1.
J ohannes seisis oma haua veerel ja püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi. Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil, vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See oli ebameeldivalt ahistav tunne.
Johannes uuris ümbrust. Ümberringi vihises tuul, valitses pimedus ja kohisesid haudade vahel puud. Surnuaed. Miks ta surnuaial oli? Johannes hõõrus laupa, püüdes saada jagu kammitsevalt selgepärasest mõtlemisest. Ta pilk langes oma lahtimurtud hauale ja siis ta tardus. Laup? Milline laup? Tal polnud ju keha! Polnud juba ... juba ammust ajast. Kui ammust seda ei osanud ta öelda sest surnud olles kaob ajataju. Või ajas ta midagi sassi? Ei, sassi ei ajanud. Ta oli kindlasti surnud olnud, seda mäletas ta täpselt.
Peale matust hakkas taju, aegamööda kehast vabanedes kaotama elu närvilisust ja rahunedes laiali vajuma. See oli olnud veider periood, räägiti, et mõned saavad sellest säärase trauma, et lööb nad lõplikult rivist välja. Johannesel oli aga vedanud. Tänu sellele, et ta oli oma surmaks valmistunud ei tulnud see piinarikas protsess talle ootamatult, pealegi leidis ta teiselt poolt kohe paar kaasaelajat, kes teda poputasid, kuni ta viimaks nende uute, värskeltsoetatud tuttavate toel suutis laibast eralduda ja ilma suurema šokita teise ilma sulandus.
M ehel läks mõtlemine sassi, ta polnud juba ammust ajast mõelnud. Niiviisi konkreetselt. Ja nimetu, pealetükkiv hirm segas tal sellega uuesti korralikult alustamast. Mis oli juhtunud? Kas oli tõesti võimalik, et ta oli taas tagasi, tagasi elavate seas?
Äkki oli see lihtsalt mõne silmamoondaja trikk, mõne eriti vägeva, mis suutis sundida teda näilisse kehasse vangi? Vaevalt, pidi Johannes endale tunnistama -- nii heast trikimehest polnud ta kunagi kuulnud ja vaevalt sellist olemas oligi ning pealegi -- miks pidanuks säärane olevus teda kimbutama, ta ei tegelenud millegi säärasega, mis oleks võinud viia ta nende huviorbiiti. Miks peaks neid huvitama kiusata mingit luuletajat?
Johannese tajud, harjunud tabama ainult teisi omasuguseid ja nende tundeid tõrkusid tunnetamast külma reaalset maailma. Ei liivarajad, hauaplaadid ega suured krobelised puud polnud midagi sellist mis oleks teda vaimustanud. Põrgu eeskoda, vaat mis see tema jaoks oli. Ta tahtis, et see lõpeks juba, oli kohutav tunne olla taas seotud millegi kohmaka ja materiaalse külge mis ahistas su meeli nagu pähe tõmmatud kott. Ta tahtis tagasi kuid ei osanud selleks midagi ette võtta.
Tohutu tahtepingutusega sundis Johannes oma keha liikvele. See oli vana, räsitud, mädanenud ja hädapäraselt taastatud kondibukett mis poleks mingi hinna eest vedanud edasi ühtegi elusolendit. Kuid Johannes ei olnud elusolend ning oma, elavatest määratult suurema tahtejõuga vedast ta haleda vare liikuma.
Kooljas astus liikmete raksudes sammu, seejärel teise, kolmandaga jõudis ta sihile. Haud, millest surnu oli välja kistud, võttis ta uuesti vastu. Kolinal vajus tasakaalu kaotanud koolnu madalasse, pooleldi kinnivarisenud kraavi, mille mudasest põhjast turritasid välja murdunud kirstuplangud. Vaevaliselt üritas ebakindlate liigutustega skelett end taas matta. Asjatult kraapisid konksjad meeleheitel sõrmed armetule kehale mudast pläga peale. Iga tema hädise upitamise ajal uue pihutäie järele vajus eelmine kamalutäis kõhnade kontjate säärte vahele ja sealt keha alla ning pika, sihikindla kraapimise tulemusena avastas koolnu, et oli täis ajanud sellegi madala augu mis veel hauast järgi oli olnud. Tema ise lebas aga selle naeruväärse kuhjatise otsas. Seda taibanud kadus olevuse liigutustest jõud ning ta vajus ahastades letargiasse.
N iiviisi, mitte midagi tundes, võimetu mõtlema ja mõistma, vedeles Johannes surnuaias mitu tuulist ja pimedat tundi. Vahepeal tibutas kerget uduvihma, kuid ta keeldus seda tajumast. Liiga kare oli vesi ja liiga rohmakad olid vormid. Alles aovalguse saabudes suutis kooljas end taas mõtlema sundida.
Tagasi. Ta oli tagasi elamise põrgus! Olevus oleks tahtnud ropult vanduda, sõimata ja needa, kuid kauane eemalolek oli teinud oma töö ning ükski vandesõna ei meenunud. Kui ta vihaga veidi täpsemalt meenutama hakkas, siis ei mäletanud Johannes enam suurt osa elavate maailmas veedetud ajast. Ta oli selle eneselt maha raputanud nagu koer vee. Unustanud esimesel võimalusel, unustanud täielikult, enam kordagi möödanikku meenutamata. Nüüd oli see painaja tagasi, aga kuidas, kuidas oli see võimalik?
Nii kohutavalt raske oli mõelda. Johannes jättis selle hetkeks ja püüdis hoomata võimalikult palju ümbritsevast. Just hoomata, sest tema aistmismeeled laiusid ligi kümnemeetrise ringina ümberkaudu. Tema kooljahing ei mahtunud kehaga ühinema, olles selle äbariku kesta jaoks teispoolsuses veedetud ajaga liiga suureks ja vabaks kasvanud. Taju puudutas riste, hauaplatse, metallist hauapiirdeid, kooruva värviga pinke, jalgradu... kõiki neidsamu värdjalikke vorme mida ennegi, miski polnud muutunud.
Johannes ei suutnud meenutada millisele kalmistule ta maeti ja isegi mis valda või maakonda. Harkov -- see oli ainuke kohanimi mida ta suutis kogu kadunud elust meenutada, kuid mingeid assotsiatsioone teiste mälestustega see nimi talle ei tekitanud, niisama sõnaks too jäigi.
«Mõtle! Mõtle! « käis ta endale peale. Kuidas saavad surnud elavate maailma tagasi? Keegi peab neid tagasi tooma või avama ukse maailmade vahel ja välja kutsuma. Silmamoondajad-trikimehed seda ainult passisidki, kuid tema ei olnud silmamoondaja, tema oli luuletaja! Järelikult oli teda tagasi toodud väevõimuga. Eks kõik märgid viitasidki sellele: kasvõi seegi, et temalt polnud midagi küsitud ja tal polnud kogu asjast vähimatki aimu. Erilisi valikuvõimalusi ei olnud, selliseid trikke suutsid teha enamasti vaid elavatest surnumanajad.
Siis tajus ta äkki liikumist, keegi imelikult puhvis lühikese mantliga noor mees, nina külmast tuulest punane ja kiilas pea jaheduse eest kaitseks õlgade vahele tõmmatud, sammus mööda surnuaiateed kiirelt mööda, märkamata temast paari sammu kaugusel vedelevat kooljat. Johannes oli talle tänulik selle väikse lõõgastava momendi eest, mil ta sai vaadelda ja mõtlemisest puhata, kuid noormehe möödumisel sundis surnu end katkenud mõttelõnga jätkama.
Surnumanaja. Miks peaks keegi neist temaga vaeva nägema? Noh, siin polnud õnneks vaja eriti pead murda, temanigi olid jõudnud teispoolsuses levivad õuduslood surnumanajate poolt orjaks muudetud kooljatest. Ainult ühte ei suutnud Johannes taibata -- miks oli ta siis veel siin, miks ei orjanud ta juba oma manajat?
Isegi üritades kõigest hingest rakendada oma kehassemahutatud substantsi mõtlemise rakkesse, pidi Johannes jätma elavate maailma sattumisega seonduvad asjaolud kõrvale, sest tema peamiselt mälu ja aistingute jaoks arenenud vaim ei suutnud seda pähklit katki hammustada. Ta otsustas keskendada oma nappi mõtlemisvõimet hoopis pakilisema probleemi lahendamisele -- kuidas saada tagasi? Igatahes mitte suremise läbi, ta oli juba surnud, kehas kunstlikult kinni, seda enam, et mitte elavas kehas, mida on võimalik tappa vaid surnus, mis tuleb täielikult hävitada. Aga kuidas oleks võimalik vabaneda kehast nii, et sellest mitte kübetki järgi ei jää. Kui jääb, siis hoiab see kunstlik side millega ta aheldatud on, Johannest juba selle kübemekese küljes, mis poleks just eriti meeldiv variant -- sest siis oleks ta endiselt siin, ent juba liikumisvõimetuna.
Johannes nägi ainult ühte võimalust: see kunstlik side tuli kuidagi katkestada. Kooljal polnud kahjuks vähimatki aimu kuidas seda teha. Ainus kellel see aim tema teada võis olla, olid surnumanajad, needsamad kes seda sidet ka luua suutsid. Kuidas neid aga leida? Leida võõras maailmas võõraid inimesi, kes, niipalju kui ta aimas, ennast eriti ei reklaaminud või siiski reklaamisid? Sel juhul reklaamisid kus ja mil kombel? Kes teab palju neid üldse olemas võis olla, kuigi jah, üks pidi neist siinkandis olema, vähemalt hiljaaegu kindlasti -- too, kes Johannese tema armsast olelusstiilist välja, siia rõvedasse maailma oli kiskunud.
Ta väsis ja lahutas hetkeks oma meelt kiilast noormehest jäänud biojälgede uurimisega. Muidugi, sähvatas äkki Johannesel, lollpealuu, et ta ka enne selle peale polnud tulnud! Jäljed!
Hilinenult hakkas Johannes ümbrusest surnumanaja jälgi otsima. Oma suureks üllatuseks ja rõõmuks ta isegi leidis midagi. Mõned meetrid sellest paigast eemal, kus ta oli end esimest korda kehasse istutatult tajunud, paistis olevat mingi riitusepaik. Arvatavasti kellegi nime(võib-olla ka ta enda nimega, Johannes ei osanud täpselt öelda, ka lugemise oli ta unustanud) ja mingite numbritega lapiti, altarina maha asetatud hauaplaat, sellel lohakalt kokku köidetud luust ja nahast raam, kõrval mõnelt kalmult varastatud küünlajupid, mis olid ammu tuules kustunud, raamil looma või linnu verine, hangunud sisikond.
Johannes ajas ennast püsti, ta teritas meeli, et tabada vähimatki, mis tundmatust manajast võis olla maha jäänud ning juhatada kooljale teed tema juurde. Tajud haarasid nõrga, juba peaaegu hajunud bioväljade kujutise. See suundus rajale, mida mööda oli ennist rutanud punase ninaga noormees, segunes sellega korraks, kuid eraldus kohe ja eemaldus siis juba teist, harvemini kasutatavat teerada hauaplatside vahelt ja üle nende.
«Sa oled mul käes!» Kooljas tundis, kuidas tema hirm vähe järele andis ja ta sundis oma tohletanud keha surnumanajale järgi.
2.
E hkki Johannes ei suutnud kehutada oma veskikivina kaasalohisevat keha eriti käbedale kapakule, liikus ta siiski kogu oma kohmakusele vaatamata suhteliselt jõudsa sammuga edasi. Ümbrus valgenes üha.
Surnuaiast väljudes seisatas ta hetkeks. Majad teisel pool tänavat ei tundunudki nii võõrad nagu oleks võinud eeldada. Kas see tähendas, et talle hakkab miski meenuma siinveedetud ajast? Johannesel oli ükskõik, parem kui ei roni igasugune pahn mälu risustama. Ta aistis eemalt ühe elumaja ees luuaga vehkivat tegelast. See oli mingi vanamees, kes edasi-tagasi siiberdamisega oli suutnud kõikjale enda bioprojektsiooni varje jätta ning Johannest haaras kartus manaja jäljed kaotada.
