Mairi Laurik. Grathelia: me jäime ellu. Lummur, 2024. 360 lk.
Mairi Lauriku (kodanikunimega Mairi Tempel) “Grathelia: me jäime ellu” on kirjanikul juba viies romaan. Alguse sai Lauriku romaanirada “Süsteemiga”, mis mulle väga meeldis: sümpaatne armastusromaan kerges postapokalüptilises kastmes, armastusest lapse, armastusest lapse isa vastu. Nüüd juba mõningaselt distantsilt meenutades võib öelda, et autorile on mokkamööda postapo-maailm ning lugeja pigem noorem.
Ma vahepealseid romaane pole lugenud, mõni lühijutt on siit-sealt silma jäänud, pealegi ilmutas Laurik ju aastal 2022. Reaktoris iga kuu ulmelise raamatukogulühijutu - oli ju tegu raamatukoguaastaga. Huvitav, kas see on plaan see ka ühel või teisel moel moel ühtede kaante vahele panna? Lahe projekt oli igaljuhul. Ka auhinnatud “Mina olen Surm” ning “Novembriöö kirjad” ootavad veel mu riiulil lugemist. Seega kui oli võimalus pilk "Gratheliasse" visata, siis tegin seda hea meelega.
Kaugeeed maaaaad… ajaratas on palju sajandeid tuleviku suunas liikunud, inimkond on mööda ilmaruumi laiali pudenenud ning seadnud end sisse Grathelia planeedil, mis on selline üsna Maa-tüüpi, aga mitte täitsa, kuna inimkond on suletud süsteemis (jajah, “Süsteemis”) omasoodu edasi arenenud. Esiteks kiidangi maailmaloomet, kuna sellele tips alla neljasajale lehele on Mairi Laurik pannud väga palju huvitavat floorat ja faunat, rohkem vast küll floorat, mis kipub teinekord olema inimese suhtes vaenulik ning ellujäämisoskused on inimloomade jaoks vägagi vajalikud. Nii ägedaid tüüpe nagu “Süsteemi” kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldis väga elektrijuhtmeid süüa, siin kahjuks ei kohta. Lisaks on siin mitmeid tehnoloogilisi vidinasi, millega näiteks üksikliikleja saab kiirelt ringi liikuda; seega kui pakub huvi vähe tehnilisem ulme, siis on siin ka need elemendid olemas...
“Midagi tuli teha! Muidu võis hulluks minna. Julgemata lampi süüdata, läks Sara kööki ja asus köögiekraanilt juurikahoidiste retsepte otsima. Ta oli üles võtnud vaid väikese osa, kuid ülejäänu tuli hoidisteks teha ja maasse kaevata enne, kui järgmised hädalised varastama tulla saaksid. Sara leidis kaks hautiseretsepti, mille jaoks tal materjalid olemas olid, ning kavatses järgemöoda mõlemad hoidised karpidesse panna. Varasemast hautise keetmisest üle jäänud juurikanutsak oli külmikus ning sai nüüd esimeseks testportsuks. Iga tegemise juures tuli arvestada võimalusega, et generatorit ei saa niipea tööle ja paneelid ei toitnud ilmselgelt piisavalt. Küll aga hakkas õhtuhämaruses tööle Sara kuular.”
…aga suuremas osas on see raamat pigem inimestest, inimsuhetest. Õigemini mu silmas püsibki raamat kolmel vaalal, milleks on maailma detailirohkus, maailmalõpuhõngus ja tegelaste sees ning vahel toimuv. Kõik algab koolipingis, kusagil seal keskkooli algusekandis, kus samal ajal rullub taustal lahti õõvastav perspektiiv, et Grathelia suunas on lähenemas asteroid - kuid pole viga, meie teadlastel on selle vastu lahendus! Väga palju lahendust, väga kõva pauku tegev kuldne kesktee põrgusse. Ning raamat ongi siis suures osas sellest, kuidas suurem häda suudetakse ära hoida, planeet jääb ellu - kuid ikka häda ja viletsus tulevad, osaliselt lähtuvalt planeedi omapärast, osaliselt sellest, et kui puud raiud, siis laastud lendavad.
Läbivalt liigub lugu mööda inimesi, paar peategelast saavad rohkem tähelepanu ning väga nutikalt on vahele põimitud tagasivaateid ajalukku läbi erinevate silmade, kus saamegi teada, kuidas Grathelia just selliseks arenes. Kuna peaosas on noored oma rõõmude ja valudega, siis saab teost noorteromaaniks pidada. Ma ei tahaks isegi niimoodi liigitada, sest väljendiga “noorteromaan” kipub mulle vähemalt tuleb midagi muud silme ette - Lauriku raamat on märksa tihedamalt läbikirjutatud ning sügavam kui paljud muud, just kaasaegsed nooremale lugejale suunatud raamatud. On see nüüd hea või halb - raske ütelda. Siinkohal täitsa ootakski tagasisidet, et kuidas ongi kõnealune raamat noortele mekkinud?
Üldises plaanis olen Grathelia maailma, raamatu plusse juba puudutanud. Kui vaadata teisele poolele, siis mu jaoks oli kohati raamat veniv ja liiga pikk. Ning täiesti paradoksaalsel kombel on kiidetav ja karvustatav mu jaoks üks ja sama. Ühtepidi on huvitav seda võõrast maailma avastada, teinekord pea balzaclik detailirohkus on ju tore, eriti kui see peaks olema algus sarjale, kus samasse maailma veel romaane tuleb (jaa, palun, ma loeks küll!). Samas vahel ikka oli ka nii, et ikka ja jälle see “keegi kusagil teeb miskit” osa, tegelased surusid end läbi selle detailse maailma valu ja vaeva ning proovisid hakkama saada - ja see oli kohati tips tinasevõitu. Samas õnneks tekst ja tegevus on hästi liigendatud ning pikemad kirjeldusepõhised osad vaheldusid kodulugudega, pilguheitudega minevikku. Pealegi kui ühel hetkel oli huvitav pööre tegevuses, siis sealt edasi läks raamat mu jaoks kui lepse reega, sisuliselt päevaga lugesin viimase kolmandiku nohinal lõpuni. Mu jaoks meenutas see sutsu Ervin Õunapuu võrratut “Väikeste palveraamatut” - aga ilmselt vähesed ulmehuvilised on seda tirelraamatut lugenud.
Kui veel pisidetailidest rääkida, siis - illustratsioonid! Müts maha Karoliina Tomassoni ees, kes on nii mõnegi kauni pildi raamatusse mananud, kaanele ka! Samuti on keelekasutus ja teksti puhtus väga meeldivad, mu silm suutis vaid ühe trükiveakuradi kõvera näpukonksu leida ning see on ka juba puhas norimine.
Kokkuvõttes: olen viimasel ajal mitut noorteraamatut lugenud ning mulle väga meeldib, et eesti lugejate jaoks on olemas nii Mairi Laurik kui Koidu Ferreira. Nende lähenemised erinevad, aga tulemus on sama - noor loeb (ja Marko ka, mulle meeldivad mõlemad kirjanikud ja nende looming väga). Lauriku kõnealune postapo on mõnusalt detailse pintsliga välja maalitud ja nüansirohke, eraldiseisva tükina väga sümpaatne lugemine - ja kui siit kahurist peaks veel pauku tulema, siis võidavad kõik, eriti lugejad. Grathelial võib küll teinekord olla vaja maski kanda ning palju tuleb õunamoosi teha - aga me jääme ellu.
4/5