Ulmekirjanduse kolmest peamisest alamžanrist kaks on tihedalt seotud rahvapärimusega. Õuduskirjandus, eriti eesti nn. etnoõudus, on tavapäraselt muistendlik: sündmusi esitatakse seotuna mingi kindla koha või isikutega (näidete leidmiseks loetagu Indrek Hargla koostatud antoloogiat "Õudne Eesti" (2005) või Martin Kiviranna koostatud antoloogiat "Pikad varjud" (2015)). Imeulme, nagu žanri nimetusestki võib eeldada, on muude mõjutajate kõrval tihedalt seotud imemuinasjutuga. Võib oletada, et ajal, mil täiskasvanud üksteisele imemuinasjutte jutustasid, täitsid need umbes samu funktsioone kui tänapäevane imeulme žanr, samal ajal kui tänapäevase õudusjutu teemasid võeti tõsiselt ja pigem peljati neil lõhverdada. Ülevaatliku imeulme kogumiku ilmumise puhul on kohane küsida, milline on rahvaluule osa tänapäeva eesti ulmes.
Õudusžanrile sobib eriti hästi mineviku kirjeldamine eriti süngena - on ju minevikust tänapäeva sirutuv kurjus selle üheks olulisemaks motiiviks. Eesti etnoõudus maksab aga sellise vaatenurga omaksvõtule ka ränka lõivu, muutudes eluvõõraks ja väheusutavaks. Ehks siis, unheimlich töötab kõige paremini siis, kui keskkond, milles see ilmub, on heimlich. Ka seda on kirjanduse ajaloos juba korduvalt juhtunud - on ju näiteks raske leida eluvõõramat kirjandust kui inglise gootika. Teise näitena, Peter Ackroydil on vaimukas semiootiline romaan "The Plato Papers" (1999), milles leidub muuhulgas teemaarendus, kus meie maailmast on tuleviku lugejani säilinud ainult mõni Edgar Allan Poe tekstikatkend ning neid analüüsides siis üritatakse teha üldistusi 19. sajandi Põhja-Ameerika elu ja inimeste üle. Eesti elu rekonstrueerimine etnoõuduse tekstide järgi oleks sama problemaatiline. Tänapäeva lugeja jaoks töötab kõige paremini õudusjutt, mis toimib tänapäeva maailmas, mitte minevikus - kuid seda on ka raskem kirjutada, kui ajaloolist kopitust.
Huvitaval kombel ekspluateerib kõigi aegade kõige edukam eesti imeulmeteos, Andrus Kiviräha "Rehepapp" (2000), teadlikult sünge mineviku klišeesid, ja seda justnimelt muistendlikult, toetudes allikaliselt peamiselt Matthias Johann Eiseni "Esivanemate varandusele". Endisaja elu kujutamine sünge ja rõhuvana on eesti kirjanduses pikk traditsioon ühelt poolt alates 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kriitilisest realismist ja poliitilise surutise ajast (Õudne kui needmine ajalugu, maha tallatud jõuetu sugu, kõverad, küürakad vaevakased, juurtega, juurteta mädasoo mülkas. See on Eesti. - G. Suits, "Laul Eestist"), kuid ka eesti pärimusliku kirjanduse alustekstis, A. Kitzbergi jutus "Libahunt" (1891-92), on sama tonaalsus. Ärgu saadagu valesti aru - Kitzbergi jutus ütleb ta isa: "Puhast leiba ei ole mina oma noores eas näinud. Ainult suur kõlgas võeti välja, pead ja peenem pudi pandi veel veel iseäranis teradele hulka. Ja kui seda aganast kakku veel tahtmise järgi oleks saanud!" ning selles on vaevalt põhjust kahelda. Ka kirjeldavad Eestit külastavad välismaalased kohalike viletsat eluolu (neile kirjeldustele toetub ka Meelis Friedenthali määnduvat 17. sajandi lõpu Tartut kirjeldav "Mesilased" (2012). Kõige selle juures pole siiski põhjust arvata, et kaasaegsed tajusid oma eluolu nii trööstituna, nagu eluolu kirjelduste põhjal arvata võiks. Veel enam, talupoegade kujutamine kõigub kaasaegsetes kirjeldustes olenevalt ideoloogiliste diskussioonide käigust. Ajaloolase Indrek Jürjo väitel pärineb eestlaste kui traagiliste, äärmiselt rõhutud ja selle mõjul kõikvõimalike negatiivsete omadustega kujude kuvand Hupelile järgnenud pärisorjuse kriitikute (Jannau, Snell, Merkel, Petri) töödest. Ka Gustav Suitsu eeltsiteeritud read ilmusid 1913. aasta "Tuulemaa" kogus, mis koondab luuletusi revolutsiooni ning poliitilise surutise aastatest 1905-12. Järjekordsel eestluse moodsasse maailma viimise ajal ilmunud "Rehepapi" peamised kunstilised võtted on eneseiroonia ning kaamos eesti elu sümbolina - ning teose hiilgav edu näitab, et need läksid täkkesse. Eneseiroonia töötab aga ainult siis, kui selles tajutakse terakest tõtt. "Rehepapp" oli nii edukas eelkõige seetõttu, et kümnetele tuhandetele tänapäeva lugejatele meeldis nii mineviku kui oleviku eestlastest niimoodi mõelda.
(Pseudo)muistendite kõrval on imemuinasjutud eesti ulmes alakasutatud rahvaluuležanr, esindades samal ajal rahvaluule helgemat poolt. Raul Sulbi poolt koostatud antoloogia esimene tekst ning nimilugu on küll Kreutzwaldi lohetapja-tüüpi muinasjutt, aga raamatu ülejäänud juttudes kohtab rahvaluulemotiive vaid üksikuid. Koostaja märgib järelsõnas, et "kurb tõde on, et enne 21. sajandit saame siiski rääkida üksikutest ja eraldiseisvatest fantaasiakirjanduseks liigituvatest tekstidest, mitte mingist koherentsest kirjandustraditsioonist." Seetõttu jäi eesti imeulmes (vananenud termin "fantaasiakirjandus") muinasjuttude publitseerimise ja töötlemise periood varaseks eraldiseisvaks nähtuseks, millel puudub žanri populaarsuse mõningase tõusuga rohkem kui 100 aastat hiljem. Kogumik - mille esinduslikkuses allakirjutanu ei kahtle - seab enda eesmärgiks ülevaadet "eesti fantaasiakirjanduse ajaloolisest arengust ja tänapäevasest seisust" (lk. 608). Siiski jääb esimest, otseselt folkloorist inspireeritud perioodi, esindama vaid nimilugu ja täielikult puudub näiteks kogu 19. sajandi kunstmuistendite teema. Tekstivaliku puhul võib piisavaks põhjenduseks pidada vähest lugejahuvi üldtuntud tekstide vastu (tõepoolest, milleks veel üks "Emajõe sünni" või "Koidu ja hämariku" uustrükk?), kuid järelsõnas oleks fenomen väärinud vähemalt mainimist. Tuleb ka ära märkida, et antoloogia hilisemad lood on aastast 2018, nii et päris viimase aja arenguid see ei kajasta.
Koostaja märgib järelsõnas (lk. 611): "Kui minna oma leitmotiivi juurde, siis loomulikult tundub siinkirjutajale, et tänapäeva aktiivsete ulmeautorite põlvkond on liiga vähe kursis žanri klassikutega. Nii on paraku lood ka eesti fantaasiakirjandusega. Kui paljud autorid saavad ütelda, et tunnevad Leiberi, Moorcocki, Clark Ashton Smithi, C. L. Moore’i, L. Sprague de Campi, Andre Nortoni, Tanith Lee jt meistrite loomingut? Tänaste menukate fantaasiatelliseid vorpivate kirjanike stiili, teemade ja võtetega ollakse ehk veidi paremini kursis, kuid siingi poeb hinge kahtluseuss, et kõige enam inspireerib tänast kirjutajatepõlvkonda tegelikult ikkagi teleseriaal ja film, sõnaga visuaalne meedia." Täpselt sama käib eesti imemuinasjuttude kohta (muidugi mööndusega, et imemuinasjutt on juba olemuslikult võrdlemisi rahvusvaheline nähtus). Eesti tänapäeva ulmekirjanike üksikud muinasjuttude uusversioonid toetuvad pigem Grimmide või Perrault' üldtuntud lugudele (näiteks Karen Orlau "Elagu kuninganna" (2009)) kui Eesti Rahvaluule Arhiivi väljaannetele (mahukas imemuinasjuttude publikatsioon 2014). Jätkuvalt populaarne on germaani mütoloogia kasutamine (uuematest autoritest leiab mitu näidet Manfred Kalmsteni loomingust). Kui Kreutzwald leiutas oma põhja konna rahvusvahelisele narratiivile kohaliku koloriidi lisamiseks, siis tänapäeval ei peeta seda tavaliselt oluliseks. Siiski võib vastupidise näitena nimetada Manfred Kalmsteni juttu "Götterdämmerung" (2023), milles Odin ka Emajõe äärde jõuab.
Hüpe üheksateistkümnendast sajandi folklooritöötlustest kahekümne esimese sajandi nn. moodsasse imeulmesse on ühtlasi hüpe võõrasse kultuuriruumi. Ja nii see jääbki - sest tänapäeva lugejatele on Grimmide lood või Tolkieni maailm tuttavam kui muinasjutud, mida kunagi Eestis jutustati, olgu siis lastele või täiaskasvanutele. Ka siis, kui mõni autor neist tulevikus inspiratsiooniallika avastab, jäävad need eksootikaks.