Stephen King, "Revival". Hodder & Stoughton, 2015. 373 lk.
Mul on Stephen Kingi romaanidest üldistades (jah, siin on saatanlik detail, kuna algset “The Standi” olen ma sirvinud, mitte lugenud) loetud kõik kuni aastani 1994, täpsemalt siis 1992 ilmunud "Gerald's Game" on viimane loetu. Edasi on nii ja naa, eesti keeles ilmunud pluss erinevad "mingil põhjusel olulised" on loetud, nagu näiteks "Green Mile", mille järgi on teatavasti suurepärane film tehtud. Nii paarkümmend hilisemat romaani-jutukogu on Kingi loomingust mul lugemata - ning need ei ole isegi mitte tingimata "kehvad", küll aga on nad jäänud alles peale muudest läbiratsutamist. See on viinud selleni, kus vaimselt on tunne, et veel on vaja, on kohustus lugeda ülejääke, jäänuseid. Mis on jamajutt ju! King kurivaim oskab hästi kirjutada ning kuigi tõeliselt kehvu (lühi)romaane ma talt leiaksin ikka, siis reeglina on ta kätetöö kvaliteetne. Samas, mis seal salata - kui ta 70-ndatel hoo sisse sai, siis sealt tuli mitmeid end ajalukku kindlalt sisse söönud raamatuid, kasvõi "Carrie" ja "The Shining" romaanidest ning “Öine vahetus” jutukogudest, 80-ndatel pudenes Kingil kogu aeg midagi märgilist ("It", "Pet Sematary", "Tumeda torni" esimesed kaks osa, "Misery"). 90-nendatest, ajal, mil King oli üle 20 aasta juba kirjutamisega raha teeninud, on tunda märke, et teatud tüüpi värskus on asendunud stabiilsusega. Mis on parajalt veider väljend mu suust, kuna 90ndates on mu lemmik-king "Needful Things", siit aastakümnest leiab võrratu "Dolores Claiborne" ja seesama kirjatööna tipp-topp "The Green Mile". Ja kui ma veel mainin, et 21. sajandi King on veel kõikuvam kohati, siis ülivõimas "11/22/63" on põmst eile kirjutatud Kingi ajaskaalal.
Mida pika sissejuhatusejoruga öelda tahtsin - kõnealune "Revival" nägi ilmavalgust aastal 2014. ning selleks ajaks on juba seljataga "The Colorado Kid" ning kahasse kribatud "Black House" tüüpi... no ütleme viisakalt, et veidrused (või kehvikud). Mulle sobib hästi, kui need raamatud (ja veel mõned) jäävad kuhugi ajalukku, kuhu keegi eriti ei satu. Seega “Revivali” lugema asumisel olid mu ootused madalad - mis jällegi, on täiesti napakas ja alusetu tunne, kuna samal kirjutamisaastal algas mersumõrvari superkrimkatriloogia ning värskelt oli ilmunud "The Shining'u" väga hea järg "Doctor Sleep". Kirjanikuhärra kirjutusmasin töötas endiselt väledalt ja õlitatult.
Eesti keelde pole "Revival"-it tõlgitud. Kui tõlgitakse, siis võiks pealkiri olla näiteks "Taaselustamine". Või “Uuestisünd”, mis kõlab keele peal paremini, kuid ei ole sisu mõttes sedavõrd täpne.
Sõnade arvu poolest on “Revival” Kingi romaanidest alumises kolmandikus, “Cujo” ning “Mis hundi suus, see hundi oma” on sarnased. Kaanepildi poolest oli mu pehmekaaneline väikeeksemplar ikka tõsine säästukas, lisaks kehvavõitu trüki ja küljendusega. Samas õnneks sisu kompenseeris kõike.