Kui kooljas jõudis kõnniteed mahalangenud lehtedest puhastavast vanamehest mõne sammu kaugusele, märkas too lähenejat. Taadi esimeseks reaktsiooniks oli luuaga äsada ja samas ootamatu väledusega eemale karata. Johannes oli kindel, et mehe hoop ta väeti keha koost rabab, kuid kukkus hoopis äärekivile komistades lööja ise. Koolja ei tajunud nähvakat üldse, ta keha oli surnud ja tundetu kui tükk kivi.
Johannes ei olnud kojamehele enne erilist tähelepanu pööranud, kuid nüüd hakkas talle koitma, et elavate seas surnuid üldiselt ei sallita, seepärast astus ta järgnevate ekstsesside vältimiseks ennast põlvili upitava taadi manu ja haaras tollel ühe käega kaelast, teise käe konksjad sõrmed lükkas Johannes läbi mehe rinnakorvi, haaras lülisambast ja seejärel rebis ta mehel pea otsast.
Koos peaga eraldus ka tubli tükk hingetoru, söögitoru ja lülisammast. Kooljas astus üllatusest mõne sammu tagasi ja uuris oma kätetööd. Hoolimata kärbunud keha olematutest lihastest ja üldisest kehvast seisukorrast suutis ta tahe liigutada seda hirmuäratava rammuga. See... see oli ju väga hea, see oli argument, mis peaks talle andma veenvust juurde surnumanajaga kohtudes, kui too peaks hakkama vastu punnima. Kärvand vanamehest Johannesel kahju ei olnud, siinse painaja asemel ootab toda peagi teispoolsuse harmoonia.
Endisest märksa enesekindlamalt ja entusiastlikumalt liikus kooljas kojamehe verist pead ja tõmblevat keha maha poetades edasi, luuamehe poolt tekitatud bioväljadest segapudrust läbi. Ta leidis teiselt poolt värske kadunukese endist tööpiirkonda hajuva uduna jätkuva raja. Johannes piitsutas oma üha paremini koordineeritavate liigutustega keha kibedamalt takka. Tänavatel oli veel nii mõneski kohas näha värskeid jälgi, mis õnneks küll otse sõidutee äärde suundusid ja sealt edasi mööda suurt teed lahkusid, pea aga ei võinud ilmuda mõni, kes mööda kõnniteed kooberdades jälje rikub või surnut nähes paanikasse läheb. Siin-seal kaugemal tänavaotstes silmaski ta mõnda kühmus kuju või tuhises mööda võõra disainiga automobiile, kuid need poolunised hommikuhulkurid ei teinud teda märkamagi ja siis sisenes ta juba sama hästi kui õhkulahustunud rada pidi ühte kahekordsesse sireliheki taha varjuvasse kivimajja.
T repikoda kajas tema tümpsuvatest sammudest, liiv krigises kivi ja luu vahel kui Johannes teisele korrusele rühkis. Trepikoda oli puhas, aknalaual kasvasid isegi mingid lilled pottides. See maja oli teistsugune kui neid tema mälu omaks tunnistas, kuid suuri erinevusi siiski polnud. Vajaliku korteri ukse taga jäi ta seisma, katsus ust ja kui see ei avanenud, koputas aeglaselt. Kooljas teadis, et otsitavat enam apartemendis ei olnud, sest juba väljas oli näha värske majast väljunud jälg mis viis mõnekümne meetri kaugusele väikese klaashooneni ja lahkus sõiduteed mööda, segunedes kümnete teiste jälgedega. Lootusetu oleks proovida teda neist eraldada. Ka päev oli juba samahästi kui alanud ja vaevalt lastakse ebasurnul vabalt ringi kooserdada. Seda oli kinnitanud juba kojamehe käitumine. Kooljas lootis (niipalju kui tema mõtlemisvõime suutis välja arvestada), et kui manaja oli siit juba korra läbi käinud, siis tuleb ta mingil ajal uuesti. Johannese arvates oli see tema roostes mõtlemist arvestades suurepärane mõte.
«Kui kass ei tule hiire juurde, küll jooseb too siis ise talle sülle,» meenus surnule hägustest mälestustest mingi vanasõna. Kooljas ei olnud ainult kindel kas see oli pärit siit maailmast või kuulis ta seda mõne kolmandatest maailmadest tulnud hinge käest, kuid see polnud ka oluline.
Kooljas koputas uuesti, ja kui ka seekord midagi ei juhtunud, leidis ta, et korteris polnud kedagi ning otsustas oma jõu ulatuse kohta täpsema teabe saamiseks proovida ust lahti suruda. Mitte lõhkuda -- see oleks võinud liialt kära tekitada ja tüütuid uudishimulikke ligi meelitada. Lihtsalt üritada lukukeelt pooleks suruda. Enne kui ta jõudis sellega peale hakata kostis seestpoolt nahinat ja uks vajus lühikese keti jagu paokile. Johannes kellel oli luku murdmiseks hoog juba sees ei suutnud enam pidurdada ja purustas keti kerge õlatõukega. Enne kui tema surnulõustast soolasambaks tardunud naine piuksatadagi jõudis, haarasid koolnu luised sõrmed tal kõrist.
See tõi naise tardumusest välja, metsikult rapseldes püüdis ta end lahti rebida, prõmmides selle käigus vastu esikuseinu ning pillutades laiali seal nagis olevaid riideid. Johannes virutas talle teise käega vastu pead, mille tagajärjel naine verise näoga ta käte vahele elutult rippuma vajus. Kooljas astus ohvrit enese järel vedades edasi ja sulges kolinal ukse.
Naise lohistas ta põrandalt rõivaid ja vaipa kaasa tirides ühte suurde tuppa ja viskas diivanilaua ette põrandale. Ta ümbrust uuriv taju märkas selja taga sulguvat vastastoa ust. Kiiresti loivas Johannes sinna ja valmistudes kallaletungi tagasi tõrjuma, avas ukse. Oleks ta silmadega vaadanud, poleks kooljas voodi alla peitunud väikest kogu märganud, kuid nüüd tajus ta last oma üle kogu korteri laotunud aistingutega ning teadis ka, et teine jõnglastest oli kapi taga.
«Tulge välja, « käratas ta, kuid suutis kuuldavale tuua kõigest paar laksatust kui lõualuud abitult kokku puutusid. Tal polnud millegagi rääkida. Hetke seisis kooljas hämmeldunult uksel, kuid pöördus siis ringi ja jäi keset avarat esikut asjade üle järgi mõtlema. See oli isegi raske, kuid nüüd hakkas kapitagune pägalik veel vaikselt hirmust inisema. Mõtle siis sihukeste juures...
N ii, nähtavasti oli see siin surnumanaja kodu, vaevalt oleks ta nii varasel tunnil võõras korteris käinud. Mida ta siin teinud oli ja kus käinud, ei olnud võimalik öelda, sest kõik ruumid olid nii tema kui naise jälgi täis trambitud. Kui see oli kodu, siis tuleb ta siia ikkagi tagasi, selles suhtes võis siis rahulik olla. Nüüd aga suhtlemisprobleem. Kooljas läks suurde tuppa ja haaras laualt mingi trükikirjaga täidetud paberi, uuris seda vähe aega ning leidis kahjatsedes nagu kalmistulgi, et tähed ei kuulunud nende asjade loendamatusse hulka mille tundmisega ta võiks enam hoobelda. Tükk aega pingutades meenutamist ei aidanud midagi, mis läind, see läind.
Kooljas seisis mõnda aega niisama, lastes endal puhata. Selle aja sees hakkas naine ennast põrandal vaevaliselt liigutama, avas silmad, märkas läbi avatud ukse esikusse naasnud kühmus seisvat Johannest ning tardus võpatades liikumatuks. Mitte küll päris liikumatuks, sest temast täpsemalt tajudega üle käies märkas kooljas vähest aga pidevat värinat mis naise ihu raputasid. Mõne aja pärast, kui Johannes uuesti mõtlemist üritas, hakkas naine end kramplike liigutustega ettevaatlikult ukseavast kõrvale, seina varju nihutama. Ta tegi seda millimeeterhaaval ja Johannes, kes seisis naise poole peaaegu seljaga, jälgis teda oma meeltega.
Johannesele meenus hetk kui ta sisse tungides naisel kõrist haaras. Ehkki ta polnud kordagi naisele otseselt silma vaadanud, tõi kooljas oma tegusid meenutades ja neid analüüsida püüdes aistingute mälupangast selle hetke esile ja nüüd leidis ta naise silmist kirjeldamatut õudust. Uuesti kerkis esile inimese meeleheitlik raplemine.
Esimese hooga ei osanud ta sellele seletust leida, ent siis taipas Johannes, et oli juba liiga kaua surnud olnud. Naine ju kartis surra, ta oli võidelnud oma elu eest ning nüüdki värisesid kolm kogu korteri erinevates osades, peljates, et kui nad tema tähelepanu enesele tõmbavad siis ta tapab nad. See oli põhjendatud ootus, ent milleks karta?
Alles nüüd sai Johannes õieti aru, et elavatele on nende elu, kogu sellest füüsilisest mõttetusest hoolimata, mingil kummalisel kombel kallis. Naeruväärne, leidis Johannes, kes oleks teinud ei-tea- mida, et taas surra. Tegelikult ta juba tegigi seda ei-tea- midagit. Kooljas vajus magusatesse mälestustesse, esile kerkisid tema luuletused, muusika, kõik-kõik mida ta oli jõudnud korjata ja talletada oma mällu, suheldes teiste omasugustega. Kahjuks siin, ahistavalt kitsaste tajude kütkeis ei olnud neis seda kirkust. Hoopis miski muu murdis ennast mälestustest esile, see oli üks sõna, sõna mis võttis arvess elavate elulembuse ja andis tema edasisele tegevuskavale hoopis uue suuna, juhtides tähelepanu ka teistele korteriasukatele. See sõna oli «pantvangid».
N ii äkitselt, et põrandal teadvusetut teesklev naine karjatas ning käpuli teise tuppa põgenes, liikus kooljas paigast, läks välisukse juurde, keeras lukuaugus võtit ja väänas seejärel väheldase metallitüki pooleks. Siis jäi ta uuesti liikumatuks.
Kui need inimesed siin olid tolle surnumanaja pereliikmed, ehk võis neid siis kasutada manaja ähvardamiseks? Kas tapab too Johannese ja saadab tagasi teise ilma või teeb Johannes seda tema perega. Teooria oli muidugi hea, kui selles poleks olnud ühte nõrka kohta: surnumanaja, kes ta ka ei olnud, oli üsna kindlasti teispoolsuses käinud, paljud nekromandid tegid seda, et leida oma käsilasteks kõige sobivamaid silmamoondajaid- trikimehi, kooljatest orje või lihtsalt nautida tajude neid tahke mida kehas kunagi tundma ei saa. Seetõttu teab ta ka millised on olud peale surma ning vaid naerab tema mannetute ähvarduste peale. Ja lisaks veel suhtlemine. Noh, tegelikult surnumanajaga ei tohiks vast probleeme tekkida suheldes aistingute kaudu, teispoolsuses oli too seda kindlasti teinud, Johannes ei arvanud, et sellel võis mingit tähendust olla millises maailmas antud suhtlusviisi kasutada., elavate või surnute omas.
Äkki äratas tema heietustest uinunud tähelepanu rõduukse kolin ning virgudes sööstis kooljas naisel teed ära lõikama.
3.
E ndale järeletormavat kooljat nähes viskus naine pikali, tõmbas ennast kerra ja jäi liikumatult lamama. Kare ja külm betoonpõrand põrutas talle valusalt vastu põlvi ja küünarnukke, kuid naine ei tundnud valu. Hirm on see mis inimese araks teeb. Sille oli täiesti nõus, et ta oli arg, kuid naine ei leidnud, et see oleks häbiasi. Tal oli eredalt meeles koletise kohutav jõud kui too teda nagu takukoonalt lohistas ning naine leidis, et tal polnud praegu mingit mõtet vastupanule kui ta ellu tahtis jääda. Niisiis oli kõige õigem mitte anda põhjust end tappa. See põhjalik arutelu käis naise peast läbi nii kiiresti, et aju ei jõudnudki neid registreeridagi, tabades ainult sõnad «ellu jääda» ja toimis siis sellele vastavalt. Seepärast haaraski naist tardumus kui libasurnu teda puudutas.
