend pole blokeeritud... Aa, tegelikult on, aga sa kirjutasid tehnilise side protokolli üle. Sa rikud korda.”

„Vabandan veelkord. Harjumus. Alustage, ma kuulan.” Zätereiti hääles oli tüdimust.

Oli näha, kuidas Ruster üritab kiiresti meelde jätta ning eelteadmistega sobitada kõiki neid tüüpe, keda talle oli tutvustatud. Ilmselt detekteeriti ta side Zätereitiga, sest see põhjustas Marcuse vihase pilgu tema poole.

„Kurat võtaks neid vanu ametnikke, KORD on neile ülim!” hõljus õhus Zätereiti varem lindistusele lisatud kommentaar. „Prefekt on tsiviilparlamendi esindaja ja kontaktisik politsei ja sõjaväe juures. Isegi mitte formaalselt ei allu sõjaväeluure kohalikele omavalitsustele, kuigi neid austatakse ja üritatakse nende varvastel mitte trampida. Kuigi Marcus Lee Oberg on üks parimaid. Endine sõjaväelane, lahinguveteran. Vanus 183, väga pikaajalised administratiiv- ja politseitöö kogemused.”

„Kõigepealt – kas kohtumine, mida sa mainisid, oli juhuslik? Kes see oli?” küsis Marcus.

„Elvis Merbau, Meggiotdi Concorde’i aegne kursusekaaslane. Juhuslik – ei tea. Analüüs käib, saatsin viite igaks juhuks ka Julgeoleku poistele.”

Ruster oli end laua otsa juurde istuma sättinud ja uuris kummalist kalbet sisalikutopist, mis laual vedeles. Ainult esimesel pilgul meenutas elukas sisalikku, lähemal vaatlemisel oli tegu pigem homaariga.

(„See ei ole mänguasi? Mida see seal teeb?” Leete luges kiiresti sisaliku kohta käivat infot.

„Sa oled ikka jube kannatamatu,” märkis Zätereit.)

Mees Rusteri vasakul käel (Allu Grogätoh, Eldeki politsei bioloogiaekspert) oli märganud ta huvi ja tõmbas eluka lähemale.

„Salamander.” Ta jätkas pärast mõne sekundi pikkust retoorilist pausi: „Need elavad Inferol. Kui sa tahaksid teda kodus pidada, pead ehitama autoklaavi. Ilmselt konstrueeritud, kuigi elukas on seal elanud nii kaua, kui suudame kontrollida. See tähendab kümmekond miljonit aastat; on ka vaieldavaid andmeid, mis pakuvad kuni viissada, mõned uuringud isegi kuni kaks miljardit. Ta elab kuni kahesajaatmosfäärisel rõhul 1000 kuni 1500-kraadises temperatuuris. Seleeni-antimoni struktuur, ent ma tahaks näha meest, kes seletab mulle ära, kuidas tekkis bioloogiliselt see tõhusa külmutiga molübdeentitaansilinder, mille sees käib pärilikkuse süntees.”

Ruster kõhkles hetke. „Põrgukaheksal on elanud inimesi 40 aastat. Miks nendest keegi midagi kuulnud ei ole?”

Allu laiutas teatraalselt käsi. „See on üks küsimus nendest, miks me siin olemegi. Teised on, et, esiteks, nad on intelligentsed. Teiseks ei allu nende levik ja liikumine loogikale. Kolmandaks on sügavalt vahevööst leitud moodustisi, mis kõige rohkem sarnanevad Tau platvormidele.”

Zätereit mühatas. „Nii et pole täiesti võimatu, et tegemist on turistidega kurat teab kust?”

„Jah, aga ma tunnen mõnikord, et peaksin töötama reklaamibüroos – see ei ole veel kõik!” Allu muigas. „Seda topist on vähemalt kaks korda tõsiselt proovitud kätte saada ja keegi ilmselt tegeleb jälgede kaotamisega, sest vahevöös toimub ridamisi mingeid fluktuatsioone, mille võimsus plahvatusskaalal oleks kohati kümnetes megatonnides.”

Ruum rappus nii kõvasti, et oma kohvitassiga Rusteri selja taha seisma jäänud Zätereit istus põrandale. Ta vaatas hetkelise kõhklusega oma kohvi ja pani siis tassi kiire liigutusega põrandale, hoolimata, et see üle loksus. „Jätkame seda nõupidamist kusagil mujal!” Selle ajaga oli ta juba püsti hüpanud. „Nüüd jookseme eri suundades laiali. Kohe!”

Ta spurtis ukse suunas ja mõne sekundi pärast oli ruum nende selja taga tühi. Kujutis kadus.

*

„Edasi on kõik samamoodi,” lausus Zätereit. „Pool aastat närvesöövat jama, kus ma räägin erinevate inimestega, üritan organiseerida igasuguseid uuringuid ja üritan ka ise uurida, ja kogu aeg lendab mu ümber midagi suvalistel aegadel õhku.”

„Oli see tõesti nii igav ja tüütu, nagu sa mulle seletada üritad?” küsis Leete õrritavalt.

Kolonel mõtles hetke, siis mühatas lõbustatult. „Selle supi sees olles ei saanud arugi, kuidas aeg lendab. Kui sind tõesti huvitab, võid pärast mu aruande koopiat vaadata, aga tüütu ja närvesööv oli see küll. Noh, ma jäin ellu. Halb on see, et mul pole aimugi, mis tegelikult toimub. Või õigemini...” Ta tõsines. „Ma ei tahaks sellest veel rääkida.”

Leete uuris teda paar hetke, kõhkles, ent küsis ikkagi: „Miks sa seda üldse mulle räägid? See käib kõigi reeglite vastu – kui ma üldse midagi taipan, kuidas üks julgeolek tegutsema peaks. Sa oled mulle rääkinud... sa oled mulle rääkinud ja näidanud selliseid asju, et... Ma elaksin järgmised tuhat aastat lahedalt sellest, kui see kõik mõnele teisele perekonnale maha müüa.”

„Tahad sa päriselt teada?” küsis Zätereit.

„Jah.”

„Kust tuleb see kindlustunne, et julgeolek peaks teisiti töötama?”

„Sa tead väga hästi, kes ma olen.”

„Tehes otsuse minuga pere luua tegid sa ka palju kaasnevaid otsuseid. Näiteks, et sa kasvatad paarkümmend aastat lapsi. Või et sa abiellud Heseddaga.”

„Ehk siis ühel päeval teatad sa lastele, et teate, te olete suured ja mul on aeg eluga edasi minna, nii et ma lasin teie ema maha.” Naine ütles seda natuke lõõpival toonil, kuid vaevumärgatavalt kumas sellest läbi teatud... tõsidust? Või palvet?...

Küllap Zätereit kuulis seda. „Mis sul täna viga on? Juhtus midagi? Või olin ma seekord liiga kaua ära?”

„Ma kardan.”

Mees langetas pilgu. „Meie kooselu jooksul ei ole tõesti asjad kunagi nii halvasti olnud. Kas...”

Leete raputas imekergelt pead. „Muidugi ma eelistan teada. Siis ma oskan märke tähele panna. Kas meil poleks targem siit juba ise kohe igaks juhuks kaduda?”

Mees vaatas teda kaks sekundit. Siis vastas samaga, raputas imekergelt pead. „Valmis tuleb olla. Kaks päeva. On äärmiselt ebatõenäoline, et midagi juhtub kiiremini. Pärast seda, kui pole ühtki positiivset märki... on ilmselt targem su nõu kuulda võtta.” Ta ohkas. „Seni – kas saab veel mõne saiakese?”

„Saiakese? Ehh, sa hakkad vanaks jääma...”

 

1.4 Hüvasti, Tuukan

Leete sisenes kohvikusse ja vaatas ringi. Ta noogutas ja muutus võib-olla tooni võrra kahvatumaks, kui leidis akna all istumas kaks oma lastest, Etieni ja Karli. Lapsed viipasid talle rõõmsalt ja vahtisid sundimatult ringi, mugides mingeid küpsiseid. Vana teenijarobot R Lisa seisis nende kõrval, kotid kooliasjade ja trenniriietega turjal.

„Kust teie siia saite?” küsis Leete end teiste kõrvale istmele libistades.

„Tulime!” vastas poiss püüdlikult, ilmselt üldse küsimuse tegelikust mõttest aru saamata.

„Issi pidi meid kuhugi viima”, lisas tüdruk.

„Kas me läheme külla?” – „Läheme loomaaeda!” – „Veeparki!”

Leete vaatas roboti poole: „Lisa? Mis sul asja kohta öelda on?”

Robot lausus vaikselt ja sujuvalt: „Isand Zätereiti käsk – tuua lapsed Osmond E5/A18 ülemisse kohvikusse kella 12-ks kohaliku aja järgi. Võtta laud katuseväljapääsule võimalikult lähedal. Osta neile midagi, mis neid tegevuses hoiab.”

„Miks sa nii aeglane oled?”

„Zätereiti käsk – täiskoopia kuuendasse pessa. Kulub veel 10 minutit.”

„Millal ta käsu andis?”

„Üheksa nelikümmend kaheksa.”

„Hm...” Tegi Leete ja pani suu kinni. Kaks sekundit kestis vaikus, siis Leete ohkas. „Jah, millal mulle meelde jääb, et sinu klassi robot ei anna rohkem infot kui küsitakse. Ja lapsed siia tuua?”

