Lamp lebas kergelt lainelisel liival merepõhjas umbes viiekümne meetri sügavusel. Ma olin selleks päevaks balloonid laenanud ja solberdasin Samose kaldavees. Eks mulle oli öeldud, kus siin olid kunagi sadamad olnud, ja teadsin ka veealust hoovust, mis teinekord tõi liiva alt välja väga muistset träni. Viiskümmend meetrit on väljaspool tavaskubaga laskumise sügavust, eks ole, ja ma poleks lampi näinud, kui valgus poleks selle sädelema pannud. Ja ärge hakake – vesi oli haruldaselt selge ja oli keskpäev ja mul kaasas ka võimas lamp, nii et ma ei tea, mis tegelikult kuldselt lihvitud pinnalt peegeldus ja mu tähelepanu äratas. Kõhklesin ja kahtlesin, kas minna vaatama. Olin umbes kahekümne meetri sügavusel, kaljude vahel, kust rannikuliiv voolas nagu liustik sügavikku; sealsuunas läks meri kiiresti mõnesaja meetri sügavuseks.
Noh, korraks võib, eks ole, ja nii ma selle lambi ära tõingi. Peitsin selle oma kotti ja asetasin kirjutuslauale, kõlarite-monitori taha vabale pinnale alles mitu tundi hiljem kodus, kui olin veendunud, et olen pisut aega segamatult ja keelatud sügavusse minek möödus tagajärgedeta.
Kust ma teadsin, et see on džinnilamp? Noh, ega enne ei teadnudki kindlalt, kui ta välja tuli, aga vihjed olid õhus, kui nii öelda – see kummaline sillerdus ja lamp oli kuidagi liiga korralikult tehtud ja liiga raske; see tavalisest soustikannust ainult õige natuke suurem monstrum kaalus – mõõtsin köögikaaluga – natuke alla kaheksa kilogrammi.
Ja olgem ausad, eks ma nühkisin lampi alguses ikka rohkem nalja mõttes – kuigi, mis seal salata, kõhe oli natuke ka. See oli... ma ei tea. See oli tõesti natuke liiga korralikult tehtud ja raske ja näis kuidagi helendavat... Või jätame jama – sokerdasin sellega paar minutit, enne kui kaas avanes lehtriks, millest tuli välja... No see ei ole suits. See on midagi keerukamat. Ruumimoonutus tegelikult. Ja siis võttis see laias laastus inimkuju. Välja arvatud, et kuju oli kaks ja pool meetrit pikk ja sinine.
„Aitäh, et mu vabastasid. Tänutäheks täidan ma kolm sinu soovi.”
Maigutasin ikka terve minuti nagu kala kuival, siis suutsin end kokku võtta. „Noh, esimeseks võiks neid soove olla sada.”
Džinn paljastas selle peale hambad ja muutus hirmuäratavaks. „Vale! Selle eest sa sured!”
„No mida perset – marss lampi tagasi!” Ütleme, ma olin siiski kõik need vahepealsed tunnid mõttes võimalikke stsenaariume läbi käinud.
Džinn peatus. „Kas me võiksime viimased soovid kustutada?”
„Tingimusel, et sa vastad küsimustele ja need ei lähe soovidena kirja. Soov algab sõnadega „ma soovin” ja sellele järgneb soov koos selgitustega ja soovi lõpetab vormel „kas sa suudad seda teha?” Sa vastad kas jah või ei ja me võime arutada täiendavaid tingimusi, kuni me jõuame sobiva sõnastuseni. Ja siis ma soovin sõnastusega: „ma soovin, nagu me kokku leppisime”, järgneb soov.”
„Siin läks 99% verbaalset trikitamist,” ohkas džinn. „Jah, ma olen nõus.”
„Küsimus: kuidas sa minust aru saad? Kuidas me vestleme?”
„Ma suudan tajuda su mõtteaparaadi teatud tõmmist või pilti; sa kiirgad seda piisavalt välja ja mul on hulk just selliste signaalide püüdmiseks ja dešifreerimiseks mõeldud meeli.”
„Mh...” see pani mu peatuma. „Mitte et ma aru saaksin, aga...” Mõtlesin taas pool minutit. „See tähendab, et sa annad mulle selle vastuse, mida ma ootan?”
