Maria Galina. Dagor. Skarabeus 2024. 354 lk.
Maria Galina (Га́ліна Марія Семенівна või Мари́я Семёновна Га́лина, sündinud aastal 1958. Tveris) on venekeelne ukraina kirjanik, kes 2022. aasta algusest kirjutab ukraina keeles. Hariduselt on ta bioloog, täpsemalt kalahuviline (lõpetanud ihtüoloogia aspirantuuri). Ta on palju kirjutanud, nii proosat kui luulet, alguses Maksim Golitsõni (Максим Голицын) pseudonüümi all, samuti tõlkinud vene keelde ingliskeelset ulme ja luulet. Praegu ütleb ta, et tegeleb aga hoopis maskeerimisvõrkude punumisega rinde tarvis. Galina osales ka Euromaidani ühiskirjas, kus vene kirjanikud toetasid aastal 2013. Ukrainat - ning eks siit paistabki ka seda, et asjad pole alati lihtsad. Minagi siin räägin Galinast kui ukraina kirjanikust, aga ta on sündinud Venemaal, saanud seal hariduse ning veetnud suure osa eluteest. Aga see selleks, ma keskendun siin ikka autori loomingule, samas mis seal salata - mul on hea meel, et praegusel ajal on kirjastus Skarabeus pannud Ukrainale sellisel viisil õla alla, et toob meieni proosat autorilt, kes on saanud üle neljakümne ulmeauhinna nii Venemaal kui Ukrainas. Nende kaante vahel on neli lühiromaani.
Raamatut avav "Hüvasti, mu ingel" meenutas oma olemuselt nõukaaegse õhustikuga olmelugusid, eriti just sõnakasutuse poolest ning autori viis sõnu seada on läbivalt sarnane, olenemata sellest, kuhu suunas lugu liigub. Maapeal elab veel üks rass, inimeselaadne, inglitiibadega. Nad on meist kohati üle, kohati mitte, aga üldises mõttes valitsevaid inimesi. Küsimus on, kuidas nendega hakkama saame. Tegevus on sätitud samuti nõukaaega. Lühiromaanist korraks eemaldudes, algas seda lugedes tunne, mis kasvas hiljem teadmuseks, et ega Maria Galina pole ikka mu kirjanik.
Lühiromaani "Hüvasti, mu ingel" sisus on küll ulmet tajuda, aga kogu pajatamisviis on samalaadne nagu neid Venemaalt peale teist ilmasõda (ja ega varem ka) tuli koormate kaupa. Selline rõhuv, ängitsev ja omamoodi emotsioneeriv, kus tegelased sülitavad maha, vahivad ilmalugu kortsus kulmu alt, pomisevad ebamääraselt, inimeste elamine pole küll räpane küll, aga siiski kehv ning juuakse po stakanu viint. Antud loos ongi tegevus sellessamas Venemaa keskkonnas, mis ei paku mulle väga huvi. Ah, mis ma peenutsen, see tekitab pigem tülgastust. Ning asi pole üldse selles, et ohküllonikkakole - oh ei, lihtsalt minu jaoks on tegu eemaletõukava keskkonnaga, milles ei taha ei ise olla ega sellest väga ka lugeda.
“Ämblikuvõrkudega kaetud puud jäid taas selja taha. Kummaline lugu, mõtles isa Ignatio, meile ämblikud ei meeldi ja me kardame neid. Sellepärast, et nad koovad kõikjale oma võrke ja sellepärast, et need võrgud on kleepuvad ning kärbsed, kes neisse satuvad, pinisevad ja rabelevad võimatult… Sellepärast, et nad imevad oma ohvri tühjaks ning jätavad järele vaid kuiva kesta. Sellepärast, et neil on kaheksa jalga ja terve ports silmi üle kogu keha. Aga nad ju hävitavad neid, kes põhjustavad meile üksnes kannatusi: kärbseid, moskiitosid, mürgiseid putukaid. Tähendab, meile on vastik just nende välimus, komme, see, kuidas nad tapavad. Järelikult on olemas igivanad armastuse ja vihkamise mehhanismid - juhitamatud. Ja kui inimkonnale ilmuksid äkki välja heategijad, olendid, kes avavad meie ees mingid uued, senitundmatud uksed, aga kelle harjumused ja välimus, kelle eluviis näiks meile eemaletõukav... Kes teab, kas ei hakkaks me neid heategijaid hävitama, põlgama, nendest eemale hoidma... neid häbenema...”
Teos jätkub "Dagoriga", mis on hoopistükkis Aafrika-seiklus ning kaudselt omamoodi võõralugu (mõtlen filmi “Alien”). Kristlik vaimulik on keset pärismaalasi ning peab rinda pistma (heh-heh) haigusega, mis väljendub rinnust väljaroniva mehikesena. Keskkond on hoopis mujal, palav, lämbe ning ohtlik, aga inimeste olemus on endiselt samasugune venelik, mis minu jaoks väljendus taaskord pealesuruva masendusega. Samuti on inimeste rääkimisviis tihti tüütult hakitud ning selle ilmestamiseks on kolm punkti väga tihti kasutuses (mitmes kohas on näha küljendamisviga liigse tühiku näol).