„Üksteist null üheksa.”

„Millal siia jõudsid?”

„Üksteist viiskümmend üks.”

„Kogu selle aja tulite?”

„Ei. Kuna koolist siia tulek võtab alla viieteistkümne minuti, andsin R Mariale korralduse Karl fuajeesse juhtida pärast seda, kui ta tund lõpeb 11:30, ise ootasin ära Etieni tunni lõpu, võtsin ta peale, jõudsin 11:38 Carli kooli ja seejärel tulin siia.”

„Maria?”

„Transporditi majja tagasi.”

„Transporditi?” Leete toon kõikus pisut.

„Maria isiksus on kodeeritud ja seega ei ole ta suuteline ise tegutsema. Tema varukoopia on minu seitsmendas pesas.”

„Emme, kas me saame uue roboti?”

Leete vaatas tüdruku poole. Sundis end naeratama. „Ma ei tea, mis issi välja on mõelnud.”

„Tere rahvas.”

See oli Johann, vanem poeg.

„Kas keegi seletaks mulle, miks ma pidin kohtumise Vintgardenil ära jätma ja siia tulema? Ma olen pahane. Nii ei tehta. Ja see kuradi resoluutne raudrüütel. On ta mõni papsi omadest?” Ta osutas pöidlaga üle õla hästivormitud roboti poole.

„Kes sa oled?” küsis Leete. Samal hetkel andis aparaat tema vööl kolmkõla. Naine vaatas sisemist displeid ja osutas siis poisi otsa vaadates näpuga istmele. Poiss kõhkles, ent nähes, et ema tähelepanu on hoopis mujal, hakkas vist aduma olukorra erakordsust ja istus teiste kõrvale.

Leete andis mõttes korraldusi. Kostis rida vaikseid kõrgetoonilisi piiksatusi.

„Mhh.” Naine lasi end seljatoele ja uuris uuesti robotit.

„Mida see väline seade teeb?” küsis Johann.

„See on turvaskanner. See on ka käsijuhitav juhuks kui side ei toimi. Kõigepealt skaneeris tema mind, siis nõudsin temalt identifikatsiooni. Tavalised sisendid on tal blokeeritud, mis tähendab, et ta on hierarhias väga kõrgel. Ent ta andis positiivse vastuse Cha kilostele turvakoodidele.”

„Papsi julgeolekurobot?”

„Isand Zätereit on tõenäoliselt hoiatanud teid, noorsand Johann, et tema tööga seonduvaid märkusi ei tohi avalikus kohas teha.” Roboti hääl oli vaikne ja sügav, peaaegu puudusid kohustuslikud resonantstoonid. „Ma olen R Arnold, TXB 534. Nagu proua veenduda võis, täidan Isand Zätereiti käske.”

„Millised need olid ja millal ta need andis?”

„Kell 9:30 täna hommikul. Võtta noorsand Johann vaheajal, peale 11:30 lõppevat tundi taksosse ja tulla siia. Samuti andis ta mulle kõik vajaliku taustinfo ja turvakoodid.”

„Miks?” küsis Leete rohkem iseendalt.

Ta kergitas kulme, kui robot vastas: „Mul ei ole täielikku ülevaadet situatsioonist. Samuti ei ole mul luba enamikku detailidest prouale avaldada. Leedi Justine peaks iga hetk siia jõudma, isand Zätereit umbes kuue minuti pärast. Soovitan kogu pagas R Lisale anda, et juhul kui tekib vajadus kiiresti liikuma hakata, ei kaota me aega kaasasolevate asjadega.”

„Ja sa ise?”

„Mul on teised ülesanded.” Ta osutas silmadega naise vööle, viimane heitis displeile kiire pilgu ja hingas sügavalt sisse, püüdes väliselt rahulikuks jääda.

„Mis oli?” küsis Johann kiiresti, püüdes ka displeid vaadata, ent pidi pettuma, sest see oli lage.

„Hiljem,” nähvas Leete kõrvale vaatamata. „Kas… sinu siinviibimisega… probleeme ei teki?”

„Võib tekkida. Loodame parimat,” sõnas Arnold.

„Esimest korda näen robotit, kes loodab,” pomises Johann, ent kohe pöördus ta tähelepanu uksele, kust sisenes Justine. Tüdruk vaatas otsivalt ringi, Johann viipas talle ja läks vastu. Tüdruku kõrval oli iseliikuv kott ja politseinik.

„Tere, kas ema või isa on siin?” Justine oli pisut kahvatu.

„Ema on seal. Mis juhtus?”

Justine lõi kannatamatult käega ja läks nende laua poole, kus Leete oli juba püsti tõusnud; kott ja politseinik järgnesid talle.

Leete kast piiksatas, politseinik lasi kiire uuriva pilgu ringi käia, lugedes samal ajal kiiresti ka isikupäringu kohta laekunud infot.

„Tere, proua. Su tütar häiris liiklust Urgano avenüül, saates liikluskontrollile operatiivtalitustele mõeldud koode. Ma inimesena mõistan, et tal võis olla väga kiire, kuid selline tegevus on täiesti lubamatu. Segamine avastati juhuslikult. Tavaliselt oleksime pidanud ta arreteerima ja sõiduki ülevaatusele saatma, seda enam, et arusaamatuks jääb, kuidas programmi oli muudetud, kuna kõik nõutud sertifikaadid on puutumata. Ent sõiduk on eriregistris, nii et ma tulin siia, et täiendavat selgitust nõuda.”

Leete sundis end tulipunaseks minema. „Ta… oh, mu abikaasa, tead, ta… oh, ta tahtis niiii meile üllatust teha!” Johann pööras pea kõrvale, et ema näitlemise peale mitte naerma hakata. Justine hammustas huult, saades aru, mis toimub, väiksemat lapsed ainult vaatasid suuri silmi.

„Me pidime väljasõidule minema, ta on üürinud vana transportaluse. Ta peaks sellega kohe siin olema ja ilmselt tahtis graafikus püsida. Ta… kohe näitan.” Leete saatis politseinikule Zätereiti patrulli identifikatsiooni. „Onu Colvin sekendas midagi selle sõidukiga, lugedes küll sõnad peale, et me seda ei kasutaks ilma erilise vajaduseta. Ju mehike arvas, et nüüd ongi see kord. Mul on väga piinlik, tõesti. Ma pean vist paluma onul see asi kuidagi lahendada?”

Politseinik nägi ühtaegu välja nii, et ta tahaks kellelegi virutada ja samas väga kaugel olla. „Ei ole tarvis, proua. Soovitan pigem järgida seda nõuannet, et neid tavasõidukil illegaalseid operatiivkoode mitte ilma erilise vajaduseta kasutada. Head päeva.”

Ta pöördus ja lahkus.

„Onu Colvin?” küsis Johann, kui politseinik kuuldekaugusest väljas oli.

„Maigur Colvin, transpordiminister.”

„Tunned sa teda?”

„Ei. Aga patrulli kõrge ohvitseri naise onu võib ta olla küll. Tähtis oli ta uskuma panna, et oleme kõrgklassi süüdimatu kamp.”

Justine ja Johann vaatasid teineteisele otsa.

„Sa oled matkariietes,” märkis Justine Leetele. „Vist mitte ainult selleks, et siia sulanduda? Mulle tundub, et see on mingi suvalise tööstuskompleksi katusele tekkinud söögikoht, mida vanasti oleks nimetatud sadamakõrtsiks. Oleme me siin sellepärast, et siin on stardiplats kohe kõrval?”

„Ma eeldan,” liigutas Leete üht õlga.

„Miks sa ei taha meile öelda,” küsis Johann, kui viis sekundit oli kestnud vaikus. „Ma näen siin tervet issanda loomaaeda ja see määratlus hõlmab ka lapsi ja need paar prostituuti seal baaris on kindlasti atraktiivsemad kui sina või õde. Vabandust. Me ei ärata tähelepanu. Milleks me valmis peame olema? Mis sul seal kotis on?”

„Kuld ja perekonnareliikviad,” turtsatas Leete. „Ma ei tea, mida me kartma peaksime. Füüsilist vägivalda vaevalt. Tuukan on rahulik ja... noh, selleks me lepime tihti nördimapaneva kontrolliga. Ma ei tea, mis täpselt juhtunud on ja mul pole ei aega ega õigustki... ja poleks ju eriti tark tõmmelda, eks ole?” Ta silitas hajameelselt Etieni pead; ka nooremad lapsed kuulasid tähelepanelikult ja suuril silmi. „Igatahes umbes poole kümne paiku juhtus midagi. Ma ei tea, mis. Ma sain kokkulepitud märguande. Kahjuks tegelikult poolteist tundi liiga hilja. See võib midagi tähendada ja võib mitte tähendada, et ma olin levist väljas. Aga Cha pani kõik asjad liikuma, muuhulgas robotid tegema varukoopiaid – mis täiskoopia puhul võtab ju tunde – ega vaevunud mind eriliselt otsima, nii et vast polnud sel tähtsust. Igatahes õnneks oleme vähemalt kõik siin koos.”

Sisinal ja vuhinal laskus rõdupiirde juurde päris suur laev. Kusagil hakkasid ulguma häiresignaalid. Juhttornist lendas operaator välja nagu kellakägu ja läks kätega vehkides vastu Zätereitile, kes kiiresti nende poole astus. Mees oli skafandris ja relvastatud. Ta näitas operaatorile midagi, mispeale too sorgu vajus ja oma ruumi tagasi läks.

