Surm:
Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad,
paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud,
suured ja väikesed, vaesed ja jõukad.
Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa,
et kui on kaasas tunnustusepärgi,
siis patud korra pealt on tasa.
Kuid kargama te peate minu pilli järgi.
Tallinna Surmatants
Bernt Notke
15. saj lõpp
Sellel rahulikul 1398. aasta 10 juuni, püha Margareta päeva hommikul, mil keegi ei osanud veel aimatagi, millised sündmused saavad tol päeval sündima, olid paljud Tallinna linnakodanikud Roosiaeda jalutama tulnud. Puhaste, siledakskammitutena patseerisid nad Roosiaiast kaile ja tagasi ning nende silmad puhkasid kuuel uhkel Tallinna kaupmeeste kaubakogel, mis servadeni täis lossituina kallist Venemaalt tulnud kaupa õõtsusid veidi kaugemal reidil. Kätte oli jõudmas järjekordse kaubakaravani mereleminek. Väsitav, kuid põnev kahenädalane teekond hiiglasliku mereimpeeriumi - Hansa Liidu pealinna Lüübekisse - kõigi linnapoiste tulevikuunistus - oli nendele laevadele peatselt algamas.
Roosiaed, kus alati peeti laevade lahkumise ja saabumise puhul pidusid, oli tolle päeva puhuks prahist puhtaks kaabitud, muru rehitsetud ja põõsad kaunilt pügatud. Esimene roosinupukene oli just hommikul avanenud ning rahvas leidis, et see on hea enne reisi alguspäevaks. Vaid üksikute meeli tumestas seik, et too avanenud roos oli haruldane "must roos".
Kolm iidset pärna, rannarahva ja kurelaste püha puud, painutasid omi nõtkeid latvu merelt puhuvas jahedas tuules, teadmata veel, et saja aasta pärast ehitatatakse sellele platsi kõrvale hiiglaslik suurtükitorn, mida rahvasuu saab nimetama Paksuks Margareetaks. Kuid polnud ju aastal 1394 veel suurtükikunstigi Tallinnas. Alles kaks aastat hiljem palkab raad suurtükimeister Mertini 8-margase aastapalgaga linna suurtükiasjandust arendama.
Jah, umbes sellel kohal paiknes park, mis kaunistas pea iga Hansalinna sadamat. Roosiaed - loomade eest kaitseks püstitatud taraga piiratud väike park, kus alati kasvasid pärnad ja kus võis leida kümneid ja kümneid ennenägematuid lilleõisi ja põõsaid. Kui Tallinnas oli kolm, siis Rostocki Roosiaias oli kogunisti 7 pärna. Roosiaiaks kutsuti seda, sest lillede seas troonisid selles aias linna kauneimad roosid. Selle eest, et aed tõesti oleks linna kauneim, kandsid hoolt nii linna aednik, kui ka kaugetelt reisidelt naasvad meremehed ise, kes alati tõid kaasa mõne imelise taime.
See oli koht, kuhu maale tulles mindi esimesena - vaatama, kuidas nende hangitud ja suure vaevaga kohale toodud lilled õitsevad, koht, kus merehunte võtsid vastu nende kannatlikud paremad pooled, aga ka koht, kust neid saadeti laulu ja tantsuga teele - kui välja arvata püha Nikolause - meremeeste kaitsepühaku - kabel, mis oli ehitatud Roosiaia kõrvale ja kuhu meremehed, kes alati on olnud sügavalt usklikud ja ebausklikud - alati sisse põikasid ja reisile õnnistust palusid või tänasid rahuliku laevatamise eest.
Lahkumispidu pole kunagi rõõmus. Läänemerel varitsesid üksikuid laevu tollal viktuaalivendade koged, kes olid küll Rootsimaa kuninga Albrecti truud sõbrad, kuid kes Hansaimpeeriumi kaubalaevadega käisid ümber kui kõige jõledamad ja südametumad mereröövlid. Alles eelmisel aastal olid nood kaaperdanud neli kalli raha eest Tallinnale muretsetud rahulaeva, mis pidid kaitsma linna kaubakogede reise. Nüüd ei jäänud linna laevnikel üle muud, kui koos merele minnna ja ise oma kogesid kaitsta nende mereriisujate eest, kes kutsusid end ülbelt ning häbitult "Jumala sõpradeks ja maailma vaenlasteks".