Kooljas haaras ta jõhkralt sülle. Naise pea kolksatas vastu surnu konte nii et silmist lendas sädemeid, kondised, haudkülmad käsivarred pigistasid teda valusalt ning surma hais mida skeletijäänustest õhkas pani pea koos seda tabanud hoobiga pööritama, nii et naine oli minestuse äärel.
Olevus tassis ohvri lastetuppa. Seal viskas ta oma kõhetule ja lagunenud kehale vaatamata Sille arutu jõuga Katu voodisse, misjärel tardus sombi sealsamas voodi ees liikumatuks. Sille jäi voodil täpselt samasse asendisse nagu ta sinna kukkus. Lapsed, vasardas naisel peas, kus nad on, ega nendega midagi juhtunud ei ole? Liiguta end ometi, inimene! Kuid ta ei suutnud midagi ette võtta, lihased keeldusid talle allumast. Ta kirus end nagu jaksas, kuid liikmeid haaranud kangestus ei andnud järele. Õuduse ja vihapisarad tungisid silma. Naise peast jooksid läbi kõige kohutavamad pildid sellest mis võis sündida nende hetkede jooksul kui ta oli olnud teadvuseta.
Kriisisituatsioonist tingitud mõttelennu kiirus oli endiselt selline, et aju suutis naise mõttetulvast haarata vaid ühe sõna «teadvuseta». Nagu alati täitis ta käsu. Sille keha lõtvus ja naine vajus mõneks hetkeks olematusse.
Kuid sel hetkel leidis alateadvus, see inimese tegelik mina, kes aju millekski ei pea, et tal on aeg tegevusse asuda. Sille õndsasse iseolemisse kapseldunud hinge tabas külma duššina alateadvuse halastamatu kriitika: kah mul ema väljas, olukorras kus peaks võitlema oma laste eest nagu lõvi lebab tema siin ega suuda varvastki liigutada. Naine krigistas hambaid ja rebis aju protestidest hoolimata end tagasi ärkvele. Aju kapituleerus ning lasi ka lihased krambist vabaks. Naine pööras pead.
Alles nüüd sai Sille võimaluse elukat korralikult näha. Ent enne lasi ta pilgul kiiresti üle toa käia. Lapsed olid terved ja vigastamata, sellest andis tunnistust tema all voodialusest tõukest liikuv madrats. Naine tänas ülevoolavalt jumalat. Vähemalt tüdruk polnud eriti hirmunud, muidu poleks talle pähe tulnud emale oma asukohast märku anda. Kapi taha varjunud Sassist nägi Sille vaid põlvist saati paistvaid jalgu. Poisiga paistis asi olevat täbaram -- too värises silmnähtavalt ning hoolimata väljast kostvast hommikuse tipptunni masinamürast ning naaberkorterite asukate hommikukolinast ja veepahinast, tabas ema kõrv vaevu vaoshoitud, ahastavaid nuuksatusi. Tundus, et pisipoeg oli hüsteeria piiril. Sille sundis ennast rahulikuks, midagi oli vaja kiiresti ette võtta enne kui Sass end reedab.
«Mida sa tahad?» küsis Sille eneselegi võõra, katkeva häälega. Ettevaatlikult pühkis naine laubahaavast silmavalguvat verd, valu pani võpatama. Terve ta pea kumises ja valutas nagu poleks vigastus olnud mitte ainult füüsiline, vaid nagu keeks võitlus ka tema enda teadvuses. Mumifitseerunud võõras ei näidanud vähimalgi määral välja, et ta oleks midagi kuulnud. Tolle tühjad silmakoopad mida valgustas kahkjas hommikuvalgus vahtisid osavõtmatult seina.
«Kes sa oled?» küsis naine. Vastus tema küsimusele oli samasugune nagu ennegi -- osavõtmatus. Nii ootamatult ja verejanuliselt uksest sissemurdnud koletis oli kui välja lülitatud. Kuid see-eest oli nii mõneski elu ülegiliia. Sille pidi närvivapustuse saama kui kuulis voodi alt tütre häält.
«Ema-ema,» sosistas Katu ärevalt, «kas see ongi see sombi kellest isa rääkis?»
«Ole vait,» sosistas Sille ehmunult vastu, tundes kuidas hirmu külm käsi südamest haaras ja ihu külma higiga kattis. Ema hääles oli niipalju õudust, et Katu pelglikult voodialuse kõige kaugemasse nurka tõmbus ja ennast nii väikeseks tegi kui sai. Ta ei taibanud, mida ta valesti tegi. Isa juttudes polnud sombid kunagi kurjad, vaid head ja ustavad abilised. Muidugi, see siin oli emale kallale läinud aga kas ema temast siis jagu ei saagi? Nüüd alles hakkas tüdruk tõsiselt kartma.
S ille ei olnud mehe tegemiste vastu kunagi erilist huvi üles näidanud, ausalt öeldes ta lausa kartis seda hauatagust värki. Kuid nüüd kahetses naine oma huvipuudust. Mine tea mis lihtsal viisil oleks praegu võimalik olukord oma kontrolli alla saada ning nii iseend kui lapsed päästa. Mitte, et ta nii kohutavalt surma oleks kartnud, Kurk oli talle piisavalt palju teispoolsusest kõnelenud, et suuremat hirmu hajutada (kuid pelg jäi, eluaegseid väärtusi oli raske hoobilt ümber hinnata). Asi oli selles, et kuigi surm polnud mingi põrguauk, oleks ikkagi ebameeldiv elust, millega ta tegelikult vägagi rahul oli, nii järsku loobuda, lisaks veel lapsed. Ta nii tahaks näha millisteks nood kasvavad, lastel on oma elu ju veel elamata.
Katu -- nii imelik kui see tüdrukust ka ei olnud oli vaieldamatult isa mantlipärija, teda huvitas kõik mis isa oma tegemistest rääkis ja ta kippus igal võimalikul juhul kaasa. Eks seepärast ta praegu nii elevil oligi, tema ihaldatud ja ammukuuldud, ent seni keelatud müsteeriumid tulid koju kätte.
Sassiga aga olid hoopis teised lood. Poissi hämarteadused ei huvitanud, tema oli pühendunud äsjaavastatud seltsielule ning kõigist oma sõpradest ja harrastustest loobumise hirm võis lapsele tõeline košmaar olla. Sille mõtles millisesse masendusse tema pesamuna oli langenud kui ei saanud gripi tõttu klassiõhtule ega muusikakooli kontserdile kus ta viiuliga üles astuma pidi. Tema lohutamine oli vaevarikas ja peaaegu tulutu töö. Ning nüüd selline pauk -- võimalus saada surma ja kõigest hoobilt ilma jääda.
S ombi nagu näha kas ei tahtnud kuulda või mis samuti üsna tõenäoline ei olnud selleks võimeline. Sille otsustas riskida, ei saanud ta ju oodata kuni poiss hirmust lolliks läheb.
«Mida sa meist tahad?» üritas ta veelkord elukaga kontakti võtta. Kurgi jutu järgi olid nood igatahes pea sama nutikad kui inimesed ja suhtlemisprobleeme ei paistnud vähemalt temal nendega olema. See siin oli aga vait kui sukk. Ehk mõistab ta vaid viipekeelt? Kõrvu tal ju pole. Nii täpselt polnud ta Kurki viitsinud kuulata. Jaa, alguses oli ta vägagi põnevil kuulates jutte hauatagusest elust, kuid kuna mees muust eriti ei rääkinudki, siis muutus pidev surmateema naise jaoks vähehaaval tüütuks ja viimasel ajal lasi ta enamuse mehe juttu lihtsalt kõrvust mööda.
Tundus, et koletis oli siiski kurt. Sille jälgis kullipilgul sissetungijat. Ei midagi, toda nende jutuajamine ei olnud häirinud, ju siis ei kuulnud, muidu oleks ta tüdruku jalamaid välja kiskunud.
«Kuidas sul on Sass?» küsis ta poolihääli ja kahetses silmapilk oma tegu. Poiss, kuuldes ema küsimust ei olnud võimeline vastama, kuid ema hääl murdis pidurid mis olid Sassi siiani vaiksena hoidnud ning valju ahastav nutt pääses täiel võimsusel valla. Kooljas ei reageerinud õnneks kuidagi. Sille pigistas voodiserva nii et käed krampis, kuid ei riskinud poja juurde minna. Küll oli ta nüüd 100% veendunud, et koletis oli kurt ja ta ruttas ära tarvitama ootamatult avanenud võimalust kasutada oma häält.
«Ära karda kallis, ei juhtu meiega midagi,» hakkas Sille poissi rahustama, mõeldes samal ajal hoopis sellele, kuidas kõige paremini leida rakendust asjaolule, et sombi oli kurt. Karjuda appi?
4.
P eale surnuaiast naasmist hüppas Kurk korraks veel kodust läbi, et mahaununenud stuudiovõti kaasa haarata. Sille oli juba üleval, ta polnud peale mehe lahkumist enam sõba silmale saanudki ja otsustanud siis korrata itaalia keele materjale.
«Undici, dudici,» kuulis Kurk teda pomisevat kui oli end võimalikult vaikselt välisuksest sisse libistanud, et mitte peret üles ajada.
«Milleks sul seda itaalia keelt vaja on?» oli Kurk talt kord küsinud. Naine oli vaid õlgu kehitanud, «Jumal seda teab, ega praegu polegi vaja aga on see siis põhjus keelt mitte õppida? Kui ükskord vaja läheb siis on juba hilja ponnistama hakata.» Kurk ei osanud selle peale midagi kosta, teadmatus selles suhtes mis tulevik toob polnud tõesti eriline ettekääne millegi tegemata jätmiseks, vastasel korral oleks ju võinud üleüldse kõige tegemisest loobuda.
Kurgile endale meeldis külastada teispoolsust ning selleks, et talle seal jätkuvalt meeldiks ja teda edaspidigi soojalt vastu võetaks , oligi tal praegu käsil väike kombinatsioon. Tegelikult oli sellega juba sama hästi kui ühel pool, veel ainult vormistamise küsimus ning just vormistamas ta nüüd siin stuudios oligi. Ettevalmistused olid lõpetatud, Kurk tegi viimase sammu ja astus sinna, teisele poole, surnute keskele.
Emotsioonid, aistingud, mõttevabadus, mida siin kasutati vabadusena mitte mõelda, lõpmatu avarus. Surnute hinged laotusid siin kindlapiiriliste ent korrapäratute vormidega ruumiliste substantsidena, pidevalt omavahel mõneks ajaks osaliselt difundeerudes, et uurida teise mälupanka ja loomekeskusi, kas on seal midagi huvipakkuvat, et see omalegi talletada. Võimatu oli öelda kui suured nad olid, sest siin puudusid mõõtmed Mõnikord kapseldus keegi hingedest eraldatusse, laskmata kedagi oma piiridest läbi, saamaks rahu ja vaikust. Just nii sündisid paljud uued ideed, loodi kunsti, sest just emotsioonidel ning aistingutel põhinev looming oli hingede kireobjekt, see oli kireks ka Kurgile.
Varem oli Kurk uurinud emotsionaalse kunsti mõju surnutele. Siis uuriti surnuid elavas maailmas, kutsudes neid hulgakaupa välja kontserditele mida korraldati nimelt selleks otstarbeks. Nüüd astus mees sammukese edasi, läks hingede keskele nende omas elemendis ning sattus seal nende loomingulisse lummusesse. Luule ja muusika, mis teda juba enne köitsid, haarasid eriti siin, kus seda sai tunnetada mitte enam ainult kõrvade kaudu, vaid otse, kõigi meeltega. Siin oli võimalik edasi anda kõige peenemaid varjundeid või kontraste nii nagu mitte iial elavate maailmas. Kurgil tekkis meeletu soov tõusta tippu siin, tõeliste meistrite keskel.