„Heh, vähemalt...” Zätereit luges pilguga oma pere kokku. „Kähku nüüd.”

Kui nad juba kiirel sammul lennumasina avatud ukse suunas sammusid, küsis ta: „Mida see politseinik tahtis?”

„Justine auto tekitas kelleski kogemata huvi lubamatute juhtkoodidega.”

Mees vandus. „Kena et sa tast lahti said.” Nad olid jõudnud laevani. „Kähku istuma,” kamandas ta, kui nad sisenesid. „Leete, see on Ruster, see tema kaaslane Ethel. Minu abikaasa Leete, lapsed tutvustavad end ise. Start!” Rääkimise ajal oli ta kogu seltskonna toolidesse surunud ja pigem hüppas, kui istus ise teisele pilooditoolile.

Kerge tõmme ja maapind vajus allapoole.

„Kuhu siis nüüd?” tahtis Leete teada, kui ekraanid mustaks hakkasid tõmbuma.

„Meil on pahandusi,” pomises mees, sellal kui ta kiiresti mingeid pilte vahetas, üritades jumal teab mida tabada.

Ethel pööras end teiste poole. „Ma sain ainult sellest aru, et peame kiiresti planeedilt lahkuma. Tõenäoliselt alatiseks. Kui te nüüd aega saate, võib-olla räägiksite ehk lähemalt, milles asi?”

„Püsige paigal. Hakkab ebameeldiv.” Ruster oli pöidlaga vabastanud mehaanilise kaitsmega kaetud nupud juhisel ja, samal ajal kui displeid hoiatuskirjadest punaseks lõid, vajutas nuppe all hoides juhise ette. Kume ümin ja kerge vibratsioon läbisid laeva. Nad kõik muutusid väga rasketeks. See hakkas korduma, nagu taoks keegi hiigelhaamriga põrandat. Etiene hakkas nutma – kummalise õõtsatusega läbis neid seletamatult halb tunne. Kujutised ekraanidel hägustusid, Tuukani oleks keegi nagu minema pühkinud, päike vajus silmnähtavalt küljele ja jäi väiksemaks.

„Gravitaator ei suuda sellisel kiirendusel kompenseerida,” lausus Ruster vabandaval toonil. „Üks jõnksakas tuleb veel.”

Pool sekundit ulgus kõrgetooniline hoiatussignaal, siis juhtus midagi sellist, mida võiks võrrelda autoga läbi plekktünnidest barjääri sõitmisega, ja siis pöörasid ekraanid end negatiivi, tähistamaks, et nad on sädetaguses. Igasugune liikumiseillusioon lakkas.

„Kas võib tõusta,” küsis Leete, sest mõlemad väiksemad lapsed nutsid.

„Jah. Ent ole valmis istuma.”

„Kas hellemalt ei saa?” küsis ta üle õla, sellal kui Etieni ja Karli lohutas; midagi peale ehmatuse neil häda ei olnud. „Või sõidab teie käru alati nii? On see nüüd Anu?”

„On.” Zätereit vaatas korraks oma seadmetelt üles. „Näed ka lõpuks ära. Meid jälitatakse. Või täpsemalt, kohe hakatakse.”

Ethel oli vahetanud paar sõna tema kõrval istuva Justinega. Tüdruk oli pisut kahvatu, aga pidas vastu.

„See laev läks kahe minutiga planeedilt sädetagusesse,” märkis Leete. „Ma... ma olen – ausalt... – hämmastusest keeletu. Olgu, Tuukanile, nagu ma aru saan, meil rohkem asja ei ole. Ja minu teada pole neil midagi, mis midagi sellist järele teha suudaks?”

„Politsei pole tõepoolest probleemiks,” ohkas Zätereit. „See siin.” Ta osutas määrangule radaril.

Ethel luges viita ja jäi õige mitmeks sekundiks vait, ainult huuled tuksatasid.

„Mis see siis on?” küsis Leete natuke pahaselt. „Mulle masin ei ütle.”

„Vabandust, Anu, anna Leetele ligipääs,” sõnas Zätereit.

Leete luges ja hakkas siis üsna ebadaamilikult vanduma, teenides kõigilt peale Zätereiti ära üllatunud pilke. „Tundmata hävitaja, mis tundub olema seninägematult võimekas. Te, kutid, olete nüüd küll millegi suurega hakkama saanud!” Ta lisas vaiksemalt. „Tuleb meile järele...”

Zätereit ja Ruster vaatasid üksteisele mõned sekundid küsivalt otsa, siis Ruster noogutas ja ühmas: „Mina valvan.”

Zätereit keeras end tooliga ringi ja lasi suuremal osal sellest kaduda. Ka teiste vahepeal sisuliselt suletud kookoniteks muutunud istmed tõmbusid tugitoolideks tagasi.

„Rohkem põrutusi ei tule. Meil on 12 päeva aega reisi sihini.” Ta libistas kätega üle näo. „Kõik järjekorras. Me tulime kuu ja kohalike kaitsesatelliitide vahelt läbi, kasutades julgeoleku skrämblerit. Tuukan ei näinud meid üldse. Kuna julgeolekul on seda rangelt keelatud kasutada sõbralike valitsuste aladel ja pealegi kasutab minu oma salastatud tehnoloogiaid, oleks mul tulnud suuri pahandusi, kui meil poleks õigus olnud. Kurss oli meil valitud halvima stsenaariumi tarbeks ja nüüd on see kahjuks realiseerunud.”

„Ja kuidas see aitab, et sul oli õigus?” küsis Leete.

„Ei aitagi. Me ei saanud milleski kindlad olla. Isegi mitte selles, et me pole lindpriid. Seda kõike ei saa paari lausesse mahutada. Lühidalt leidsime oma viimasel retkel midagi, milles me väga kindlad ei olnud. Siis hakkas juhtuma veidraid asju. Valmistusime põgenemiseks, algul lihtsalt igaks juhuks. Siis lähenes see asjandus ja täna hommikul andis üks väga spetsiifiline seade teada, et meid võidakse otsida teatud kvantsignatuuri järgi.”

„Kvantsignatuuri järgi?” turtsus Ethel. „Esoteerika!”

Zätereit vaatas enne vastamist korraks Rusteri poole. „Ma väljenduksin pehmemalt – tõestuseta teooria. Häda on selles, et me teame, et meie ümber toimivad tehnoloogiad, millest me aru ei saa.”

„Kelle laev see võib olla? Mis klass?” küsis Leete.

„Ei tea. Intergalaktiline hävitaja, ma ütleks,” poetas Zätereit raskelt.

Leete ahmis õhku, sellal kui Ethel ja lapsed teda ja siis mehi küsivalt vaatasid.

„Kuhu meil minna on?” pahvatas Leete enne, kui keegi midagi öelda jõudis. „See ei saa meid kätte, kuni sädetaguses oleme, ent ta laseb meid kvarkideks niipea, kui kuhugi minna tahame. Kui see on tõesti nii võimas, siis ei peata seda miski.”

„Kas ma tohin ka küsida?” sekkus Johann. „Mida see „intergalaktiline hävitaja” tegelikult tähendab? See ei pea ju sõda galaktikate vahel? Või peab? Ja kuidas see meid kätte ei saa ja miks me eest ära ei saa?”

Ethel ja teised lapsed vaatasid tänulikult tema poole – küllap olid nad ise seda küsida tahtnud, ent polnud julgenud.

Zätereit otsis hetke sõnu ja kuna küsimus oli teatud mõttes Leetele suunatud, naine vastas: „Klass on puhtalt kokkuleppeline. See tähendab tegelikult ainult hullvõimsat hävitusseadet. Pole oluline, kas see üldse teoreetiliseltki suudaks teise galaktikasse lennata.

Ja sädetaguses liikumine on väga erinev tavaruumis liikumisest. Sõltuvalt sellest, palju sul on energiat – ja muidugi, kui hea laev sul on –, saad valida virtuaalkontiinumi, kus näivkiirus on kõige suurem ja moonutused kõige väiksemad. Lisaks ei tohi sa raskete objektide lähedusse sattuda, sest siis võid halvimal juhul kontrollimatult tavaruumi siseneda, mis tavaliselt tähendab heledat sähvatust.

Sulle juba vast ütleb midagi, et valemites on näiteks aeg 6-ndas astmes. Lihtsamalt, igasugune sädelennu parameetrite muutus raiskab aega ja energiat. Praktikas tähendab see, et kellegi sabas püsimiseks on kõige parem teha täpselt seda, mida ta teeb, muidu hakkab laevade vahe kasvama. Sa ei saa teist kätte, aga ta ei saa ka eest ära. Ja kui sul õnnestub väljuda nõndanimetatud otsedetekteerimisalast, mis on nii paar tundi, oledki jälitajast lahti. Loomulikult pole see päris nii lihtne, aga noh, suurtes piirides enamasti käib asi nii.”

„See, miks nad filmides-mängudes alati lendavad kuhugi planeetide vahele või pilve või mustade aukude juurde?” küsis Johann. „Kuhu me läheme? Kuhugi Föderatsiooni tööstuskeskuste juurde?”

Sellele Leete vastata ei osanud ja nüüd vaatasid kõik Zätereit otsa.

Too liigutas ebamääraselt õlgu. „Mõtlesin sellele. Üks võimalus oleks Izeveki juures välja tulla, kõik ohutuled vilkumas. Need hullud lausa julgustavad kõiksugu ohtlikku jama nende õue vedama. Ent ma ei taha riskida liiga paljude eludega – ma ei tea, kellele me varba peale astusime. Me läheme mu salajasse baasi, kuni me saame vähemalt aru, mis toimub.”

„Ja su baas on võimekam kui Izeveki kaitse?” küsis Leete skeptiliselt.

„Sol. Terra. Vega tähekindlus,” ühmas Zätereit.

„Ja sul on võti?” Leete puhkes naerma. „Ma ikkagi ei kujutanud abielludes ette, millise vääniku ma saan!”

Kolm sekundit valitses vaikus. Siis küsis Johann: „Mis on Vega tähekindlus?”

Vastas taas Leete: „Ühest väga ammusest sõjast jäänud suur kaitsepatarei. Need asuvad tähe fotosfääris ja on seni teadaolevalt kõige võimsamad relvad. Neist ei räägita palju, sest tegelikult ei teata neist eriti rohkemat, kui need eksisteerivad – ja sealjuures ilmselt osaliselt mitte siin universumis –, ja keegi ei suuda neid kontrollida. Või täpsemalt, kõigil kindlusega tähtedel on mõni eluga planeet ja kõikjal on kohalikel mingi seletamatu mõju kindlusele – ta laseb läbi nende transpordi, kui nad on sellisel tasemel, et lennata. Mõnikord laseb läbi ka põgenejaid ja avariilisi laevu; ehk Vega kindlusel peab olema päris kõrgel tasemel intellekt. Tänu sellele toimub planeetidel tegelikult väga huvitav areng – see päästab kohalikud igasugustest „vanematest vendadest”.”

„Ja Terra on varase räniaja tasemega planeet,” poetas nüüd ka Ethel raskelt sõna sekka.

„Ma olen seal korduvalt käinud,” võttis Zätereit jutu taas enda kätte. „Kohalikel on vanema tsivilisatsiooni ajast juhtimisstruktuur alles ja neil on isegi neljandal planeedil paar peidetud linna. Tõsi, need on suuremalt jaolt hüljatud, ent seal elab päris suur koloonia kõrgema tehnilise tasemega rahvast – kui see on oluline. Meid vast lubavad hoidjad planeedile. Mind nad teavad ja on kindlad, et suudame madalat profiili pidada.”

„Ehk siis kõige halvemal juhul kasvate üles Linnutee viimases karukolkas,” kuulutas Leete teatraalselt laste poole pöördudes.

Zätereit vaatas talle kiiresti otsa ja pärast hetkelist kõhklust alustas ettevaatlikult: „Seda stsenaariumit ei saa välistada, kuigi samavõrra on võimalik, et oleme mõne kuu pärast Tuukanil tagasi ja kõik teevad näo, et midagi pole juhtunud. Mõlema äärmusliku võimaluse tõenäosusi hindaks ma mõnele sajandikule. Aga see kõik on kohvipaksu pealt ennustamine, kuni me ei tea, mis on mängu nimi.”

„Vähemasti saate te Terral edasi tegutseda?” küsis Johann. „Saan ma sõpradega ühendust? Või on see ohtlik? Võib nad löögi alla seada?”

„Parem esialgu mitte – kuni me midagi ei tea. Praegu me veel usaldame Hesedda rahvast, kuigi ei saa loomulikult välistada, et meie hulgas on reetur.”

„Ei saa ju sedagi välistada, et te olete Heseddale ebamugavaks muutunud,” venitas Leete. „Sel juhul ei saa te enam kunagi Terralt välja, eks ole? Ja meie ka mitte.”

Zätereit vahetas Rusteriga järjekordse pilgu ja ohkas. „Leete. Teised ka – palun saage aru, et me ei saanud võtta endale õigust teie, Tuukani ja kelle iganes eludega riskida, kuni me ei tea, miks meid jälitatakse. Me läheme igaks juhuks kõigi eest peitu. Jah, me ei saa välistada sedagi võimalust, et perekond on meie vastu pöördunud. Aga... Mõistate – ei saa välistada. Kuigi me ei suuda ette kujutada, miks see oleks võinud juhtuda. Võib-olla ainult mingi tõeliselt kaua ette valmistatud pettus, mis kujutab meid surmaohuna...”

Mees kirtsutas nina, enne kui jätkas: „Sama kehtib sisuliselt absoluutselt kõigi tasandite ja suundade kohta. Me peame äärmiselt ebatõenäoliseks ka seda, et oleme mõnele teisele perele kõvasti varba peale astunud. See kõik tundub kuidagi liiga suur ja selles ei ole loogikat. See eeldaks midagi sellest klassist, et keegi tahab Föderatsioonis võimu haarata...”

Ta raputas pead. „Ja Hesedda sisemine ring ja veel vähemalt sada inimest teavad, et ma saan Terrale pakku minna. Ma olen oma elu valesti elanud, kui kellelegi perekonnast võib pähe tulla, et ma nad reedan, või kui keegi eeldab, et mul pole mõjukaid sõpru. Rusteri kohta kehtib see ka.

Või üritab keegi mängida Heseddade langusele – et provotseerida kodusõda?

Ent need oletused ei vii kuhugi. Lõppjäreldusena on ikkagi kõige targem minna Vega tähekindluse kaitse alla vähemalt niikauaks, kuni on kindel, et selle meie sabas tolkneva hävitaja võimsusega seadmed ei hakka jälitama kõiki, kellega me kokku puutume.”

Mõni sekund valitses vaikus, siis noogutas Leete aeglaselt ja küsis hulga rahulikumal toonil: „Olgu. Aga räägi, mis juhtus? Miks võib olla põhjuseks, et teid selliste jõududega taga aetakse?”

Zätereit vaatas taas Rusteri poole seekord pikemalt, kuid too oli liigagi ilmse püüdlikkusega juhtimisse süvenenud.

Kolonel ohkas. „Jah. Vabandust see targutamine, aga naine, mis sa arvad, mis on sellest klassist?”

„Et mis võib panna Föderatsiooni planeedivalitsused sügelema või mõne võõrtsivilisatsiooni siia, sügavale Föderatsiooni ruumi tungima?” Leete tõstis teatraalselt käed lae poole. „Ikka ja ainult võõrad tehnoloogiad – arusaamatud ja potentsiaalselt üliohtlikud. Öelge lõpuks, kopp ees teie keerutamisest!”

„Noh, vähemalt teoreetiliselt võib puruneda see kummaline ekviliibrium, mis on püsinud tõenäoliselt terves Lanikeas vähemalt viis miljonit aastat.”

„Päriselt?” küsis Leete skeptiliselt.

„Kõige mustema stsenaariumi kohaselt levib üle galaktikate selgelt intelligentne rass, mis elab magmas ja oskab liikuda läbi nullruumi.”

„Oh perse,” ägas Johann, kellele vist kõige esimesena kõik kaasnevad implikatsioonid kohale jõudsid.

 

1.5 Taas natuke residendi loba

Eks sellega ole seotud kahetised tunded, kui peremees, keda kord polnud kakskümmend aasta näha, tuleb ja teatab, et jääb nüüd kõige halvemal juhul terveks inimeaks paigale. Sa oled küll resident, see tähendab nii mõneski mõttes hulga rohkem kui majahoidja, kuid võib-olla seda enam oled harjunud olema suurema osa ajast iseenda peremees. Zätereit või sir Chaterate, nagu teda siin tuntakse, on omamoodi lahe kuju ja kübetki väiklust või kurjust ma temas avastada pole suutnud, ent tööandja on tööandja...

Ja siis sa vaatad, kuidas tema ja ta sõbra Rusteri pere tuubivad kohalikke keeli ja olusid ja harjutavad maalaseks olemist ja hoiad silma peal õhtusöögi valmistamisel ja murrad pead, kuidas teha nii, et enamikule naabritest jääks vähemalt hinge kahtlus, et ehk need seal mõisas polegi tulnukad... ja siis maandub süstik sulle treppi.

Olgu, seda polnud peaaegu näha. Igas spektrivahemikus on see pigem ebamäärane pilv eimiskit – sa justkui näed sellest läbi, aga midagi oleks nagu valesti... Kui täpsemalt vaatad, siis muidugi saad aru, kus sõiduk on. Ja ega see asja paremaks tee, et asjandus – kõrvaltvaataja jaoks siis virvendav õhk – pärast maandumist Chevrolet’ väikebussiks moondub.

Sõidukist väljus kolm inimest ja vaatas ringi. Üks neist laskus käpuli, siis kõhuli murule, käed-jalad laiali, ja jäi sinna liikumatult lamama, nägu rohus.

Jõudsime nendeni Zätereitiga enam-vähem üheaegselt ja see päästis mu küsimusest, et miks ta niimoodi teeb? Tähendab, muidugi ma oleksin küsinud. Kordan, minu asi on tagada, et kõik elusad püsiksid ja asi pealtnäha normaalne paistaks. Aga eks sa katsu, kui taevast langeb transformereid.

„Kas tõesti on vahet?” küsis Zätereit.

