Ruum oli piisavalt hästi valgustatud. See ei olnud küll loomulik valgus, aga sobis täiesti igapäevaseks elutegevuseks. Janeki jaoks oli see üks järjekordne hommik tolles suletud kambris, kus ta juba mõnda aega elas. Ta oli ärganud umbes kaks tundi tagasi, nii talle tundus. Tegelikult ei võinud ta kindel olla, mis päevaaeg parasjagu on, sest päevavalgust ta ei näinud. Aga muidu ei olnud Janeki elul mitte midagi viga - söök ja peavari olid olemas, muresid ka kuigivõrd ei olnud. Elu oli tal mugavasti korraldatud. Eraldatusega oli ta ka juba peaaegu harjunud.
See ruum iseenesest oli täiesti ilmetu - ümberringi olid seinad, lagi pea kohal, kõik ühtlases heledas toonis. Ka oli seal voodi, paar tooli, üks kapitaoline mööbliese. Ühes seinas oli peegel. Selline tavaline keskmise mõõduga peegel - kui püsti seista, algas see kuskilt rinnast madalamalt ja ulatus peast veidi kõrgemale. Kõik oli väga elutu, aga samas turvaline. Janek suutis end seal juba väga koduselt tunda.
Mõni hetk tagasi oli talle süüa toodud. See oli üks mees, kes vahetevahel käis seal ruumis sööki toomas. See oli arsti välimusega mees - valgetes riietes, mitte küll päris kitliga. Toit ei olnud midagi erilist. Samas, ta toitis, sellest piisas. Inimesed, kes ta juures käisid, vahetusid aeg-ajalt. Ilmselt töötasid vahetustega. Nad olid mittemidagiütlevad näod, Janek nendega eriti ei suhelnud.
Nüüd ta seal lihtsalt istus. Lihtsalt saatis aega mööda, ta ei viitsinud midagi teha, õigemini tal lihtsalt ei olnud huvi. Seal oli küll natuke meelelahutust - veidi muusikat ja mingisugust lugemisvara - aga need olid end juba ammendanud. Aeg-ajalt toodi jälle midagi uut, aga neist ei olnud enam suuremat ajaviidet. Võis ju ka oma mõtteid kuulata, need olid sama huvitavad. Tõotas tulla rahulik päev, ilma suuremate toimetusteta. Võis loota, et teda ei kutsuta järjekordsetele katsetele, mis on nii kurnavad. Tavaliselt kulgeb see nii, et paar meest tulevad ja kutsuvad ta kaasa. Ta viiakse kuhugi laborisse või taolisse ruumi, kus temaga igasuguseid katsetusi läbi viiakse. Janek ei olnud üksikasjadega kuigi hästi kursis, aga ega seda talt ka nõutud. Pealegi nii oli lihtsam, polnud vaja liialt pead vaevata.
Ei, ta ei olnud vangis. Ta oli sattunud sinna täiesti vabatahtlikult. See oli mõlemale kasulik kokkulepe, tasuta ülalpidamise eest loovutas ta end teadlasterühmale, et nood võiksid tema peal oma projektide raames läbi viia katseid. Mis projektid need täpsemalt on, Janek ei teadnud, aga ta aimas, et need on seotud meditsiiniga. Seadused ei lubanud inimkatseid. Muidugi neid siiski tehti ja ka Janek oli üks paljudest katsealustest. Samamoodi nagu seda on hamstrid ja rotid lugematutes laborites. Kuid inimeste kaasamine viis kogu uurimistegevuse hoopis uuele tasemele. Kõik inimkatsealused olid vabatahtlikud. Nad võeti vastu lepingu alusel, neile anti teada, et nad peavad tavaelust loobuma. Sunnivõtteid ei tarvitatud. Paraku mõnele kujunes see pääseteeks elu hammasrataste vahelt. Seetõttu katsealused juhtusid sageli olema niiöelda ühiskonna põhjakiht, nende seas oli ka kodutuid.
Janeki lugu päris selline ei olnud. Ta alustas päris edukalt, ta oli korralikus kodus üles kasvanud, tal olid sihid tulevikuks. Tegelikult oli ta juba ülikooli astunud. Meditsiini erialale. See pakkus talle huvi, ta tahtis saada arstiks, milliseks täpsemalt, ta ei teadnud. Kirurgiks võibolla, anatoomia oli teda alati huvitanud. Mingist ajahetkest hakkas aga kõik kuidagi ebaselgeks kujunema. Ta ei saanud enam ümberringi toimuvast aru, elu jooksis temast mööda. Õpingud muutusid koormavaks, ta ei tulnud enam omadega toime. Kõik päädis sellega, et ta kukkus ülikoolist välja. Oma osa mängisid sealjuures ka majanduslikud raskused, ta pere ei olnud kuigi jõukas ja tööotsa leidmisest ei oleks midagi välja tulnud. Koju tagasi ei tahtnud Janek minna, seal oli niigi muresid. Nüüd, kus ta enam muule mõtlema ei pidanud, võis ta keskenduda töö leidmisele, mis tal ka õnnestus. Esialgu pidi ta leppima lühiajaliste töökohtadega ja ebaühtlase ning kasina palgaga. Edasiste mõningate väiksemate otsade järel sai ta püsivama koha laotöölisena ühes kaubanduskeskuses.
Temas hakkas süvenema mingisugune meeleheide. Ta ei suutnud enam igapäevaste toimetustega tegeleda, talle tundus, et kogu maailm rõhub teda. Lisaks oli ta kõigist oma tuttavatest võõrandunud. Kuidagi ootamatult sattus ta kokku ühe oma endise kursusekaaslasega, kel oli õnnestunud juba teatavat karjääri alustada. Nad vestlesid, meenutasid vanu aegu ja muuhulgas kuulis Janek ka tolle ettevõtmistest, uuringutest, millel on suuri tulevikulootusi. Asjaosaline ei avaldanud palju, aga küllalt, et Janekil tekkis huvi ja erinevaid kanaleid kaudu ja pooljuhuslikult jõudis ta päris lähedale. Mingil ajahetkel ja segaste meeleolude ajel nägi ta selles uut lootust. Lisaks see, et ta üle pika aja üksinduse kellegagi lähedasemalt suhtles, andis talle jõudu, ta tahtis just samas suunas edasi minna. Kuidagi õnnestus Janekil leida õiged isikud, kes ta projekti tuumani juhatasid ning asjale anti ametlik käik. Nii ametlik, kui see antud juhul võimalik oli. Temast sai katsevahend, tema enda tegemistest ega otsustest ei sõltunud enam midagi, ta oli tööriist teaduse käes.
***
Janek oli õigesti arvanud, sel päeval katseid ei olnud. See oli talle väga meele järgi, ta otsustas väga rahulikult võtta ja päev lihtsalt lõpule veeretada. Ta ei viitsinud seekord väga palju mõelda, seegi oli tegevus, aga tema oli väsinud. Ta lesis oma voodis, und tal ei olnud. Eile tehti talle mingeid kummalisi süste, selle alla läks ligi pool päeva. Neid tehti pikema vahega, torgati ja siis lasti oodata. Väga kummaline tunne oli esialgu, nagu kõrvetas ja samas võttis tuimaks. Täna need torgitud kohad sügelesid kergelt ja tuletasid end meelde. Ta vaatas ainiti lampidesse ja ta silme ette tekkisid tumedad laigud. Ta üritas mõtteid summutada, need olid kurnavad.
Janek ei tundnud mingit vajadust meelelahutuse järele. Seega ei olnud tal ka kunagi igav. Tegelikult ei tahtnud ta üldse midagi. Vana elu lõppemisest saati on ka igasugune tahe end üha vähem näidanud.
Vahel ta mõtiskles varem olnu üle, selle üle, kuidas ta sellisesse olukorda sattunud oli ja kas võinuks midagi kujuneda teisiti. Ta eesmärgiks oli olnud õnnelikuks saada. Mitte edukaks vaid lihtsalt õnnelikuks. Vahel heideti talle ette vähest püüdlemist ainelise edu poole. Mõnikord uskus ta, et ehk seetõttu ta karjääriinimestele järgi ei jõudnudki. Kuid teda lihtsalt ei köitnud niivõrd rikkused kui just rahulolu oma tegemistega ja eluga üldse. Elamine pidi pakkuma võimalikult palju vabadusi, Janek aga sattus üha enamate piirangute keskele. Suurimaks piiranguks oli, et ta ei teadnud, mis ta valesti oli teinud ja mida edasi teha. See oli nagu vangistus teadmatuses.
