Vend Josef seisis ristmikul, kahe sõidusuuna vahele triibutatud alal ja hoidis risti kõrgel.
Rist oli tehtud peenikestest neljakandilistest pulkadest, mis olid korralikult teineteise sisse tapitatud, hoolikalt siledaks lihvitud ja ilmakindla värviga valgeks võõbatud. Kitsale põikpuule oli nii ette kui taha kalligraafilise käekirjaga maalitud “Jeesus päästab meid” ning lisatud kolm hüüumärki.
Tuli tunnistada, et tegemist oli tõelise tislermeistri saavutusega, mis andis au vend Josefi tööst pahkunud kätele. Maha toetatuna ulatus rist mehele rinnuni, aga kui jumalasulane oma kätetöö üles tõstis, siis ulatus see piisavalt kõrgele, et nii eest kui taganttulijad seda selgelt näha võisid.
Vend Josef palvetas ning pöördus. Autod tuhisesid temast kahelt poolt mööda kord ühes, siis teises suunas ning vend Josef sättis ennast alati nii, et temast möödasõitjad võimalikult hästi ristile maalitud sõnumit näeksid. Seetõttu käis ka tema liikumine valgusfoori järgi.
Iga teise pöörde järel voolas vend Josefist mööda tihe tänavaületajate summ. Enamasti ei tehtud ristikandjast väljagi. Kiire üllatunud kõõrdpilk oli kõik, mida tänapäeva tegusa elutempo juures ühele veidrikule loovutada võis. Vaid mõni üksik põrnitses usukuulutajat pikemalt ja näitas vahel ka näpuga. Küll oli aga tegemist vallatute jõnglastega, kes kippusid salamahti vend Josefi selja taga tema koredat ülekuube sakutama. Tavaliselt ei lasknud mees ennast sellest segada, kuid mitu korda oli ta hiljem avastanud, et sakutamise käigus oli talle selja külge tekkinud nõelaga kinnitatud silt, millest kõige viisakam kõlas umbes nii: “Olen hull ja otsin naist, sooviks saada ebamaist!”.
Vend Josefi võttis kõik sündsad ja vähemsündsad tähelepanuavaldused vastu stoilise rahuga. Juba apostlitest alates oli tee pühade tõdede lätetele kulgenud läbi kannatuste ja katsumuste ning allikavee kandmine eksinud janusteni olnud jõukohane vaid väljavalitutele ja tõeliselt pühendunutele.
Vend Josef oli väljavalitu.
Aastaid tagasi ühel vihmasel ja pimedal novembrikuu õhtul lõi vend Josefi, tollal veel lihtsalt Joosepi, silme ees kõik valgeks. See valgus tuli korraga igalt poolt ja samal ajal eikusagilt. Kunagi, kusagil ammuses minevikus, oli valguse süütamisega kaasnenud tajupiiride taha kaduv valujutt, aga maheda helenduse hellas embuses tundus igasuguse valu olemasolu naiivse ja naljakana.
Valgus - see oli leebe kõikjaleulatuv armastus segatud müstilise ja mõistetamatu nukrusega.
Hiljem, pika haiglasviibimise aja jooksul, oli vend Josefil aega asja üle järele mõtelda. Ta oli Armastuse Valgusega vestelnud pea kõigist maailma asjadest ning näinud selgelt oma seniste arusaamiste piiratust. Kahjuks oli tagasipöördumine seesinasesse maailma enamuse mälestustest kustutanud ning jätnud alles vaid kindla teadmise, et kogetud nukrus oli põhjustatud armastuse võimetusest inimesteni jõuda.
Ja just selle puudujäägi lahendamise võttis vend Josef oma eluülesandeks.
Vähe on inimesi, kes kohtuvad Jumalaga ning tulevad tagasi, et seda ka teistele kuulutada. Jumala Sõna on teatavasti kirja pandud Piiblisse ja nii lugeski vend Josef usinasti pühakirja, üritades meenutada kaotsiläinud kilde selle kohtumise mälestustest. Mida aeg edasi, seda kindlamalt süvenes temas veendumus, et just Jeesuse õpetussõnad kadunud tallekestest kõlavad tuttavalt, otsekui oleks ta neid varemgi kuulnud. Kuulutatud Hoole ja Armastusega.
Seega pidi temast saama Karjase abiline, kes aitab eksinud lambukestel taas karja juurde jõuda.
Loomulikult ei tulnud tal hetkekski pähe endale võetud ülesande täitmise eest tasu kaubelda. Jumaliku puudutuse kõrval kahvatuvad kõik maised hüved. Siiski lubas ta mõnikord üksinda õhukese teki all ööund oodates endale lootust, et tema tagasihoidlikke püüdlusi on seal kõrgemal tähele pandud ning ükskord, kui aeg täis saab, siis oodatakse tedagi sinna taevase aujärje äärde. Tema Enda paremale käele.
Alguses tundus, et ta oli endale ebaõiglaselt lihtsa eluülesande võtnud. Kadunud lambaid polnud vaja kuigi kaugelt otsida - kui päris täpne olla, siis polnud vaja üldse otsida. Enamik ristihoidja silme eest mööda tuhisevatest kaaslinlastest polnud isegi kuulnud Karjasest ja tema murest oma tallekeste pärast. Häda oli aga selles, et inimeste süütu ignorantsus muutus väga kiiresti tüdinud põlguseks või lausa agressiivseks vastupanuks, kui neile pääsemise teed püüti kätte juhatada. Juhtus ka niimoodi, et mõni eriti jäärapäine oinas andis Karjaseabilisele sellise obaka, et tuli minna lausa tohtritelt abi otsima.
Valgusfoorid plinkisid oma monotoonse korrapärasusega ning lubasid liiklejaid jaokaupa üle ristmiku oma õnnistust saama. Aga tänamatus oli nende nimi, sest mitte keegi neist ei peatunud palvesõnu kuulama ega tundnud huvi põhjuse üle, miks keset ristmiku risti kanti. Välja arvatud üks hilisel ennelõunal kõnniteeservale keeranud politseimasin, millest välja roninud mundrikandja soovis ilmselgelt pühade eesmärkide üle paar sõna juttu puhuda.
Vend Josef pidas hetke aru, kuid laskis siis oma risti alla ja kõmpis viimaste tänavaületajate sabas triibusaarelt minema. Varem oli ta paar korda püüdnud seadusesilmadele oma missiooni selgitada ning igavesest elust ja pääsemisest rääkida, kuid kogemused olid õpetanud, et korravalvuritega sai inimese moodi suhelda ainult pedantselt liikluseeskirju järgides. Pealegi oli juba terve pikk ennelõuna Jumala halastust kuulutatud ning politseiauto saabumine võis olla märk kõrgemalt poolt, et aeg on teha lõunapaus.
Lõunatamiseks sobis kõige paremini pisike park keset linna, mis polnud ka vend Josefi valvepostilt kuigi kaugel - kõigest ühe trammipeatuse jagu. Otse loomulikult ei hakanud mees paari tänavavahe tarbeks trammipiletit raiskama ning jalutas märss seljas ja rist õla peal mööda suvist tänavat kesklinna poole. Oma valgete linaste pükste, kotiriidest õmmeldud vammuse ja paksu juuksepahmakuga, mille paigalhoidmiseks oli pea ümber kitsas kirju lint sõlmitud, nägi vend Josef ise välja nagu risti kandev jumalapoeg. Juhul kui keegi suudaks endale ette kujutada kuuekümne kuue aastast Lunastajat kepsaka sammuga läbi linna astumas.
Kuigi tegemist oli argipäeva ennelõunaga, oli tänavatel palju inimesi. Kaks vanamammit istusid bussipeatuse pingi peal ning lobisesid omavahel. Salkkond noori teismelisi lidus uljalt lõkerdades ja üksteist togides vend Josefist mööda ning kadus vanalinna majade vahele. Lapsevankriga noor naisterahvas jalutas kiirustamata oma titat ja teksades meesterahvas dikteeris oma mobiiltelefoni pealtnäha juhuslikuna tunduvaid numbreid.
Ja siis need neiud!
Varasuvine soojus oli riisunud noortelt neidudelt viimasedki sündsa väljanägemisega hilbud ning jättis tänavapilti hulgaliselt nõdraks tegevat liha. Vanasti öeldi, et lodevatel lipakatel olid püksid lõdva kummiga. Selle mõõdupuuga võttes oli tänapäeva noorus üheskoos ja ühel meelel moraalse laostumise läbi teinud, sest kõik kandsid pükse, mille allavajunud värvli vahelt välkus kedagi häbenemata trussikute pits. Ja hoidku jumal kui mõni neist seljaga sinu poole olles kummarduda kavatses. Siis avanes süütule kõrvalseisjale täielik ülevaade püksikandja kannikatest ning nende vahele küntud pruunikast vaost.
Soodom ja Komorra, ohkas vend Josef sellisel juhul ja pööras pilgu kõrgemale poole. Tema Piiblis ei olnud illustratsioone, kuid kui ta luges Paabeli Hoorast, siis kujutas ta teda endale ette just sellisena - rebadel pükstes ahnelt suitsu pahviva ja paksu meigikihi alla maetud teismelise lipakana.
Aga Tema oli ühtemoodi armastusega enda juurde ravida ja lohutada võtnud nii pidalitõbise kui ka avaliku naise. Seda lihtsat tõde tuli endale pidevalt meelde tuletada kui maine maailm koos oma räpasusega hingamist kippus matma.
Vend Josef oli peaaegu kohal. Parki jõudmiseks tuli tal veel ületada lai, elava liiklusega tänav, kus mitmes reas tormlesid autod ning kolistasid trammid. Uhke sammuga möödus vend Josef tänavaserval ootavast vanapaarist ning astus ülekäigurajale. Risti kandes ja jumalasõna kuulutades ei saanud temaga midagi halba juhtuda. Ning vaadates, kuidas teised jalakäijad tema järel tänavale tulid, tundis ta ennast vähemalt hetke Karjasena, kes ohte trotsides oma voonakesi läbi automere voogude tõotatud maale viib.
Park oli rahvast täis. Varasuviste ilusate ilmade tõttu oli seal palju niisama jalutajaid ning lisaks pinkidel istujatele peesitasid siin-seal mitmed noorteseltskonnad otse muru peal. Vend Josef ei tahtnud oma kõige paremaid pükse mulla ja rohuga määrida, mistõttu kõndis ta kannatlikult mööda parki ringi kuni leidis ühe pisut vabama pingiotsa.
Esimese asjana sättis ta oma risti pingi seljatoe najale seisma. Selliselt, et sinna kirjutatud sõnum möödujatele hästi silma paistaks. Alles seejärel istus jumalamees maha ja kraamis oma tillukesest seljakotist välja veepudeli ning leivakääru. Veepudelis loksus tõepoolest selge ja puhas kraanivesi, kuid leiva peale oli lõigatud õhuke viilakas vorsti ning puistatud ohtralt omakasvatatud varajast sibulat. Juhuks, kui kõht peaks tühjaks jääma, oli kotipõhjas varuks veel paar porgandit, mida sai ka käigu pealt nosida.
Pidanud kombeka söögipalve, tõstis vend Josef leivatüki ettevaatlikult mõlema käega üles (et mitte sibulaid maha pudistada) ja haukas mõnuga suure suutäie.
