Augurahvas, 5. osa

I raamat: Augurahvas

 

2. Pärislugu

 

2.20: Draakoni tund

„Sa oled vingem vend kui suurem osa ajaloo suuri luurajaid,” irvitas Tedus. „Sul ei kulunud nädalatki, et planeet sulle sõja kuulutaks.”

„Ära mölise!” nähvas Raul solvumata vastu. „Vaata, et sind Janaga sealt alla ei tõmmata. Ja ole valmis tuletoetuseks. Õigemini, ära Janale ette jää. Ta plekkaju reageerib tuhat korda kiiremini.”

„Nii tore on inimestega koos töötada,” sõnad laeva tehisintellekt. „Laev on lahingukonfiguratsioonis, sondid ja translaatorid väljas, madalamad sajal kilomeetril Reggestoi kohal. Oskad sa mind aidata, mis suunas ma peaksin vaatama?”

„Ootamatus. Muidugi Vega kindlus, Zuu hägulane ja et naukid sinu või ka kogu Reggestoi pihta rakette ei hakkaks laskma. Et Impeerium ei sekkuks. Aga seda kõike tead sa isegi.” Raul mühatas. „Protokolli huvides korrakem. Me murdsime nende andmebaasidesse sisse. Meie katse värvata Tobrik topeltagendiks kukkus täielikult läbi. Sellele järgnes karm kutse vestlusele. Hoidjad reageerisid selle peale üle ja tegid kõik, et konflikti eskaleerida.” Raul mühatas veelkord. „Mis kõik võib olla plaani osa – et meid välja meelitada. See kõik on kuidagi liiga lihtne. Me ei tohi hetkekski unustada, et see võib meile arusaamatul viisil olla seotud kogu selle jamaga, millest kõik algas –Zätereitiga juhtunuga. Nii et kui algavad mingidki anomaaliad, ei tohi neid ignoreerida.”

„Mulle meeldib sinu usk plekki...” alustas Jana, ent Tedus katkestas teda: „Kuule, mul on siin üleval hea kobiseda, eks ole, aga see on täpselt see situatsioon, mida me peaksime vältima. Et pärast kehitab Julgeolek õlgu ja kui Zätereiti punt ja veel mõned isiklikud sõbrad välja arvata, on Heseddad kõige rohkem mures, mis Janast sai – et ega see vaenlaste kätte ei jäänud.”

„Esiteks kindlasti ei unustanud Jana avariisaatjaid kuhugi süsteemi peita ja häda korral võtavad need ühendust Julgeoleku jälgimisvõrguga ja teiseks ma soovitasin teil kõigil taanduda,” vastas Raul.

„Sa teadsid, et me ei tee seda ja see, et Julgeolek teada saab, kuhu me kadusime...” Tedus saatis sümboli, mis vastab käegalöömisele või õlakehitusele. „Mulle teeb muret, et me tantsime teiste pilli järgi.”

Raul vaikis paar hetke.

„Kas sa naudid seda?” küsis Maia. „Kate lahti, mantel lehvib taga õhtutuules, kui sa vihised läbi pimeduse, relvastatud lahinguks, valmis surma minema. Daami päästma.”

„Kui hästi te mind tunnete,” puhatas Raul.

Ta irvitas enda ette. Nii see on. Suur kuuerealine magistraal oli suuremas osas tühi ja kiiremal real ei olnud kedagi. Kedagi peale tema. Hänni see õhtu oli tavalisest pisut soojem, vast kraadi kümme, ja tibutas kerget vihma – mis oli haruldane. Tõepoolest oli Raul laskunud mootorratast meenutava – küll tasakaalusüsteemiga ja vajadusel kolm inimest peale võtva – sõiduki katte kokku korjata ja nautis näkku vihisevat tuult. Täpsemalt muidugi pigem tuule tunnetust. Ka Hännil oli kohustuslik sellisel sõidukil lahtiselt sõites kiivrit kanda, kuid ta lahinguskafandri kiiver sobis selleks suurepäraselt, ületades ju tavaliste mootorrattakiivrite kaitsevõimet nii paar suurusjärku. Jah, õhuke vihmamantel, mis vast suutis ära petta vaid tavalise inimese ja sedagi esimesel pilgul, lehvis tuules tema taga.

„Teate, minu planeedil jookseb üks telesari, kus inimesed üsna vinge laevaga uurivad Linnuteed,” hakkas ta siis rääkima. „See laev on enamasti selline kaks pulka ja ketas... see ei ole oluline. Oluline on, et suurema osa ajast jäävad nad tehniliselt alla, ent kuidagi õnnestub vaenlane üle kavaldada. Enamasti seetõttu, et vaenlane on kujutatud rabavalt juhm. Ehk siis üheksal juhul kümnest saaksid nad päriselus surma. Ehk siis puhas meelelahutus. Ma ei pea isegi välja tooma, et kuigi Maa on suletud, on teisalt täiesti olemas ajalooline kogemus maadeavastamise aegadest – uurimislaevadel olid kahurid, mida sellal mitte kellelgi teisel tervel planeedil ei olnud. Ja isegi siis võeti neid aeg-ajalt õnneks. Kui kapten ei taibanud õigel ajal karjuda: „Tuld!””

„Kuule, mina peaksin olema selle pundi hull militarist,” sõnas Tedus teeseldud solvumisega. „Sina peaksid olema rikkumata metslane.”

„Ma olengi. Ma usun raskemasse nuia.”

„Lõpetage,” sekkus Maia. „Ma juba näen sind ka. Kristallpalees on ainult paar Hoidjatega seotud inimest, nad kaovad kohe, kui sa sisened. Sudek on kolm minutit sinu taga. Rosa ajas nende tanki välja, see tuleb veoautoks maskeerituna. Igaks juhuks.”

„Tedus, kas sa tunned seda tehnikat?” küsis Raul.

„Ma saan sellega andmevahetuse sünkroniseerida. Ülevõtmisest ära unistagi. Kui sa mõtlesid, kas ma tean, mis see on, siis jah. See on väga hea riist ja kindlasti tõhusam kui sina. Mõistlik oleks Sudek peale saata.”

Raul noogutas, teades, et nüüd teised näevad seda. „Jah, aga esiteks jääb oht, et mõnel idikal ei pea närvid vastu ja Asake saab laengu enne, kui ma temani jõuan, teiseks võib palju kohalikke viga saada. Ma jõuan kohe kohale ja parem ma lähen oma vihmavarjuga üksi sisse.”

„Vihmavarjuga?” küsis Maia ettevaatlikult.

„Otsustav Argument on vihmavarjuks maskeeritud,” muigas Raul.

„Ohh... Õnn kaasa.”

*

Selleõhtune augupidu Kristallpalees oli teistsugune. Hillitsetum ja kuidagi pinges. Küllap oli õhus tunda, et midagi on juhtumas.

Keegi ei takistanud Rauli, kui ta oma sõiduki suhteliselt ukse ette parkis (reserveeritud VIP-kohale) ja läbi automaatuste hoonesse sisse kõndis. Ta mantel ei varjanud tegelikult suuremat, kuid hea tahtmise korral võis ta lahingurüüd ka mootorratturi-riietuseks pidada. Tal oli käes pikk kokkupandud vihmavari ja üle õla pehme nahkkott.

Keegi ei tulnud talle isegi lähemale kui mõned meetrid, kui ta läbis galerii-äritänava, laskus keskmise suure õõnsuse põhja mööda lamedat kaldteed ja suundus laua poole, mille ääres Asake üksi istus. Tema ümber oli vähemalt kümmekond meetrit tühja ruumi ja liigagi tõenäoliselt olid lähemad lauad täis naukide agente.

Tüdruku pilk oli seletamatu, kui ta järsult piidles endast paremale käele laskunud Rauli. Ta huuled olid tihedalt kokku surutud ja nahk põsesarnadel pingul. Ta süles kokkupandud käed värisesid vaevumärgatavalt. Muidugi, ta kardab kohuvalt. Ta teab, et kõige tõenäolisemalt on tal ainus tee siit edasi August alla. Raul pani oma koti ja vihmavarju lauale.

„Tere, Asake,” ütles ta.

„Mida sa tahad?” küsis Asake vaiksel, natuke katkeval häälel.

„Argen palus sulle edasi öelda, et Nitiri sai kollased sabasuled tagasi, ta lendab veel.”

Tüdruku silmad läksid suureks ja ta vaatas esimest korda mehele otsa. Ta huuled üritasid sõnu vormida.

Raul jätkas: „Argen ütles seda mulle sulle edasiütlemiseks selleks, et sa saaksid aru, et võid mind täielikult usaldada. Ma rääkisin temaga ja su perega ja Moinnertitega vähem kui pool tundi tagasi. Ma viin su nüüd siit välja. Aga enne tuleb mõned ettevalmistused teha. Esimene, kõige tähtsam – pane endale see vöö ümber, mis ma sulle kohe sülle panen. See tuleb panna palja ihu peale, kõigi riiete alla. Ettevaatust, see on raske. Ja see valgub mööda su keha laiali, ära selle pärast ehmata. Mõistad sa mind?”

Asake vaatas talle kümme sekundit otsa, siis noogutas. „Meid ju jälgitakse?” küsis ta vaikselt.

„Muidugi meid jälgitakse. Ent mul on segaja, nii et jälgijatele paistab, et ma ajan sulle umbes samasugust jura, nagu paar eelmist tüüpi. Aga see ei saa kaua kesta, varsti nad saavad aru. Võtad nüüd? Meil pole palju aega.”

Asake noogutas uuesti. Raul libistas käe sobivalt lauale pandud kotti, võttis sealt metall-lindi ja asetas selle tüdruku sülle, nii et oleks selgelt näha, kus otsad on. Asake tõmbas särgi pisut üles ja pani vöö endale ümber. Ta silmad läksid sekund peale seda ümmarguseks ja ta tõmbus pingule.

„Ma hoiatasin. Liiguta end, et see saaks üle su keha laiali minna. Tõsta kannikaid ka. Nii vaikselt, et see väga ilmne ei oleks, mida sa teed. Ma tean, et eriti esimesel korral on see väga veider tunne.”

Raul võttis kotist kaks joogitopsikut ja asetas need lauale. Ta võttis neilt katted. „Joo need ära. Kiiresti.”

Asake tegi, nagu kästud. „Mis asjad need on? Oh... see... mul hakkab paha.”

„Parem, kui ei hakkaks. Need mõlemad on Inimkonna Föderatsiooni sõdurite kaitsevahendid. Nanorobotid. Üks neist loob su kehale soomuse, teine kaitseb eriliselt pead ja hingamiselundeid.”

„Föderatsioon...”

„Jah, Asake. Sa pead mõistma, et see mäng on suurem, kui naukide terror Regga ülemklassi paikapanemiseks.”

Seade Asake taskus hakkas vibreerima ja tulesid vilgutama (seda viimast oli pisut läbi tasku näha). Asake kergitas kulme, Raul noogutas ja tüdruk vaatas seadet. Selle kohale õhku tekkis punakalt hõõguv ja natuke plinkiv kiri: „Kristallpalees on pomm. Kohest plahvatusohtu EI OLE, palume mitte paanikasse sattuda, kuid palume nii kiiresti kui võimalik, hoonest lahkuda!”

 Asake tõstis pilgu ja tal polnud õieti vaja ringi vaadatagi, et saada aru, et selle teate olid saanud kõik inimesed Kristallpalees.

„Sinu töö?” küsis Asake.

Raul noogutas. „Pole vaja liigseid ohvreid. Ootame umbes viis minutit. Umbes kahega saavad siinsed tegelased aru, et see, kuidas mu sõbrad nende süsteemi sisse häkkisid, ei mahu raamidesse. Et ei tule mingit tavapärast päästeoperatsiooni, mille vastu nad on siia paarsada eriüksuslast ja umbes kolmkümmend snaiprit paigutanud. Neetud, kui ma saaksin kuidagi nii teha, et nad taipaksid, et nad lihtsalt hakitakse pulbriks! Nad võivad ju olla Sinoodi Rahvakomissariaadi teenistuses, ent suuremal osal neist on vanemad ja lähedased, paljudel elukaaslased ja lapsed.” Raul kirtsutas nina. „Nad said taandumiskäsu. Aga see kirjutatakse kohe üle. Igatahes kestab vähemalt 4-5 minutit segadus ja mida rohkem inimesi siit kaugemale saab, seda parem.”

Nende ümber oli tekkinud juba sadade meetrite suurune tühi ala. Kaugemal, igal pool nende ümber kostis rahvahulga lärmi, kisa, karjeid ja kõike muud, mis ütles, et ikkagi oli puhkenud paanika.

„Kuula mind tähelepanelikult, Asake,” jätkas Raul. „Ma tekitan siia laua ümber kaitsevälja, mis püüab kinni esimesed lasud, mis tulistatakse paratamatult kohe pärast seda, kui ma oma relva välja võtan. Kotis on ka teine relv, võta see kohe, kui näed mind oma relva haaramas. Me läheme välja läbi lõunakülje. Just nimelt läbi lõunakülje, sest ma põletan seintesse augud. Hoia kogu aeg mu selja taha ja mitte kaugemale kui 3-4 sammu. Su riided ja kingad ja üldse kõik kõrbeb tõenäoliselt ära. Sinna ei ole midagi teha. Mu kaitsenanod kaitsevad sind temperatuuri ja ringilendava prahi eest; suurel määral ka kuulide eest. Kui me väljas oleme, tõuseme kohe õhku. Selleks sa pead mulle selga hüppama. Relv suru lihtsalt vastu oma selga, see jääb sinna kinni. Pane käed mulle kaela ümber ja jalad põimi samuti minu ümber ja hoia kõvasti kinni. Automaatika aitab sind – see on nii programmeeritud, et aitab omakorda sul iga hinna eest kinni hoida. Ära tee välja sellest tundest, et sa oled paljas või et mina olen. Meie vahel on õhuke nanode kiht, ent kaitse töötab seda paremini, mida lähemal üksteisele on inimesed. Saad sa minust aru?”

Asake noogutas kiiresti, natuke linnulikult. „Kõik?” vaatas ta oma riideid ja sideseadet. Ta vaatas üles, et näha Rauli silmi pööritamas.

„Ei, muidugi saan aru,” sõnas ta kiiresti.