Nüüd tundis ta, et oli saavutanud vabaduse. Maailm tema ümber ei osutanud enam takistusi ja tema enda tegevuses ei piiranud teda kuidagimoodi. Keha ei olnud küll enam tema enda valduses, aga ise oli ta täiesti vaba. Vaba kõigest sellest, mida tal ei olnud. Mitte teadmatus ei olnud teda vangistanud, pigem hoopis teadmine. Kummaline oli tagasi vaadates mõelda, missuguseid ponnistusi ta oli teinud, saavutamaks tegelikult mitte midagi. Rikkus, töö, sõbrad, tuntus - see ei ole õnn, vaid pimesi üha sügavamale takistustesse kaevumine. Sellisel viisil elamine ei anna midagi juurde, ta vaid tekitab tahtmist enama järele. Tahtmine aga on suurim piirang. Janek oli suutnud sellest vabaneda ja selles tema õnn seisneski. Ta tundis, et talle ei ole enamat vaja.
Ta üritas meenutada, kaua ta seda elu juba elanud oli - kaks nädalat, kuu, pool aastat? Raske oli meenutada. Väga harva ta mõtles sellele ja aeg hakkas üleüldse oma tähendust kaotama. Tegelikult kõik eelnev tundus niivõrd kauge ja võõras, et jäi mulje, et neis tingimustes on ta juba aastaid elanud. Väga palju aastaid, peaaegu nagu terve elu.
Ühel seinal otse lae all oli üks tume plekk. Janek oli seda juba mitu päeva tagasi märganud. Vahetevahel ta lihtsalt vaatas seda. See oli tegelikult väga huvitav plekk. Seda võis tundide kaupa jälgida ja ikka oli selles midagi uudset. Janek ei püüdnud sellest aru saada, ta lihtsalt tajus seda. Seekord ta siis lebas oma asemel ja vaatas mustuselaiku. Miks see seal oli? Aeg-ajalt käis tema ruumis keegi koristamas. See laik aga oli millegipärast püsima jäänud.
Ootamatult kostis koputus. Kohe selle järel astus sisse üks mees. See oli üks tema korralistest ülevaatajatest, kes tuli toiduga. Juba oli lõunaaeg, Janek ei olnudki märganud. Mees ei olnud väga jutukas, jättes vaid toidukandiku öökapile, lisas: "Head isu!", ja lahkus. Janek ei öelnud midagi. Nad olid harjunud, et pikka juttu ei tasu sinna ajama jääda, Janek oli küllaltki napisõnaline. Alguses küll juhtus, et mõni järelvaataja üritas mingit teemat üles võtta, aga see kujunes üsna tulutuks.
Kandikul olid kaanega topsid, umbes sellised nagu poodidest leida võis. Üks sisaldas midagi pudrutaolist, selle koostis jäi natuke arusaamatuks, aga see oli söödav. Teine oli joogitops, seekord millegi piimataolise, aga väga väherasvasega. Toiduvalik kordus väga tihedalt ja kui algusaegadel Janek söögikordi huviga ootas, siis viimasel ajal seda ei olnud. Mõnes mõttes kujutasid söögikorrad ka mõningast vaheldust muidu üksluisele oleskelule. Ka see oli nüüdseks tähtsuse kaotanud. Niisiis ta sõi.
Too päev üllatusi ei pakkunud. Ta ei lahkunudki kordagi oma asemelt, vahtis plekki seinal, vahel süvenes endasse. Pärastpoole ta mõtteid enam ei tõrjunud. Millalgi kustutati tuled ja ta jäi pimedasse. Öö saabus alati äkki.
***
Järgmise päeva ennelõunal saabus mõneti ootamatu külaline. See oli Andersson. Arst ilmselt, "doktor Andersson" oleks ka hästi kõlanud. Nii väga ootamatu ta ei olnud, kuna ta mõnikord ikka jälle aeg-ajalt käis. Tavaliselt seisnes see katsealuse kontrollimises, mis vahel kujunes pigem jutuajamiseks. Andersson ei tundunud ebameeldiv inimene, ta ei tekitanud Janekis sellist võõristust ja ebamugavust nagu teised sealsed töötajad - niivõrd kui neid näha oli. Tegelikult oli ta ainus, kelle juuresolekut Janek talus. Ta oli umbes viiekümneaastane mees, tasakaaluka kõnega ja küllaltki leebe olemisega. Kui temaga rääkida, vaatas ta alati silma - mõnikord küllalt ainiti - ja tal oli märkimisväärselt läbitungiv pilk.
Ta alustas tüüpiliselt: "Niisiis, kas viimasest katsest on mingisuguseid mõjusid veel tunda?"
Janek andis eitavalt märku.
"Nii... Väga hea siis," lisas Andersson ja jätkas: "Ole homseks valmis, meil on uued toimingud plaanis. Suuri füüsilisi pingutusi see ei eelda."
Täpsemalt ta midagi ei öelnud. Kunagi ei olnud katsealusel enne alustamist teada, mida temaga tegema hakatakse, üksikasjad tegelikult selgusid alles toimingu käigus. Andersson rääkis veel ühtteist, aga mitte midagi väga olulist ja ega Janek väga ei tähele ka ei pannud.
"Kas söögiga muret ei ole, nälga ei kannata?" lisas ta pigem jutu jätkuks. Aeg-ajalt kippus ta jutus natuke vabamaks, aga mitte kunagi ülemäära. Janek andis ka sellele kiire tumma vastuse.
"Praegu midagi rohkem ei ole. Ole terve," ütles ta lõpetuseks ning lahkus.
See viimane oli küll mõeldud pigem stambina kui siira soovina. Nii käis see tolle ameti juures, kus ei võinudki tundeid väga lubada.
Andersson oli seal ruumis küll vaid mõned korrad käinud - alla kümne kindlasti, kuid Janek tundis teda mõnes mõttes päris hästi. Üldiselt oli Janekil hea mälu inimeste peale. Ta ei olnud hea inimestetundja - ega ka kuigivõrd avameelne suhtleja - aga ta suutis hästi ümbritsevaid jälgida ja meelde jätta. Kõnemaneerid, näoilmed ja kehahoiakud jäid hästi meelde ning nende põhjal on lihtne juhusliku mööduja sisse näha. Janek isegi kippus inimesi nähtu põhjal liigitama, ta vaatles neid, võrdles, jagas neid teatavate tunnuste põhjal ja aeg-ajalt täiustas ja parandas oma liigitusviisi. Küllap see, mis teda inimese juures paelus, teda ka meditsiini juurde viis. Mis kellegi sees toimub - kõrvalt jälgides on näha, aga kui saaks otse sisemusse vaadata. Need algosad - luud, lihased, siseelundid ja veel muud - millest keha üles on ehitatud, peaksid ju ka loomuse määrama, sinna ligipääs vastaks paljudele küsimustele.
Anderssonist oli küllaltki lihtne aru saada, ta oli mõnes mõttes väga tüüpiline. Inimesena tundus ta heatahtlik, olles samas küllaltki pedantne oma tegemistes. Hoolimata vabast suhtlemisest oli ta väljendustes pigem ametlik ja vaoshoitud. Natuke tundis Janek temaga isegi hingesugulust. Tundus, et mõlemad suhtusid ümbruskonda ja kaaslastesse poolehoiuga, kuid sealjuures püsis vajadus ise natuke eemale tõmbuda, lähedasi sidemeid vältida. Kummalisel kombel aga kadus ajapikku inimestele mõtlemise juurest see põnevus ja kujunes kuidagi tuimaks igapäevaseks tegevuseks. Mõneti kaasnes sellega isegi kerge mõru tunne.
***
Janek oli viidud kuhugi hämaravõitu ruumi, kus ta istuma pandi. Ruum ise oli küllaltki väike ja nägi välja, nagu oleks see ülekuulamisteks mõeldud. Ta ees oli väike laud, sissepääs paiknes otse ta seljataga, aknaid ka sel ruumil ei olnud. Ausalt öeldes ei olnud tal õnnestunud tolles "asutuses" veel ühtki akent näha. Eespool oli ekraan, mis hetkel oli tume, aga ilmselt võis seal vajaduse korral kõiksugu pilte ja klippe näidata. Kaks meest olid temaga koos, üks oli nägupidi juba tuttav, teise puhul ei olnud ta kindel, kas oli teda varem näinud või mitte. Talle söödeti sisse kaks tabletti, mis olid kergelt kibeda maitsega. Need ajasid sees natuke keerama, aga muidu ei teinud mitte midagi erilist. Peale tablettide võtmist lasti tal oodata. Ta siis lihtsalt istus seal, kaks meest teda valvamas. Loomulikult ei olnud ikka veel teada, mis edasi toimuma hakkab. Võis koguni tund või paar olla, kui keegi midagi ei teinud, kuid tasapisi hakkas Janeki enesetunne imelikuks muutuma. Sees keeras endiselt, aga ka peas läks imelikuks - midagi pöörituse ja kerge peavalu vahepealset, kui seda üldse nii kirjeldada saab.
Äkitselt hakkas võõram mees temaga rääkima: "Pane nüüd hästi tähele! Me näitame sulle ekraanilt erinevaid värve ja kujutisi ja meie küsimuste peale sa ütled, mida sa sealt näed."
Janek vaid noogutas kõige selle peale.
Mees lisas: "Kui sa näed väga eredat valgust, siis vajuta sellele nupule siin," ja osutas laual üsna Janeki käe ulatuses olevale väiksele mitte väga hästi märgatavale nupule.
Ruumis lasti valgus peaaegu olematuks ja ekraan käivitati. Esialgu paistis sealt vaid kahvatu hele valgus. Kuid seejärel tundus pilt üha rohekamaks minevat, üleminek oli väga ähmane, kuid toon muutus tugevamaks ja kindlamaks.
"Mida sa näed?" küsis küllaltki rahulik hääl.
Veel harjumata kohe rääkima, pidi Janek end hetke koguma.
"Roheline..."
"Kas püsib või muutub?"
See oli väga huvitav küsimus, sest kui ta selle mõttega jälgis, ei saanudki ta päris hästi aru. Värv oli enam-vähem ühtlane, kuid samas tundus pidevalt liikuvat. Ekraani keskele koguni nagu oleks mingi kuju tekkinud. Väga õrn kuju mõningase sinaka varjundiga.
"Muutub, natuke..."
Sinakas kogu hakkas mingisugust vormi võtma ja paistis liikuvat. Vahepeal meenutas isegi natuke inimest. Mahedad toonid keskelpool valgusid tasapisi kõikjale laiali, kõik ujus ühtlases ebamäärasuses. Enam ei olnud seal värve, need olid pigem muljed. Õrnad heledad pilved hõljusid ümberringi.
Äkitselt lõi pilt erkpunaseks. Janek pidi peaaegu toolilt maha kukkuma. Mõnevõrra raputas see ta tegelikkusse tagasi. Aga mõningane õudustunne jäi pikemaks püsima, ta hingeldas. Nähtus tema vastas muutus üha teravamaks, see justkui vaatas. Vaatas just tema suunas ja ainiti. Janek oleks tahtnud põgeneda, aga samas ta ei suutnud kõrvale vaadata.
Tasapisi vaade kahvatus, kuid ekraanile ilmusid nagu mingisugused väiksed vilkuvad laigud - natuke nagu tulukesed, mis siin ja seal vaheldumisi süttisid ja kustusid. Need muutusid kiiremaks ja neid tuli juurde. Ajapikku läks pilt ühtlasemaks. Janek oli juba täielikult selle lummusesse sattunud. Ta tundis nagu lendaks, lendaks kiiresti kuhugi lõpmatuse suunas. All oli meri - just seda meenutas vaatepilt ees, all ja kõikjal mujal. Lendamise tunne oli alati meeldiv, mõjudes isegi rahustavana. Meri oli küllaltki vaikne, kerge lainetus paistis olevat, aga ennekõike kihutas veepind meeletu kiirusega tükk maad allpool.
Ootamatult lahvatas tugev ere valgus, mis katkestas nägemuse. Võttis aega et toibuda ja aru saada, mis üldse ümberringi toimub. Eemalt kostusid hääled. Keegi rääkis midagi. Janekile meenus nupp ta ees laual. Ta vajutas, aga siis mõtles, et sähvatusest oli juba mitu silmapilku möödunud - kas oligi mõtet enam märku anda. Jutupomin käis taustal. Tundus nagu nad räägiksid omavahel. Ruum ei tundunud enam nii pime kui enne. Ta oleks justkui unest ärganud või kuskilt maandunud. Jutt taustal muutus tugevamaks. Piirjooned selginesid, ähmane tunne tasapisi hajus. Hääl hakkas ühtlaselt midagi kordama, justkui mantra. Laest paistsid lambid, kumades õrnalt valgust.
"Mida sa ekraanilt näed?" ütles hääl juba küllaltki nõudlikult.
Ekraani oli ta hetkeks unustanud. Seal paiknes mingi arusaamatu kujund, mis ei meenutanud mitte midagi. Kuidagi ei osanud ta seda kirjeldada.
"On see ehk ruut?" küsis ülevaataja.
Janek üritas pildist aru saada. Tõepoolest kui ta nüüd vaatas, oli see selgelt ruudu moodi. Seesama kujund, mis seal hetk tagasi oli ja millest ta aru ei saanud. Muidugi oli see ruut. Ta noogutas, et ülevaatajatele sellest teada anda.
"Või hoopis kaks ringi?" küsis too nüüd kahtlustavalt.
Hämmeldunult vaatas Janek ekraanile, sest just täpselt nii oligi - too kujund ei olnud midagi muud kui kaks üksteise küljes paiknevat ringikujulist moodustist. Kõik varasemad muljed olid olnud valed, ta nägi selgelt.
"Näed sa ekraanilt hulka numbreid?" tundis teine hääl huvi.
Janek ei kahelnud, et seal numbrid olid. Pealegi ta ju nägi neid, palju ja tihedalt. Igasugused kummalised arvude jadad. Ehk mingisugune kood. Aga miks oli ta enne midagi muud nähtu kohta mõelnud? On ju kõik silme ees selgelt ja nägemismeel ei peta. Ei saa ju petta. Neid numbreid oli palju ja need vist liikusid. Ei, nad lihtsalt vahetusid. Vaheldumisi kadusid kiiresti ja asendusid uutega. Vist küsiti, mis numbreid ta näeb. Ta oli kaugelt liiga segaduses et vastata. Pilt läks silme eest väga kirjuks.
Edasine oli juba ebaselge. Janek mäletas, et üsna pea lõpetati ja ta viidi oma tavalisse asupaika tagasi. Mis täpselt juhtus, ta väga ei mäletanud. See oli tavaline, et vahetult peale katsetusi oli meel omajagu nüri ja ähmane. Tuli ju kõiksugu meelemürke manustada ja seda mitte väga pikkade ajavahemike tagant. Sageli kestis taoline seisund päeva lõpuni, hommikul ta üldjuhul suutis ümbrust tavapärast viisi tajuda. Juhtus ka, et mõjud kadusid mõne tunniga, olles mõnel juhul peaaegu märkamatud. Igal juhul tekitasid seesugused ettevõtmised Janekis parajat ebameeldivust, need võtsid ta vaimselt küllaltki läbi. Iga kord tundus, nagu oleks miskit ta seest välja kistud. Võibolla oli abitus see, mida ta pelgas. Samas oli tegu lihtsalt igati raske ja väsitava toiminguga, mis nõudis pingutusi või sekeldusi, mis Janekis ebameeldivust tekitasid. Praegu oli ta väsinud ja ei tahtnud eelneva peale mõelda. Ta oli just oma mõtte viimseni ära pingutanud ja nüüd lasi ta sel peaaegu täiesti välja lülituda. Külm oli natuke.
***
Janeki elu käis edasi umbes samas rütmis. Vahepeal möödus võibolla pikem aeg, kui suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Ta suutis selle ajaga veelgi paremini oma oludesse sisse elada. Ta tõepoolest ei ihalenud enam midagi, see ruum oli saamas tema isiksuseks, igal juhul ei kujutanud ta end sealt väljaspool ette. Naljakas oli mõelda, et kunagi kippus ta igavust tundma, selline mõiste oli ta mälust kadumas. Mõnes mõttes meenutas kogu asjade kulg mandumist, samas ei tundnud ta nüristumist, mõistus toimis enam-vähem endistviisi. Aeg oli kaotamas oma algset tähendust, üks päev järgnes teisele, aga need ei moodustanud nädalaid või aastaid. See, mis tuli enne, ja see, mis järgnes, ei omanud kuigivõrd tähtsust, pigem oli kõik kui üks lõputu hetk, olgugi et osa sellest hetkest on eilses ja osa aastate kauguses tulevikus. Aeg ei olnud enam mõõde.
Päevad möödusid Janekil tavaliselt lihtsalt vedeledes. Mitte, et ta laisk oleks olnud, aga tal puudus liikumisvajadus. Pealegi paljud katsed, milles ta osales, nõudsid kehalisi pingutusi, nii et lihaskoormusest ta päris ilma ei jäänud. Ning nende toimingute vahepeal võis lasta end puhkeseisundisse, liikuvus välja lülitada. Selles osas sarnanes ta mõneti masinaga, mida tuli aeg-ajalt laadida ning mida võis kasutada ja siis vahepeal välja lülitada. Siiski jäi tal alles tema inimlikkus, aga see oli olemas kuskil sügavamal sisemuses. Sealsamas sisimas oli ta endiselt vaba. Mida enam ta keha mandus, seda enam oli tal vabadust hinges, ta ei sõltunud niivõrd enam välismaailmast.
Aga ükskord juhtus midagi arusaamatut. Janek ärkas nagu tavaliselt tulede sisselülitamise peale. Millegipärast aga tundis ta tugevat rahutust, see ei lasknud tal kuidagi olla. Ta tõusis oma asemel püsti. Uni oli läinud. Juba painavam ärevus võttis maad. Ta vaatas oma ümbrust - kõik oli tavaline, põhiliselt tühjus, ikka seesama peegel ja needsamad kaks ust. Need, millest üks on enamasti lukus. Kas selles oligi põhjus? Selles, et ta oli vägivaldselt sinna kitsale pinnale asustatud? See oli ju ometigi tema kodu. Tal oli raske hingata sellele mõeldes. Igal juhul tundis ta vajadust seda kambrit külastada, mis talle ööpäevaringselt avatud oli. Sealt peagi naastes oli tunne ehk mõnevõrra värskem, aga siiski ta ei saanud seal rahus viibida. Vastuolu seisnes selles, et ka midagi muud ei olnud võimalik teha.
Janek läks seina juurde ja uuris seda. See oli väga sile. Ja valge. Täpselt ei võinud aru saada, mis materjaliga tegu oli. Puit, plastik võibolla. Ta oli sama seina juba väga kaua iga päev vaadanud. Neid päevi oli päris palju kogunenud. Kogu see aeg, mis ta seal oli veetnud, alles nüüd hakkas miski teda tõsiselt kõige selle juures segama. Mis täpsemalt, oli natuke ähmane, sest see oli pigem tunde kui mõtte kujul. Siiani oli olemasolev keskkond talle rahulolu sisendanud. Tal oli ju kõik esmane olemas: söök, jook, kindel elukoht, ka turvalisuse pärast ei olnud vaja muretseda. Samas inimlikust seisukohast võttes oli ta ikkagi vang. Sügaval sisemuses tundis ta vabadust, aga millestki oli ta siiski jäädavalt ilma jäetud. Janekil oli hirm, et kas see kaotus võib temas laieneda.
Janekil ei õnnestunud kunagi arstiks saada, nagu ta oli lootnud. Kuid nüüd oli ta ikkagi meditsiini kätes, küll natuke teisel kujul kui ta oleks oodata osanud. Vähemalt sai ta nüüd anda oma panuse inimkonna tervisesse, mis tal arstina tegemata jäi. Kummaline, milliseid tulemusi elu pakub, võiks arvata, et sel on midagi saatusega pistmist. Ehk oligi tal oma roll täita, aga ta lihtsalt jõudis selleni natuke teist teed pidi. Millegipärast oli kõigel sel siiski ebaõnnestumise maik juures. Tal oli olnud ootusi ja püüdlusi, aga need pidid purunema ja inimesena oli seda väga raske taluda. Janekile ei meeldinud, et see mälestus esile kerkis, rahutus sellega üha süvenes. Maailm ja ühiskond, millest ta eemaldunud oli, ei olnud siiski piisavalt eemal, meeldiv vabadusetunne võis olla pelgalt kujutlus. Ja tundus, et see kujutlus oli just hakanud kokku varisema.
Korduvalt tuli tal tahtmine oma asemelt püsti tõusta ja... Natuke edasi-tagasi jalutada. Ruum oli väike, aga liikuda seal mingil määral sai. Siiski oli see seekord väiksem kui kunagi varem. Ja üleni ühetooniline - ükskõik, mis suunas vaadata või kuhu end keerata, ikka vaatas sama tuhm valge sein vastu. Ruumi keskelt tundus voodi kuidagi madal ja hale, eriti oma seinaäärse asukoha tõttu. Sealsamas voodis oli Janek enamuse oma siinsetest hetkedest mööda saatnud. Voodi oli alati tundunud talle tolle paiga kese, aga nüüd oli see pigem nagu kõrvaline ese seal nurgas.
Vahepeal ei olnud midagi muutunud, aga, mis toimus väljas, see pidi saladuseks jääma. Ikkagi kippusid ta mõtted sinna kalduma, sest vahepeal võis nii mõndagi märkimisväärset juhtuda. Kasvõi teaduse või tehnika arengus. Võibolla on mõnele haigusele ravim leitud. Samas, just sel eesmärgil tedagi kasutatakse, seegi oli ju välismaailm osaliselt sealsamas või oli tema otsapidi välismaailmas. Sellegipoolest väljas saanuks liikuda suurte sammudega kuhu iganes, kui praegu pidi ta väikeste poolsammudega ringiratast tatsama. Oleks huvitav korrakski lahtise taeva alla pääseda, kasvõi hetkeks ja siis kohe tagasi tulla. Kui Janek hakkas taaskord oma olukorra põhjuseid meenutama, muutus teema jälle ebameeldivaks. Igatsus siiski ei kadunud.
Janek heitis jälle asemele, teades, et kauaks ta sinna ilmselt ei jää. Ta jäi ootama. Lihtsalt ootama, millegagi ju kiiret ei olnud, aega oli veel küllaga ees. Tulevik tuleks ikka sellisena nagu tuleb. Seekord lasi ta meeleoludel vaibuda. Vahepeal käisid korralised külalised, ikka pikemalt peatumata nagu tavaliselt. Pikapeale jõudis päev õhtusse.
See äkiline rahutusehoog võis tunduda ajutise meeleolumuutusena, kuid päris jäljetult ta üle ei läinudki. Oma käesolevat elukorraldust ei olnud Janek kunagi niivõrd igavesena tajunud. Nüüd äkitselt jõudis talle kohale, et sellest siin saab kunagi ka tema vanadekodu. Eluks ajaks oli küll tagatud turvalisus ja muretus oli tema eelisõigus, kuid kõige selle juures süvenes abitusetunne. Elukäik ei olnud enam tema enda kätes, just muutus talle huvitavaks võimalus ise midagi otsustada. Kunagi see võimalus ka oli.
***
Janek luges parajasti talle jäetud kirjandust. See oli üks reisikiri Mongooliast, mille ta oli raamatute ja ajakirjade virnast altpoolt leidnud. Ta ei olnud kuigi tõsihuviline lugeja, aga vahel kaldus üsna pikalt midagi sirvima. Et tegu reisikirjaga oli, oli pigem juhus, seekord sattus ta sellise otsa ja tekkis tuju natuke lugeda. Varem olid tal käest läbi käinud ka Prantsuse revolutsiooni ajalugu ja süvaookeani elukoosluse kirjeldus. Valik kippus olema pigem teaduslik, ilukirjandust sealt väga ei leidnud. Lugemisvara uuenes hilisemal ajal mõnevõrra harvemini kui algusaegadel, aga seda ikka jätkus, kuna väga järjepidevalt Janek nendega ei tegelenud. Pealmised teda väga ei huvitanud, nende kaasi nägi ta alati ja vahel heitis pilgu ka sisse. Üldjuhul kui ta natuke tõsisema lugemise vastu huvi tundis, otsis ta midagi altpoolt.
Miks oli see valik just teaduslik? Ehk siis andis ülevaate laias maailmas toimuvast, rääkides kõigist elu põnevatest üksikasjadest. Janeki silmad seda nägema ju ei pidanud. Oli see õrritamine? Aga ehk hoopis aseaine, et siiski ilmaeluga mingit moodi kursis olla. Samas milleks... Oli ta ju sellest maailmast ära lõigatud ja ehk olnukski parem, kui ta kõigest sellest võõranduks.
Sõnad, sõnad. Pelgad kirjeldused teksti kujul üks teise järel. Ta viskas raamatu nurka. Peaaegu teise ruumi serva, olles ka ise sellest liigutusest üllatunud. Taoline tundeväljendus mõjus kuidagi kauge ja võõrana, aga mõjus julgustavalt. Meeleldi oleks ta veel midagi kuhugi visanud, soovitavalt midagi kõva, mis koliseks ja ka natuke puruneks. Pilk jäi peatuma uksel. Oleks tal mõni sobiv mööbliese, sellega saaks natuke ust lahmida. See küll arvatavasti ei puruneks, siiski tunneks oma kohta. Aastaid oli see seal liikumatult ja tuimalt seisnud. Janeki ainuke ja kõige püsivam kongikaaslane, kes isegi ei mõelnud kasvõi hetkeks sealt ainsa läbikäigu eest kõrvale astuda.
Ta võpatas, sest uks liikus ja astuti sisse. Üllatus. See oli Andersson, taaskord. Mis tal rääkida oli, tegelikult ei olnud eriti huvitav, Janekil ei olnud tuju kuigivõrd külalistele pühenduda. Ta lihtsalt istus, või oli mingis ebamäärases asendis, täpselt samamoodi kui hetk tagasi ja vahtis enese ette. Talle meeldis uskuda, et on parajasti üksi. Andersson oli küllaltki tülikas kõrvalnähtus, mil ei paistnud olevat sügavat mõtet kogu selle süsteemi juures. Ta jutt mõjus nagu vaikne sumin, mis isegi ei kutsunud kuulatama. Pealegi ei saanud temalt kunagi midagi põhimõtteliselt uut teada.
"...et lihtsalt natuke kontrollida..."
Janek tahtis millestki huvitavast mõelda, aga võõras mõjus ängistavalt.
"...kui kaebusi ei..."
Voodi oli natuke väike. Muud ruumi tal hetkel ei olnud, pealegi üritas ta jätta mulje, et tegelikult keegi temaga ei räägi. Kui väljapoole see mulje usutav ei olnud, siis teda ennast see küll veenis.
"...mis puudutab homset..."
Meeleldi oleks Janek kohe sealsamas püsti tõusnud, kui ainult väljapääs vaba olnuks. Lihtsalt astunud uksest välja ja hetkemeeleolu järgi kuhugi edasi sammunud.
Siiski jäi ta liikumatuks. Andersson suutis väga palju aega ära sisustada, tundus, et ta teeb oma jutule juba mitmendat korda tiiru peale. Ta oli nagu lastearst, kes ajab väga lihtsameelset juttu ja usub, et teine pool teda tõsiselt kuulab ja sellest mingit pidi targemaks saab. Tundus, et Anderssoni näol seisab ta vastas terve see süsteem kogu oma jäleduses. Keegi paistis seal läheduses irvitavat.
"...jõudu edaspidiseks."
Ja uks ootamatult sulgus, olles taaskord oma üksiku ohvriga silmitsi. Seesama uks oli jäik niikaua, kuni keegi muu läbi astus. Siis pidi too vankumatu valvur kõhklematult koomale tõmbuma.
Janek tõusis, et natuke astuda. Ta läks peegli juurde. See nägu, mis sealt vastu vaatas, oli täiesti ilmetu, sel puudus iseloom. Nägu peaks inimesest ühtteist reetma, kasvõi andma mingeid vihjeid eluloost. Sealt seda ei paistnud. Milleks talle see peegel? Enda füüsiline välisilme ei olnud just eriline meelelahutus ja muud sealt ei paistnud. Lihtsalt sile klaas. Klaasid vahel purunevad. Kas ka see siin? Kogu tal lasuv ebameeldiv ülemvõim tundus kehastuvat sellesama peegli taha. Aga ehk nad olidki seal. Teisele poole ei olnud ju näha ja ega seal ei pruukinud tingimata sein olla. Seda parem olnuks midagi sinna suunas virutada. Kui see ikka on purunev klaas. Ja kui ei ole, ega see palju ei muudaks...
***
Jälle oli otsustatud teda torkima hakata. Janek koos veel mitme inimesega viibis ühes tumedate seintega avaras laboritaolises paigas. See ei olnud isegi üks ruum, pigem tundus ta liigendatuna ja koosnes osakondadest, samas kindlaid eraldusi eri osadel ei olnud. Inimesed, muuseas väga teadlaste moodi, askeldasid ümberringi, neid tundus päris mitu olevat, vahel mõni kadus kuhugi nurga taha, keegi teine jälle aeg-ajalt ilmus. Kahe samasuguse saatel oli Janek kohale toodud, üks saatjatest imbus peaaegu kohe ülejäänud rahva sekka, teine jäi paari millegagi ametis oleva kolleegiga midagi tähtsat arutama.
Seekord lahkus Janek oma igapäevasest puhkeruumist üsna meeleldi. Igasugune vaheldus olnuks meeldiv. Aga juba kohale jõudnuna ja parajasti oma järge oodates jõudis ta korduvalt ses suhtes meelt muuta. Jälle oleks ta pidanud tähelepanu keskpunkti sattuma ja see väljavaade ei tundunud hetkel just kuigi ahvatlev. Meeleldi oleks ta nende pilkude eest kuhugi eemale tõmbunud. Kõik nad, kes pidurdamatult toimetasid, mõjusid kuidagi üleolevalt, nad ei pööranud talle eriti tähelepanu, aga sellist meelsust näis õhkuvat. Samas olid nad kõigest järjekordsed teadlased, arstid, mis iganes. Üksikud paljudest. Neid tegi eriliseks, et nad olid oma püüdlused täitnud. Erilisus on küll siiski kõvasti küsitav siinjuures. Pealegi kas tõesti sinna viivadki eluks seatud sihid. Need olid sipelgad, kes seal sibasid. Kas inimese eesmärk on sipelgaks saada? Ainult selleks, et pesa veel suuremaks ehitada.
Mõttepausi aga ei jätkunud kauaks. Need äsja omavahel nõu pidanud mehed võtsid nüüd Janeki käsile ja viisid ta oma nurgakesse. Seal oli muuhulgas midagi baarikapi taolist, aga selline, mis labori sisustusega hästi kokku istub. Ta pandi ühele kidurale toolile istuma ja öeldi, et kõik hakkab tasapisi järk-järgult toimuma. Laud, mis sisuliselt jäi tema ja tolle kapi vahele, sisaldas mõningaid anumaid. Mõni oli tühi, mõni osaliselt täis. Viimastest olid enamus suletud, välja arvatud üks umbes tassisuurune läbipaistev plastnõu, mis sisaldas mingit värvitut vedelikku. Janekil tekkis sügav kahtlus, et see oli just temale mõeldud.
Esmalt, olles jõudnud paigale istuda, antigi korraldus too jook tasapisi endale sisse kummutada. Aga mitte korraga, vaid alguses natuke ja siis veel natuke... Ümbritsejad jälgisid huviga, tekitades Janekis vaid ebameeldivust. Seda enam, et äsjamanustatud joogil vähimatki mõju ei paistnud olevat.
"Praegu ei pea veel midagi juhtuma, see oli esimene osa, me laseme veel natuke oodata," teatas üks juuresolijaist asjalikult.
Janek aimas pikka, venivat toimingute ahelat. Kõige tüütum sealjuures, et temal oli kandev roll. Aega oli niipalju, et ta jõudis natuke tutvuda ka ümbritsevaga. Ebatavaliselt palju oli sisustust, silma hakkas kõiksugu seadmeid, üleüldse oli tavalist siledat seinapinda vähe, pigem oli... miski tõmbas Janeki tähelepanu, mingi heli, mis talle kõrvu kostis. Tiksumine. Kust see võis tulla, sellest ei olnud täpselt võimalik aru saada. Ühtki kella kuskil ei paistnud. Tiksumine - see oli peamiseks tõendiks aja liikumisest, seesama heli, mis varasemas elus oli iseenesestmõistetav ja seega peaaegu märkamatu, oli nüüd nagu valgusekiir pimeduses. Kas seal laboris üldse kasutati kellasid? Selliseid, mis tiksuvad? Ju see oli lihtsalt üks seadeldis, mis muuhulgas sellist häält tegi.
"Aeg jätkata, lähme järgmise osa juurde," pöördus seesama mees jällegi Janeki poole.
Samas läheduses oli üks küllaltki lai uksega klaassein, mille taga oli suletud kamber. Mõte järgnevast mõjus natuke häirivalt, aga Janek arvas, et kõige lihtsam on asi korralikult lõpuni teha.
"Kui sa nüüd siia ruumi sisened," võttis üks teine asjaosaline juhtimise üle ja sissepääsu juures äkitselt tõukas Janekit niivõrd jõuliselt, et too peaaegu käpuli pidi kukkuma. Uks suleti pauguga tema järel. Kähku ajas ta end püsti ja üritas aru saada, mis toimub. Ta oli pandud vangistusse ja teda rünnati. Mis siis veel edasi pidi saama? Kõik teisel pool klaasi jälgisid teda pingsalt. Janek lihtsalt pidi ka neile otsa vaatama, sest varjuda ei olnud tal kuhugi. Ehk nad seal väljas irvitasid, mõnitasid. Janeki nägu õhetas, keha kattus higiga. Ta oli segaduses, sest ei teadnud, mida teha. Kõige lihtsam olnuks niisama oodata, aga olukord tundus ootamiseks liiga ärev. Ta tõmbus klaasseinast eemale vastasseina lähedusse, ehk oli sealt natuke parem ülevaade.
Ja edasi. Üks teine inimene astus veel klaasseinaga eraldatud ruumi. Kummaline oli see, et ta keha kattis mingisugune kaitseriietus. Midagi turvisetaolist. Natuke meenutas ta sellega hokimängijat. See lähenes Janekile, jättes endast küllaltki kahtlase ja arusaamatu mulje. Mis tal plaanis oli? Janek teadis, et kuhugi tal minna ei ole, siiski üritas mõnevõrra eemale tõmbuda, kaotamata hetkekski ülimat valvsust. Võõra kätte imbus nüüd mingisugune kaigas või nui. Janek oli seina ääres. Ning siis too äsas. Ja üsna hoolega, sest Janek tundis, kuidas korraks silme eest mustaks lõi. Kiirelt püüdis ta end kaitsta ja lõi vastu. Löök tabas vist sissetungija rinnapiirkonda, mis oli väga laia ja võimsa rindkerekaitsme all. Esimese hooga tõmbus too tagasi, aga üsna kiiresti lisas võõras uue hoobi, mis seekord tabas pähe. See ei lajatanud aga päris otse ja Janekil õnnestus viimasel hetkel nuiast haarata. Võõras sikutas üsna raevukalt, selgelt tahtmata oma relvast loobuda. Heitlus ei olnud pikk, peagi rebis too oma kaika jälle lahti ja hüppas paar sammu tagasi. Ikka selleks, et uuesti rünnata.
Nüüd jõudis Janek võõrast täies suuruses näha. Ta oli tõepoolest väga suur ja ähvardava moega. Mulje oli seda tugevam, et Janek oli kössakile tõmbunud, võõras aga seisis uhkelt täies suuruses ning ei läinud palju aega, kui ta taas lasi oma hiigelsuured kaitsmetesse peidetud käed käiku. Põgeneda ei olnud kuhugi, võis ainult vastu rünnata. Nii Janek kargaski võõrale kallale, haarates tast kinni ja tõugates eemale. Võõras oli tugev, aga see paistis mõjuvat. Hetkeks oli ta nõrgestatud ja nüüd tuli uus hea võimalus vastase nui haarata. Ta rabas selle kiirelt, too ei jõudnud midagi teha. Olles nüüd üle, asus Janek sissetungijat materdama, kes esiti ka kätega end visalt kaitsta üritas. Mitmeid kordi sai Janek kõva kaitseriietusega vooderdatud hoope. Need kindad olid nagu labidad ja kui nad olid pehmed ja kohevad, siis seda küll ainult seestpoolt.
Ülekaal oli siiski Janekil ja tol turvisekandjal näis olevat raske jalgel seista. Ta küll võitles vastu, aga Janeki liigutused olid kiiremad ja selgelt raevukamad. Äkitselt nagu komistades kukkus võõras selg ees vastu läbipaistvat seina, tekitades küllaltki valju kõmina. Sellega nende vahemaa hetkeks mõnevõrra suurenes, aga Janek nägi selles oma kindlat võitu, nüüd sai vaenlast julmalt rünnata. Hetkegi ootamata kargas Janek tollele raevukalt kallale. Too ei olnud küll veel jõudnud tõusta, kuid niikaua kuni ta liikus, ei olnud ta täiesti ohutu. Nuiale lisandusid jalalöögid. Võõras vingerdas visalt, aga tõsist vastast temast ei olnud. Teades, et too kasutab esimest võimalust, et otsustav hoop anda, ei andnud Janek talle hetkegi hingetõmbamispausi. See oli võitlus elu ja surma peale. Ta tuli täiesti kahjutuks teha. See oli ainuke võimalus pääsemiseks. Vastane paistis juba vähem vastu hakkavat, siiski ei olnud ta veel päris...
Täiesti ootamatult oli Janek kellegi haardes ja vabaks rebimine tundus peaaegu võimatu. Hetk hiljem taipas ta, et kuklast teda torgatakse. Teda sikutati päris korralikult ta ise ei suutnud midagi teha. Mingeid jutukõminaid oli taustal kuulda. Janek ei olnud enam kindel, kus ta oli või mis asendis ta oli. Teda tõmmati kuhugi, aga, kas ta oli pigem püsti või rohkem pikali, see oli segane.
"Kuidas Kaasiku seisund on?"
"Õlaliiges on nihestatud ja kerge okk."
Kõik tundus nagu unenägu. Mis edasi sai, Janek ei olnud suuteline jälgima. Ta vist viidi kuhugi. Taaskord.
***
Nii, rohkem ei ole võimalik. See pidi jääma viimaseks päevaks, sest kindel oli see, et sellest hullumajast on vaja põgeneda. Ükskõik kuidas. Vahet ei ole kuidas. Janek kahetses sügavalt oma otsust elust eralduda, see, mis temaga tehti, oli tapmine. Iga korraga muutusid ta piinad üha suuremaks ja lõpp tundus ähvardavalt lähedal. Selline olukord ei ole loomulik. Pealegi seesama endine maailm ootas teda seal väljas. Miks pidi ta vangistuses olema? Ta ei olnud ori, sest orja kasututakse tööjõuna, sellena, mida ta teha suudab, tema aga lihtsalt oli abivahend, asi, kellest endast ei sõltunud midagi.
Mis edasi pidi saama, seda ei võinud teada. Mingid kurjad plaanid neil inimestel paistsid olevat, kui mitte kurjad, siis lihtsalt ebainimlikud, vaevalt nad isegi aimasid, et kellelegi kannatusi võiksid põhjustada. Need seinad olid nagu kasti küljed - kinnised, et sisu kindlalt sees hoida. Tema oli hoolikalt pakendatud. Muidugi võis teda iga hetk kastist välja võtta, kui vähegi tuju tekkis, ja parema äranägemise järgi tarvitada. Vastasel juhul oleks see üks mõttetu pakend olnud.
Meeleldi oleks ta kõigele sellele tule otsa pannud. Mis siis, et see võimalik ei olnud, ta oleks seda ikka teinud. Näitamaks, et ta on siiski endiselt inimene, rohkem inimene kui nood ülejäänud. Kuidagi peab see lõppema, teisiti ei ole võimalik.
Täna ehk veel mitte, aga homme pidi olema see päev. Janek ei pidanud muud tegema kui ootama homseni, siis võis ta asuda põgenema. Siis peaks olema aeg küps, ta võis avada ukse ja välja astuda.
***
Kui Janek hommikul ärkas, oli kõik tema ümber ja sees pahupidi keeratud. Ta leidis end oma asemelt, aga väga vabalt võis ta hoopis laes rippuda. All või ülal, kõik tundus ühtmoodi. Tuba ei suutnud kuidagi paigal püsida ja voodi ujus ja õõtsus. Üle pika aja oli ta jälle ärkvel. Mis oli vahepeal juhtunud? Millal kõik toimus? Väga imelik tunne oli.
Janek koogutas üle voodi ääre ja oksendas ühe paraja laraka. Seejärel ohkas sügavalt. Pea vajus raskelt tagasi voodile, aga ei tabanud patja seekord. Raskusjõud ja muud füüsikaseadused hakkasid end tasapisi taas ilmutama. Oli jälle üks päev. Midagi ei olnud muutunud. Ta oleks nagu ühest väga pikast unest lõpuks ärganud. Võibolla oli vahepeal tõesti aastaid möödunud. Vaevalt. See oli taaskord üks päev, mis tuli lihtsalt mööda saata. Selline see elu ju oli. Aga aeg venis väga halastamatult. Mitte et tulevikus midagi helgemat paistis, aga aeg võinuks lihtsalt kiiremini kulgeda.
Janek venitas end asemelt üles, et kõrvalruumikesest natuke kraanivett suhu niristada. See vesi oli küllaltki jälk, aga praegu meeldivaim võimalik asi tema suu jaoks. Ta tuli tagasi, käia oli raske, püstiseismine oli mõnevõrra katsumus. Ta heitis tagasi voodile lesima.
Eilne päev kerkis äkitselt silme ette. Julmalt ja küllaltki üksikasjalikult. Mälupildid olid küll ähmased ja lünklikud, aga väga kõnekad. Mõnes mõttes oli tehtud seekord seda, mida iga varasem kord. Aga siiski oli kõik hoopis teine. Kas teda piinati? Samas kas seda polnud ka varem tehtud? Janekile meenus turvistatud mehe surmahirmus nägu. Ta võpatas. See nägu oli kõike muud kui verejanuline, kui too tema ees lebas. Hoopis Janek ise kandis tapjalikku ilmet, omades peas vaid üht eesmärki... See oli kõhedusttekitav mõte. Ta oli olnud valmis tapma. Mitte ainult, ta peaaegu oligi seda tegemas.
Alles nüüd jõudis talle kohale, mis tookord tegelikult toimus. Kõik see, kuidas ta pimedas raevus teist inimest peksis, kuidas talle uimastav süst anti ja kuidas siis mööda põrandat mitme mehega minema lohistati, sellal kui ta ise ägas ja külma higi eritas, hakkas nüüd terviklikuks pildiks kujunema. Nende inimeste kasutuses olid väga võimsad meelemürgid. Tundus uskumatu, et puhtalt nende abil võib inimest ükskõik mida tegema panna. Mõte, et Janek ise oli muutunud tolleks kiskjaks, tekitas õudust. Ja ebakindlust.
Ta tõusis asemelt, et natuke ringi tammuda. Ikka oli veel natuke imelik, aga püsti oli juba võimalik seista. Pea käis natuke ringi. Muuhulgas möödus ta peeglist. Sinna vaadates nägi ta üht kummalist väsinud nägu. See ei olnud kaugeltki see nägu, millisena ta ennast mäletanud oli. Ehk see ei olnudki enam tema. Ta ei tundnud muidu ka end sama inimesena, katkematu mälestuste ahel oli ainus, mis teda selles siiski veenis. See nägu oli ilmetu, tal nagu ei olnuks hinge. See meenutas küll inimnägu, aga tahtmatult jättis ta pigem asja kui elava olendi mulje. Mingit sügavat ürgset surmahirmu hoovas sellest näost. Janek keeras ringi ja eemaldus peeglist.
Põgeneda! See meeleolu kangastus talle hetkeks, enam ta ei mäletanudki, mis asjus ta sellist võimalust kaalus. Aga kuidagi tuttav ja värske tundus see mõte. Aga kuidas see võimalik pidi olema? Kõik seinad ja müürid ta ümber olid kinnised, uksed olid jäädavalt suletud. Aga kui saanuks lihtsalt välja jalutada... See oli hullus! Seesama hullus, mis talle viimasel öösel pähe tuli. Öösel või muul ajal, aga igatahes millalgi peale eilset. Või nägi ta seda unes. Äkki nägi ta praegugi und. Hetk tundus küll vägagi ehtne. Pealegi ta ju mõtles just seal ja praegu tolle hetke üle. Unes nii ei saa teha. Või saab? Janek oli ju varem ka unes mõelnud. Aga kui see on uni, mis siis tegelikkus on? Millal ta sel juhul üldse viimati ärkvel oli? Siis pidi ta varsti ärkama. Vist. Kui olukord liiga ülepea kuhjub, peaks uni hajuma. Nii see tavaliselt käib.
Aga kui ta on vangis. Mitte ainult kinniste seinte vahel, vaid ka mingis meeleseisundis, millest välja enam ei saa. Ehk ongi see kõik vaid ettekujutus, kuid mingil põhjusel on see saanud ehtsaks. Võibolla ei ole kunagi midagi juhtunudki, Janek on praeguse hetkeni tavakeskkonnas, aga ta ei suuda seda nii tajuda. Deliirium? Ausalt öeldes taju ei olnud ammu juba kuigivõrd terav. Algupoolel küll nagu oli, aga ta kõigest mäletas seda nii, mis ei olnud hetkel just eriline tõend.
Mingit lahendust ei olnud paistmas, kas see olukord üldse lõppema pidi, seda võis vaid oletada. Aeg liikus, kuid tegelikult oli aeg juba vaid mõiste, mis tegelikkuses end vaid nõrgalt tunda andis. Võibolla aeg tema jaoks üldse kaob ja ta liigub edasi igavikku. Või ta sureb iseenda mõttepiinadesse. Äkki oli see kõik nii korraldatud. Sest keskkond võis ju kujuteldav olla, aga inimkujud sealtsamast pärinesid ehk tõelisusest, väljastpoolt. Võibolla nad töötlesid tema teadvust, väänasid seda igapidi ja kutsusid esile meeleolusid ning kujutluspilte. Mis neil veel plaanis võis olla? Pääsu ei olnud kuhugi, sest ta oli neile iga hetk kättesaadav. Iga hetk, ükskõik millal. Ja nad võisid ükskõik mida teha.
Kas Janek oli ikka tema ise? Võibolla töödeldi teda praegugi. Võibolla oli ta hetkel millegi mõju all. Kõrvaltvaataja saaks ehk aru. Äkki jälgitigi teda praegu. See peegel, selle tagant oleks väga hea vaadata. Kindlasti paar meest seisid tolle klaasi taga. Võibolla nad söötsid talle mürki ja ta peab hakkama iseennast sööma. Samas ta mõtles sellele, järelikult siis ehk ei olnud ta mõjutatud. Sest võibolla seda olukorda saab teadvustada ainult väljastpoolt, ise sellest väljas olles. Või.. See mõttekäik tundus tuttav. See ei pruukinud üldse tõsi olla. Seinas võinuks üks aken olla. Siis ta oleks saanud sealt välja hüpata. Vabadusse... Välja. Või hoopis teise samasugusesse ruumi. Ehk neid ruume oli lõputult ja minnes edasi läbi iga ukse ei jõua lõpuks ikka kuhugi.
***
Ta ärkas. Kõik oli pime. Vist oli öö, sest siis tavaliselt on tuled väljas. Jälle oli ta üksi pimedas ruumis, kus näha ei olnud peaaegu mitte midagi. Mingisugust valgust võis tajuda, sest vormid olid kergelt isegi nähtavad. Ta pilk oli suunatud ühte nurka ukse lähedal, seal tundus ka kõige vähem pime olevat. Siiski ta ei vaadanud seda, pigem olid silmad lihtsalt sellesse punkti kinnistunud. Pimedus oli küllaltki kõikevõitev. Und Janekil ei olnud, silmad olid pärani lahti ja sisuliselt ta lihtsalt vedeles liikumatult. Aeg näis venivat.
Jälle oli täpselt samamoodi juhtunud. Taaskord leidis ta end keset arusaamatut ööaega. Kas ta magas vähem, raske täpselt arvata. Võibolla olid ööd lihtsalt pikemaks muutunud. Sel juhul ühel hetkel ei pruugita enam tulesid üldse sisse lülitada. See võibki seesama järgmine päev olla. Igatahes tundis ta öösel ja pimeduses end kõige nõrgemana. Kui nad teda murda tahtsid, paistis see sel viisil neil edukalt õnnestuvat. Natuke aega veel ja kõik. Ta ootas. Ootas, sest ei teadnud, mida tegema hakatakse või mis üleüldse hetkel plaanis on. Võib vabalt juhtuda, et ta keset ööd kaasa haaratakse ja kuhugi piinamisele viiakse. Ehk ei ole ta seal üldse teaduse eesmärgil.
Kui see oli unenägu, olnuks juba viimane aeg ärgata. Miks ei läinud meeled kuidagi tuimemaks ja ähmasemaks? Siis oleks taju üldse varsti kadunud ja ta võinuks ärgata. Kas uni saab inimese endasse tõmmata? Ta mõte oli praegu selge, aga kas ka keha? Ta ju ei liikunud. Võibolla ei saanudki. Teravate elamuste korral peaks uni katkema. Seda oleks saanud proovida. Tuli ainult mõni ebameeldiv kogemus tekitada, kuidagi valu põhjustada, näiteks. Seda oleks seal teha ju saanud. Võimalused selleks polnud just kõige paremad, aga vastu seina joosta oli ikka võimalik. Või peegel purustada. Klaasikillud on küllalt teravad ja valusad. Aga ta lebas lihtsalt voodis. Võibolla oli pimedus see, mis ta liikumisvõime halvas. Võibolla lihtsalt tahtejõuetus. Valu oli ju ennegi tehtud. Sellega nood uurijad ju tegelesidki.
Kell võinuks tiksuda. Siis olnuks vähemalt mingigi ettekujutus ajast või selle olemasolust. Praegusel juhul ei olnud midagi aru saada. Kuigi tunne oli, nagu oleks möödunud juba vähemalt pool päeva. Või päev. Koridorist kostus vaikus. Või kostus sealt üldse midagi? Seinad olid ehk helikindlad, sest tulija samme ei olnud ka kunagi kuulda. Keegi oli vist jälle tulemas. Kuulda küll ei olnud, aga tunne või mingi alateadlik kogemus ütles nii. Uks võis iga hetk avaneda ja keegi sisse astuda. Keegi või siis mitu neid. Väga mitu... Nende eest pidi ta täiesti kaitsetu olema. Uks võis iga hetk avaneda. Või... oli neil mõni muu sissepääs. Kuskil, kust nad täiesti märkamatult sisse said. Siis võisid nad juba sees olla. Tõepoolest, tuba oli pime, midagi põhimõttelist näha ei olnud.
Janek jäi väga ettevaatlikult kuulatama. Tundus olevat vaikus. See ei tähendanud midagi, keegi võis siiski sealsamas olla. Mingi ehmatuse ajel pööras ta end ringi. Ta tajus midagi väga lähedal olevat, aga pimedus oli liiga läbitungimatu. Pimeduse taga olid seinad, need samad tuttavad seinad ja nurgad. Need aga jäid kuhugi kättesaamatusse kaugusesse. Midagi tuli teha, pääseda oli vaja. Ta tõusus püsti ja tahtis liikuda. Kuhu? Keegi oli seal.
Ruum oli võtnud tohutud mõõtmed. Janek tahtis paaniliselt põgeneda, aga ta seisis keset määramatut tühjust. Ta ei suutnud seda piinavat vangistust enam hetkegi kannatada. Kindlasti varitses keegi praegu teda ja ta oli selle suhtes täiesti kaitsetu. Janek seisis tardunult, aga tundis end väga haprana. Ettevaatlikult pööras ta end ringi. Kellegi nägu! Silmapilguga see nägemus kadus ja mattus pimedusse. End kaitsta ei olnud lootustki, sellest vangistusest oli võimalik pääseda. Lihtsalt pidi olema mingi tee välja - see tuli vaid üles leida. Ta pidi välja saama ja inimeste maailma tagasi minema.
Seinu ei tulnud kuskilt, Janek jooksis. Ta jooksis igasse võimalikku suunda, et millegi otsa sattuda. Miski ei aidanud, kuhugi tuli joosta, põgeneda, jälitaja eest pääseda. Paanika. Sellest õudusunenäost pidi kuidagi pääsema. Viimases hädas hüppas ta lihtsalt kaugusesse. Kokkupõrge oli väga tugev. See paiskas ta jalust maha. Nüüd hakkas ta ennast korduvalt vastu seina paiskama, sest võibolla nii võis midagi muutuda. Sein jalaga maha murda, misiganes... võibolla oli ainus võimalus pea ees läbi tungida. Seda ei saanudki ta kunagi teada. Ümbrus hakkas sihitult ringi käima. Käis tugev valgussähvatus.
***
Kuulda oli vaid vaikseid mõminaid. Näha ei olnud muud kui hallikaid seinu ümberringi. Väga heledaid seinu, mis kuidagi rahutult võbelesid. Kellegi tasased sammud käisid läheduses. Mis koht see iganes oli, seal oli väga udune ja uimane, Janekile tundus, nagu ta hõljuks kuhugi teadmata suunas. Igal juhul liikus ta tolles koridoris küllaltki hoogsalt edasi.
Järgmisel silmapilgul oli ta paigal. Ainus, mida võis näha, oli ülalt tulev võimas valgus, peale selle oli raske muud märgata. Aeg-ajalt käisid mõned õrnad varjud vaateulatusest läbi. Meeleldi oleks ta tahtnud end natuke keerata, aga ta keha oli liikumatu ja lisaks olid selle külge mõningad asjandused kinnitatud. Endiselt kostus tasast jutumõminat. See oli mingi imelik ja võõras koht, mis nagu midagi ei meenutanud. Vist olid seal inimesed, teised inimesed peale tema. Nad tegid midagi. See tundus tõelisus olevat, aga raske oli täpselt aru saada.
Oli ta ärkvel? Kahtlane, sest ta ei tundnud end osana sellest. Kõik see oli nagu üks ujuv ja voolav unenägu. Sel juhul olnuks viimane aeg ärgata. Võibolla oli käes juba hommik ja tema ikka veel magas. See uni tundus enda alla võtvat terve igaviku ja enamgi veel. Ta ootas pikisilmi, tagasi argipäeva oleks ta tahtnud. Aga see oli niikuinii vaid aja küsimus. Hetkel ei toimunud midagi, meeled olid endiselt tuimad ja võtsid vastu mingit arusaamatut pilti. Ikka veel hõljus ta kuskil.
Käed hakkasid tõmblema. Üleüldse hakkasid ta keha mingid võnked läbima. Need tulid järjest ja muutusid üha tugevamaks. Koguni nii, et ta tundis end oma pikali asendis peaaegu hüplevat. Ümberringi toimetati midagi. Jutukõmin nagu läinuks selgemaks. Ümbert hakkas paistma midagi ruumitaolist, see võis olla mõni saal ehk. Tõsi oli aga see, et jälle tehti tema abiga teadust. Võnked muutusid ühtlasemaks ja ei seganud enam niivõrd. Inimesed olid täiesti tuimad. Jäi mulje, nagu nad teda ei märkakski.
Tegu oli katkematu ja väljapääsmatu ahelaga. Sedasama oli ta teinud juba korduvalt, jälle oli ta samas kohas. Kõik muu tundus meelepete, vaid katsejänese roll oli see, mida sai ehtsaks pidada. Lihtne, sest muud lihtsalt ei olnud olemas. See, mida ta koges, oligi igavik. Ta ei olnud inimene, varem võis ta ju teisiti arvata, aga siis oli ta meelepetete küüsis. Milleks nad teda kasutasid, ei olnudki tähtis, ta oli üleni nende oma ja neile allutatud. Ta ei olnud ori, ta ei olnud ka vang, ta ei olnudki keegi. See, et ta end siiski tajus, oli vaid jääknäht, mis arvatavasti kuulus kõrvaldamisele.
Korraks oleks ta tahtnud taevast näha. Seda, mis asub väljas ja on osa päris maailmast. Sellest kõige ehtsamast tegelikkusest. Praegu nägi ta ainult... kui ta üldse midagi nägi, võibolla kujutas ette. Silmeesine oli küllaltki ähmane. Kui ta ükskord ärkab, saab ta koju tagasi. Sellesse kodusesse keskkonda, mida ta kunagi mäletas. Ta võbeles mõnevõrra ja teda torgiti igaltpoolt, aga see oli kõigest ta keha. See ei olnud ehtne, kõik, mis jäi väljapoole, oli vaid mulje, mida võis uskuda, aga otsene vajadus puudus.
Linnulaul, autode hääled - ka need olid osa ühest kujutelmast. Praegu ta eelistaski neid kuulata. Tal see ehk õnnestuski, aga taeva alla välja siiski veel ei pääsenud. Joosta oleks võinud, lihtsalt sihitult, et nautida oma vabadust. Kui saaks veel viimasel hetkel korra kõrgele ilmaruumi vaadata. Kas veel jõudis? Juba hakkas ta sinnapoole kerkima. Mis ees oli, seda ei olnud ikka veel näha. Masinad lülitati välja. Varsti võis koitma hakata.