Surnumanaja sisenes oma lemmiknekropoli mis kujutas endast tihedat hingedekogumit ning lasi vabalt ligipääsetavaks just tänaseks presentatsiooniks talletatud loominguga mäluosa. Ta ise ei otsinud seekord midagi, mõnuledes huvilisi oodates varem kogutud teostes. Reklaamiks liikus ta aeglaselt edasi, riivates uudisega siin- seal kohatavaid hingi. Pärisasukad sellist reklaamitaktikat muidugi tavaliselt ei kasutanud, see mood oli kaasa toodud siinpoolsust külastavate elavate poolt. Enamusel surnutest loojatel oli üsna kama kas keegi üleüldse kunagi nende loomingut aistis, kuid oli neidki kes läksid kaasa elavate moega oma saavutusi jagada ja võrrelda. Ajapikku oli taolisi üha enam juurde tulnud ning sääraseid Kurk nüüd püüdiski. Eriti raske see ei olnud, sest nimelt sääraste suurustlejate poolt oligi antud nekropol peamiselt asustatud.
5.
S ille oli jõudnud arusaamisele, et lisaks ignorantsile rääkimise suhtes, ei morjendanud sombit ka tagasihoidlikul määral naise liikumine. Sille oli nüüd voodis istukil ning kohendanud padja omale seljataha, toetus vastu seina. Kuidas reageeriks sissetungija laste lagedaleilmumisele ei hakanud ta igaks juhuks katsetama, ehkki kiusatus Sassi sülle võtta ja rahustada oli suur. Poiss, nähes et jalamaid midagi halba ei sünni, oli ema vaigistava jutu mõjul veidi tuure maha võtnud. Ise Sille enam ei kartnud, tema mõtetes oli saanud valitsevaks külm kalkulatsioon, tunneteks polnud antud situatsioonis mahti.
Kui sombi neid kohe ei tapnud, siis oli selge, et tal oli nendega mingi kaugemaleulatuv plaan. Võis arvata, et see oli seotud Kurgiga ja tema hommikuse asjaajamisega. Nähtavasti oli midagi nihusti läinud ja nüüd varitses see elukas mehe tagasitulekut. Kuidas too siia sattus ja milleks neid vaja oli, ei osanud naine arvata. Äkki kartis sombi, et kui ta nad praegu tapab, siis saab Kurk sellest läbi teispoolsuse teda ja nii kaob varitsusest üllatusmoment? Järelikult ta võimaluse korral ei tapa neid ja järelikult tuleb Kurki toimuvast hoiatada, siis ei oota üllatus mitte teda vaid hoopis seda tegelast siin.
«Katu,» sosistas Sille võimalikult vähe huuli liigutades.
«Jah,» nahistas tüdruk voodi alt vastu. Ka tema hakkas oma esialgset rõõmu kaotama, sest põrand oli kõva ja sombi ei teinud midagi põnevat, seisis niisama nagu tulp, isegi nende sosistamine ei viinud teda endast välja. Mitte et tüdruk seda oodanud oleks, aga passida peale sedavõrd hoogsat sissetungi niisama tundus ka natuke napakas. «Mis sa arvad, kas ta on õige rikki läinud?» küsis ta ema käest.
«Vaevalt küll, ära sa jumala pärast nüüd mingit lollust tee, püsi vagusi. Ütle mulle parem kus su mobiil on?»
Katu üllatus. Jah, ta oli omale sünnipäevaks telefoni saanud, klassis olid need pea kõigil, kuid tüdruk polnud kunagi arvanud, et moblat saab kasutada võitluses teispoolsuse jõududega. Innukalt küünitas ta ennast voodi varjust veidi välja, et lahtisest koolikotist kõneaparaat kätte saada, seejuures selle peale tulemata, et käsi hetkeks liikumatu ohuallika potensiaalsesse vaatevälja jäi.
«Issand, mida sa ometi teed!?» sisistas ema ehmatusest ja raevust krampi tõmbudes. Kohkunult pillas Katu telefoni põrandale, krabas selle siis uuesti pihku ning varjus kiiresti voodi alla. Sass, kes oli välja piiludes ehmatanud isegi rohkem kui nemad mõlemad, peitis pea sülle, sealt ta enam välja ei vaadanud, hakates enese ette vaikselt midagi ümisema, et mitte kuulda ja näha kui midagi peaks juhtuma.
«Segi oled peast või? Kas ma seda käskisin sul teha?» kähistas juhtunust kogu oma külma närvi kaotanud Sille.
«Midagi ei juhtunud ju,» õigustas tüdruk ennast. «Ja isegi kui oleks juhtunud,» kaitses tüdruk ennast mõttes, salamisi oma teo üle hirmuga segatud uhkust tundes, «noh, siis tuleksite te isa ja Sassiga mulle ju kogu aeg külla, võib-olla oleks ta sinu ka ära tapnud, siis oleksime koos surnud olla.»
Kui isa tema julgusest kuulda saab, küllap ta võtab siis tütre koos endaga stuudiosse kaasa, üks asjalik abiline kulub talle kindlasti ära.
«Jää vait oma lolli jutuga, kui sa peaksid veel midagi sellist tegema, siis... ja anna see mobla siia!»
Vilkalt nagu tsirkuses kloun eesriide tagant, vupsas voodiserva tagant välja lapsekäsi koos mobiiliga. Sille haaras õudusest oiates telefoni ja käsi kadus kiiresti.
«Palun tütreke ole ometi ettevaatlik,» palus naine, tundes kuidas käed hirmust külmaks tõmbuvad.
Johannes uuris täielikus hämmelduses eset naise käes, kõigi pingutuste kiuste ei suutnud ta oma kadunud elust leida vihjetki millegi sellise kohta. Välimuselt meenutas see, meenutas... see ei meenutanudki midagi sellist mida ta kunagi näinud oli. Nimetus vihjas nagu liikurvahendile aga mõõtmeid arvestades vaevalt see sõiduk oli. Relv? Kooljas kahtles ning otsustas enne tegevusse asumist veidi oodata, kuid samas ootamatusteks valmis olla. Aeg oli vist kõvasti edasi läinud sestsaadik kui ta maha maeti. Väga palju sellest ei saanud aga ka möödas olla, sest linnas ei torganud väga suuri muudatusi silma Või käis areng aeglaselt? Ta muidugi ei olnud surnumanaja jälgi silmist kaotada kartes eriti uurinud kah. Siiski nüüd korteri sisustust lähemalt uurides märkas Johannes paljut millest ta midagi ei mäletanud. Samas võis see olla ka mälu viga.
Aparaadist naise käes lõi sirama valgus, too mudis seda veidi ja sosistas siis pettunult:» Tal on välja lülitatud.»
Johannes tundis kergendust, ükskõik mida see masin endast ka kujutas, igatahes ta ei töötanud.
«Saada SMS,» kostis voodi alt soovitus.
Johannes muutus uuesti tähelepanelikuks. Häda nende elavatega, pidevalt peab valvel olema, lõdvaks lasta ei saa, kohe kukuvad midagi sepitsema. Julgeks läinud teised, või... nad ikka kardavad surra? Või ajas ta midagi sassi? Mis asi oli SMS? Aparaat naise käes hakkas vaikselt piiksuma, kuni viimase, varasematest valjema piiksu ajal Johannesel koitis -- morse! Mitte SMS vaid SOS, ta oli valesti kuulnud! Kuidas see talle enne meelde ei tulnud, muidugi, surnud olles unustad nii mõndagi, kuid midagi nii elementaarset! Midagi taolist ei kavatsenud Johannes sündida lasta, sellest appikutsest võis suur jama tulla.
Kiiresti astus kooljas naise juurde, too püüdis teda laualt haaratud lambiga lüüa, tüdruk klammerdus jalgadesse, poiss hakkas kriiskama. Aparaadi kätte saanud, pigistas Johannes selle puruks ja viskas tükid vastu seina. Kui ta eemale astus, siis sabistasid ja seletasid inimesed veel tükk aega enne kui vaiksemaks jäid. Kuid kahju, kartis Johannes oli juba tehtud. Neetud! Ta tundis et vihkab elu ja elavaid üha enam ja enam. Olgu nad neetud need elavad, olgu neetud mõtlemine ja need kes elavad, mõtlevad ja ei lase teistel rahus surnud olla.
6.
K urk vahtis masendunult telefoniekraani.
SOMBI KORTERIS
OLEME VANGIS
Niipalju siis haledast südamest, nõrkusest, mida ükski surnumanaja endale ealeski lubada ei tohi. No kuidas kurat see värdjas sinna oskas kooberdada? Või oli see mõni teine kooljas? Ei, võimatu, see pidi olema Johannes, seesama raibe kelle luude purukspeksmine tundus talle liialt suure alatusena lisaks kõigele muule mis ta sellele vennikesele oli teinud. Oli viga loota, et too linna peal kooserdades ja segadust tekitades politseinike poolt ribadeks lastaks. Vähemalt poleks keegi osanud siis teda, Kurki asjaga seostada.
Oleks ta koolja aga tapnud, siis kummitusena oleks Johannes teda lahkumas näinud ja süüdlase meeles pidanud. Nende aastatega mis oleks sel raisal kosumiseks kulunud, et Kurki kollitama tulla, võinuks muidugi leida tõhusa viisi kummituse kõrvaldamiseks, ent milleks lisatöö kui on lihtsamaid variante? Kahjuks lihtsamad variandid ei ole alati eriti tõhusad, nagu nüüd välja tuli.
Kui see raibe nüüd Sillele või lastele midagi teeb! Mees tundis kuidas tal närvidest hakkasid peanaha all nagu sipelgad jooksma. Idioot olen, idioot, idioot. Kurat, et ma ka ei võinud seda asja kindlamini korraldada. Mees püüdis ette kujutada mida kooljas ette võiks võtta ja millised võiksid olla tema motiivid. Kätte maksta, loomulikult! Aga tähendab see koolja jaoks tema perekonna tapmist? Vähetõenäoline, ta ju teab et surmas pole midagi hirmsat. Naise ja laste piinamine? Ei usu, ta polnud silmamoondaja-trikimees vaid luuletaja, kuigi kes teab milliseks kooljas äärmusolukordades võib muutuda. Pealegi oli SMS-is, et nad on vangis, järelikult väga hull asi ei ole. Hetke mõtles kas ta võiks Sillele äkki helistada, kuid mõtles siis ümber. Ei maksa lõvi sabast tirida. Perse küll!
Isegi kui ta koolja nüüd likvideerib, siis lastele on see ikkagi hirmus šokk, naisele muidugi ka. Ei kujuta ettegi kuidas ta vastu peab, või äkki ei peagi? Kurgile kerkis silme ette pilt hüsteeriakrampides Sillest, kes koolja eest peituda püüdes laua alla poeb ja endal juukseid peast kisub. Lapsed röögivad ja püüavad kaitset otsides tema juurde varjule pugeda kuid naine peksab nad paanikas olles ja ümbrusest mitte midagi taibates eemale... Lollus. Kurk neelatas, tütar oli saatnud SMS-i ja juttu oli ainult vangistusest.
Kuid hirm ei kadunud.
Kurat! Miks ta jättis selle raipe saatuse hooleks? Kuidas peaks ta nüüd sellest värdjast jagu saama kui too on täielikult toibunud, tugev ja teraste meeltega? Selja tagant ikka ligi ei hiili ja niisama kooljahinge kehast lahutada ka ei taha, sest siis saab too vabaks ja läheb teispoolsusse tagasi. Tappa oleks ikkagi vaja, sest kummitusena jääb ta siia ilma vangi.
Niisiis, tuleb kooljas kuidagi liikumisvõimetuks teha. Päris püssiga paugutama keset linna ei taha ka hakata. Ei ole vaja, et inimesed hakkaksid tema tegemiste vastu huvi tundma. Teisest küljest aga -- sihukest skeletti läbi linna kuskile üksikusse kohta ka ei meelita. Nii ebameeldiv kui see ka ei ole, tuleb vist mõõk ära teritada ning see asi korteris kohapeal ära lõpetada. Jama on aga see, et kahekäemõõgaga ei ole toas eriti ruumi vehkida. Asi võib väga kergesti lõppeda ta enese ärahakkimisega. Kurk väristas õlgu ja sülitas kolm korda üle vasaku õla. Ei maksa sihukesi mõtteid mõelda enne nii ohtlikku kokkupõrget. Neetud olevus! Avamaal jah, seal poleks kollil mingit santsu. Et ta ka nii nutikaks osutus. Järelikult ei tohi teda mingil juhul alahinnata, seepärast jääb mõõgaga tema koopasse ronimine ära.