„Üks asi veel,” jätkas Raul kiiresti, nähes preestrit lähenemas. „Ära, palun, sina tulista. Relv on sulle viimaseks abinõuks, igaks juhuks – mõistad, kui ma siiski näiteks pihta saan või midagi väga viltu läheb. Relv on laskevalmis, kaitseriivi ei ole, ent sel on standardne kolmeosaline päästik ja lask saab toimuda ainult siis, kui sa seda käes hoiad. See on väike, kuid päris võimas, selles on umbes tuhatkond tapvat lasku. See tulistab ka valanguga, umbes kakskümmend lasku sekundis, kuni sa päästikut all hoiad. Selge?”

Asake ei jõudnud enam noogutadagi, sest preester oli kohal. „Mul on hea meel, et Seil Terennikuga saadetud sõnum nii kiiresti kohale jõudis,” sõnas ta pehmelt viimastel meetritel. Ta istus Rauli vastu Asake vasakule käele.

„Ma ei tea, millest sa räägid,” sõnas Raul äraolevalt. „Ma nägin siin üksi istumas neidu, keda ma tunnen põgusalt ülikoolist. Ma veenan teda, et elus on veel palju head ja suurepärast ja August alla jõuab alati minna. Millised sitakotid siin ikka elavad, kel üldse tuleb pähe kellelegi rääkida, et on hea mõte elamise asemel ronida tundmatu rassi tehtud nullportaali ja lasta end teadmata suunas teleportida!”

Preestri silmad laienesid, ka Asake vaatas talle hämmastusest keeletuna otsa.

Preester kogus end umbes viis sekundit. „Sa ei tutvustanud ennast.”

„Raul Vandman,” sõnas Raul endiselt sellisel tüdinud ja ükskõiksel toonil.

„Sellenimelist inimest Hännil ei ela,” teatas preester umbes kümne sekundi pärast.

„Tõsi või? Kontrolli palun veel kord.”

Kulus veel ligi pool minutit.

„Ohhoo, muljetavaldav,” ütles preester pead vangutades. „Ainult et see ei ole usutav. Surdeine-Keb on küll viimane kolgas... Kuidas sa suudad kõik sertifikaadid võltsida?”

„Sest ma ei ole see, kelleks sa mind pead,” sõnas Raul. „Kes on siin planeedil kõige võimekam? Sinood, eks ole? Vaata veel kord.”

Kulus veel paarkümmend sekundit, siis põrkas preester tagasi. „See ei saa olla!”

„Tõsi või?” Nüüd kummardus Raul ettepoole, kogu teeseldud ükskõiksus kadunud. „Sa pole isegi õige preester, sa oled Sinoodi Rahvakomissariaadi vanemleitnant Maleuk. Sa nägid võimalust tõusta, kui Tobrin Geneha Hulkist siia saadeti. Sa olid kogu selle aja tema peamine kontakt ja sa kardad, et kuna ta on ilmselt paljastatud, tabab see läbikukkumine bumerangina sindki. Sa lootsid provotseerida pantvangi võttes avalikku konflikti. Lootsid, et saad kergesti jagu sellest seltskonnast, kes tuleb päästma Asake Seghösi. Lootsid, et kui nood kasutaksid relvi, millega see õnnestuks, on see ikkagi plusspunkt sulle, sest sa näitasid, milline oht need inimesed on. Neid inimesi olid sa valmis ohverdama. Sa kontrollisid mu isikut. Sa näed, et ma olen Sinoodi Rahvakomissariaadi kolonelleitnant. Ma annan sulle ja kogu su personalile käsu tagasi tõmbuda, sest te seisate vastamisi relvadega, mille vastu te olete võimetud. Kõik su inimesed said just praegu veel ühe personaalse teate, viitega nende lähedastele; või lähematele sõpradele, kes tõesti üksikud on. Igaühe oma asi, mida nad usuvad, sind või mind. Ka sul on võimalik ausalt täita käsk – lahku siit. Mine kõigi oma inimestega minema. Keegi ei pea täna surema.”

Preester vaatas teda taas oma paarkümmend sekundit vaikides. „Sa ju tegelikult ei arva, et keegi läheks? Sa... sa raiskad aega. Et rohkem inimesi kaugemale pääseks?”

„Et te, alatud värdjad, ei kasutaks lihtsaid inimesi inimkilbina, jah.”

„Kui sa oled nii hea, kui sa väidad olevat, siis sa tead, et oled paljude võimsate relvade sihikul. Võimalik, et keegi ei pea surema. Asake võib täna koju minna, kui sa rahulikult minuga tuled. Muide, ma hoiatan, et ära tee ühtki järsku liigutust.”

Raul vaikis; ta istus täiesti liikumatult.

„Mis su otsus on?”

Raul vaikis endiselt.

„Sa endiselt raiskad aega,” noogutas preester. „Olgu.”

Kõlas hele plõnn ja ühest lillealusest nii viieteistkümne meetri kauguselt lendas miski Rauli suunas. Kiiresti sinnapoole vaadanud Asake arvas ära tundvat võrgu – sellise tugeva, praktiliselt purunematu võrgu, millega eriüksused püüdsid neid, keda oli vaja elusalt kätte saada. Ent korraga virvendas laual valgus ja isegi nägemisvälja serval nägi tüdruk, kuidas laual lebanud kott valguseks pudeneb. Nende suunas lennanud võrk põrkas õhus millegi nähtamatu vastu. Asake, kes oli selle sekundikümnendiku jooksul parasjagu jõudnud pilgu laua suunas pöörata, nägi, kuidas Rauli vihmavari elustus; see morfis end kiiresti relvaks.

„Maleuk, kui sa ei anna käsku rünnak peatada, siis on ainult õiglane, et sa sured esimesena.” Kott laual oli muutunud mingiks harali ogadega aparaadiks. Selle kõrval laual lebas raske püstol.

„Minu tee on Lunastuse tee.”

Relv oli muundumise lõpetanud ja tulistas enne, kui laualt Rauli kätesse sööstma asus. Preestri rindkeresse tekkis kümnesentimeetrine auk ja ta paiskus koos tooliga tagasi.

Asake jõudis just laualt relva haarata, kui tema jaoks muutus maailm korraks valgeks ja siis mustaks. Ta tundis, kuidas teda õhku tõsteti...

Nägemine tuli kohe tagasi ja ta sai aru, et see oli olnud ülevalgus – liighele valgussähvatus, mille tekitas Rauli kaitseväli, kui neid sihikul hoidnud seltskond aru sai, mis toimub, ja tulistas. Raul oli jätnud tolle aparaadi lahingut pidama ja oli koos temaga – tüdruk lugupidamatult nagu kaltsunukk kaenlas – juba paarkümmend sammu eemal. Korraks seljataha heidetud pilk näitas aga neid endiselt seal helendava kupli sees, tema laua taga ja Raul tõstetud relvaga...

„Liigu nüüd ise,” pani Raul ta eriliselt tseremoonitsemata, suhteliselt järsult maha. Tal kulus terve pikk sekund enda kokkukorjamiseks ja orienteerumiseks, siis andis ta endast parima, et koperdada järele selle aja peale kümnekonna sammu kaugusel peatunud ja teda kannatamatult järele ootavale mehele.

Raul tulistas ettepoole. Jällegi läks vaateväli Asake jaoks kõigepealt helevalgeks, siis mustaks. Miski tabas teda, rabas, sakutas ja justkui vihtles. Kui ta uuesti nägema hakkas, põles kõik nende ümber. Asake oli piisavalt tark, et mõista, mis oli juhtunud – Rauli relv oli seina plasmaks muutnud. Ta ei teadnud, et planeedil on nii võimsaid kiirgureid; ta oli piisavalt füüsikat ja relvi õppinud, et ta kujutlusvõimet rabas, kui võimas see, ilmselt aatomitoitega relv tegelikult on. Aga jah, too mees ei olnud ju siit planeedilt...

Asakele jõudis alles vast mõnekümne sekundi pärast, pärast neljandat seina kohale, et ta kõnnib hõõguval kivil. Kui ta taipas ka ennast vaadata, siis avastas ta, et riided ja üldse kõik on läinud ja ta ihu katab õhuke helkiv sulametalli kiht. Et see peegeldab valgust ja ilmselt ka soojust ja jahutab teda.

Nad jõudsid välja. „Mulle selga!” hüüdis Raul.

Seekord Asake ei kõhelnud, ta virutas oma püstoli vastu selga, hüppas natuke liikumist aeglustanud mehele tagant kukile ja põimis käed-jalad ta ümber, püüdes mitte ta kätele ette jääda. Ta tundis, kuidas ta rüü jäigastus ja siis korraga olid nad õhus. Miski välgatas...

... ja siis oli kõik viltu ja nad sööstsid katuste suunas.

Ja siis olid nad tänava kohal majade vahel. Need vuhisesid mõlemal küljel mööda ja Asake ei tahtnud mõelda, mis juhtub, kui nad peaksid mõnd neist riivama...

Majad lõppesid ja nende ees oli vesi. Vahepeal oli öö saabunud ja kerges tuules säbruline, suuremate laineteta merepind helkis lõunataevas rippuva pool-Zuu hõbedases säras. Kõik kaldus, kui Raul järsult suunda muutis. Veelkord. Ja siis veelkord. Asakel kulus mõni minut hirmunud, kramplikku kinnihoidmist – ta pani vahepeal isegi silmad kinni –, enne kui ta taipas, mis toimub – Raul kihutas võimalikult madalal, vaevalt paari meetri kõrgusel ja teinekord ettesattuvate maalappide kallastest vaevalt paarkümmend meetrit eemale hoides põhja suunas. Asake söandas üle õla piiluda ja nende taga võbeleva ja kobrutava koonuse järgi sai ta aru, et sisetunne oli õige olnud – nad liikusid mitmekordse helikiirusega.

Korraga sööstsid nad vette. Nende ümber mullitas ja pöörles nüüd valge segadus. Kiirus vähenes kiiresti. Umbes minut hiljem tõusid nad taas üle veepinna, hoidudes mingi kaljuseina läheduses. Seekord lendas Raul hulga aeglasemalt, vaevalt sadakond meetrit sekundis, kuni kusagilt tuli teine kallas ja nad olid fjordis. Asake põhimõtteliselt teadis, kus nad on – sealkandis oli jah saarekeste-lahtede segadik, millest mõned lahesopid-fjordid sügavale sisemaale ulatusid –, kuid täpselt ta muidugi ei suutnud ära arvata, millises neist nad just on.

Miski voolas üle ta õlgade ja puusade. Kiirus langes veel ja see, mis oli temast üle voolanud, moodustas nende kohal pikad tumedad tiivad ja saba. Ilmselt liikusid nad nüüd suuremalt jaolt purilennukina.

Asake tundis, et ta hakkab tasapisi lõdvestuma, kui juba pool tundi midagi juhtunud ei olnud. Õnneks hoidis rüü teda endiselt kõvasti kinni, kuid korraga sai ta väga teadlikuks mehe kehast enda all. Ta ei suutnud mõtlemata jätta, kas mees tunnetab teda seal seljal samamoodi – ta rindu, kõhtu, jalgu...

Lõpuks sai lend otsa. Raul võttis kiirust veel alla, tiivad läksid kuidagi laiali ja ka sabatüürid moondusid lehvikuks. Tiivad paindusid ette, et selle viimase tiivalöögiga kogu hoog pidurdada, ja siis seisis mees mingil metsalagendikul.

„Sa võid nüüd lahti lasta ja maha ronida,” sõnas ta tasasel lahkel toonil, kui möödunud oli umbes minut. Ta ise uuris kogu selle aja ümbrust, relv käes; tiivad ja saba olid end esimese kümne sekundiga vaikselt kokku korjanud.

Asake tegi seda. Jalad ei tahtnud kanda, esimeseks potsatas ta istuma. Tegelikult lasi ta end maapinnale lõdvaks, sest avastas, et tudiseb üleni. Millegipärast ei olnud tal külm... Ta vaatas ennast – ta oli endiselt alasti, kaetud ainult imeõhukese metallikihiga, mis paistis nüüd jõudumööda maapinda imiteerivat.

„Kuidas sinuga on?” küsis Raul lõpuks tema poole pöördudes.

„Mingeid riideid?” pressis Asake endast välja.

„Riideid? Milleks?”

„Ma tunnen end nii alasti.”

„Ebamugav? Said viga? Külm? Mis valesti on?”

„Ei. Paljas olen.”

Raul vaatas teda tühjal pilgul, kui ta seal istus, üks käsi rindadele tõstetud ja teine jalgevahet katmas, ja alles seal teda niimoodi enda kohale kummardumas nähes tabas Asaket äratundmine – et see on tõesti tulnukas teisest maailmast. Et ta lihtsalt ei saa aru...

„Aa...” taipas Raul lõpuks. „Oota, ma kannan sulle neid nanosid natuke rohkem üle, siis need saavad struktuuri moodustada. Tekib sulle mingi ürbi illusioon.” Ta sirutas käe ja puudutas Asake õlga ja tüdruk tundis, kuidas seda ollust sealtkaudu tema ümber rohkem voolas. Tõepoolest, korraga justkui kattis miski ta keha... vähemalt umbes nagu bikiinid...

Korraga jõudis talle kohale, et Raul on ise samamoodi sisuliselt alasti, kaetud vaid õhukese nanorobotite kihiga. Ja et ta laiad õlad ja musklilised käsivarred pole mitte mingi eksoskelett või kaitserüü, vaid ta ongi selline atleetlik... Ta vaatas kiiresti kõrvale.

„Uhh, Asake, saime just teada, et teiega on kõik korras,” tekkis ta ette korraga Argeni kujutis. „Sa kaotasid mobla, eks ole? Raul transleerib praegu, sünkroniseerime võtmed.”

Asake tajus oma siseseadmete kaudu, et jah, võtmed on õiged, ent süvakrüpto ei tule peale, sest nad ühenduvad üle mingi võõra kanali. Et see on kahtlemata Argen, kellega ta räägib, kuid see, mida nad räägivad, on ülekandjale igal juhul näha. „J-jah,” suutis ta öelda.