“Noormees istus uuesti taburetile.
“Nendega... temaga… Ei,” pomises ta.”
No näete ise. Samas Maria Galina oskab hästi kirjutada ja mõtteid veeretada, mille näiteks ämblikuvõrkudega algav tsitaat ülal. Minu jaoks aga kadusid siit ja sealt väljapaistvad mõnusad lugemiskohad muu igapäevase virr-varri alla, mis no ei olnud enamasti nauditav lugeda. Ma ise kasutakski üldistades väljendit “tüütu vene stiil”.
“Polegi nii kerge raiuda endale rännukeppi metsast, kus kõik on kiivas, kus tihedalt läbipõimunud puud kägistavad üksteist nii, et pole võimalik aru saada, mis puule mingi oks kuulub. Isa Ignatio lükkas laiali tihedate roheliste narmastena okstelt alla rippuvaid vanikuid ja õied, mis neid katsid, puudutasid tema nägu oma poolavatud niiskete suudega, lihavate punaste, kollaste ja roosade huultega. Mary kõndis tema kõrval, pilk maas, pearätt määrdunud, armetu maine vara kompsuga üle õla. Noormees toetas teda küünarnukist. Kõndimine oli tõesti raske, jalge all lirtsuvast pinnasest sirutusid välja kummalised seened nagu tornid ja pagoodid. Kahvatu sammal pudenes rännukepi puudutusest kergeteks helvesteks.”
"Punased hundid, punased haned" meenutas nõukaaegseid keskmisele koolieale kirjutatud raamatuid, ainult et nood olid paremad. Antud lühiromaanis oli suurlinnast siberikolkasse minemine tegelikult täitsa mõnusalt loetav, mulle see õhustik sobis isegi mingi piirini, kuna kogu häirivus oli “jah, täpselt nii inimesed elavadki” kategoorias. Siis aga hakkas ulmet sisse pritsima - ning see ehk kõlab ulmeraamatust kirjutades ehk veidralt (ning näitab vast rohkem juba allakirjutanu kohta), aga sellisel moel ja kontekstis ei andnud väga palju mu silmis loole juurde. Aga jah, kogu uurimuslugu ja kohtumine tundmatuga oli kõik selline, et olmevormis on seda korduvalt olnud. Antud juhul siis oli maapiirkonna “koll” ulmeline.
Raamatu võtab kokku "Lauto ja kõik muu", mis viib meid Sapkowski Geralti maailma. Lühiromaan on kirjutatud temaatilise kogumiku jaoks ja on jutu järgi neist kõige hinnatum. Minu jaoks oli see kõige meeldivam lugu - ning siinkohas tasub meeles pidada, et olen Sapkowskit lugenud natuke, seega lendas suur osa seostetõmbamisest mu jaoks kõrgelt üle pea. Samas tegevus ise oli meeldiv ning tüütut vene stiili oli ka vähem (või olin ma juba harjunud ning lähenesin madalate ootustega). Sadamalinna saabuv laev, mis toob kaasa mitteoodatud kõrvalnähtused, kõige selle sees sebivad tegelased ning täpselt omal kohal olev räpane maailm - jah, palun! Algul niisama tuiamine ja õnnekolmeteistlik elutiksutamine, taustale maalituna muid sündmusi ning siis ühel hetkel täiskannapöörde - see kõik mõjus just paraja pikkusega ja sügavusastmega, võttis raamatu ilukirjanduse kenasti kokku. Täiesti lõpus on tõlkija Arvi Nikkarevi lühiülevaade Maria Galinast.
Kokkuvõtvalt: Maria Galina “Dagor” on mu jaoks väga mitme tahuga. Kindlasti on mul väga hea meel, et selle kandi ulmet eestlastele tutvustatakse - ning see pole ka esmaskordne, kogumikus “Kaaren” ilmunud “Lodusaared” sai aastal 2014 ju lühijutustalkeri. Samal ajal ega mulle isiklikult väga teatud tüüpi slaavi (või vene) stiil väga istu. Kui ka sisu võib olla omal kohal, siis minu jaoks pealevalatud kaste rikub lugemiskogemuse ära. Antud lühiromaanides reeglina ei olnud ka sisu väga apetiitne, seega kokkuvõttes minu jaoks jääb Galina ühekordseks lugemiseks - ning rohkem väga ei taha ka. Samas ei tasu ära unustada, et tegu on ikkagi auhinnatud autoriga ning see, et mulle jäi mõru maik suhu, ei tähenda üldse, et te ei peaks teda lugema. Lugege ikka, maitse üle ei vaielda. Ning mu sügav kummardus Arvi Nikkarevi ja kirjastus Skarabeusi ees, et ukraina kirjandust tutvustas.
2/5 ("ei ole minu stakan")