“Jätku leivale!”
Vend Josef võpatas ja vaatas üles. See oli altkorruse naaber, kes oli möödaruttajate hulgast peatunud ning pruukosti võtjale naeratas. Mõlemad, nii peatumine kui naeratamine, olid Joonase jaoks omal erineval moel üllatavad, kuid vend Josef kogus ennas kiiresti.
“Tänan väga, Jumal õnnistagu sind! Ma jagaks heameelega oma tagasihoidlikku einet sinuga,” vastas ta ja pakkus naabrimehele nii istet kui poolt leivakääru.
“Ei, tänan!” loobus naabrimees lahke muigega leivatükist, kuid võttis heameelega vastu võimaluse jalgu puhata pingiotsal, kust enne vend Josefi tulekut teineteist kaisutanud paarike oli just lahkunud. Pööranud näo päikese poole, sulges ta silmad ning jälle ilmus mehe näole siiralt õnnelik naeratus.
Vend Josef mälus hoolikalt ja lonksas siis suutäiele veepudelist peale. Oma suureks häbiks avastas ta, et oli naabri leivast keeldumise peale isekat rõõmu tundnud. See oli patt, mida tuli õhtul põhjalikult kahetseda. Samas maitses kasin lõunasöök liiga hea, et oma pakkumist korrata. Veel puhtamast südamest.
Naabrimehe nimi oli Joonas.
Sellest sai umbes pool aastat kui Joonas oli kaotanud korraga oma naise ja tütre. Ta ise tegi kõik, et seda teemat vältida, kuid sellest hoolimata levis majaelanike seas põhjalik info hirmsast liiklusõnnetusest lumelörtsisel maanteel.
Joonas oli maalt tulles roolis olnud ning hilissügise paksus lumesajus linna poole sõitnud. Vastutulijate rodus leidus üks rahutu roheleht, keda suvekummidega sõitjate ettevaatlikus närvi ajas. Võib-olla oleks ta isegi neist kolmest masinast mööda jõudnud, aga kurvi tagant välja keeranud Joonase auto esituled ehmatasid nolgi paanikasse. Libedal maanteel suure kiiruse peal pidurite põhjavajutamine oli kõige idiootlikum asi, mida teha sai. Joonasel jäi täpselt silmapilgu jagu aega põigata teepeenrale kui juhitavuse kaotanud masin talle külg ees vastu libises. Järgmise liigutusena rabas vastutulija rooli uuesti vasakule ning tabas Joonase auto taganurka.
Iseenesest tühine kokkupõrge paiskas Joonase sõiduki parem külg ees teelt välja. Otse vastu betoonist telefoniposti.
Reanimatsioonis lebasid Joonas ja õnnetuse põhjustaja kõrvuti. Rohkem polnud õnnetuspaigalt kedagi ära viia - Joonase perekonna siitilmast lahkumine oli toimunud silmapilkselt.
Varasematel kohtumistel oli vend Josef püüdnud oma naabri ränka kaotusevalu Jumala sõnaga lohutada. Aga isegi kõige rõvedam sõim tänaval kohatud ketserite suust ei suutnud vend Josefit nii endast välja viia kui Joonase mittemidaginägevate silmade tumm ükskõiksus.
Mis kasu on Jumala pakutavast paradiisist inimesele, kes on ise oma põrgu maa peale toonud.
Vend Josef oleks võinud vanduda, et alles eile hommikul oli Joonas temast tervitamata ja teed andmata mööda marssinud. Mis iganes ta sihtpunktiks oli, mehe mõtted olid sinna jõudnud ammu enne teda. Seda kummalisem oli täiesti uus Joonas, kelle silmades ja naeratuses polnud jälgegi seal veel päev tagasi mustanud ängist. Jumalasulane tunnistas endale, et uus naabrimees meeldis talle kordi enam kui ennistine.
Leib söödud, raputas vend Josef vähesed allesjäänud purukesed pargiteele. Lindudele.
“Küll on hea, et Jumal on võtnud sinu muret leevendada!” valis ta hoolikalt oma sõnu. “Ma loodan, et minu tagasihoidlikud palved on sellele kasvõi veidike kaasa aidanud.”
“Jah, ma tänan sind!” vastas Joonas. “Sinu osavõtlikuse ja kaastunde eest, mida ma viimasel ajal kahjuks endast mööda olen lasknud.”
“Mitte mind ei ole tarvis tänada,” elavnes vend Josef. “Jumalat on tarvis tänada! See on Jumalik ime, millega sind on meie sekka tagasi toodud.”
“Jah, see oli tõesti ime,” noogutas Joonas. “Ma ei suuda seda siiamaani seletada ega uskuda. Ma tahtsin minna järgi oma naisele ja lapsele, aga nad ütlesid mulle, et ärgu ma tehku seda.”
“Neitsi Maarja nimel!” ahhetas vend Josef. “Kiita tuleb Jumalat ja tema piiritut lahkust meie, patuste, vastu!”
Selliste imede kiitmiseks ei piisanud tavapärasest tänupalvest, mida võis lihtsalt langetatud päi enda ette lugeda. Vend Josef langes pargitee kruusale põlvili.
Joonas ootas leebelt naeratades kuni vend Josef oli oma palve lõpuni lugenud ega hoolinud ümbritseva rahva ükskõiksuse varju peidetud põlastavatest kõõrdpilkudest.
“Aamen!” ütles vend Josef ja saatis rõhutatud pausiga oma palve teele. Seejärel ajas ta ennast uuesti püsti ja kloppis enne pingile istumist püksipõlved puhtaks.
“See on kindel tõend Jumalikust ilmutusest ning ma tahaksin sellest täpsemalt kuulda,” lausus ta säravil silmil oma kaaslasele otsa vaadates.
“Jah, see oli ilmutus,” noogutas Joonas. “Võib-olla.
Ma ei tea, kas te sellest aru saite, aga ma olin otsustanud ära minna. Siia ilma polnud jäänud mitte midagi, mida oleks pidanud ära tegema, ega mitte kedagi, kes oleks mind vajanud. Ainult valu.
Ma võtsin kaasa jupi nööri ning sõitsin linnast välja. Mingit kirja polnud vaja kirjutada - ükskõik keda minu tegu puudutas, vaevalt oleks see neid üllatanud.
Kui otsus oli tehtud, siis oli mul järsku aega küll. Ma kõndisin mööda hõredat metsa kuni leidsin lõpuks sihvaka männipuu, mille tüvi oli täiesti sile ning mille jämedad oksad kõikusid piisavalt kõrgel mu pea kohal. Kahjuks olin ma unustanud mõelda sobiva jalgealuse peale ning nööri kinnitamiseks oleks mul tulnud ronida mööda vaigust tüve üles. Suutmata otsustada mis on lihtsam, kas leida parem puu või otsida midagi, mille peal saaks seista, istusin ma sinnasamasse samblale veidikeseks puhkama. Hajameelselt sidusin nööri otsa silmust ning lasin oma mõtted uitama.
Loomulikult mõtlesin ma oma perekonna peale. Ma olin oma saatusega leppinud ja see täitis mind kummalise rahuga. Silmitsesin puud, selle ladvaokste kõikumist ja pilvede aeglast sõudu üle taeva. Valu oli kadunud ja meel hõljus kusagil taju ja tajumatu piiride peal.
Just siis mulle koputati.
See tuli kusagilt väga lähedalt - kohast, millele ma ei osanud nime anda. Koputuse rütm muutus järjest nõudlikumaks ning ma püüdsin leida selle allikat. Ümberringi polnud näha ega kuulda ühtegi hingelist, seega pöörasin ma pilgu sissepoole. See oli nagu käsikaudu pimeduses kobamine kuni järsku avanes mu ees helevalge koridor. Otsekui tahkest valgusest tehtud tunnel. Ja selle teises otsas seisid minu naine ja mu tütar ning lehvitasid mulle.”
“Ja Jumal?” nõudis vend Josef õhinal. “Kas sa kohtusid ka Tema Endaga?”
“Ma ei tea,” vastas Joonas. “Ma jooksin, kui seda saab nii nimetada, läbi selle valguse ning haarasin oma naise sülle. Ma ei oska seda teisiti kirjelda. See oleks toimunud nagu mingis kummalises unenäos, kus sul pole ei käsi ega keha. Sa lihtsalt oled. Ja on ka sinu kõige kallim, kes on sulle järsku lähemal kui kunagi varem.
Ja Liisi ka. Ma avastasin, et ma suutsin neid kallistada samal ajal ja korraga. Ning ometi igaüht eraldi.
Ma ei tea, mis koht see oli, aga seal puudus ruum. Kõik asjad tundusid olevat korraga siinsamas ja ühes kohas, kuid siiski teineteisest eristatavad. See tundus täiesti võimatuna, eriti kui ma avastasin, et lisaks minu perele oli seal lõpmata palju inimesi. Kõik sama lähedal ja sama rõõmsad minuga kohtumise üle.”
“See lihtsalt pidi olema paradiis!” kinnitas vend Josef heldimuspisarat neelates. “Ja need olid süütalaste hinged, kes peale surma Tema juurde on kutsutud. Ka mina olen seda valguskoridori näinud, aga mul polnud julgust sealt läbi astuda.”
“Võib-olla tõesti,” nõustus Joonas.
Vend Josef tundis kuidas suure pühendumuse energia temas pulbitsema lõi ja väljapääsu nõudis. Suutmata sellele vastu hakata tõusis mees püsti, haaras oma risti ja tõstis selle kõrgele.
“Inimesed, rõõmustage!” kuulutas ta kõlava häälega üle kogu pargi. “Paradiis on siinsamas! Issand Jumal jagab oma heldust kõigile, kes seda vastu võtavad. Painutage oma pead palveks ning kuulake Tema sõnumit! Sest kirjutatud on: anna oma patud minu kanda...”
Inimeste reaktsioon teatele oli mõõdukalt põlglik. Lähimad möödujad kiirendasid veidi sammu, et mitte jääda jumalasulasega samale pildile.
Joonas jäi rahulikult pingile istuma ning naeratas.
“Sa võtad oma ülesannet ikka tõsiselt.”
“Loomulikult,” vastas vend Josef veidi pahaselt. Osaliselt oli selles süüdi kuulutamise segamine, osaliselt pettumus, et Joonas polnud talle kuulutamisel appi tulnud. Vend Josef oli olnud täiesti veendunud, et Joonas oma palju selgema kogemusega suudaks Jumala sõnumit palju selgemalt kuulmatuteni viia.
“Ka mina olen näinud, et Paradiis on olemas. Aga see teadmine ei ole mõeldud ainult mulle! TEMA soovib, et ma aitaksin kõigil Jumala armu mõista ning pattusid kahetseda. Sest ükskord tuleb meil kõigil siit ilmast ennast kohtumõistja kätte usaldada ja...”
“See ei ole päris nii,” naeratas Joonas lahkelt. “Me kõik elame paradiisis, kui seda nii võib nimetada. Lihtsalt me ei märka seda.”
Vend Josefi silmad läksid suureks ja ta jäi vait.
“Ma tean, et sa käisid paradiisi veerel. Mäletad Maali-tädi, kes elas selles korteris, kuhu meie sisse kolisime?”