Abilisi oleks vaja -- aga keda võtta? Kui kedagi appi kutsuda, siis peaks ju seletama ka miks ta kooljat lihtsalt rituaalselt kehast ei lahuta. See ei lähe mitte. Mitte et ta häbeneks aga... Jutud läheks lahti ja... Kindlasti jõuavad need ka peagi teispoolsusse, sinna jõuavad lõpuks ju kõik jutud ning siis...
Nojah, siis jääb vist ainult üks võimalus kuidas asi kiiresti ja ilma suurema kärata ära ajada. Tuleb värvata teispoolsusest endale paar silmamoondajat, nendel on kõige suurem šanss kooljale märkamatult ligi pääseda ja neile ei pea ka midagi seletama. Mees sülitas igaks juhuks veel kord üle õla, nii igaks juhuks. Sest ei saanud öelda, et ta poleks ebausklik, see oleks olnud saatusele natuke liiga julge näkku sülitamine. Nagu ka väitmine et jumalat pole olemas, mees võis sellele küll avalikult kaasa noogutada aga südamesse jäi ikkagi kripeldus, keegi ju ikkagi otsustas, kas avada teispoolsusse uks või mitte.
Uuesti teispoolsusse minema Kurk ei hakanud. Otsida silmamoondajaid mööda nekropole taga võrdunuks mündi otsimisega laavast. Neid oli väga vähe kes tundsid mõnu koostööst elavatega elavate maailmas, pealegi sellist koostööd. Üksikuid maniakke, kellele tapakunst huvi pakkus, siiski leidus. Nende mäludes leidus kõikvõimalikke võikaid stseene ja nad olid siiralt rõõmsad iga säärase taiese loomise üle.
Lihtsaim võimalus selliste maniakkide leidmiseks, oli pöörduda otse nende olevuste poole, selleks oli aegade jooksul välja töötatud mitmeid süsteeme, Kurk valis neist mitte kõige efektiivsema, ent see-eest lihtsaima.
«Ma olen ikka üks hirmus seanahavedaja,» mõtles ta sealjuures, «peaks ennast kunagi käsile võtma ja harjutama kõike akuraatselt tegema mitte valima alati lihtsamat teed aga tühja kah. Pealegi kui lihtne variant ei õnnestu, eks siis võib hiljem keerulisemaid ja efektiivsemaid teid proovida.
Niisiis, kui saata vereohver teispoolsusse, siis mõjub see seal nagu võigas verine signaalrakett, mille peale silmamoondajad nagu hagijad kohale tormavad. Süsteemi viga oli selles, et alati ei pruukinud kutsutavaid antud piirkonnas olla ja seda üsna pikka aega. Kurk, ettevaatlikult rotti rituaalmõrvaks valmis seades, lootis siiski, et seekord läheb õnneks. Rotte kasutas ta vereohvritena sellepärast, et nood paljunesid kõige kiiremini ja nii ei pidanud pidevalt pead vaevama uute ohvrite otsimisega. See siin oli tal küll viimane, sest mingi haigus oli teised hauda viinud.
Looma uimastanud, asetas ta selle surnuaedadest varastatud kontidest ja kolpadest altarile ning võttis kätte teritatud küünarluust ja keerukate kaunistustega ilustatud ohvrinoa.
«Las sureb see elav hing surnuluul,
surnuluu läbi, surilaulu saatel,
et minna surnute keskele,
kaasas värske veri
teatamaks oma tulekust.»
Kurk ei teadnud milleks oli see lause vajalik ja veel sellisel venitaval ümiseval kombel esitatud, kuid ilma selle etenduseta ei juhtunud midagi. Kahtlustati, et veel mingi seni avastamata olevus valvas -- kes, kuhu ja miks maailmade vahel liikus ning just tema teavitamiseks oli see vormel riituse juures vajalik ja seda pidi kordama kogu aeg. Just seepärast ei välistanudki Kurk jumala olemasolu. Isegi kui too uksevalvurist olevus polnudki jumal, siis oli sellest hoolimata väga kasulik temaga häid suhteid hoida.
Signaali uksehoidja kohalekutsumiseks andis surnu jäänustele voolav elav veri, ning siis too olevus kas tekitas ukse või mitte. Üldjuhul tekitas, väga harva kui asi muude ideaalsete tingimuste korral toimumata jäi. Millised aga olid tema antipaatiad või tujud, oli siiani veel saladus. Seepärast Kurk ei rääkinud ega isegi mõelnud Uksehoidjast kunagi halvasti. Iial ei või teada.
Surnumanaja lõikas esimese haava ja veri pritsis «koputusvormeli» saatel kontidele. Mees pidi olema ettevaatlik, et vere voolamine ei katkeks, ent samas pidi ka ohver kogu rituaali ajal elus püsima. Seepärast eelistas nii mõnigi nekromant suuremaid ohvreid, siis oli võimalus, et nood liiga vara koolevad väiksem. Kurk oligi väikeste olevustega teinekord orki lennanud ja oma laiskust kirunud, kuid jäänud siiski rottide juurde.
Kurk tegi uue sisselõike ja tundis siis, kuidas toas jahedamaks hakkas muutuma. See oli hea märk, samamoodi nagu ka valguse kadumine. Ettenägelikult oli ta süüdanud küünlad, sest elektri kasutamine oli kindel viis asja vussi keerata. Ruum muutus kottpimedaks ja külmaks kui hundilaut, ainult küünlad hubelesid, suutmata valgustada midagi peale iseenese.
«Las sureb see elav hing surnuluul,
surnuluu läbi, surilaulu saatel,
et minna surnute keskele,
kaasas värske veri
teatamaks oma tulekust.»
Kurk kordas üht ja sama, väsimatult ning lainetavrütmiliselt. Küünalde valgus kahanes üha, kuni muutus nööpnõelapea suuruseks hõõgumiseks, mattudes üha enam pealetungivasse pimedusse, kuni lõpuks hakkas tekkima uks, mille valmimisele kogu valguse ja soojuse energia läks. Kavalam oleks olnud kamin tellida, siis oleks veidikenegi valgust jäänud, ent Kurk ei viitsinud kaminaga jamada, küünlad olid odavamad ja lihtsamad üles sättida, pealegi tekitas see kõik sobiva meeleolu.
Aeg möödus, rott oli surnud, uks sädeles punaselt ja kedagi ei tulnud. Nekromant ootas. Hirm perekonna saatuse pärast moonutas aega ja mees muutus iga sekundiga närvilisemaks. Aga mis saab siis kui kedagi ei tule? Kas minna ikkagi ise otsima või kasutada teist, keerulisemat, ohtlikumat ja aeganõudvamat, ent kindlamat viisi? Oli tal üldse niipalju aega? Kurk surus maha soovi küüsi närida.
Lõpuks ilmusid väravast kaks kogu, kellest ta nägi vaid vilksatusi kui need toahämarusse kadusid. Mees tundis kuidas kergendus nagu tõusulaine temast üle käis. Ikkagi tulid ja mitte üks vaid mitu! Kui oleks tulnud ainult üks verenautleja, siis oli alati oht, et kehva töö pakkumise korral võis ta vabalt ka väljakutsuja õnneks võtta, et midagigi saada. Seda juhtus muidugi väga harva, sest siis kadus reeglina ka värav maailmade vahelt ja veristaja pidi tagasi teispoolsusse saamiseks endale uue surnumanaja otsima. See võis venida üsna pikale, ehkki ka neil olid omad viisid kuidas nekromante leida. Kuid üldiselt ei talunud surnud eriti kaua elavate seas viibimist. Kurk oli kuulnud ühest sadistlikust värdjast, kes oma verejanulise loomuse tõttu mitmeks aastaks siia ringi kollama jäi, sest keegi ei julgenud temaga tegemist teha. Varitsustest, kus teda maha lüüa üritati, vingerdas too alati välja ning viimaks, et raisast lahti saada, sõlmiti põrgulisega leping, peale mida ta pärast mõlemapoolseid turvameetmeid kasutades siit minema toimetati. Arvatavasti oli too mõne ogaraks läinud looma hing, sest inimesed üldjuhul nii pidurdamatud ei olnud, neil oli ikka mingi mõtlemisharjumuse jääk olemas. Samas, mine tea, inimesi on igasuguseid.
Leides, et kauem ei ole mõtet oodata, sest vaevalt enam kedagi juurde tuleb, sulges mees maailmadevahelise ukse ning pöördus saabunute poole. Kui nad olid kahekesi, siis distsiplineerivad nad üksteist tema kallale kippumise eest -- kui kõik väljakutsujaid tapaks, siis vaevalt silmamoondajate harrastusel võikaid stseene koguda enam pikka põli oleks. Ei oleks enam kus harrastada.
Küünlad särasid taas kogu hiilguses ja kolm kogu silmitsesid üksteist hindavalt. Õhkkond oli kaunis umbusklik.
«Oleksin võinud omale ikka kaitseks mõõga keldrist ära tuua, «mõtles Kurk, tajudes teiste vaenulikkust, «see laiskuseuss mu ükskord hukutab.»
«Pole sind varem kohanud,» kommenteeris üks silmamoondajaist.
«Samad sõnad,» vastas Kurk.
«Mida pakud?»
«No, ma julgeks öelda, et see on midagi erilist,» alustas nekromant märgates otsekohe huvi kasvu. Kaks kogu nihkusid talle lähemale, ilmudes samal ajal pooleldi varjudest välja.
«Ainult eriliste võimaluste korral ongi meid mõtet tüütama hakata,» teatas seesama silmamoondaja kes rääkimist alustas. «Labasustega tegele ise kui tahad.»
Kurk silmitses olevust tähelepanelikult. Surnute hingedel olid muidugi elavate maailmas suured võimalused oma välimust varieerida (kui nad vabatahtlikult tulid), kuid siiski jätsid eelnevad elud neile oma pitseri, aegamisi mõjusid fassaadile ka mälestused ja kordasaadetud teod. See negatiivse meelelaadiga olevus oli üsna kindlalt mõne looma hing, loom aga ei olnud päris kindlasti pärit mitte siit, vaid mõnest teisest elavate maailmast. Kõik tema kehaosad tundusid olevat eri loomade küljest, paistis ainult üks rauda rüütatud inimkäsi, kuid sellelgi olid pikad küüned ja sõrmenukkidel mürgiastlad mis ajasid välja mingit sinist veidralõhnalist ollust. Teiste kehajuppide päritolu ei osanud surnumanaja kellelegi teadaolevale liigitada. Kui, siis vahest see küljeoga, milletaolist Mustjaanide maailmas omasid jäändukid, kasutades seda bumerangilaadselt. Kurk polnud isiklikult teisi maailmu külastanud ja ei osanud seepärast öelda kas ülejäänud mosaiigikillud olid samast kohast. Küll aga teadis ta, et oma väljakutsuja tapnud ning seepärast aastaid elavate seas veetnud silmamoondaja oli pärit Mustjaanide juurest.
See avastus tekitas ebameeldivalt kõheda tunde ja surnumanaja mõtles kahetsusega oma armetult väikse ohverdusnoa peale. See oli tal praegu ainuke metafüüsiliste omadustega relv käepärast, mida sääraste pooleldi eksisteerivate substantside vastu kasutada. Mõõga oleks pidanud tooma, idioot!
«Asi on selles,» sõnas Kurk hakates toas edasi-tagasi kõndima ja hoides suunda laual lebava ohverdusnoa poole, «et hävitusobjekt ei ole elusolend. See on kooljas, kelle ma äratasin, ent sooviksin muuta kummituseks. On alust arvata, et ta on üsna endast väljas ja ohtlik. Asja juures on ka veel see konks, et tegutseda tuleks võimalikult vaikselt ja salaja, pole vaja toimuvast ümbritsevaile teada anda.»
Mõtlikku pausi ei tekkinud, sest silmamoondajad arutlesid silmnähtavalt emotsioonide mitte mõistusega. Nekromant suutis küll tabada silmapilgu kuna oga lendu lasti, ent täielikult kõrvale põigata ei jõudnud. Sügava küljehaavaga paiskus mees koos lauaga mürinal ümber, haarates kukkumise pealt pihku luust rituaalrelva. Mõlemad silmamoondajad möiratasid ja läksid siis omavahel kaklema. Võitlus kestis vaid hetke, mille jooksul sai ogalennutaja oma enesevalitsuse veidi tagasi.