„Olgu, õenääps, ära ütle midagi. Pikk jutt. Peaasi, et sinuga on kõik korras. Meil siin läheb elu lõbusaks. Teil on mõistlik peidus olla. Natuke aega. Naukid peavad teid hukkunuks. Uhh, see oli nii õudne, kui teid lasti. Nad arvavad, et kukkusite vette puruks. Kuni nad otsivad...” Argen peatus. „Kuule, ma ajan jama. Raul räägib sulle. Kõigest. Nagu ma aru saan, peate ka liikuma hakkama. Saad hakkama?”

Asake võttis end kokku ja noogutas paar korda järsult. „Küll ma saan.”

Ühendus katkes. Asake vaatas ringi. Nende ümber oli tüüpiline Istoi-äärsete tasandike taiga – üsna kurrutatud maastik, millest poole moodustas suhteliselt heledat halli tooni kaljusegadik, teise poole sügavroheline võsa, mille kohale omakorda tõusid madalamates-pehmemates kohtades kasvavate suurte, üleviiekümnemeetriste okaspuude teravad koonusjad võrad. Nad olid maandunud ühel enam-vähem siledal kaljupõndakul, millest ainult siin-seal kasvas välja võsatutte; lähimad suured puud olid mõnesaja meetri kaugusel ja ka okkaline tokerjas võsa polnud kunagi roninud pinnale, kus ilmselt puudusid lõhed, millesse juured oleks saanud vähemalt kinnitudagi. „Kus me oleme?”

„Tuhkhus.” Raul saatis talle koordinaadid ja tekitas õhku kolmemõõtmelise kujutise. „Kuule, anna andeks, et ma su liidesega nii vabalt ümber käin. Ma tean, et pole viisakas. Aga sul läks väline kaduma ja ma ei soovitaks ühelgi juhul proovida midagi kolbaseadmetega ette võtta – neid sagedusi annab detekteerida. Minu sidet, tundub, Hänni seltskond ei taba.”

„See sul... säderaadio siis või?” küsis Asake. Ta hääl värises, ent selles oli teatud uljast irooniat; ta teadis, et igasugune elektromagnetkiirgus on põhimõtteliselt detekteeritav, ja mõistis ka ise, et on endiselt kogu üleelatu tõttu šokis...

„Põhimõtteliselt jah,” kehitas Raul õlgu. „Mingi selle alamhulk, pigem sarnanev kvantülekandega, ainult et kuidagi on ületatud määramatusest tulenevad häired. Ära küsi, ma ei oska seletada. See kõlbab nii mõne valgussekundi raadiuses, aga on meiegi tehnikaga suhteliselt tabamatu. Kui muidugi üle ei kasuta. Sellepärast palusime ka Argenil lühidalt teha.

Kuule, suudad sa käia? Kui vaja, roni uuesti selga. Ära üldse häbene. Praegu pole selleks õige aeg. Meid otsitakse. Satelliitidelt, automaatsondidega. Mingid mehitatud laevad kütavad ka ringi. Varsti hakkavad ala laiendama. Lennata ma enam ei riski. Aga me peaksime siit võimalikult kiiresti maa alla minema. Koopasuu on paarsada meetrit.”

Asake uuris kaarti. „Me tulime 800 kilomeetrit...” Nad olid keset kõnnumaad, lähim inimasustus mitmesaja kilomeetri kaugusel. Tüdruk ajas end püsti. „Läheme.”

Nad suundusid lähema puudesalu poole. Käia ei olnud kerge, kuid mitte ka võimatu. Maapind oli kõike muud kui sile, kuid teisalt polnud ka teravaid uurdeid ja järske nõlvu, millest inimene niisama üle ei saa.

„Mida sa mulle rääkima pidid?” küsis Asake, kui nad olid sadakond meetrit kõndinud.

„Kannata palun natuke, kuni me jõuame kuhugi, kus ma saan sulle anda valguskaabli otsa. Ma lasin Argeni kõne läbi, ent ma ei tahaks siin väljas minimaalseltki detekteeritavat kiirgust tekitada.”

„Ja rääkida sa niisama ei oska?”

Raul mühatas lõbustatult. „Olgu, alustame siis kõige raskemast. Su isa ja Argen ja Moinnertid ja üldse kõik, kellega jõuti see läbi rääkida, hääletasid sinu asjassepühendamise poolt. Et oled piisavalt mõistlik, et isegi kui sa sellega tegeleda ei taha, ei keera sa vähemalt mingit suuremat jama kokku. Kas sa tead, millega nad tegelevad?”

„Mis mõttes?” küsis Asake tõrjuvalt.

„Argen palus sul mind usaldada. Sa tead ilmselt, et neil on kontakte välisilmadega?”

„Ütleme.”

„No vat. Mina olen Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agent. Ütleb see sulle midagi?”

Asake oli viis sekundit vait. „Olgu, siis ma hakkan vähemalt aru saama, mis juhtus,” sõnas ta lõpuks mornilt. „Te tulite siia ja keerasite nädalaga sellise jama kokku, et naukidel läks sitt keema.”

Raul puhkes naerma. „Nii hea!”

„Ja ebadaamilik või?” muutus Asake okkaliseks.

„Ei...” Raul tõsines. „Pigem nostalgiline. Ma tundsin kunagi kedagi, kes nii rääkis. Tõeliselt sooja tunde tekitas.” Ta vaikis sekundi. „Mis on Nelinurkaugu religiooni kõige suurem saladus?”

„Jätaks lasteaia vahele. Augud.”

„Mis need tegelikult on?”

„Keegi ei tea. Sina ütlesid „nullportaalid”, nagu teaksid, millest räägid.”

„Mida sa tead nullportaalidest?”

„Et need on füüsikaliselt võimatud. Me usume, et neid on leitud, neid on päriselt olemas, kuigi naukid on kõigist avalikest allikatest kõrvaldanud sellekohase info ja kuulutanud selle meelelahutuseks. Mida teab Föderatsioon? Kas vastab tõele, et te hävitate selle tehnika, kui leiate?”

„Sellised asjad hävitatakse suurte elukeskuste lähedusest. Liiga palju halbu kogemusi. Hävitatakse juhul, kui ei õnnestu lihtsalt kuhugi kaugemale viia. Neid uuritakse, kuid...” Raul mõtles hetke ja ohkas: „Tead, see on tõepoolest see koht, kus on targem materjalid saata. Igatahes teevad Nelinurkaugud täpselt seda, mida teeb üks viisakas nullportaal – kannab mateeria kuhugi üle. Mis tähendab kanalit väljaspool meie universumit. Mis ei peaks võimalik olema. Paraku faktide vastu ei saa.”

„Sa kinnitad seda, mida ma niikuinii tean. Hästi, pigem aimasin. Et kogu nauklus seisab petmisel tundmatu tehnoloogiaga.”

„Jah.”

„Ja Föderatsioon jõudis selleni, et see võib olla ohtlik. On Nelinurkaugu religioon hakanud levima?”

„Ei. Asake...” Paar sammu ette jõudnud Raul heitis kaaslasele üle õla natuke vabandava pilgu. „See kohalik religioon siin seisab jah, nagu sa ütled, petmisel tundmatu tehnoloogiaga, kuid ükski religioon ei seisa ainult sellel. Sel peab ka midagi öelda olema. Ma tahtsin jõuda selleni, et Aukude kultus saab levida ainult ühiskonnas, mis on juba piisavalt hapu, et pöörduda võltslunastuse poole. Nulltehnikast on mitmed osapooled huvitatud, kuid Föderatsiooni jaoks ei ole see peamine. On oluline, et sa seda mõistaksid. Ma tean, et seda on raske uskuda. Aga kui sa tahad Hänni heaks midagi päriselt ka ära teha, on oluline, et sa mõistaksid tõde.”

„Ja sina oled selle ülima tõe kandja?” küsis Asake skeptiliselt.

„Ei. Ma saan sulle anda ainult info ja juhised. Järeldused pead sa ise tegema.”

„Seega tulid sa misjonärina?” nüüd oli iroonia juba selgem.

„Ei. Me tulime luurajatena. Zuu-Hänn üks sadadest maailmadest algses nimekirjas. Me alustasime siit, sest Impeerium olla selle vastu huvi tundnud. Meie teadmised Susanist – nii nimetatakse teie kaksikmaailma Föderatsioonis – olid rohkem kui sajandi vanad. Meil ei ole ei ülesannet, jõudu, teadmisi ega ettevalmistust, et Hänni muuta. Jah, me saame teid aidata, kuid häda on selles, et kuidagi olete seotud hoopis suurema konfliktiga.”

Raul osutas ühele tumedale varjule eespool jäärakupõhjas. „Sinna. Ma ei tea, kaugele me sealt saame, aga igatahes on seal vett – selle abil on lihtsam jääksoojust hajutada – ja oleme varjatud. Vahepeal läks ka teistel lõbusaks.”

 

2.21: Sõja serv

„Kas sulle ema ei õpetanud, et keset teed on ohtlik seista. Eriti seljaga sõidusuunas.”

Sudek pööras pilgu Kristallpaleelt, mille ühes küljeseinas oli suur leegitsev auk, sõidukile, mis seisis risti keset teed, seda blokeerides, otse tema selja taga. „Sina ei ole minu ema, mu kena noor töökaaslane,” irvitas ta teda lahtisest luugist jälgivale Rosale. „Ja selles suunas sõidavad praegu ainult hullud, kes tahaksid osaleda ilmselgelt väga võimsate relvadega peetavas lahingus. Või võõrplaneetlaste tankid. Mis muidugi tähendab sedasama.” Ta astus ühe pika, pooleldi sammu, pooleldi hüppega sõidukisse ja maandus esiistmel Rosa kõrval. „Piknikule.”

Masin pöördus üle radade ja kihutas Kristallpaleest eemale. „Kas sa räägid nüüd mulle ka midagi?” küsis Rosa pahuralt. „Ma võin mõista, et sa üle side ei tahtnud. Eriti kui tundub, et siia on võimekaid tegijaid tekkinud. Kes need kaks õieti on? Mis haru?”

Sudek vaikis paar hetke. „Rosa, nüüd on see hetk, kus ma – piltlikult öeldes – heidan kaalukausile su terve mõistuse kõige selle valguses, mida me siia tulles ja esimesel õhtul rääkisime.”

„Ohh-oi, nii-ii vinge sissejuhatus,” muigas Rosa ülemängitud sarkastilisusega. „Imperaatori isiklik salateenistus mõne printsi juhtimisel? See ei paista kindlasti mingite kaupmeeste klassist ja ma hästi ei usu, et Zaatsi on hakanud iseseisvumisele mõtlema.”

„Need on Föderatsiooni agendid,” poetas Sudek kuivalt.

Terve minuti kestis sõidukis vaikus. „Kas sa ikka tead, mida sa teed?” küsis Rosa lõpuks ettevaatlikult.

„Ma kasutan neid ära,” nähvas Sudek. „Rosa, mul ei olnud valikut. Seltskond, kes meid siin vastu võttis, on Föderatsiooni Hoidjad. Noh, keegi ei ütle seda, aga praktiliselt täieliku kindlusega nad on. Ma võtsin seda võimalust arvesse, kuid, kordame, valida mul midagi ei olnud. Föderatsiooni agendid paljastasid meid kohalikele kohe siia tulles – et me oleme Impeeriumist. Ja ära minu otsa vaata, mul pole vähimatki aimu, miks neil paistab olema päris hea ettekujutus Impeeriumi askeldamisest siinkandis.”

„Ühesõnaga, nad äratasid kohe tähelepanu ja kui sa nüüd kavatsed Auku lahkama hakata, läheb see ka nende kirja?”

„Just.” Sudek kobas armatuurlaual ja tekitas enda ette klaviatuuri. „Ma saadan kõigile, kes siin juhtuvad olema, teate, et siin on pomm. Blokeerin kogu selle ala muu side. Meil peaks olema vähemalt kümme minutit, enne kui keegi taipab, mis toimub.”

Masin tegi lameda hüppe teelt kõrvale, üle puulatvade. Peamiselt sellepärast, et mitte jääda ette mööda suhteliselt kitsast teed sellelt linnataguselt piknikuplatsilt minema voolavale autoreale.

„Meie õnn, et üks Auk on nii eraldatud kohas,” pomises Rosa, manööverdades neid lähemale hiiglaslikul amfiteatri moodi nõo keskel laiuva lagedama platsi poole. Nende ümber oli näha hüljatud piknikuvarust, telke ja isegi sõidukeid. Viimased peolised panid kiiresti jooksu, nähes neid tulemas; ümbrus vilkus sinakas valguses, sest Rosa oli nende masinal süüdanud vilkurid – nagu neid kasutatakse operatiivsõidukitel suuremas osas inimeste maailmades.

Ta peatas nende lendava tanki umbes saja meetri kaugusel nende ees maapinnal helendavast nelinurgast ja lasi sel maha laskuda. „Oled sa kindel...”

„Ei,” mühatas Sudek. „Sul on täpselt sama info mis minul. Kui selle asja enesehävitus on alla kümne kilotonni, on kõik korras. Kui rohkem, oleme tõsises pasas. Ja kui juba megatonnides, oleme plasma. Saadan roboti välja.”

„Et kui legendides on plahvatuse võimsust kasvatatud, nagu tavaliselt juhtub, on kõik korras... Hm, ükskõik, mis muud etteheited mul olla võiksid, igav küll sinuga koos töötada ei ole.”

Sudek ei vastanud. Nende sõiduki tagaosast väljus ratastool sellel lõdvalt istuva inimkoguga ja veeres augu juurde. See sõitis augu kohale ja lasi end ämblikujalgadel alla.

„Arvad päriselt, et autentne tool aitab?” pomises Rosa. „Sest see, mis seal istub... Ooiii, vähemalt võttis vastu... Telemeetria katkes.”

Kümme sekundit oli sõidukis vaikus. Siis Sudek ohkas: „Olgu, faas kaks.” Teine robot, seekord päris roboti moodi – ehk metallist ja ainult üldproportsioonidelt inimest meenutav –, hakkas augu suunas minema.

„Signaali puudumine võib tähendada mitut asja?” küsis Rosa. „Kas su robot ei läinud ikkagi läbi või on teine ots liiga kaugel.”

„Või on tegu mingi hästivarjestatud paigaga. Või on ikkagi tegu millegi põhimõtteliselt teistsugusega,” kehitas Sudek õlgu. „Igatahes see läks kuhugi. Mis on ka vastus.”

