Aastal 2018 linastunud John Krasinski „Kena vaikne kohake” („A Quiet Place") algab päeval 471 pärast tulnukate invasiooni Maale ja sama režissööri „Kena vaikne kohake 2” (2020) jätkab sealt, kust esimene film lõpetas. Käesoleva aasta 28. juunil linastunud Michael Sarnoski „Kena vaikne kohake: esimene päev” viib meid tagasi algusesse. Lõpu algusesse.
Filmi tegevus areneb New Yorgis, kus müratase on pidevalt 90 detsibelli. See fakt teeb Suure Õuna üheks halvemaks kohaks, kus viibida, kui Maale tungivad superkuulmise abil jahti pidavad tulnukad. Režissöör Michael Sarnoski (kelle varasemate tööde hulka kuuluvad näiteks Pig ja Fight Night Legacy) pakub küllaga efektseid kaadreid koletistest ning hingetuksvõtvat pinevust, kuid neid kasutatakse pigem vürtsina sügavalt liigutava inimlikust lähedusest ja kaastundest rääkiva draama tagaplaanil. Teisisõnu: linateos ei muutu tavaliseks tulnukkoletistest rääkivaks õudusfilmiks – selle lugu on märksa tähendusrikkam ja köitvam.
Kuivõrd Sarnoski on enam huvitatud inimkaraktereist, siis ei ole oodata senisest ehmatavamaks ja eemaletõukavamaks muutuvaid visuaale koletistest endist. Kuigi ehitised kukuvad kokku, sillad linnast välja lastakse õhku ja hukkunute arv kasvab kiiresti, jäävad eredamalt meelde vähem efektse pildikeelega vaiksemad momendid: sõnatu, inimliku enesestmõistetavusega antud abi, sooritatud heateod ja ennastohverdav käitumine ühisesse hätta sattunud võhivõõraste seas. Kõige eredamalt esineb see raskest haigusest kibestunud Samira ehk Sami (Lupita Nyong´o: „12 Years a Slave") ja toimuvast šokiseisundisse sattunud Ericu (Joseph Quinn: „Stranger Things") ootamatult süvenevas sõpruses.
Tegemist on ühe kõige ebatõenäolisema paariga, keda võib ette kujutada. Ühest küljest mustanahaline hospiitsielanik Samira, teisest küljest inglise valgenahaline juuratudeng Eric. Kolm on kohtu seadus ka filmides, nii teeb paarist kolmiku Sami geniaalne kass Frodo. Frodo õpib ahvikiirusel, et näugumine võib surma tuua mitte ainult talle, vaid ka tema perenaisele. Nii hoiab ta keele hammaste taga, käies teekonnal vahel küll omapead, kuid pöördudes alati õigeaegselt oma inimkaaslaste juurde tagasi. Kui ma saaksin produtsentidele nõu anda, siis oleks see järgmine: tehke nende superkuuljate tulnukatega veel üks film, mille peakangelaseks oleks uljas ja kaval Maad esindav kass.
Kolmiku ühine teekond kujuneb filmi siduvaks emotsionaalseks põhiliiniks, jagatud mälestused teevad nad nii teineteisele kui ka vaatajale inimlikult mõistetavamaks. Omal moel on just vajadus vaikne olla see, mis sunnib mõtetega täielikult kestvas hetkes viibima, teineteisele keskenduma, tähelepanelik ja avatud olema. Nyong’o ja Quinn suudavad juba ainult näoilmete ja minimaalsete liigutustega anda edasi palju emotsioone ja emotsionaalset arengut – see toetab suurepäraselt Sarnoski annet seletamise asemel näidata. Film ei vaevu midagi selgitama, ja seda pole vajagi. Olulised on pisidetailid ja karakterid, mis mõlemad on esitatud meisterlikult.
Film näitab suurepäraselt, kuidas kahe inimindiviidi esialgse umbusu asemele toovad seljatatud raskused ja üle elatud ohud algul usalduse ning hiljem ka sõpruse. „Kena vaikne kohake: esimene päev” ei ole eelkõige märul või õudusfilm, vaid igiinimlik draama. Sõnum on lihtne, kuid seepärast sugugi mitte vähem õige: kui inimesed unustavad oma lahkarvamused, teevad koostööd ja usaldavad üksteist, siis on võimalik lahendada kõik probleemid, olgu need siis maised või „taevased”.
Kas ja millal me nende teravkõrvsete tulnukkoletiste alistamist kinos näeme, ei ole veel teada, ent lootus sureb alati viimasena. Nii on Sarnoski surma ja traagikat täis linateos ühtlasi ka optimistlik, kaastundlik ja julgelt tulevikku vaatav. Juba sellepärast tasuks see film ära vaadata, kas pole?