Vaatasid meremeeste naised ja Lüübekisse kauplema sõitvate kaupmeeste emandad Roosiaiast laevadele tasapisi lahkuvaid laevamehi ja nii mõnigi süda ohkas kurbusest. Ohkas ja nuttis omaette. Sest kui palju laevu jäi tagasi tulemata!
Ja selles lõppeva teelesaatmise tseremoonia saginas ei märganud algul keegi, kui Paljassaare nuki tagant hakkas paistma üksik valendav puri. Helepunane kolmnurk merel suurenes ja suurenes, kuni lõpuks jõudis vene nii ligidale, et suudeti näha purje all seismas mustas kuues meest.
Pea igal nädalal saabus Tallinna mõni laevakaravan Hansariigi teistest linnadest, kaluripaate sagis kogu aeg linna ees lahel, varustamaks linna värske räime, siia, angerja ja kõige muu soomusega kaetuga. Tavaliselt olid kail ja Raeplatsi sadamapoolses servas ka kalaturud ning siis oleks olnud ka palju paate tulemas-minemas, ent reisi alguspäeva puhul turgu polnud. Sestap olid kalurite vened veel kas Kalamaja paadikuurides või veetud kai kõrvale liivikule ning seetõttu vedas too üksik paat laheveel otsekui roos kõrbes kõigi silmad enesele.
Mustakuuemehe paat jõudis aina lähemale ja selles oli midagi, mis peatas pilgu ja sundis vaatama. Sellest õhkus midagi hoiatavat ja hirmutavat. Midagi ärevakstegevatki. Laevuke jõudis lähemale ja võis näha, et mehe pead kattis must kapuuts. See varjas ka ta näo. Tasapisi tekkis vaikus. Omi kihlatuid embuses hoidvad noored merehundid lõpetasid kudrutamise ja Roosiaia rooside vahel seisvaile heaolust pakatavaile kaubaisandaile õpetussõnu jagavail emandail surid sõnad suul. Oli nii vaikne, nagu polekski kedagi sadamas ja kui tuul poleks ikka veel kohisenud pärnade ladvus, võinuks tardunud ja vaikiva linnarahva järgi mõelda, et Looja ajanäitaja on rikki läinud ja aeg seisma jäänud.
Punane puri riivas juba kai rinnatispalke. Välkkiire hüppega oli too tundmatu kail ning pöördus siis. Pöördus nii, et musta kapuutsi varjust võis näha nüüd ka tema nägu.
Järgmisel hetkel keerasid kõik, kes teda vaatasid, end kabuhirmus ringi ja kihutasid võidu linnaväravate poole.
"Must Surm", kõlas hirmust vabisev naisehääl üle puukingade klobina. "Must Surm", korrati kõikjal.
Jah, katk, Must Surm oli nüüd tulnud Tallinna. Osa jooksjaist jõudis väravani, osa varises juba poolel teel kokku.
"Laske värav alla", hüüdis mehehääl. Aegamööda hakkaski kostma väravavõre kettide raginat. Ent Must Surm sammus kiirel sammul. Julge vahimees, kes seisis tornis puust viskemasina kõrval, tõstis ammu, kuid enne kui ta jõudis vallandada noole, kukkus ta selili ja jäi klaasistunud silmi taevasse vaatama. Hirmust hullunud rahvajõugu - kellest enamus lebas juba surnuna laevadel, kail ja Roosiaias imeilusate õite vahel - kannul jõudis linna pika sammuga hüpata ka Must Surm, enne kui värav raginaga sulgus. Oo õudust! Selle asemel, et sulgeda katkule tee linna, on ta nüüd hoopis suletud linna! Inimesed jooksid hingetuina kodudesse, et seal lõõtsutades karjatada vaid: "Katk!"