Teine robot oli selle ajaga auguni jõudnud. See ei laskunud alla, vaid sättis end servale ja sellest sirutusid välja instrumendid nagu Hekantoncheirese käed; mõned neist puurisid end serva, teised venisid pikaks, et alla auku laskuda ja seal seintesse tungida.

Kõik lõi helevalgeks ja Sudek ja Rosa paiskusid järsult vastu kaitsevälja, kui plahvatusfront nende masinat tabas ja selle sadakond meetrit tahapoole virutas.

Mõne sekundi pärast hakkasid ekraanid jälle näitama ja muidugi oli seal näha tulekera, mis aegamööda ülespoole hakkas tõusma.

„Niipalju siis sellest,” kähises Rosa. „Laseme jalga?”

„Merre ja merepõhja mööda itta!” pressis Sudek endast välja.

Rosa langetas käed roolile ja vajutas nuppe, sellel kui Sudek oma aparaatidesse süvenes. Nad kihutasid maadligi hoides kõigepealt mööda seda käänulist teed, mida mööda sinna mäkke sai. Sellest ei tulnud siiski eriti midagi välja, sest see oli täis murdunud puid ja ühel või teisel põhjusel plahvatusel viga saanud sõidukeid. Tulekera nende taga kerkis kõrgemale ja kõik, mis põleda võis, võttis nende ümber tuld.

Rosa sisises läbi hammaste ja suunas nad otse puude vahele, sõites neist vajadusel hoolimatult läbi. Küllap oli ta kaardilt tee valmis vaadanud, sest vaevalt paarisaja meetri järel tuli järsk laskumine jõesängi ja edasi juhtis ta masinat madalal vee kohal. Juba kilomeeter eemal, vaevalt minut pärast plahvatust, polnud peale tulekuma nende selja taga paremal suuremat märki, et üldse midagi juhtunud oleks.

„Umbes kilotonnine oligi, radiatsiooni õnneks praktiliselt ei ole,” kommenteeris ta veel minut hiljem, kui sõiduk viimasest nõlvast alla kihutas ja vette sukeldus. „Said sa midagi teada,” pöördus ta Sudeki poole, kui veel viis minutit oli möödunud ja kõik näis rahulik.

„Vähem, kui ma lootsin,” porises mees korraks üles vaadates. „Selleks, muide, on mul ka Föderatsiooni vaja. Ja sulle ma räägin seda praegu sellepärast, et sa ei hakkaks valel hetkel nägusid tegema – ma kavatsen kõik need andmed Raulile anda. Föderatsioon teab nulltehnikast hulga rohkem.”

„Raul – ilmselt siis üks Föderatsiooni agentidest?”

„Raul Vandman. Puutusime paarkümmend aastat tagasi kokku.”

Rosa noogutas muiates. „Aaa – tõenäosus, et nüüd siin... Ja jagavad nad päriselt sinuga pärast tulemusi?”

Sudek puhus kuuldavalt õhku välja. „Kuule, millised korraldused on meile antud juhuks, kui puutume kokku Föderatsiooniga?”

„Kanda sellest esimesel võimalusel ette; see on üldiselt kõrgema prioriteediga kui suurem osa muust võimalikust tegevusest. Vältida kontakte või kui see võimatuks osutub, teha võimaluste piires kõik, et neid minimiseerida. Võimalusel lõpetada aktiivne tegevus, mis võiks Föderatsiooni tähelepanu äratada ja kaotada jäljed. Ja nii edasi.”

„Äratõlgitult – katsugem mitte kaklema minna. Minu teada käitub Föderatsioon umbes samamoodi. Raul ise on üsna ausameelne ja natuke naiivne kuju. Tema ilmselt annaks mulle kõik andmed, mille puhul ei saa liiga otse näpuga tema peale näidata, et kust need pärit on. Muide, väidetavalt ei tulnud nad siia üldse meie järel luurama. Nad olla millelegi suuremale varba peale astunud.”

„Sesside?”

„Sessid või kolmessid on nende nimekirjas kõrgel kohal, ent nad kahtlustavad, et siin on midagi veel suuremat taga.”

„Hmm...” Rosa uuris teda paar sekundit. „Ja sa usud teda?”

Sudek kehitas õlgu. „Vaatame asja emotsioonideta. Impeerium on kaotanud siin kahekümne aasta jooksul vähemalt poolsada inimest ja kolm laeva. Meie laevad passivad kaugel ja me ei ole midagi ära teinud. Föderatsioon sõitis otse treppi sõjalaevaga, mis Admiral Nitirka möödaminnes reliktfooniga tasandaks. Nad murdsid samuti käigu pealt sisse Sinoodi andmevõrkudesse. Nii jõhkralt, et ehmatasid kogu seltskonnal pasa lahti. Nagu näha juuresolevalt illustratsioonilt. Kas sulle ei tundu, et tasub vähemalt teha nägu, nagu ma usuksin neid?”

„Oo-olgu,” vangutas Rosa pead. „Muide, kuidas nad suutsid paari päevaga seda, mida meie siin poole aastaga kätte pole saanud?”

„Pane tank korraks automaatpiloodile, sa hüppad kohe läbi katuse,” irvitas Sudek. „Nende laeval on tehisintellekt.”

Rosa lasi suu lahti kukkuda ja lükkas siis näpuga kinni tagasi. „Tead või oletad?”

„Pigem ei vaielnud Raul vastu, kui ma serveerisin seda kui kindlat teadmist.”

„Tehisintellekt...” sõnas Rosa aeglaselt ja natuke unelevalt. „Ma tahaksin ikka kohe väga seda natuke uurida. See... saad ise aru.”

„Jehuu, lõpuks leidsin nupu, millega sind juhtida!” naeratas Sudek.

Rosa näitas talle keelt. „On neil neid tõesti virnas? Nii palju, et...” Ta tegi ebamäärase viipe.

„Ei.” Sudek tõsines. „Jana – see on nende laeva ja ka selle tehisintellekti nimi – on Föderatsiooni Julgeoleku tipptehnika. Vaata, sõber, saa minust õigesti aru – just sellise tehnika siinolek veenab mind, et Zuu-Hänn on ainult osa nende missioonist. Seda ei saadetaks siia meie pärast.”

„Sa mõtled meid kui... Impeeriumi?” tõsines ka Rosa.

Sudek noogutas mornilt.

 

2.22: Koopad

Koobas, mis avanes Rauli ja Asake pilgule, kui nad end kitsast kõverast kaljupraost sisse libistasid, oli esimesel pilgul kõleduse ja elamiskõlbmatuse tipp – lihtsalt kivide vahele jäänud ebakorrapärane tühimik, kus polnud ühtki pinda, millele oleks saanud viisakalt istudagi, pikaliheitmisest rääkimata. Lisaks oli see niiske ja madalamad kohad olid kaetud mingi valkja libeda ollusega, mis näis elus olevat.

Ent koobas läks kuhugi tahapoole edasi. Raul läks ees ja Asake järgnes talle.

„Kuule, kas sellele ülikonnale ei saaks öelda, et mõne koha pealt ma eelistaks keskkonda mitte nii vahetult tunnetada? Mul on tunne, nagu ma käiksin paljajalu. Ja need kivid on teravad. Ma juba sain praktiliselt teada, et need ei läbista kaitset, aga... vast saad aru?” Tüdruk oli tahapoole jäänud ja nägi vaeva siledamate kohtade otsimisega, kuhu jalg toetada.

„Vabandust,” pomises Raul, pöördus tagasi ja pani käe ta puusale. „Veel natuke nanosid,” kommenteeris ta, kuigi Asake tundis juba isegi, kuidas neid tema kesta voolab. Need moodustasid nüüd õhukesed, kuid tundus, et väga tõhusad matkasaapad, mis ka ta pahkluud väljaväänamise eest kaitsesid. Tekkisid ka kindad ja põlve- ja küünarnukikaitsed.

„Hm...” Asake uuris end. „Ja sa saaksid selle kõik sama kergelt kustutada ja nanod ära kutsuda? Ja ma jääksin siia paljalt?”

„Ma ei tee seda mingil juhul. Sa oled minu kaitse all ja see... ei ole ei eetiline ega viisakas ega... misiganes kategooriaid te kasutate.” Raul näis hetke endaga võitlevat. „Kuigi kiusatus on, sest sa näed ilma riieteta neetult ahvatlev välja. Vabandust, kui Hännil nii ei öelda. Ma mõtlesin seda kõige paremini. Oota.”

Asake avastas, et Raul on vahepeal ka valguskaabli ühendanud ja tema kolbaarvutisse niriseb infot suurima kiirusega, mis see suudab vastu võtta. Ja et lisaks on tekkinud ka programme ja üks neist käivitub. Kuidas põrgu päralt ta kõigist kaitsetest mööda läheb?

„See on selle ülikonna juhtimise algeline äpp,” ütles Raul nagu ta mõtete kaja.

Asake kõhkles hetke, siis lubas programmil aktiveeruda ja uuris seda umbes minuti. Ta lõdvestus pisut, kui suutis endale püksid ja pluusi tekitada.

„Pidin ma selle sulle andma!” irvitas Raul teda jälgides.

Asake kaalus, kas ta peaks vihastama selle nii avameelse... Aga mille siis? sattus ta segadusse. Raul ei olnud pealetükkiv ja järele mõeldes ei saanud kindel olla, kas ta üldse üritas külge lüüa... Võib-olla ta tõesti lihtsalt imetleb mind? Või on kõigest viisakas – enda meelest?

„Said vahtida küll. Aga see tekitab minus ebamugavust. Mida sa minust mõtled? Kuidas teie naised riides käivad? Kas nad ei varja oma... intiimseid piirkondi?”

Raul tõsines. „Vabanda. Ma kipun unustama, et erinevates maailmades on väga erinevad kultuurinormid. Palun, ausalt, võta seda komplimendina, et ma kohtlesin sind nagu üht meie hulgast. Pidevalt kontrollitud keskkonnas elades kaotavad riided tähenduse. Jääb ainult tseremoniaalne. Tavaliselt mingeid kergeid riideid ikka kantakse, pükse vähemalt, sest suguelundid on suhteliselt õrnad ja neid on tülikas kogu aeg absoluutselt puhtana hoida. Ent, vabanda veelkord, tabu ei ole. On kohti, kus ei ole viisakas paljas olla. On ühiskondlikud normid. Aga see ei tekita vähimatki sellist piinlikkust, mis sul alastusetabuga ilmselt kaasas käib. Tegelikult ma mõistan seda suurepäraselt, sest olen ka ise pärit sellisest kultuurist. Mul kulus aastakümneid, et sellest üle saada. Ja päris üle ei saa sellest kunagi. Nii et vabanda veelkord, kui ma sulle ebamugavusi põhjustasin oma vahtimise ja kommentaaridega. Sa oled väga ilus noor naine. Võta, palun, seda komplimendina, mis ei kohusta sind millekski. Isegi mitte vastama.”

Asake punastas. Ta küsis kiiresti, osaliselt ka oma kohmetuse varjamiseks: „Kui vana sa õieti oled?”

Raul kehitas õlgu. „Ma sündisin peaaegu 50 aastat tagasi. Aga ma olen olnud hibernatsioonis ja üsna palju reisinud – sädelendude ajamoonutus, eks ole. Bioloogiliselt umbes 35–40.”

„Sa... sündisid siit kaugel?”

„Üle kahe tuhande valgusaasta. Kah veider suletud maailm. Vega tähekindluse kaitse all. Primitiivne. See on pikk ja mitte eriti lõbus lugu, kuidas ma Föderatsiooni Julgeolekusse sattusin.” Raul pöördus ja asus uuesti sügavamale koopasse ronima.

Koobas ei lõppenud ega lõppenud. See hoopis avardus. See oli endiselt äärmiselt ebakorrapärane lõhe kaljudes. Asake püüdis ära arvata, mis selle kunagi võis tekitada – vesi või laava? Mõlemal juhul pidi see olema miljoneid aastaid tagasi...

Ta murdis selle üle pead, kuni avastas, et hulga mugavam on käia. Keegi oli kaljusse astmed lõiganud. Küll korrapäratud ja rohmakad, kuid milline on tõenäosus, et loodus teeb sadu ja sadu inimesele enam-vähem sobivaid astmeid?

„Sa ei sattunud siia juhuslikult,” pigem tõdes kui küsis Asake.

Raul vaatas üle õla tema poole tagasi ja noogutas. „Oleksid sa tõesti eelistanud sellist koobast, nagu see seal maapinna lähedal oli?”

„Piknikulaud? Voodi? Mis seal all küll oodata võib?” tegi Asake õhus kätega kaare, mida oleks võinud hea tahtmise korral ka tasakaalu otsimiseks võinud pidada.

See läks igal juhul kaduma, sest Raul taha ei vaadanud. „Ma kahtlen. Või kui ka on, siis kardetavasti üsna kõlbmatud. Siin ei ole vähemalt sajandeid käidud, võib-olla sadu sajandeid.”

„Mille järgi sa seda ütled?”

„Abskrehedrika tarrukutilena kasvu järgi. Noh, see valge löga; seal üleval olid kõik madalamad pinnad seda täis; midagi seente taolist. See annab miinimumi. Kui just keegi sisse ei lennanud. Meie jäljed kustuvad sajandi-kahega. Teise otsa saab paika vee-erosiooni järgi – kui siinsed tingimused ei ole oluliselt kõikunud Hänni üldise kuivenemise suhtes, ei saa need astmed olla palju vanemad kui 50–100 tuhat aastat.”

„Ja sa tead peast Hänni vähelevinud floora teaduslikke nimesid ja oskad seda kõike öelda peale vaadates?”

„Absoluutselt mitte,” Raul vaatas talle üle õla uurivalt otsa. „Sul ju on kolbaarvuti. Ma olen enda omasse laadinud muidugi ilmselt teistsuguseid asju ja eks see ole võimsam ka, kuid... no ei ole ju midagi maagilist. Lahinguülikonna sensorid on kah muidugi abiks.”

„Aga sa teadsid, et see koobas siin on? Kui suur see on? Ja miks me üldse sinna alla ronime?”

„Sest mul on väike lootus, et siin on midagi huvitavat. Me kaardistasime Hänni orbiidilt. Õige mitmel viisil. Mul ei ole selle koopa täpset kaarti, ent see asub ühe teise huvitava fenomeni tsentris. Muidugi nii sajakilomeetrise täpsusega. Et sind mitte kiusata, me suudame detekteerida nulltehnikat. Paraku peamiselt seda, et need on olemas.”