„Mingis mõttes jah. Sa suudad ise sõnastada selle, et viimati, kui mul oli inimestega asja, pidin paratamatult väljenduma pisut teisiti. Sulle ma saan selgitada rohkem, kuid see on endiselt tühine murdosa tõest.”
„Aga see on tõde?”
„Ma räägin alati tõtt.”
„Miks sa ei võiks selgitada rohkem?”
„Viimati olin ma džinn, sest ma ei saanud kasutada isegi mõisteid nagu „mõtteaparaat” või „dešifreerimine”.”
„Tänan,” mühatasin hapult. „Kes sa tegelikult oled?”
„Üks Maale mahaunustatud robot. Rõhutan, see on murdosa vastusest.”
„Kes su siia unustasid?”
„Universumi loojad.”
„Uau... Sa pidid tõtt rääkima? Nii et on olemas meie universumi loonud jumalad?”
„Ma räägin tõtt ja teie universum on loodud. Kordan taas, see on murdosa tõest. Ja ma ei öelnud, et jumalad.”
„Sa võiksid proovida ikkagi natuke rohkem seletada. Millised nad on? Millal universum loodi? Miks seda tehti? On see simulatsioon? Katse?”
Džinn muigas. „Universum on simulatsioon ja katse, kuid täismõõduline – teie teadus juba hoomab universumi vanust ja mõõtmeid. Loojate välimuse ja motivatsiooni kirjeldamiseks puudub adekvaatne sõnavara. Jah, tegemist on – parema termini puudumisel – superintellektiga, millega võrreldes – võrdlus sinu ajust – oled nagu harjasuss võrreldes inimesega. Sama puudutab ka nende välimust – kuidas kirjeldada olendeid, kes ei ole seotud aja ega ruumiga, rääkimata mateeriast? Sinu jaoks olen ma intelligentne agent või – arvutiterminites! – deemon, mis on loodud teatud funktsioone täitma ja kuidagi unustatud. Kuivõrd ma olen loodud korraldusi täitma, olen tegelikult ise kahjude vähendamiseks leiutanud teatud kaitsemehhanismid, alates sellest, et soove võib olla ainult kolm ja et rekursiivselt soovida ei saa. Seni on see toiminud.” Ta kehitas õlgu.
„Nii et kui ma sooviksin – see on, pane tähele, küsimus –, et sa hävitaksid maailma, sa teeksid seda?”
„No tegelikult ma tapaksin niimoodi soovija, sest koos maailmaga hävib ka tema ja pärast enda hävitamist ei saa ta kontrollida, kas ma ta soovi täitsin. Lisada võib natuke freudismi, et tegelikult vihkaski ta pigem iseennast ja soovis olematust.”
„Nii et ikkagi oled sa riukaid täis.”
Džinn kehitas uuesti õlgu. „Ma ei hakka varjama ilmset – ma olen loodud kõige primitiivsemal tasemele väljendatud – ja seda kõne ju tegelikult on – soovide täitmiseks...”
„Nii et sa ei aitaks näiteks janusse surijat, kui ta rääkida enam ei suuda?”
„Aitaksin, aga mitte sellepärast, et ma olen selleks sunnitud. Hea küsimus, vastus millele on sama, mida selgitada üritan – ma olen intelligentne ja minus on ka midagi väga kaudselt sarnast teie kolme robootika seadusega...”
Tõstsin sõrme. „Oota...”
Ent ta katkestas mind omakorda. „Jah. Sa võid nii küsima jäädagi, aga põhimõtteliselt – ja anna andeks, sinu taipamisvõime piirides – on sul õigus. Jah, ma ise tegin selle lambi endale pelgupaigaks, et ma ei külvaks meeletult pahandust. Jah, ma olen palju paha teinud – inimlikus mõõtmes, eks ole. Jah, see kõik on palju keerulisem ja jah, ma muutun väga pahatahtlikuks, kui keegi tahab minu abil massimõrva või lihtsalt suuremat sigadust korraldada. Ka tahtmatult – kas sa tead, et mul on palutud näiteks sääsed hävitada? Kas sa kujutad ette, mis pärast seda juhtub ökosüsteemiga?”