Vend Josefi mühatus tegi selgeks, et hoolimata Maali-tädi ammusest lahkumisest siit ilmast, polnud erimeelsused tema ja vend Josefi vahel oma lahendust leidnud.
“Tema oli ka seal, koos teiste minu lähemate ja kaugemate tuttavatega, keda ma ootamatult ära tundsin. Ta rääkis, et oli korra sind vilksamisi näinud ja püüdnud sinuga juttu alustada, aga sa olid teda nägemata tunnelisuuet põrnitsenud ja siis ummisjalu põgenenud.”
“Siis tema segaski vahele, kui mina Jumala endaga rääkisin!” nördis vend Josef kõigest südamest. “Isegi seal ilmas peab see vastik mutt mulle risti ja põiki jalgu jääma, et ...”
Viimasel hetkel sai vend Josef sõnasabast kinni. Igavese Armastuse kuulutajal ei sobinud sajatama hakata. Isegi ammu surnud ja (eeldatavalt) juba paradiisi jõudnud memmekest mitte.
“Tegelikult püüdis ta sind aidata,” vaidles Joonas leebelt vastu. “See, mida meie tajume selle heleda tunnelina, on tegelikult ühenduslüli, mis meie olemuse tervikuks seob. Me sünnime ja elame korraga kahes maailmas, aga tajume ainult ühte. Kui meie keha sureb, siis meie olemus vabaneb ning liigub mööda seda tunnelit sinna, kus kõik on üks.”
“Kust sina seda nii täpselt tead?” päris segadusse aetud vend Josef alateadlikult oma ristipuud sõrmede vahel mudides. Mida rohkem Joonas rääkis, seda enam hakkas tema kirjeldatud pilt erinema sellest, kuidas jumalamees selle ilma asju endale ette kujutas.
“Mulle näidati praegu elavate inimeste nupukesi,” vastas Joonas. “Kuna kõik seal maailmas paistab ümara ja siledana, siis meie hingelõngade sealsed otsad nägid välja nagu pisikesed kenad nabanupsud. Kui inimene on valmis, siis need nupud avanevad nagu õied. Enamasti toimub see ainult suremisel. Nupuke avaneb, inimene tuleb läbi valgustunneli ning ühendus selle ilmaga katkeb. Vähesed, kes on otse surmast taas ellu toodud, on suutnud heita korraks pilgu sinna teispoolsusesse. Aga alles minul, loomulikult tänu minu naise ja laste ennastsalgavatele püüdlustele, õnnestus see kanal avada ja ka avatuks jätta.
Mul on kaks maailma. Ja ma suudan korraga neis mõlemas olla!”
Joonas naeratas. Alles nüüd pani vend Josef tähele, kui sügavale see rahu ja õndsust väljendav naeratus ulatas.
“Sa tahad öelda, et sa oled samaaegselt paradiisis ja maa peal?” esitas ta küsimuse tundes isegi kui rumalalt see kõlas. “
“Ükskõik, mismoodi sina endale taevast ette ei kujutaks, minu jaoks on see seal tõesti paradiis,” noogutas Joonas ja naeratas jälle.
“Ma ei usu seda!” teatas vend Josef. “See ei saa nii olla!”
“Ma ei pane sulle pahaks, et sa seda ei usu,” kehitas Joonas õlgu. “Alles eile ei oleks ma seda ka ise uskunud. Nähtavasti ei oleks ma isegi nii palju rahumeelselt kuulata suutnud kui sina seda tegid.
Aga ma avastasin veel midagi. Vaata seda neiut, kes seal tagumisel pargipingil üksinda istub - ma arvan, et ma leidsin tema hingeotsa üles.”
Vend Josef vaatas kahtlustavalt Joonase osutatud suunas. Teisel pool pargi keskele rajatud lillepeenraid istus pinginurgal tõepoolest õbluke naisterahvas. Tema riietus oli puhas ja korrektne kuid hoolimata ilusast suveilmast põrnitses neiu oma kinganinasid ja surus valgeks tõmbuvate sõrmenukkide vahel pisikest taskurätikut.
Joonas nõjatus taas rahulikult pingi seljatoele ning sulges silmad. Naeratus, mida vend Josef oli juba veidi pelgama hakanud, veikles vaevumärgatavalt mehe näos. Mõne hetke pärast avas Joonas uuesti silmad ja vaatas võidukalt oma kaaslasele otsa.
“See õnnestus!” teatas ta õnnelikult. “Kui ma näen inimest ja leian üles tema nupukese, siis ma suudan seda avada! See käis palju lihtsamalt kui ma arvasin - piisas ainult õrnast koputusest ja ta avanes peaaegu silmapilkselt.”
Vend Josef vahtis juhmilt kõnealuse nooriku poole. Too oli oma taskuräti maha pillanud ja vaatas üllatunud näoga enda ette. Veidi aja pärast kiikas ta kella, tõusis püsti ja hakkas rahulikult kesklinna poole sammuma jättes oma ninarätiku vedelema sinna, kuhu see oli kukkunud. See võis olla juhus, kuid hetk enne äraminekut heitis neidis pilgu vend Josefi poole ja naeratas.
“Ja see on kõik?” nõudis vend Josef. “Väidat, et AVASID mingi suvalise lipaka ja siis püüad sellega mulle midagi tõestada. Ei lähe läbi!!”
“Milleks ma peaks sulle midagi tõestama?” päris Joonas üllatunult. “Kui ma tahaks tõestada, siis oleks võinud ma ju sind avada. Soovid sa seda?”
Vend Josefi süda lõnksatas kurgus, kuid väitlus kõige pühama üle oli läinud juba liiga kaugele.
“Loomulikult, tee aga proovi!” nõudis ta ja sättis ennast kindlamalt istuma.
Veidi aega ei juhtunud mitte midagi. Joonas naeratas taas oma veidrat naeru, kuid seekord kõlas sealt läbi mingi tabamatult nukker alatoon. Siis tegi mees silmad uuesti lahti.
“Kummaline,” lausus Joonas vabandavalt. “Ma arvan, et ma leidsin su üles. Aga see oli hoopis teistsugune - peaaegu märkamatu niidiotsake. Ma ei osanud sellega midagi peale hakata.”
“Seda ma arvasin!” mühatas vend Josef. Nüüd juba palju enesekindlamalt. “Räägi veel oma muinasjutte mulle.”
Joonas kuulatas otsekui oleks keegi talle midagi kõrva sosistanud. Seejärel muutus tema ilme veel kurvemaks.
“Selliseid pea olematuks kahanenud täpikesi on seal veel teisigi,” ütles ta. “Seal maailmas on nad teistest kuidagi ... eraldi. Nagu kalmistul.
Mul on väga kahju, aga mulle tundub, et sinu sealpoolne olemus on vist katkenud. Võis siis ... surnud?”
“TAGANE MINUST, SAATAN!” röögatas vend Josef järsku endalegi ootamatult. “Sina ei pea mitte mind mu ÜLESANDEST eemale meelitama!”
Otsusekindlalt kargas vend Josef püsti ja haaras oma koti sülle. Paar sammu pingist eemale tegi ta selg ees, hoides risti enda ja Joonase vahel. Seejärel pöördus ta ringi ning hakkas kiirete sammudega oma järgmise kuulutamise koha poole marssima.
Ta teadis, et saatan on julm, aga iga kord suutis ta lasta ennast uuesti ebameeldivalt üllatada.
* * *
Helen istus ebamugaval toolil tillukese koosolekuteruumi steriilse laua taga. Tema vastas olid ennast sisse seadnud kaks temast pisut vanemat naisterahvast, moekalt riides ning täiskritseldatud paberilehed lauale laotatud.
See oli juba üsna tavaline pilt - kolmas sellel nädalal kui täpne olla.
“Kuidas on lood teie stressitaluvusega?” päris üks naistest kõpsutades samal ajal pastakaga lauaplaadile.
“Arvutiga olete töötanud? Meil on siin oma programm, mida peab kasutada oskama.”
“Rääkige meile oma perekonnast. Kas teil lapsi on? Aga plaanis? Ei, te ei pea sellele küsimusele vastama kui te ei soovi, aga me lihtsalt viisakusest sooviks teada...”
“Korrektsus! Kiirus ja korrektsus on see, mida me oma klienditeenindajatelt ootame. Lisaks loomulikult hea suhtlemisoskus, millest me juba rääkisime.”
Heleni vastused tulid otsekui teisest maailmast. Eelmistel ülekuulamistel oli ta varem või hiljem nende viisakasjõhkrate küsimuste all murdunud. Punastanud ning hakanud kogelema. Praegu tundusid need küsimused kuidagi ebaoluliste ja kummaliselt lihtsatena. Nagu ei olekski tegemist eluliselt olulise probleemiga - leida töö ja saada raha. Raha oli tarvis üüri, toidu ja eelkõige võlgade maksmiseks. Raske oli uskuda, et üks noor ja kena neiu võis sellistesse finantsprobleemidesse sattuda, aga reaalne elu oli üsna tihti teistsugune kui avalikkus arvas.
Koosolekute ruumi uks paiskus lahti ja sisse marssis sarmikas keskealine meesterahvas.
“Tere,” ulatas ta tseremoonitsemata Helenile käe. “Minu nimi on Kaido ja ma olen siitkandi tagasihoidlik ülemus. Kuidas teile meeldiks meie juures töötada?”
Ootamatu familiaarsus oleks pidanud lööma Heleni põsed tulipunaselt lõkendama ning nöörima kinni kurgu. Vähemalt paaril eelneval korral oli see täpselt niimoodi juhtunud. Nüüd aga surus neiu põgusalt direktori (või mis iganes tema tiitel oli) kätt ja noogutas armulikult.
“Ma arvan, et ma saaksin hakkama,” lausus ta.
“Väga hea,” naeratas ülemus ning noogutas vasakpoolsele naisterahvale. “Minu poolest võime me selle kena neiu tööle võtta küll.”
Sama ootamatult kui Kaido tuli, ta ka lahkus.
Intervjueerijad vaatasid üksteisele otsa ning vasakpoolne naisterahvas noogutas samuti.
“Olgu siis pealegi,” lausus ta. Helen ei saanud aru kas talle ainult näis nii või kõlas rääkija hääles mingi varjatud pettumus. Või pahameel.
“Võta ta kaasa ja näita, kuidas meil töö käib. Kui sellega on korras, siis las homme tuleb personalijuhi juurde.”
Kaia, teenindusosakonna juhataja nagu ta ennast tutvustanud oli, rabas kiire liigutusega oma paberid kaenlasse ja marssis nõupidamiste ruumist välja.
Annemari, ametinimetuselt vanemteenindaja, ladus oma lehed kiirustamata ühte hunnikusse.
“Näed sa, niisama lihtne see oligi,” sõnas ta lahkelt ja rohkem nagu iseendale. “Lähme ja vaatame siis neid kuute, kus me töötame.”
Kuudid asusid suure hoone teises servas ning sinna minemiseks tuli läbida avar ja töölistest kihav laoruum. Pirakatest veoautodest, mis olid peatunud laorampide taga, laaditi tõstukitega maha puust alustele laotud kaubakaste. Samade riiulite vahel, kuhu aluseid upitati, jooksid ringi suurte kärudega pakendajad, kes vastavalt kliendi tellimustele postipakke komplekteerisid.