„Oota. Sa tahad öelda, et kusagil siin on Auk?”

„Ei taha öelda. Hännil on vähemalt kaks erinevat süsteemi.”

„Nii et sa ei lennanud juhuslikus suunas?”

Raul vaatas teda uuesti üle õla, seekord natuke lõbustatult. „Kangelased, kes põgenevad juhuslikus suunas, saavad väga ruttu legendideks. Ma ei ole kangelane. Ma olen luuraja, kelle töö esmane kõlblikkuse tunnus on, et ma üldse mingeid andmeid toon. Loomulikult olin ma vist kokku oma sada korda läbi mänginud, kuidas su väljatoomine sealt võib minna, ja mis oleks elementaarsem, kui suvalise koha asemel valida see, kus on midagi uurida?”

Asake mõtles selle üle. Tal oli keelel küsimus: kas sa alati seletad nii pikalt?, kuid tundus tark seda mitte esitada – too kummaline mees mõjus omamoodi ärritavalt, ent vähemalt ta vastas küsimustele. Järelikult tuleb asjalikumaid küsimusi esitada... „Mida sa tegelikult leida loodad? Kuidas see välja näeb ja mida teeb?”

„Ma saatsin sulle materjalid,” sõnas Raul pöördumata.

Ta oli seda tõepoolest teinud, lisas nüüd ainult viited ja Asake tundis kerget kadedust – ta oskas märgata, et Raul pealtnäha üldse ei süvenenud, et oma sisemist liidest juhtida. „Oota.” Ta seisatas ja uuris saadetut kiiresti minuti. „Sa... lihtsalt saatsid selle kõik mulle? Kui see rändama läheb?... Ehh, kui ma sellega vahele jään?”

Raul oli peatunud teda ootama kümmekond sammu eespool. Ta oli silmitsenud koobast minekusuunas, nüüd vaatas ta – kes teab mitmendat korda – üle õla tagasi. „Esoteerika. Sarnaseid on leida tuhandete planeetide andmeväljadest. Müstifikatsioon. Leidsid kusagilt võrgust, tundus endal ka hea mõte sõpru natuke trollida. Sisuliselt on ainus väärtus teadmine, et see on meie Julgeoleku versioon. Läheme edasi?”

Asake noogutas. Nad läksid edasi ja Raul seletas käigult: „Enamasti on tegemist millegi ümmargusega. Rõngas, millest saab läbi minna, või siis ümmargune platvorm. Tundub olema väga põhimõttelisi piiranguid, miks rõngad on kaks kuni viis meetrit läbimõõdus ja platvormid kolm kuni kaheksa.

Jah, loomulikult on olemas ka teooria, et kõik mõistuslikud olendid on keskmiselt natuke alla kahemeetrised sellepärast, et ainult sellised saavad vabalt liikuda. Ära võta seda liiga tõsiselt, bioloogiline seletus on palju keerulisem – optimum bioloogiliselt võimaliku sünapsite hulga ja tiheduse ja närviimpulsikiirusega määratletud teadvusvõimelise aju ja selle toitmiseks vajaliku keha vahel.

Nelinurkauk on väga eriline konfiguratsioon. Puhtfüüsikaliselt on terav serv meie ruumis võimatu, see oleks teatud mõttes singulaarsus. Jah, matemaatiliselt on võimalik saada päris häid lähendusi, kuid neid on kasutatud peamiselt portaalide kombineerimiseks.”

„Kas see kaks kuni viis meetrit ei või tulla lihtsalt sellest, et keegi kunagi töötas sellise välja ja edasi on seda lahendust ainult modifitseeritud?”

„See ei ole võimatu. Meie teooriad on ikkagi ju... ad hoc?”

Asake ei vaevunud sellele reageerima. Tal oli hirmust tahtmine uurida saadetud faile, kuid ta andis endale aru, et käigupealt lõppeb see paremal juhul ninalikukkumisega – nad olid väga ammu ja väga hädapäraselt natuke inimesetaolistele olevustele liikumiseks kohandatud koopas, kus võis lisaks olla tundmatut töötavat tehnikat...

Nad jõudsid kohta, kus tundus miski olevat kunagi väga ammu kokku või alla varisenud – ülespoole ulatus paarikümnemeetrine terav lõhe ja kivihunnikust nende ees oli umbes kolmemeetrine käik läbi sulatatud. Sealt edasi jõudsid nad rohkem kui paarikümnemeetrisesse tunnelisse, mis oli juba ilmselt rajatud või vähemalt töödeldud – lagi oli kohati ebakorrapärane, ent põrand oli suhteliselt sile.

„Seal,” ütles Raul vasakule vaadates.

Asake pingutas silmi... „Sul on parem tehnika,” porises ta siis.

„Uks. Läheme?” Vastust ootama kõndis Raul sinnapoole. 

„Kas sa signat või midagi ei karda?” küsis Asake talle rahulolematult järele sibades. „Jälgimine on ju imelihtne. Ja elementaarne ja... eee, ma muidugi ei tea, kaua see vastu võib pidada.”

„On lülitusi, mis on „igavesed”, kuni neil on toiteallikas. On toiteallikaid, mis samuti on põhimõtteliselt igavesed, kuni neil näiteks õnnestub ümbritsevast ruumist deuteeriumi saada. Aga üldiselt on universumis õnneks vähe idioote, kes installeerivad hoiatuseta tapvad turvasüsteemid. Looduslik valik toimib nende peal suht efektiivselt. Rohkem on sfinksitüüpi. Ja millegipärast käitub isegi suurem osa võõrrasse selles osas mõistlikult – turvasüsteemid käivad maha. Leevenevad. Et kui mõnda aega pole kellelgi vaja läinud, siis võib-olla on paroolid ununenud ja tasub ligi lasta need, kes saavad aru keelest – suur tõenäosus, et omad.”

„Nii et midagi on legendides, et vaim küsib kõigepealt salasõna, aga pärast natukest vestlemist leebub...”

Raul turtsatas. „Jah. Isegi kui sel pole taga reaalsed sündmused, on lood mõistuslike olendite tehtud.”

Ta seisatas ja silmitses nende ees kõrguvaid umbes viiemeetrisi uksi. Need olid mingist hallikast materjalist ega erinenud väga palju neid ümbritsevast tumedast, ebamääraselt pruunikast kivist, kuid samas olid need väga täpselt töödeldud ja kahtluseta oli tegemist kolmest segmendist koosneva uksega; kolmas segment oli kahe alumise kohal.

„Ipri kaditi,” ütles Asake.

Raul vaatas kulme kergitades tema poole.

„Ühest muinasjutust,” kehitas Asake vabandavalt õlgu. „Tasus proovimist.”

„Aa... Seesam avane. Mellou. Diaspar pole alati selline olnud.”

„Taevatee algab Oiast.”

Raul naeratas. „Aga kui prooviks neid nuppe.” Ta astus ukse kõrval paremal seinal, umbes meetri kõrgusel põrandast asuva lülitustahvli juurde, ja kummardus seda uurima.

„Siin elasid päkapikud?” küsis Asake toonil, millest polnud aru saada, kui tõsiselt ta seda mõtleb.

Raul ajas end sirgu ja uuris endiselt lülitustahvlit, pea viltu. „Mitte tingimata, kuigi madal paigutus on universaalsem. Minusugustel näiteks on mugav möödaminnes äsada niimoodi vaba käega selle suure nupu pihta.” Ta vajutas peopesaga umbkaudu selle alla mahtuvat nuppu.

Miski kilksatas ja naksus. Kolme uksetüki liiteservadel väreles kerge punakas kuma, mis umbes kümne sekundiga aegamööda kustus. Siis kilksatas veel miski ja parempoolse ukse pinnale tekkisid punakad jooned.

Raul uuris neid paar sekundit; ka need hakkasid tuhmuma. Ta sirutas käe ja surus kontuuridele. Ukse materjal andis järele. See nihkus sissepoole, eest ära, ja ta avastas, et hoiab käes hooba. Ta sikutas seda prooviks kergelt, siis tugevamalt. Siis proovis seda erinevates suundades liigutada. Ootamatult andis see järele ja ta pidi kiire sammu tegema, et mitte kukkuda – suure, kahe ja poole meetri laiuse ja nelja meetri kõrguse uksetahvli temapoolsesse nurka tekkis inimesele sobivas mõõdus, selline tavalisest toauksest natuke väiksem uks, kui osa uksetahvlist hääletult ja erilise vastupanuta paremale seina sisse liikus.

Raul uuris ruumi selle taga, siis astus läbi ja viipas Asakele, et too järgneks.

„Eee... kas see on hea mõte?” küsis tüdruk rahutult, kui ukseauk nende taga vaikselt kinni vajus.

„Ma ei näe siin kusagil lõksujäänute konte,” kehitas Raul õlgu. „Kõige halvemal juhul läheme siit välja nii nagu Kristallpaleest. Ja pealegi, side toimib. Kui minu võimsusest ei jätku, jaotab Jana kogu selle mäe killustikuna üle terve poolkera.”

„Jana?”

„Aaa... Meie laev. No ja laeva tehisintellekt.”

„Päris tehisintellekt?”

„Jah.” Raul ütles seda nii, et Asake talle uurivalt otsa vaatas. Kuidagi automaatselt oli ta otsinud ta mehe häälest tüdimust, võib-olla isegi osatamist. Ent seda ei olnud. Toon oli äraolev. Raul uuris pimedust nende ees.

Ka Asake vaatas, ent oma pettumuseks ei näinud ta midagi. Jah, justkui kangastusid mingid kontuurid...

Kui terve minut oli niimoodi möödunud, hakkas ta tasapisi vihastama. „Võib-olla oleks ka viisakas mitte unustada, et teistel pole selliseid valgusvõimendeid?”

Raul heitis ta poole hetkelise pilgu ja pomises: „Vabandust” – liigagi ilmselt vaid viisakusest ja mõtted mujal. Ent järgmiseks tajus Asake, et talle saadetakse midagi. Ta kõhkles, sest... no nii ei tehta! Ei saadeta kommentaarideta faile, mille peale kõik liidese hoiatussignaalid lolliks lähevad.

Asake üritas piiluda, mis see õieti oli, mille Raul oli saatnud ja see tundus olema lihtsalt laiendatud reaalsuse kujutis. Ent see... ronis liiga sügavale. Ja see mitte ei tahtnud muuta seadeid alas, mida tavaliselt loetakse privaatseks, vaid sinna omi koodijuppe kirjutada...

„Nii ei tehta!”

Nüüd alles vaatas Raul tema poole; see tähendab rohkem kui koefitsiendiga null koma null üks, nagu Asake seda enda jaoks sõnastas. „Jooksutasin sul midagi kokku?”

„Ei!”

Asja tegi palju hullemaks, et „iseenesest” käivitus Asake kolbaarvuti diagnostika ja kalibreerimine.

„Aaa,” ütles Raul enne, kui Asake päriselt vihastada jõudis; ta oli alles ehmatusest hämmastusse jõudnud... „Mõistlik kaitse. Kuigi mina soovitaksin pigem isoleeritud segmente – pesastad ja prioriseerid ülekirjutusmaatriksid...”

Raul rääkis edasi, kuid Asake ei kuulanud teda, tegeles hoopis enda kogumisega. Vihastada oli mõttetu, Raul ilmselt ei mõelnud midagi halba. Aga miks ta ei taipa...

Aga mida? Kuidas üldse pidi see võõrplaneetlane teadma, et ta kolbaarvutil olid suured osad, mida ta mitte kunagi käivitanud ei olnud, sest keegi õieti ei teadnud, mida need teevad? Et ta teadis teoreetiliselt, oli natuke õppinud, et augmentreaalsuses – nagu paljus muus – oli kunagi kasutusel hulga keerukamaid kontseptsioone, häid tavasid ja praktikaid, kuid nendesse pole suuremat mõtet süveneda, sest mitte keegi ei kasuta neid enam...

Et nad käivad alla.

Seda viimast Raul kahtlemata teadis. Aga detaile ei teadnud. Asale ohkas ja üritas seda kõike paari lausega seletada – et kui Raul oma müstiliselt võimsate seadmetega isegi näeb, et ta kolbaarvuti on võimeline midagi teistmoodi tegema, ei ole mitte keegi neid osi võib-olla juba sajandeid testinud ja igal juhul on tal pärast hulga tegemist, et aru saada, mida ta tegema peab, et neid seadeid kuidagi igaks juhuks tavalistest eraldi hoida. „Ma tahan hirmsasti näha, mida sa näed, aga ma ei taha siin praegu hakata kogu koli nullist kompileerima, kui sa mu kokku jooksutad.”

Raul kuulas ta ära, noogutas, pomises: „Vabandust,” – seekord vahelduseks nii, et ta ka mõtleb seda – ja saatis tavalisema kujutise, mis Asakele silme ette istus, nagu oleks ruum korraga valgemaks läinud; muidugi mitte normaalsel viisil, vaid skematiseeritud kujutisena, mis paiguti ilmselt valedes värvides. „Nullportaal. Sarnaneb nõndanimetatud Igdrasi süsteemiga, ent on paremal juhul selle mingi derivaat, sest toide on ilmselt teisiti lahendatud. Ma ei ole sellist kunagi oma silmaga näinud. Läheme lähemale, siis saad oma valgusega ise uurida. Tundub, et midagi ohtlikku siin pole, kõik on ammu surnud.”

Portaal oli kahe hiigelsuure traatpoolkera tsentris. Ainult et traat oli meetrijämedune ja välimise võrgusilmad olid 10, sisemise 7–8 meetrised.

„Kaitseväljageneraatorid?” küsis Asake neid pea kohal uurides, kui nad võrgusilmadest läbi kõndisid.

„Ilmselt,” noogutas Raul kuivalt ja kummardus põrandat uurima, täpsemalt sooni selles. Ukse juurest oli neil sirge ja takistusteta tee põrandasse valatud viiemeetrise ja umbes sama läbimõõduga torujupini, mille esitahul oli ristkülikukujuline, umbes kaks ja pool meetrit lai ja kolm ja pool kõrge ava.

„Need sooned olid juba koridoris,” ütles Asake. „Mingi primitiivne transpordisüsteem?”