Üks linnavahtidest jõudis kihutada uudisega ka Raekotta, kus kõik 12 raehärrat olid just lõpetamas meeldivat ennelõunat, kavas seejärel tulla sadamasse laevu saatma. "Mis teha?", karjus vaht. Ent ei saanud vastust ta nende linnahärrade käest, kelle ainuke mõte oli nüüd - kiirelt koju tormata, võtta pere ja sama kiirelt mõnest teisest linnaväravast välja ning metsa varjule, kuni katk möödas.
Katku eest minema - mis muud vastust olekski nad saanud anda. Ning mõne hetke pärast seisis linnavaht üksi keset raesaali, kus laual hõbeliudadele oli heidetud veel auravad ja pooleldi söödud linnupraed. Pooleldi täis hõbepeekreis lõhnas magusalt eelmisel aastal Rostockist toodud viinamarjavein. Milline raiskamine!
Raekoja, mis oli tollal poole väiksem ja tagasihoidlikum, kui tänapäeval, esisel kivipingil istunud ja mõõka ihunud timukas Henrik pungitas silmi, kui raeisandad äkki uksest hirmunult välja purskusid ja igaüks oma kodu poole kihutas, kes sadama suunas, kes Vaekojast mööda, kes nurga taha Käsitöömeistrite - nüüdsele Kullassepa - tänavale, kuid karjed: "Katk! Katk!" selgitasid talle kõik.
Must Surm sammus mööda Pikka tänavat.
Mööda Tallinna kõige tähtsamat tänavat.
Oleks ta sammunud Lüübekis, oleks see kõige tähtsam tänav olnud Kuninga tänav. Oleks ta seal otsinud teist tähtsaimat tänavat, oleks ta leidnud Rüütli tänava. Tallinn oli aga hordidena läänest itta ja tagasi rändavate kaupmeeste jaoks kaupade hoidmise ning siis kui meri juba jääs ja laevaga enam edasi ei saanud, ka talvitumise linn. Kaupmeeste Talilinnas määras aga mehe tähtsuse, kui pikk oli kanepiköis või lai kangarull, millega ta kauples või kui pikk oli tema kaubatee ja lai kaukasuu, sest mida kaugemalt tulid kaubad, seda enam taalreid kaukasse pudenes. See, kas mees oli rüütlisoost või kuningalaps, oli tähtis - jah! - seal Saksa-Rooma keisririigi selga nühkivas Lüübekis, ent mitte siin - igipõlises kaupmeeste vabalinnas, nüüdses Hansaimpeeriumi viimses vahipostis ja piirilinnas idas.
Must Surm sammus mööda Pikka tänavat, vaatas vasakule, vaatas paremale. Nägi siis tema jaoks märgitud maja, astus ligi, haaras koputist ja lasi sel kukkuda.
Kõmm! Majas juba teati, kes koputab. Keegi, mitte keegi, ei julgenud avada.
Kõmm! Selle asemel pugesid kõik tagatoas üksteisele võimalikult ligi ja ootasid, et... Must Surm lasi koputil kolmas kord langeda - kõmm! - ja astus edasi, kannul koera meeleheitlik ulgumine.
Majadesse sulgunud linnarahvas kuulis seda õudsat ulgu ning lasi pea käte vahele, mõistes, mis algas. Tagatubades, seal suruti veel rohkem üksteise vastu.
Ühele koerale lisandus teine, siis kolmaski. Mitte iga maja uksele ei koputanud katk. Märgid juhatasid talle teed, näitasid, milline on temale lubatud, jutustasid, kelle peab ta sealt niitma, osutasid järgmistele. Ja oli ka maju, mida oli keelatud tal puutuda, tänavad kuhu keelatud keerata.
Kes kirjutas need nähtamatud märgid uste kohale? Ei tea ja vaevalt, et siitilmast kellelegi seda teada on antud.
Lõpuks jõudis Must Surm Timpsaiamüüjate käiguni, mida tollal Pühavaimu kiriku juurde viiva teena tunti ning seisatas. Keelumärk seisis ta teel. Sinna ei tohtinud ta minna. Edasi mööda Pikka! Ent ka siin seisis märk - aitab, sinu töö on tehtud, Vikatimees. Kuidas! Nii vähe! Linn on läbi käimata veel!