“See on meie jaotuskeskus,” viipas Annemari käega. “Inimene, kes on siin aastakese töötanud, võib ennast juba veteraniks pidada. Tavaliselt lööb noortel juba poole aastaga raske töö ja pisike palk kopa ette. Ja firmal on kasulikum võtta tänavalt uus nolk kui vanale palka juurde anda. Küll teenindusosakond laomeeste praagi kuidagi välja räägib.”
Helen vaatas pärani silmi inimsipelgate sagimist jahedas laohoones kuid ei öelnud midagi.
Teisel pool ladu viis metalluks teenindussaali. Samas, saaliks sai seda ruumi nimetada ainult rinnakõrguselt vaadates, sest täpselt nii kõrged olid vineerist või papist vaheseinad, mis jagasid muidu suure ruumi pisikestest kuubikuteks. Oli näha, miks Annemari oli põlgliku häälega maininud kuute. Ühe inimese töökoht oli vaevalt poolteist korda kaks meetrit suur ning klienditeenindaja istus sõna otseses mõttes ninapidi kastis. Saali teises otsas oli kõrgete kappide ja riiulitega eraldatud osakonna juhataja tööruum.
Iga töötaja laual seisis õhuke arvutikuvar ja klaviatuur. Hiir oli loomulikult ka, kuid enamasti seda ei vajatud - ainult klaviatuuri abil käis töö palju kiiremini. Kõigil klienditeenindajatel olid peas mikrofoniga kõrvaklapid.
“See on telefon,” selgitas Annemari. “Hommikul paned endale telefoni pähe ja õhtul võtad ära. Arvuti annab sulle märku kui klient on liinil - siis vajutad, näe siia, ja võtad kõne vastu. Senikaua kuni klient ennast tutvustab pead leidma programmist tema kaardi - seal on kirjas millised on olnud tema tellimused ja mida meie oleme nende tellimustega teinud. Kui klient soovib osta, siis sisestad uue tellimuse. Kui klient tahab muud infot, näiteks miks kaup pole kohale jõudnud, siis püüad talle võimalikult kiiresti vastata ja kõne lõpetada. Meile makstakse boonust ainult vastuvõetud tellimuste pealt. Peale kõne lõpetamist on sul kakskümmend sekundit aega tellimuse lõplikuks vormistamiseks, siis annab arvuti sulle järgmise kõne.”
Helen vaatas ringi. Ümberringi kostis ühtlast vaheseinte poolt summutatud kõnekõminat ja klaviatuuriklõbinat. Siin-seal oli laudade peal veeklaase ja kohvitasse, kust peale kõne lõpetamist kiiresti paar lonksu võeti. Seejärel algas jutuvada uuesti.
“Näed võta, pane endale need pähe!” ulatas Annemari Helenile paari kõrvaklappe. Ilma mikrofonita. “See töökoht on spetsiaalselt õpilaste jaoks mõeldud. Mina räägin kliendiga ja sina kuulad. Ja vaatad.”
Paari kiire klahvivajutusega seadis Annemari ennast liinile. Praktiliselt kohe hakkas vilkuma kliendi kõnet tähistav ruuduke ekraani allservas ja Annemari võttis kõne vastu.
“Kas teie firma töötab ka või olete kõik kohvi joomas?!!” purskas järsku Heleni kõrvadesse vali hääl. “Ma olen juba veerand tundi teie nõmedat muusikat kuulanud ja kallist telefoniarvet maksnud!”
“Vabandame,” vastas Annemari rahulikult. “Meil on täna palju kliente ja klienditeenindajad töötavad täie koormusega. Mis on teie kliendi number ja kuidas ma saan teile kasulik olla.”
“Number on ...” vuristas pahane vanamammi telefonitorusse rodu seosetuid arve. Pooled neist jooksid Heleni kõrvust mööda, kuid Annemari oli juba kliendi koodi arvutisse toksinud ja vaatas kliendi andmeid.
“Ma saatsin teile kuu aega tagasi tellimuse. Sinine poiste ülikond. Kataloogis on kirjas, et kõik tellimused täidetakse kahe kuni kolme nädalaga. Nüüd on juba kuu aega täis ja siis saadate te mulle pruuni ülikonna! PRUUNI!”
“Me vabandame hilinemise pärast, kuid tellimuses on tõepoolest kirjas, et te olete soovinud just nimelt pruuni ülikonda. Samas kui teile värv või suurus ei sobi...”
“Mitte eluilmas ei ole ma tellinud PRUUNI ülikonda. Ma rõhutasin tollele tibinale, kes kuu aega tagasi minu tellimust vastu võttis, et ma tahan just nimelt sinist ülikonda, mitte PRUUNI!”
“Kahju küll, kuid arvutisse on sisestatud pruun. Aga te võite selle ülikonna tagasi saata ja...”
“... ja siis ootan veel kuu aega!” kriiskas tädi. “Mu lapselapsel on nädala pärast sünnipäev! Ma tellisin isegi varakult, kuna ma tean kui aegluubis te töötate. Aga see ülikond on PRUUN!!!!”
Helen kuulas klappidest kostvat vihast häält. Tal oli selline kummaline tunne, et erutatud vanaproua on kusagil siinsamas. Peaaegu käeulatuse kaugusel. Helen sulges silmad ning vaatas ringi.
Siinsamas kummalises maailmas, mis oli talle ennelõunal pargipingil istudes avanenud, tuksles helendav tombuke, mille tagant kostis ... ei, pigem aimus, siiras mure oma lapselapse pärast, kes on harjunud, et tema vanaema talle igaks sünnipäevaks midagi suurt ja ilusat kingib. Mure, et järsku lapselaps on juba nii suureks kasvanud, et kingitused, mida Mamma Maie endale lubada saab, tunduvad juba pisikestena. Mure, et ...
Õrnalt koputas Helen suletud tunneli uksele.
Karjumine kõrvaklappides lakkas.
Õrnalt aitas Helen teiselt poolt tulijal ust avada. See oli nagu lilleõie avanemine ning otse õiesüdames seisis noorepoolne vanaema. Hoolimata sellest, et tema esimene lapselaps sai juba kümneseks, polnud Mamma Maie ikka veel oma uue positsiooniga perekonnas harjunud. Keeldunud kangekaelselt pensionile minemast ning rabanud teha tööd, et teenida raha. Raha, millega sai teha lastele ja lastelastele kingitusi, olla vähemalt kinkimise hetkel taas terve pere tähelepanu keskpunktis ning tunda ennast tähtsana. Ja vajalikuna.
“Aga see ei ole ju oluline...” sosistas Helen.
“Ma ei tea,” vastas Maie samamoodi sosinal. “Ma ei ole sellest niimoodi mõelnud.”
“Aga püüa,” ütles Helen. “Mina ka ei teadnud, et on võimalik teistmoodi mõelda, ... suhelda...”
“Võib-olla tõesti,” arvas Maie. “Aga mis ma selle ülikonnaga siis teen? Ega see tegelikult vist Jakole ei meeldiks. Isegi kui ta oleks sinine.”
“Saada tagasi! Las ta pigem valib ise, mida ta oma sünnipäevaga teha tahab.”
“Issand kui lihtne see praegu tundub,” naeratas Maie.
“Ma tean, ka mina ei suutnud seda alguses uskuda.”
“Ma tänan sind! Ja palu veel kord vabandust selle daami ees, kes su kõrval istub. Ma tõepoolest ei tahtnud teda solvata.”
“Kindlasti,” vastas Helen ja avas silmad.
Annemari vaatas talle jahmunult otsa.
“Kuidas sa seda tegid?”
“Mida?”
“Vestlesid minu kliendiga. Ma kuulsin, kuidas sa sosistasid, et saada tagasi! Ja siis proua vabandas minu ees ja lubaski ülikonna tagasi saata. Ja kõik! Kuidas ... ?”
“Ma ei tea, see tuli kuidagi iseenesest.”
“Põrgu võtaks!” Krõps väljend oleks otsekui iseenesest üle Annemari huulte lipsanud. “Ma ei tea mida ma annaksin, et sama moodi suuta. Pea iga kolmas-neljas klient tahab kõigepealt ennast meie peal välja elada ja alles siis saab temaga asjast rääkida. Õhtul lähme koju ja siis on tegemist, et mitte kõike seda oma mehe ja laste peale valada.
Kuidas...?”
“Tegelikult on see imelihtne,” ütles Helen. “Ma arvan, et ma saan seda ka sulle teha.”
“Mida?”
“Avada. Pane oma silmad kinni ja kuulata. Ma koputan.”
* * *
Kaido lebas voodis selili. Tema kõrval keeras Kaia ennast külili, surus ennast ühekäelise kallistusega mehe vastu ja tõstis põlvegi oma kaaslase peale. Ettevaatlikult, et mitte äsja enda sisse voolanud armunestet laiali määrida.
“See oli nii hea,” õhkas Kaia.
Kaido muheles. Ta oli kõik oma virtuooslikud kogemused mängu pannud ning meeldiv oli kuulda, kuidas seda hinnati.
“Sina, kallis, olid ka hea!”
Kaia embas õrnalt meest ja surus oma pea vastu ta rinda, et kuulda kuidas süda tuksub. Naine teadis, et kui ta veidi aega kuulatab, siis tuleb hetk, kus kaks südant löövad täpselt üheaegselt.
Kaido oli tulnud Kaia ellu umbes viis aastat tagasi. Postimüügifirma, mille telefonineiuna Kaia töötas, kippus pankrotti minema. Tarnijate ees olid suured võlad, mistõttu kaupa ei saadetud või saadeti alles suure palumise peale. Klientide tellimuste täitmise aeg võis venida rahulikult paari kuu peale ja tagastatavate pakkide protsent oli üle mõistuse kõrge.
Esimene kohtumine Kaidoga oligi toimunud ühel ilusal sügiskuu päeval, kus vana ja pahura ülemuse asemel oli uksest sisse astunud palju noorem meesterahvas, kes särava naeratuse saatel klienditeenindajatelt päris: “Noh, kuidas on teil täna hästi läinud?”
Tol päeval ei läinud midagi hästi. Ja ka mitte veel järgmisel päeval. Aga siis hakkasid probleemid ükshaaval nagu võluväel lahenema. Kõigepealt lasti pooled töötajad lahti. Järsku oli kõigil allesjäänutel tööd üle pea, aga seda kompenseeris uus tulemuspalga süsteem, millega oli võimalik päris kopsakat lisaraha teenida. Kui kõvasti pingutasid.
Kaido ise näitas selleks eeskuju, olles pea igal hommikul esimesena tööl ning lahkudes viimaste seas. Kaido inimeste veenmisoskus oli fantastiline. Firma omanikud investeerisid pea lootusetuna tundunud ettevõtmisesse veel hunniku raha (viimast korda nagu Kaido lubas), tarnijad hakkasid korralikult kaupa saatma ja klienditeeninduse programm vahetati täiesti välja.
Mees mõjus Kaiale nii sütitavalt, et naine pöördus ükskord tema poole ettepanekutega kuidas saaks kõnekeskuse tööd paremaks muuta. Kaido kuulas Kaia jutu tähelepanelikult ära ning määras ta täiesti ootamatult järgmisel päeval kõnekeskuse juhatajaks. Vana asemele, kes solvunult asjad kokku pakkis ja minema kõndis.