Raul noogutas uuesti. „Mõnikord on lihtsaimad lahendused kõige paremad. Kui see on Igdrasi süsteem, siis on selle puhver 38 meetrit. Mõnes kohas on praktiliseks transpordiks kasutatud lihtsalt kolmekümne seitsme ja poole meetrisi tramme.”

„On ka rööpalaius sama?”

Raul muigas ja raputas pead. „See ei lähe küll millegagi kokku. Aga see on kõige tähtsusetum detail.” Ta kõndis viimased tosinkond meetrit ruumi keskel trooniva torujupini ja viipas käega selle sisemusele. „See seal keskel on päris portaal, kõik selle ümber... noh, kellegi ettekujutus kaitsest. Paraku kellegi, kes vist seda suuremat kaitsevälja enam tööle ei osanud panna.” Ta osutas ebamääraselt traatpoolkeradele.

„See käib kinni?” uuris tema kõrval seisev Asake torujupi sisemust. Selle seinad olid mustrilised ja polnud raske ette kujutada, et koosnevad tükkidest, mida saab mitmel viisil luukideks-tõketeks vormida.

„Jah, ja sinna ma tõesti heameelega ei roniks, sest see võib olla kinnikukkuvat tüüpi. Vaevalt see midagi teeb, kui inimene siit läbi jalutab, aga kui ma seda koos kõigi oma seadmetega teen ja miski siin seintes avastab midagi, mis protokollides on kahtlaseks märgitud... Plõks, lurts ja hunnik hakkliha.”

Asake väristas õlgu. Talle tuli silme ette pilt, kuidas siseseinad mustrite kohalt lahti lähevad ja hulga teravahambulisi lõugu moodustavad... „On siin seintes vedrud?”

„Aaa, sa ju ei näe. Jah, selles asi ongi. Iseenesest äärmiselt lihtne ja lollikindel lahendus.”

„Endiselt pingul?”

„Ma ei taha proovida.”

Tüdruk mõtles hetke. „Kuidas nulltransport üldse käib? Vedrud ja trammid peaksid olema ikka tehnilise arengu teises otsas?”

Raul mühatas. „Taaskasutus. Need ei ole päris kindlasti ehitajate lahendused.”

„Ja ehitajad... Mis neist sai? Ma mõtlen, et kui nad on nii arenenud, siis kuhu nad kadusid? Miks kusagil pole supertsivilisatsioone?”

„Fermi paradoks,” sõnas Raul, muigas ja viipas ebamääraselt, natuke vabandavalt käega. „Meie maailm on ikkagi ilmselt mingi kujuteldamatult tühine alamhulk millestki suuremast. Inimese jaoks täiesti hoomatavas kauguses on piir, kust edasi enam inimesena ei saa. Ja need, kes selle piiri ületavad... noh, nad ei ole võimelised meile rohkem midagi seletama kui meie loomadele. See kõik on muidugi palju keerulisem, ent nullruum on sellega väga tihedalt seotud – see on juba teoorias esimene samm põhjuslikkust rikkuvate tehnoloogiateni ja liigagi ilmselt on Universumis põhjuslikkusega kõik korras. Taipad?”

„Ei. Sa tahad öelda, et nullruumitehnoloogiateni jõudnud tsivilisatsioonid kolivad siit minema?”

„Mmmm... Põhimõtteliselt jah. Need õitsevad nagu välgusähvatus. Mõned sajandid ja siis on need läinud. Sel ajal on mõni neist muidugi valitsenud tervet kohalikku superparve. Niipalju kui teada.”

Asake seedis seda mõned minutid. „Mis edasi?” küsis ta lõpuks, kui paistis, et Raul jääbki sinna niimoodi seisma; selle peale ta loomulikult tuli, et küllap ta töötab – mõõdab, arvutab ja analüüsib jõudumööda.

„Sa võid mind aidata,” lausus Raul tema poole vaatamata. „Kusagil siin peaksid olema juhtruumid. Mingid puldid. Eeldatavalt sellised robustsed. Küllap oli see kõik kaugjuhitav, kuid tundub, et igaks juhuks hästi töökindlate lahendustega dubleeritud. Ära ainult midagi puutu. Ära saa surma. Lihtsalt vaata inimliku pilguga, kuidas asjad võisid korraldatud olla. Kus on nende kaitseväljade juhtimine?” Raul viipas võrepoolkeradele. „Tõenäoliselt oli otse siia alla paigutatud vähemalt megatonnine tuumalaeng. Ehk leiad need käigud üles; ma loodan, et laeng ise on minema viidud. Ja nii edasi.”

Ta ise tõstis oma kiirguri ja suunas selle torujupile. Kahe lõikega lõikas ta ühest seinast välja umbes pooleteisemeetrise küljepikkusega võrdkülgse kolmnurga. Selleks kulus tal paarkümmend sekundit, sest ta vähendas võimsust kohe, kui lõikekiir selle metalset materjali nii intensiivselt aurustas, et seda juba plahvatusteks sai nimetada, või seda läbistades tagapool koopaseina lõhkuma hakkas. Tükk oli ilmselt väga raske, Asake tundis põrandat värisevat, kui see maha kukkus. Raul piilus tekkinud auku, sättis midagi oma relval ja tulistas sinna. Kõlas hele laksatus ja kogu konstruktsioon võppus.

„Mida sa õieti teed?” küsis teda kümnekonna meetri kauguselt jälginud Asake.

„Lõhun,” vastas Raul korraks naeratades tema poole vaadates. „Arheoloogilises mõttes muidugi kuritegu, aga seda asjandus siin ümber on tõepoolest naljanumber. Kui ma tahan seda tööle panna, tuleb see ohtlik rämps siit ümbert koristada.”

„Sa tahad seda tööle panna?” küsis Asake peaaegu et õhku ahmides.

„Nojah. Mis ma tast niisama vahin.” Raul oli järgmise tüki lõikamisega ametis.

„Kuidas? Kuhu? Kuidas see üldse töötab?”

„Mmm... Noh, põhimõtteliselt vajab see energiat ja teise otsa koordinaate. Süsteeme on väga erinevaid ja loomulikult on mul lootust see tööle saada ainult siis, kui see töötab nagu need, mida Föderatsioon on rohkem-vähem uurinud. Mõned on hästi lollikindlad, mõnd pole sajanditega tööle saadud. Kui – vabandust, rõhutan: kui – see on Igrasi süsteemi osa – noh, järgib sama loogikat ja nii edasi, eks ole –, proovin ühenduda mõne Föderatsiooni katsepolügonidel olevaga. Kui see on teistsugune, ei pruugi keegi seda kunagi tööle saada.”

„Ja... mis juhtub, kui see tööle läheb? Hajud kuidagi siin ja tekid teise otsa?”

Raul heitis talle viltuse pilgu, kui oli eest ära hüpanud allakukkunud ja maast tema suunas põrkunud laesegmendi teelt. „Eristatakse ruumilisi ja tasapinnalisi süsteeme, kuigi sisulist vahet ei ole. Nõndanimetatud tantsupõranda tüüpi portaalidel – Augud on ka seda tüüpi – on puhver piiritletud ruumiliselt. Üle kantakse mingi kuidagimoodi piiritletud ruumiosa. Tasapinnalistel on mingi pikkusega puhver. Pikkus arusaadavalt näiv; küllap sa isegi tead seda loetust, aga et sa mind rumalaks ei peaks...”

Ta lasi kukkuda järgmise laesegmendi. „Üleminek ise toimub nullajas. Alla vähima mõõdetava ajaühiku. Ent hoopis iseasi on, millal miski ilmub välja teises otsas mingi selle universumi loogiliselt mõtteka kella järgi. Tuleb veel aru saada, et nullruumiühendus on olemuselt kahesuunaline, ühesuunalisus on transpordisüsteemi ohutusmeede. Kuule, ma ei suuda sulle seda kõike siin paari sõnaga selgeks teha. On teooriaid. Ja on empiirilisi teadmisi. Loe.”

Asake surus huuled kokku ja mõtles. „Augu põhjas inimesed hajuvad aegamööda. Näha on emotsioone,” väitis ta mõne minuti pärast.

Raul vaatas üle õla, nagu imestades, et ta endiselt seal on; muie suunurgas pehmendas žesti. „Oletatavasti on see kujutis. See võib olla väga vahetu – sa näed teise otsa. Aga igal juhul ainult kujutis ja neid sekundeid on peale psühholoogilise efekti vaja ka augu õhuga täitmiseks.”

„Aga kui teises otsas on õhk ja ühendus on kahesuunaline?”

„Teoreetiliselt võimalik, ent Augus on tavaline Hänni õhk.”

„Nii et isegi kui teine ots on kusagil avakosmoses või mustas augus...”

„Must auk või tähed on... tüütu – kuidas sa sinna ehitad? Avakosmos oleks kõige loogilisem, kui tõesti oleks eesmärk vaid prahist lahti saada. Siis ei pruugi seal olla midagi peale õhulüüsi – noh, pärast seda, kui kaamerapilt kinni pannakse, tehakse luuk lahti ja sisu lendab minema.”

„Arvad sa tõesti...” Tüdrukul näis paha hakkavat.

„Asake, Augud ei olnud algselt prügikast. Jah, see võib olla ainus funktsioon, mis järele on jäänud, kuid tõde on arvatavasti hulga keerulisem. Vähemalt raskem ära arvata.”

Raul lõikas pooleks mõned tükid, mis olid liiga suured, et ta neid eemale lohistada jaksaks. „Igdrasi süsteemi alged tunduvad olevat vähemalt sajakonna miljoni aasta taga. Seda on arvutatud settekihtide järgi ja kümnel muul viisil, sealhulgas mõnede planeetide ümber tiirlevate portaalide orbiitide põhjal. Süsteemi on korduvalt ümber ehitatud ja viimati on sellega põhjalikult vaeva nähtud selles skaalas üsna hiljuti, umbes kakssada tuhat aastat tagasi. Üldse on neid Linnuteel miljoneid. Tõenäoliselt oli neid kunagi praktiliselt kõigil eluga planeetidel. Aga neid on millalgi agaralt ühelt planeedilt teisele tõstetud ja millalgi on keegi proovinud seda süsteemi välja juurida.”

„Kas selle ehitasid siis kunagi need, kes siin Hännil elasid? Sa ütlesid kahesaja tuhande aasta eest? Hm...”

„Jah, teoreetiliselt võimalik, et kõik see siin on kakssada tuhat aastat vana,” noogutas Raul, taas korraks tema poole vaadates. „Korralikud maaalused ehitised peavad nii kaua vastu küll. Ent see vedrulõks on kindlasti uuem ja seega on keegi siin hiljem askeldanud ja tõenäoliselt keeranud perse suurema osa asju, mille järgi varasemat ajalugu annaks tuvastada.”

„Kes nad võisid olla? Inimesed?”

Raul raputas pead. „Kui sa neid viimaseid mõtled, siis oletatavasti. Aga nagu ma ütlesin, kuluks aastakümneid ettevaatlikku tööd, et teha vähegi tõepäraseid oletusi, mis siin tollal juhtus. Ma mõtlen – teie allikate võrdlus Föderatsiooni ja siinsete teiste maailmade arhiividega pluss mingi hulk välitöid, et oletusi kontrollida. Ja nii edasi.”

„Samas, ka viimastel aastatuhandetel on arheoloogia vastu huvi tuntud... Ohh.” Asake vaikis mõned sekundid. „Ja kuna pole musta kriipsugi nullportaalide kohta, on see osa hoolega hävitatud. Isegi kui keegi midagi leidis. Koos kõigi materjalidega, mis võiksid sinnapoole aidata... Ohh... Jah, saan aru.”

Ta vaatas veel minuti Rauli rassimist ja kõndis pimedusse. Kahel pool koopaseintes, väljaspool traatpoolkerasid olid ruumid. Kogu ehitiste – või pigem uuristuste – geomeetria oli ilmselgelt selline, et paika oleks võimalikult lihtne kaitsta sealt keskelt lähtuvate rünnakute vastu; kõik koridorid olid sellised, et seestpoolt tulijal olid lagedad seinad, samas kui väljaspool olijatel oli võimalik neid varjete tagant tule all hoida. Asake uuris neist tegelikult põhjalikumalt üht, vasakpoolset arvates uksest, kust nad olid koopasse sisenenud. Selleks läks tal ligi tund, sest neid ruume oli tegelikult palju, käigustik ulatus sügavale mäkke. Siis jalutas ta teisele poole ja veendus, et see on samasugune.

Ta tegelikult kõndis ainult nii paarkümmend meetrit sinna sisse ja vaatas ringi. Ta avastas korraga, et on väga väsinud. Ja ta polnud ammu midagi söönud. Kõigepealt istumine Kristallpalees – surmaohus, vaid habras lootus, et ehk ta kuidagi päästetakse –, siis metsik lend Rauli seljas ja siis juba mitmeid tunde seal koopas ringi trampimist... Ta nuuksatas. Siis võttis end kokku ja läks uurima seda suunda, mis oli nende sisenemisteest arvastes vastasküljes.

Seal ei olnud midagi, ainult täpselt samasugune uks kui see, millest nad olid sisenenud. Asake proovis seda avada ja tal läks samamoodi kui esimesega. Niipalju, kui ta oma laternate valgel näha võis, oli seal taga kah samasugune tunnel kui teisel pool. Tal ei olnud jõudu edasi minna ja vähimatki tahtmist seda ust enda taga kinni lasta.

Miski köitis ta pilku, kui ta pöördus, et tagasi minna. Miski...

Jah. „Raul, saad sa siia tulla?”

Raul astus paar sammu, et näha, kus ta on – seda oli näha tema pealampide liikumise järgi –, noogutas Asakele, kui teda nägi, ja hakkas tulema. Asake avas sel ajal uuesti tolle väikse ukse seal suure ukse nurgas.

„Saad sa vaadata, mis siin taga on?” küsis Asake pimedusse viibates.

Rauli vaikis kümmekond sekundit, tegi: .„Hmm...” Ta vaikis veel mitu minutit, pöörates oma skannerit siia-sinna. „Huvitav. Selle tunneli lõpus näib olevat luugiga kaetud kaev. Ja otse edasi justkui mitte midagi – struktuurita kalju.”

„Läheme vaatame, ega sel torujupil pole juhuslikult mehhanismi, millega selle ringi saab keerata.” Asake hakkas platvormi poole astuma.