«Mida sa meilt tahad saada kõlupea? Loodad, et meelitad mu lõksu ja jätad kuskile urkasse kummitama? Kooljas on kolm korda tugevam kui me kahekesi kokku ja teda juba pettepiltide varjus ei ründa nagu tajudeta inimrämpsu!»
Kurk katsus väriseva käega krampikiskuvat valumeres külge, pigistades teises pihus ohvrinuga. Üks ribi tundus katki olevat ja kogu küljes haigutas suur haav.
«Sellepärast ei pea veel väljakutsujat tapma Uluk,» mörises teine silmamoondaja. «Kas sul on eelmistest pagendustest veel vähe?»
Uluk lasi tigedat naeru ja sobitas kinnipüütud oga tagasi kehasse. «See vennike sepitses oma haleda loo just nimelt minu kinnipüüdmiseks ja hävitamiseks, et maksta nende eelmiste surnumanajate eest kätte! Ma olen selles raudkindel ja ei ole nii loll, et ise lõksu roniksin.»
Teine silmamoondajaist oli selgelt inimlikku päritolu, tal olid nii mehe kui naise pea ja mõlema soo tunnustega kõhetu, sihvakas askeedikeha.
«Millest sul selline tunne?»
«See ei ole mingi hädine tundevirvendus mille najal sina elad. See on selge järeldus peale olukorra igakülgset analüüsi. Aastakest paar elavate seas poogiksid sinulegi mõtlemisvõime külge.»
Kurk tundis, et on plindris. Kui Uluk suudab oma kaaslasele selgeks teha, et nekromant tahtis meelitada neid tõepoolest lõksu, siis veristavad nad ta hoolimata tagajärgedest siinsamas piinarikkalt ära. Väga raske oli aga leida oma tegevusele mõistlikku põhjendust, paljastamata eesmärki mille nimel kõik tegelikult sündis. Uluki arukas põhjendus, ehkki egotsentriline ja naiivne võis veenda ka enam mõtlemisalti olevuse kui silmamoondaja. Aga... mis loeb surnule loogika, neil on ju hoopis teine viis maailma tajuda. Tajuda, just nimelt! Mees tõstis tähelepanu äratamiseks käe.
Las ruske samet hellitab su keha
Õrn küünlavalgus see mis paistab silma
Ja kellahelin õrn -- meel kauniks teha
End ilu hingest ära jäta ilma.
Keelt kuldse marjaveiniga sa kasta
Ürgnoorendagu palsam sinu nahka
Siidpehmet: taha enda sisse lasta
Iidilu, igavesti kauni rahva
Kuid:
Sa heitsid ennast elu keerisesse
Ei roose valinud -- siis said naelvoodi
End mässid karmi kotiriide sisse
Või kiviklibul roomad raipe moodi
Välk torgib sinu silmi mürin kõrvu
Ning selga langeb vihmamäe laviin
Sa leebelt astud õudusega kõrvu
Ei küsi endalt eal -- miks olen siin?
Su maksa nokib kotkas raipesööja
Vend šaakal korjab kõhetunud käe
Sa oled minu tule tooja
End alandades minetasid väe
Tahtmatult jäid surnud nekromanti kuulama, too luges seda samamoodi sisenduslikul häälel tõusude ja langustega nagu enne koputusvormelit. Neile kangastus selgelt Uluki hea elu surnuna teispoolsuses, väljakutsuja tapmisele järgnenud painajalikku eksistentsi elavate maailmas ning nüüd häbisse langemist abipalujale valesüüdistusi näkku paisates.
Nekromant lootis, et see veenab peamiselt Askeeti, kuid ka Ulukis oli kõigi elavate seas veedetud aastatest hoolimata säilinud niipalju hingelikku emotsionaalsust, et ta tajus oma tegevuse alusetust ning hakkas tehtus kahtlema. Nad aitasid Kurgi põrandalt üles ja isegi üritasid tema haava sulgeda: valu taandumiseks ja verejooksu peatamiseks sellest piisas, enamat mees praegu ei soovinudki. Vabandust kallaletungi eest keegi ei palunud, vägivald oli silmamoondajate-trikimeeste lahutamatu osa ja selliste asjade pärast piinlikkust tundma nad ei hakanud. Hea, et niigi läks.
Mis Kurki kõige enam üllatas, oli silmamoondajate otsus töö kõigist ohtudest hoolimata vastu võtta. Nad tunnistasid, et säärast võimalust ei pakuta neile vahest enam kunagi -- kui tihti siis nekromandid ikka oma kooljaid tappa tahavad lasta. Nad saavad ju sellega ka ise suurepäraselt hakkama keha ja hinge sama rituaaliga lahutades millega nad ühtegi liideti.
Jagades täpsemaid juhtnööre korteri asukoha ja seal valitsevate tingimuste suhtes, mõtles Kurk, et tõenäolisest võib sellest luuletusest saada uus efektiivne vormel hingede veenmiseks sarnastes situatsioonides, et nood eksivad.
Jah, situatsioonid. Kurk mõtles variantidele mis saab siis kui need kaks verejanulist kuju ikkagi ei saa kooljast jagu. Arvestades nende esialgset käitumist ja kaaludes nende võimalusi, leidis Kurk et see võis vägagi tõenäoline olla. Kooljas ei olnud ju ikkagi elav inimene kellega silmamoondajad harjunud olid. Liiga entusiastlikult oli ta nende abile lootnud, ei olnud nad mingid superolevused, vaid samasugused surnud nagu kooljaski, ainult poolmateriaalsetes kehades mis andis neile rohkem liikumisvabadust, kuid samas kärpis jõudu, ehkki andis võimaluse ümbritsevaid pettepiltidega lollitada.
Silmamoondajad lahkusid ja Kurk hingas kergendatult. Ta katsus oma küljehaava ja leidis, et peab niipea kui on selle jamaga ühele poole saanud minema traumapunkti. Kuradi Uluk, kohe kallale kui midagi ei meeldi. Paranoiline tõbras, sihukese lööks jalapealt maha kui ainult võimalust oleks. Küll tuleb.
Aga mida teha ikkagi siis, kui nood kaks ei saa kooljast jagu? Kurk ohkas ja suundus keldri poole. Noh, siis pole midagi muud teha kui ikkagi ise sombiga kokku minna. Vast suudab see duo tollele värdjale ikka niipalju viga teha, et tal ei tule erilisi raskusi.
Ta pidi planeerima oma tegevuse ka selleks puhuks kui nad kooljaga lõpuks ühel pool on. Kuhu ja kuidas transportida jäänused jne. Ega too polnud silmamoondajate moodi poolfüüsiline, et pärast pühi ainult tolm kokku. Nähtavasti peab ta siiski võtma ühendust paari kamraadiga ja neilt abi paluma. Neil oli eile õhtul järjekordne nekrofiilide pidu, just seepärast oligi Kurk oma tegemised sellele õhtule sättinud -- nii ei olnud tal kedagi jalus.
Ehkki oli juba üsna hiline hommik, uskus Kurk, et leiab sõbrad mõnest surnuaiast. Nonde peod kestsid nüüd tihti poole päevani välja. Eks seepärast koguneski Tartusse neid nii palju, et siin oli kalmistuid palju ning nad asusid suhteliselt lähedal, ükskõik millises linnaosas sa siis ka ei elanud.
Peagi kui nekromandid saavad surnuaedade alla kaevatud katakombidesse ka veetorud lisaks elektrile sisse veetud, siis oli tõenäoline, et enam ei kasutata neid ainult kontserdi ja riitusepaikadena vaid ka lausa elamiseks. Kooljate tööjõud oli odav, energiafirma ametnikke- omanikke olid silmamoondajad suutnud kollitada ja miks ei peaks see õnnestuma ka vee omade puhul. Nood maa-alused korterid tuleksid küllap väga odavad elamiseks.
Jäi vaid küsimus millisel surnuaial kaaslased olid? Vahet tegelikult ei olnud, Kurk võttis mobiili ja valis numbri. Mõne hetke pärast kostis torust kutsuv toon. Kurk ootas pikalt kuid keegi ei võtnud toru, ta proovis teist numbrit, ka see kutsus kuid keegi ei tundnud kõne vastu huvi. Otsitavad võisid peale pidu magada kuskil, telefonid eemal riidekuhja all või lällata kuskil afterpartyl ja melus mitte kuulda või mida iganes. Nekromant tõmbus morniks. Asi tuli siiski üksi ära teha.
7.
L iikuda mööda tänavaid inimestele nähtamatult oli silmamoondajate jaoks labane trikk, mis toimus ilma, et nad oleksid pidanud selleks eriti pingutamagi, projitseerides endal seda mis jäi nende taha. Kumbki tegeles iseendaga.
Askeet otsis mälust infot kõigi talle teadaolevate veretööde kohta, et neid mitte korrata, vaid luua täiesti omanäoline šedööver. Uluk üritas sepitseda võimalikult efektiivset rünnakukava säärase üliohtliku vastase neutraliseerimiseks. Kui vaja, mõtles ta, siis käigu nekromandi salastusenõue kus kurat, ta ei kavatsenudki lasta ennast tükeldada, mingi vennikese pärast, kes kardab oma käkkide ilmsikstulekut. Ega ta siin sellepärast ei olnud, ta oli siin... Uluki mõtetes tekkis paus.
Mispärast ta siin õieti oligi? Niipalju kui ta ennast teadis, siis polnud see kindlasti veriste taieste loomise nimel. Ka ei olnud ta sadist ega maniakk keda oleks vedanud nagu nööriga tapmiste ja piinamiste poole, pigem oli see jahikirg. Jah, mõtles Uluk, mitte tapmine, isegi mitte kunstipärane ja kordumatu tapmine, vaid võimalus kedagi jälitada, üle kavaldada, võita teda isegi siis kui sihtmärk on tast endast tugevam ja osavam -- vaat see oli köitev. Eks seetõttu tal vist käis ka väljakutsujate tapmine nii kergelt. Jäädes mõnda võõrasse maailma kinni ei hakanud tal iial igav -- ikka leidus keegi, kes üritas trikimehe verisele tegevusele punkti panna. Ning kui enam vastuhakkajaid ei leidunud ja tekkisid sektid kes teda kummardasid, siis oli lihtne panna neid avama talle teed igavaks muutunud maailmast välja. Muidugi, eks juhtus temalgi üle noatera pääsemisi ja poolsurnult põgenemisi, ent Ulukit oli alati aidanud sihikindlus, paranoiline loomus ja enam mõtlemisvõimet kui tavalisel silmamoondajal, mille ta omandas esimesel korral rumala peaga elavate sekka kinni jäädes.
Eelseisvale ülesandele mõeldes pidi Uluk tunnistama, et kõige ohtlikumad vastased olidki teised surnud, sest neid oli väga raske valekujutisega ära petta -- nonde hinge piirid olid piisavalt suured, et ulatuda üle loodavate kujutiste piiride ja märgata ebakõla reaalsuse ja valereaalsuse piiridel. Ent kahekesi võis seda siiski üritada. Ta ei olnudki varem midagi taolist teinud. Nekromandil oli õigus, kui ta ütles, et juhtum oli unikaalne kunstiväärtuste loomiseks, seda muidugi Askeedile. Talle, Ulukile oli see paras pähkel peamurdmiseks ning kõigi oskuste rakendamiseks. Nähtavasti pidi kumbki silmamoondajatest looma pool pettepildist, siis vast katab see kogu kooljahinge ulatuse -- kuidas neid pooli ainult niiviisi kokku sättida, et vahet sisse ei tuleks? Midagi niisugust polnud nad veel proovinud.
8.
N üüd istusid nad voodil kolmekesi. Sass peaaegu letargiasse langenult sügaval Sille kaisus, Katu nende jalgade juures, hirmul, kuid püüdes seda kontrolli all hoida. Selleks pusis ta mobiiltelefoni tükkidega, üritades seda nagu puslet kokku panna. Mõtted olid tal aga endiselt sombi juures ja kogu keha värises. Ehkki ema oli ka teda tahtnud oma kaissu peita, Katu keeldus. Talle ei tundunud seal enam turvaline, ema võis jälle ei tea mida korda saata mis koletise vihaseks ajab. Tüdruk oli parema meelega omaette, siis on ta kindel et talle ei tehta midagi, sest tema on korralik.