See oli nii ootamatu (eriti ülendamisega kaasnenud palgatõus), et Kaia tundis ennast lausa kohustatuna sama palju pingutama kui ülemus. Tihti olid nemad kahekesi viimased, kes kontoris viibisid ning see oli ainult aja küsimus, millal mees Kaia elu täielikult vallutas. Jäädes ise vallutamatuks.
“Ma ei taha, et sa jälle ära lähed,” ohkas Kaia.
“Ega mul ei olegi kiire,” vastas Kaido. “Praegu. Mu naisel on täna spordipäev ja ta jõuab koju hilja. Rampväsinuna.”
“Jah, ma tean. Täna on neljapäev.”
“Ja homme on juba reede. Muuseas, kuidas sellel neiukesel läheb, kelle me eelmisel nädalal tööle võtsime?”
“Mis sul sellest?” ajas Kaia ennast küünarnuki peale püsti.
“Ära nüüd hakka jälle pihta,” kortsutas Kaido kulmu. “Mind huvitab ikka ka kuidas su osakonnas läheb. Puhtalt tööalaselt.”
“Just! Tööalaselt!” teatas Kaia ja ajas ennast püsti. Pesema, sest reied hakkasid juba kleepuma.
“Jumala eest, see neiuke ei huvita mind tegelikult üldse,” hüüdis Kaido talle järele. Ta tundis Kaiat juba piisavalt kaua, et kuulda mitte ainult tema sõnu, vaid ka seda, mis jäi sõnade taha.
“Tal läheb hästi!” vastas Kaia vannitoast veesolina taustal. “Üllatavalt hästi, tema kohta polegi selle nädala jooksul veel ühtegi kaebust tulnud.”
“Siis on ju tore,” hõikas Kaido vastu. “Head tööd teete. Palju sa veel kavatsed uusi telefonitädisid juurde otsida?”
“Ma ei tea,” sõnas Kaia ilmudes rätikuga jalgevahet hõõrudes vannitoa uksele. “Brita ja Cäthlyn ähvardasid küll ära minna, aga ainult ähvarduseks see jäigi. Ja Marylin võttis oma lahkumisavalduse tagasi. Üldse tundub, et praegu on seal kuidagi vaiksemaks jäänud - naised ei kurda enam nii palju.”
“Eks ta ole meie majandusest ja tööhõivest kinni,” arvas Kaido. “Kui ikka ukse taga on rodu tööletahtjaid ootamas, ega siis nii valju häälega palgatõusust ei räägita.”
“Ega seal ukse taga neid nüüd nii palju ka ei ole.”
“Võib-olla mitte palju, aga piisavalt!” kehitas Kaido õlgu. “Eile saunas poistega õlut libistades rääkisime sellest. Majanduskasv peaks pisut jahtuma ning tööpuudus paar protsenti kerkima. Õnneks lööb see kõigepealt otsest jaemüüki, mitte meid. Pigem vastupidi, tänu meie järelmaksuvõimalustele võime isegi oodata pisikest turuosa võitu suuremate kaubamajade arvelt.”
“Sina ikka leiad igalt poolt midagi, mida saab enda kasuks pöörata,”
“Loomulikult, see on äri, kullake.”
Kaido ajas ennast nõtke hüppega jalule ja läks samuti vannituppa. Kaia astus tal eest ära, kuid see ei takistanud meest naisele kiirmusi andmast ja kätt värskeltpestud tuti vahele pistmast.
Vaevalt sai vesi uuesti pahisema hakata, kui riietekuhjas põrandal hakkas mobiil laulma. Kaia otsis telefoni välja ning viis selle vannituppa kiirelt käsi kuivatavale Kaidole.
“Shit!” Kaido heitis telefoniekraanile pilgu ning lükkas hellalt kuid jõuliselt Kaia vannitoast välja.
“Jah, ... jah, ..., ei, mitte kaua. No umbes veerand tundi ma arvan...” kostis vaikselt läbi suletud vannitoa ukse. “Eks me siis näe, musi sulle ka!”
Vannitoast väljunud mees tormas riiete juurde ja asus neid kiiresti selga ajama.
“Sorry, naisel jäi täna trenn ära ja ta on juba kodus,” lausus ta süüdlaslikult vannitoa seina vastu toetavale Kaiale. “Ma pean lippama.”
“Jah, ma saan aru,” ohkas Kaia.
Kaido sõlmis juba oma kingapaelu ning hetke pärast klõpsatas uksesnepper.
Vaikselt otsis Kaia oma pooleteistinimese voodi segaminipööratud linade vahelt üles püksikud ning sikutas need endale uuesti jalga. Selle voodi oli ta ostnud juba mitu aastat tagasi, pärast seda kui Kaido oli esimest korda tema juures kitsukesel kuetil ööbinud. Tookord ta ei olnud veel taibanud, miks nendel meeter kakskümmend laiadel asemetel oli selline veider nimi- pooleteise inimese voodi.
* * *
Linastes pükstes, kuid ilma särgi ja ülekuueta vend Josef seisis keset magamistuba. Valjult luges ta ette issameie, rõhutades eriti seda pattude andestamise kohta, ning lajatas siis takuse nuudiga üle vasaku õla. Hoolimata vähesest hoovõtumaast jäi kanepisest kantsikust tema seljale erkpunane, järjest tumedamaks tõmbuv vorp. Ilma ühegi ohketa võttis mees nuhtluse vastu ja alustas uut palvet. Millele järgnes laks üle parema õla.
Vend Josef oli patune! Mis veel hullem - ta ei saanud oma Ülesandega hakkama.
Pattusid oli võimalik andeks paluda. Ja saada. Piisas oma pattude tunnistamisest ja nende puhtsüdamlikust kahetsemisest. Seda oli tehtud aegade algusest saadik ja sedasama püha tõde käis ta ise mööda tänavaid kuulutamas.
Aga oma Ülesande oli ta endale võtnud vabatahtlikult.
See, et ta oma Ülesandega hakkama ei saanud, näitas lihtsalt seda, et ta oli vääritu. Selles polnud midagi erilist - kõik inimesed olid Jumala ees ühtemoodi vääritud. Aga peale nii pikalt kestnud jumalasõna kuulutamist mõjus oma tegeliku väärituse tajumine valusamalt kui piitsahoobid, millega ta oma patust ihu nuhtles. Ja oma vääritust pidi alandlikult tunnistama - seda polnud võimalik andeks paluda. Ega saada.
Veel kord laksatas piits verd valumitesse lüües vastu turjanahka. Ja veel. Ja veel...
Vend Josef ei vaevunud enam isegi palvesõnu piitsahoopide vahele lugema. Hambad ristis nüpeldas ta oma patust ihu, et õpetada ja õppida alandlikkust, mida ta oma Ülesande täitmisel oli nähtavasti unustama hakanud.
Pisike punane pisar imbus läbi naha kohas, kus piitsapiug eelmise hoobi jälgedesse tabas. Järgmisel hetkel oli neid juba mitu ning peenikesed verenired hakkasid mööda turjanahka alla voolama. Vend Josef pani kantsiku kõrvale ning ajas püksid jalast. Ta ei saanud endale lubada, et pükste pesemiseks ja kuivatamiseks kuluv päev läheb praegusel otsustaval hetkel Ülesande täitmise jaoks kaotsi. Ihualasti jäänuna haaras ta veel otsusekindlamalt oma nuudi järele.
Midagi oli kusagil läinud väga valesti ja see vale naeratas talle igast nurgast vastu.
Näiteks Joonas. Kui vähegi võimalik, siis püüdis vend Josef oma korterist välja hiilida naabrit kohtamata. Joonas ei kippunud rohkem oma seltskonda ristikandjale peale suruma, aga paljalt Joonase naeratuse nägemine pani ikka veel vend Josefil külma hirmuhigi selja peal voolama. Nagu kantsik vere.
Ei, see polnud põlgus ega põlastus. Põlglik irvitamine kuulus Karjaseabilise igapäevase koormise hulka ja sellega oli vend Josef harjunud. Pigem hirmutas teda selle naeratuse sügavus. Kui Joonas naeratas, siis kiirgas sellest üleloomulikku rahu, leebust ja ... miskipärast ka pisut kurbust. Vend Josefil oli tunne, et see kurbus oli kuidagi seotud just temaga ja mitte millegi muuga.
Ja hoidku Kõigevägevam kui vend Josef juhtus Joonasele naeratamise hetkel silma vaatama. Joonase silmade taga tundus olema põhjatu kuristik või ilma lõputa tunnel. See meenutas kahtlasel moel sama tunnelit, milles vend Josef oli oma valgustatuse hetkel kohtunud Jumalaga. Et asi oleks veel ketserlikum - Joonase naeratus kiirgas sedasama kurbusega segatud armastust, mida ta siiamaani eredalt mäletas.
Ilmselgelt oli Joonas Jumala jutule pääsenud, aga ta ei soovinud seda tunnistada. Ega kuulutada nagu vend Josef seda tegi.
Esimesel nädala suutis vend Josef endale sisendada, et Joonas on lihtsalt Jumala armust pimestatud ning ei taipa, et ka tema võiks (või peaks) eksinud tallekesi aitama. Siis hakkas ta järsku märkama ruttavate möödakäijate hulgas rahulikult jalutavaid inimesi, kelle näol veikles toosama neetud naeratus.
Neil oli aega küll. Nad olid valmis alati sinuga vestlema ja sind rahulikult ära kuulama. Neist kiirgas leebet armastust nagu hommikupäikesest. Ja varem või hiljem leidus neil vend Josefile paar lahket lohutussõna, mis kriipisid kui raspliga mehe eneseväärikust.
“Meil on nii kahju, et sa ei suuda enam avaneda!”
“Sa oled oma Ülesannet liiga tõsiselt võtnud!”
“Kuulutamisest üksi on vähe, vaja oleks ka kuulata!”
Esimestel kordadel püüdis ta risti ja palve jõuga saatanlikku libekeelsust endast eemal hoida. Ta oli veendunud, et tegemist oli kurjuse uute käsilastega, kes pidid jätkama tööd, mis liikluspolitseinikel ja piletikontrolöridel nurja oli läinud. Kui aga naeratavate ketserite hulk iga päevaga suurenes, siis pidi selle taga olema midagi rohkem. Või kedagi.
Ja just Joonas oli ilmselgelt kõige kurja juur!
Kui vend Josef oli sellele järeldusele jõudnud, siis tundus järsku kõik nii selge ja lihtsana.
Saatan oli ära kasutanud Joonase valu ning kallutanud teda kõrvale Jumala juurde viivalt teelt. Osavalt oli ta selle jaoks ära kasutanud Joonase perekonda või nende varjukujusid, mistõttu kannatajani ei jõudnud mitte Jumala sõnad vaid Pimeduse vürsti salakavalad meelitused. Ja seejärel oli Põrgusigidik andnud talle võime ka teisi inimesi pimestada!
Siis oli ka selge, miks vend Josef oma ülesandega hakkama ei saanud - ta oli oma ülesannet liiga lihtsaks pidanud!