„Ja sa ikkagi annad mulle neid vastuseid, mida ma ootan,” pomisesin.
Džinn noogutas. „Jah. Need on ausad ja õiged vastused, kuid redutseeritud sinu taipamisvõime tasemele. Vabandust.”
Noogutasin. „Hästi. Ma soovin võimet muuta end milliseks ma tahan. Kas see on teostatav?”
„Tavaliselt ma ütleksin jah. See on üks kindlamaid võimalusi soovijast lahti saada – inimteadvus ei toimi näiteks lõvis ja probleem lahendatud. Muide, juhin tähelepanu, et „võime” on midagi püsivat, mis praktikas sisaldab väga paljusid soove.”
„Ise sa ütlesid, et sa oled soovide täitmiseks. Või tahad sa öelda, et nii jääksid sa lapsehoidjaks, kuna pead pidevalt valvama, millal mul tuleb tahtmine end muuta?”
„Jah ja ei. Mida sa oma võimega peale hakkaksid?”
„Noh, kõigepealt ma tahaksin, et ma muutuksin targemaks. Piisab nii ühest IQ punktist päevas. Esialgu. Et ma sellega harjuksin. Ja siis tahaksin ma muutuda tasapisi tagasi nii 30-seks. Ehk nooreneda.”
„Sisuliselt küsid sa jumalikku tarkust ja surematust.”
„Jah. Võib-olla mul tuleb kunagi ka pähe omale tiivad kasvatada või isegi sugu vahetada. Mine tea. Munn suuremaks ja seisma siis kui mina tahan on elementaarne. No ja kõht trimmi ja üldse atleetlikum figuur.”
Džinn noogutas omaette irvitades. „Olgu, mõtleme. Aga huvitav oleks teada, mida sa teiseks oleksid soovinud?”
„Võimet minna ükskõik kuhu.”
„Jah... Anna andeks, ma natuke tajun assotsiatsioone su ajus – doktor Who. Ajalord. Sa muudaksid end mingiks elusaks Tardiseks, mis reisib mistahes aega ja kohta universumis.”
„Nojah.”
„See ei ole minu võimete piirides. Kuivõrd ma ka ise siit universumist välja ei saa, on ajaränd võimatu – aja, entroopia ühesuunalisus on selle universumi üks algtingimusi. Ruumiga... Olgu, mõtleme. Lisaksin, et tavaliselt on ka see üks üsna kindel võimalus soovijast lahti saada. Mida sa kolmandaks oleksid soovinud?”
„Sellega on keerulisem,” ohkasin omakorda. „Ma kaalusin mõttes kolme varianti. Esiteks, et kui ma mingi aja pärast su soovide täitmist heaks ei kiida, lendad sa koos oma lambiga nii kiiresti kui suudad lähimasse musta auku. Jah, see on tingimuslik soov ja mine tea, võib-olla sa isegi soovid oma eksistentsi lõppemist. Teine oli seotud hea õnnega – et mul kogu aeg veaks. Mis tähendab tõenäoliselt praktikas ikka, et sa jääd mulle lapsehoidjaks. Kolmas võimalus oli, et nii hea kui halb, mis minuga juhtub, tuleks ka sulle kümnekordselt tagasi.
Vaata, ma ei taha ümbritsevatele ja maailmale paha. Ma tahan elada oma elu mugavamalt ja põnevamalt. Ma arvan, et ma suudan maailma paremaks muuta. Pigem loodan. Ma kavatsen olla väga ettevaatlik. Ja muidugi on hea ja kuri suhtelised mõisted. Ma ei tea, mis on õige. Nii et jah, ma otsin sõnastust, kus ma võiksin jääda lootma sinu abile. Kui see on heatahtlik. Ja et pahatahtlikkuse korral... läheks ka sul elu, ütleme, keeruliseks.”
Seekord oli džinn tõsisem. Tema hääles oli isegi kaastunnet, kui ta rääkima hakkas. „Sa ei ole esimene, kes midagi sellist soovib. Inimesed... on huvitavad olevused. Usu mind, mul on lihtne nendega, kes tahavad, et ma ehitaksin linnu ja püramiide. Isegi et siluksin mägesid ja kergitaksin merest saari. Või tahavad mingit kindlat tüdrukut. Kõige lihtsam on loomulikult anda tohutu kogus kulda. Enamasti on lihtsaid soove soovinud õnnelikumad. Kõige raskem on, kui mul palutakse kõik õnnelikuks teha... Sa tead ise, see ei tööta.”