King hakkab taaskord kusagilt kaugemalt peale ning loo lahti rulludes sukeldume eelmise sajandi kuuekümnendatesse, kus noor poiss Jamie Morton kohtub kogudusse tulnud noore pastori (meie mõistes Metodisti Kiriku esindaja) Charles Jacobsiga. King suudab mõne joonega võluda lugeja silme ette kogu tollase õhustiku, kuidas näiteks oli Jamie vanemate jaoks jumala (jajah) normaalne saata kaheksa-aastane poiss võhivõõra mehe juurde tundideks. Üksinda. Tänapäeval ennekuulmatu. Igaljuhul, Jamie ja ta õde-venda Claire ja Con on vaimulikust ning preestriperest (abikaasa Patsy ja tibu Morrie) vaimustuses ning kiirelt tekib nende vahele usalduslik suhe. Kui Con kaotab suusaõnnetuse tagajärjel kõnevõime, siis suudab elektriga seotud leiutiste huviline pastor ühe kaelavõru abil poisi taas rääkima panna, mis on väike ime (võinoh, Mortonite pere jaoks on see jumala õnnistus, sõna otseses mõttes).
Kerime aega mõne aasta edasi ning jumalasulase pereellu tulevad kohutavad sündmused ning Charles Jacobs satub kaasaegse Hiiobi rolli. See paneb hingekarjase usu proovile… ja keerame veel aega edasi, kuna nii Jamie kui Jacobsi elud keerutavad üksinda elutantsukeeristes. Jamie teekonda juhatavad seks, narks ja rocknroll. Bändiga tuuritades jääb sõltlasest Jamie teistest maha ning juhuse tõttu ristuvad kunagise lapse, praeguse noore mehe ja kunagise kirikuõpetaja teed. Siit hakkab ka teose ulmelisust rohkem tulema, kuna loo avanedes selgub, et Jacobs on oma olemuselt paras hullu teadlase arhetüüp, kes on elektri võimalustesse sukeldunud ning aja edasivoolates muutuvad ta mänguasjad… vabandust, leiutised ja lähenemisviisid järjest võimsamateks. Järjest rohkem sante hakkab Jacobsi käes kõndima, vähkkasvajad kaovad ning kurdid tulevad tagasi kuuljate sekka.
King on ise ka maininud, et siinne lugu on omamoodi kummardus klassikute suunas, täpsemalt Mary Shelley, Lovecrafti ning Arthur Macheni poole. Eks annab ka pealkiri vihjeid, et kuhu suunas tegevus võib keerata - ning kui kirjamees punni põhja keerab, siis tuleb siit lovekraftiaaniat täiema turboga kui Shub‑Niggurath suudab pimeduses sosistada.
“Con tutvustas seda musklis härga, kes oli temast ilmselt kakskümmend aastat noorem, kui „mu head sõpra Havai Ülikooli botaanikateaduskonnast“. Surusin temaga kätt, mõeldes samal ajal, kas nad üldse võtsid Castle Rock Innis eraldi toad. Tänapäeval ilmselt mitte. Ma ei mäleta, millal ma esimest korda taipasin, et Con on gei; võib‑olla siis, kui tema oli juba magistriõppes ja mina mängisin veel Maine'i Ülikoolis Cumberlandsiga „Land of 1000 Dances’i“. Olen kindel, et meie vanemad teadsid seda palju varem. Nad ei teinud sellest suurt numbrit ja seetõttu ei teinud seda ka meie. Lapsed õpivad palju rohkem mitte sõna, vaid vaikiva eeskuju kaudu - vähemalt nii mulle tundub.”
Kui võtta korraks jalg kirjelduspedaalilt, siis, jah, see raamat on piisavalt kaugelt vaadates ulme ning jah, õudus on ajalooliselt Kingi leivanumber olnud ning jah, see kandideeris ka "Locusel". Küll aga pole see siin King nagu näiteks “Christine”, “Pet Sematary” või “Needful Things”, mis kõik on sellised, et igaltpoolt pressib ulmet (ja õudust) välja - ei, “Revival” on sellise olemusega King, nagu ta selle sajandi teises kümnes on ning uuestisünnipajatus on Jamie Mortoni elulugu, kujunemislugu. Minu jaoks on noore poisi kulgemine koos puhutiste hilisemate sissevaadetega ta ellu võrratult välja joonistatud. Paras osa kirjarännakust on küpse ja elukogenud mehe jagu, kes avastab, et viiekümnendates võib keha küll vaikselt hakata tunda andma, kuid vaim läheb järjest teravamaks. Kingi leivanumber on olnud läbi aja kujunemislood - ning see, et “Tume torn” on õudusvesterni kuues või et “It” puhul ei tasu igalepoole kanalisatsiooni ronida, on meetodi küsimus.
