Dagor

Image
Kaanepilt

Maria Galina. Dagor. Skarabeus 2024. 354 lk.

Maria Galinast on saanud Eesti üks tuntumaid vene ulmekirjanikke, kelle kohta muidugi oleks täpsem öelda "veneukraina kirjanik". Enne praegust kogumikku on kirjastus "Skarabeus" teda 2013. aastast saadik avaldanud kolmel korral ja lisaks leidub jutustus "Kõik puud aedades" Veiko Belialsi koostatud antoloogias "Raevu päevad 2" (2020). Autorikogumiku avaldamine eesti keeles oli seega põhjendatud ja vajalik ning tulemust võib igale ulmehuvilisele soovitada.

Seni eesti keelde tõlgitud teosed on olnud väga ebaühtlase tasemega. Kui "Skarabeuse" antoloogias "Kaaren" ilmunud "Lodusaared" sai 2014. aastal igati põhjendatult ulmeauhinna "Stalker" ning "Pööripäev" on antoloogia "Maagia" (2015) parim jutt, siis samade kaante vahel ilmunud "Teejuht" paistis eelkõige silma ebaloogilise tegevuse ning arusaamatult käituvate tegelastega ning nõrk oli ka "Raevu päevade" teises valikus ilmunud "Ja kõik puud aedades".

Käesolevast kogumikust leiab lugeja neli teksti. Neist esimene, "Hüvasti mu ingel", on hoolikas käsitöö, mis jääb aga paraku pinnapealseks. Selles pole ühtegi stseeni ega tegelast, mis allakirjutanut kuidagi puudutanuks ning jutt pole ka eriti põnev - mida alternatiivsest slaavi riigist ikka muud oodata kui diktatuuri süvenemist... Tõsisemalt rääkides, kirjutada Maast, kus on kaks mõistuslikku liiki, on väga suur väljakutse, sest päris kindlasti mõjutaks see kogu inimkultuuri ja filosoofiat palju sügavamalt kui jutus kirjeldatud "tööjaotus". Jutustus "Dagor" toimub nimetamata Aafrika riigis ning tõi meelde näiteks sellised lood nagu Robin Hobbi "Homecoming" (2003) või Albert Sánchez Piñoli "Pandora Kongos" (2005, e. k. 2011). Džungel on kauge, džungel on palav, džunglis matkamine pole eurooplase jaoks suurem asi ning selle tumedas varjus on peidus sünged saladused: unustatud linnad, ohtlik maagia ning olendid, kellega on parem mitte kokku sattuda. Kui džungli servas elades võib veel säilitada sideme tsivilisatsiooniga, siis matk selle sügavusse on matk tundmatusse, teise ja vaenulikku maailma. "Dagor" pole küll parim eesti keeles ilmunud Galina tekst, kuid siiski igati hea jutt ja erinevalt nii mõnestki teisest on sündmustik hästi läbi mõeldud ning välja peetud. Suurepärase ideega on järgmine lugu "Punased hundid, punased haned". Kesk-Aasia eksootikat ekspluateerivaid reisikirju pilasid küll juba Ilf ja Petrov, aga nõukogude autorid tootsid pilatavat materjali pärast neid hoolega juurde ning nii mõnelegi lugejale toob stiilinäide meelde "lapsepõlve raamatud", millele Galinagi oma loo pühendab. Kahjuks ei oska autor aga selle ideega suurt midagi peale hakata - algus on küll hea, kuid mägesid peategelase ja tema teejuhi mööda tuterdamine muutub pika peale tüütuks ning muistse haua leidmine ja kohtumine lindinimestega piirneb juba lihtsalt halva maitsega. Suurepäraselt on välja arendatud viimase jutustuse, "Lauto ja kõik seesugune" tegelased ning süžee.

Lühikese, kuid informatiivse järelsõna andmetel on Maria Galina alates 1990-ndate keskpaigast kutseline literaat ning kergesti tekib kiusatus kehvemate juttude viimistlematust ja ebaloogilisust sellega ka seletada - ilukirjanduse tootmisest elatuval inimesel ei ole võimalik iga juttu kirjutada nii, nagu tahaks ta kirja panna oma parima loo. Samas võib siiski olla ka lihtsalt kirjaniku küpsemisega. Eesti keelde tõlgitud juttude esmailmumise aastad on järgmised: "Hüvasti, mu ingel" (2001), "Ja kõik puud aedades" (2003), "Dagor" (2006), "Teejuht" (2007), "Lodusaared" (2008), "Krasnõje volki, krasnõje gusi" (2009), "Pööripäev" (2011), "Lauto ja kõik seesugune" (2013). Kaheksa lugu 32-st autori lühiromaanist või jutust on muidugi liiga vähe, et üldistusi teha, kuid eelnimetatutest parimad on siiski ilmunud alates 2008. aastast.

Võimalik, et algkeeles lugedes võiks jääda teistsugune mulje, kuid allakirjutanul pole veel õnnestunud tabada mingit erilist galinalikku stiili ning teemadevalik on lai. Ses mõttes sarnaneb ta eesti autoritest võib-olla Indrek Harglaga, kes samuti rahulikus tempos oma jutustusi kerib, ennast kõikides ulme alamžanrites kodus tunneb, on kirjutanud väga erinevaid jutte - ja on samuti ebaühtlase tasemega. Samas on Hargla kõige paremad jutud paremad kui ükski seni eesti keeles ilmunud Galina tekst ja ühisosa on tema loomingus vist siiski rohkem.