Mitte kuulutamine polnud tema töö Jumala sulasena. Tema tegelik ülesanne pidi olema vastuhakk Saatanale ja tema saadikute tagasilöömine siit maailmast. Kõigevägevam ise oli teda välja valinud oma rüütliks ja eestvõitlejaks, kes pidi tõrjuma leebe lahkuse taha peitunud kurjuse, mis oli leidnud ootamatu läbipääsu surelike sekka.
Vend Josev viskas kantsiku käest ja langes, alasti nagu ta oli, seinal rippuva krutsifiksi ette põlvili.
“Ma tänan Sind, mu Karjane, et Sa mulle, vääritule, oma lahkust oled jaganud!” sosistas ta pea kuuldamatult enda ette. “Ma olen tühisuste tühisus ja oma isekusest pimestatud! Minu enda ülbus ja edevus takistas mul Sind ja Sinu sõnu õigesti kuulmast. Andesta mulle, patusele, minu nõrkus!”
Otsekui paluja sõnade kinnituseks libises seni päikest varjanud pilveriba kõrvale ja ristil rippuva Jeesuse kullakarvaline pealispind lõi kirkalt sädelema.
* * *
Midagi oli väga valesti. Siinsamas, tema osakonnas.
Kaia istus oma tillukeses “kabinetis” ja põrnitses ekraanile kuvatud eelmise kuu aruandluse tabeleid.
Keegi polnud haigeks jäänud ega vaba päeva küsinud. Üks telefonineiu oli küll lahkunud, kuid ressurssi kippus pigem üle jääma kui puudu tulema. Vastatud kõnede arv oli üle mõistuse hea, eriti kuu alguses. Kuu lõpus hakkas kõnede arv kummaliselt langema, jäädes siiski statistilise vea piiresse.
Aga müük oli kahanenud pea olematuks.
Ka kõige hullematel aegadel oli vähemalt iga kolmas-neljas kõne tähendanud tellimust. Tipphooaegadel suutsid tellimused tühikõnesid ületada isegi kuni kahekordselt. Aga praegune saldo oli rohkem kui üks kümnele tellimuste kahjuks.
Telefonikõnede lindistuste analüüs ei teinud samuti targemaks. Tavapärane kliendi ja teenindaja vaheline jutuajamine, siis tilluke paus - klient otsustab ...
... mitte osta!
Ja tänab viisakalt!!!
Kaia ei suutnud sellest aru saada. Hoolimata tulemustasu katastroofilisest langusest ei püüdnud ükski klienditeenindaja klienti ka ümber veenda. Nagu oleks neil täiesti ükskõik, milline on firma käive ja nende palk.
Ükskord oli ta lausa läinud Annemari käest küsima, et miks too kliendile kõnealust pitspesu komplekti tungivamalt ei soovitanud.
“Aga mulle tundus, et ta tegelikult ei vaja seda,” vastas Annemari ootamatu otsekohesusega, mis Kaia edasi pärimise isu ära võttis.
Võib-olla poleks see probleem nii tõsine tundunudki, kui Kaia enda selle kuu palganumber poleks seetõttu nii ahastamapanevalt tillukeseks kahanenud.
“Mis kuradi pull see siin teil toimub?”
Kaido marssis teenindussaali taganurga kappide vahele, mis markeerisid osakonna juhataja “privaatkabinetti”.
“Ma ei tea,” kehitas Kaia nukralt õlgu. “Kliendid ei taha millegipärast enam osta.”
“Kliendi tahtmised mind ei morjenda!” karjus Kaido. “Mind huvitab miks te ei MÜÜ! Müüja peab müüma! Sõltumata sellest kas klient tahab osta või mitte.”
Kaia laskis pilgu maha ja püüdis silma tikkuvat niiskust tagasi suruda. Kaido jutt oli õige. Või vähemalt oli Kaido sellist juttu juba viis aastat tagasi rääkinud ja siis oli see toiminud. Nüüd millegipärast mitte.
“Kui inimesed ei oska müüa, siis tuleb nad lahti lasta!” jätkas Kaido sama kõvasti. Kaia oli kindel, et hoolimata kõrvaklappidest kuulsid kõik klienditeenindajad iga peadirektori sõna.
“Ja kui sina ei suuda inimesi müüma panna, siis kas müüd ise terve osakonna eest või pakid ka oma kompsud kokku. Niisama naisterahvaid ei ole minu firmasse tarvis!”
Viimane lause lajatas Kaiale raudkangina kuklasse. Niiskuse asemel, mida ta oli peaaegu juba suutnud ümber veenda, purskusid tema silmist lahinal jämedad pisarad. Silme eest must, haaras ta käsikaudu laua pealt esimese ettejuhtuva asja ning virutas sellega oma ülemuse poole.
“Õhtuks olgu laud puhtaks tehtud!” teatad Kaido külmalt ning surus peo vastu oimukohta, kuhu teda klammerdaja oli tabanud. Hoolimata mehe kiirest reaktsioonist oli tema valge särgiesine juba punaste täpikestega kaunistatud.
“Muudest asjadest me veel räägime!”
Kaido marssis tigedalt uksi paugutades minema jättes nutva naise omapead. Kaia ei hoolinud enam kas ja kui palju tema alluvad kuulsid. Talle tundus, et kõik ilusad kulissid, mille taustal ta rahvale oma eeskujulikku elu oli etendanud, olid ühe hoobiga kokku varisenud ning paljastasid nüüd nende taga haigutava tühjuse. Viis aastat tema elust oleks nagu ühe suletõmbega järsku tühiseks kuulutatud.
“Pole vaja nutta!”
Annemari oli vaikselt Kaia laua kõrvale tulnud ja asetas käe kööku tõmbunud ülemuse kiharatele.
“Kaido on üks õnnetu inimene, kuid ta ise ei tea seda veel. Aga sina suudad meist aru saada. Kui sa soovid. Kas sa kuuled - ma koputan sulle ...?”
* * *
Kaido lasi külma vett kraanikaussi joosta ja püüdis üle põse voolavat verd maha pesta. Klammerdaja nurk oli löönud kulmu kõrvale tillukese augu, aga, nagu näohaavadest tavaliselt, voolas sellest ohtralt verd. Kaido kaalus kas peaks minema traumapunkti, et lasta nahk kokku õmmelda, kuid loobus sellest. Piisab tavalisest plaastrist. Kui jääbki tillukene arm, siis see ainult kaunistab tõelist meest.
Oma mehelikkuse demonstreerimisega oli ta muidugi liiale läinud. Tellimuste arv oli eelmisel kuul tõepoolest hullem kui peipsiäärses külapoes, aga sellel pidi olema mingisugune loogiline põhjendus. Niisama lihtsalt ei saanud midagi untsu minna. Ja vaevalt, et Kaia tegelikult süüdi oli.
Kaiale mõeldes tundis mees väikest kahetsuspistet. Ta oli tegelikult tahtnud hoopis telefonitüdrukuid hirmutada, aga Kaia vesiseks läinud silmad ajasid ta liiga tigedaks ja panid keele vääratama. Kaido ei suutnud taluda nutvaid või nutma puhkemise veerel olevaid naisterahvaid. See tekitas talle tunde, et ta võib kusagil mingil moel süüdi olla. Ja sellisel juhul püüdis ta kogu probleemist võimalikult eemale tõmbuda, sest tema enda sõnade kohaselt - kui sa ise ennast süüdi ei tunne, siis ei saa terve maailm sind süüdi mõista!
Mobiil Kaido vöö peal alustas oma laulukest.
Kaido surus ühe käega paberkäterätiku nutsaku vastu kulmu ja haaras teisega telefoni. Helistaja numbrit nähes vandus ta vaikselt, surus küünarnukiga veekraani kinni ja tõstis mobiili kõrva äärde.
“Kuulen sind!”
“Ja sulle ka seda kõige paremat,” kostus telefonist. “Kui suur sinu kahjum see kuu tuleb?”
Küsimuse otsekohesus ja fakti juba ette kinnitav hääletoon panid Kaido korraks neelatama, kuid ta kogus ennast kiiresti.
“Suur! Raamatupidamine ei ole veel numbreid kokku löönud, aga vahe käibe ja kulude vahel on mitu miljonit.”
“Milliste kulude? Otseste või kogukulude?”
Veel üks neelatus.
“Otseste. Eelmise kuu kassavood on umbes miljoniga miinuses. Praegu on just tarnijatele tasumise tähtajad.”
“Ja tellimusi pole teil ka mitte sittagi!”
“Sellega on jah probleeme, eriti kuu teises pooles. Aga ma loodan...”
“Lolle võid minna lohutama oma lootusega! Kui see on praegu trend, siis pole tegemist mitte majanduse jahtumise, vaid püstloodis kukkumisega. KÕIK poed on langetanud oma käibe kümnendikuni tavapärasest läbimüügist.”
“Ma ei suuda seda mõista.”
“Ega ma ei oodanudki, et sina see geenius oleksid. See faking rahvas elab järsku nii nagu oleks neil kõigil enne nõukaaegset palgapäeva näpud põhjas. Kõik ostavad ainult piima-leiba-saia ja istuvad õhtul viksilt kodus. Isegi õlut ei taheta.”
“Tõepoolest, mina ei ole geenius,” tõusis Kaidol kerge puna näkku. “Seega vajan ma geniaalseid juhiseid kõrgemalt poolt.”
“Siis kannata, praegu pole ma veel ühtegi geeniust leidnud.”
"Klõps!" katkes ühendus.
Vaikides pani Kaido telefoni ära ja tõmbas paberi ettevaatlikult kulmust eemale. Ta oli seda terve kõne jooksul nii tugevasti oma haava surunud, et verejooks oli lõpuks peatunud.
* * *
Kulm hoolikalt plaasterdatud roolis Kaido oma Lexust läbi õhtuse Tallinna. Liiklus oli ebatavaliselt hõre ning ka Viru Keskuses polnud tavapäraseid sabasid. Naeratav müüja oli talle ulatanud uhke lillekimbu ning soovitud veinipudeli. Mõningase kaalutlemise järel oli ta otsustanud ka viinamarjade ja keerulise nimega prantsuse juustu kasuks. Uhke (ja ropult kallis) kuldristiga kaelakett oli tal juba taskus.
Kaia korteri aken oli valge. Kaido parkis auto ning ronis kogu oma kandamiga teisele korrusele tuttava ukse taha. Veel enne kui ta jõudis koputada, avanes uks.
“Astu sisse,” naeratas Kaia. “Ma teadsin, et sa tuled.”
“Loomulikult,” kummardas Kaido. “Ma poleks kuidagi saanud jätta tulemata, et sinu ees vabandada. Ma polnud kindlasti mina ise kui ma päeval niimoodi endast välja läksin. See ei vabanda mind loomulikult absoluutselt, kuid just hetk enne teie juurde sisse astumist helistasid mulle omanikud.”
Sündmuste järjekord oli küll pisut teistpidine, aga püha ürituse nimel võis asju ajas veidi ümber paigutada.
“Saan aru,” noogutas Kaia. “Astu edasi ja tunne ennast mugavalt. Ma panin just tee keema, joome teed?”
“Või jooks midagi paremat?” asetas Kaido veini lauale. “Ma tõin seda juustu ka, mis sulle nii hästi maitses.”