“Revivali” puhul kasutab kirjanik ära seda, mida väga hästi valdab ning eks ta, kurask, ole ju õuduse peale mihkel. Kui aga see raamat peaks eesti keeles ilmuma (mille üle mul oleks muidugi väga hea meel), siis meie lugeja jaoks langeks ta omamoodi vaakumisse. Ulmefännid raamatu esimeses just väga palju ulmet siit ei saa, kuigi viskab siit ja sealt sisse ning eriti lõpupoole keeratakse tuure kenasti üles. Põhirõhk on siiski tükk aega mujal - ning mingis mõttes raamatu sihtgrupp, inimesed, kes tahavad lugeda head romaani sellest, “kuidas karastus teras“... st kuidas viib elutee lapse kolkast rockimaailma, kuidas läbi õnneliku juhuse õnnestub narkokurat seljatada, kuidas veri on paksem kui vesi ning vana arm, ei see roosteta - nemad panevad köite käest, kuna King on ju õudus, fuihh! On siis või? Õudus või? Ma ei oleks kindel, et suleseppa saab nii ühekülgselt kirjeldada, see oleks ju igav. Samas eks paljud lugejad tahavadki turvalist ja teada-tuntud lugu, mis on inimlikul tasandil ju täiesti mõistetav soov. Ja heakene küll, Jamie Mortoni loo lõpp on ikka väga raju (ja ulmeline). Ja kurb. Imeilus. Hirmutav, oo väga hirmutav, väga lohutu perspektiiviga.
Kaheksa aastat hiljem ilmunud “Muinasjutt” on sealjuures struktuuri mõttes sarnane - esimene kolmandik täiesti ulmevaba, edasi klassikaline fantasy. Mis aga neid kahte raamatut eristab - “Muinasjutus” on ulmet küll rohkem, kuid raamat ise on ikka nõrk (täpsemalt - igav ja iseloomutu) ses osas, olmeline pool on 5+. Siine hullu pastori teos on läbivalt ülimaitsekalt tipptasemel, kus kohtuvad ajasturomaan, sirgumislugu ning ulme ja tulemus on just nii hõrk, nagu seda vaid King kokku segada oskab.
Jäin oma lugulaulu kirjutades mõtlema, et kas midagi on kritiseeritavat ka? Teate - ei ole. See pole kindlasti Kingi tippteos (ning mis seal salata, see kategooria on niigi tihedalt täidetud), samas “pole midagi halba öelda” nagu eestlastele kombeks. Hea küll, las see weikke nali olla - jutuks olev kirjatöö on täpselt selline, nagu ühelt küpselt ja heas vormis kirjanikult tulla võib. Minu lugupidamine.
Kokkuvõttes: vägev lugemisamps Kingilt, taaskord. Mulle hullult meeldivad ta lood, kus suur sõnameister mahutab ühtede kaante vahele loo üle aastakümnete ning “Revival” langeb sinna kategooriasse, kus mu jaoks on näiteks “Dolores Claiborne” juba ees ootamas - mis on muide samalaadne ninanips, sest ulmet, õudust - jaa, leiab, lõpus ja natuke. Rõhk on aga mujal, see kuidas sulemeister kõnealuse raamatuga võtab lugejal käest ja viib üle poole sajandi ajas tagasi ning siis koos kõnnime tänapäeva - hurmav, paeluv, vastupandamatu. Härra autor avab siin ja seal akna ning me näeme peatükijagu Jamie Morteni elu siit-sealt - ning kokku on see imeline.
5/5 ("King on kunn")
P.S. Tegu on sammuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachmani pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud kogu eesti keelde tõlgitu, juba jupp aega loen Kingi originaalkeeles. Kokku on mul loetud 64 “ühikut”, 21.12.2025 seisuga on Kingil neid kokku umbes 85. Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing .