SAATEKS
John William Polidori (1795-1821) sündis itaallasest emigrandi ja tolle inglannast majapidajanna lapsena. Tema isa Gaetano Polidori huvitus kirjandusest ja on muuhulgas tõlkinud itaalia keelde esimese gooti stiilis romaani, Horace Walpole´i klassikalise „The Castle of Otranto” (1764).
Noor Polidori õppis Edimburghi ülikoolis arstiteadust ja on selle üks nooremaid lõpetajaid: 19-aastane kaitses ta lõputöö uneskõndimise teemadel. Aastal 1816 palkas lord Byron Polidori enda ihuarstiks ja võttis ta samal aastal kaasa pikemale reisile mandri-Euroopasse. Seal kohtus lord muuhulgas oma sõprade Percy Bysshe Shelley ja tolle abikaasa Maryga.
15 -17 juunil oli halb ilm ja seltskond istus Diodati villas Genfi järve ääres. Ajaviiteks loeti saksa keelest prantsuse keelde tõlgitud õudusjutte ja Byron tegi ettepaneku, et kõik kohalviibijad kirjutaksid ka ise ühe õudusloo. Selle ettepaneku tähtsaimaks (või vähemalt kuulsaimaks) resultaadiks sai Mary Shelley Frankenstein, gooti kirjanduse krestomaatiline tekst. Tema abikaasa ei kirjutanud ilmselt midagi. Polidori loo keskseks tõmbenumbriks oli daam, kelle pea asemel oli ainult kolju, ja see sai teiste õelate pilgete osaliseks. Polidori jutt ei ole säilinud. Byron kirjutas umbes 5 lehekülje pikkuse „romaanikatkendi”.
Byron ja tema ihuarst olid mõlemad kõrge egoga inimesed ja nende vaidlused olid tulised tutvuse algusest peale. Suve lõpus vallandas lord noore arsti.
Ligi kolm aastat hiljem, aprillis 1819, avaldas The New Monthly Magazine pikema loo „The Vampyre”. Loo autoriks oli märgitud lord Byron, aga ajakirja järgmises numbris ilmus Polidori kiri, kes tunnistas enda autorsust, kuid möönis, et tekst põhineb kolme aasta tagusel Byroni romaanikatkendil. Samas on lood ikkagi üpris erinevad - Byroni oma ei puuduta pealegi vampiiritemaatikat - ja Polidori tööd ei tuleks kindlasti lugeda plagiaadiks. Byron avaldas samal aastal enda kirjutatud teksti pealkirja all The Fragment of a Novel, et kõik saaksid erinevusi võrrelda, kuid ikkagi usuti, et ka The Vampyre on George Gordon Byroni kätetöö.
Seostamine Byroniga ja loo ümber tekkinud aiotaa oli üks põhjusi, miks The Vampyre saavutas suure populaarsuse. Lugu oli ka esimene inglise keeles kirjutatud tõsiseltvõetav vampiirilugu ja uus teema müüs hästi. Polidori oli saanud innustust Kesk-Euroopa vampiirilegendidest ja mõnedest väidetavalt autentsetest juhtumitest. Muljetavaldavaim kuju oli siiski lord Ruthven, üks loo kahest peategelasest, kes oli Polidori õela käe läbi saanud vägagi lord Byronile sarnaneva välimuse, käitumise iseärasused ning sotsiaalse tausta. Ka nimevalik polnud juhuslik, sest nimi Ruthven oli võetud Leedi Caroline Lambi 1816. aastal anonüümselt avaldatud romaanist Glenarvon. Raamatu autor oli Byroni endine armuke ja Ruthvenis tundsid lugejad ja kriitikud üksmeelselt ära romantismiajastu tuntud suurkuju Byroni.
Polidori tegi 1821. aastal enesetapu ja tema muu ilukirjanduslik looming on peaaegu olematu (sisaldades ainult ühte pikemat poeemi), ent lord Ruthven ja The Vampyre elasid edasi ning elavad praegugi. Ruthveni kahvatu ja külm (ent kohati ka kirglik) aristokraatlik vampiirifiguur sai aluseks järgnevatele olulistele temaatilistele teostele ja nii on Byroni kuju elanud osaliselt edasi mitmetes filmides ja raamatutes. Juba 1820. aastal kirjutas Cyprien Berard Polidori loole järje Lord Ruthwen ou les Vampires, mida anonüümse avaldamise tõttu omistati mõnda aega Berardi sõbrale Charles Nodierile, kes oli kirjutanud Polidori loo prantsuskeelsele väljaandele eessõna. Küll aga töötles Nodier Polidori jutu näidendiks pealkirjaga Le Vampire ja sellest sai esimene teose lavaversioon (esietendus 13. juuni 1820). Näidendi põhjal kirjutas saksa helilooja Heinrich Marschner omakorda ooperi (1828). Samal teemal ilmus veel mitu näidendit, nende hulgas ka Alexandre Dumas´ vanema versioon, mida mängiti Pariisis aastatel 1851-1852.
Lord Ruthveni mõjusid võib märgata järgmises populaarses vampiiriteoses, James Malcolm Rymeri romaanis Varney, the Vampire, or The Feast of Blood (1847), vähemal määral Sheridan le Fanu Carmillas (1871), ent rohkesti jälle Draculas (1897). Lord Ruthvenil on oluline roll ka Kim Newmani õudussarjas Anno Dracula (1992-2000) ja mitmetes muudes 20. sajandi vampiirilugudes. Tom Hollandi romaanides Lord of the Dead ja Slave of My Thirst on aga lähtutud eeldusest, et lord Byron oli ise vampiir!
Ehkki The Vampyre ei olnud kõrge kunstilise tasemega teos ka tolleaegsete kriteeriumite järgi, on ta esimese tõsisema inglisekeelse vampiirijutuna oma koha gooti kirjanduses (või ka õuduskirjanduses laiemalt) siiski välja teeninud.
Silver Sära
John Polidori
Juhtus nii, et keset talvisele Londonile omast lõbutsemishooaega ilmus erinevatele kõrgema seltskonna pidudele üks aadlimees, kes torkas silma pigem oma veidra käitumise kui kõrgete tiitlite poolest. Ta vaatas teda ümbritsevat tralli nii, nagu ei saaks ta ise sellest osa võtta. Tundus, et vastuvõttude kerglane lustakus köitis tema tähelepanu ainult selleks, et ta saaks selle pilgu abil lämmatada ja külvata hirmu südametesse, kus valitses kergemeelsus. Inimesed, kes tajusid seda kummalist aukartusega segatud hirmutunnet, ei osanud seletada, millest see tekkis: mõned väitsid selle põhjuseks mehe elutud hallid silmad. Võõra külm pilk jäi sageli otsekui needitult püsima sihtmärgi näol, kuid ei paistnud siiski tungivat inimese sisemusse ega haaravat ainsa hetkega südame salajasemaid soppe, vaid jäigi raske halli kiirena püsima ohvri palgele, kust kaugemale ei tunginud. Mehe kummalise oleku tõttu kutsuti teda igale poole - kõik tahtsid teda näha ja need, kes olid harjunud teravate elamustega ning olid viimasel ajal igavust kogenud, tundsid nüüd heameelt, et nende vaateväljas oli midagi, mis tähelepanu vääris. Hoolimata mehe näo surmakahvatusest, mis ei omandanud eales - ei tagasihoidliku punastamise ega tugeva kirelõõma tõttu - teistsugust jumet, püüdsid paljud mehe kurikuulsusest sissevõetud naishinged mehele silma jääda ja kutsuda meelituste abil esile kas või väikseimaidki märke millestki kiindumuselaadsest. Leedi Mercer, kes oli abiellumisest saadik irvitanud kõigi salongides nähtud imeloomade üle, heitis end talle jalge ette ja muutus peaaegu arlataniks, et mehe tähelepanu tõmmata, kuid kõik oli asjata. Neil hetkil, kui ta seisis võõra ees, ja kuigi mehe pilk püsis ilmselgelt tema näol, tundus, et too vaatab tühjusesse, ning isegi selle uhke daami seni vankumatu enesekindlus oli haihtunud ja ta tõmbus lahinguväljalt tagasi. Aga ehkki tavaline ihar abielunaine ei suutnud mõjutada isegi mitte mehe pilgu suunda, ei saa öelda, et vastassugu oleks teda täiesti külmaks jätnud. Siiski oli võõras kombekate naiste ja nende süütute tütardega suhtlemisel niivõrd ettevaatlik, et vähesed olid tema suhetest naishingedega üldse teadlikud. Samas oli võõral osava jutumehe maine ja kas tuli see sellest, et nad said jagu hirmust tema iseäralikust iseloomu vastu või liigutas neid mehe otsekohene viha patuelu vastu, aga võõrast nähti tihti nii nende naiste seltskonnas, kes on uhked oma perekonna ja vooruslikkuse üle, kui ka nende naistega, kes selliseid väärtusi põlgavad.
Umbes samal ajal saabus Londonisse üks noor härrasmees, kelle nimi oli Aubrey. Tema vanemad olid surnud juba siis, kui ta oli laps, ja ta oli pärinud koos õega märkimisväärse varanduse. Ka tema eestkostjad ei hoolinud väga poisi kasvatamisest, vaid arvasid, et nende kohuseks on hoolitseda ainult pärandi eest, ja nii jätsidki nad nooruki vaimu arendamise tähtsa kohustuse hoopis palgaliste õpetajate mureks, mistõttu Aubreyl oli arenenud paremini elav kujutlusvõime kui võime teha tähtsaid otsuseid. Seepärast uskus ta romantiliselt sellistesse väärtustesse nagu au ja avameelsus, ehkki selline veendumus hävitab oma naiivsuses iga päev sadu lihtsaid inimesi. Ta uskus, et kõik inimesed on vooruslikud ja arvas, et pahed oli Kõigekõrgem loonud ainult selleks, et vaatepilt oleks kirevam ja maalilisem nagu kirjanduses. Ta uskus, et maalil kujutatud kerjuse räbalad olid sama soojad kui terved riided, ainult et korrapäratud voldid ja erinevat värvi paigad sobisid kunstniku silmale paremini. Lühidalt, ta oli veendunud, et kunstniku unistused ning elutegelikkus on üks ja seesama asi. Ta oli kena välimusega, otsekohene ja rikas. Nimetatud asjaolude tõttu ümbritses teda seltskonnaellu sisenemisel hulk emasid, kes võistlesid omavahel selles, kes oskab oma kavaleripuuduses või lõbujanuseid hoolealuseid suuremaid valesid luisates üles kiita, samas kui tütred manasid tema lähenedes näole kirka ilme ja välgutasid silmi, kui ta midagi kõneles, mistõttu noorel mehel kujunesid oma võimete ja väärtuse kohta eksiarvamused. Nii andunud kui ta ka üksi olles oma romantilistele kujutelmadele oli, jahmatas teda avastus, et ehkki küll vaha- ja rasvaküünalde leek ei võbisenud mitte vaimu kohalviibimise, vaid tahi lõppemise tõttu, pole tegelik elu sugugi nii harmooniline, nagu ta oli arvanud kõigi nende loetud teoste põhjal. Leidnud pettumusele siiski oma edevust rahuldades mõningast kompensatsiooni, oli ta juba valmis loobuma senisest romantilisest unelusest, kui elu viis teda kokku selle ebahariliku inimesega, keda me äsja kirjeldasime.
Ta vaatles ja jälgis toda isikut, ning tänu võimetusele kujutada ette inimest, kes elab ainult iseendas, kes ei näita peaaegu üldse välja seda, et ta kuidagi tajub välist maailma - peale sõnatu nõusoleku selle olemasolu kohta - ja tänu sellele, et võõras vältis nende omavahelist kontakti, mis kehutas veelgi Aubrey vastuvõtlikkust ekstravagantsetele ideedele, lõi ta vaimusilmas oma vaatluste objektist peagi romantilise kangelase ja kaldus seepeale jälgima pigem oma kujutelmas tekkinud pilti kui lihast ja luust inimest. Ta sõlmis mehega tutvuse, püüdis tollega suhelda ja tänu tema sellekohastele püüdlustele saavutas ta kummalise isiku teatava tähelepanu. Pikapeale sai talle teatavaks, et lord Ruthveni äriasjad ei läinud kõige paremini ja varsti selgus ühel teataval tänaval juhuslikult nähtud ettevalmistavatest dokumentidest, et aadlimees suundub reisile. Ihaldades hankida veel rohkem teavet selle ebahariliku isiku kohta, kes oli seni noormehe uudishimu ainult üles kütnud, vihjas ta oma eestkostjatele, et on saabunud aeg minna ringreisile, mida paljude põlvkondade poolt on peetud kasulikuks ellu astuvate noorte meeste karjäärile ning abiks täiskasvanutega võrdseks saamisel ja elukogemuse ammutamisel - et nood ei oleks kui Kuu pealt kukkunud, kui jutuks tulevad skandaalid ja intriigid, olgu siis pilke- või kiituseobjektina, sõltuvalt neid korraldavate isikute võimekusest. Eestkostjad jäid nõusse ja kui Aubrey koheselt oma plaanidest lord Ruthvenile teada andis, tegi too talle üllatuseks ettepaneku temaga kaasa sõita. Noormees oli meelitatud, et sai sellise lugupidamisavalduse osaliseks inimese poolt, kellel polnud ilmselgelt midagi ühist ülejäänud inimkonnaga. Ta nõustus rõõmuga ja mõne päeva pärast viis laev mõlemad merele.
Siiani polnud Aubreyl olnud võimalust lord Ruthveni isikut lähemalt tundma õppida ja nüüd leidis ta, et ehkki talle olid avanemas mehe mitmed muud iseloomuomadused, erinesid järeldused enamasti nendest, mida võis teha mehe käitumise kõigile nähtavate külgede põhjal. Tema kaaslane oli erakordselt heldekäeline - nii hulkur, logard kui kerjus said tema käest enam, kui nad oma hädapärasteks tarvidusteks vajasid. Kuid Aubrey ei suutnud jätta tähele panemata, et tema käest ei saanud almust korralikud ja vooruslikud, isegi mitte need, kes olid langenud äärmisse viletsusse oma vooruslikkuse tõttu: need kõik saadeti tigedaid mõnitusi vaevu tagasi hoides ukselt tagasi. Aga kui kätt väristas kõlvatu tüüp, kes ei otsinud leevendust vaesusele, vaid ihkas ainult liiderlikku lõbu, et vajuda veel sügavamale nurjatuse sohu, lahkus too alati rikkaliku noosiga. Ise selgitas annetaja seda siiski paheliste inimeste suurema pealetükkivusega, mis jääb vooruslike vaeste häbeliku ujeduse taustal rohkem silma. Tema lordliku kõrguse annetustel oli veel üks kummaline külg, mis noorele mehele selgesti meelde jäi: kõik need, kes tema heldekäelisust tunda said, avastasid varsti vältimatult, et on kaela saanud needuse, sest õige pea sattusid nad kas võlla või vajusid vaesuse ja viletsuse kõige räpasematesse mülgastesse. Aubrey oli üllatunud, millise innuga otsis tema kaaslane Brüsselis ja teistes teele jäävates linnades kõikmõeldavaid patu-urkaid. Seal istus ta naudinguga kaardilaua taha, tegi panuseid ja teda saatis alati edu, välja arvatud juhtudel, kui tema vastas istus mõni tuntud valemängija - siis kaotas ta isegi rohkem, kui enne oli võitnud. Kuid tema näoilme jäi alati muutumatuks, samasuguseks, kui siis, kui ta silmitses äraolevalt ümbritsevat maailma. Siiski polnud see nii neil kordadel, kui ta juhtus kokku läbematu nooruki või paljusid lapsi toitva õnnetu pereisaga. Siis näis õnnemäng teda täielikult endasse haaravat - ükskõiksus kadus näolt kui peoga pühitult ja tema silmad põlesid kirglikumalt kui kassil, kes mängib poolsurnud hiirega. Igal pool jättis ta tuttavast keskkonnast välja rebitud varem nii rõõmsameelse nooruki omaette ja see needis võõrastemaja üksinduses saatust, mis oli teda selle põrgulise lähikondlaseks teinud. Samas kui nii mõnigi pereisa istus ängistunult oma näljase pilguga laste ees ega olnud tal taskus ainsatki fartingit selle olevuse mõõtmatust rikkusest, et vaestele väikestele leivakannikatki ette anda. Siiski ei lahkunud lord Ruthven kaardilauast suurte rahadega, vaid kaotas mõnele petisele otsekohe viimase kui kuldna, mille oli äsja õnnetu ohvri higisest pihust lauale meelitanud. See võis tähendada, et ta valdab küll teataval tasemel mänguoskust, mis ometigi ei küündi veel kogenumate ja kavalamate võimeteni. Aubrey soovis tihti seda oma sõbrale öelda ja paluda, et ta loobuks sellisest heategevusest ja lõbutsemisest, mis tõi hukatust kõigile ega olnud ka talle endale kasulik, kuid lükkas seda üha edasi, sest lootis igal järgmisel päeval, et tekib soodne juhus rääkida sõbraga otsekoheselt ja avameelselt. Kuid sellist juhust ei tulnudki. Tõllas istuv ja maalilise loodusega paikadest läbi sõitev lord Ruthven oli ikka ühesugune: tema pilk kõneles vähem kui tema huuled. Ja ehkki Aubrey oli oma uudishimu objektile nii lähedal, ei saanud ta sellest suuremat rahuldust, vaid ainult pideva, lahendamata mõistatusest tingitud erutusseisundi. See mõistatus hakkas tema ülepingutatud kujutlusvõime tõttu võtma juba üleloomulikku kuju.
Varsti jõudsid nad Pariisi ja Aubrey kaotas oma seltsilise mõneks ajaks silmist. Too külastas hommikuti ühte Itaalia krahvinnat, kelle juures toimusid regulaarsed koosviibimised, samas kui Aubrey läks otsima ühe teise peaaegu mahajäetud linna vaatamisväärsusi. Sellal kui ta selle linnaga hõivatud oli, saabusid Inglismaalt kirjad, mille ta kannatamatult avas. Esimene kiri oli õelt ja sellest õhkus siirast kiindumust. Ülejäänud kirjad pärinesid tema eestkostjatelt ja üllatasid teda. Talle polnud kunagi pähe tulnud, et tema kaaslases võiks pesitseda mingi üleloomulik kuri jõud, kuid need kirjad andsid selleks piisavalt alust. Tema eestkostjad käisid talle peale, et ta otsekohe oma sõbra maha jätaks ja kinnitasid, et tolle olemus on üdini kohutav ja paheline, sest mehe võrgutamisoskused olid vastupandamatud ja tema liiderlike elukommete tõttu sellevõrra ühiskonnale ohtlikumad. Nad olid teada saanud, et mehe põlgus abielurikkujate vastu ei tulenenud mitte vihkamisest naise isikuomaduste suhtes, vaid et mees oli enda naudingu suurendamiseks nõudnud, et ta ohver, tema kaassüüdlane, peaks heitma end rüvetamata vooruslikkuse mäetipult kõige sügavamasse alandusse ja rõvedusse. Lühidalt, kõik need naised, kellega ta oli arvatavasti just nende vooruslikkuse tõttu tutvust soetanud, olid peale tema lahkumist maskid kõrvale heitnud ega kõhelnud paljastamast avalikkusele kõiki oma ebardlikke pahesid.
Aubrey otsustas hüljata selle inimese, kelle isikus ta polnud leidnud ainsatki meeldivat külge, millega sõprust õigustada. Ta otsustas välja mõelda mingi usutava ettekäände, et lordist hoopis eemale tõmbuda, kavatsedes samal ajal mehe tegemisi veel tähelepanelikumalt jälgida ega mitte jätta märkamata vähimaidki sündmusi ja nüansse. Ta lõi sidemed samade ringkondadega ja märkas õige pea, et tema lordlik kõrgus üritas kasu lõigata ühe aulise daami kogenematust tütrest, kelle maja ta tihti külastas. Itaalias on harv juhus, et vallalise naisega kohtutakse seltskondlikel üritustel, seetõttu pidi võrgutaja oma plaane varjatult ellu viima, aga et Aubrey pilk püsis kõigist tema keerdkäikudest hoolimata tal kindlalt kannul, siis sai noormees varsti teada, et kokku oli lepitud salajane kohtumine, mis pidi tõenäoliselt lõppema selle süütu, ehkki mõtlematu tüdruku langemisega sügavasse mülkasse. Hetkegi kaotamata läks ta lord Ruthveni peatuspaika ja küsis mehelt otsekoheselt, millised on tolle kavatsused noore daami suhtes, andes lordile ühtlasi teada, et ta on kursis nende samal õhtul toimuva kohtumisega. Lord Ruthven vastas, et tema kavatsused on samasugused, nagu tema arvates on sellistel kohtumistel kõigil meesterahvastel ja kui Aubrey käis peale ja nõudis vastust küsimusele, kas lord tüdrukuga ka abielluda plaanib, siis mees ainult naeris. Aubrey lahkus ja kirjutas viivitamatult kirja, kus teatas, et alates sellest hetkest peab ta loobuma tema lordliku kõrguse saatja rollist nende ringreisil. Seejärel andis ta teenrile korralduse otsida neile uus peatuskoht ja külastas tüdruku ema, andes tollele teada kõigest, mida ta ise teadis, ja mitte ainult tema tütart puudutavates küsimustes, vaid rääkis ka lordi tumedamatest iseloomujoontest. Salajane kokkusaamine jäi ära. Järgmisel päeval saatis lord Ruthven talle lihtsalt teenriga teate, et nõustub täielikult sellega, et nende teed lähevad lahku, kuid ei teinud vähimatki vihjet selle kohta, nagu kahtlustaks ta oma mõningate plaanide luhtumises Aubrey sekkumist.
Aubrey lahkus Roomast ja võttis suuna Kreeka poole, ning ületanud Poolsaare, leidis end õige pea Ateenast. Korraldanud peavarju ühe kreeklase juures, hakkas ta uurima muistsest kuulsusest kõnelevaid osaliselt kustunud raidkirju vanadel mälestistel, mis häbenesid ilmselt enne orjanduse aega kirja pandud vabade kodanike tegemisi, sest olid mattunud kaitsva pinnase või mitut karva samblike alla. Sama katuse all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslik modell kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlastele paradiisis lubatud naishinge, ehkki selle kaunitari pilk kõneles liiga kõrgelt arenenud mõistusest, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka. Kui ta tantsis lagendikul või tipsis mööda mäekülge, võinuks gaselli pidada vaid tema kauniduse haledaks varjuks, sest keegi poleks vahetanud vaatepilti selle iluduse elavast mõistusega ilmestatud näolapist toretseva, ent tuhmi metslooma kuju vastu, kes vastaks ehk ainult mõne epikuurlase maitseelamustele. Ianthe kerge jalaast saatis Aubreyt sageli tolle antiigiotsingutel ja tihti näitas Kashmere´i liblika otsingutele kaasatud tüdruk end enese teadmata oma täies kauniduses, hõljudes noormehe januse pilgu ees. Ja viimane unustas sõnad, mis ta oli hetk tagasi deifreerinud peaaegu täielikult kustunud kivitahvlilt, kui haldjalik olevus ta mõtted taas ajaloolt eemale juhtis. Tihtipeale näisid tema läheduses heljuva tüdruku juuksekiharad vahetavat päikesekiirte peegeldustes nii kiiresti värvitoone ja pakkuvat nii hõrku silmailu, et kui ajaloohuvilisel meesterahval pühiti kui peoga meelest see objekt, mida ta hetk tagasi oli pidanud ühe Pausaniase lõigu tõlgendamisel ülimalt oluliseks, siis oli see igal juhul täiesti vabandatav. Kuid miks püüda kirjeldada kaunidust, mida kõik tunnetavad, aga keegi ei oska hinnata? See oli rahvarikastest salongidest ja lämmatavatest ballidest puutumata süütu ja nooruslik ilu. Kui mees tegi ärakirju nendest mälestistest, mille üle pidas vajalikuks ka tulevikus mõtiskleda, seisis see kaunishing tema kõrval ja jälgis, kuidas tema sulg liikus maagiliselt mööda paberit ja jäädvustas tütarlapse kodumaa ajaloo üksikasju. Seejärel kirjeldas temake mehele lagendikel tantsitavaid ringmänge ja jutustas harukordselt värvikalt oma lapsepõlvemälestusi ja vanemate uhket elamist ja abielu. Ja seejärel, pöördudes teemade juurde, mis olid jätnud noore inimese teadvusesse palju sügavama jälje, jutustas neiu mehele lapsehoidjalt kuuldud üleloomulikke lugusid. Tema tõsimeelsus ja ilmselge usk kuuldud lugudesse kui tõelisusesse, ärgitasid üles isegi Aubrey uudishimu, ja ehkki tüdruk oli rääkinud palju kordi lugu elusast vampiirist, kes oli elanud aastaid oma sõprade ja lähedaste hulgas ning pikendanud igal aastal oma elu sellega, et võttis elu kaunilt neiult ja jõi tolle verd, tundis Aubrey ebameeldivat külmatunnet. Samal ajal üritas ta tüdrukut selliste rumalate ja jubedate fantaasiate uskumise pärast välja naerda. Aga Ianthe luges talle ette vanade meeste nimesid, kes olid lõpuks, peale seda kui paljud nende sugulased ja lapsed olid märgistatud põrgulise söögiisu verise märgiga, avastanud eneste seast selle olevuse. Ja kui tüdruk nägi, et teine teda ikkagi ei usu, palus ta meest, et see teda tõsiselt võtaks, sest oli täheldatud, et neile, kes söandasid selliste olevuste olemasolu kahtluse alla seada, näidati alati mingit tunnismärki, mis sundis neid kurbuse ja südamevaluga fakti siiski tõeks tunnistama. Ta kirjeldas mehele üksikasjalikult nende koletiste harilikku väljanägemist ja Aubrey taipas õudustundega, et kuuleb üsna täpset lord Ruthveni kirjeldust. Siiski veenis ta kaunist tüdrukut, et sellistel hirmudel ei ole alust, ehkki mõtles ise samal ajal paljudele kokkusattumustele, mis kõik olid pannud teda uskuma lord Ruthveni ebamaistesse võimetesse.
Aubrey hakkas üha enam ja enam Ianthesse kiinduma. Tüdruku siiras süütus, mis vastandus nii teravalt kõigile nendele teeseldud voorustele, millega edvistasid need naised, kelle seas ta oli otsinud oma romantilist ideaali, võitis noormehe südame, ja kuigi ta pidas naeruväärseks mõtet, et inglaslike kommetega noor härrasmees võiks abielluda harimata kreeka tüdrukuga, märkas Aubrey, et kiindub veelgi rohkem sellesse peaaegu haldjaliku olemisega saatjasse. Ta püüdis end aeg-ajalt neiust eemale rebida ja pidas plaani suunduda mõnele arheoloogilisele uurimisretkele ning tulla tagasi alles siis, kui tema kire objekt on muude tegemistega hõivatud, kuid iga kord märkas ta, et ei suuda keskenduda ümbritsevatele varemetele, sest mõtted jäid ikka ja jälle peatuma tollel naisekujul, kes näis olevat tema tegemiste ainuke õiguspärane juhtija. Ianthe ei olnud tema armastusest teadlik ning jäi ikka samasuguseks siiraks lapselikuks olevuseks, kellega Aubrey oli alguses tutvunud. Tüdruk näis alati temast lahkudes vastumeelsust tundvat, kuid see tuli sellest, et Ianthel ei olnud ühtegi head sõpra, kellega ta võinuks käia oma lemmikpaikades, sellal kui tema kaitsja oli haaratud joonistamistööst või puhastas parajasti mõnda aja hävitavast toimest pääsenud fragmenti mullast ja hallitusest. Tüdruk oli küsinud enda vanematelt vampiiride kohta ja nii ema kui isa olid talle mitmete inimeste juuresolekul kinnitanud, et need olevused tõepoolest eksisteerivad, kahvatudes ainuüksi selle sõna nimetamisel õudusest. Varsti pärast seda otsustas Aubrey suunduda ühele oma järjekordsele ekskursioonile, mis pidi tal mitu tundi aega võtma. Kui tema võõrustajad kuulsid selle koha nime, palusid kõik teda tõsiselt, et ta ööseks tagasi pöörduks, sest tee pidi teda vältimatult viima läbi metsa, kuhu ükski kreeklane peale päikeseloojangut ühegi hinna eest jalga ei tõstaks. Nad kirjeldasid seda kui kohta, kus vampiirid pidasid oma öiseid orgiaid ja sellele, kes söandas neile ette jääda, said osaks kõige jälgimad piinad, mida need olevused välja mõelda oskasid. Aubrey suhtus nendesse väidetesse kergelt ja proovis neid rääkijaid pilkealuseks teha, aga kui ta nägi, kuidas nad värisema hakkasid, kui tema üritas pilgata nii võimsaid põrgukoletisi, kelle nimegi mainimisel jäätus veri nende soontes, jäi noormees mõtlikult vait.
Järgmisel päeval läks Aubrey oma uurimisretkele üksinda. Ta oli üllatunud, kui nägi oma võõrustaja nukrat näoilmet ja ta kahetses, et tema sõnad, mis olid pilganud usku nendesse jubedatesse deemonitesse, olid põhjustanud heades inimestes niisugust hirmu. Kui ta hakkas teele asuma, astus tema hobuse kõrvale Ianthe ja palus tal kirglikult tulla tagasi enne öö saabumist, sest pimedus pidi vallandama nende olevuste põrguväe. Ta lubas, et tuleb enne ööd. Siiski süvenes ta nii kõikeunustavalt oma uurimistesse, et ei märganud, kuidas päike silmapiiri taha vajus ja taevasse kerkis tume täpp, mis soojema kliimaga maades ülimalt kiiresti hiiglaslikuks pilvemassiks kasvab ja oma viha õnnetule maale välja valab. Lõpuks hüppas ta siiski oma hobuse selga ja oli täis otsustavust viivitus kiiresti tasa teha, kuid juba oli liiga hilja. Nendes lõunapoolsetes piirkondades on videvik peaaegu olematu: kohe, kui päike loojub, algab öö, ja ta polnud jõudnud palju ratsutada, kui torm oli kohal. Ränk kõuemürin ei tahtnud hetkekski katkeda, tihe vihm tungis jõuliselt läbi lehestiku ja sinised välgunooled näisid tabavat maapinda otse tema jalge ees. Ühtäkki tema hobune ehmatas ja kihutas metsikut galoppi ajades läbi tiheda metsa. Lõpuks jäi kurnatud loom seisma ja mees nägi välgulöögi valgel, et seisab ühe viletsa hurtsiku kõrval, mis eristus vaevu seda ümbritsevast võsast ja mädanevate lehtede hunnikutest. Hüpanud hobuse seljast maha, astus ta onnile lähemale, lootuses, et keegi juhatab talle teed linna poole või pakub vähemalt peavarju meeletu tormi eest. Lähemale minnes andis äikesekõma hetkeks järele ja ta kuulis naisterahva kohutavaid karjeid, millega segunes summutatud võidurõõmsat ja mõnitavat naeru, mis jätkus pika katkematu irvitamisena. Aubrey ehmus, kuid virgudes taas pea kohal kärkima hakanud kõuest, astus otsustavalt hüti ukse juurde ja lükkas selle lahti. Hütis valitses pilkane pimedus, kuid hääled juhatasid teda edasi. Ilmselt teda ei märgatud, sest ehkki ta hüüdis, jätkusid karjed ja naer omasoodu ning temast ei tehtud väljagi. Ta põrkus kellegi vastu ja haaras tollest kiiresti kinni ja üks hääl karjus: „Jälle mööda!”, millele järgnes vali naerulagin. Siis tundis ta, kuidas keegi haaras temast otsekui ebainimliku jõuga kinni. Olles otsustanud müüa oma elu nii kallilt kui võimalik, rabeles Aubrey vastu, kuid asjata. Ta tõsteti maast lahti ja virutati hirmsa jõuga vastu maad. Tema vastane viskus talle peale ja surudes talle põlvedega rinda ja haaras noormehel kõrist, kui korraga häiris ründajat aknaaugust paistev paljude tõrvikute valgus. Vastane hüppas püsti ja jätnus ohvri lebama, tormas uksest välja ja varsti vaibus ka okste ragin, kui läbi metsa põgenev olevus kaugemale jõudis. Torm oli vaibunud ja ukse taga seisvad inimesed kuulsid varsti jõuetult lebava Aubrey appihüüdeid. Võõrad astusid sisse ja tõrvikuvalgus langes muldseintele ja õlgkatusele, iga viimane kui õlekõrs oli kaetud paksude tahmahelvestega. Aubrey soovi kohaselt hakkasid nad otsima naist, kelle karjumine oli tema tähelepanu äratanud. Noormees jäi taas pimedusse, kui millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline rahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana. Neiu kael ja rind olid verised ja tema kaelal olid näha hambajäljed, paljastades koha, kus veen oli avatud. Tema ümber seisvad mehed osutasid tüdruku kaelale ja karjusid hirmunult: „Vampiir! Vampiir!” Kiiresti valmistati lihtne kanderaam ja Aubrey tõsteti selle hingekese kõrvale, kes oli alles äsja olnud tema nii paljude helgete ja unenäoliste, ent nüüdseks purunenud unelmate objekt. Eluõis oli noore naise sees närbunud. Mees ei osanud öelda, millest ta mõtleb - tema meeled olid muutunud nii tuimaks, et näisid vältivat mis tahes mõtteid ja otsisid lohtu tühjuses. Enesele teadmata hoidis ta käes ebahariliku kujuga haljast pistoda, mis hütist leitud oli. Varsti said nad kokku teiste seltskondadega, kes otsisid samuti tüdrukut, keda ema koju ootas. Linnale lähemale jõudes andis nende vali kaeblemine vanematele teada, et juhtunud on mingi kohutav õnnetus. Nende kurbuse kirjeldamine on võimatu, ent kui nad kuulsid oma lapse surma põhjustest, vaatasid nad Aubreyle otsa ja osutasid tütre surnukehale. Nende lein oli lohutamatu, nende südamed murdusid ja mõlemad läksid igaviku teele.
Aubrey langes tõvevoodisse ja teda tabas kõrge palavik, mis põhjustas talle ka rohkesti deliirseid nägemusi. Neil hetkil hüüdis ta lord Ruthveni ja Ianthet. Mingil seletamatul põhjusel näis ta anuvat, et tema endine kaaslane säästaks tema armastatud olevust. Teinekord jälle saatis ta lordile kaela kurje needusi ja süüdistas teda neiu hukkumises. Lord Ruthven juhtus sel ajal Ateenast läbi sõitma ja kuulnud Aubrey haigusest, asus kohe samasse majasse öömajale ja temast sai noormehe alaline hooldaja. Kui põdeja deliirium üle läks, ehmus ta hirmsasti, kui nägi voodi ees inimkogu, kes tema teadvuses oli võtnud vampiiri kuju. Aga lord Ruthveni lahked sõnad, mis väljendasid peaaegu kahetsevat suhtumist juhtumisse, mis oli viinud nende lahkuminekuni, aga veel rohkem tähelepanu, murelikkus ja hoolitsus, mida Ruthven väljendas, lepitasid noormehe õige pea lordi kohalviibimisega. Tema lordlik kõrgus näis olevat täielikult muutunud. Ta ei olnud enam see apaatne olevus, kes oli Aubreyt kunagi nii tugevalt hämmastanud, kuid kohe, kui tema tervis paranema hakkas, muutus teise käitumine ja meelelaad jälle tasapisi endiseks, nii et Aubrey ei märganud vähimatki erinevust endisest mehest, välja arvatud neil juhtudel, kui ta tabas endal kaaslase ainitise pilgu ja lordi näol mängles õel ning rahulolev naeratus. Ta ei osanud öelda, miks, aga see irve hakkas teda kummitama. Kui haige oli juba peaaegu täiesti tervenenud, istus lord Ruthven mere kaldal ja jälgis jaheda tuule käes merelaineid või tegi märkmeid Päikese ümber tiirlevate taevakehade kohta. Tõepoolest, Aubrey pilku näis kaaslane üldse vältivat.
Aubrey polnud pärast üleelatud okki enam endine ja tema varasem silmapaistev vaimujõud näis olevat igaveseks hääbunud. Nüüd armastas ta vaikust ja omaette olemist samamoodi nagu lord Ruthven, ent kuidas ta ka üksindust ei igatsenud, Ateena ümbruses tema meeled rahu ei leidnud. Kui ta proovis leida hingerahu varemete keskel, kus ta varem nii tihedasti viibis, tuli alati tema kõrvale Ianthe kuju. Kui ta jalutas metsa vahel, näis ka tüdruku kerge jalaast samblal sahisevat, otsides puude alt kannikeseõit. Kui noormees siis kiiresti ümber pöördus, nägi ta oma palavikulises vaimusilmas neiu kahvatut palet ja verist kaela, huultel värelemas kerge naeratus. Ta põgenes neist paikadest, kus iga detail tõi talle meelde kibedaid mälestusi armastatust. Ta uskus, et on lord Ruthvenile tolle haiguse ajal üles näidatud hoolitsuse eest tänu võlgu, ja tegi ettepaneku külastada neid Kreeka piirkondi, kus nad kumbki varem polnud käinud. Nad suundusidki erinevatesse kohtadesse ja otsisid kõikvõimalikke vaatamisväärsusi, kuid ehkki nad muudkui kiirustasid ühest kohast teise, ei tundunud nad nähtule erilist tähelepanu pööravat. Nad kuulsid rohkesti jutte teeröövlitest, kuid pikapeale ei võtnud nad neid teateid enam tõsiselt ja pidasid neid ainult väljamõeldisteks, mida levitavad inimesed, kes loodavad saada varalist kasu rändajatelt, keda nad siis väljamõeldud ohu eest kaitseksid. Olles seetõttu kohalike soovitused tähele panemata jätnud, reisisid nad ükskord ainult koos paari saatjaga, kes olid neile pigem giidideks kui kaitsemeeskonnaks. Kui nad aga läbisid ühte kitsast mäekuru, kus kuiva jõesängi piirasid mäeveerult langenud kaljurüngad, pidid nad oma ükskõiksust kibedalt kahetsema, sest vaevalt oli kogu seltskond kurusse sisenenud, kui neid ehmatasid peade kohal vilistavad kuulid ja mitmete püsside paukumine. Kohe peitusid nende saatjad kivide taha ja hakkasid tulistama sinnapoole, kust püssilasud olid kõlanud. Lord Ruthven ja Aubrey järgnesid nende eeskujule ja varjusid hetkeks mäekuru kaitsva nuki taha, kuid tundsid seejärel häbi, et vaenlane neid niimoodi takistas ja mõnitavate hüüetega neid välja tulema kehutas, ja olles määratud kindlale surmale, kui röövlid peaksid ronima mööda mäekülge ja neile selja taha jõudma, otsustasid nad söösta edasi ja vaenlased kinni võtta. Vaevalt olid nad kaitsva kalju tagant välja hüpanud, kui lord Ruthveni tabas kuul õlga ja ta langes kui niidetult maha. Aubrey kiirustas kaaslasele appi ja lahingule või enda elule tähelepanu pööramata märkas varsti üllatusega, et on röövlite poolt sisse piiratud, sest nende kaitsjad oli lord Ruthveni langemise järel kohe käed üles tõstnud ja alla andnud.
Lubades suurt rahasummat, veenis Aubrey röövleid, et need viiks tema haavatud sõbra lähedalasuvasse onni, ja olles lunaraha suuruses kokku leppinud, ei häirinud nad teda enam, ja piirdusid vaid onni ukse valvamisega, samas kui üks mees läks raha järele, mille kättesaamiseks tal oli kaasas kirjatäht. Lord Ruthveni elujõud vähenes kiiresti. Kahe päeva pärast tekkis gangreen ja surm näis lähenevat kiirete sammudega. Tema käitumine ja väljanägemine ei muutunud, ta ei näinud tajuvat valu ega teda ümbritsevat ruumi, kuid viimase öö saabumisel muutus tema meel silmnähtavalt rahutuks ja tema pilk peatus sageli Aubreyl, kes pakkus talle erakordselt innukalt kõiksugust käepärast abi.
„Aita mind! Sinu võimuses on mind päästa, sa võid teha palju rohkemgi. Ma ei pea silmas mitte elu, sest mu surm ei häiri mind rohkem kui hariliku päeva õhtusse jõudmine. Aga sa võid päästa mu au, oma sõbra au.”
„Kuidas? Ütle mulle, kuidas? Ma olen nõus tegema ükskõik mida,” vastas Aubrey.
„Mulle piisab vähesest… mu eluvaim on hääbumas… ma ei saa kõike seletada… aga kui sa varjaksid kõike, mis sa minu kohta tead, siis jääks mu au maailma silmis rüvetamata… ja kui mu surm jääks Inglismaal mõneks ajaks saladuseks… ma… ma… ainult elu.”
„See jääb saladuseks!”
„Vannu!” karjatas surija ja ajas end meeleheitlikult istukile. „Vannu kõige nimel, mida su hing kalliks peab ja mida su loomus kardab! Vannu, et aasta ja ühe päeva jooksul ei räägi sa ühelegi hingele minu kuritöödest ega surmast, mis iganes ei juhtuks või mida iganes sa ei näeks.” Mehe silmamunad näisid silmakoobastest välja hüppavat.
„Ma vannun!” ütles Aubrey ja lord Ruthven vajus naerdes padjale tagasi ega hinganud enam.
Aubrey heitis pikali, kuid und ta ei saanud. Ta silme ette kerkisid mitmed sündmused, mis olid saanud talle teatavaks tänu tutvusele selle mehega ja ta ei osanud arvata selle põhjust. Kui ta meenutas oma vannet, läbis ta keha külmavärin, otsekui aimaks ta millegi kohutava saabumist. Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks röövel, kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid mäetipule, ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada.
Väsinud maast, kus teda olid tabanud nii hirmsad õnnetused ja mis näis silmnähtavalt suurendavat ta meelte üle võimust saanud seletamatut kurvameelsust, otsustas ta sealt lahkuda ja saabus varsti Smyrnasse. Oodates laeva, mis viiks teda Otrantosse või Napolisse, veetis ta aega, korrastades esemeid, mis olid lord Ruthvenist maha jäänud. Nende hulgas oli ka kast mitmesuguste külmrelvadega, mis olid ühel või teisel moel kohandatud inimese tapmiseks. Seal leidus mitu pistoda ja paar kõverat türgi mõõka. Ta uuris neid iga külje pealt ja märkas üllatusega, et üks tupp oli kaetud samasuguste ornamentidega, nagu pistoda, mille ta oli leidnud saatuslikust hütist. Ta lõi üle keha värisema ja soovides leida kohutavale mõttele rohkem kinnitust, otsis üles kõnealuse relva ning võib ette kujutada tema õudust, kui ta nägi, et see sobib nagu valatult kokku kummalise kujuga tupega, mida ta käes hoidis. Ehkki ta ei vajanud rohkem tõendeid ja tema pilk oli kui needitud pistoda külge, ei tahtnud ta ikkagi oma silmi uskuda. Aga selle iseäralik kuju, samasugustes värvitoonides uhkete ornamentidega käepide ei jätnud ruumi kahtlusteks, sest nii relval kui tupel leidus ka vereplekke.
Ta lahkus Smyrnast ja peatus koduteel Roomas, kus uuris, mis oli saanud daamist, keda ta oli üritanud lord Ruthveni hukutavast haardest päästa. Neiu vanemad olid ahastuses, nad olid täielikult laostunud ja nende tütrest polnud nad peale lord Ruthveni lahkumist midagi kuulnud. Aubrey pidi nii paljude traagiliste sündmuste tõttu peaaegu murduma, ta kartis, et see daam oli langenud samuti Ianthe hukutaja ohvriks. Ta muutus süngeks ja sõnakehvaks ning tema ainukeseks hobiks kujunes postipoiste tagantkihutamine, otsekui kavatseks ta päästa kellegi endale kalli inimese elu. Ta saabus Calais´sse. Tuuled, mis näisid nüüd tema tahte järgi pöörduvat, viisid ta varsti edasi Inglismaale, ja ta kiirustas oma suguvõsa pärusmõisa. Seal näis ta veidikeseks rahunevat, nautides õe embusi ja hoolt ning meenutades vanu aegu. Kui ta õde oli varem saavutanud venna kiindumuse oma lapseliku süütuse tõttu, siis nüüd, mil temast oli saamas naine, oli ta vennale võrdväärseks seltsiliseks.
Preili Aubrey polnud salongiõhtute pilgupüüdja ega seltskonnadaam. Temas polnud seda kerglast sädelevust, mis pääseb maksvusele ainult seltskonnast tulvil pidulikel koosviibimistel. Tema sinistes silmades ei välkunud kunagi kergemeelsus, mis omane lõbujanustele naisterahvastele. Tema nägu varjutas teatav nukker äraseletatud ilme, mis ei näinud tõusvat küll ühestki teadaolevast õnnetusest, vaid hoopis hinge avatusest kõrgematele sfääridele ja teispoolsusele. Tema jalaast ei olnud õrn ja õhuline, mis hõljub kohe rajalt kõrvale, kui lill või liblikas tähelepanu püüab - see oli pigem tõsine ja mõtlik. Üksi olles ei valgustanud tema nägu kunagi lõbus naeratus, aga kui vend kinnitas talle oma kiindumust ja näis õe juuresolekul unustavat kõik need hädad, mida õde teadis venna hingerahu hävitanud olevat, siis poleks mitte keegi vahetanud preili naeratust mõne hariliku lõbujanuse olevuse naeratuse vastu. Sellistel kordadel tundus, et need silmad ja nägu olid ise kui soe ja hele päike. Ta oli alles kaheksateistkümne aastane ja teda polnud veel seltskonnale tutvustatud, sest tema hooldajate arvates tuli esitlemist edasi lükata nii kaua, kui vend kontinendilt tagasi pöördub ja oma kaitsja rolli taas sisse võtab. Seetõttu oli otsustatud, et järgmine salongiõhtu, mis lähenes kiiresti, saab neiu uue ja põneva eluetapi alguseks, mil noor naine astub seltskonnaareenile. Aubrey oleks jäänud meelsamini vanemate mõisa ja nautinud oma melanhoolset meeleseisundit. Olles ise elanud läbi nii okeerivaid juhtumisi, ei huvitanud teda võõraste moenarride tühised tegemised ja intriigid, aga ta otsustas siiski eelistada õe ühiskondlikke kohustusi omaenese mugavusele. Nad sõitsid linna ja valmistusid järgmiseks päevaks, mil pidi toimuma järjekordne salongiõhtu.
Ruumid olid inimestest tulvil, sest viimasest salongiõhtust oli möödunud hulk aega, ja kõik, kes ihkasid näha siniverelist kõrgkihti, olid kiirustanud kohale. Aubrey koos õega oli samuti kohal. Kui ta seisis parajasti üksinda saalinurgas, pööramata vähimatki tähelepanu ümbritsevale elevusele, meenutades seda, kuidas oli esimest korda selles samas salongis näinud lord Ruthvenit, tundis ta ühtäkki, et keegi haaras tal käest ja ta kõrvus kõlas hääl, mida ta liigagi hästi tundis: „Ära unusta vannet.” Tal ei jätkunud julgust, et ringi pöörduda, kartes näha vaimu, kes talle kallale hüppab, kui ta märkas veidi eemal seda inimkuju, kes oli köitnud ta tähelepanu siinsamas, esimesel korral, mil ta saabus seltskonda. Ta vahtis üksisilmi, kuni jalad läksid nii nõrgaks, et ei tahtnud teda enam kanda, Ta nõustus toetuma ühe sõbra käele, trügima läbi rahvahulga ja istuma tõlda ning sõitma koju. Ta kõndis oma toas närviliselt edasi-tagasi ja surus kätega meelekohtadele, otsekui kartes, et mõtted purskuvad ajust välja. Lord Ruthven oli jälle olnud kohal… pistoda… antud lubadus… Ta küttis end üles ega suutnud uskuda, et see oli tõsi… surnud tõusevad üles! Ta arvas, et kujutlusvõime oli mänginud vembu ja mananud ta silme ette inimkuju, kelle juures ta mõtted rohkesti viibisid. Ta jõudis järeldusele, et see pole võimalik, ja otsustas seetõttu ka edaspidi seltskonnaõhtuid külastada. Ehkki ta üritas mitmelt inimeselt lord Ruthveni kohta rohkem andmeid küsida, ei tulnud see nimi tal üle huulte ja midagi rohkemat tal kuulda ei õnnestunud. Mõned päevad hiljem läks ta koos õega ühe lähedase sugulase juurde seltskonnaõhtule. Jätnud õe peoperenaise hoole alla, tõmbus ta veidi kõrvale, et mõelda omi mõtteid. Märganud viimaks, et paljud juba lahkuvad, tõusis ta püsti ja astunud kõrvaltuppa, leidis sealt oma õe, keda ümbritses hulk inimesi ja kes oli laskunud elavasse vestlusse. Ta trügis lähemale, et jõuda õe kõrvale, kui üks külaline, keda ta palus eest astuda, pöördus ringi ja paljastas näojooned, mida ta üle kõige maailmas jälestas. Ta sööstis edasi, haaras õel käest ja vedas tolle kiirustades väljapääsu poole. Uksel seisis hulk teenreid, kes ootasid isandaid ja neist möödudes kuulis ta jälle kusagilt lähedusest sosinat: „Ära unusta vannet!”. Ta ei julgenud ringi pöörata, vaid kiirustas õde tagant ja varsti jõudsid nad koju.
Aubrey elas nüüd otsekui omaenda maailmas. Kui varem olid ta mõtted lihtsalt koondunud ühele isikule, siis nüüd haaras see ainuke olevus tema meeled täielikult, sest veendumus, et koletis on elus, tõrjus kõik muud maailma asjad kõrvale. Õe sõbralikkust ta enam ei märganud ja asjata anus too, et vend seletaks talle oma ootamatu käitumise põhjusi. Mees pomises ainult üksikuid sõnu ja see kohutas neiut. Mida rohkem Aubrey mõtles, seda segasemaks kõik tema jaoks muutus. Tema vanne häiris teda… kas pidi ta lubama nüüd koletisel vabalt ringi uidata ja külvata surma ta oma silme ees ja nende hulgas, keda ta pidas kõige kallimaks. Kas ei tohtinud ta nüüd deemonile vastu astuda? Ka ta enda õde võis lordi ohvriks langeda. Aga isegi siis, kui ta murrab tõotust ja avaldab oma kahtlused, kes teda usuks? Ta kaalus, kuidas vabastada oma kätega maailm sellest närukaelast, kuid ta teadis, et surma oli alati ninapidi veetud. Ta jäi sellesse seisundisse päevadeks, sulgus oma tuppa, ei suhelnud kellegagi ja sõi ainult siis, kui õde pisarsilmi anus, et mees veidikenegi keha kinnitaks. Lõpuks ei suutnud ta enam üksindust ja vaikust taluda ning lahkus kodunt, jalutas tänavatel ja lootis silmata kuju, mis kummitas ta mõtteis ja meelis. Tema riietus muutus räpakaks ja ta uitas ringi nii keskpäevases kuumuses kui rõsketel öötundidel. Teda polnud varsti võimalik enam äragi tunda. Alguses saabus ta hilisõhtul koju, kuid varsti viskas ta pikali ükskõik kus kohas väsimus peale tuli. Tema õde oli mures venda varitsevate ohtude pärast ja ta lasi inimestel teda jälitada. Kuid nood jäid temast varsti maha, sest Aubrey põgenes nende eest kiiremini kui keegi arvata oskas. Siiski mehe kombed ühtäkki muutusid. Teda ehmatas mõte, et on jätnud kõik oma sõbrad selle põrgulise meelevalda, kelle olemasolu need aimatagi ei osanud, ja ta otsustas taas liituda seltskondliku läbikäimisega ja jälgida meest tähelepanelikult, soovides vandest hoolimata hoiatada igaühte, kellele lord Ruthven läheneda üritas. Aga kui ta astus salongi, oli tema närune ja kahtlane välimus niivõrd okeeriv ja tema sisemine värin nii silmnähtav, et ta õde palus tal lõpuks tema pärast mitte tulla sellesse seltskonda, mis talle nii hukutavalt mõjus. Kui õe manitsused osutusid asjatuks, pidasid eestkostjad vajalikuks sekkuda ja kartes, et mehe mõistus hakkab segi minema, otsustasid, et on viimane aeg võtta uuesti enda kätte Aubrey vanemate määratud hooldeõigus.
Nad üritasid hoida teda eemal hädadest ja kannatustest, millega ta oma hulkurielus kokku puutus, varjasid teda inimeste eest, et need ei näeks neid märke, mis viitasid nõdrameelsusele, ja palkasid arsti, kes asus elama nende majja ja kandis noormehe eest katkematut hoolt. Too aga ei paistnud kõike seda märkavatki, nii hõivatud olid tema mõtted ühe kohutava olevuse poolt. Tema mõistus läks lõpuks nii segi, et teda tuli hoida tema toas kinni. Seal lebas ta päevade kaupa ega tõusnud voodilt. Ta muutus kõhnaks ja tema silmad omandasid klaasistunud läike. Ainuke märk emotsioonidest ja seostest muu maailmaga ilmutas end siis, kui teda külastas õde. Siis ta mõnikord võpatas, haaras neiul kätest ja anus pilgul, mis neiule sügava mulje jättis, et too ei puudutaks seda meest. „Oh, ära puuduta teda. Kui su armastus minu vastu midagi tähendab, siis hoidu tema lähedusest!” Kui aga noor naine küsis, keda ta silmas peab, sai ta vastuseks ainult hüüatused: „See on nii! See on nii!” ja mees langes taas sellisesse olekusse, kust isegi tema õde teda äratada ei suutnud. Nii kestis see mitu kuud, kuid tasapisi hakkasid Aubrey hood järele andma ja osaliselt kadus ka sünge raskemeelsus. Tema hooldajad märkasid, et ta luges mitu korda päevas sõrmedel mingi kindla arvuni, ja naeratas seejärel.
Lubaduse andmisest oli möödunud aasta ja kätte oli jõudnud tähtaja viimane päev, kui üks tema eestkostjatest astus tuppa ja hakkas rääkima arstiga Aubrey kurvameelsusest, kui jutu sees mainiti ka seda, et tema õde abiellub järgmisel päeval. Selle peale muutus Aubrey kohe tähelepanelikuks ja küsis, kellega. Juuresolijad tundsid rõõmu tunnismärgist, et mehe mõistus, mida nad olid kartnud igavesti surnud olevat, hakkab tagasi tulema, ja nad nimetasid Marsdeni krahvi nime. Arvates, et jutt käib noorest krahvist, keda ta oli seltskonnas näinud, näis Aubrey tundvat heameelt ja üllatas teisi veelgi sooviga osaleda laulatusel ja näha oma õde. Nad ei vastanud talle, kuid mõne minuti pärast tuli õde venna juurde. Mees näis olevat taas võimeline tunneteks ja rõõmustama tüdruku armsa naeratuse üle, sest ta surus tüdruku rinnale ja suudles tolle palgeid, millel voolasid rõõmupisarad venna tervenemise ja tunnetele vastamise pärast. Aubrey hakkas kirglikult kõnelema ja soovis tüdrukule õnne, et too abiellub nii kõrgest soost ja igati korraliku isikuga, kui ta märkas korraga õe kaelal medaljoni ja milline oli tema üllatus, kui ta selle avas ja vaatas otsa koletisele, kes oli tema elu juba nii kaua mõjutanud. Ta haaras vihahoos selle näopildi ja trampis jalge alla. Kui õde küsis, miks purustas ta niimoodi tema tulevase abikaasa pildi, vaatas ta neiule otsa, otsekui ei mõistaks ta teda. Siis haaras ta õe käed enda pihkudesse, vaatas neiut hullumeelsel pilgul ja vannutas teda, et ta ei abielluks eales selle koletisega, sest see… aga ta ei suutnud seda välja öelda. Näis nii, nagu meenutaks see hääl talle jällegi tema lubadust. Ta pöördus kiiresti ringi, arvates, et lord Ruthven seisab ta selja taga, kuid seal ei olnud kedagi. Siis astusid tuppa tema eestkostjad ja arst, kes olid kõike pealt kuulnud ja arvasid, et haigus oli jälle tagasi tulnud, ning tõmbasid mehe õest eemale ja palusid neiul lahkuda. Haige langes nende ette põlvili ja palus jumalakeeli, et pulmasid lükataks kas või ühe päeva võrra edasi. Hooldajad pidasid seda vaimuhaiguseks, mis taas välja lõi, püüdsid haiget rahustada ja lahkusid lõpuks.
Lord Ruthven oli astunud peale salongiõhtut nende poolt läbi, kuid teda polnud vastu võetud. Kui ta kuulis Aubrey halvast tervisest, taipas ta kohe, et selle põhjuseks oli tema, ent kui ta sai teada, et noormeest peetakse hullumeelseks, suutis ta vaevu varjata heameelt ja rõõmujoovastust nende eest, kes talle juhtunust teatasid. Ta kiirustas oma endise kaaslase mõisamajja ja saavutas püsivate tähelepanuavalduste ja teeseldud huviga venna tervise vastu preili Aubrey sümpaatia. Kes suutnuks tema võrgutuste vastu ükskõikseks jääda? Tema jutt oli mesine ja libekeelne. Ta võis näidata end inimesena, kes ei tunne huvi ega kiindumust ühegi teise inimese vastu sellel planeedil, peale temakese. Ta võis rääkida, kuidas tema eksistentsile on tekkinud mõte - nüüd, kus ta on preilit tundma õppinud - isegi kui see seisneks ainult selles, et ta võib kuulata tolle mahedat häält. Lühidalt, ta oskas nii vilunult kasutada oma kaheharulist maokeelt, või oli see siis saatuse tahtmine, et tüdruk armus temasse. Lõpuks sai ta enda valdusesse ühe oma suguvõsa tiitli ja maad, mis võimaldasid tal leida hea ettekäände abielu kiireks sõlmimiseks (hoolimata tüdruku venna viletsast olukorrast) ja pulmad pidid toimuma vahetult enne seda, kui mees kontinendile pärandusasju ajama sõitis.
Kui arst ja eestkostjad olid lahkunud, üritas Aubrey teenijaid ära osta, kuid asjata. Ta palus paberit ja pliiatsit ning need talle anti. Ta kirjutas õele kirja ja palus neiut pühalikult tema enda õnne nimel, tema enda ja neid kunagi kätel hoidnud ja neile kui oma tulevikule lootnud surnud vanemate au nimel, lükata kas või mõne tunni võrra edasi see abielu, mille ta kõige vängemate sõnadega ära needis. Teenijad lubasid, et annavad kirja preilile, kuid viisid selle tegelikult hoopis arsti kätte, kes arvas, et parem on preili Aubreyd selle hullumeelse sonimisega mitte ärritada. Majaelanikud valmistusid öö läbi järgmise päeva sündmusteks ja Aubrey kuulis läbi ukse õudustundega, mida on kergem ette kujutada kui kirjeldada, kuidas kibekiire valmistumine pulmadeks käib endise hooga. Saabus hommik ja ta kuulis tõllarataste veeremist. Aubrey oli meeleheitel. Teenrite uudishimu ületas varsti nende valvsuse, nad hiilisid vargsi ükshaaval minema ja jätsid noormehe ainult ühe abitu vana naise valve alla. Ta kasutas hetke, oli üheainsa hüppega toast väljas ja leidis end hetke pärast toas, kuhu peaaegu kõik olid juba kokku kogunenud. Lord Ruthven märkas teda esimesena, astus kiiresti Aubrey juurde, haaras tal jõuliselt käsivarrest ja vedas ta vihast meeletuna toast välja. Kui nad jõudsid trepile, sosistas lord noormehele kõrva: „Ära unusta oma lubadust ja tea, et kui temast ei saa täna minu naist, siis langeb su õde suurde häbisse. Naised on nii moraalitud!” Öelnud need sõnad, lükkas ta noormehe oma teenrite poole, kes olid vana naise hädakisa peale teda juba otsima hakanud. Aubrey viha ei leidnud väljapääsu, tal lõhkes peas veresoon ja ta langes põrandale. Teenrid kandsid õnnetu mehe voodisse. Tema õele seda ei öeldud, sest tüdruk polnud Aubrey sissetormamise ajal toas viibinud ja arst ei tahtnud tüdrukut ärritada. Abielu sai juriidilise jõu ja noorpaar sõitis Londonisse.
Aubrey tõbi süvenes ja rohke verejooks andis tunnistust lähenevast lõpust. Ta kutsus õe eestkostjad voodi ette ja kui kell lõi kesköötundi, jutustas neile lühidalt loo, millega lugejad on juba tuttavad. Kohe pärast seda ta suri.
Eestkostjad järgnesid kiirustades noorpaarile, et kaitsta preili Aubreyt häda eest, kuid kohale jõudes selgus, et juba oli hilja. Lord Ruthven oli jäljetult kadunud ja Aubrey õde oli langenud saagiks sellele deemonlikule olevusele, keda nimetatakse VAMPIIRIKS!
Tlk. Silver Sära