P ärast telefonile üks-null ära tegemist, tiris Johannes jõmpsikad nende urgastest välja. Nii vähenes võimalus, et nad sepitseksid mingeid intriige, kasutades ära tema teadmatust uue tehnoloogia vallas. See oli peamiselt distsiplineeriva efektiga žest, sest Johannes tajus ka muidu mida nad tegid, ent ta väsis pidevast jälgimisest ning mõistatamisest: kas see millega nood ametis olid võis osutuda järjekordseks mobiilitrikiks või mitte. Surnu oli tülpinud mõtlemisest ja soovis end veidikenegi lõdvaks lasta.
Veendudes, et olukord on tema kontrolli all, libises Johannes eneselegi märkamatult oma lemmiktegevuse manu, hakates riime kokku sättima.
Kahetsus hinges astun kollasel väljal
Kanarbik kuldne sahiseb jalgade all
Ainsagi värvi ja varjuta udu sel väljal
Kanarbik kuldne ja udu helgitu hall
Kahetsus hinges liigun lõputul väljal
Kuldseis põõsais puhkab mu süda must
Leidma ta pean kuni püsib udu sel väljal
Jootev südant mis iidajal lahkus must
Kahetsus hinges astun kollasel väljal
Maad ja mu südant varjab kuldne kanarbik
Teed mil ma tulin ei ole enam sel väljal
Eeltulev kohe on käes või siis lõputa pikk
Johannes libistas tähelepanu üle inimeste, tundus, et ennistine aktsioon oli avaldanud soovitud mõju, kõik kolm istusid juba tükk aega vaguralt paigal, olles lõpetanud isegi omavahelise sosistamise. Kooljas hakkas uut luuletust mälupanka lisama kui tema tähelepanu tõmbas endale imelik asjaolu kolmiku juures. Nood paistsid olevat kui fotol. Fotol, mis oli naise koha pealt pooleks rebitud ja siis uuesti oskamatult kokku pandud, mõne sentimeetri võrra pooled teineteisest mööda.
Jälle kavaldasid nad midagi! Johannes otsustas vange veelkord väheke raputada ja liikus järsult edasi. Äkki hakkas tema selja taga reaalus virvendama nagu vesi millesse on kukkunud kivi ja sellest ilmus valesti kokku pandud loomapuslet meenutav koletis, kelle hiiglaslikud lõuad sulgusid ümber koolja tühja kolba, hammustades selle raginal pooleks. Oma neljast soomustatud jalast kahega virutas Uluk rünnatavale roideid purustavad hoobid kummassegi külge, põimis käpad ja jätked ümber Johannese küünarvarte ning rebis siis kohutava jõuga järsult tahapoole, et neid otsast rebida. Samal ajal haamerdas ta raudkindas inimkäega skeletti abaluudesse, et ka need murduksid. Esimesest sekund hiljem ilmus otse Johannese ees teinegi silmamoondaja kes klammerdus kooljale jalgadesse murdes need põlvist. Hetkega oli surnu muudetud liikumisvõimetuks.
K oolja jaoks valereaalsust punudes ei hakanud silmamoondajad pantvangide peale tähelepanu raiskama, nii et nood nägid kohe kui Uluk oma poolmateriaalse kehaga seinast välja hiilis. Ta oli peajagu pikem äbarikust ja kokkukuivanud muumiaskeletist ning inimestel ei tekkinud kahtlustki kes peale jääb, eriti kui nende kõrvalt libises tapeedist lagedale veel ka kahepäine inimene ning surnu seisis pimedana ja hoolimatuna endiselt liikumatult paigal.
Sille ja Katu vahtisid hirmuga uusi koletisi, Sassil oli juba ammu ükskõik. Siis ajas naine Katu tolle arusaamatust vastupuiklemisest hoolimata voodist välja, taandudes Sassi süles hoides koos tütrega võimalikult kaugele toanurka.
Ootamatult sirutus sombi voodi poole kus enam kedagi ei olnud ning siis sööstsid võõrad talle kallale. Hetkega hammustati ebasurnul ära kolba ülemine pool ning ta ise oli vaenlaste pitsituses, järgmisel hetkel rebis kooljas oma käed vabaks, kiskudes Ulukil küljest ka kombitsad mida too ei jõudnud vabastada ja haarates vabanenud kätega Askeedi mehepeast, tõmbas tolle oma murdunud jalgade küljest nagu takja pükstelt ning virutas ta eemale, kus too veeres mööda põrandat, kadudes pooleldi seina sisse, peast järel vaid pudru. Kooljas tuigerdas hetke oma jalaköntidel, kuid ei kaotanud tasakaalu ja keeras end teise vastase poole. Uluk jõudis eemale põigata enne kui ebasurnu löökiderahe ta keha purustama sai hakata. Kui kooljas koletisele järele liipas, lasi silmamoondaja lendu oma oga ja lipsas seina sisse varju. Luust surmarelv vihises end kõrvale kallutanud sihtmärgist mööda ja läbis hoopis elava inimese ihu, lõikas Sassil lõhki kõhu, pillutas sooli ja nende sisu mööda tuba laiali ning pöördus tagasi peremehe juurde. Kooljas püüdis oga enne seinani jõudmist kinni.
Silmamoondajad olid kadunud. Sille röökis midagi segast, haaras poja sülle, lükates tütre seejuures pikali ja tormas toast välja. Johannes lasi tal minna, praegu pidi ta hoidma silma peal kahel haavatud silmamoondajal kelle asukohta seintes ja nende taga ei suutnud nonde haledad trikid tema eest enam varjata, pealegi oli välisuks niikuinii lukus.
9.
Auto peatus maja tänavast eraldava sirelimüüri taga. Palakasse mässitud mõõka kaenla all hoides ronis Kurk uurivalt ringi vahtides masinast välja.
Kõik paistis rahulik olevat, maja näis kui väljasurnu: alumisel korrusel ootas üks just remondist tulnud korter üürilist, vastaskorteri asotsiaal kollas kindlasti juba ammu linna peal, teise korruse vanamutti polnud samuti näha, ju oli turule läinud ning rohkem elanikke selles trepikojas peale Kurgi perekonna ei olnudki.
Kurk avas välisukse ja seisatas võpatades, sest ootamatult imbus trepikoja seinast välja Uluk. Mehe käsi liighatas tahtes mõõka haarata, kuid kohe sai mõistus võitu. Ei olnud eriti nutikas näidata trikimehele oma tegelikke tundeid tema vastu. Nekromant trügis sisse ja tõmbas enese järel ukse kinni. Silmamoondaja polnud nähtavasti tema tahtmatut liigutust märganud.
«Mis situatsioon on?» küsis ta Ulukilt võimalikult asjaliku häälega. «Kas kooljas on siruli?»
«Nagu karta võis, ei ole. Jätsin Askeedi valvesse ja tulin sinuga aru pidama, kui kiire selle asjaga ikkagi on? Ajapikku saaksime ta kindlasti kätte, varitseme seintes ja nii kui kooljas lähemale satub, kohe nähvame. Hea meelega kisuks tal läbi põranda jalad päris ära aga kui me muudame põranda enda jaoks läbitavaks, siis kaotame ka ise toetuspinna, sinna oleks mingit pukki alla vaja.»
«Võõrad korterid jäta mängust välja.»
«No aga tõmba siis ta tähelepanu eestpoolt enda peale ja meie ründame selja tagant. Nii suure ülekaalu vastu ta ikka ei saa, seda enam, et sul on mõõk kaasas.» Niisiis tajus silmamoondaja relva.
«Kas ta räsida ikka sai?»
«Jah, omajagu.»
Kurk võttis oma relva välja. «Noh, sina oled oma põhitööga hakkama saanud,» arvas Kurk ja virutas trikimehele, raiudes ta sinaka sähvatusega kolmeks. Uluk hakkas instiktiivselt karjuma, kuid kostis ainult üha vaibuv kähin kui ta tükid kiiresti hõbedaseks tolmuks pudenesid. Kurk vahtis seda kahjurõõmsa pilguga.
«Ise lunisid. See on sulle tapetud nekromantide eest.»
Vähemalt on tulevikus julgem töötada, Kurgil ei olnud mingit tahtmist enam teist korda sellist hirmu tunda nagu ta Uluki ootamatu rünnaku ajal tundis. Jalad värisesid siiamaani all. Ta lootis kõigest hingest, et Askeet Uluki hukku ei tajuks, siis oleks raske talle selgitada miks ja mispärast. Tuleks veel takkapihta nii tema kui Johannesega võidelda, võidelda silmamoondajaga oleks aga peaaegu enesetapjallik kui pole selleks eelnevalt teinud põhjalikke ettevalmistusi. Tema polnud teinud, vaid lootnud just säärase usalduslikkuse peale. Alles nüüd hakkas ta selles taktikas kahtlema, kuid tegu oli juba tehtud.
«Alati valin ma lihtsama tee, kas või alateadlikult. Laiskus on minusse nagu sisse kodeeritud. Ma justnagu ei näe teisi võimalusi või ei taha näha... et see oleks viimane kord.
Ta vaatas hõbedast tuhmuvat tolmu mis kollist järgi jäi . «Igatahes sellega siin on pikaks ajaks ühel pool,» nentis ta mornilt. Enne läheb hulga aega kui silmamoondaja vaim niipalju jõudu kogub et omale mingigi varjukeha luua, paigast liikuda ja kummitama tulla. Rohkem enam sellele mõtlemata, sammus mees kiiresti trepist üles, seisatades alles oma kodu ukse taga ning katsus linki. Uks oli lukus.
10.
E i olnud nad Ulukiga suutnud luua teost mis erutaks meeli. Nad polnud üleüldse mitte midagi saavutanud ega loonud, tusatses Askeet. Kõik näis tühja minevat. Ent kui Uluk oli lahkunud, et minna väljakutsuja juurde ja uurida, kas peab tingimata jääma ettekirjutatud tingimuste juurde või võib ajada koolja tapmist ka enda teed pidi, tärkas Askeedil pöörane idee. Vaat see võis saada teoseks, mis oleks tema loomingu pärl.
Koolja seisis endiselt ruumi keskel, naine kes oli lõpetanud halamise ja taganenud oma sureva lapsega tahatuppa, teda samuti ei seganud. Ainult väike tüdruk jõlkus korteris sündmustest uimasena ringi, kuid trikimees arvas, et too ette ei jää. Ega ta eriti ei arutanudki oma teose põhjalikumat kontseptsiooni, vaid astus kohe esimese ideesähvatuse peale liikvele, et anda end juhuslikkuse ja improvisatsiooni meelevalda.
Nähes Askeeti seinast väljuvat kahtlustas kooljas kohe lõksu. See et teine silmamoondaja oli lahkunud ei rahustanud teda karvavõrdki, tegu võis olla mõne uue kavala petekaga. Ta otsustas olla ettevaatlik, kuid nähes vastast kes end lausa pakkus otsese löögi alla, ei pidanud Johannes vastu ja ründas. Silmamoondaja üritas jätta talle valekujutist ja kõrvale põigata mis läks tal korda vaid osaliselt, sest teisik ei ajanud kooljat vähimalgi määral segadusse. Askeedi päästis hullemast Johannesest veidi kiirem liikumisvõime, kuid kriimustuse ta siiski sai.
Nüüd läks toas lahti omapärane surmatants, Askeet põikles ja loopis valekujutisi nagu vihma, sukeldudes löökide eest kuidas oskas, kuid saades siiski pidevalt uusi haavu, mis tema kehal üha enam mustrit meenutasid. See muster oli mingil viisil täielikult harmoonias nii pettepiltide tulevärgi kui silmamoondaja liikumisega. Kooljas märkas varsti, et pettepildid ei olnudki enam peibutised vaid pigem illustratsioon nende tegevuse ilmestamiseks. Johannes polnud saanud veel ühtegi tabamust oma vastaselt -- esimesel korral kui Askeet üritas teda lüüa murdis kooljas vastasel kõik sõrmed, teisel katsel veidi hiljem, rebis ta otsast terve käe.