Tegelane tõusis ja kloppis riietelt rohuliblesid. „On. Iga planeet on isesugune. Siin tean ma kohe, et olen kodus.”

Nüüd ma tundsin ta muidugi ära. „Tere tulemast koju, Raul.”

Too noogutas mulle sõbralikult ja pöördus kohe Zätereiti poole tagasi. „Kolonel, nagu ma aru sain, hajutab Mrädel praegu su tiimi?”

„Seda võib ka nii nimetada,” sõnas Zätereit lepitavalt, nähes välja, nagu prooviks muiet maha suruda. „Ära muretse, te tegite kõik õigesti.”

„No see on kergendus,” õhkas Maia. „Meid sisuliselt visatakse Kläunult välja. Efnukatu ei luba meid isegi Setöbi kaugorbiidile. Jana näeb, et instituuti evakueeritakse ja Ünikolm vaikib.”

Tähendab, ma oskan standardkeelt ja mulle ei ole vaja nende inimesi tutvustada, sest seda infot vahetavad kolbaarvutid otse. Mul virvendas peas terve armee märgendeid, kus asuvad nimetatud planeedid ja kellest on jutt, aga ma ei olnud mingiski mõttes teist paremas seisus – mul polnud õrnematki aimu, millest jutt.

„Kas me saime õigesti aru, et me tulime siia põhiliselt sellepärast, et see oli võimalik?” küsis Tedus.  „Kui ma saan õigesti aru, et isegi Annama ei ole ohutu? Häda korral oleks ju saanud veel nii mõnedki sõbrad kaasa võtta. Ja lõpuks on mul ju ligipääs Feree sidemetele. Ta on täiesti alles.”

„See on tõde, aga mitte kogu tõde.” Zätereit pöördus minu poole. „Ega pole ebaviisakas alustada õhtusöögiga niipea kui võimalik? Ma ei taha hoidjatega pahandusi, nii et mida vähem Jana siin orbiidil tiirleb, seda parem.”

Jana oli nende kolme laev ja Feree üks surnud Hesedda, kelle virtuaalisik Zätereitile ja Tedusele – kelle vaarisa ta oli – nii-öelda päranduseks jäi... aga see on hoopis üks teine lugu.

Läksin korraldusi andma ja kuulasin samal ajal üle siseside, mida nad seal süstiku juures räägivad. Muidugi nad teadsid seda; ja lõpuks nägin ma ju ka kõiki pilte ja muid materjale, mida nad üksteisele saatsid.

„Ma palusin teil siia tulla tegelikult õige mitmel põhjusel,” sõnas Zätereit. „Aga enne – ärge teiste pärast muretsege. Tegelikult pole tõenäoline, et löögi alla satub keegi peale minu ja Rusteri. Ent me ei taha riskida. Fereest – nii meeleheitlik olukord veel ei ole, et Heseddad peavad paremaks Impeeriumi pageda.

Teist. Te olete koos esiteks sellepärast, et olete tiim. Ega kellelgi teist midagi selle vastu pole?”

Kolmik ei vaevunud vastama.

„Teiseks, kuna teie aitasite mind Inferol, on teil siiski suurem tõenäosus löögi alla sattuda, samas kui see kindlasti ei ole teie sõda. Ent kogu see asi on hulga keerulisem.”

„Kui see oleks lihtne, siis arvatavasti me siin ei oleks,” turtsatas Maia. „Ära keeruta – kas mu ema või vanaema puutuvad kuidagi asjasse?”

„Ei. Või vanaema niivõrd, et ta andis mulle õnnistuse sinu ja Jana osas. Ma rääkisin temaga säderaadio vahendusel, ent arvestades, kui tihti ikkagi vaatamata kõigele sädesidet vahelt lõigatakse, olime mõlemad väga ebamäärased. Me leppisime kokku, et teil oleks aeg näidata, kas teist on ka midagi kasu. Kuna see oli niikuinii plaanis, soovitaksin teil minna pikemale retkele tundmatusse.”

Nüüd vahetasid nad pilke. „Kuhu?” küsis lõpuks Maia.

„Ibjo ruumi.”

Nüüd läks meie kõigi peades lahti tõsine andmeotsing ja sel ajal rääkis Zätereit enam-vähem sedasama, mida me ka võrgust leidsime. „Selle kohta on väga vähe teada peale selle, et see oli olemas nii umbkaudu tuhat kuni kolmsada aastat tagasi. See peaks asuma siit umbes kaks kuni kolm tuhat valgusaastat serva suunas ja Raulile ehk ütleb midagi, et tsentriga kusagil Kaelkirjaku, Ilvese ja Veomehe kokkusaamiskohas.”

„3S-id? Kolmessid? Suured Sitasitikad?” küsis Maia.

„Jah ja ei,” noogutas Zätereit. „Kolmessid. Nende enda nime enda kohta ei suuda inimene niikuinii välja öelda ja viisakat nime ei tea keegi peale nendega suhtlevate diplomaatide. Säästes teid otsimise vaevast – mis oli nali. Ei ole olemas nendega suhtlevaid diplomaate.

Nad võivad sealkandis tegutseda, aga nende leviala on rohkem Hüdra suunas. Teadaolevalt. Föderatsioon ja inimesed üldisemalt elavad nendega rahus. Mõnedes süsteemides isegi kõrvuti, sest nemad armastavad palju kuumemat kliimat ja seega me ei ole huvitatud samadest planeetidest. Selle te leiaksite ise, vabandust, aga ametlikes andmetes ei ole, et servapidi olla nad Impeeriumiga kokku puutunud ja... Ühesõnaga, situatsiooni ei ole veel päris õige nimetada sõjaks, aga kolmesside alas ei tasu enam niisama ringi tolgendada, sest need võivad küsimata lähmakat anda. Ei, seda infot ei olegi” – seda ütles ta selle peale, et Raul esitas arvutile vastava päringu – „me ei tea täpselt, kus asuvad kolmesside peaplaneedid ja kas planeetidel, mille sitikad Impeerium on üles ärritanud, on üldse mingit arvestatavat sidet põhimaailmadega. Kordan, me teame neist väga vähe. Kontakt nendega on vaevaline. Aga nad valdavad sädetehnikat ja on kahtlemata intelligentsed. Läbi terve ajaloo ei ole me tähendanud, et nad oleksid huvitatud mingist kaubavahetusest. Või näiteks, et nad kunagi kedagi vangi oleksid võtnud. Meil ei ole teineteisele midagi anda ja üldiselt hoidume teineteise varvastel trampimast. Ent nagu ise näete, on suur tõenäosus, et te võite nendega kokku puutuda.”

Ta saatis laiali materjalid ja pani õiged kohad vilkuma: „Siinkohal läheb asi huvitavaks. Me teame, et selles piirkonnas on toimunud mõned kokkupõrked Rahutoojate Impeeriumi ja kolmesside vahel. Meil on andmeid vähemalt kahe tosina kohta. Mis teisalt ei ole loogiline, sest seni eeldati, et nende ala jääb nii vähemalt pool tuhat valgusaastat kaugemale.

Selles piirkonnas on üks huvitav planeet. Selle nimi on Susan; esineb ka teisi nimevariante. On teada, et see planeet on Vega tähekindluse kaitse all. Ja sealt, Susanilt, saadeti plahvatusfronti kodeeritud signaal. Kellele, pole teada, ent kasutati spetsiifilist Föderatsiooni tehnikat. Signaali saatja on keegi Sudek Titsäklu Efdikrunatos Utorult ja ta pidi arvestama, et ka meie jälgimisjaamad püüavad signaali kinni.”

Rauli nägu valgustas hetkeks naeratus, ent kohe seejärel tõmbus ta suujoon karmiks. „Sa tahad öelda, et siin võib olla side? Et mingil viisil on talle Ererikil Vega võti nakkunud?”

Raul oli tollal veel kolmekümnendates, endiselt uudishimust lõhkemas ja oma positsiooni suhtes ebakindel. Ehk ta annab mulle andeks, aga seda oli nii lõbus jälgida, kuidas Zätereit ja terve ta kamp teda püüdlikult omana kohtles, samas kui ta ise oli tihti lausa talumatult kuiv ja tõrjuv.

Zätereit kehitas õlgu. „Välistada seda ei saa, kuigi Tzasu ja tähekindlused on... nagu siga ja kägu. Kohalik kild. Too Sudek on meie andmetel päris kõva tegija, ta on olnud õige mitmes erilises punktis, sealhulgas Tau Sõrmusel. Ta võib olla võtme ka kusagilt mujalt saanud.”

„Ja sa kupatad meid koos Rauliga sinna...” alustas Maia ja parandas end kohe. „Tegelikult juba siia. Tähekindluste võtmed?”

„Jah,” noogutas kolonel. „Alati võib õnneks minna.”

„Millal sa õieti mu vanaemaga rääkisid?” küsis Maia mõtlikult.

Zätereit ohkas demonstratiivselt. „Te kõik olete käinud – küll üksikult, küll kambakesi – väljakutset nuiamas. Me ju üritame võimaluse anda. Kui sobiv juhus tuleb. Tuligi.”

„Olgu, asjasse on segatud kolmessid, Impeerium, Vega tähekindlused ja midagi seletamatut, mille sa leidsid Inferolt,” sõnas Tedus mõtlikult. „Aga milline on seos Ibjo ja Susani vahel? Oli või on see Ibjo mõjupiirkonna osa?”