Must Surm ei olnud rahul. Vikat, mida ta oli ihunud Tallinna jaoks, polnud veel nüri, lõikamaks hingi ihaldava liha ja vemmeldava vere küljest lahti, et need tõuseks kui võililleseemned aeglaselt ja hääletult tantsiskledes oma viimast tantsu Looja ette. Veel tahtis ta saada lõikust siit linnast.
Timukas Henrik, kuulis kuidas koerad hakkasid ulguma. Üks, teine, kolmas... Ulgumine tuli paremalt, altpoolt. Tema maja oli vasakul, mäenõlval. Ta mõtles oma alati kurnatult naeratava naise, oma kurvailmelise linnuninaga poja peale ning ta mõttesse tõusis soov trotsida Saatust.
Ta tõusis, kohendas oma punast vammust ning hakkas aeglaselt, mõõk õlal sammuma Timpsaiamüüjate käigu suunas.
Veel kunagi polnud Must Surm astunud üle keelust. Ent kunagi enne polnud ka ta vikat töö lõppedes teravaks jäänud. Surm otsustas hetke ja keeras siis vasakule, Timpsaiamüüjate käiku.
Kohe tundis ta, et otsekui uttu hakkab mattuma ümbrus. Üha raskem ja raskem oli astuda mööda käiku. Midagi arusaamatut kumises Surma kõrvus.
Taevasse ilmusid rünkmustad pilved. Nad ilmusid kiirusega, millist keegi polnud enne ega pärast seda päeva näinud. Näis otsekui oleks tuul puhunud kõigist ilmakaartest korraga. Päev tõmbus süngeks nagu sügisõhtu ja pimedus hakkas tõusma kui hiigellaine linna kohale.
Viimane kangialune oli nii madal, et Must Surm pidi kummarduma. Kui ta väljus ja pea tõstis, nägi ta enda ees hämaruses tohutut paeplaatidega kaetud Raekoja väljakut, teispool seda kaupmehelikult uhket ja ülbet Raekoda ja enese ees seismas punases vammuses meest. Siis tundis ta ametivenna ära. "Kas tahtsid appi tulla? Kartsid, et sulle ei jäägi midagi," sisises ta, "et seisad siin, mõõk käes?"
Tõepoolest, timukas oli võtnud mõõga õlalt ja seisis nüüd ametirelv käes, tema ees.
"Mine ära!" kuulis timukas end käskivat. "Kas sa ei näinud keeldu. Sa ei tohi enam edasi minna!" Noh! Mida ma ometi räägin, kes paneb neid sõnu mu suhu, mõtles timukas.
"Kao eest!", sisises katk. "Muidu võtan sinu ka! Kao eest ja korista oma räpane mõõk ühes!" Ent timukas hoidis mõlema käega kramplikult mõõgast, ega taganenud. Ei, ei põgene, mõtles ta.
Ilm oli juba täiesti pimeduses. Ning siis lõi esimest korda välku. Välguvalgel nägi timukas katku, nägi Surma nägu. Nägi tema nägu, kelle toitjaks ta oli kogu oma elu olnud.
Välgusähvatus peegeldus mõõgalt talle otse silma ja äkki ta mõistis. Timuka mõõk on elu ja surma piir. Surm sellest üle ei saa. Niikaua, kui ta jaksab mõõka Surma ees hoida, ei saa see edasi. Ei pääse üle Raekoja platsi sinna Rataskaevu tänava väikese maja uksele koputama, kus juba ammu olid endid üksteise vastu surunud väsinud naeratusega naine ja kurvailmeline poiss. Nad nägid, kuidas akna taga saabus tänavaile pilkane pimedus. Kus oli nende mees ja isa? Kus oli nende armastus? Sest ka timukal võib olla keegi, kes teda armastab...
Timukas hoidis ikka mõõka. "Ma ei lase sind edasi!"
"Ära mängi minuga!" Musta Surma tühjad silmakoopad olid vihast hõõguma hakanud.
Siis sähvatas teist korda välk. Plahvatas otse nende pea kohal, nii et mürin kurdistas timuka ja ta ei kuulnud, mida Surm ütles. Nägi vaid kuidas ta hambad läikisid ja luine käsi ligines mõõgale.