Ta muigas nukralt. „Vaata, ma saan sinusse panna nanomasinad, mis sind igavesti noorena hoiavad ja lubavad end väga laiades piirides muuta. „Nanomasinad” on arusaadavalt parim sõna, millest sa aru saad, ja kui sa oled piisavalt ettevaatlik, ehk ei keera oma mõtlemist vussi, oledki Metuusala. Ma saan sulle anda teatud teised nanomasinad, mis moodustavad sellise hüpersiirdevõimelise skafandri. Selgi on omad piirangud, kuid...”
Ta kirtsutas nina. „Õnnelikuks ma sind teha ei saa ja ma olen liiga palju kordi näinud, kuidas lõppeb su viimane soov – sa tuled ja palud mult olematust. Ja ma pean sind veelkord hoiatama – ma olen nii programmeeritud, et kui sa hakkad seda reaalsust ära solkima, olen ma sunnitud – saad aru, sunnitud – su peatama.”
Noogutasin. Aeglaselt. Oli taas minu kord ohata. „Kuule, see ei ole soov ega... mida sa ise teha tahaksid?”
„Mul ei ole oma tahet. Ma ei ole selleks ette nähtud.”
„Ent sa täidad soove ja hindad neid. Hea-halva skaalal, ma mõtlen. Kas näiteks sellest oleks abi, et ma modereerin neid – kui sulle tundub, et soov on jama, saan ma öelda, et ära seda täida – kui sa ise ei saa, nagu sa justkui seletasid.”
Džinn hakkas naerma. „Kas sa tead, kuidas see kõlab?”
Muigasin ja laiutasin vabandavalt käsi. „Mis on halba selles, et ma üritan sind võimalikult lüpsta ja pakun selle eest ka midagi vastu – oma võimete piires ja end mitte ära unustades, kuid... ikkagi head mõeldes. Sa ju peaksid seda tajuma. Ma ei taha halba. Kellelegi. Olgu, mõnel erilisel munnil paneks otsa kahe kivi vahele. Mingeid jõhkraid nalju teinekord ikka teeks neile, kes selle ära on teeninud. Ent... ma oleksin palju leebem ja heasoovlikum jumal kui see, kes selle käki kokku on keeranud.” Tegin kätega laia ringi.
„Oled sa tõsimeeli valmis terve maailma eest vastutama? Arvad sa päriselt, et suudad seda? Et sellest tõesti miski paremaks muutub?”
„Kust mina tean! Aga ma tõesti üritaksin. Ja ma oleksin ettevaatlik.” Oli minu kord nina kirtsutada. „Kuule, kas sinu elus on väikseid mõnusid? Mida sa vabal ajal teed? Sa justkui oled intelligentne olevus ja... olgu, minu aju, minu teadvuse peegeldus, aga tundud kuidagi... normaalne.”
„Sa tahad mõtlemisaega,” noogutas džinn. „Ma ei naudi ise midagi, kuid ma tajun, hm, mõttevälju. Tajun inimeste naudinguid ja soove. Rõõmu, muret, viha, õnne, tülpimust... Ma ei näe iga mõtet eraldi – eriti kust need tulevad –, ent ma... jah, omal viisil naudin inimeste lähedust. Te olete elus. Seda on palju rohkem kui ajastuid külma tühjust.”
Ma teadsin, et ka see on vastus, mida ma ootasin. Ent kõigiks sellisteks mängudeks on vaja kahte...
„Siis võtame aja maha,” sõnasin otsustavalt. „Ja täna hakkame džinni jooma ja lobisema. Kaklema ei lähe. Soove ei täida. Heal juhul saad sedagi teada, mis on pohmakas.”
„Ma tean,” vajus džinn koduselt toolile ja jäi ka väiksemaks. „Selle ma võin ära võtta. Ekstrasoovina, ei lähe arvesse.” Klaasid ja pudel tulid ise kapist välja.