“See on tore,” naeratas Kaia jälle oma kummaliselt lahket naeratust ja tõi lauale punnivinna ja klaasi. Ühe. “Kindlasti on see hea vein, aga ma tahan hetkel tassi teed.”
Kaido naeratus tardus hetkeks, kuid mees kogus ennast kiiresti. Kui miski asi tundus liiga lihtne, siis tavaliselt tähendas see probleemi. Palju suuremat kui alguses paistis.
“Oh ei, üksinda ma ka ei joo,” teatas mees lõbusalt. “Kuna ma olen roolis, siis ma oleks nagunii ainult ühe klaasikesega piirdunud ja selle pisikese piisa pärast pole mõtet tervet pudelit lahti teha. Vala siis mulle ka teed.”
Leplikult pani Kaia veiniklaasi ära ja tõstis veel ühe teetassi lauale lisaks. Aurav kann, millest ta teed tassidesse valas, lõhnas kummaliselt hästi. Ja erksalt.
“See on üks idamaine teesegu,” vastas Kaia Kaido küsiva pilgu peale. “Üks mu ... sõber ... soovitas mulle seda. Maitseb nagu kevadhommik jaapani iluaias.”
“Väga erudeeritud sõbrad sul?” muigas Kaido. “Kuidas nad suudavad endale ette kujutada kevadhommikut jaapanis?”
“Aga ta ongi jaapanlane,” vastas Kaia kulme kergitades. “Ja kuulus luuletaja veel pealegi. Ma ei oska kahjuks tema haikusid eesti keelde tõlkida, aga need on nii ... elavad.”
Kaido ei saanud aru, kas Kaia tegi temaga meelega nalja või rääkis mingil absurdsel kombel tõtt. Kaido pidas ennast väga heaks inimeste tundjaks ja emotsioonide lugejaks, aga praegu ei saanud ta millestki aru.
“Aga kust sa siis seda teed said? Kas see kuulus luuletaja saatis sulle? Otse Jaapanist?”
“Ei, teed ostsin ma siitsamast kohvipoest,” naeris Kaia. “Üks mu teine ... sõber ... ütles, et ta oli sedasama teesegu seal müügil näinud. Käisime seal peale tööd seda koos ostmas.”
Vaikse kilksuga pani Kaido pooleldi joodud teetassi lauale.
“Ma pole varem aru saanud, et sul nii palju ... sõpru .. on,” lausus ta ettevaatlikult.
“Ega mul polegi olnud,” vastas Kaia. “Töö ja muud tegevused võtsin mult nii palju energiat ära, et ma ei osanud enda kõrval sõpru märgata. Ma tutvusin nendega alles täna.”
“Kiire tüdruk,” lausus Kaido. Veel ettevaatlikumalt.
“Pigem aeglane,” naeris Kaia. “Oleksin pidanud ammu silmad lahti tegema ja ringi vaatama.”
Kaido sulges silmad ja hingas korra-paar sügavalt sisse välja. Kõik oli nii kuradi ilus, et oli kohe kuradi persses. Praeguse naeratava naisterahva asemel oleks ta pigem soovinud näha kriiskavat ja küüntega näkku kargavat fuuriat, kelle selgeid ja puhtaid emotsioone oleks saanud osavalt kinni võtta ja sujuvalt oma soovide järgi väänata. Tema kõrval istuv Kaia säras selle asemel nagu päikene. Ere ja ümmargune - ilma ühegi nurga või nuputa, millest kinni haarata või kuhu vajutada.
“Tegelikult pole ma veel sinu ees korralikult vabandanud,” lausus Kaido ja pööras ennast Kaia poole. Võtnud taskust kuldristi laskus mees paremale põlvele ja kinnitas keti naise kaela ümber.
“Ma tõesti palun vabandust oma andestamatu käitumise pärast!” ütles Kaido ja suudles Kaiat. Põsele.
“Poleks olnud tarvidust,” naeratas Kaia ja sasis Kaido pead. Aga ei tõmmanud seda rinnale vaid lükkas pisut eemale.
“Ma tean, et sa tahad tõesti vabandada ning soovid minuga seksida, aga ma hetkel ei saa.”
“Miks, sul ju alles olid...”
“Ei, ei, mul ei ole päevad,” teatas Kaia lõbusalt. “Ma jätsin täna tableti võtmata. Ma tahan last saada.”
Kaido oli tõeline alfaisane ning seetõttu võttis saadud hoop teda ainult õrnalt kõikuma. Kuna aga mehe jalad kippusid kõigest hoolimata nõtkuma, siis hiivas ta ennast toolile tagasi istuma.
“Ma ...Ma ei ...”
“Ei, ma tean, et sina ei taha rohkem lapsi. Ma ei mõelnudki sind- mul on tegelikult juba otsustatud kellele laps teha.”
“Kes ... ta ... on...?” pressis Kaido küsimuse üle huulte.
“Sa ei tunne teda nagunii,” vastas Kaia. “Ta on ... sinu mõistes lesk. Ta armastab ikka oma naist ja naine armastab teda, aga nende tütar tahaks uuesti sündida. Ta oli lihtsalt liiga vähe elanud enne surma. Ja nad mõlemad naisega on nõus, et mina aitan Liisil uuesti sündida.”
Kaido ei saanud aru, kas hulluks on läinud tema või Kaia. Võimalik oli ka, et naine lihtsalt irvitas tema üle, aga mees ei kuulnud naise hääles ühtegi võltsi nooti. See oli lihtsalt absurd.
“Mis siis ikka, minu õnnitlused tulevasele emale ... Ja isale.”
Kaido ajas ennast püsti ja võttis taskust autovõtmed.
“Ma olen täna nii palju uut ja huvitavat kuulnud, et võtan väikese mõttepausi,” lausus ta raskelt. “Ja homme näeme, eks?”
“Homme näeme,” vastas Kaia ja sulges Kaido järel ukse. Naeratades.
* * *
Maja ette keerates märkas Kaido Krista halli diipi garaaiteel seismas. See oli imelik, sest teisipäeviti ja neljapäeviti käis naine tavaliselt trennis. Või vähemalt mäletas ta nii. Täna oli ta aga naisele helistanud ja öelnud, et tuleb hilja, väga hilja.
“Võib-olla isegi alles hommikul, firma omanikud on järsust käibe langusest ärevil ning soovivad kiiresti aruannet saada...”
Naine oli mõistvalt noogutanud (ta lausa tajus seda, hoolimata sellest, et kõneles Kristaga telefoni teel) ja soovinud talle jõudu oma probleemide lahendamiseks.
Ja nüüd, ootamatult vara koju tulles, leidis ta eest naise auto, tuledes maja ja maheda muusika, mis avatud magamistoa aknast vaikselt tänavale kostis.
Kaido toetas lauba roolirattale ja surus korraks silmad kinni.
“Seda ei saanud olla. Kõik ei saanud lihtsalt niimoodi korraga sõlme minna!”
Viimasel ajal olid Kaido pisut okkaliseks muutunud suhted Kristaga hakanud just laabuma. Krista võttis koju tulevat meest vastu naeratusega nagu palju-palju aastaid tagasi ja ei nurisenud tüütute pisiasjade üle, mida abikaasa ei suutnud, jõudnud või tahtnud teha. Kaido polnud veel mõtisklenud, mis võis olla põhjustanud sellise kuldses keskeas naisterahva imelise õitselepuhkemise, kuid nüüd tabas arusaamine teda kui välk selgest taevast.
Kaido tõstis pea roolirattalt ja rebis kindalaeka järsu rapsatusega lahti. Hoolikalt kujundatud õnaruses auto hooldusraamatu ja hulga muu pudi-padi all lebas sametriidesse keeratud Glock - veel üks mehe salajane armastus. Puistates ülejäänud kindalaeka sisu üle autopõranda haaras Kaido püstoli ja tormas maja eesuksest sisse.
Maja projekteerides oli Kaido lasknud teha esimese korruse praktiliselt ilma vaheseinteta. Avar elutuba suure kodukinoga läks sujuvalt üle söögisaaliks, mis omakord avanes otse kööki. Eraldi magamistoad olid kõik ülemisel korrusel.
Nagu Kaido oli kahtlustanud, polnud naine majas üksi. Vähemalt paarkümmend inimest erinevates lahtiriietumise faasides istusid nahkdiivanitel, söögilaua ääres ja isegi maha laotatud patjadel. Osa seltskonnast oli nähtavasti veel saunas, sest poikvel saunaukse vahelt kostus vaikset kõnekõminat ja duimühinat.
Koduselt riides Krista toimetas köögis ja tõstis toitu taldrikutele.
“Mis siin sünnib?” nõudis Kaido paari sammuga kööginurka tormates.
“Ma kutsusin mõned oma ... sõbrad ... meile,” vastas Krista naeratades. “Neil polnud kusagil ööbida ja ma pakkusin, et nad võivad veidi aega meie juures elada. Kuni leiavad parema paiga.”
Jälle ei saanud Kaido aru, kas hulluks oli läinud tema või Krista. Enamus ringijalutavatest inimestest ei olnud isegi kaugelt vaadates seda nägu, et nad võiksid kuuluda Krista lähemasse või isegi kaugemasse tutvusringkonda. Põhjalik saunatamine oli küll üldmuljet oluliselt parandanud, kuid pulstunud juuksepahmakad, pahklikud käed ja loppis näod vihjasid halastamatult “külaliste” endistele eluviisidele. Kõigele lisaks märkas Kaido, et enamus neist kandis kas tema või Krista garderoobist pärit riideesemeid.
“Mida põrgut...?!”
“Ma viskasin nende vanad hilbud minema. Meil on nii palju riideid, et me ei jaksa neid nagunii ära kanda.”
“Minu PARIMAD dressid mingi KALTSAKA jalas!” möirgas Kaido.
“Rahu, ära nüüd ärritu!” noomis Krista. “Kaia juba ütles, et sa olid täna väga endast väljas, aga niimoodi inimeste juuresolekul ei tohiks siiski püstoliga vehkida.”
“Inimeste...?!!!”
Kaido peas klõpsatas järgmine kild pildis oma kohale.
Kaia!!!! See oli pidev risk, et tema elu erinevad komponendid, mida ta püüdis kõigi ettevaatusabinõudega lahus hoida, said siiski kokku ja reageerisid omavahel. Kõikidel turvameetmetel on oma läbikukkumise tõenäosus ja statistiliselt on ka kõige tühisemal tõenäosusel võimalus üks kord siiski realiseeruda.
Ja selline oli siis Krista ja Kaia kättemaks temale! Pigem siiski Krista, sest Kaia poleks nii läbimõeldud plaani suutnud välja mõelda.
Metalse klõpsuga tõmbas Kaido kuuli rauda ja tormas elutuppa.
“Välja!” röökis ta. “Välja minu majast!”
Keegi ei liigutanud ennas. Lahkelt naeratades vaatasid puhtakspestud paadialused talle otsa ning rüüpasid teed. Kuuma, värskelt lõhnavat veidikese suhkruga teed peenest portselanist teeserviisi kuuluvatest tassidest.
“Kas te ei saanud aru, mida ma ütlesin!” möirgas Kaido ja suskas püstolitoru lähima vanamehe näkku. “Välja!!!!”