Mõlemad märkasid ringi põrandas peaaegu kohe, kui kohale jõudsid.

„Kuidas sa ära arvasid?” küsis Raul.

„Siin külgedel on väiksed süvistatud kolmnurgad ka. Näed, need peopesasuurused.” Asake kummardus ühe kohale. „Siin tagapool pole põrandas rööpasooni, see andis vihje.”

Raul mõtles hetke ja puhkes naerma. „Kargelt paranoiline. Ühelt poolt saab välja, teiselt poolt kukud kaevu. Ja vahet teha on paika mittetundval ründajal raske. Hm, igatahes on see „õiges” suunas lülituse proovimise ajaks.”

„Ehh... Aga...” Tüdruk viipas ebamääraselt, natuke frustreerunult käega. Siin ei ole ju automaatikat, toidet ega üldse mitte midagi. Kui palju peab Föderatsioon teadma, et siin midagi ära teha?...

Raul nookas peaga portaali poole, mis nüüd kõrgus ruumi keskel natuke töntsaka rõngana. „Memovormid. Vist parim nimetus. Need on keerulised ja kallid. Mul olid mõned kaasas. Nende abil saab ehitada mida tahes. Kui need on muidugi õigesti programmeeritud. Minu omadel oli arusaadavalt mälus ühe võimalusena Igdrasi süsteemi portaalide juhtautomaatika. See ei ole siiski nii keeruline, kui sa mõtled. Sellisel hilisema rauaaja tasemel – rahvad, kes kasutavad vahelduvvoolu, tulevad sellise kokkupanekuga üldiselt toime. Kui nad teavad, mida teevad. See siin oli natuke teistsugune, aga mul on ju Jana abiks. Aga see võtab aega hulga tunde. Seniks – jõudsid sa vaadata, mis seisukorras on šahtid, mis näivad siit külgkomplekside tagant ülespoole suunduvat?”

„Ei. Ja...” Ta hammustas huult ja kõhkles hetke enne jätkamist. „Ma ei ole kindel, kaua ma enam püsti seisan.”

Seekord läks Raulil mõtlemise peale ainult sekund. „Tule.”

Ta kõndis kindlal sammul sinna kompleksi, mida Asake oli esimesena uurinud, ja tõusis trepist kahe korruse jagu ruumi, mis avanes lodžana portaali suunas. Kunagi olid seal ilmselt olnud aknad, luugid või katseväljad, ent nüüdseks olid katetest järel vaid tolmunud ja kohati mingit ebamäärast prahti täis sooned kivis.

„Siin me oleme natuke jalust ära... kuigi miks see peaks just nüüd tööle minema, kui tuhandeid aastaid...” seletas Raul, kui Asake ruumi ja aknast avanevat vaadet uuris. „Olgu, nüüd oleme meie siin, torgime...” Ta tegi natuke kummalisi liigutusi ja see köitis lõpuks Asake tähelepanu.

„Sa oskasid siia tulla, sest ma käisin siin.” Tüdruk surus huuled kokku. „Sa ei küsinud, lihtsalt vaatasid. Jälgisid. Mida sa teed?”

„Oma ülikonnast voodit,” poetas Raul natuke sellisel moel, et asi talle ei meeldi. „Vaata, mina heidaksin lihtsalt pikali. Häda on selles, et... noh, see komplekt ei ole päris mõeldud kahele ja kõike arvestades ei taha ma meid päris kaitseta jätta ja nagu ma aru saan, võib sul psühholoogilisi raskusi tekkida, kui ma liiga lähedal olen.”

Asake tundis, et ta enam ei jaksa. Ta tõesti enam ei jaksa. Ta istus põrandale ja puhkes naerma.

Raul jälgis seda natuke aega. „Nii?” küsis ta ettevaatlikult, kui Asake kerge nuuksatusega hinge tagasi tõmbas ja end jälle valitseda suutis.

„Süüa-juua sul midagi on? Pesta end ei saa, eks ole. Ära muretse, need nupud, kuidas hädal käies püksid alla lasta, leidsin äpist üles.”

Raul ulatas talle toidupaki ja veepudeli.

„Pesta, muide, saaks. Kui veeni tagasi kõndida,” sõnas Raul nende tulekuteele viibates umbes minuti pärast, olles seni jälginud, kuidas Asake sööb ja joob. „Noh, hädaga saaks natuke ka siin, aga mul pole piisavalt vett kaasas. Meie kaitseülikondades saab kaua elada. See oskab enda alla tekitada õhukese veekihi. Selle saab vibreerima panna. Päris mõnus ja... noh, sobival juhul isegi kergelt erootiline. Vee soojendamine pole mingi küsimus, puhastamine küll, nii et mõistlik on kasutada välist veeallikat.”

Ta vaikis hetke, siis jätkas: „Vabandust, et ma unustasin, et sa pole teab mis ajast söönud-joonud ja uneajast on ka juba palju tunde üle. Ma tekitasin siia sellised võrkvoodid, et sa päris minu vastas ei oleks. Need on tugevad. Aga ütleme nii, et kui sa end põrandalt leiad, tähendab see, et midagi ohtlikku on juhtunud ja nanod punusid maksimaalkiirusel midagi hädavajalikumat tegema.”

Ta näitas ette – sättis end väga õhukese ja hapra väljanägemisega udutaolisele võrgule pikali.

Asake astus lähemale. Teine koht oli Rauli kõrval. Otse tema kõrval. Samas olid nad mõlemad endiselt mähitud hõbedastesse nanodesse. Ta saab need sekundimurdosaga ära, kui tahab... Ent korraga ei suutnud tüdruk enam hoolida. Ta sättis end mehe kõrvale pikali ja avastas, et nii on tegelikult väga mugav. Ta tõmbas end kerra ja uinus mõnes sekundiga.

 

2.23: Läbirääkimised

„Naine,” ütles tüse tumedas taalaris mees Maiat pilguga mõõtes. Siis vaatas ta teiste – viie üsna endamoodi, keskea ületanud ja mitte eriti heas vormis meeste – poole.

„Vaat siis,” ohkas Maia. „Ma just opereerisin selle kohtumise tarbeks kaks jalga ja londi ära, aga siis viskasime kulli ja kirja, et kas suguorganid on parem sissepoole toppida või välja lotendama jätta ja no näe, läks valesti.”

Kuuik tema ees silmitses teada üsna põrutatud ilmel.

„See oli nali,” ohkas Maia uuesti. „Ma olen inimene. Püüdke end mitte lasta mu välimusest segada. See on petlik. Meie maailmas antakse mõnikord vanematele naistele saadiku staatus. Oma osa on ka selles, et ju siis oleme kergesti ohverdatavad.”

„Sa ei näe kuigi vana välja,” sõnas ettevaatlikult see, kes enne oli ta soo määratlenud.

„Kosmeetika, iluoperatsioonid,” kehitas Maia õlgu. „Meil on see lubatud. Ja kas me ei istuks? Mul pole tegelikult üldse kerge seisata – aastad.” Ta läks kangelt ja natuke longates nõupidamistelaua juurde ja sättis end kergelt ägisedes sinna ühele otsmisele toolile.

Ei aja mind naerma! saatis ta Tedusele, kes hirnus Janal oma toolis, nii et tal oli hingamisega raskusi.

„See on...” Maia vaatas ringi. „On see teie maailma tüüpiline nõupidamisteruum? Üsna kena ja stiilne muidugi.” Kergelt kriimulistest akendest paistis hall kiviväljak ja mingid kas prahikuhjad või varemed. Seinad olid vanadusest kriimulised, natuke luitunud, niiskuselaikudega ja justkui mitte päris täisnurgas. Mööbel oli plastikust ega sobinud kuidagi selgelt silmariivavalt ruumi muu värvigammaga – oli ilmselgelt hiljem vahetatud.

Seltskond oli sättinud end troppis selle umbes kaheteistkohalise laua teise otsa, too eestkõnelejaks olnud mees keskel. Ka nüüd jäi vastamine tema hooleks: „See on üsna tagasihoidlik. Sa palusid neutraalset paika. See on suvaline hotell. Mitte kõige hullem, kaugeltki mitte kõige parem. Esimene enam-vähem viisakas, mis vastas su esitatud tingimustele. On sel tähtsust?”

„Tegelikult mitte,” sõnas Maia kuivalt. „Asja juurde. Kas te esindate selle planeedi valitsust?”

„Me oleme Sinoodi kuuria Istoi kolleegium.”

„Siis mitte legitiimne valitsus?”

Mees surus huuled kokku. „Selle mõistmiseks oleks sul kasu tunda kohalikke olusid. Nelinurkaugu kirik on Hänni kõrgeim spirituaalne võim. Me tavaliselt küll ei sekku otseselt valitud valitsuse tegemistesse, veel vähem valimistesse, kuid meil üldiselt on kombeks, et valitsus võtab kuulda Sinoodi, mis esindab ülimat tarkust, mis Hänni ja juba ka osaliselt Zuu rahvale suuremas plaanis kasuks tuleb.”

„Seega, kui te tahate kogu välissuhtluse enda kontrolli alla võtta, siis tsiviilvõim vastu ei hakka?”

„Me ei mõtle ega arutle siin vastuhaku ja võimu kategooriates. Meie vastu on kõigil kodanikel sügav austus, sest meie käes on lunastus...”

„Ehk kes julgeb kobiseda, kupatatakse august alla,” noogutas Maia..

„Sa oled võõras ega mõista meie tavasid. Sa oled tegelikult väga hea illustratsioon, kui õigus meil on meie usus, et meie rahvale ei tule kasuks suhelda nendega, keda esindad sina.”

Maia vedas näole sulni naeratuse. „Aga ega ju nende endi käest ei maksa küsida.” Ta kortsutas mõtlikult kulme, nagu oleks pisut segadusse sattunud. „Või ma lugesin valesti? Mõned olid veel vabad, kõik inimesed ei ole siin veel naukide orjad?”

„Meil ei ole Hännil orje,” selgitas eestkõneleja pisut kannatamatult. „Ma tõtt-öelda ei mõista seda agressiivsust, mis tundub sinus valulevat meie elukorralduse vastu. Või arvad sa, et kõik inimesed on suutelised oma elu juhtima? Et neid ei ole vaja kaitsta valede, pettuse ja lihtsalt raskestitalutava ilguse eest? Inimesed elavadki selleks ühiskonnas, et igaüks leiaks omale sobiva elu. Loomulikult on alati neid, kellele see ei sobi. Aga neid on... tõesti väga vähe. Aga ka neile on alati lahti tee lunastusele.” Ta lisas pahuralt: „Ma ei usu, et selles on midagi nii naljakat. Pigem kõneleb sinus ilmajäetuse trots. Me ei ole selle pärast sulle pahased. Ka sulle on lahti tee õppimisele ja mõistmisele.”

„Paraku mulle tõesti ei sobi, kui kitsalt te seda vaatate. Minu seisukohast on tegu mõistete „õppimine” ja „mõistmine” perversse väänamisega, kuivõrd kogu neisse tavaliselt kätketud inimsuse, vaimuvalguse, teadvuse täiustumise kirka ülevuse asemel on teil pakkuda ainult hämarat skolastilist jama, mis peab varjama fakti, et te lüpsate tervet ühiskonda tundmatu tehnoloogia väärkasutamisega.”

„Need on tühjad sõnad, sa ei mõista...”

„Nulltehnikat?” Maia turtsatas. „Ennegi nähtud. Sealjuures juhitavat ja üldse...” Ta lõi käega. „Kuulge, me ei pühi teid lihtsalt minema sellepärast, et paljudel inimestel võib tekkida religioonideprivatsioon. Mõned võivad sellest isegi hulluda. Revolutsioon on enamasti õigustatud vaid viimase abinõuna. Kui enam tõesti muud üle ei jää. Saage aru, meie teame, et me ei ole jumalad. Segadust ja kaost on kerge tekitada, aga mitte seda ei vaja praegu see planeet. Saage ka sellest aru, et me mõistame suurepäraselt, et paljudele nelinurkaugureligioon sobib. Nendega... me heameelega ei tegeleks üldse. Ma mõtlen üldse nii emotsionaalsel kui praktilisel tasandil – kõigil on õigus elada nii, nagu nad tahavad. Meil tõesti-tõesti puudub vähimgi huvi sekkuda. Isegi õpetada. Me isegi naerame ainult omaette, et mitte lollpeade tundeid riivata. Ainult et siin me näeme surevat planeeti, mida kägistab võltsreligioon.”

„Kust tuleb sul häbematus nimetada meie usku võltsiks? Sul pole pakkuda midagi. Ainult tühjad sõnad. Tühjad ülbed sõnad. Sul ei ole siin midagi teha. Sa ilmselt võid pahandust teha. Sa võid meid hulga tappa. Eks sa siis alusta meist. Me ei lase sul siin hingi mürgitada. Sa saad ainult kisendada ja tappa. Aga keegi ei kuula sind. Kõik, kellega sa kokku puutud, saavad meie poolt lunastatud. Sa kas loobud või jätad endast maha tühja planeedi.”

„Siis ma ju ainult kiirendan protsessi. Te tapate selle planeedi ju ise ära, ainult natuke rohkem aega läheb.” Ta pidas hetke pausi ja tõstis käe, et vastaspool rääkima ei hakkaks. „Kuulge, ma olen tegelikult esimest korda elus sellises situatsioonis ega käitu ilmselt õigesti. Ma olen religioosseid inimesi varem ka näinud ja tean, et loogika ja üldse terve mõistusega pole midagi teha, kui vastaspoole aju töötab vigaselt. Kui su vastas on mingi sisuliselt ainult teadvust imiteeriv masinavärk, mis on oma arengus sinna väljamõeldud sõbra juurde kinni jäänud. Kui teil ei ole mulle midagi öelda, siis lõpetame selle jutu. Teie tahtsite seda kohtumist. Ähvardades inimesi, kes on erinevatel aegadel suhelnud teiste maailmadega ja kellega oli siia tulles loomulik ühendust võtta. Need inimesed ei ole millestki süüdi. Esiteks ei ole kusagil peale süngete diktatuuride keelatud suhelda kellegagi väljastpoolt ja teiseks ei teadnud nad, kes me oleme. Ma tulin siia kohtumisele kahel eesmärgil. Või täpsemalt kolmel, sest kolmandaks olen ma loomulikult nõus ära kuulama teie seisukohad ja nägemuse olukorrast.