„Kui see, mida me teame, vastab tõele, oli Ibjo mõjupiirkond väga kummaline maailmade liit. Esiteks – kuigi see kõlab uskumatult – ei tundnud Ibjo rahvas sädelendu. Ainult barjäärilendu. Samas oli neil säderaadio. Too liit hõlmas oma hiilgeaegadel vähemalt poolsada asustatud planeeti. Nad hoidsid kogu liitu kontrolli all oma tehnilise üleolekuga. Neil oli muidugi tähelendude monopol. Nad ei jaganud kellegagi oma teadmisi. Nad ei kaubelnud. Nad ei lubanud infovahetust. Kordan, meie andmed võivad väga puudulikud ja isegi eksitavad olla, kuid näib, et nad lendasid kohale, rääkisid, kui suurepärased nad on, ja siis lihtsalt istusid ja vahtisid, kuidas kõigis neis liidu maailmades elu läheb.” Ta illustreeris juttu samal ajal saadetud arhiivimaterjalides vastavatele lõikudele osutades. „Kusjuures „liit” oleks targem jutumärkidesse panna, sest nemad dikteerisid kõike. Räägitakse veel muudki kummalist – näiteks olla nad teisalt arendanud hoolega midagi, mida nad ise nimetasid kultuurivahetuseks – ehk siis kunst ja olmeline tilu-lilu, millest on hoolega välja filtreeritud igasuguse kasulik info.

Eks te loete ise, aga Susan olevat neil olnud nagu kivi kingas. See planeet olevat jõudnud ise tehnilise tsivilisatsioonini – eeldusel muidugi, et oleme planeedi õigesti identifitseerinud, aga selle eelduse tõenäosus on üle üheksa kümnendiku. Absoluutselt selgusetu on, kuidas sai Ibjo suhelda Vega kindluse kaitse all oleva planeediga. Ent see ei ole kõik. Lisaks on vähemalt kaks planeeti, kus olevat toiminud midagi portaalilaadset ja niipalju, kui vihjeid meieni on jõudnud, võib Ibjo langus olla seotud nõndanimetatud täheväravatega.”

„Gofud,” noogutas Tedus aeglaselt. „Nii et meil on terve komplekt koos. Ja meie ülesandeks oleks selgeks teha, mis seal juhtunud on ja kuidas see võib mõjutada Föderatsiooni laienemist sealkandis?”

„No ja olla paar aastat kaotsis ja tulla eluga tagasi,” noogutas kolonel. „Ja vaadata Hoidjad üle; neid on sealkandis, ka Susanil, aga viimane vahetu kontakt nendega oli üle saja aasta tagasi.

Kuid nagu ma aru saan, võime nüüd sööma minna. Kui küsimusi on, ma muidugi vastan. Anu on juba saatnud Janale kogu taustainfo. Niipalju ikka aega on, et süüa koos õhtust ja natuke lobiseda. Juua ära paar pudelit head veini ja üldse õppida teineteist paremini tundma. Jana viib teid turvaliselt üles tagasi ka, ükskõik kui palju te veini joote. See viimane märkus oli inspireeritud, muide, kohalikust kontekstist – siin on päris karmid seadused maasõidukite juhtimise kohta alkoholi mõju all. Siin juhtub aeg-ajalt raskete tagajärgedega õnnetusi, kuna tegelased ei suuda sõidukit valitseda. Jah, kohalikke primitiivseid masinaid tuleb sõidu ajal tõesti ise käsitsi teel hoida.

Nii et jätke nüüd, palun, see selline arhetüüpsete agentide, graniittõsiste tegijate ilme, kes sekunditki ei raiska. Mind te niikuinii ei veena. Muutuge inimesteks. Toit on siin päris hea.”

 

1.6 Viimane tükk enne pärislugu

Raul seisis vaevuaimataval põrandatükil ja põrnitses tähisesse tühjusse.

„Ma millegipärast arvasin, et leian su siit.” Maia ilmus Raulist vasakul kõigepealt virvendusena täheväljal ja siis juba täielikult, kui tal oli veel vaid kolm-neli sammu tulla. „Anna andeks, aga tundus, et vast tasub sind oma maailmast välja kiskuda. Ja nii reisi alguses ei ole keegi nii üles keeratud kah, et atavistlikku vihahoogu satub.”

„Nüüd ütle veel, et piiramatu tegevusraadiusega korvettide põhiprobleem on, kuidas säilitada mõnes tuhandes kuupmeetris inimesi nii, et nad üksteisel kõrisid läbi ei lõika.” Raul ei paistnud eriti kuri.

„Jah... Otse silmanärvi?”

Raul mühatas tähtedele osutades: „Ja leiad sa siit Päikesegi ilma abivahenditeta?”

Maia vaatas ringi. „Ilmselt mitte. Sina võib-olla – sul tähtkujud peas.”

Raul kehitas õlgu. „Tegelikult mäletasin ma kodutaevast hämmastavalt vähe. Põhjanaela ja Suurt Vankrit – nende järgi sai põhjasuunda määrata. Orioni leiaks üles, see on üsna spetsiifiline.” Ta vaatas üle õla ja osutas nimetatutele. „Linnutee enda muidugi, selle järgi saab galaktilise tasandi paika. See täht, mis on hetkel kõigest umbes viis kraadi meie kursist kõrval, on meiekeeli Kapella. Tähtkuju on Veomees. Kapella on muide tähistaeva heleduselt kuues täht. 42 valgusaastat Päikesest. Ma olin seda nime kuulnud, aga ega ma seda tähistaevast otsida poleks osanud. Maa orbiiditasand on umbes 60 kraadi galaktilise tasandi suhtes, Kapella kääne on 45 ringis. Nüüd ma tean seda.” Ta üritas öeldut illustreerida haralisõrmi kätega nurki demonstreerides, siis loobus ja tekitas nende ümber hulga helendavaid jooni. „Maa astronoomid muidugi teavad, aga mina ei teadnud kodus midagi Orioni harust. Ma ei oleks osanud midagi peale hakata faktiga, et eemaldume Linnutee tsentrist Perseuse haru suunas.” Ta viskas peaga veelkord selja taha; nad seisid nüüd poolküljetsi, Maia vaatas Kapella, Raul Päikese poole.

Maia tekitas neid ümbritsevasse tühjusse lisaks koordinaadistiku ja markerid. „Me saame siin hoida erilise riskita 1000 c ringis. Kui jutt vanast teest on õige ja see on ligikaudugi kasutatav, saame seal kohati vast 5000-ni ronida. Pool aastat lendamist.”

„Mis kiiret sul sellega?”

Maia mõtles selle üle hetke. „Tead, vabandust. Ise ütlesid, et sa ei kuulu enam ammu sinna.”

Raul kehitas õlgu. „Ära saa valesti aru, aga ma ei kuulu kuhugi mujale ka. Ja mul pole mingeid illusioone, kus oleksin, kui mul poleks Vega kindluse võtit.”

„Nii et sa ikkagi oled võimatult halvas tujus. Ja ma ei ole sellele müstilisele võtmele veel mingit kasutust leidnud... Olgu Zätereit ei pidanud meile vastu tulema. Tühiasi. Mingil täiesti seletamatul põhjusel pean sind ikkagi sõbraks. Tedus ka.”

„Ähh.” Raul raputas demonstratiivse halvakspanuga pead. „Lihtsalt... Kui mul poleks üks miljonile... võib-olla üks miljardile vedanud, oleksin kas surnud või Maal vangilaagris või lihtsalt veget... elaksin seal. Küllap ihkaksin midagi rohkemat, igatseksin suurema maailma järele, aga see oleks lootusetult täitumatu unistus. Ja nüüd... tundub ka parima elu võimalus seal nii jube, et... Sa lihtsalt ei kujuta ette!” Ta muigas nukralt. „Aga ometi on see kodu.”

„Tead...” Maia lasi pea viltu. „Kui ma olin viiene, läksime perega esimest korda teisele planeedile. Kaks päeva laevas ei olnudki nii hull, kuigi minu jaoks tundus see igav ja mõttetu. Ega ma õieti aru ei saanud, miks me seal kinni oleme. Ja siis... Noh, Izainöu. Kuurort. Seal olla ka täiesti normaalseid inimesi ja normaalset elu, aga suurem osa planeeti on madal troopikameri – jõhkralt terraformitud; ja geronte täis. Paksult. Ja see haises teistmoodi ja selle gravitatsioon oli 1,2 sellest, millega ma harjunud olin, ja seal olid taimed valed ja majad valed ja riided valed ja toit vale. Seal oli palav ja päike oli valet värvi. Ma jonnisin ja tegin vanemate elu põrguks ja kui tagasi olime, vandusin endale, et ei lahku enam kunagi Haialt. Ma pidasin sõna peaaegu kakskümmend aastat.”

„Mis siis juhtus? Ma mõtlen peale selle, et sa suureks said.”

„Kas sellest ei piisa? Ema läks. Ma olin muidugi juba täiskasvanud. Eks juba teismeeas ma järsku mõistsin, kui erinevad nad olid. Ema oli isast palju vanem, teises kehas. Isa oli ja on siiani ülikoolis professor. Ta on tark ja tore ja parim isa ja võrratu huumorimeelega ja uskumatute teadmistega. Eks see vist ema ära võluski. Ema oli... Hesedda. Ta armus isasse, nad otsustasid koos elama hakata ja lapse saada ja ta kasvatas mu üles. Nad mõlemad teadsid, et see saab ühel päeval läbi. Isa... tal on ta töö. Bioloog. Planeediülesed keskkonnamudelid. Ema... püsis lõpuks ainult puhta tahtejõuga paigal. Ta kadus juba kuudeks siis, kui olin vaevalt kuusteist. Oli aasta ära, kui sain 20. Ilmus välja... otsi kokku tõmbama.” Maia raputas pead. „Ei, ega ma ta peale pahane ole. Olin täiskasvanud ja niikuinii oli aeg minna kuhugi kaugemale õppima. Ühel hetkel lihtsalt tuli mõistmine, et ma võin olla Hesedda.”

„Oled sa pärast äratulemist kodus käinud?”

„Ei,” raputas Maia pead. „Vaata, kus Haia on. Szälüta Ogeri – mu vanaema – on... Kurat, ta on Zätereiti-ealine, üle neljasaja. Ikka tõeliselt eriklassi nõiamoor. Ta teadis, mida ta teeb, kui kord otsustas, et sellest lapselapsest võib Hesedda saada. Ta korraldas mu õpingud nii, et triivisin kogu aeg kodust kaugemale. Sa ei käi niisama kodus, kui reis võib võtta kuid.” Ta muigas nukralt. „Eks ma ühel päeval lähen. Pole otseselt kiiret ju ka, mis seal ikka juhtub? Isaga olen kirjavahetuses; ta on muide uuesti abiellunud ja sealjuures mu poolõe emaga, ehk naisega, kellega ta elas koos enne mu emaga kokku saamist. Mina sellest aru ei saa, aga...” Ta jäi vait.

„Su ema trügis vahele ja kui ta läinud on, läheb su isa elu edasi sealt, kus pooleli jäi?”

Maia uuris Rauli paar sekundit. „Muudame teemat. Sa, rikkumata metslane, ütled liiga otse ja lõhud kõik õhulossid, mis aitavad mul hämada ja end paremini tunda. On nii palju, millest ma aru ei saa...”

„Jäta.” Raul kirtsutas nina ja keeras end demonstratiivselt ringi; nüüd seisid nad kõrvuti ja vahtisid oma reisisihi suunas. „Tegelikult aitäh, et mu sellest välja tirisid. Kuule, kas sa saad aru, miks Zätereiti ja Rusterit püütakse? Info nad andsid edasi – mis tähtsust neil endil on? Selles ei ole loogikat. Kättemaks? Jama ju. Või ei räägita meile ikkagi kõike?”

Maia mühatas: „Noh, kolm neid võimalusi on. Üks, meile ei räägita kõike. Mingi operatsioon võib pooleli olla. Mida iganes. Kaks, neil on mingit olulist infot või midagi, mida nad ei ole edasi andnud. Raske on muidugi põhjendada, miks nad seda ei tee. Või mis kujul see võib olla, et seda pole nii lihtne teha. Aga teoreetiliselt on see võimalik. Kolm, neis endis on midagi, mis on nendega väga otseselt seotud ja mida tahetakse hävitada.”

„Kelle oma on hävitaja, mis tal sabas istus ja Päikesekindluselt kõrvetada sai?”

„Ei tea. See on kõige müstilisem siinjuures – mitte keegi ei ole võtnud vastutust. See kadus ju kui paha hais, kui kõrvetada sai. Ent vaevalt on see kõik mingi suuremat sorti arusaamatus.”

„Ja ometi läheme mitmeaastasele retkele, mille jooksul meid on äärmiselt raske leida,” oli Rauli kord mühatada.

„Sest Zätereit – ja ma olen kindel, et siin toetavad teda kõik Heseddad ja arvatavasti ka kõik Julgeolekuga seotud jõud – tahab laua kahtlastest nuppudest lagedaks saada. Mitte halvas mõttes, aga et probleemi võimalikult lihtsustada. Sinul on vähemalt kaks kvantsignatuuri. Tedus on pärit Impeeriumist ja seotud Feree, ehk väga vanade, keeruliste ja raskete probleemide-suhetega. Mina olen tõenäoliselt ainult rikas lits, aga mine tea, võib ju olla, et meist kui kolmesest pundist on targem mõnedele jõududele puhkust anda – me oleme olnud liiga edukad.”

„Aitäh. Ma muidugi kaalusin neid võimalusi, kuid ma ei teadnud, kui tõsiselt ma neid arvestama pean.”

„Kui millestki on su ülemus ja vanaema üht meelt, on targem mitte vaielda.” Maia pani talle käe õlale. „Igatahes oleme paariks aastaks pildilt läinud; ja peame üksteist taluma. Ja seega vaatame õiges suunas. Ibjo.”

„Peaksime Teduse ja Jana kutsuma? Millega nad üldse tegelevad?” Raul viipas ebamääraselt vaid virtuaalis nähtavatele andmetele.

„Mina tahaksin pigem teada, miks see võtab üle üheksakümne üheksa sajandiku Jana arvutusvõimsusest,” kortsutas Maia kulmu. „Kui me... olgu, kasutuses on ainult vaba ressurss ja madala prioriteediga. Aga ikkagi ma... Hm... ... Ei ole privaatsuse rikkumist väärt. Või mis kapten ütleb?”

„Ah jaa, ma olen ju kapten...” Rauli suunurgad kerkisid ja vajusid siis jälle alla. „Parem on küsida. Tedus, miks Jana jookseb kogu võimsuse peal?”

Hetk vaikust, siis tekkis nende kõrvale ähkiv ja puhkiv Tedus. „On see probleem?”

„Ei ole otseselt, kui sa ütled, et selle protsessi katkestamine on kiire ja tõhus,” kehitas Raul õlgu. Nad Maiaga vahetasid imestunud pilgu ja Maia kehitas lisaks õlgu: „Jana, ma ei küsi, mida te teete sisuliselt, eks ole, ma küsin, mille peale kogu su aur läheb?”

„Ma arvan, et võin öelda,” kõlas Jana rahulik hääl. „Tedus tahtis proovida üht Maa mängu, mille nimi on pingpong. Muidugi ma võitsin teda. Siis lasi ta mul imiteerida inimest kõigi protsesside tasemel järjest täielikumalt, et võimalusi võrdsustada.”

„Te olete vastikud nuuskurid,” teatas Tedus ja ilmselt lõpetas omalt poolt mängu, sest Jana arvutusvõimsuse kasutus langes alla sajandiku.

„Hm, Jants, kui sa nüüd aega saad, otsi meile midagi head süüa ja tule ise ka sillale. Tedus, me arutaks natuke Ibjo materjale,” ütles Raul.

„Paar minutit, kuni ma endale vett pähe lasen,” porises Tedus.

Ilmus Jana, kes paarikümne veniva kätepaari abil hakkas söömaaega ette valmistama. Raul tegi teda vaadates grimassi ja tõstis sõrmed, et õhus kirjutada, kuid lasi siis käed järsu liigutusega alla.

„Vabandust, Raul, enam seda ei juhtu,” ütles Jana ja ta lisakäed kadusid; ta seisis seal täiesti tavalise noore naisterahvana ja lauakatmisega tegelesid edasi ilmselgelt masinate moodi robotid. Tühjusest imbus välja järjest rohkem põrandat ja nende ümber hakkas aimuma ka ülejäänud laeva; enamik sellest asus allpool tasandit, millel nad seisid.

„Pole midagi,” sõnas Raul. „Kordan suuliselt üle, et hädaolukorras pole sul mingeid piiranguid. Aga jah, ma eelistaksin, et avatarina oled sa ainult ja rangelt inimkujul. Sa ei pea ka teistes kehades mängima mingit rumalat kolmandas isikus pöördumise mängu; ma ju tean, mis sa oled. Aga ma tunnen end paremini, kui tavalises suhtluses sa oled nagu üks meist. Meeskonnaliige.”

„Sa oleksid võinud selle piirangu ju ainult ta erootilistele simulatsioonidele panna, kui sa kardad, et ta jalgevahele lisahambad kasvatab,” irvitas Maia. „Ja kas sa tõesti kipud ikka veel sõrmedega kaasa kirjutama?”

„Ma kipun kaasa kirjutama siis, kui programmeerin – et mitte vigu teha; ja ma kunagi sain nii kiiremini. Jah, ma tean, rumal harjumus. Ja...” Raul silmitses Maiat arvustavalt. „Ma olin 17, kui sain esimesed liidesed. Enne seda oli see ulmejuttude teema; ma ei osanud isegi mehaanilise kirjutusmasinaga kirjutada. Oleme kokku leppinud, nagu sa vähem kui viie minuti eest ütlesid – ma olen metslane.”

„Ähh,” tegi Maia heatahtlikult, lasi langeda seni Rauli õlal olnud käe ja pöördus Jana poole: „Oli sel simulatsioonil mingi mõte ka? Midagigi kasulikku?”

„Kindlasti mitte teaduslikust vaatevinklist, aga kuigi mu avatari erinevates tasemetes on kõik vastav info olemas suurema detailsusega kui kunagi vaja läheb, ei ole ma mitte kunagi ise läbi arvutanud, kuidas mu keha higiseks läheb või kuidas liikumisest ja puudutustest tekib kerge seksuaalne erutus; ja lõpuks, kuidas kujunevad füüsilised piirangud ja kogunevad jääkained. Teatud lähenduses see pisut täpsustas, kuidas peaks käituma see umbes 25-aastane heas vormis naisekeha, mis kokkuleppeliselt on mu peamiseks avatariks.”