Kinnises ruumis kõlas lask eriti valjult ning lõi hetkes kõrvad lukku.
Vanamehe otsaette oli tekkinud tilluke punane auguke, kuid diivani seljatugi tema taga oli hallikaspunase lögaga paksult koos. Kolpa läbides suunda muutnud kuul lendas läbi akna õue lüües tee peal puruks elutoa akna hiigelsuure pakettklaasi. Põrandale kukkusid siiski ainult mõned väikesed killud, enamus purunenud klaasi tükkidest jäi omale kohale raami sees.
“See ei olnud sinust nüüd küll kena,” lausus Kaidole järel elutuppa tulnud Krista. “Jüri oleks veel mitu head aastat elanud. Parem kui sa oma püstoli minu kätte annaksid - muidu võib veel mõni õnnetus juhtuda.”
Juhmilt vaatas Kaido millega ta oli hakkama saanud. Püstolit hoidev käsi langes iseenesest rippu ning relv pudenes pehmeks muutunud sõrmede vahelt põrandale.
Rahulikult kummardades võttis Krista püstoli, laadis selle tühjaks ja pistis hommikumantli taskusse.
Tühja pilguga enda ette põrnitsedes istus Kaido toanurka maha ja jälgis osavõtmatult kuidas “külalised” Jüri liikumatu keha põrandale asetasid, ikka veel veritseva pea saunarätikusse mähkisid ja seejärel nahkdiivanit puhastama hakkasid. Mehele tundus, et möödunud oli ainult üks silmapilk kui kaks sinistes mundrites ametimeest ilma koputamata uksest sisse astusid.
Naeratades võtsid nad Krista käest püstoli, pideme ja üksiku rauas olnud padruni ning panid need kaasasolnud musta õlakoti sisse. Seejärel astus üks politseinikest Kaido juurde.
“Sul on üleval relvakapis veel kaks püstolit ja mitu karpi padruneid. Kas sa oleks nii lahke ja annaks ka need meie kätte.”
Ükskõikselt ajas Kaido ennast püsti ja juhatas korravalvuri teisele korrusele oma magamistuppa. Ka teine korrus oli hõivatud igasuguste kaltsakate poolt, kuid hetkel polnud see üldse oluline.
Kahemillimeetrisest lehtterasest keevitatud relvakapp oli sisemiste poltidega kinnitatud seina külge. Kapi võtit kandis Kaido kogu aeg endaga kaasas, see oli samas võtmekimbus koos auto-, maja- ja tähtsamate firmavõtmetega. Täielikult autopiloodile lülitunud avas mees kapi ning ulatas mõlemad püstolid kõrvalseisvale politseinikule. Padrunikarpe ta võtma ei hakanud, jättis lihtsalt kapiukse lahti ning istus voodi servale.
Mundrikandja ladus padrunid püstolite kõrvale ning tõmbas kotiluku kinni.
“Püüa siis veidi ettevaatlikum olla,” manitses ta nendest Kaidot. “Ja ära nii hirmsasti kihuta, muidu võid autoga ka õnnetuse teha!”
Mõttelageda pilguga kuulas Kaido kuidas saabaste sammud kobinal trepist alla läksid. Veidi aega kostust altkorruselt arutamist kuidas surnukeha kõige lihtsamalt välja viia, seejärel kostis õuest autoukse prantsatus ja kesklinna poole eemalduv mootorimüra.
Kõige kingade ja riietega puges Kaido laia voodi kõige kaugemasse otsa. Tõmmanud ennast lusikana konksu jäi mees üle keha värisedes ja ebakorrapäraselt hingeldades mitte midagi nägevate silmadega seinanurga tapeeti vahtima.
* * *
Vend Josef marssis ülevas meeleolus mööda tänavat pargi poole ja rääkis Jumalaga. Jumal küll ei vastanud, aga vend Josef oli rohkem kui kindel, et iga sõna, mida õnnistatud märter tema poole lausub, saab kuulda võetud.
Karjaseabilisel olid seljas tema parimad riided. Need olid küll tema ainsad riided, aga ikkagi värskelt pestud ning nõelutud. Rist mehe käes oli ehitud maitsekate lindikestega ning märss seljas venitas oma raskusega ühte õlga teisest allapoole.
Kotis oli suur peotäis dünamiidipulki, hunnik mutreid ja polte ning veel hunnik vigureid, mis pidid kogu selle kupatuse nupule vajutades plahvatama panema. Nupp oli hamekäisesse peidetud traadi abil kotist välja viidud ning seda pigistas Karjaseabiline toast väljumisest saadik oma higises pihus.
Põrgumasina hankimine oli olnud neetult raske.
Vend Josef oli pea kuu aega otsinud õiget inimest, kelle käest saaks vajalikke materjale osta. Õigete inimeste leidmine oli lihtne - nad ei naeratanud sulle kohe näkku. Aga selle õigematest õigema - kellel olid olemas kõik vajalikud vidinad - peale sattus vend Josef täiesti juhuslikult.
Veel raskem probleem oli olnud pommi hind. Tasu, mida vilavate silmadega noormees nõudis oli üle mõistuse kõrge. Loomulikult mitte raha, raha ei maksnud nüüd enam midagi. Lõhkeaine hind oli viis doosi heroiini - leidku vend Josef seda kust tahab.
Narkootikumid olid saatanast! See oli ainus asi, mida vend Josef nendest teadis. Ta isegi ei kujutanud ette, mismoodi võiks üks heroiinidoos välja näha. Seetõttu oli ta pikalt oma Jumalaga nõu pidanud ja seejärel vahetuseks välja pakutud, kuid ahne müüja poolt tagasi lükatud suure veinipudeliga narkari pea lihtsalt puruks löönud.
“Eesmärk pühendab abinõu,” kinnitas Jumal oma nõusoleva vaikimisega.
Lohistanud püha üritust takistada püüdnud noormehe maised jäänused vannituppa, otsis vend Josef üles kõik lõhkekeha valmistamiseks vajalikud komponendid ning ladus nad sinnasamasse köögilauale. Dünamiit, traadijupid, sütikud, patareid ja igasugune muu kola oli Jumalasulasele filmidest tuttav. Filmidest, mida ta oli vaadanud veel enne kui Õnnistegija oli teda välja valinud. Sütiku käivitamiseks vajaliku elektriringi kokkupanek oli samuti lihtne. Lapsepõlves oli Joosep tihti isa kingitud elektroonikakonstruktoriga mänginud. Pealegi juhtis Kõigevägevam ise tema osavaid näppusid, et püha pauk enneaegselt lahti ei läheks.
Vähemalt nii pidi see olema, sest hoolimata korduvatest traadiotste segamini ajamistest sai pomm lõpuks valmis.
Vend Josef pööras pargiteele, kus ta oli esimest korda ketserite ketseriga kohtunud. Hoolimata palavast ilmast oli park inimtühi. Ainult Joonas istus üksinda pargipingil ja ootas.
“Jõudu sulle ka,” naeratas Joonas vend Josefile kui too oma risti ja märtrinuppu kramplikult pihku pigistades lähemale sammus. “Ma juba mõtlesin, et sa ei tulegi.”
Vend Josef oli ise Joonase kohtumisele kutsunud. Samasse parki ja samale pingile. “Jumal tahab sinuga rääkida!” oli ta esimese vastutulija naeratavasse näkku hüüdnud teades, et sõnum jõuab kindlasti Joonaseni. Nüüd oli kõigi hädade allikas tema käeulatuses ning ilma ühegi pääsemise võimaluseta.
“Antikristus!” möirgas vend Josef täiest kopsust ja tõstis käed üles. “Sa ei saa võita, Jumal on MINUGA!!!”
Mitte midagi ei juhtunud.
Vend Josef vajutas veel paar korda paaniliselt nupule, aga kott tema õlal jäi täiesti vaikseks.
“Midagi on valesti, jah?” päris Joonas kaastundlikult.
Löödult istus vend Josef pargipingile ja tõmbas pommi kotist välja.
“Sa oled patarei lühisesse ühendanud,” ütles Joonas ja näitas sõrmega sassis traadipuntrale. “Nüüd on ta tühi ja vaevalt, et tast enam sütiku jaoks asja on.”
Tasase kopsatusega kukkus hambutu põrgumasin pingi ette kruusale.
“Ma teadsin, et sa tahad mind karistada,” lausus Joonas veidi nukra häälega. “Mõrv on patt, aga pattusid saab ju andeks paluda. Küll aga mitte enesetappu. Ma arvan, et enesetapp on lõplik patt just seetõttu, et sul ei ole võimalik pärast seda enam pihile minna. Ega oma pattu kahetseda. Ja nii arvataksegi, et enesetapjad jõuavad Jumala ette määritud hingega ega sobi selletõttu teiste sekka puhkama.
Oleks sa muhameedlane, siis oleks sinu tegu sind silmapilk paradiisi viinud. Aga kristlane ja enesetapupomm - need ei sobi kohe kuidagi kokku.”
Vend Josef kuulas vaikides. Jumal oli temast ära pööranud ja nüüd polnud enam midagi tähtis.
“Me leppisime tegelikult naisega kokku, et ma lähen nüüd tõepoolest tema juurde. Mitte selleks, et igavesti paradiis jääda. Me otsustasime, et sünnime uuesti maa peale ja elame veel vähemalt ühe elu. Koos - hällist hauani. Kaks lahket naabrinaist on ennast juba pakkunud meie emadeks ja nüüd oodatakse veel ainult minu järele.”
Joonas võttis taskust pisikese püstoli ja ulatas selle vend Josefile.
“See on laetud. Kaitseriiv tuleb pealt maha tõmmata ja siis saad sa oma Jumalale meelepärase teo ära teha.
Inimene, kes kogu oma hingejõu maiste eesmärkide poole pürgimiseks kulutab, riskib oma tegeliku mina kaotamisega. Kui sul on kogu aeg kiire, siis ei jää sul aega endasse vaatamiseks. Ja iseendaga vestlemiseks. Elades ainult väljapoole katkevad sinu sisemisesed sidemed - ja siis sa sured. Lõplikult, kuigi keha veel elab.
Mul on väga kahju, et sa oma Jumalat otsides oled isenda ära unustanud.”
Vend Josef näppis mõistmatu pilguga talle sülle poetatud relva. Suunanud toru enda ette vajutas mees prooviks päästikule.
Terav püstoliplaks kadus täielikult dünamiidiplahvatuse mürina sisse.
* * *
Joonas ja Mirjam sülelesid teineteist viimast korda. Kaks kõrvuti (siin maailmas olid KÕIK asjad alati kõrvuti) asuvat õiena avanenud tunnelisuud viipasid kutsuvalt. Lehvitanud viimast korda oma naisele, voogas Joonas ühe kutsuja kannul tolle tunnelisse. Mirjam järgnes teisele. Ettevaatlikult tunnelite otsad sulgusid.
Nagu elavhõbedatilgad muutusid mõlemad nupukesed sädelevaks ja voolavaks. Vaikselt eemaldus kummastki tilgast tilluke piisake ja jäi otse oma ema kõrvale võbisedes särama. Seejärel, otsekui käsu peale, puhkesid kõik neli nupukest ühekorraga uuesti õitsele.