Esiteks me tunneme teatud vastutust inimeste ees, kes meid vastu võtsid. Me kaitseme neid. Mõjusalt. Te peate arvestama ränkade tagajärgedega, kui nende vastu midagi ette võtate.

Teiseks oleks teil kasulik mõista, et Nelinurkaugu religioon on saanud võõrtehnoloogiaga seotud pettuse abil siin planeedil tegutseda seetõttu, et see pole laiemat tähelepanu äratanud. Ja see aeg on nüüd läbi.”

Maia peatus ja uuris enda ees istujaid. Täpsemalt seda ühte, kes kogu aeg rääkinud oli. Teiste asemel võiksid olla topised, saatis ta Tedusele.

„Kusjuure ilmselt ongi,” vastas Jana läbi siseside. „Nad näevad sinu poolt vaadates igas spektrivahemikus õiged välja, aga niipea kui su minemavoolanud kingatallad esimese silma tekitasid, näeme siin hoopis midagi muud. Need on mingid robotid. Või on inimesel suurem osa ära lõigatud – küborgid. Ja muide, miski asi kaevab end läbi maapinna sinna hotelli alla. Kiiresti, oma kümmekond meetrit sekundis liigub. Hetkel veel kaks kilomeetrit eemal, nii et selle kiirusega umbes kolm minutit.”

„Kes sa õieti oled?” küsis mees tema ees.

„Protokollidetailid pole olulised, ent ma usun, et siin on kõige parem kasutada nimekuju Maia Ogeri Hesedda. Ma olen Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku teenistuses. Ma olen koos kaaslastega siin ruumipiirkonnas uurimisretkel ja Zuu-Hänn on vaid üks paljudest mu reisisihtidest. Tegemist on ühe esimese uurimisekspeditsiooniga siiakanti üle väga pika aja; Inimkonna Föderatsioon on teatavasti juba aastatuhandeid tasapisi laienenud. Kes sina oled? Ja kes on su kaaslased?”

„Kardinal Zerinse. Sinood arvas, et sobilik on delegatsiooniga tulla.” Ta ei vaadanud oma kaaslaste poole. „Kuidas on teie suhted Rahutoojate Impeeriumiga?”

„Aus vastus on, et teravad. Ent me ei ole sõjas. Ja inimkonna ühiste ohtude vastu oleme suutnud isegi koostööd teha.”

„Meie maailma on jumal seni kaitsnud. Nagu ma aru saan, ei ole kaitse absoluutne ja mõned kurjuse ja pimeduse agendid lipsavad läbi.”

„Kuidas soovid,” sõnas Maia tüdinult. „Aga siin me oleme.”

„Nii, nagu sina nimetad lunastuse valgust... kuidas see oligi? Nulltehnika? Nagu ma aru saan, on seda teilgi? Kuidas on võimalik, et te pole ära tundnud lunastust?”

„See on hea küsimus,” muigas Maia. „On tuhandeid erinevaid süsteeme, mis töötavad umbes nii, nagu need teie augud – selle mõjupiirkonnast näib aine ja energia kaduvat. See kandub üle kuhugi mujale. Teooriasse laskumata – üldiselt on lihtsam teha ühendus läbi peidetud dimensioonide kuhugi teise kohta meie universumis, kui üritada ainet ja energiat lihtsalt kaotada. Tõsi, kui teine ots on kusagil süvakosmose tumedas pilves, palju praktilist vahet ei ole, aga meie universumi aine ja energia kipuvad siia tagasi, kui üritada neid lihtsalt kuhugi minema suruda. Selliseid nullportaalide süsteeme juhib tihti mingi suuremal-vähemal määral intelligentne entiteet. Samas, andke andeks, peab ikka juhmus olema, et seda universumi loojaks pidada! No ja siis on petised.”

„Ent inimesed ei oska kusagil... nullruumiuksi teha? Isegi teooriat ei ole?”

„Universum on täis kola, mida me teha ei oska. Hänn on ka täis asju, mida te enam teha ei oska. Tõsi, ma ei suuda ütlemata jätta, et need teie salapärased vidinad, mida teie hääbuv kultuur enam valmistada ei oska, on meie mõistes üsna primitiivsed. Me uurime nulltehnikat. Jah, otse öeldes uurime ka selle sõjalist kasutust. Ent selles see häda ongi, et lahenduste kasutamine, millest sa täielikult üle ei käi, lõppeb varem või hiljem halvasti. Antud juhul näen ma planeeti, kus seltskond, kes – võib-olla parimate kavatsustega – tahtis seletamatute mänguasjadega kaaskodanikele natuke hookuspookust teha, on juhtinud kogu maailma surmalõksu. Kogu ühiskond – võim, kultuur, kõik – on ehitatud selle võõrtehnoloogia peale – ehk siis pettusele – ja kui midagi lähimate aastakümnete jooksul ette ei võeta, langeb Hänni rahvaarv umbes kümme korda ja tehnilises mõttes toimub aastatuhandetega mõõdetav tagasilangus.”

„Ma ei usu sind,” ütles Zerinse kõvera muigega.

„Ilmselt. Mida ma ka tean, meil on andmebaasis kõigest umbes kolmkümmend tuhat sarnast näidet! Muide, täiesti tõsiselt – tahad, ma annan sulle selle andmebaasi?”

„Teil olla mõistust imiteerivad masinad, mis kahtlemata suudavad tohututes kogustes sellist desinformatsiooni genereerida.”

„Jah. Ja selle asemel, et tulla vaatama, saata asja uurima kasvõi üks taibukas, keda te usaldate, tahate te hoopis kontaktid keelata, et Augu eest ei imbuks läbi midagi, mis võib kõigutada teie absoluutselt tarkust.”

„Meil on lunastus. Mida on meil õppida nende vigadest, kes seda kunagi leida ei ole suutnud. Te ju ei suuda mõista, mis toimub kirgastuse leidnutel – haldjaplaneetidel.”

Maia muigas ja noogutas aeglaselt. „Jah... Kõike on võimalik hea tahtmise korral enda kasuks tõlgendada. Ma tänan sind. Siiralt. Igatahes mina õppisin meie kohtumisest palju. Kui sul on huvi, siis ma heameelega vestleks sinuga pikemalt, ent see asjandus, mis end siiapoole kaevab, on juba ebameeldivalt lähedal, ja ma pole kindel, kas need su kaitsegolemid ikka on ainult sinu kontrolli all.” Ta viipas peaga ülejäänud viie suunas.

„Ma... Ma... Mida?” läksid mehe silmad suureks ja ta vaatas ise ka ringi. Siis justkui pööras pilgu sissepoole.

„Mõtle hästi järele,” ütles Maia kiiresti tõustes. „Ma teen sulle ettepaneku jätkata seda vestlust neutraalsemal pinnal. Ma ei pea sind süüdlaseks, sest sa ilmselt ei teadnud lõksust. Ma garanteerin sulle julgeoleku ja vaba lahkumise, niipalju kui see minust sõltub.” 

Viisik hakkas korraga liikuma – Maia suunas. Viimase rõivad ärkasid nagu ellu, hallikas, kohalikule moele vastav ärikostüüm ja kohmakas, natuke liiga paks sügisjope, mida Maia polnud seljast võtnud, muundasid end kiiresti kaitseülikonnaks.

Ruum lahvatas heledasse tulle, kui lagi purunes ja viit Maia suunas liikuvat inimkogu, kaht neist õhus, hüppel, tabasid vertikaalsed tulesambad – Jana tulistas orbiidilt, kolmesaja kilomeetri kauguselt koherentse kiirgusega, maistes terminites laseritest. Hiljem toimunut arvestades on oluline mainida veel selliseid tehnilisi detaile, et tegelikult ei lähtunud kiirgus otse laevalt, vaid ta oli hoolikalt ehitanud atmosfääri mitmesajast jupstükist ülekande- ja fokuseerimisahela ja kasutas erinevaid spektrivahemikke, et õiges järjekorras purustada katusematerjalid ja seejärel koondada energia ründajatele, mis iganes need siis tegelikult olid.

„Tuled siis või ei tule?” küsis Maia nii sekund hiljem, kui ta ülikonna moondumine hakkas lõpule jõudma. Zerinze silmitses, suu lahti ja silmad ümmargused, viit suitsevat räbalakuhja, mis oli järele jäänud ta kaaskonnast. Ka tema talaar suitses ja eks ta oli natuke kõrvetada ja laest läbimurdmise plahvatusest laialilennanud prahist mõned mitte kõige kergemad kriimud saanud.

„Kas mul on valikut?” küsis ta kõikuval häälel.

„Jah, on! Me tapame ainult kaitseks ja me tahame seda maailma aidata. Me otsime teiega kompromissi. Ja selleks tuleb omavahel rääkida. Ja üles näidata austust ja lugupidamist. Mitte ähvardada terroriga ja üritada esimesel kohtumisel midagi alatut. Kui teilt muud oodata ei ole, siis kõneleme teiega edaspidi ainult relvade keeles. Kui teis on veel midagi inimlikku säilinud, oleme valmis senise unustama. Sinu valik!”

Ruum võttis kiiresti tuld. 

Maia, lase sealt kiiresti jalga! See asjandus maa all hakkab millekski moonduma ja millegipärast mulle tundub, et seda on parem kaugelt vaadata, kuulis Maia peas Teduse hoiatust.

„Ma tulen sinug...”

Kaugemale Zerinse ei jõudnud, sest Maia oli niikuinii andnud Janale käsu katus kõrvaldada. Loomulikult mitte otse nende pea kohalt, seekord raksatas ruumi kaugeimas nurgas, ehk neist umbes viie sammu kaugusel laest põrandale üks pooleteisemeetrine tulesammas.

Maia hakkas liikuma. Kõigepealt haaras ta mehe kaenlasse. Justnimelt nii, kuigi ta oli tollest arvatavasti kaks korda kergem, ehkki umbes sama pikk. Ent muidugi oli tal vahepeal enam-vähem talutava lahinguskafandri omadused saavutanud ülikond abiks. Ta hüppas tulekanalisse, mis liikus ruumist välja, eemale, purustades nüüd kõrvalruumides katust ja lõhkudes seinu. Ta oli sisse lülitanud ülikonna mootorid ja tõusis madala nurga all ka kõrgemale, kogu aeg kiirust kogudes. Tulekanal, täpsemalt tulerõngas kadus, kui ta juba majast väljas vabas õhus oli. Sada, kakssada meetrit; kiirus viiskümmend meetrit sekundis...

„Assa lits!” kajas tal kõrvus Teduse hüüe. „Täisnurk paremale, täiskiirusel üles!”

Maia kaalus hetke, kas vaadata tagasi või võtta silme ette mõni jälgimiskujutis, kuid leidis siis, et tal on parem juhtimisele keskenduda. „Mis juhtus?” saatis ta.

„Las mina juhin sind!” napsas Jana vastu. Maia andis loa ja Jana seletas sellal, kui Maia tundis ja nägi, et on põiklema hakanud. „Selle mao pea on nullportaal. Ja sel on mingi tõmbekiir. Maja pani see paari sekundiga nahka, siis hakkas sinu järele ringi vaatama. Ma usun, et sa ei taha teada... Ohh. Kiirus langeb.”

Maia pidi telemeetriat vaatama, et aru saada, et nii see on – ta oli küll majast juba kilomeetri kaugusel ja liikus üles peaaegu helikiirusega, kuid ta tõusukiirus tõepoolest langes.

„Lase see asjandus ribadeks!”

Jana tegi seda kohe. Täpsemalt üritas. Maia nägi maja muutumas tulekeraks. Jana kommenteeris: „Ma arvatavasti ei suutnud seda hävitada, see läks maa alla peitu. Aga minu arvates ei saa mingi pidurdusväli olla otseselt tolle madu-robotiga seotud.”

Maiat tabas lööklaine. „Soovitused? Ma vist ei vea välja?”

„Hoia kurssi! Sa peaksid jõudma mõne sekundiga mu esimeste fokuseerimiskontuurideni. Kui see tõmbekiir on vähegi tuntud füüsikasse mahtuv, peaksid mu magnetväljad toimima vähemalt varjestusena.”

Maia nägi nüüd telemeetriast, et Jana relva kaugeimad suunajad langevad talle kiiresti vastu. Ta oli küll juba oma viie kilomeetri kõrgusel, kuid tõusukiirus oli peaaegu olematuks kahanenud...

Ja siis sädelesid ta ümber välgud ja kogu õhk näis kõigis vikerkaarevärvides, kuigi peamiselt sinakalt helendavat.

Maia avastas, et ta on suunda muutnud. „Merre! Katsu vee kohal Raulini jõuda,” selgitas Jana, kes oli ta lennusuunda muutnud. „Ma ei tea, kuidas see võimalik on, ent seda välja genereeritakse kuidagi Reggestoist.”

„Kirikud?” küsis Tedus.

„Ei paista seost.”

„Ega see pole Zuu hägulasega seotud?” küsis Raul, kes oli ilmselt kogu konflikti vaikides jälginud.

„Mõtlesin sellele,” saatis Jana. „Ent pole ühtki teist alusvõre kallal soperdamisega kaasnevat efekti. Seda tuleks põhjalikumalt kontrollida, kuid oletan, et see on mingi muistne ilmastikukontrollimehhanism – kogu atmosfäär suruti seal alla ja hotelli ümber mitmesaja meetri raadiuses tõusis rõhk peaaegu kahekordseks! Terve Reggestoi sai karmi tsükloni kaela.”

„See põhjustab ju purustusi...” pomises Maia.

„Oo jaa!” vastas laev. „Pärast vaatate. Kahjud on päris suured. Sadu hooneid ja sõidukeid. Kardetavasti on ka hukkunuid. See asi on kusagil maa all ja kohtumispaik oli otse selle peal.”

„No tere tulemast mu tagasihoidlikku koju,” irvitas Raul. Ta saatis oma ümbruse panoraami, kuigi tegelikult kõik ju teadsid, kuidas näeb välja koobas, kus nad Asakega redutasid.

„Ainult et miks saad sina kena plika ja mina mingi paksu vanamehe...” urises Maia. „Ma pean talle nüüd seletama, mis toimub, saab veel muidu infarkti.”