Välk lõi kolmandat korda otse nende vahele, paisates timuka pikali ja mõõga ta käest, ent Must Surm mõistis, et see oli kolmas koputus tema uksele. Liigselt oli ta seekord vastu hakanud oma käskijale. Ta pöördus ja jooksis, kihutas, lendas läbi linna värava, hüppas otse paati ja hakkas meeleheitlikult sõudma tormisele mässavale merele.
Mustad pilved taevas kadusid sama kiiresti kui olid ilmunud. Nad sulasid kui searasv pannil.
Koerad ei ulgunud enam. Siis kuulis linnarahvas, kuidas linnud hakkasid taas laulma. Kuked, kes leidsid, et on saabunud uus hommik, hakkasid kõikjal üle linna kirema. Keegi hakkas lööma Püha Vaimu kiriku kelli. Inimesed piilusid uste vahelt ja tulid siis vargsi välja. Mitte kõik uksed ei avanenud... Kuid need, mis läksid lahti - sealt väljusid isandad ja emandad, lapsed ja teenjad. Tummalt ja tardunult seisid nad mõlemal pool Pikka tänavat ja vaatasid vaikides ja mitte veel uskudes toimunut omi naabreid.
"Oh kallis Gertrude,
mis maksab su suudlus.
Üks sõjamees vahva,
see teab, mis on truudus!"
kõlas äkki.
Pühavaimu kiriku vastasmaja keldris oleva kõrtsi "Siga ja vile" ukse alt tõusis vaarudes üks linna palgasõdur. Ju tundus temalegi, et hommik on saabunud. Nõnda vaarus ta siis piki Pika-Pika tänava keskpaigas olnud paeplaate ja muudkui laulis võidu kukkedega.
"Oh kallis Gertrude,
Oh kallis Gertrude."
Ning äkitselt vajus kõigi rinnust sügav ohe ja polnudki enam midagi öelda.
Need, kes Raekoja platsilt meelemärkusetult lamava timuka leidsid ning ta koju tarisid, kus väsinud naeratusega naine ta üles toibutas, märkasid kummalist asja. Kohas, kus timukas oli lebanud, oli Raekoja platsi katvaile paeplaatidele ilmunud suur punane "L" täht. Küll prooviti plaate pesta, siis vahetada, ent märk ilmus visalt uuesti. Lõpuks pandi sellele kohale kaks punase põllukivi viilu. Kui see märk peab tõesti seal olema, siis olgu ta näha kõigile ja kaugele!
Keegi ei osanud arvata, mida too "L" võiks tähendada, kuni isa Bonifatsius, vanaldane dominikaani preester, keda kutsuti linnarahva seas ka "Nägija", sest kuigi ta oli juba kaua olnud pime, oli ta vaimupilk senini terasem kui paljudel nägijatel, tõstis häält ja sellessamas paigas kajasid ta sõnad:
"Tuletagem meelde Meie Isa palvet! Libera nos a malo - Päästa meid ära kurjast!", tõstis ta käed, "L nagu Libera". Selle seletusega lepitigi. Linna päästjal - timukal aga tõsteti ta palk ja tulev pension kahekordseks.
Laevad läksid nädala pärast ikkagi teele - tõsi! - kuid mitte kuus, vaid neli - mehi ei jätkunud.
L-kujuliselt murtud varrega roose hakati aga tooma nendele kividele alles pärast järmise aasta lihavõttepühi, kui nähti, et Suure Reede öösel hakkasid kivid punakalt hiilgama. Sellest ajast saigi kombeks asetada Suure Reede õhtul kividele L-kujuliselt murtud roosid ja süüdata kivide otstes punased küünlad.
Lapsed seevastu meenutasid oma "timukamänguga" juhtunut üsnagi tihti. Üks oli timukas, karjasekepp - mõõk - õlal ja tuli Rae poolt ja teine oli Surm ja tuli vastaspoolt, ka toigas - vikat õlal ja kus siis alles kakeldi! Linna pärast muidugi!
Nii see lugu katkuga siis oli.