Nende deemonlikku tantsu jälgis pärani silmadega toanurka tardunud Katu. Toas möllava võitluse käigus pritsiti ta verd täis, kuid ta ei liigutanud end muidu kui ainult silma niriseva vedeliku ärapühkimiseks. Emale ta ei järgnenud. Too oli ta paisanud eest nagu kaltsunuku ning tüdrukus kinnistus veendumus, et emaga koos olles ei oota teda midagi head. Ta oli ju ise näinud, kuidas oga Sassi kõhu lõhki lõikas. Ja kõik ainult sellepärast, et nad voodist lahkusid ja ennast just selle lennuteele sättisid. Ema sättis! Tema oli tahtnud edasi voodil olla, et emast võimalikult eemal olles pääseda. Nüüd oli too aga täielikult segi läinud ja Katu võis teha nagu ise tahtis. Olla hea tüdruk, mitte siblida jalus ning pääseda terve nahaga.
Kui tüdruku ette prantsatas silmamoondaja otsastrebitud jäse, kummardas Katu ja katsus seda näpuga. Ebamaise olendi ihu oli jääkülm. Katu tõstis pea ja jälgis taplejate iga liigutust. Ta ei mõistnud nende püüdlusi. Kooljas oli oma vastasest silmnähtavalt üle, too nõretas verest ja tundus lausnõrkenuna. Miks ta seina sisse varju ei pugenud? Tüdruk ei suutnud neilt silmi pöörata -- nende kahe olevuse kokkupõrkes oli mingi vaevutajutav ent seda kütkestavam ilu, asi, mida tüdruk poleks kunagi osanud oodata vaatepildis kus verine, ripneva sisikonnaga, hingevaakuv elukas teise, lagunemiseni kokkukuivanu poolt tükkhaaval puruks rebitakse. Siis tegi nõrkenud kõrvalepõikleja saatusliku vea ja oli mõne hetkega mööda tuba laiali pillutatud.
Kooljas tardus taas keset ruumi soolasambaks. Ta ei liigutanud enne kui keegi katsus välisukse linki, leidis selle lukus olevat, pistis lukuauku võtme, avas ukse ja mõne hetke ning hiiliva sammu järel ilmus verre rüütatud toa uksele isa, mõõk löögivalmilt käes.
11.
N ähes toas valitsevat segadust haaras Kurki esimest korda tõeline hirm, võimatu oli öelda mitu olevust siin hukkunud olid. Paarist fragmendist taipas nekromant, et vähemalt üks kelle eluküünal siin kustutati oli Askeet. Kas aga ainult silmamoondaja? Siis märkas ta tapeediga sama värvi tütart . Sültjaks klombiks kuivav veri kattis Katut juustest sussideni.
«Kus ema ja Sass on?» küsis Kurk ebaloomulikult valju häälega. Tüdruk seisis liikumatult ja langetas pilgu, vahtides üksisilmi põrandat katvat mustrit. Nekromandi suu tuksatas valust.
«Sina oled see kes mu surnust tagasi tõi?» jõudis tema tajudesse koolja küsimus. See küsiti surnutele ainuomasel viisil, tajuna mida nad omavahel suhtlemiseks kasutasid. Et seda mõistma õppida pidi käima ära nende juures teispoolsuses, elavad seda üksteisele edasi ei suutnud anda. Nekromant mõistis küsimust, kuid ta ei teinud sellest välja. Vaikides sööstis ta surnule kallale.
Oli ebamugav võidelda säärasel libedal pinnal nagu nüüd toas oli. Kurk libastus juba teisel sammul ja kukkus põlvili. See päästis ka ta naha, sest koolnu poolt Ulukilt võetud oga vihises temast napilt mööda. Kurk sai jalule ja oli nüüd hoopis ettevaatlikum, valides hoolega kuhu ja kuidas astuda ja lüüa. Kooljas taandus kiiresti ühe tugitooli taha ja kummardudes ühe järjekordse hoobi eest, haaras tooli sülle, ilmse sihiga see mehele otsa paisata. Kurk kargas kiiresti paar hüpet tahapoole magamistoa ukseni ja tool prahvatas vastu uksepiita tükkideks. Toas märkas Kurk akna juures Sillet kes midagi akna juures askeldas.
«Elus kurat!» pääses tal suust ning siis põikas ta teise tooli eest kõrvale.
Naine pöördus ja mees nägi ta näol kohutavat valu. Siis tungis kooljas tuppa ja mees pidi keskenduma võitlusele. Kurk ei märganud koolja käes olevat oga enne kui see talle õlga tungis. Nekromant pillas röögatades mõõga saades järgmisel hetkel kooljalt kontemurdva matsu ribidesse, kohe seejärel teise, nõrgema, kõhtu ning kukkus valust õhku ahmides põrandale. Sille keeras end ringi ja hüppas aknast alla.
Kooljas tardus maas kähiseva Kurgi kohale.
«Miks sa mind elavate sekka tõid?»
Nekromant ei saanuks vastata isegi kui ta tahtnuks. Läks veidi aega enne kui näost ära vajunud mees jälle rääkida suutis.
«Oli vaja,» vastas ta õhku ahmides.
Kurk püüdis paaniliselt olukorda analüüsida. Parim mis ta praegu teha võis oli astuda kooljaga läbirääkimistesse, et toda vähegi tegevuses hoida kuni Kurk midagi välja suudab mõelda.
«Noh, nüüd lase mind tagasi ja jäta edaspidi rahule.»
«Ma ei saa,» vastas Nekromant abitult.
«Miks? Kas sa ei karda oma lähedaste elude pärast?»
«Kardan aga...»
«Noh?»
Nekromant kõhkles, targem oli vist tõesti kooljale tõtt rääkida, see ei muudaks nüüd enam midagi aga säästaks teda praegu valuga võideldes mingeid kehvakesi valesid välja mõtlemast mis peagi kaardimajana kokku kukuks.
«Kardan aga ... ma... ma varastasin su luuletused ja... esitasin neid omade pähe. Kui sa tagasi lähed tuleb see välja ja... ja mind kuulutatakse ... tead ise kelleks. Arhitektid kapseldavad mu esimesel võimalusel ning topivad mõne ehitise seina sisse. Ma ei soovi igavest üksindust. Parem on kui sa jääd siia kummitama nagu Uluk ja Askeet. Seltsis ei hakka teil igav kah...» Nekromant naeratas virilalt.
Johannes oli jahmunud. Midagi sellist ei olnud ta küll osanud oodata. Luuletuste pärast... elus olemine muutis olevused tõesti imelikuks. Hea et kõik viimaks surevad, siis saavad enamus neist lõpuks täiskasvanuks ja võtavad mõistuse pähe, taibates alles siis mille nimel tasub rabeleda ja mille nimel mitte.
«Aga kui ma ei anna kellelegi sellest teada?»
«Mida?»
«Arvan, et ma eelistan surma kummitamisele ja kuna mina olen ainus kes teab, et need on tegelikult minu luuletused ja mina ei räägi sellest kellelegi sest ma pole kunagi elavate moe järgi kuulsust ihanud, siis ei ähvarda sind miski. Mind ei huvita autorlus, mulle lihtsalt meeldib luuletuste loomise protsess ise.»
«Ma ei usu sind!»
«Surnud ei valeta.»
Tõsi ta oli, neil polnud seda tarvis. Elavad valetasid ja varastasid ideid.
«Pealegi su poeg on suremas, ma võin ta oma hoole alla võtta, et suuremast šokist päästa. Alguses on surm rängaks löögiks neile, kes ise oma elu ei lõpeta ja temale paistis elu meeldivat.»
«Sass on suremas?!»
«Jah, silmamoondaja polnud kõige täpsema käega!»
«Ma tapan ta raisa!» oli nekromandi esimeseks mõtteks. Kuid siis sai ta aru, et see polnud asjalik mõte. Ta heitis silmamoondaja üldse peast. Too polnud praegu tähtis.
«Kui ränk on haav?»
«Ei tea aga ma tajun kuidas keha hülgab hinge, et mitte tolle peale oma kasinaid ressursse raisata...»
Poiss oli suremas. Minemas üle teise maailma. Peaksin talle vastu minema, ta on seal nii üksi. Kas ma ta aga üles leian?
«Hästi... ma saadan su tagasi, ainult et me peame selleks minema mu stuudiosse.»
«Mul ükskõik.»
«Inimesed näevad sind...» siis meenus nekromandile midagi. Mees ajas ennast vandudes üles ja kooberdas akna juurde, kummardudes välja vaatama. Murul lebas teadvuseta Sille, kelle ümber askeldasid paar kolm inimest, teiste hulgas ka naabrimutt. Üks nooruk kõneles mobiiltelefoniga kutsudes nähtavasti kiirabi. Aknast rippus alla linadest põimitud nöör, mille üks ots oli seotud tuppa radiaatori külge ja teises otsas lebas maas linadest tehtud korvis alla sõitnud Sass. Tema kõhu ümber oli verest läbiimbunud riie. Ka poisi kõrval põlvitas keegi.
«Lähme,» pigistas mees ja kiirustas korterist välja.
Õue jõudes jooksis Kurk otsejoones poja juurde, tõrjudes laiali tolle ümber kogunenud inimesi. Ta haaras improviseeritud korvist välja harutatud poisi sülle, tundes seejuures küljes ja õlas teravaid valupisteid mis tal peaaegu silme eest mustaks lõi. Inimesed taganesid ehmunult, keegi karjatas. Ilma ümber pööramata teadis nekromant, et kooljas oli õue ilmunud. Poiss vappus hüsteerilistest nuuksetest mis pidid talle haava tõttu kohutavat valu tegema.
«Ma ei taha surra issi, ära lase mul ära surra, palun issi, ma ei te enam kunagi pahandust, palun, ma olen hea laps, palun, palun, ma ei taha surra,» niutsus poiss. Kurk ei suutnud muud kui ainult tema pead silitada. Tagasihoitud pisaratest kiskus mehel nägu krampi. Ta ei suutnud lausuda ainsatki sõna. Sass aga aina palus, soigus nagu oleks tema kõiges süüdi olnud. Nekromant tundis, et ta ei suuda kuskile minna. Esimest korda elus soovis ta praegu, et surm oleks eimiski, unustus, sügav nagu põhjatu must auk kus hääbub kõik. See oleks parim nii Sassi, Sille kui ka tema ja tütre jaoks.
«Lähme,» kutsus kooljas.
Kurk ei liigutanud, valu puuris nii tema keha kui hinge ning mees oli otsekui tardunud paludes jumalat kellesse ta ei uskunud, et oleks olemas paik kus kõik muutub olematuks.
«Lähme, poisiga ei juhtu midagi ma hoolitsen ta eest.»
«Ma ei saa,» pigistas nekromant endast viimaks sõnad välja.
«Ma ei taha surra, palun, issi, palun, ära lase mul surra...»
«Värava avamiseks on vaja vereohvrit aga mul pole enam ühtegi rotti järel.»
Johannes mõtles hetke, tundus, et praegu suudab ta seda elavatest paremini.
«Võta poiss kaasa, ta sureb ju niikuinii.»
Nekromant võpatas justkui löögist.
«Palun issi...palun...»
«Kui ta sureb kusagil mujal ei pruugi ma teda tohututes nekropolides iial üles leida, aga minnes koos olen ma algusest peale tema kõrval ning tasandan kõik hoobid mis muidu vältimatult surmaga kaasnevad, eriti sellisega. Sa ju tead, et mõned ei saagi neist vapustustest üle ja kapselduvad igaveseks.»
Nekromant liigutas ennast. Kooljas rääkis õigust. Kuna kõikekaotavat unustust ei olnud, siis kurat võtaks tuli haarata parimast olemasolevast võimalusest. Eemalt hakkas kostma kas kiirabi või politsei sireene, oli viimane aeg lahkuda. Seda tuli teha enne kui keegi teda takistama saabuks. Nekromant lohistas end kooljas kannul auto poole.
«Palun issi..»
«EI! EI!» hakkas äkki kriiskama Sille kes oli paari hetke eest teadvusele tulnud ja seni üksisilmi kooljat tuiutanud. Nüüd nähes meest pojaga koolja seltsis lahkumas jõudis temani halb aimdus.
«Tule tagasi, palun tule tagasi! Kuhu sa lähed! Tule tagasi tõbras!»
Nad ei tulnud tagasi.
Tartu
detsember 2001 -- mai 2002