Nende juurde ilmus end teel kuivatav paljas Tedus. „See oli nii idiootlik, et ma tahan seda veel kellegagi teist proovida,” teatas ta end seal kuivatama asudes. „Raul, oled sa seda mänginud?”

„Proovinud. Sellistes primitiivsetes maailmades on ruumiprobleem ja ressursiprobleem. See laud on kallis ja mitte igaühel pole ruumigi seda kuhugi üles panna. Enamasti mängiti veel primitiivsemaid mänge.” Rauli toon oli kuiv ja tüdinud.

Tedus vaatas teada paar sekundit. „Vabandust. Ma mõtlesin... Olgu. Räägime millestki muust?”

Raul muigas. „Ibjo. Jana, mida sa meile pakud?”

„Kas ma tegin valesti, et valisin sinu maailma toidu?” astus Jana laua juurde.

„Ei... Kuulge, kõik. See läheb üle. Kannatage ära. Ma ei hammusta.” Ta muigas nukralt. „Mis sul seal siis on?”

„Küllap ma oleksin samasugune, kui me Jaburult stardiksime,” märkis Tedus.

„Kanamaksapasteet, rostbiif, erinevad juustud, kammkarbid, nisusai, erinevad köögiviljad, mõned neist teravad, hapukoore-salatikaste,” loetles Jana. „Raulile vast ütlevad midagi ka kohalikud nimed: pate de foie de volaille, rôti de bœuf, coquilles St-Jacques...”

„Lõpeta!” mühatas Raul. „Ma tean, mida sa räägid, aga mullegi andis algne seletus rohkem infot. Ja üldse, aeg ettepoole vaadata. Kas me peaksime kõigepealt selle Julgeoleku tähelepanu köitnud plahvatuse üles otsima?”

Nad istusid lauda; Jana ka; nad istusid ümmarguse laua ümber nii, et naised ja mehed olid vastakuti; niipalju, muidugi, kui robotkehas tehisintellekti sai naiseks pidada.

„Jah, ja sellega seoses on peaküsimus, mida minu armas Rahutoojate Impeerium teab Ibjost, Susanist ja üldse kogu sellest sektorist,” sõnas Tedus sellal, kui nad omale toite taldrikusse tõstsid ja robotid veiniklaase täitsid. „Selge ju, et meid saadeti jalust ära, vajalikule, kuid ikkagi suhteliselt teisejärgulisele missioonile sinnakanti just sellepärast, et ma olin Impeeriumi ohvitser, midagi umbes vanemleitnandi tasemel, ja ka sul, Raul, on Impeeriumiga kokkupuuteid olnud.”

„Ja lisaks on Sudek üks neist Utoru ülemkihi noortest, kes mu päästsid, kui laev, millel hiberneeritult vedelesin, kui mind Maalt rööviti, Ereriki-nimelisel planeedil alla kukkus.” Raul tõi ühele seinale hulga andmeid kõige selle kohta. „Mu lugu te muidugi teate esimesest päevast kui kohtusime. Sudekist – ta on kas kloun või geenius... või mõlemat.  Tal oli sada hullu plaani; nii soe tunne on lugeda, et Tau Sõrmuse nullsiirdeplatvormide juures ta käis vähemalt ära. Kui mina teda viimati nägin, oli ta just tülli minemas Kesselinga missiooni nõukoguga, sest tema arusaam arheoloogiast ei tahtnud kuidagi kaanonitesse mahtuda. Meie julgeoleku andmetest ma näen, et ta on olnud mitu korda kadunud ja tal on olnud pahandusi Utoru piirivalve ja Rahutoojate julgeolekuga. Jääb vaid nõustuda siit kooruva järeldusega, et tal on sidemeid mitmete Impeeriumi salaorganisatsioonidega. Ja pole vaja kolm korda arvata, et too müstiline Zuu-Hänn, millest minagi mäletan teda rääkivat, on meie Susan.” Raul tõstis teiste suunas klaasi.

Nad lõid klaasiservad kergelt kokku – Jana ka –, enne kui maitsesid ja siis sööma asusid.

„Utoru on hulga vabam maailm kui Jaburu,” vangutas Tedus minuti pärast pead; nad kõik sõid ja lugesid sinna juurde igasuguseid andmeid, mille Zätereit koos viidete ja markeritega neile oli andnud. „Meil räägiti legende, et Utoru ülemklass on nähtus omaette. Jaburul poleks ta niimoodi tegutseda saanud. Seal... noh, tähendaks see ülemist kümnetuhandikku, mitte ülemist sajandikku, kui te saate aru, mida ma mõtlen.”

„Samas kui Föderatsioonis oleks ta... täiesti väljapaistmatult keskmiselt jabur. Ta ei tee ju midagi erilist. Võib-olla teda talutakse? Või hakkab Impeerium muutuma?” Ta libistas hetkeks sõrmed üle Teduse varruka.

Tedus viskas ta poole kiire pilgu, naeratas suunurkadega ja kehitas siis õlgu. „Impeerium muutub, aga see võtab ka parimal juhul vähemalt põlvkonna, tõenäoliselt kolm. Mulle on see väga selge – ma isegi ei tea, mis mind tõeliselt üllataks, kui jutt on Sudeki nähtamatutest sidemetest.”

„Kas ma ei oska leida või pole Zätereitil mingeid andmeid Sudeki viimase aja tegemiste kohta?” küsis Raul. „Kust ta üldse teab, et Sudekil selle signaaliga midagi pistmist on?”

Maia tegi paar kiiret otsingut, tõi esile mingeid andmeid ja puhatas siis: „Mõttetu. Oodake...” Ta tõi virtuaalsele ekraanile, kus nad kõik seda nägid, veel mõned dokumendid.

Nad kõik vaatasid üksteisele otsa.

„Jana?” küsis Tedus viis sekundit hiljem.

„Jah, ametlikult pole selle kohta midagi,” sõnas tehisintellekt. „Lairiba-säderaadioga on sellistel distantsidel võimatu midagi püüda ja Julgeoleku jälgimisvõrgu andmed on kodeeritud, et keegi ei saaks nende põhjal teha mingeid järeldusi võrgu enda kohta. Zätereit jättis meile koodivõtmed ja ka instruktsioonid, kuid need on kasutamiseks ainult äärmise häda korral.  Ja andke andeks, isegi mina ei loe algandmetest rohkem välja; mingi vähemalt minu tasemel, sellistele ülesannetele spetsialiseerunud tehisintellekt tegeles sellega.”

Inimesed vaatasid taas üksteisele otsa.

„Kas ma teen õige järelduse, et Föderatsiooni jälgimine on suunatud Impeeriumi ruumi, mitte Ibjo sektorisse?” küsis Maia Janalt, kui oli natuke andmetes sobranud.

„Jah. Lisatud agregeeritud andmetest on näha, et alles viimastel aastatel on hakatud aktiivsemalt jälgima Impeeriumi ja kolmesside vahelist ruumi. Täpsemalt, lähimat sajandikku sellest.”

„Hm, oled sa päris kindel? Et seal kusagil ei toimu midagi, mida me võiksime teada?” küsis Raul.

„Ibjo ruumi vastu ei ole Föderatsiooni Julgeolek seni huvi üles näidanud,” raputas Jana pead. „Ilmsetel põhjustel – see on kaugel, sealt ei paista mingit ohtu ja muudki on teha. Ma loodan, et teist keegi ei kahtle, et teid sellele ekspeditsioonile saates käitus Zätereit nii, nagu Heseddadel kombeks, ehk andis teile nii palju infot kui tal üldse oli. Samavõrra on ilmne, et kogu sektori uurimise prioriteet on viimaste arengute tõttu kõvasti tõusnud. On muidugi võimalus, et keegi Föderatsioonis teab rohkem, kuid on suur tõenäosus, et need sondid, mille meie Ibjo ruumi jõudes paigaldame, on esimesed Föderatsiooni sondid sealkandis.”

„Olgu,” noogutas Raul. „Me muidugi jätkame kõigi olemasolevate andmete läbilugemist, kuid mida sa saad meile kohe üldjoontes soovitada? Ilmselt pole sul mõtet täiskiirusel Susani tähekindluse tuleraadiusse lennata, et teada saada, kas mõni mu signatuuridest töötab?”

„Vastupidi,” sõnas Jana. „Kui ma laeva maksimaalselt kokku pakin ja kaitsevälja eellaen, on meil suur tõenäosus esimene rünnak vastu pidada ning eemale tõmbuda. Mina ütleksin, et tähekindlus on küll suur, kuid olemuselt kõige selgem ja hoomatavam oht – me teame sellest vähemalt midagi ja seega suudame valida tegevuskava ja hinnata riski. Meil pole vähimatki aimu, mis muu meid seal ees ootab.”

Raul tõstis ta suunas klaasi. „Nii tore on sinuga koos seiklustele vastu minna. Tõeliselt julgustav.”

„Mul on alati rõõm inimestele rõõmu pakkuda,” vastas Jana oma klaasiga ta klaasi serva puudutades.